|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
1983. aastal professor Mikk Titma poolt algatatud longituuduurimus „Ühe põlvkonna elutee“ pakub hea materjali uurimaks lahutuse faktoreid mitte ainult kirjeldavas laadis läbilõikena teatud eluetapist (näiteks sissetuleku, haridustaseme või soo järgi), vaid võimaldab haarata analüüsi ka varasematel eluetappidel (lapsepõlvekodus, enne perekonna loomist) toimunud sündmusi ning antud hinnanguid. Kasutades logistilise regressioonanalüüsi meetodit analüüsitakse ettekandes lisaks tüüpilistele lahutuse faktoritele, nagu haridustase, abiellumisvanus ja esimese abielu tüüp (registreeritud- või vabaabielu) ka muude näitajate mõju lahutuse riskile.
Eristatakse vanemate lahutust ning seda, kui üks vanematest oli enne lapse 18-aastaseks saamist surnud ning analüüsiti üksikvanemaga peres kasvamise mõju lapse edasisele eluteele.
Lahutuse põlvkondadevahelise edasikandumise uurimisel lähtutakse Diekmanni ja Engelhardti ning McLanahani ja Bumpassi hüpoteesidest.
Lahutuste mõjutegurid
1980ndatel tehtud uuringuid kokkuvõtvas artiklis on Lynn K. White (1990) jaganud lahutuste mõjutegurid kolme suuremasse gruppi:
1) makrostruktuuri faktorid,
2) elutee ja demograafilised faktorid ning
3) erekonna protsessi (inglise k. family process) faktorid
Esimese grupi faktoritena vaatab ta muutusi seadustes/õiguses, majandustsüklites, perekonna institutsioonis, meeste ja naiste arvus (inglise k. sex ratios), soorollides, kogukonna integratsioonis ja kultuurilistes väärtustes.
Elutee ja demograafilised faktorid on White'i käsitluses abielu järjekord ja kasulaste olemasolu, vanemate lahutus, kooselu/vabaabielu, vanus abiellumisel, abielueelne rasedus ja/või lapsed, viljakus abielus ning vanus ja abielu kestus.
Perekonna protsessi faktorite grupi all peab White silmas selliseid tunnuseid nagu abielu õnnelikkus, mõtlemine lahutuse üle (st erinevate abielust saadavate tasude ja sellele tehtavate kulude ning abielu lõpetamisele vastu töötavate barjääride analüüs), abielusisese suhtlemise sagedus, sotsiaalmajanduslik staatus, naise osalemine tööjõus ning mitmesugused inimeste poolt välja toodud, kuid vähem levinud seletused selle kohta, miks lahutus toimus (näiteks alkoholism, perevägivald).
Põhimõtteliselt on võimalik vaadata mitut liiki lahutusega seotud tunnuseid. Ühed on sellised, mis otseselt suurendavad lahutuse tõenäosust, nagu madalam sissetulek või varane abiellumine. Teised on aga pigem takistused lahutamisel, näiteks laste olemasolu peres. Sellise lähenemisviisi esindajateks lahutuste uurimisel võiksid olla näiteks Georg Levinger (1965, 1979) ja Gary S. Becker (Becker jt, 1977).
Lahutuste põlvkondadevahelise edasikandumise mehhanismid
Erinevad uurimused Euroopa ja Ameerika andmetel on kinnitanud, et vanemate lahutusel kindel koht lapse lahutuse riskifaktorite seas (Diekmann & Engelhardt, 1999; Amato, 1996; Bumpass jt, 1991; Keith & Finlay, 1988; McLanahan & Bumpass, 1988; Glenn & Kramer, 1987; Mueller & Pope, 1977) Sellegipoolest ei ole uurijad kaugeltki ühel meelel selles, kui suur see mõju on ja kuidas see aja jooksul muutunud on. Wolfinger (1999) näiteks väidab, et vanemate lahutuse mõju laste lahutusele on aja jooksul järjest vähenemas, sest lahutused on muutumas „normaalseks“ nähtuseks ühiskonnas.
Lahutuste põlvkondadevahelist edasikandumist on uurijate poolt seletatud mitmete mehhanismidega. Tänapäevastele töödele on sagedamini aluseks süsteem, mille esitasid McLanahan ja Bumpass (1988). Selles töös vaadeldakse lahutuste põlvkondadevahelise edasikandumise kolme põhilist mehhanismi: majanduslikku ilmajäetust (deprivatsiooni), sotsialiseerumist ning stressi teooriat.
McLanahan’i ja Bumpass’i lähenemine on olnud üheks lähtealuseks ka Diekmann’i ja Engelhardt’i (1999) tööle, kus uuritakse lahutuste edasikandumist Saksamaa andmete põhjal. Vahendusmehhanismid on ka selles töös samad, kuid mõtestatud lahti veidi teise nurga alt.
1) Majandusliku ilmajäetuse hüpoteesi, mis rõhutab vanemate lahutuse majanduslikke mõjusid lapsele, Diekmann ja Engelhardt täpsemalt ei käsitle, sest nende andmed ei võimalda seda täpsemalt kontrollida.
2) Stressi hüpotees. Selle järgi on vanemate lahutus lastele „tõukefaktoriks“ (i.k push factor), mis põhjustab laste varasema kodust lahkumise ja iseseisvumise. Näitena on jällegi toodud varane abiellumine. Lühenenud lapsepõlv ja varane abiellumine omakorda suurendavad lahutuse riski. Kui stressi hüpotees peaks paika, siis võiks oodata lahutatud peredest pärit lastel varasemat abiellumisvanust ülejäänud perede noortega võrreldes.
3) Sotsialiseerumishüpotees esitab mitmed põhjus-tagajärg seosed, mis tulenevad tingimustest „lahutavas peres“ enne ja pärast lahutust. Sealhulgas on:
Kuna see kirjeldab mitmeid protsesse, ongi sotsialiseerumishüpotees autoritel jagatud kolme ossa:
a) sotsialiseerimine rohkem pessimistlikumatele hoiakutele perekonna ja abielu suhtes
b) kontrolli puudujääk
c) rolli õppimine
Respondendid lahutatud peredest peaksid sotsialiseerumishüpoteesi kohaselt õppima ja omama rohkem pessimistlikumat suhtumist perekonda ja abiellu, mis väljendub väiksemates investeeringutes suhtesse, mille noor ise loob (Becker, 1973) ning suuremas vabaabielude osakaalus lahutatud peredest pärit noorte seas. Seega: suurem vabaabielude osakaal lahutatud peredest pärit noorte seas toetaks sotsialiseerumishüpoteesi.
Kontrolli puudujäägi mudeli kohta ütlevad ka autorid ise, et see ei ole selgituseks kogu lahutuse edasikandumise efekti kohta, kuid sellegipoolest uurivad sedagi täpsemalt. Kui see mudel on õige, siis vähenenud vanemate kontroll peaks sarnaselt mõjuma nii lahutatud perest noortele kui neile, kelle vanemate abielu on lõppenud ühe abikaasa surmaga. Niisiis peaks mõlemal grupil olema suurem lahutuse risk kui mõlema vanemaga peres kasvanud noorte grupil.
Rolli õppimise mudel ei tähenda selles käsitluses ainult soorolli õppimist (millele on oma suurema tähelepanu pööranud McLanahan ja Bumpass), vaid ka muid oskusi. Näiteks juba ennegi nimetatud konfliktide lahendamise oskus. Eeldatavasti on lahutavates peredes ka enne lahutust rohkem konflikte vanemate vahel kui tavalises peres. Niisiis tähendaks see suurenenud lahutuse riski lahutatud vanematega peredes, kuid mitte peredes, kus üks vanem on surnud. Sel juhul peaks lahutuse risk suurenema peretüüpide järgi nii: (1) kahe vanemaga pered; (2) pered, kus üks vanematest on surnud; (3) lahutatud vanematega pered.
Samade hüpoteeside kontrollimine on ka käesoleva töö eesmärgiks.
Andmed, mida selles töös kasutatakse, on kogutud Mikk Titma juhtimisel toimunud uurimuse “Ühe põlvkonna eluteed” käigus. Uurimuse esimene etapp viidi läbi 1983. aastal. Küsitleti esindavalt koolitüübi lõikes nii eesti kui vene õppekeelega kutsekeskkoolide, üldhariduslike keskkoolide ja keskeriõppeasutuste lõpetajaid, kokku 3360 koolilõpetajat (Titma, 1999). Uurimuse teine etapp oli 1987. aastal, kolmas 1993. ja neljas 1997. aastal. Projekti põhieesmärgiks on noorte inimeste eluloo erinevate külgede võrdlev analüüs postsotsialistlikes ühiskondades. Lisaks Eestile hõlmas uurimus mitmeid endisi Nõukogude Liidu liiduvabariike.
Analüüsimeetodid ja kasutatavad tunnused
Meetodite varu, mida käesoleva töö juures kasutatakse, ulatub kirjeldava statistika meetoditest logistilise regressiooni mudeliteni. Kuna eelnevate uurimuste põhjal võib eeldada, et mõned kasutatavad tunnused on üksteisega oluliselt seotud, siis viiakse kõigepealt läbi analüüs kirjeldava statistika meetodite abiga. Et selgitada lõplikult välja tunnuste omavaheliste seoste tugevus ning teha kindlaks põhjuslikud mõjud, kasutatakse lõpuks ka logistilise regressiooni mudeleid. Nende abiga prognoositakse lahutuse riski ehk siis lahutuse toimumise suhtelist tõenäosust.
Andmeanalüüsiks kasutatakse paketti SPSS.
Prognoositavaks tunnuseks ongi andmete analüüsiks ettevalmistamise käigus moodustatud dihhotoomne tunnus selle kohta, kas respondent on lahutanud või mitte. Seejuures arvestatakse lahutusena ka abikaasade lahkuminekut, isegi kui nad pole seda ametlikult registreerinud või on olnud vabaabielus. Indiviidid, kes ei ole olnud 1997. aastaks abielus ega vabaabielus, jäävad lahutuse riski prognoosimisel analüüsist välja.
Ülejäänud tunnused, mida analüüsis kasutatakse, võib jagada kolme suurde gruppi. Esimese moodustavad sugu ja hariduse omandamisega seotud tunnused. Teise grupi moodustavad noore enda perekonna loomist näitavad tunnused. Kolmandas grupis on tunnused, mis väljendavad noorte poolt keskkooli lõpetamisel tehtud eluplaane. Neljas grupp tunnuseid käib pere kohta, kus küsitletud indiviid ise üles kasvas.
Analüüsiks moodustati kaks tunnust lapse vanemate perekonnaseisu kohta. Esimene oli kaheväärtuseline ning näitas, kas vanemad olid lapse 18-ndaks eluaastaks lahutatud või mitte. Teine kasutatav tunnus oli kolmeväärtuseline ning lisaks eelnimetatutele oli siin ka kategooria "üks vanematest on surnud". Kaheväärtuselise lahutuse tunnuse puhul jäid lapsed, kellel üks vanematest oli 18ndaks eluaastaks surnud, analüüsist välja.
Tulemused
Antud töös on analüüsitud 1720 vastanu andmeid, kellest 41% olid mehed ja 59% naised. Viiendikul vastanutest oli küsitlemise hetkeks kutsekooliharidus, 13% olid üldkeskharidusega. Kõige rohkem oli keskeriharidusega vastanuid (36%) ning suuruselt teise haridusgrupi moodustasid kõrgharidusega inimesed. Vastanutest 3% oli oma haridustasemena nimetanud lõpetamata kõrgema hariduse. Eestlasi oli vastanute seas 80%, venelasi 16% ning muude rahvuste esindajaid 4%.
Rohkem kui kolmveerand vastanutest olid olnud vähemalt korra registreeritud abielus, 5% isegi rohkem kui ühe korra (sel juhul oli enamusel registreeritud abielude arvuks 2, ühel inimesel ka 3). Ligi veerand vastanutest olid 1997. aastaks olnud vähemalt ühe korra vabaabielus, 3% mitu korda (enamasti sel juhul 2 korda, kuid 14 juhul ka rohkem). Vallalisi oli kümnendik vastanutest.
Keskmine esmaabiellumisvanus oli vastanutel 22,7 aastat. Esimene laps on muretsetud enamasti aasta pärast abiellumist, teine laps juba rohkem kui kolm aastat peale abiellumist ning kolmas 5 aastat peale abiellumist. Keskmiselt on peredes olnud 1,6 last. Seejuures kõige sagedamini on vastaja peres olnud 2 last (40%-l juhtudest) või 1 laps (29%). Kolme- ja enamalapselisi peresid oli alla 15% vastanutest.
Lahutanud on veerand abiellunutest. Keskmine abielu pikkus oli lahutanutel 4,8 aastat ja keskmine vanus lahutusel 16,6 aastat.
Enamus vastanutest pärineb mõlema vanemaga perest, st nende vanemad pole nende 18. eluaastaks lahutanud ja on mõlemad elus. Lahutatud peredest pärineb 18% vastanutest ning kümnendikul on üks või mõlemad vanemad selleks ajaks surnud. Vanemate abielu või selle pikkuse kohta ei ole infot 48 vastanu puhul.
Lahutuse mõjutegurid
Nagu selgus analüüsi käigus, osutusid olulisemateks lahutuste mõjuteguriteks haridustase, abiellumisvanus, abielu tüüp, laste olemasolu peres, vanemate lahutus ning kaks tunnust, mis väljendasid hinnanguid vanematevahelistele suhetele kodus ning lapse suhetele vanematega. Ülejäänud ankeedis küsitud kasvupere tunnused lahutuse tõenäosusega oluliselt seotud ei olnud. Statistiliselt olulist mõju uuritud noorte lahutuste riskile ei omanud ka nende õdede-vendade arv ning see, kas küsitletu enda peres oli juba enne abiellumist lapsi.
Vanemate abielulahutuse mõju lastele
Kuivõrd selgus, et vanemate lahutus on tõepoolest mõnevõrra seotud küsitletud indiviidi enda lahutusega, on mõttekas uurida, kas vanemate lahutusel on ka teisi mõjusid lapse eluteele ning hoiakutele.
Analüüsil selgus, et vanemate lahutus mõjutab oluliselt järgmiseid lapse elu valdkondi: haridustase, abiellumisvanus ning vanus esimese lapse muretsemisel ja eluplaanid. Eluplaanide all peetakse silmas tunnuste gruppi, milles palutakse noortel määratleda erinevate elusündmuste umbkaudne plaanitav toimumisaeg nende edaspidises elus. Need küsimused esitati antud uuringus keskkooli lõpetamisel. Ka materiaalne olukord kasvuperes on lahutatud vanematega lastel halvem. Samas ei avalda vanemate lahutus mõju lapse keskmisele hindele, kohale klassis õppeedukuse poolest, lapse esimese abielu tüübile ega tema enda laste arvule tulevikus.
Tulemustest võib näha, et noored, kes pärinevad purunenud perest, ei plaani küll otseselt lühemat haridusteed kui nende kahe vanemaga perest pärit eakaaslased, kuid kokkuvõttes kujuneb nende haridustase siiski madalamaks. Samuti ei plaani ühe vanemaga peres kasvanud lapsed varasemat abiellumist ja lastesaamist, kuid lõppkokkuvõttes see siiski nii juhtub.
Lahutuse prognoosimudelid
Järgnevalt prognoositi binaarse logistilise regressiooni meetodit kasutades lahutuse riski vastajal: tõenäosust, et inimene lahutab oma abielu tõenäosuse vastu, et ei lahuta.
Käesoleva töö põhiliseks uuritavaks tunnuseks oleva „vanemate lahutuse“ tunnuse mõju lapse lahutuse riskile on küllaltki väike, kuid siiski oluline. Täpsemalt uurides selgub, et üksteisest erinevad lahutuse riski poolest lahutatud ja mittelahutatud vanemate lapsed. Noorte puhul, kelle vanemate abielu on lõppenud ühe vanema surma tõttu, ei ole kahe vanemaga peredest pärit noortega võrreldes suuremat lahutuse riski. Pigem jäävad nad lahutuse riski poolest kahe ülejäänud grupi (kahe vanemaga ning lahutatud vanematega peres kasvanud lapsed) vahele. Kuna aga nimetatud grupis on indiviide küllaltki vähe, siis on edaspidi esitatud tulemused peamiselt dihhotoomse lahutuse tunnusega.
Järgnevalt on ühe argumendiga (vanemate lahutus) mudelile järjest lisatud uusi tunnuseid. Esimesena haarati mudelisse kaasa soo tunnus. Sellega vanemate lahutuse mõju laste lahutuse riskile küll vähenes, kuid olulisuse nivool 0,1 võib seda mõju siiski kinnitada.
Järgmise sammuna võeti olemasolevasse mudelisse ükshaaval tunnused, mille kohta oli erinevatest teoreetilistest lähenemistest teada, et need võivad olla vahendajateks lahutuse põlvkondadevahelisel edasikandumisel. Käesolevas analüüsis on nendeks tunnusteks haridustase, abiellumisvanus ja esimese abielu tüüp. Kui nimetatud näitajad on tõepoolest lahutuste edasikandumisel olulisteks vahendajateks, siis peaks nende lisamisel mudelisse kasvupere tunnuse mõju lahutuse riskile tunduvalt vähenema. Nii ka juhtus hariduse ja abiellumisvanuse tunnuste puhul. Samas aga lisades mudelisse tunnuse, mis väljendas esimese abielu tüüpi (registreeritud või vabaabielu), ei muutunud vanemate lahutuse tunnuse mõju oluliselt nõrgemaks. Samuti ei muutunud kasvupere tunnuse mõju lahutuse riskile oluliselt, kui mudelisse lisati üksikult ülejäänud kaks tunnust, mille kohta kirjeldavast analüüsist oli teada, et nad on seotud lahutuse esinemissagedusega: laste olemasolu ning konfliktide olemasolu kasvuperes. Seega tundub, et lahutuste edasikandumise oluliste vahendajatena toimivad uuritud indiviidide puhul haridustase ja abiellumisvanus.
Järgmise sammuna võeti mudelisse kõik kirjeldava analüüsi käigus lahutuse sagedusega seotud olnud tunnused, mis võiksid abiks olla lahutuse riski prognoosimisel: kasvupere tüüp, sugu, haridustase, koht klassis õppeedukuse poolest, abiellumisvanus, esimese abielu tüüp, laste olemasolu, vanemate suhted kodus ja konfliktid vanematega. Ning selle mudeli alusel valiti välja tunnused lõplikku lahutuse riski prognoosimudelisse, jättes välja mitteolulist mõju omanud näitajad. Saadud mudel on esitatud tabelis 1 kolme erineva variandina: eraldi kummagi kasvupere tunnusega ning ka ilma nendeta. Olulised lahutuse riskifaktorid on näidatud tabeli kolmandas blokis.
Tabel 1. Lahutuse prognoosimudelid
|
|
B |
Exp(B) |
Sig |
B |
Exp(B) |
Sig |
B |
Exp(B) |
Sig |
|
VANEMATE LAHUTUS1) |
-0,19 |
0,83 |
0,26 |
|
|
|
|
|
|
|
VANEMATE LAHUTUS2) |
|
|
|
|
|
0,5 |
|
|
|
|
Vanemad lahutatud |
|
|
|
0,18 |
1,2 |
0,27 |
|
|
|
|
Üks vanematest surnud |
|
|
|
-0,1 |
0,96 |
0,83 |
|
|
|
|
SUGU3) |
-0,42 |
0,65 |
0,01 |
-0,4 |
0,67 |
0,01 |
-0,39 |
0,68 |
0,01 |
|
HARIDUSTASE4) |
|
|
0,03 |
|
|
0,03 |
|
|
0,02 |
|
Kutsekooliharidus |
0,47 |
1,59 |
0,04 |
0,53 |
1,69 |
0,01 |
0,59 |
1,8 |
0 |
|
Üldkeskharidus |
0,28 |
1,32 |
0,24 |
0,34 |
1,41 |
0,14 |
0,34 |
1,41 |
0,13 |
|
Keskeriharidus |
0,5 |
1,65 |
0,01 |
0,46 |
1,59 |
0,01 |
0,49 |
1,63 |
0,01 |
|
Lõpetamata kõrgem haridus |
1,02 |
2,76 |
0,01 |
0,93 |
2,54 |
0,01 |
0,91 |
2,49 |
0,02 |
|
ABIELLUMISVANUS |
-0,19 |
0,83 |
0 |
-0,2 |
0,83 |
0 |
-0,19 |
0,82 |
0 |
|
ESIMESE ABIELU TÜÜP5) |
-0,36 |
0,7 |
0,07 |
-0,3 |
0,76 |
0,14 |
-0,31 |
0,73 |
0,09 |
|
KAS ON LAPSI6) |
1,75 |
5,78 |
0 |
1,87 |
6,5 |
0 |
1,87 |
6,47 |
0 |
|
KONFLIKTID VANEMATEGA7) |
|
|
0 |
|
|
0 |
|
|
0 |
|
Pigem ei kui jah |
-0,06 |
0,94 |
0,69 |
-0,1 |
0,94 |
0,69 |
-0,07 |
0,93 |
0,61 |
|
Pigem jah kui ei |
0,55 |
1,73 |
0,02 |
0,51 |
1,66 |
0,02 |
0,53 |
1,69 |
0,01 |
|
Just nii |
0,93 |
2,53 |
0,01 |
1,05 |
2,86 |
0 |
1,11 |
3,02 |
0 |
|
KONSTANT |
2,95 |
|
0 |
2,73 |
|
0 |
2,89 |
|
0 |
1) taustagrupp vanemad lahutatud
2) taustagrupp vanemad pole lahutatud
3) taustagrupp naine
4) taustagrupp kõrgharidus
5) taustagrupp vabaabielu
6) taustagrupp peres on lapsi
7) taustagrupp seda küll polnud
On näha, et kõige rohkem mõjutab lahutuse riski see, kas peres on lapsi. Nendes peredes, kus lapsi ei ole, on lahutuse risk 6,5 korda kõrgem kui peredes, kus on vähemalt üks laps.
Soo lõikes on lahutuse risk väiksem meestel, moodustades 68% naiste riskist. Haridustaseme järgi on kõige suurem lahutuse risk lõpetamata kõrgema haridusega noortel. Võrreldes taustagrupiga, kelleks on kõrgharidusega noored, on lõpetamata kõrgharidusega inimeste lahutuse risk 2,5 korda suurem. Järgnevad kutsekooliharidusega noorte grupp, kus lahutuse risk on 80% võrra kõrgem ning keskeriharidusega noored, kelle lahutuse risk on 63% kõrgem kui kõrgharidusega indiviididel. Üldkeskharidus kõrgharidusega võrreldes oluliselt suuremat lahutuse riski ei anna.
Abiellumisvanuse mõju lahutuse riskile on samuti märkimisväärne. Iga lisanduv aasta abiellumisvanuses vähendab abielulahutuse riski 18% võrra. Nõrgemini mõjutab lahutuse riski esimese abielu tüüp, kuigi olulisuse nivool 0,1 saab ka selle mõju oluliseks lugeda. Seose muster ise on selline, et registreeritud abielus elavatel inimestel on vabaabielus olijatest 27% väiksem lahutuse risk.
Lahutuse prognoosimisel osutus oluliseks ka see, millised olid lapse suhted oma vanematega kasvuperes. Noored, kes vastasid, et neil polnud (pidevaid) konflikte vanematega, olid ka väiksema lahutuse riskiga. Samas aga neil, kes vastasid konfliktide kohta „pigem jah kui ei“, oli lahutuse riski juba 69% kõrgem ning vastuse „just nii“ puhul osutus risk lahutada isegi kolm korda kõrgemaks kui taustagrupil, kus konflikte polnud.
Arutelu
Hüpoteeside osas vaadati McLanahan'i ja Bumpass'i (1988) ning Diekmann'i ja Engelhardt'i (1999) poolt välja pakutud selgituste rakendusvõimalusi lahutuste edasikandumise uurimiseks Eesti andmetel. Lahutuste põlvkondadevaheline edasikandumine leidis tõestust, kuigi soo lõikes uurides oli vanemate lahutus laste lahutuse mõjuteguriks vaid naiste puhul.
Esimesena vaadeldi majandusliku ilmajäetuse hüpoteesi. Selle järgi on lahutuse põlvkondadevaheline edasikandumine vahendatud läbi halvema majandusliku olukorra kasvuperes. Halvem majanduslik olukord omakorda mõjutab ühelt poolt laste saavutatavat haridustaset, teiselt poolt aga ka nende otsust varem iseseisvuda. Mõlemad teed viivad ühe võimaliku tagajärjena ka varasema abiellumisvanuseni, võimalik et ka varasema lastesaamisvanuseni lahutatud perest pärit lastel. Lõpptulemuseks aga on seoses varasema abiellumisvanuse ja madalama haridustasemega suurem lahutuse risk lahutatud vanematega perest pärit noorte puhul.
Seosed vanemate lahutuse ja pere majandusliku olukorra ning vanemate lahutuse ja lapse haridustaseme vahel leidsid kinnitust. Samuti olid olulised haridustaseme ja abiellumisvanuse mõjud (noore enda) lahutuse riskile. Õdede-vendade arv ja kasvupere majanduslik olukord otseselt lahutuse riskiga seotud ei olnud.
Kuigi kasutatud majandusliku olukorra tunnus ei osutunud väga hästi eristavaks just halvemas majanduslikus olukorras olevate gruppide kohta, võib siiski kaudsemate tunnuste abil öelda, et majandusliku deprivatsiooni hüpoteesi saab antud andmete põhjal kinnitada. Lahutuste edasikandumise juures vaadeldavas põlvkonnas on oluline osa kasvupere majanduslikul seisul ning sellest tulenevatel mõjudel. Lahutatud vanemaga perest pärit noored ei ole oma võimetelt nõrgemad kui kahe vanemaga peres kasvanud noored ning nad ka ei kavatse oma eluteed planeerides haridusteed kiiremini lõpetada või pere varem luua. Sellegipoolest kujuneb tegelik olukord teistsuguseks.
Teise võimaluse lahutuste põlvkondadevahelise edasikandumise selgitamiseks pakkus stressi hüpotees. Selle järgi on lahutuste edasikandumine vahendatud läbi lahutatud perekonnas valitseva perekonnakliima, mis on lastele iseseisvumiseks justkui tõukefaktoriks.
Sarnaselt majandusliku ilmajäetuse hüpoteesile kinnitab stressi hüpoteesi see, kui lahutatud perest pärit noored plaanivad kodust varem lahkuda ja iseseisvuda. Selliste soovide põhjuseks ei ole stressi hüpoteesi kohaselt aga mitte perekonna vilets majanduslik olukord, nagu eelmisel juhul, vaid hoopis halvad suhted vanemate ja/või vanemate ja laste vahel. Ka analüüsil saadud tulemused näitasid, et noored, kellel oli kodus tihti konflikte vanematega või kelle vanemate omavahelised suhted ei olnud eriti head, lahutasid oma abielu suurema tõenäosusega kui ülejäänud.
Samuti kinnitab stressi hüpoteesi see, et lahutatud vanematega peredest pärit laste abiellumisvanus ja vanus esimese lapse sünnil on mõlema vanemaga peres kasvanute omast madalam.
Seega võiks öelda, et analüüsi käigus saadud tulemused on üldjoones kooskõlas stressi hüpoteesiga. Päris kindla tõestuse jaoks oleks vaja muidugi täpsemat analüüsi näiteks selle järgi, kui vana oli laps ajal, mil vanemad lahutasid. Sellise tunnuse kaasamine analüüsi oleks aga seekord tekitanud probleeme, kuna mittelahutatud perest pärit noortel vastav väärtus puuduks. Järelikult oleks tulnud analüüsida vaid lahutatud peredest pärit noori ning selleks oleks vajalikud olnud juba keerulisemad ja vastajate arvu suhtes vähem nõudlikud meetodid.
Kolmanda selgitusena on varasemates käsitlustes lahutuste põlvkondadevahelise edasikandumise kohta välja toodud sotsialiseerumise eripärad lahutatud perest pärit lastel. Selle selgituse all on omakorda eristatud kolme hüpoteesi.
Hoiakute hüpoteesi kohaselt toimub lahutuste põlvkondadevaheline edasikandumine läbi lahutatud vanematega peres omandatud negatiivsemate hoiakute perekonna suhtes. Negatiivsem suhtumine abiellumisse peaks väljenduma selles, et lahutatud peredest pärit noored valivad oma partneriga kooseluks sellise variandi, mis nõuab vähem investeeringuid ja on vähem reguleeritud ehk siis vabaabielu. Samuti võiks eeldada, et perekonna loomine on sellisel juhul noorte jaoks vähem soovitav eesmärk ning eluplaanide tegemisel keskkooli lõpus lükatakse see kaugemasse tulevikku.
Tulemustest selgus siiski, et lahutatud vanematega perest pärit noored ei ole teistest sagedamini vabaabielus. Samuti ei saa öelda, et lahutatud vanematega peres kasvanud lapsed plaaniksid teistest hiljem abielluda. Samas leidus erinevusi lahutuse riskis abielu tüübi järgi. Sellegipoolest võib väita, et hoiakute hüpotees antud indiviidide puhul paika ei pidanud.
Teine sotsialiseerumisest lähtuv seletus ehk rolliõppimise hüpotees väitis, et lahutuste edasikandumine toimub läbi vanemate poolt lastele demonstreeritud pere- ja muude rollide. Lahutuse põhjuseks on selle lähenemise kohaselt asjaolu, et kasvuperes on noortele (lahutatud) vanemate poolt demonstreeritud ebaõigeid rolle. Siinjuures ei peeta silmas ainult perekonnaga seonduvaid, vaid ka muid rolle. Seda hüpoteesi kinnitaks tulemus, kus lahutuse risk oleks suurim lahutatud vanematega perest pärit lastel. Sellest veidi väiksema lahutuse riskiga peaksid olema need noored, kelle vanemate abielu on lõppenud ühe vanema surmaga. Kõige väiksema lahutuse riskiga aga peaksid olema need noored, kes on kasvanud mõlema vanemaga peres. Seda aga käesoleva töö tegemiseks kasutatud andmete põhjal öelda ei saa. Kolmeastmeline vanemate pere tunnus ei osutunud oluliseks laste lahutuse riski prognoosijaks isegi olulisuse nivool 0,1.
Samuti ei saa öelda, et lahutatud vanematega peredest pärit lapsed oleks teistest kuidagi vähem intelligentsed, mis võiks ju samuti olla teataval määral seotud kompetentsusega erinevate rollide osas.
Seega ei saa rolliõppimise hüpoteesi antud juhul kinnitatuks lugeda.
Kolmanda sotsialiseerumise protsessist tuleneva seletusena võib välja tuua sotsiaalse kontrolli lähenemise. Selle kohaselt lahutavad lahutatud kasvuperedest pärit noored oma abielusid sagedamini sellepärast, et nende tegevused erinevatel aladel (näiteks perekonna loomine) on olnud vanemate poolt liiga vähe jälgitud. Üksikvanematel on vähem võimalusi kontrolliks oma lapse tegevuse üle. Sotsiaalse kontrolli hüpoteesi kohaselt peaks lahutuse risk olema sarnaselt kõrge nii lahutatud vanematega peres kui ühe vanemaga peres, kus teine vanematest on surnud. Kahe vanemaga perest pärit lastel peaks lahutuse risk olema väiksem. Sellist skeemi kinnitavad ka käesoleva töö tulemused. Erinevus lahutuse riskis tuleb esile kahe vanemaga ja lahutatud vanematega perede vahel ning kahe vanemaga ja ühe vanemaga pere vahel, kus teine vanematest on surnud. Ühe vanemaga peres kasvanud ja lahutatud perest pärit noorte lahutuse riskis olulisi erinevusi ei ole.
Sotsiaalse kontrolli puudujääke on eriti oluliseks peetud just tütarde sotsialiseerimisel (Mueller ja Pope, 1977). Ning kuna antud uurimuses leidis lahutuste edasikandumine kinnitust just naiste puhul, siis on selle kohta saadud tulemus igati kooskõlas ka kirjanduses soovitatuga.
Antud hüpoteesiga on mõnevõrra seotud ka juba eelpool kirjeldatud tulemused näiteks lahutatud peredest pärit noorte varasemast iseseisvumisest ja madalamast saavutatud haridustasemest.
Seega võib sotsiaalse kontrolli hüpoteesi lugeda paikapidavaks uuritud andmete kohta.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et lahutuste põlvkondadevaheline edasikandumine toimub uuritud kohordis vaid naiste puhul. Selle olulisemateks üksikvahendajateks olid abiellumisvanus ja haridustase.
Lahutuste edasikandumise mehhanisme puudutavatest käsitlustest leidsid kinnitust majandusliku deprivatsiooni hüpotees, stressi hüpotees ning sotsialiseerumishüpoteesidest sotsiaalse kontrolli hüpotees.
Kasutatud kirjandus
Amato, P. R. (1996). Explaining the Intergenerational Transmission of Divorce. Journal of Marriage and the Family, 1996, 58: 628-640.
Becker, G. S. (1973). A Theory of Marriage: Part I. The Journal of Political Economy, 1973, 81: 813-846.
Becker, G. S., Landes, E. M., Michael, R. M. (1977). An Economic Analysis of Marital Instability. The Journal of Political Economy, 1977, 85: 1141-1187.
Bumpass, L. L., Martin, T. C., Sweet, J. A. (1991). The Impact of Family Background and Early Marital Factors on Marital Disruption. Journal of Family Issues, 1991, 12:22-42.
Diekmann, A., Engelhardt, H. (1999). The Social Inheritance of Divorce: Effects of Parent's Family Type in Postwar Germany. American Sociological Review, 1999, 64: 783-793.
Dornbusch, S. M., Carlsmith, J. M., Bushwall, S. J., Ritter, P. L., Leiderman, H., Hastorf, A. H., Gross, R. T. (1985). Single Parents, Extended Households and the Control of Adolescents. Child Development, 1985, 56: 326-341.
Glenn, N. D., Kramer, K. B. (1987). The Marriages and Divorces of the Children of Divorce. Journal of Marriage and the Family, 1987, 49: 811-825.
Hetherington, E. M. (1972). Effects of Father Absence on Personality Development in Adolescent Daughters. Developmental Psychology, 1972, 7: 313-326.
Keith, V. M., Finlay, B. (1988). The Impact of Parental Divorce on Children's Educational Attainment, Marital Timing, and Likelihood of Divorce. Journal of Marriage and the Family, 1988, 50: 797-809.
Kutsar, D. (1995). Transformation in Estonia as reflected in families: insight into social stress and poverty. Tartu: Tartu University Press.
Levinger, G. (1977). Marital Cohesiveness and Dissolution: An Integrative Review. Journal of Marriage and the Family, 1965, 27: 19-28.
Levinger, G. (1979). A Social Psychological Perspective on Marital Dissolution. Divorce and separation. /G. Levinger & O. C. Moles. New York: Basic Books, Inc., Publishers: 37-63.
McLanahan, S., Bumpass, L. (1988). Intergenerational Consequences of Family Disruption. American Journal of Sociology, 1988, 94: 130-152.
Michael, R. T., Tuma, N. B. (1985). Entry Into Marriage and Parenthood by Young Men and Women: The Influence of Family Background. Demography, 1985, 22: 515-544.
Mueller, C. W., Pope, H. (1977). Marital Instability: A Study of its Transmission between Generations. Journal of Marriage and the Family, 1977, 39 :83-92.
Steinberg, L. (1987). Single Parents, Stepparents, and the Suspectibility of Adolescents to Antisocial Peer Pressure. Child Development, 1987, 58: 269-275.
Tavit, A. (1990). Parental Home and Childrens’ Marital Happiness. Family Problems X. Tartu: 82-97.
Tiit, E., Tavit, A., Kutsar, D., Keerberg, A. (1982). Factors Affecting Marital Contentment and Stability. Sociological research in the Baltic Socialist Republics /M. Titma, P. Kenkmann, A. Matulionis, M. Taljunaite. Vilnius: Institute of Philosophy, Sociology and Law: 194-122.
Titma, M. (toim.) (1999). Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree. Tartu-Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus: 7-18.
White, L. K. (1990). Determinants of Divorce: A Review of Research in the Eighties. Journal of Marriage and the Family, 1990, 52: 904-912.
Wolfinger, N. H. (1999). Trends in the Intergenerational Transmission of Divorce. Demography, 1999, 36: 415-420.