Uurimus
Avalik arvamus valimissüsteemist
Alguse aeg
Lõpu aeg
Staatus
SPSS fail
Uurimisobjekt
Eeskiri
Küsitluse meetod Küsitlus leidis aset 30. novembrist kuni 7. detsembrini. Kokku küsitleti 950 respondenti, küsitlusvalimis olid proportsionaalselt oma tegelikule osakaalule esindatud kõik Eesti maakonnad ning linna- ja maarahvastik (erinevaid küsitluspunkte oli kokku 111). Küsitletavad leiti stardiaadressi meetodil, küsitletava valikuks konkreetselt aadressilt kasutati "noorema mehe" reeglit - st. esimesena paluti intervjuud noorimalt kodusolevalt meesterahvalt, kes on vähemalt 15 aastane. Kui mehi kodus ei olnud, eelistati noorimat naist. Selline valikumeetod annab neile küsitletavate kategooriatele, keda on vähem tõenäoline kodust eest leida, täiendava ?ansi valimisse sattuda. Kokkuvõttes saavutatakse nii meeste ja naiste ning erinevate vanusegruppide parem esindatus valimis. Pärast sisestamist kaaluti empiiriline valim vastavusse Eesti elanikkonna soolise ja vanuselise struktuuriga (Eesti Statistikaameti andmed 1. jaanuari 2001 seisuga). Selle tulemusel kujunes küsitletavate lõplik sotsiaal-demograafiline koosseis järgmiseks: tegelik valim(%) valim pärast kaalumist (%) SUGU naine 54 54 mees 46 46 VANUS 15 - 19 6 10 20 - 29 15 18 30 - 39 21 18 40 - 49 21 19 50 - 59 16 15 60 - 74 20 20 KEEL eesti 68 68 vene 32 32 HARIDUS alg - ja põhi 18 19 kesk ja kesk-eri 65 65 kõrgem 18 16 ELUKOHT Tallinn 34 34 Muu linn, maakonnakeskus 30 30 Väikelinn, maa 36 36 KOKKUVÕTE KÜSITLUSTULEMUSTEST 1. RIIGIKOGU VALIMISED 1.1. Osavõtt valimistest Vastuseid küsimusele Riigikogu valimistel osalemise kohta ei tasu võrrelda tegelike osalusprotsentidega. Inimmälu on selektiivne ning küsitletute hulka satuvad paratamatult keskmisest aktiivsemad kodanikud. Küsimus oli vajalik selleks, et fikseerida vastanute suhe Riigikogu valimistega - kas ja kui mitmel korral ollakse valimas käinud. Kui võtta arvesse ainult 28-aastaste ja vanemate kodanike vastused (vaid neil on olnud võimalus osaleda kõikidel seni toimunud Riigikogu valimistel), on 63 protsenti vastanuist osalenud valimistel kõigil kolmel korral, 9 protsenti kahel korral, 11 protsenti ühel korral ja 13 protsenti ei ole kordagi valimas käinud. Suurem valimisaktiivsus on seotud vastaja vanusega (mida vanem, seda aktiivsem), haridustasemega (kõrgharidusega vastajad on aktiivsemad valimistest osavõtjad kui alg- ja põhiharidusega vastajad) ja sissetulekuga (suurema sissetulekuga vastajad käivad valimas aktiivsemalt kui vähemkindlustatud vastajad). Tabel 1 Kolmel korral Riigikogu valimistel käinud vastajate osakaal sotsiaal-demograafilistes gruppides. /28-aastased ja vanemad kodanikud/ 30 - 39 aastased 55% 40 - 49 aastased 59% 50 - 59 aastased 70% 60 - 74 aastased 72% alg- v. põhiharidusega 56% kesk- v kesk-eriharidusega 64% kõrgharidusega 67% kuni 1000 kr. pere liikme kohta kuus 49% 1001 - 2000 kr. 63% 2001 - 3000 kr. 67% 3001 - 4000 kr. 72% 4001 ja rohkem 73% eestlased 65% mitte-eestlased 53% 1.2. Valimistel osalemise põhjused /joonised 1 ja 3/ Valimistel osalemise põhjustena tuuakse ennekõike välja kohusetunnet ja kodanikukohuse täitmist (48%), soovi otsustada, kes hakkavad juhtima riigi elu (40%) ja soovi anda oma hääl kindla kandidaadi poolt (38%). Nende kolme motiiviga võrreldes jääb vähemoluliseks soov anda oma hääl kindla erakonna poolt (21%). Nende vastanute seas, kes on Riigikogu valimistel osalenud kõigil kolmel korral, on ka kõik valimistel osalemise motiivid keskmisest olulisemad. Eriti tähtsustatakse nende hulgas aga kodanikukohuse täitmist ning konkreetse kandidaadi poolt hääletamist. Kindla erakonna poolt hääletamise motiiv on mõnevõrra olulisem Tallinnas ja suurtes linnades, kõrgharidusega vastajate hulgas ja nooremates vanusegruppides (20 - 29 aastaste seas on kindla kandidaadi ja kindla erakonna poolt hääletamise motiivid tasakaalus, kuigi mitte just eriti jõuliselt - vaid 23 protsendi vastajate poolt - väljendatuna). Vanemaid vanusegruppe, madalama haridustasemega ning väikelinnades elavaid vastajaid motiveerib valimistel osalema rohkem soov valida kindlat kandidaati. 1.3. Konkreetse kandidaadi valiku kriteeriumid /joonised 2 ja 4/ Et erakondlik aspekt pole Riigikogu valimiste juures siiski päris OUT, selgub vastustest küsimusele, mis on mõjutanud vastajat valima välja seda konkreetset kandidaati, kellele ta valimistel oma hääle on andnud. Kõige olulisemaks on ootuspäraselt põhjus, et tegemist on sümpaatse ja usaldusväärse kandidaadiga. Olulisuselt järgmisteks põhjusteks on aga enam-vähem võrdse osakaaluga kandidaadi kuulumine valija poolt toetatud erakonda (40%) ja tema tuntus avalikkuses (38%). Ülejäänud vähemolulisematest motiividest kogub rohkem toetust valiku tegemine pereliikmete, sõprade ja tuttavate mõjutusel (12%), isiklik kohtumine kandidaadiga (5%) või isiklik tutvus temaga (2%). Seda, kas kandidaat on mees- või naissoost, oluliseks otsustuskriteeriumiks ei peeta. Et sümpaatsus ja usaldusväärsus on üldtunnustatud nõudeks kandidaadile kõigis vastanute gruppides, tasub omavahel võrrelda olulisuselt kahe järgmise motiivi tähtsustamist erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides (vt. joonis 4). Eestlaste jaoks on kandidaadi erakondlikkus mõnevõrra olulisem kui tema tuntus avalikkuses, mitte-eestlaste joaks on aga tuntus selgelt olulisem. 20 - 39 aastaste valijate puhul on kandidaadi tuntusest tähtsam see, mis erakonnas ta kandideerib. 40 - 49 aastaste puhul on need kriteeriumid ligikaudu võrdselt olulised, 50 aastaste ja vanemate seas aga on otsustavama tähtsusega tuntus. Kõrgharidusega vastajad teevad ülekaalukalt erakondlikke valikuid (56%), seevastu alg- või põhiharidusega vastajad eelistavad valida avalikkuses tuntud persoone. Erakondlikud valikud on ülekaalus ka tallinlastest kodanike hulgas. 1.4. Mis põhjustel ei käida valimas? /joonis 5/ Kui võtta valimas mittekäinute hulgast välja need vastajad, kes lihtsalt ei saanud valimistel osaleda, kuna olid liiga noored, tõusevad valimistest kõrvale hoidmise põhjustena esile kaks peamist: kas puudub vastajal huvi poliitika vastu või on ta pettunud poliitikas ja poliitikutes (mõlema vastuse osakaal on 32 protsenti). Siiski on üldkokkuvõttes need põhjuseid, mis väljendavad rahulolematust praeguse poliitilise süsteemiga, ülekaalus. Lisaks ülalmainitud pettumusele märgib 30 protsenti valimistel mitteosalenutest, et nende häälest ei sõltu niikuinii mitte midagi, 17 protsenti ei toeta ühtegi erakonda, 13 protsenti ei leia sobivaid kandidaate, keda tasuks valimistel toetada, 12 protsenti peab valimissüsteemi ebaõiglaseks. Asiseid ja argiseid põhjusi valimistest kõrvale jäämiseks toovad esile vähesed: 8 protsenti kurdab ajapuudust, 7 protsenti on viibinud reisil, kolm protsenti on jätnud valimistele minemata tervislikel põhjustel. Kõige suurem on poliitikas ja poliitikutes pettumise pärast valimistele minemata jätnute osakaal 50 - 59 aastaste, kõrgharidust omavate ja Tallinnas elavate kodanike hulgas. 2. KOHALIKE OMAVALITSUSTE VOLIKOGUDE VALIMISED 2.1. Osalemise ja mitteosalemise ning valikukriteeriumide erinevus Riigikogu valimistega võrreldes. /joonised 7 - 9/ Kohalikel valimistel osalemise põhjustes on kindlalt esiplaanil soov otsustada, kes hakkavad juhtima kohalikku elu. Võrreldes Riigikogu valimistega on mõnevõrra olulisem soov anda hääl kindla kandidaadi poolt. Motiiv kodanikukohust täita ja soov anda hääl kindla erakonna poolt on võrreldes Riigikogu valimistel osalemisega vähem tähtsad. Kui võrrelda tulemusi 1999. aastal pärast kohalike omavalitsuste volikogude valimisi tehtud küsitluse tulemustega, siis oli kindla kandidaadi poolt hääletamine tookord sama oluline kui nüüdki. Vahetult valimiste järel peeti aga kindla erakonna poolt hääletamist olulisemaks, kui nüüd, mil kohalikest valimistest üle kahe aasta möödunud ja uued valimised pole veel aktuaalsed. Vähemolulisemad tundusid kahe aasta eest sellised motiivid nagu kohusetunne ja otsustamine selle üle, kes hakkab otsustama asju valija elukohas. Nii ehk teisti võib isikuvalimiste motiivi kohalikel valimistel domineerivaks pidada. Tabel 2 KOV-valimistel osalemise motiivid 1999 ja 2001. /valimistel osalenud/ 1999 2001 Anda hääl kindla kandidaadi poolt 43% 43% Anda hääl kindla erakonna poolt 27% 17% Otsustada, kes hakkavad korraldama asju 24% 60% Kohusetunne 12% 39% Konkreetse kandidaadi valimisel kohaliku omavalitsuse volikokku on nagu Riigikogu puhulgi esiplaanil kandidaadi sümpaatsus ja usaldusväärsus. Enam-vähem sama oluline on ka kandidaadi avalik tuntus. Erakonda kuulumist aga peetakse kümne protsendi võrra vähem oluliseks kui Riigikogu valimistel. Ootuspäraselt on kohalikul tasandil suurem osakaal isiklikul kokkupuutel (13%) või lausa isiklikul tutvusel (9%) kandidaadiga. Kohalikel valimistel mitteosalemise üheks peamiseks põhjuseks on huvi puudumine poliitika vastu (26%). Kuid üle 20 protsendi vastanutest märgib kolme põhjust, mis kõik on interpreteeritavad kui poliitilise võõrandumise avaldused - minu häälest ei sõltu midagi (25%), olen poliitikas pettunud (23%) ja sobivate kandidaatide puudumine (21%). Sobivate erakondade puudumine mängib väiksemat rolli kui Riigikogu valimiste puhul, ajapuuduse või tervisega seotud põhjused on aga sama osatähtsusega, 1999. aastal vahetult valimist järel tehtud küsitluses toodi praegusega võrreldes valimas mittekäimise põhjustena rohkem esile konkreetseid takistusi - ajapuudust, kodust eemal viibimist, tervislikke põhjusi. Peamised mittevalimise põhjused on aga seotud huvi puudusega poliitika vastu ning usu puudumisega sellesse, et valija poolt tehtud otsustus asjade käiku muuta suudab. Tabel 3 KOV-valimistel mitte-osalemise põhjused 1999 ja 2001. /valimistel mitteosalenud/ 1999 2001 Poliitika ei huvita 20% 26% Polnud kedagi valida/sobivate kandidaatide puudumine 20% 21% Minu häälest ei sõltu midagi 14% 25% Ei viibinud elukohas/olin reisil 14% 7% Polnud aega 13% 8% Tervislikel põhjustel 11% 4% Pettunud poliitikas ja poliitikutes 23% Valimissüsteem on ebaõiglane 11% /viimast kahte vastusevarianti 1999. aasta küsitluses ei olnud/ 3. KES TOHIVAD KANDIDEERIDA RIIGIKOGU JA KOV-VALIMISTEL 3.1. Riigikogu valimised. /joonis 10/ Kõige üksmeelsemalt antakse õigus Riigikogu valimistel kandideerimiseks üksikkandidaatidele - nende kandideerimise poolt on 76 protsenti valimisealistest kodanikest ja vastu vaid 16%. Järgmisena antakse enamiku kodanike poolt mandaat valimistel kandideerimiseks erakondlikele nimekirjadele, mis koosnevad ainult erakonna liikmetest. Neid pooldab 54 protsenti ja vastu on 37 protsenti kodanikest. Väike vastuhäälte ülekaal (49 protsenti 42 vastu) on selliste erakondlike nimekirjade puhul, milles lisaks erakonna liikmetele kandideerivad ka erakonda mittekuuluvad kandidaadid. Vastuhääled on aga ülekaalus valimisliitude kandideerimise suhtes - mitte-erakondlikke valimisliite vastustab 52% ja erakondadevahelisi valimisliite 54% kodanikest. Suuremate erakondade valijad pooldavad Riigikogu valimistel valdavalt üksikkandidaatide ja puhaste erakondlike nimekirjade kandideerimist. Eitavalt suhtutakse nii mitte-erakondlikesse kui ka erakondadevahelistesse valimisliitudesse. Enamiku erakondade poolehoidjad ei soosi ka erakonda mittekuuluvate kandidaatide lülitamist erakonna nimekirja - vaid Keskerakonna ja Mõõdukate valijaskonnas on viimase võimaluse pooldajaid ja vastaseid enam-vähem võrdselt. 3.2. Kohalike omavalitsuste volikogude valimised. /joonis 10/ Ka kohalikel valimistel valitseb üksmeel üksikkandidaatide suhtes - nende kandideerimise poolt on 79 protsenti küsitletutest ja vastu vaid 10%. Järgnevad ainult erakonna liikmetest koosnevad erakondlikud nimekirjad, kuid juba väiksema ülekaaluga kui Riigikogu valimiste puhul - poolt 48% ja vastu 39% küsitletutest (vastavalt 47% ja 43% valimisealistest kodanikest). Enam-vähem võrdselt pooldajaid ja vastaseid on sellistel erakondlikel nimekirjadel, kus lisaks erakonna liikmetele kandideerivad ka erakonda mittekuuluvad kandidaadid ning mitte-erakondlikel valimisliitudel. Erakondade-vahelised valimisliidud on aga ka kohalikel valimistel valdavalt ebasoovitavad - nende poolt on 37% ja vastu 48% küsitletutest (valimisealistest kodanikest vastavalt 36% ja 51%). 4. NÕUDMISED RIIGIKOGU LIIKMETE SUHTES 4.1. Milliseid omadusi peate oluliseks inimeste juures, keda valitakse Riigikokku. /joonis 11/ Kõige olulisemaks omaduseks Riigikogu liikmeks kandideerijale on avalikkuse meelest Eesti seaduste ja õigussüsteemi hea tundmine (60%), millele järgnevad tarkus ja haritus (52%) ning usaldusväärsus (49%). Kõrgharidusega kodanikud seavad prioriteedid pisut teisiti - neile on tarkus ja haritus (62%) ning usaldusväärsus (55%) seaduste tundmisest (53%) olulisemadki. Usaldusväärsusega pea võrdselt tähtis on avalikkuse arvates kandidaadi mitmekülgsus, kursisolek paljude erinevate eluvaldkondadega. Seda hindavad eriti nooremad ja haritumad vastajad. Seitsmeteistkümnest omadusest koosnevas nimekirjas jäävad väheoluliste hulka kandidaadi tuntus, tema osalemine taasiseseisvumisperioodi Eesti poliitikas, väitlusoskus ja noorus - neid omadusi tähtsustab alla 10 protsendi kodanikest. Ka põhimõttekindlus, oma eriala hea tundmine ja juhtimiskogemus on olulised vähem kui viiendikule kodanikest. 4.2. Mis alane haridus või praktiline kogemus peaks Riigikogu liikmel olema. /joonis 12/ Kolme olulisema valdkonna valikul olid vastajad suhteliselt üksmeelselt, mistõttu suhteliselt väikeste vahedega tõusid esiplaanile just kolm valdkonda. Kõige tähtsamaks peetakse nagu eelmise küsimuse puhulgi seadusandluse head tundmist (81% kodanikest) Olulisuselt järgmisel kohal on ühiskonnaelu probleemide ja inimeste hea tundmine ehk sotsiaalteaduslik ettevalmistus või elukogemus (76%). Ning kolmas olulisem teadmiste valdkond on seotud majandusega (71%). Ülejäänud neljast valdkonnast tähtsustati enam vaid juhtimisoskust (-kogemust), mida märkis aga juba oluliselt vähem ehk 50 protsenti vastanutest. 4.3. Suhtumine Riigikogu liikme palka või sotsiaaltagatistesse. /joonis 13A/ Enamik vastanutest leiab, et Riigikogu liikme sissetulek ja tema staatusega kaasnevad sotsiaaltagatised on liiga suured, mille tagajärjel Riigikokku kandideeritakse mitte aadete pärast, vaid soovist end majanduslikult kindlustada (69%). Seisukohta, et madala palga puhul ei kandideeriks Riigikokku head asjatundjad, möönab vaid neljandik kodanikest. 5. RIIGIKOGU VALIMISTE SÜSTEEM 5.1. Kas Riigikogu valimiste süsteem on õiglane? /joonis 15/ Antud kontekstis tunnistab Riigikogu valimiste süsteemi õiglaseks vaid 29% küsitletutest (3 protsenti kindlasti ja 29% üldjoontes). Pooled küsitletutest leiavad, et valimiste süsteem ei ole pigem või üldse mitte õiglane. Vastu ootusi ei suhtu valimissüsteemi kriitilisemalt mittekodanikud või muulased, vaid just kodanikud ja eelkõige eestlased. Ebaõiglaseks peetakse Riigikogu valimiste süsteemi kõige enam vanemates vanusegruppides ning madalama haridustasemega ja väljaspool Tallinna elavate vastajate poolt. 5.2. Millist valimissüsteemi soovitakse? Valikud seisukohtade paaride vahel. /joonised 13A ja 13B/ Keskmisele valijale meeldiks kõige enam, kui Riigikogu valimised oleks isikuvalimised (76%), kui erakondade arv oleks praegusest väiksem (66%), et valimiste kord tagaks Riigikogu liikmete suurema vastutuse oma valijate ees (62%) ning et valimised tagaksid rahva seas tuntud ja usalduse pälvinud liidrite valimise Riigikokku (54%). Selliseid ootusi ei maksa võtta absoluutse tõena. Tegelikult leiab läbi nende ootuste väljenduse valijate üks üldisem soov - ootus usaldusväärsema poliitilise juhtimise järele. Nii ei saa öelda, et valijatele oleks tingimata meelepärane üksikindiviididest koosnev parlament või et uutel erakondadel ei oleks Eesti poliitilisel maastikul valijate meelest kohta. Kõik, mis aitab kaasa usalduse kasvamisele rahva ja võimu vahel, on lõppkokkuvõttes hea. Milline valimiste korraldus seda kõige paremini tagaks, seda on avalikul arvamusel raske hinnata. Selgeid seoseid ühe või teise seisukoha suurema toetamise ja kindlasse sotsiaal-demograafilisse gruppi kuulumise vahel pole. Kõrgharidusega vastanute seas on mõnevõrra suurem toetus valimiste erakondlikkusele ja sellest tulenevalt ka erakonna, mitte Riigikogu liikme isiklikule vastutusele, kuid domineerivaks jäävad ka siin avalikku arvamust tervikuna iseloomustavad seisukohad. 5.3. Suhtumine valimisseaduse muutmise ettepanekutesse. /joonis 14/ Enamik valimisseaduse muutmiseks tehtud ettepanekutest leiab vastajate poolt poolehoidu, vaid kvootide sisseseadmisele naiste osakaalu reguleerimiseks Riigikogus on vastu 43 protsenti kodanikest (ehkki sellel ideel on ka 38% toetajaid). Naistest pooldab selliste kvootide sisseseadmist 44 protsenti, meestest on sellele ideele vastu enam kui pooled. Mõnevõrra rohkem kõhklevamalt suhtutakse interneti teel hääletamisse (28%), ühtse üleriigilise nimekirja alusel valimiste läbiviimisse (24%) ning valimisliitude keelustamisse ka kohalikel valimistel (24%). Interneti teel hääletamist toetavad 80 protsenti alla 20-aastastest valijatest ja kaks kolmandikku 20 - 39 aastastest. Vastuseis hakkab süvenema alates 50 eluaastast. Ehkki enamik küsitletutest leiab, et valimistel võivad kandideerida kõik Eesti Vabariigi kodanikud, toetatakse üksmeelselt ka eesti keele oskuse vajadust valimistel kandideerimise eeltingimusena - selle poolt on ka kaks kolmandikku muulastest valijaist. Vastused küsimustele, mis käsitlevad Riigikogu valimiste korralduslikke küsimusi - kas kasutada üleriigilisi või ringkondlikke nimekirju, kas lubada kandideerida ainult erakondi või ka valimisliite - jäävad vastajate jaoks arusaamatuks ja annavad vastuolulisi tulemusi, Nii näiteks koguvad kaks vastandlikku seisukohta - rakendada Riigikogu valimistel ainult ühtseid üleriigilisi nimekirju või jagada kõik mandaadid välja ringkondades üles seatud nimekirjade põhjal - võrdse toetuse, kusjuures küllalt suur osa vastajatest toetab mõlemat seisukohta. 6. VASTANUTE ERAKONDLIK IDENTITITEET 6.1. Kas Eestis tegutsevate erakondade hulgas on mõni, mille seisukohad on Teile lähedased? /joonis 16/ Rääkides erakondade nõrkusest ja ebapopulaarsusest tuginetakse tihti küsitlustulemustele, mis näitavad, et tervelt kolmandik küsitletutest ei leia endale erakonda, kelle poolt hääletada. Medalil on ka teine pool, mille moodustavad need inimesed, kes mitte lihtsalt ei vali etteantud nimekirjast endale antud hetkel sobivaimat erakonda, vaid kelle erakondlik eelistus on selgelt välja kujunenud. Veel aastatel 93 - 95 oli Emori küsitluste andmetel ennast mõne erakonna kindlaks toetajaks lugevate valijate osakaal viiendiku ringis. Käesolevas küsitluses pidas aga endale mõnda erakonda vaadetelt lähedaseks tervelt 43 protsenti küsitletutest. Ühes 2001. aasta maikuus teostatud uuringus esitasime erakondliku identifikatsiooni küsimuse klassikalisel kujul, kus tehakse vahet ka erakonna kindlate ja mitte eriti kindlate toetajate vahel. Tollest küsitlusest selgus, et mõne erakonna kindlaks toetajaks loeb end 11% ning mitte eriti kindlaks 24% kõigist küsitletutest. Eestlaste hulgas oli ennast mõne erakonnaga kindlalt või mitte eriti kindlalt identifitseerivate vastajate osakaal 39%. See kinnitab erakondliku enesemääratluse arengut Eesti avalikus arvamuses. Ka käesolevas küsitluses oli eestlaste erakondlik enesemääratlus kõrgemal tasemel kui muulastest kodanikel - vastavalt 47% ja 28%. Kõrgemal tasemel on erakondlik identifikatsioon vanemates vanusegruppides, kõrgharidusega ja suurema keskmise sissetulekuga vastanute seas. Kõige rohkem on kindlate poliitiliste eelistustega vastanute hulgas Keskerakonna toetajaid - 39%. Järgnevad Reformierakonna (19%), Isamaaliidu (12%), Mõõdukate (11%) ja Rahvaliidu (8%) poolehoidjad. Huvitav on vaadata ka antud küsimuse seoseid valimiseelistuse küsimusega. Suuremate erakondade toetajatest on kõige suurem püsivate poolehoidjate osakaal Reformierakonnal ja Isamaaliidul, neile järgneb Keskerakond (vt. alljärgnev tabel). Tabel 4 Antud erakonna vaateid lähedaseks pidavate valijate osakaal erakonna toetajaskonnas. 1999 Isamaaliit 75% Reformierakond 73% Keskerakond 67% Rahvaliit 54% Rahvaerakond Mõõdukad 46% * * * Aruande lisades on esitatud andmetabelid sotsiaal-demograafiliste taustparameetrite lõikes.
Realiseerumine
Küsitlusmeetod
Kodeerimisjuhend
Välis_ID
01020223
Lühikirjeldus
KOKKUVÕTE KÜSITLUSTULEMUSTEST 1. RIIGIKOGU VALIMISED 1.1. Osavõtt valimistest Vastuseid küsimusele Riigikogu valimistel osalemise kohta ei tasu võrrelda tegelike osalusprotsentidega. Inimmälu on selektiivne ning küsitletute hulka satuvad paratamatult keskmisest aktiivsemad kodanikud. Küsimus oli vajalik selleks, et fikseerida vastanute suhe Riigikogu valimistega - kas ja kui mitmel korral ollakse valimas käinud. Kui võtta arvesse ainult 28-aastaste ja vanemate kodanike vastused (vaid neil on olnud võimalus osaleda kõikidel seni toimunud Riigikogu valimistel), on 63 protsenti vastanuist osalenud valimistel kõigil kolmel korral, 9 protsenti kahel korral, 11 protsenti ühel korral ja 13 protsenti ei ole kordagi valimas käinud. Suurem valimisaktiivsus on seotud vastaja vanusega (mida vanem, seda aktiivsem), haridustasemega (kõrgharidusega vastajad on aktiivsemad valimistest osavõtjad kui alg- ja põhiharidusega vastajad) ja sissetulekuga (suurema sissetulekuga vastajad käivad valimas aktiivsemalt kui vähemkindlustatud vastajad). Tabel 1 Kolmel korral Riigikogu valimistel käinud vastajate osakaal sotsiaal-demograafilistes gruppides. /28-aastased ja vanemad kodanikud/ 30 - 39 aastased 55% 40 - 49 aastased 59% 50 - 59 aastased 70% 60 - 74 aastased 72% alg- v. põhiharidusega 56% kesk- v kesk-eriharidusega 64% kõrgharidusega 67% kuni 1000 kr. pere liikme kohta kuus 49% 1001 - 2000 kr. 63% 2001 - 3000 kr. 67% 3001 - 4000 kr. 72% 4001 ja rohkem 73% eestlased 65% mitte-eestlased 53% 1.2. Valimistel osalemise põhjused /joonised 1 ja 3/ Valimistel osalemise põhjustena tuuakse ennekõike välja kohusetunnet ja kodanikukohuse täitmist (48%), soovi otsustada, kes hakkavad juhtima riigi elu (40%) ja soovi anda oma hääl kindla kandidaadi poolt (38%). Nende kolme motiiviga võrreldes jääb vähemoluliseks soov anda oma hääl kindla erakonna poolt (21%). Nende vastanute seas, kes on Riigikogu valimistel osalenud kõigil kolmel korral, on ka kõik valimistel osalemise motiivid keskmisest olulisemad. Eriti tähtsustatakse nende hulgas aga kodanikukohuse täitmist ning konkreetse kandidaadi poolt hääletamist. Kindla erakonna poolt hääletamise motiiv on mõnevõrra olulisem Tallinnas ja suurtes linnades, kõrgharidusega vastajate hulgas ja nooremates vanusegruppides (20 - 29 aastaste seas on kindla kandidaadi ja kindla erakonna poolt hääletamise motiivid tasakaalus, kuigi mitte just eriti jõuliselt - vaid 23 protsendi vastajate poolt - väljendatuna). Vanemaid vanusegruppe, madalama haridustasemega ning väikelinnades elavaid vastajaid motiveerib valimistel osalema rohkem soov valida kindlat kandidaati. 1.3. Konkreetse kandidaadi valiku kriteeriumid /joonised 2 ja 4/ Et erakondlik aspekt pole Riigikogu valimiste juures siiski päris OUT, selgub vastustest küsimusele, mis on mõjutanud vastajat valima välja seda konkreetset kandidaati, kellele ta valimistel oma hääle on andnud. Kõige olulisemaks on ootuspäraselt põhjus, et tegemist on sümpaatse ja usaldusväärse kandidaadiga. Olulisuselt järgmisteks põhjusteks on aga enam-vähem võrdse osakaaluga kandidaadi kuulumine valija poolt toetatud erakonda (40%) ja tema tuntus avalikkuses (38%). Ülejäänud vähemolulisematest motiividest kogub rohkem toetust valiku tegemine pereliikmete, sõprade ja tuttavate mõjutusel (12%), isiklik kohtumine kandidaadiga (5%) või isiklik tutvus temaga (2%). Seda, kas kandidaat on mees- või naissoost, oluliseks otsustuskriteeriumiks ei peeta. Et sümpaatsus ja usaldusväärsus on üldtunnustatud nõudeks kandidaadile kõigis vastanute gruppides, tasub omavahel võrrelda olulisuselt kahe järgmise motiivi tähtsustamist erinevates sotsiaal-demograafilistes gruppides (vt. joonis 4). Eestlaste jaoks on kandidaadi erakondlikkus mõnevõrra olulisem kui tema tuntus avalikkuses, mitte-eestlaste joaks on aga tuntus selgelt olulisem. 20 - 39 aastaste valijate puhul on kandidaadi tuntusest tähtsam see, mis erakonnas ta kandideerib. 40 - 49 aastaste puhul on need kriteeriumid ligikaudu võrdselt olulised, 50 aastaste ja vanemate seas aga on otsustavama tähtsusega tuntus. Kõrgharidusega vastajad teevad ülekaalukalt erakondlikke valikuid (56%), seevastu alg- või põhiharidusega vastajad eelistavad valida avalikkuses tuntud persoone. Erakondlikud valikud on ülekaalus ka tallinlastest kodanike hulgas. 1.4. Mis põhjustel ei käida valimas? /joonis 5/ Kui võtta valimas mittekäinute hulgast välja need vastajad, kes lihtsalt ei saanud valimistel osaleda, kuna olid liiga noored, tõusevad valimistest kõrvale hoidmise põhjustena esile kaks peamist: kas puudub vastajal huvi poliitika vastu või on ta pettunud poliitikas ja poliitikutes (mõlema vastuse osakaal on 32 protsenti). Siiski on üldkokkuvõttes need põhjuseid, mis väljendavad rahulolematust praeguse poliitilise süsteemiga, ülekaalus. Lisaks ülalmainitud pettumusele märgib 30 protsenti valimistel mitteosalenutest, et nende häälest ei sõltu niikuinii mitte midagi, 17 protsenti ei toeta ühtegi erakonda, 13 protsenti ei leia sobivaid kandidaate, keda tasuks valimistel toetada, 12 protsenti peab valimissüsteemi ebaõiglaseks. Asiseid ja argiseid põhjusi valimistest kõrvale jäämiseks toovad esile vähesed: 8 protsenti kurdab ajapuudust, 7 protsenti on viibinud reisil, kolm protsenti on jätnud valimistele minemata tervislikel põhjustel. Kõige suurem on poliitikas ja poliitikutes pettumise pärast valimistele minemata jätnute osakaal 50 - 59 aastaste, kõrgharidust omavate ja Tallinnas elavate kodanike hulgas. 2. KOHALIKE OMAVALITSUSTE VOLIKOGUDE VALIMISED 2.1. Osalemise ja mitteosalemise ning valikukriteeriumide erinevus Riigikogu valimistega võrreldes. /joonised 7 - 9/ Kohalikel valimistel osalemise põhjustes on kindlalt esiplaanil soov otsustada, kes hakkavad juhtima kohalikku elu. Võrreldes Riigikogu valimistega on mõnevõrra olulisem soov anda hääl kindla kandidaadi poolt. Motiiv kodanikukohust täita ja soov anda hääl kindla erakonna poolt on võrreldes Riigikogu valimistel osalemisega vähem tähtsad. Kui võrrelda tulemusi 1999. aastal pärast kohalike omavalitsuste volikogude valimisi tehtud küsitluse tulemustega, siis oli kindla kandidaadi poolt hääletamine tookord sama oluline kui nüüdki. Vahetult valimiste järel peeti aga kindla erakonna poolt hääletamist olulisemaks, kui nüüd, mil kohalikest valimistest üle kahe aasta möödunud ja uued valimised pole veel aktuaalsed. Vähemolulisemad tundusid kahe aasta eest sellised motiivid nagu kohusetunne ja otsustamine selle üle, kes hakkab otsustama asju valija elukohas. Nii ehk teisti võib isikuvalimiste motiivi kohalikel valimistel domineerivaks pidada. Tabel 2 KOV-valimistel osalemise motiivid 1999 ja 2001. /valimistel osalenud/ 1999 2001 Anda hääl kindla kandidaadi poolt 43% 43% Anda hääl kindla erakonna poolt 27% 17% Otsustada, kes hakkavad korraldama asju 24% 60% Kohusetunne 12% 39% Konkreetse kandidaadi valimisel kohaliku omavalitsuse volikokku on nagu Riigikogu puhulgi esiplaanil kandidaadi sümpaatsus ja usaldusväärsus. Enam-vähem sama oluline on ka kandidaadi avalik tuntus. Erakonda kuulumist aga peetakse kümne protsendi võrra vähem oluliseks kui Riigikogu valimistel. Ootuspäraselt on kohalikul tasandil suurem osakaal isiklikul kokkupuutel (13%) või lausa isiklikul tutvusel (9%) kandidaadiga. Kohalikel valimistel mitteosalemise üheks peamiseks põhjuseks on huvi puudumine poliitika vastu (26%). Kuid üle 20 protsendi vastanutest märgib kolme põhjust, mis kõik on interpreteeritavad kui poliitilise võõrandumise avaldused - minu häälest ei sõltu midagi (25%), olen poliitikas pettunud (23%) ja sobivate kandidaatide puudumine (21%). Sobivate erakondade puudumine mängib väiksemat rolli kui Riigikogu valimiste puhul, ajapuuduse või tervisega seotud põhjused on aga sama osatähtsusega, 1999. aastal vahetult valimist järel tehtud küsitluses toodi praegusega võrreldes valimas mittekäimise põhjustena rohkem esile konkreetseid takistusi - ajapuudust, kodust eemal viibimist, tervislikke põhjusi. Peamised mittevalimise põhjused on aga seotud huvi puudusega poliitika vastu ning usu puudumisega sellesse, et valija poolt tehtud otsustus asjade käiku muuta suudab. Tabel 3 KOV-valimistel mitte-osalemise põhjused 1999 ja 2001. /valimistel mitteosalenud/ 1999 2001 Poliitika ei huvita 20% 26% Polnud kedagi valida/sobivate kandidaatide puudumine 20% 21% Minu häälest ei sõltu midagi 14% 25% Ei viibinud elukohas/olin reisil 14% 7% Polnud aega 13% 8% Tervislikel põhjustel 11% 4% Pettunud poliitikas ja poliitikutes 23% Valimissüsteem on ebaõiglane 11% /viimast kahte vastusevarianti 1999. aasta küsitluses ei olnud/ 3. KES TOHIVAD KANDIDEERIDA RIIGIKOGU JA KOV-VALIMISTEL 3.1. Riigikogu valimised. /joonis 10/ Kõige üksmeelsemalt antakse õigus Riigikogu valimistel kandideerimiseks üksikkandidaatidele - nende kandideerimise poolt on 76 protsenti valimisealistest kodanikest ja vastu vaid 16%. Järgmisena antakse enamiku kodanike poolt mandaat valimistel kandideerimiseks erakondlikele nimekirjadele, mis koosnevad ainult erakonna liikmetest. Neid pooldab 54 protsenti ja vastu on 37 protsenti kodanikest. Väike vastuhäälte ülekaal (49 protsenti 42 vastu) on selliste erakondlike nimekirjade puhul, milles lisaks erakonna liikmetele kandideerivad ka erakonda mittekuuluvad kandidaadid. Vastuhääled on aga ülekaalus valimisliitude kandideerimise suhtes - mitte-erakondlikke valimisliite vastustab 52% ja erakondadevahelisi valimisliite 54% kodanikest. Suuremate erakondade valijad pooldavad Riigikogu valimistel valdavalt üksikkandidaatide ja puhaste erakondlike nimekirjade kandideerimist. Eitavalt suhtutakse nii mitte-erakondlikesse kui ka erakondadevahelistesse valimisliitudesse. Enamiku erakondade poolehoidjad ei soosi ka erakonda mittekuuluvate kandidaatide lülitamist erakonna nimekirja - vaid Keskerakonna ja Mõõdukate valijaskonnas on viimase võimaluse pooldajaid ja vastaseid enam-vähem võrdselt. 3.2. Kohalike omavalitsuste volikogude valimised. /joonis 10/ Ka kohalikel valimistel valitseb üksmeel üksikkandidaatide suhtes - nende kandideerimise poolt on 79 protsenti küsitletutest ja vastu vaid 10%. Järgnevad ainult erakonna liikmetest koosnevad erakondlikud nimekirjad, kuid juba väiksema ülekaaluga kui Riigikogu valimiste puhul - poolt 48% ja vastu 39% küsitletutest (vastavalt 47% ja 43% valimisealistest kodanikest). Enam-vähem võrdselt pooldajaid ja vastaseid on sellistel erakondlikel nimekirjadel, kus lisaks erakonna liikmetele kandideerivad ka erakonda mittekuuluvad kandidaadid ning mitte-erakondlikel valimisliitudel. Erakondade-vahelised valimisliidud on aga ka kohalikel valimistel valdavalt ebasoovitavad - nende poolt on 37% ja vastu 48% küsitletutest (valimisealistest kodanikest vastavalt 36% ja 51%). 4. NÕUDMISED RIIGIKOGU LIIKMETE SUHTES 4.1. Milliseid omadusi peate oluliseks inimeste juures, keda valitakse Riigikokku. /joonis 11/ Kõige olulisemaks omaduseks Riigikogu liikmeks kandideerijale on avalikkuse meelest Eesti seaduste ja õigussüsteemi hea tundmine (60%), millele järgnevad tarkus ja haritus (52%) ning usaldusväärsus (49%). Kõrgharidusega kodanikud seavad prioriteedid pisut teisiti - neile on tarkus ja haritus (62%) ning usaldusväärsus (55%) seaduste tundmisest (53%) olulisemadki. Usaldusväärsusega pea võrdselt tähtis on avalikkuse arvates kandidaadi mitmekülgsus, kursisolek paljude erinevate eluvaldkondadega. Seda hindavad eriti nooremad ja haritumad vastajad. Seitsmeteistkümnest omadusest koosnevas nimekirjas jäävad väheoluliste hulka kandidaadi tuntus, tema osalemine taasiseseisvumisperioodi Eesti poliitikas, väitlusoskus ja noorus - neid omadusi tähtsustab alla 10 protsendi kodanikest. Ka põhimõttekindlus, oma eriala hea tundmine ja juhtimiskogemus on olulised vähem kui viiendikule kodanikest. 4.2. Mis alane haridus või praktiline kogemus peaks Riigikogu liikmel olema. /joonis 12/ Kolme olulisema valdkonna valikul olid vastajad suhteliselt üksmeelselt, mistõttu suhteliselt väikeste vahedega tõusid esiplaanile just kolm valdkonda. Kõige tähtsamaks peetakse nagu eelmise küsimuse puhulgi seadusandluse head tundmist (81% kodanikest) Olulisuselt järgmisel kohal on ühiskonnaelu probleemide ja inimeste hea tundmine ehk sotsiaalteaduslik ettevalmistus või elukogemus (76%). Ning kolmas olulisem teadmiste valdkond on seotud majandusega (71%). Ülejäänud neljast valdkonnast tähtsustati enam vaid juhtimisoskust (-kogemust), mida märkis aga juba oluliselt vähem ehk 50 protsenti vastanutest. 4.3. Suhtumine Riigikogu liikme palka või sotsiaaltagatistesse. /joonis 13A/ Enamik vastanutest leiab, et Riigikogu liikme sissetulek ja tema staatusega kaasnevad sotsiaaltagatised on liiga suured, mille tagajärjel Riigikokku kandideeritakse mitte aadete pärast, vaid soovist end majanduslikult kindlustada (69%). Seisukohta, et madala palga puhul ei kandideeriks Riigikokku head asjatundjad, möönab vaid neljandik kodanikest. 5. RIIGIKOGU VALIMISTE SÜSTEEM 5.1. Kas Riigikogu valimiste süsteem on õiglane? /joonis 15/ Antud kontekstis tunnistab Riigikogu valimiste süsteemi õiglaseks vaid 29% küsitletutest (3 protsenti kindlasti ja 29% üldjoontes). Pooled küsitletutest leiavad, et valimiste süsteem ei ole pigem või üldse mitte õiglane. Vastu ootusi ei suhtu valimissüsteemi kriitilisemalt mittekodanikud või muulased, vaid just kodanikud ja eelkõige eestlased. Ebaõiglaseks peetakse Riigikogu valimiste süsteemi kõige enam vanemates vanusegruppides ning madalama haridustasemega ja väljaspool Tallinna elavate vastajate poolt. 5.2. Millist valimissüsteemi soovitakse? Valikud seisukohtade paaride vahel. /joonised 13A ja 13B/ Keskmisele valijale meeldiks kõige enam, kui Riigikogu valimised oleks isikuvalimised (76%), kui erakondade arv oleks praegusest väiksem (66%), et valimiste kord tagaks Riigikogu liikmete suurema vastutuse oma valijate ees (62%) ning et valimised tagaksid rahva seas tuntud ja usalduse pälvinud liidrite valimise Riigikokku (54%). Selliseid ootusi ei maksa võtta absoluutse tõena. Tegelikult leiab läbi nende ootuste väljenduse valijate üks üldisem soov - ootus usaldusväärsema poliitilise juhtimise järele. Nii ei saa öelda, et valijatele oleks tingimata meelepärane üksikindiviididest koosnev parlament või et uutel erakondadel ei oleks Eesti poliitilisel maastikul valijate meelest kohta. Kõik, mis aitab kaasa usalduse kasvamisele rahva ja võimu vahel, on lõppkokkuvõttes hea. Milline valimiste korraldus seda kõige paremini tagaks, seda on avalikul arvamusel raske hinnata. Selgeid seoseid ühe või teise seisukoha suurema toetamise ja kindlasse sotsiaal-demograafilisse gruppi kuulumise vahel pole. Kõrgharidusega vastanute seas on mõnevõrra suurem toetus valimiste erakondlikkusele ja sellest tulenevalt ka erakonna, mitte Riigikogu liikme isiklikule vastutusele, kuid domineerivaks jäävad ka siin avalikku arvamust tervikuna iseloomustavad seisukohad. 5.3. Suhtumine valimisseaduse muutmise ettepanekutesse. /joonis 14/ Enamik valimisseaduse muutmiseks tehtud ettepanekutest leiab vastajate poolt poolehoidu, vaid kvootide sisseseadmisele naiste osakaalu reguleerimiseks Riigikogus on vastu 43 protsenti kodanikest (ehkki sellel ideel on ka 38% toetajaid). Naistest pooldab selliste kvootide sisseseadmist 44 protsenti, meestest on sellele ideele vastu enam kui pooled. Mõnevõrra rohkem kõhklevamalt suhtutakse interneti teel hääletamisse (28%), ühtse üleriigilise nimekirja alusel valimiste läbiviimisse (24%) ning valimisliitude keelustamisse ka kohalikel valimistel (24%). Interneti teel hääletamist toetavad 80 protsenti alla 20-aastastest valijatest ja kaks kolmandikku 20 - 39 aastastest. Vastuseis hakkab süvenema alates 50 eluaastast. Ehkki enamik küsitletutest leiab, et valimistel võivad kandideerida kõik Eesti Vabariigi kodanikud, toetatakse üksmeelselt ka eesti keele oskuse vajadust valimistel kandideerimise eeltingimusena - selle poolt on ka kaks kolmandikku muulastest valijaist. Vastused küsimustele, mis käsitlevad Riigikogu valimiste korralduslikke küsimusi - kas kasutada üleriigilisi või ringkondlikke nimekirju, kas lubada kandideerida ainult erakondi või ka valimisliite - jäävad vastajate jaoks arusaamatuks ja annavad vastuolulisi tulemusi, Nii näiteks koguvad kaks vastandlikku seisukohta - rakendada Riigikogu valimistel ainult ühtseid üleriigilisi nimekirju või jagada kõik mandaadid välja ringkondades üles seatud nimekirjade põhjal - võrdse toetuse, kusjuures küllalt suur osa vastajatest toetab mõlemat seisukohta. 6. VASTANUTE ERAKONDLIK IDENTITITEET 6.1. Kas Eestis tegutsevate erakondade hulgas on mõni, mille seisukohad on Teile lähedased? /joonis 16/ Rääkides erakondade nõrkusest ja ebapopulaarsusest tuginetakse tihti küsitlustulemustele, mis näitavad, et tervelt kolmandik küsitletutest ei leia endale erakonda, kelle poolt hääletada. Medalil on ka teine pool, mille moodustavad need inimesed, kes mitte lihtsalt ei vali etteantud nimekirjast endale antud hetkel sobivaimat erakonda, vaid kelle erakondlik eelistus on selgelt välja kujunenud. Veel aastatel 93 - 95 oli Emori küsitluste andmetel ennast mõne erakonna kindlaks toetajaks lugevate valijate osakaal viiendiku ringis. Käesolevas küsitluses pidas aga endale mõnda erakonda vaadetelt lähedaseks tervelt 43 protsenti küsitletutest. Ühes 2001. aasta maikuus teostatud uuringus esitasime erakondliku identifikatsiooni küsimuse klassikalisel kujul, kus tehakse vahet ka erakonna kindlate ja mitte eriti kindlate toetajate vahel. Tollest küsitlusest selgus, et mõne erakonna kindlaks toetajaks loeb end 11% ning mitte eriti kindlaks 24% kõigist küsitletutest. Eestlaste hulgas oli ennast mõne erakonnaga kindlalt või mitte eriti kindlalt identifitseerivate vastajate osakaal 39%. See kinnitab erakondliku enesemääratluse arengut Eesti avalikus arvamuses. Ka käesolevas küsitluses oli eestlaste erakondlik enesemääratlus kõrgemal tasemel kui muulastest kodanikel - vastavalt 47% ja 28%. Kõrgemal tasemel on erakondlik identifikatsioon vanemates vanusegruppides, kõrgharidusega ja suurema keskmise sissetulekuga vastanute seas. Kõige rohkem on kindlate poliitiliste eelistustega vastanute hulgas Keskerakonna toetajaid - 39%. Järgnevad Reformierakonna (19%), Isamaaliidu (12%), Mõõdukate (11%) ja Rahvaliidu (8%) poolehoidjad. Huvitav on vaadata ka antud küsimuse seoseid valimiseelistuse küsimusega. Suuremate erakondade toetajatest on kõige suurem püsivate poolehoidjate osakaal Reformierakonnal ja Isamaaliidul, neile järgneb Keskerakond (vt. alljärgnev tabel). Tabel 4 Antud erakonna vaateid lähedaseks pidavate valijate osakaal erakonna toetajaskonnas. 1999 Isamaaliit 75% Reformierakond 73% Keskerakond 67% Rahvaliit 54% Rahvaerakond Mõõdukad 46% * * * Aruande lisades on esitatud andmetabelid sotsiaal-demograafiliste taustparameetrite lõikes.

UURINGUGA SEOTUD ISIKUD:
Kivirähk, Juhan

UURINGUGA SEOTUD INSTITUTSIOONID:
ES Turu-uuringute AS