Pea kõikjal maailmas viiakse pidevalt sisse uuendusi muutmaks tegutsemistingimusi ühes või teises eluvaldkonnas: äri, tervishoid, haridus, tehnoloogiline areng jne..

Seejuures teame, et uuendused võivad olla teatud tegevuse põhimõtteid korrigeerivad või neid oluliselt muutvad. Viimaseid on hakatud nimetama reformideks.

Mida suuremaid muudatusi kavandatakse seda tõsisemalt tõstatub küsimus, et kuidas ikka saavutada soovitud tulemus ja mil viisil selle saavutamine ka fikseerida.

 

Sellealaste metodoloogiliste küsimustega on tegeletud juba aastakümneid.

Autori teada olid oma aja kõige põhjalikumad käsitlused J.Kennedy  valitsemise ajal kavandatud sotsiaalsete reformide ettevalmistamisel ning võimalike tulemuste prognoosimisel. Selleks tehti võrreldavates tingimustes mitmeid reaaleksperimente kui ka mõttelisi eksperimente sõnaliste või arvmudelitega.

Euroopas paistis selles valdkonnas silma mõni aeg hiljem Saksa Demokraatlik Vabariik.

 

Seitsmekümnendatel aastatel vallutas reformide ja eksperimentide buum Nõukogude Liidu, sealhulgas ka Eesti NSV. Võib-olla mõni mäletab veel eksperimente agrotööstusliku kompleksi juhtimise (Viljandi eksperiment) ja kergetööstuse kompleksi juhtimise täiustamiseks. Ülesanne  hinnata eelpoolmainitud eksperimentide tulemusi viiski selleni, et sai hakatud tõsiselt mõtlema, et mis fenomen see eksperiment sotsiaal-majanduslikus valdkonnas ikkagi on ja millistele nõuetele ta peaks vastama, milline on tema struktuur ja millistest kõrgema taseme teooriatest tuleks lähtuda. Selleks, et asjas vähegi selgust saada sai korraldatud kaks konverentsi ja läbi töötatud hulganisti kirjandust.

 

Selle materjali baasil sai koos Ülo Vooglaiuga välja töötatud majandusalase eksperimenteerimise süsteemi põhimõtted ( Reiner, Vooglaid, 1978 ) ning innovaatika ja eksperimentika teoreetiline mudel ( Reiner, 1980), mis sai ka teatud tunnustuse osaliseks (üleliidulise näituse medalid). 

Metodoloogiliselt jaotasime ( Reiner, 1981 )sotsiaalmajanduslike uuenduste (innovatsioonide) protsessi üheksaks järgnevaks tsükliks, kusjuures lähtemomendiks on lahendamist vajava probleemi formuleerimine. Sellel metodoloogial peatun pikemalt käesoleva artikli lõpuosas.

 

Elu muutub kogu aeg kiiremaks ning tippjuhtid kipuvad sageli otsustama pealiskaudse informatsiooni ning intuatsiooni alusel.

Patric Dixon näeb viimastel aastatel riikide poliitilises juhtimises kahte tendentsi (Dixon, 2003, lk. 223 ): mõnel pool hõimkondlikkuse arengut ja teisal üksikküsimustega tegelemise süvenemist. Hõimkondlik juhtimine tähendab inimeste orienteerumist usaldusväärsetele isikutele (näiteks Nelson Mandela, LAV). 

 

Samal ajal mitmed arenenud ja arenevad riigid kalduvad unustama traditsioonilise maailmavaadetele, ajaloole ja süstemaatilisusele põhineva strateegia ning teevad panuse kampaaniatele ja  radikaalsusele üksikküsimuste lahendamisel (keskkond, abort, laste töö, revolutsioon geneetikas jne,).

Edasi P.Dixon kirjutab: ``Häda on aga selles, et te ei saa kuigi kaua juhtida riiki, toetudes väikesele hulgale üksikküsimustele. Kui te seda üritate, siis osutute te sihituks ekslejaks, kellel pole mingit kindlat eesmärki `` (Dixon, 2003, lk. 224 ).

 

Mulle isiklikult tundub, et Eesti Vabariigi kõik valitsused on olnud sügavalt üksikküsimuste lahendamise kütkes ja see näib üha süvenevat. Raske on leida valdkonda, kus oleks tegutsetud või püütaks süstemaatiliselt,  teaduslikke meetodeid kasutades.

 

Seega, oleme valiku ees, kas jätkata samas vaimus või vahetada mõttemalli ning võtta teaduslikud meetodid valitsuse, ministeeriumite ja riigikogu arsenali.

 

Ilmselt on see teema, mis vajaks sügavamat arutelu, mitte ainult teadmistespõhise arengu vajaduse deklareerimist. Siinkohal toetan Olav Aarna poolt kirjutatut: ``Senise arengumudeli jätkamine tähendaks majandusarengu pidurdumist ja sotsiaalsete probleemide jätkuvat süvenemist `` ( Aarna, 2004 ).

 

Võiksime aga kujuneda ka Euroopa Liidule huvitavaks uude ideede genereerimise ja eksperimenteerimise piirkonnaks: keskkond, põllumajandus ja võimalik, et ka haridus(mitte koolitus), tervishoid (mitte ravimine) jne..

 

Kuid siis ei tohiks uuendustele läheneda lähtudes kitsastest huvidest vaid euroopalikest traditsioonidest ja ajaloolistest väärtustest, rikastades neid uuema aja saavutustega. Sellise juhul võiks olla artiklis esitatud metodoloogilistest põhimõtetest ja senitehtust abi uuenduste ja nende evitamise protsessi lahtimõtestamisel ning kavandamisel.

 

 

I   Sotsiaal-majanduslike uuenduste/reformide keskkond.

 

1.1.         Taustsüsteem

Siin võime esile tõsta selliseid faktoreid nagu: vaimne ja kultuuriline areng, tehnoloogiline areng, konkurents (võitlus, hävitamine). 

Inimeste vaimne ja  kultuuriline areng on üheks olulisemaks faktoriks, mis mõjutab sotsiaal-majanduslikke protsesse. Ajaloos on palju näiteid, kus olulisi otsuseid on tehtud lähtudes populaarsetest filosoofiatest või moevooludest, mis antud ajastul olid esile kerkinud.

Tehnoloogiline areng on kogu inimkonna ajaloo vältel mõjutanud oluliselt inimeste käitumist. Nii on see ka praegu, kus uutel teaduslikel ja tehnoloogilistel lahendustel on tähtis osa sotsiaal-majanduslike protsesside kujundamisel.  

Kolmas faktor – konkurents ei ole mitte ainult ärialane mõiste vaid nähtus, mis mõjutab kõiki inimtegevuse valdkondi ja seda kuni sõdade ja vastastikuse hävitamiseni.    

 

1.2. Üleilmastumisega kaasnevad protsessid

Üleilmastumisega kaasnevatest protsessidest tahaksin ära märkida järgmiseid: kontsentereerumine, spetsialiseerumine, integreerumine ja uute tegijate tekkimine (sünd).

Kontsentreerimise all mõistame nähtust, kus toimub tootmise koondumine üha suurema võimsusega tootmis- ja teenindusüksustesse. Sellega kaasneb reeglina nende üksuste spetsialiseerumine lähtudes tehnoloogiast, tarbijast või toote- ja teenuseliigist. Integreerumist me käsitleme kui materiaalsete ja finantsresursside koondumist nende effektiivsema kasutamise eesmärgil.

Selle tulemuseks on asjaolu, et alates 1950 aastast on rahvusvahelise kaubanduse areng olnud tunduvalt kiirem kui tootmise areng (Rosensweig, 1999)

Üleilmastumise protsessi tulemusena on teaduslik tegevus ning ettevõtlus juba ammu ületanud riigipiirid ning see on kaasajal üheks oluliseks mõjuriks väikeriikide arengus.

Samal ajal tekib kogu aeg üha uusi tegijaid, kes saavutavad sageli edu seal, kus suurfirmad on võimetud. 

 

1.3. Mõjutegurid

Mõjuteguritest väärivad tähelepanu eelkõige sellised nagu keskkond , inimtüübid, kultuurimudelid.

Nende tegurite mõju organisatsioonile ja juhtimisele on uurinud mitmed autorid nagu R.Lewis, G.Hofstede, F. Trompenaars ja C.Hampden ning teised.

 

Käesoleva esitluse seisukohalt on kõige otstarbekam kasutada R.Lewsi töö tulemusi (kuna tema uuringutes on ka Balti mere piirkonna riigid esindatud).

Richard Lewis lähtub  ühelt poolt inimese arengut mõjutavatest keskkonna- teguritest  nagu kliima, ajalugu, religioon ja keel (Lewis, 1997, lk.73) ning teiselt poolt inimtüübist: lineaarne, multi-aktiivne ja reaktiivne.

Seda lähenemist kasutades jõuab R.Lewis teatud  organisatsiooniliste  lahendusteni (Lewis, 1997,lk.74), mis on omased ühele või teisele rahvusele.

 

Tähelepanu väärivad ka G.Hofstede kultuurimudelite uuringud, kes eristab selliseid faktoreid nagu maskuliinsus-feminiinsus, individualism-kollektivism, ebamäärasuse ületamise püüe, võimudistants (Saat, 1997, lk.60) ning eristab selliseid organisatsioonimudeleid nagu külaturg, perekond, õlitatud masinavärk ja inimpüramiid (Roots 2001, lk.42). Tropenaars ja Hampden-Turner seevastu eristavad selliseid organisatsioonikultuuri tüüpe nagu perekond, juhitav mürsk, inkubaator ja Eiffeli torn (Roots, 2002, lk.107..111).

 

 

 

1.4. Tasemed

Käsitluse tasemeid võiksime klassifitseerida järgmiselt: ülemaailmne, euraasia, Euroopa(EL), Balti mere piirkond, Balti riigid kõik koos või siis grupeerituna koostöö klastrite kaupa, näiteks ( Rootsi- Soome- Eesti, Rootsi/Soome- Eesti- Vene jne.), Eesti Vabariik (riik, valitsus), eestikeelne kogukond (mulgid, setud, võrukad jne.), venekeelne kogukond ( venelased, ukrainlased jne., kes kasutavad põhilise suhtlemiskeelena vene keelt), rahvusvähemused ( juudid, rannarootslased, ukrainlased jne. ), maakond, vald, linn, linnosa, küla, hõimkond, klann, maffia, perekond ja lõpuks isik ehk indiviid.

 

 

II Sotsiaal-majanduslike uuenduste juhtimise süsteemi elemendid.

 

2.1.   Objektid, protsessid (initsiaatori; algataja järgi)

Objekte antud kontekstis oleks kasulik jaotada järgmislt: riiklikud arengukavad/ programmid, ametkondlikud/ ministeeriumitepoolsed uuendused ja reformid, maakondlikud uuendused ja reformid, kohalike omavalituste uuendused ja reformid ( näiteks valdade liitumised).

 

2.2.  Regulatsioonid

Seadusandlikke regulatsioone saame klassifitseerida põhimõtteliselt järgmiselt: ülemaailmsed konventsioonid, Euroopa Liidu direktiivid, riikidevahelised lepingud, riikide seadused, valitsuse määrused, ministri käskkiri, maavanema otsused, kohaliku omavalitsuse volikogu otsused.

 

2.3.  Subjektid, tegelejad

Isikuid ehk subjekte, kes osalevad uuendamise või reformimise protsessis on mitmeid. Tähtsamad neist oleksid: initsiaator, uuendaja/elluviija, konsultant/ koolitaja, teadur/uurija, hindaja (assessor, audiitor, revident, evalueerija), administratiivne vasutaja/ kuraator, sõltumatu jälgija, töörühm/ töörühmad.

Olulis osa etendavad siin kõrgkoolid ja uurimisasutused ja konsultatsiooni- firmad.

 

2.4.  Instrumendid

Põhiliste instrumentidena kasutatakse mitmesuguseid teooriaid, strateegiliste otsuste ettevalmistamise, elluviimise ja tulemuste hindamise erinevaid metodoloogiaid, konkreetsete uuringute ja protseduuride metoodikaid.

 

2.5. Kogemused

Selleks, et saada pilti olukorrast tervikuna tuleks üldistada nii teoreetiliste uuringute tulemused maailma tähtsamates keskustes kui ka praktiline kogemus, mida aastate jooksul on omandatud.

Eestis on aastate jooksul   viidud ellu palju uuendusi, mida oleks vaja  analüüsida ning anda neile hinnang, et oleks võimalik edaspidi rakendada omandatud positiivseid kogemusi ja vältida vigu.

Siinkohal võiks mainida järgmiseid:  Eesti riigi taasloomine, riigiaparaadi lihtsustamine, erastamine, politseireform, tervishoiureform (haigekassa, haiglate liitmine), haldusjuhtimise reform ( maakondade loomine, maavanema istitutsiooni kehtestamine), kohalike omavalitsuste liitumine, teaduse ja kõrghariduse juhtimise ümberkujundamine, arendustegevuse ja ettevõtluse toetussüsteemi ümberkujundamine, haridusreform,  pensionireform,  riigi ja kohalike omavalitsuste arengukavade koostamine ning evitamine. 

Meile teadaolevatel andmetel on ultuslik rahvusvaheline kogemus koondunud mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu ÜRO ja tema tütarorganisatsioonid (UNDP, UNISEF) kes on aastate jooksul teinud arengumaades sotsiaal-majanduslikke eksperimente.

Abi tulemuslikkuse hindamisega on tegelenud OECD ja EL, innovatsiooni toetamine on olnud aktuaalne juba pikka aega EL-s.  

 

Lisas 1 on toodud asjast huvitatuile ÜRO uuringu andmed, milliseid põhjuseid esitatakse, et vältida uuenduste tulemuste väljaselgitamist.

Kui vaadata riike, siis tuleb mainida eelkõige muidugi USA-d. John Kennedy võimuloleku ajal korraldati seal mitmeid põhjalikult ja väga hästi ettevalmistatud sotsiaal-majanduslikke eksperimente, et kontrollida kavandatavate uuenduste tõhusust. Kaasaajal on USA-s ja Suurbritannias enim tähelepanu pööratud uute saedusandlike aktide mõju uurimisele (regulatory impact).

 

Meie lähinaabritest on teada järgmist. Taanis on läbi viidud haldusreform ning on välja töötatud metoodika majandusliku abi tulemuslikkuse hindamiseks.

Soomes on aastate jooksul täiustatud ettevõtluse arengu ja innovatsioonide juhtimist, täiustatud hariduskorraldust ja haldusjuhtimist.

Rootsi on olnud edukaks SIDA, kelle ülesandeks on arendada rahvusvahelist koostööd.

Venemaal toimub eksperiment hariduses.

Evaluaatorid on koondunud mitmetesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse (vaata tabel 1).

 

III Metodoloogilise mudeli iseloomustus

Esimese, eeluuringute tsükliga, selgitatakse lahendamist vajavad ülesanded ja nendega seotud eeldatavad tähtajad; kaalutakse, mida lülitada programmi, millised küsimused on tähtsamad ja millest jõud üle käib; fikseeritakse tegevuse põhimõtted ja hindamise kriteeriumid; selgitatakse välja eraldatavate ressursside iseloom ja maht ning nende kasutamise võimalused. Esimese tsükli tulemuseks peaks olema seega piisava selgusega formuleeritud lahendamist nõudev probleem, piisav selgus vasutuse jaotuses ning põhimõtteline uuenduse programm.

 

Teise, empiiriliste uuringute tsükliga  luuakse selge pilt uuenduse objektist ja keskkonnast, kus ta asub; selgitatakse välja uuendust soodustavate ja takistavate faktorite struktuur ning nende mõju iseloom; selgitatakse välja vajalikud juhtimis- ja iseregulatsioonimehhanismid, uuritava tegevusvaldkonda puudutavad seadused ja seaduspärasused.

Teise tsükli tulemuseks on selge pilt uuendatavast objektist ja keskonnast, kus see objekt asub ning nende vastastikustest mõjudest.

 

Kolmanda, projekteerimise tsükli käigus koostatakse  muudatuste projekt, mida kavatsetakse ellu viia, näidates ära vahepealsed seisundid ja etapid; koostatakse põhitegevuse programm ja abistavate tegevuste programm. Kolmanda tsükli lõpus me teame kes, kus, millal ja mida peab tegema.

 

Neljanda, eksperimenteerimise tsükliga saavutame kindluse kavandatava uuenduse ja tema elluviimise sobivuses; selgitatakse välja uuenduse kasutamise tingimused ja ulatus ning võimalikud positiivsed ja negatiivsed ilmingud. Eksperimente jaotatakse reaalseteks ja mõttelisteks. Eksperimenteerimine koosneb omakorda seitsmest etapist: ettevalmistav, projekteeriv, lähteseisundi fikseerimine, motiveerimine ja ettevalmistus, eksperimenteerimine, lõppseisundi fikseerimine, tulemuste väljaselgitamine. Eksperimenteerimise protsessis võib täheldada järgmiste rollide täitmise vajadust: initsiaator, eksperimentaator, kuraator, uurijad, jälgija, töörühm.

Neljanda tsükli lõpus suudame öelda, mida kavandatava uuenduse ellurakendamine võiks tegelikkuses anda.

 

Viienda, motiveerimise tsükli käigus püütakse saavutada uuenduses osalevate inimeste teadlik aktiivsus ning vastutuse ja osaluse tunne. Viienda tsükli lõpus omame suure hulga uuenduse teadlikke toetajaid.

 

Kuues tsükkel on uuenduse ettevalmistamine, mille käigus toimub töötajate väljaõpe, vajalike seadusandlike aktide ja dokumentide koostamine ja vastuvõtmine ning uuenduses osalevate juhtimistasemete ja –lülide koostöö kindlustamine. Seega oleme kuuenda tsükli lõpuks valmis alustama tegevust uutes tingimustes.

 

Seitsmendas, käivitus- ehk jõustamistsüklis jõustuvad seadused, otsused või muud juriidilised aktid, mis määravad, et tegevust tuleb alustada uutest tingimustest lähtudes. Algab tegevus uutes tingimustes.

 

Kaheksas on kujunemistsükkel, mille käigus inimesed omandavad uued rollid, kohanevad uute tingimustega ning teevad omapoolseid täiendusi.

Tsükli lõpus võime öelda, et uuendused on ellu viidud.

 

Üheksas on kontrolli tsükkel, mis on vajalik kokkuvõtete tegemiseks. Hinnata tuleks vähemalt järgmiseid aspekte: idee sobivust, programmi ja tema realiseerimist, uuenduste protsessi kulgemist, protsessi juhtimist, lõpptulemuse vastavust kavandatule, täiendavaid sobivaid ja segavaid asjaolusid, lõpptulemuse sobivust laiemaks tutvustamiseks ja evitamiseks.

Omame ülevaate uuenduse mõjudest ja sobivusest ning saab hakata kavandama edasist arengut või laiendamist teistesse valdkondadesse või riikidesse.

 

Eellpoolesitatu on tuletatud klassikalisest teaduslikust lähenemisest uuendustele suurtes sotsiaalsetes ja/või majanduslikes süsteemides nagu riik, osariik, rahvusvaheline korporatsioon jne.. Mida väiksem on süsteem, seda lihtsamaid mudeleid on võimalik kasutada ilma, et me tulemust oluliselt mõjutaksime negatiivses suunas. Esitatud mudeli lühikokkuvõte on tabelis 2.

 

 

IV Kuidas saaksime olla vastastikku kasuklikud.

 

4.1. Kus me oleme?

Mitmetel seminaridel ja konverentsidel öeldust kui ka ajalehtedes kirjutatust on jäänud mulje, et:

-         peale NATO-sse jõudmist ja EL-iga liitumist ei osata enam midagi tahta,

-         ei teata, milline saab olema sõnum teistele EL-i ja eriti Balti mere piirkonna riikidele,

-         kui siiani rääkisime raha puudusest, siis nüüd on innovaatiliste uuringute käigus selgunud, et mõistust kah ei ole,

-         tootlikkus tootmises moodustab keskmiselt kolmandiku EL-i keskmisest, mõnes valdkonnas isegi ainult viiendiku Soome tasemest,

-         valitseb terav puudus kõrge kvalifikatsiooniga spetsialistide ja pingitööliste järele,

-         elanikkond on suures osas kaotanud usu riigi juhtimise tulemuslikkusesse ja juhtide aususesse,

-         on küll suhteliselt liberaalne majandus, kui seda halvavad tihti muudetavad seadused, mis üha pärsivad ettevõtlust,

-         ei ole selge, millistest fundamentaalsetest seisukohtadest lähtudes peaks toimuma areng.

 

4.2. Mida me võiksime teha?

Oma asukohast tulenevalt võiks Balti mere riikide elanike üheks tegevuseks Balti mere piirkonnas olla osalemine kõikvõimalikes ühisettevõtmistes (mitte ainult kaupade transiidis).

Küsimuseks on, et millised rollid Balti mere riikide elanikele kõige enam sobivad, millised on nende sellised tugevad küljed, mida ka partnerriikide esindajad tunnistavad ja kellena nad sooviksid mitmepoolse koostöö puhul meid näha.

Mingil määral võiks meile siin olla abiks R.Lewsi poolt konstrueeritud kultuuride kolmnurk (joonis 1). Eesti, Läti ja Leedu koht tuleks veel välja selgitada. Arvan, et Eesti koht on kolmnurgas, mis piirned Saksamaa, Taani ja Soomega. Millised võimalused selline paigutus Eestile annab, selle väljaselgitamine vajab tõsist mõttetööd ja ka katsetusi. Samuti vajab väljaselgitamist Läti ja Leedu asukohad ning nende vöimalused.

 Sellest vaatenurgast vaadatuna ei olegi liitumine EL-iga  väga halb mõte. Kuid küsimus,  kes me seal saame olema, jääb ikkagi.

R.Lewsi poolt väljatöötatud metoodika abil (Cross-Cultural, 2002) on igaühel võimalik testida ennast, et välja selgitada, millised sobivad, neutraalsed või sobimatud omadused tal on ühe või teise rahvuse esindaja suhtes. Samuti saame sealt teada, millised kultuurilised eripärad juhtimises ja organisatsioonis on erinevates riikides ja kuidas nad sobivad kokku mõne teise riigi tavadega.

 

Võttes analoogiat keemilistest protsessidest võiksime olla nagu katalüsaatorid, keda on imevähe, kuid kelle juuresolek kiirendab oluliselt kulgevaid protsesse. Või  hoopis materjaliteadusest, olla see lisand tänu mille vähesele lisamisele saavutatakse hoopis materjali uus kvaliteet (näiteks terase legeerimine).

Nüüd tuleks selgitada, milliste protsesside kulgemist me võiksime oluliselt mõjutada ja milliste kvaliteeti muuta?

 

Selleks, et välja selgitada, milliseid rolle võiksid Balti mere piirkonna riikide elanikud tulevikus täita, tuleks alustada akadeemilisest uuringust, kus mitmete erialade teadlased püüaksid välja selgitada:

-         kes me oleme oma sünnipärastest omadustest ja

     kultuurikeskkonnast lähtudes

-         kellena meie partnerid meid praegu näevad ja kellena nad meid sooviksid tulevikus näha arvestades meie võimeid ja omapära,

-         kellena me ise endid praegu näeme ja kelleks sooviksime saada,

-         kuidas me näeme välja uuringute taustal, mis teistes riikides on tehtud  (Hofstede, Trompenaars, Lewis jt.),

-         millised sotsiaal-majanduslikud protsessid on toimumas ja millised tulemas

Uuringute  tulemusena saaksime teavet selle kohta, milline on meie tegelik mänguruum piirkonnas ja sellest tulenevalt saame hakata inimesi koolituse kaudu suunama sinnapoole, kus neid oodatakse ja vajatakse.

 

Rakenduslike uuringute abil saaks välja selgitada, millist meiepoolset toetust ja abi sooviksid meie lähimad naabrid ning võimaluste piires hakata seda tegema, püüdes samal ajal ära kasutada ka nende tugevaid külgi. Seoses EL-ga vajame teavet ja oskuseid selle kohta, kuidas sealsete ametnikega asju edukalt ajada. Sellekohane koolituskava on koostatud R.Lews-i poolt ning seda on väga edukalt kasutanud Soomlased (Cross-Cultural, 2002).

 

Pilootprojektina võiks välja selekteerida mõne(d) valdkonna(d), kus on juba mitmes naaberriigis saavutatud olulisi tulemusi ja püüda jõudusid ühendades saada üheskoos vastava ala juhtivaks piirkonnaks Euroopas või maailmas.

Selliste arengupiirkondade projektide suhtes on EL-is juba mõningane kogemus ning  piisava kohaliku toetuse puhul on võimalik ka Euroopa Liidu rahaline toetus.

 

Töö sihiks oleks ettevõtluse arendamise ja erinevate riikide ettevõtjate koostöö edendamise kaudu suurendada Balti mere majandus- piirkonna poliitilist stabiilsust, vähendada terrorismiohtu ja salakaubandust, tõsta elatustaset, suurendada üldinimlike positiivsete väärtuste osatähtsust inimeste elus ning tagada kõigil tasanditel jätkusuutlik areng.

 

4.3. Eesmärgid, tegevused ja võimalikud tulemused:

 

1.     Teaduslike meetoditega mõõta ja kaardistada Balti riikide kultuurikeskkonnast ja senisest arengust tulenevad eeldused omavahelises suhtlemises ja suhtlemises teiste riikide esindajatega.

2.     Välja selgitada Balti riikide erinevatesse rahvustesse kuuluvate ettevõtjate arusaamised omavahelistest koostöö eeldustest ja võimalustest.

3.     Välja selgitada naaberriikide ettevõtjate arusaamised koostöö eeldustest ja selle edendamise võimalustest.

4.     Välja selgitada võimalused mitmepoolse koostöö arendamiseks kasutades ära iga osapoole eeldused ja võimalused.

 

Püüame hinnata esitatud käsitluse omadusi ja mõju.

 

Eelised ja uudsus:

-         erinevaid keeli kõneleva kogukonna olemasolu võimaldab loota sünergiale suhtlemises välisriikidele kasutades mõlema kogukonna eeliseid, teeme probleemist eelise

-         uus lähenemine, mis koondab akadeemilised uuringud, rakendusuuringud, täienduskoolituse ja ettevõtluse  ühe mütsi alla,

kasutame süsteemsust ja kompleksust

 

Raskused ja nende ületamise tulemused:

-         senine kasin praktika iseseisvuse perioodil Balti riikides elavate erinevate rahvuste intellektuaalide ja äriringkondade koostöös,

vähendame lõhet kahe kogukonna vahel

-         praegused nõrgad sidemed  teaduse ja praktika vahel, arenduslüli vähene võimekus,

              muudame Balti riigid arenguvõimelisemaks

 

 

Võimalused arenguks:

-         luua reaalne alus erinevate rahvuste parimate esindajate koostööks,

        asume tegutsema ühiste eesmärkide nimel

-         saab ära kasutada naaberriikide teaduse, arendajate ja ettevõtjate kogemused, ärme leiuta jalgratast

-         viia üheskoos tegevus mahtudeni, mis ärataksid EL-i ja rahvusvaheliste finantskeskuste huvi,

         saavutada oma tegevustes kriitiline mass

 

Ohud ja nende vältimise teed:

-         liiga suured erinevused arusaamistes ja püüdlustes regionaalseks koostööks nii Eestis elavate rahvaste vahel kui ka naaberriikides,

teadvustada neid ja püüda nende mõju vähendada

-         püüe lahendada asju kahepoolsete projektidena välistades konsultante ja vahendajaid kolmandatest riikidest,

leida mõttekaaslaseid mujalt

-         parteide poliitiline kemplemine,

                        saavutada teatud küsimustes konsensus

 

 

Mehitamine, tehnoloogia.

Juba algstaadiumist peale peaks olema tegu kollektiivse loominguga, kus osalevad Balti riikides elavate mitmete rahvuste ja erinevate valdkondade esindajad. Alul võiks osalejaid olla rohkem , selekteerides hiljem välja kõige võimekamad alamprojektide või töögruppide juhtideks.

Siin võiks edukalt kasutada olemasolevaid kogemusi, kuid juba uuel tasandil ja eesmärgipärasemalt.

Kasutatavate tehnoloogiatena tuleksid kõne alla “ajurünnak”, “avatud ruumi meetod”, “mõttetalgud”.

Projekti juhiks peaks leidma kellegi tunnustatud rahvusvahelise koostöö edendaja, võib-olla isegi väljastpoolt Balti mere piirkonda, näiteks Inglismaalt, Hollandist jne.

 

Akadeemiliste uuringute võimalikud teemad:

1.     Lewis-i kultuurimudeli uurimismetoodika standardiseerimine ja

     uuringute teostamine Balti riikides ja Venemaal piirkonna riikide

     koostöösobivuse ja kultuuril põhinevate eelduste väljaselgitamiseks.

2.     Porteri koostööahela metoodika rakendamine piirkonna võimaluste

    väljaselgitamiseks.

3.  Teiste kultuuridevaheliste suhete uuringutega tegelevate teadlaste

      (Trompenaars, Hofstede jt.) uurimismeetoditega tutvumine ja nende

      sobivuse väljaselgitamine piirkonna koostöövõimaluste uurimisel.

4.     Osalemine rahvusvahelistes uuringutes sotsiaal-majanduslike

      protsesside prognoosimisel lähtudes tulevikku suunatud mõõtmistest

      ja mudelitest.

5.     Sotsiaal-majanduslike eksperimentide ettevalmistamise, korraldamise ja tulemuste hindamise teoreetiliste aluste ja metodoloogia kaasajastamine lähtudes Euroopa Liidu oludest.

6.     Sotsiaal-majanduslike eksperimentide ettevalmistamise, korraldamise ja tulemuste hindamise metoodika väljatöötamine vastavalt mõnele Euroopa Liidus kavandatavale eksperimendile.

7.     Äri edendamisele suunatud omavahel võrreldavate kultuurisuhete, majandussuhete, õigussuhete, turusuhete, tehnoloogiaalaste, poliitikaalaste jne. uuringute metodoloogia koostamine.

8.     Punktis 5 koostatud metodoloogia alusel uuringute metoodikate ettevalmistamine ja uuringute korraldamine.

 

Rakendusuuringute võimalikud teemad:

1.     Piirkonna ettevõtjate (arvamusliidrite) nägemuste väljaselgitamine koostöö arendamisest piirkonnas ja erinevate riikide esindajate võimalikest rollidest selles protsessis (horisontaalselt, vertikaalselt, diversifitseeritult).

2.     Majandusorganisatsioonide kujunemise seaduspärasused  ja võimalikud tendentsid seoses sotsiaal-majanduslike protsessidega maailmas ja piirkonnas.

 

Pilootprojektide võimalikud teemad:

1.     Võimaluste väljaselgitamine mingis valdkonnas Euroopa Liidu eelisarengu ala loomiseks mitme naaberriigi teadus-, arendus-, teenindus- ja tootmisettevõtete baasil.

2.     Nende alade kavandamine ja projektide realiseerimine.

3.     Uuringutel põhineva, õppiva (iseareneva) piirkondliku koostöösüsteemi loomine internetis.

 

Rahvusvaheliste õppeainete õpetamise tõhustamise võimalikud teemad ja ettevõtmised:

1.     Rahvusvahelise äri, juhtimise, turunduse, finantside, äriõiguse, personalijuhtimise, tootmiskorralduse jne. õpetamise ressursi arendamine ja õppejõudude kvalifikatsiooni tõstmine.

2.     Sellealaste teadmiste ressursi koondamine ühtsesse ülikoolidevahelisse süsteemi (kodulehekülg, portaal).

3.     Konverentside, seminaride, mõttetalgute jne. korraldamine.

 

Bakalaureuse lõputööde võimalikud teemad:

1.            Mingi osa uurimistulemuste rakendamiseks ettevõtluses.

 

Magistritööde võimalikud teemad:

1.     Uurimistulemuste rakendamine ettevõtluses või uuringus osalemine.

 

Referaatide, ainetööde ja kursusetööde võimalikud teemad:

1.     Tuginedes kirjandusele ja interneti allikatele analüüsida ja põhjendada võimalusi rahvusvaheliseks ettevõtluseks koos riigis elavate teiste rahvuste esindajatega. Tuua välja selle eelised, puudused, ohud ja võimalused.

2.     Grupitöösse kaasata tinglikult, mingi eesmärgi taotlemise nimel, mõne teise rahvuse esindaja.

 

V Kokkuvõte ja lõpetuseks.

5.1. Kokkuvõtteks:

1.     Olen nõus nendega, kes väidavad, et ettevõtlus on riigi rikkuse aluseks.

2.     Esialgsed uuringud näitavad, et ettevõtjateks soovib saada Eestis 10-14% õpilastest. Seega mitte eriti paljud. Kui paljudel aga on selleks looduslikud eeldused, ei ole teada?

3.     Praegu kipuvad mitmed edukad ettevõtjad poliitikasse. On see uute väljakutsete otsing või vajalik vaheetapp enne uuele tasandil jõudmist?

4.     Riigi valitsemine tuleks muuta nii lihtsaks, et see ei vajaks kõige võimekamaid.

5.     Ettevõtlusega tegelemine peaks olema  prestiizikas tegevus ja seda nii eestlaste kui ka teiste rahvuste esindajate hulgas.

6.     Kõik eesti maalased ja teiste Balti riikide esindajad peaks väga tõsiselt vaagima oma võimalusi rahvusvahelisel tasandil.

7.     Selleks vajavad nad rahvusvaheliseks koostööks erialast ettevalmistust nii kõrghariduse kui täienduskoolituse tasandil.

8.     See haridus peaks baseeruma riikide piire ületatavatel (regionaalsetel) akadeemilistel ja rakendusuuringutel.

9.     Selliste uuringute ja rahvusvahelise koolituse finantseerimisel peaks olema oluline osa piirkonna riikidel ning rahvusvahelistel fondidel.

10. Rahvusvaheliste uuringute korraldamine ning  rahvusvahelist kaalu omavate pilootprojektide algatamine ja nendes osalemise võimaldamine peaks tulevikus olema Balti riikide valitsuste tegevuse üheks nurgakiviks.

 

5.2. Lõpetuseks.

Seoses eelöelduga tekib rida küsimusi.

1.     Eelkõige, kas esitatud valdkond on ikka huvipakkuv ja vajalik ühiskonnale, valitsustele, teadlastele, ülikoolidele ja neile, kus asju muudetakse

2.     Milline võiks olla rakendus ettevõtluse arendamisel, uuenduste korraldamisel haldusjuhtimises, teadus- ja õppetöö korraldamisel, fondidelt rahade taotlemisel ja tulemuste kohta aru andmisel.

3.     Millised võiksid olla järgmised sammud: initsiatiivgrupi loomine, mingite valdkondade kogemuste üldistamine, uurimissuuna loomine, valikaine kava koostamine, magistri ja doktoriõppe korraldamine, uuringute kartoteegi loomine, ülevaade kehtivatest regulatsioonidest, rahvusvahelise konverentsi korraldamine

4.     Kas see tegevus vajaks koordineerimist ? Kuidas ja kus seda teha?

5.     Kuidas finantseerida tekkivaid kulutusi ?

 

 

Kirjandus:

Aarna Olav, Kavandamiselt tegudele. Haridus 2/2004, lk. 4..

Cross-Cultural competence for business, Richard Lewis Communications PLC, U.K. 2002.

Dixon Patric, Tulevikutarkus. Globaalsete muutuste kuus tahku. OÜ Fontese Kirjastus. Tartu. 2003.

Lewis Richard, Kultuuridevahelised erinevused. Kuidas edukalt ületada kultuuribarjääri. TEA. Tallinn. 1997.

Roots Harry, Organisatsiooniteooria mudelid. Sisekaitseakadeemia.

Tallinn, 2001.

Roots Harry, Organisatsioonikultuuri tüübid. Sisekaiseakadeemia.

Tallinn, 2002.

Rosensweig Jeff, Estonia at the Center of a World Economy. Ettekanne Pärnu juhtimiskonverentsil 15.oktoober. 1999.

Saat Maksim, Rahvusvaheline ärikorraldus. TTÜ. Tallinn, 1998.

Рейнер А, Вооглайд Ю, Проблемы создания системы хозяйственного экспериментирования. Республиканская научно практическая конференция  « Проблемы управленческих нововведений и хозяйственного экспериментирования «,  Таллинн 1978, стр. 200…204.

Рейнер А, Хозяйственное экспериментирование. Опыт и перспективы развития. ЭстНИИНТИ. 1980.

Рейнер А, Проведение хозяйственных экспериментов. Общие методические указания по подготовке, проведению и определению результатов хозяйственных экспериментов. Таллинн. 1981.

 

 

 

Tabel 1. Mõne rahvusvahelisi evaluaatoreid ühendavad

                                         organisatsioonid.

 

1. INTERNATIONAL ORGANISATION FOR

                                                 COOPERATION IN EVALUATION

 2. INTERNATIONAL DEVELOPMENT EVALUATION

                                                                                     ASSOCIATION

 3. EUROPEAN EVALUATION SOCIETY

 4. AMERICAN EVALUATION ASSOCIATION

 5. AUSRALIASIAN EVALUATION SOCIETY

 6. IRISH EWALUATION NETWORK

 7. UK EVALUATION SOCIETY

 

 

Tabel 2.             Sotsiaal- majanduslike uuenduste metodoloogia

 

Nr	Nimetus	Tegevused	Tulemus
I	Eeluuring	Fikseeritakse ülesanded, tähtajad, programmi koosseis, tegevuse põhimõtted, hindamine viisid, ressursid	Probleem, vastutuse jaotus, uuenduse kava
II	Empiiriline uuring	Objekti ja keskkonna uuring, soodustavad ja takistavad tegurid, juhtimine ja iseregulatsioon, seadused	Pilt uuendatavast objektist, keskkonnast ja mõjudest
III	Projekteerimine	Muudatuste projekt, etapid, tegevuste kava	Kes, kus, mida ja millal peab tegema
IV	Eksperimenteerimine	Ettevalmistus, Projekteerimine, Lähteseisundi fikseerimine, Motiveerimine ja ettevalmistus, Eksperiment, Lõppsesundi fikseerimine, Tulemuste hindamine	Mida uuendus võiks anda
V	Motiveerimine	Inimeste teadliku aktiivsuse, vastutuse ja osalustunde loomine	Omame hulga toetajaid
VI	Ettevalmistamine	Väljaõpe,  Seaduste  ja dokumentide vormistamine	Valmis tegevuseks uutes tingimustes
VII	Jõustumine	Käivitavate dokumentide jõustumine	Algab tegevus uutes tingimustes
VIII	Kujunemine	Uute rollide omandamine, täiendused	Uuendus on ellu viidud
IX	Kontrollimine	Hinnang ideede sobivusele, realiseerimisele, protsessi kulgemist, vastavus kavandatule, sobivaid ja segavaid asjaolusid, edasisi võimalusi	Saab kavandada edasist arengut või laiendamist

 

 

 

 

 

                                  Joonis 1. R.Lewsi kultuuride kolmnurk.