Elulugu on zhanreid, mis lubab jälgida individuaalseid valikuid teatud ajaloolis-kultuurilises raamis. Ühiskonna valikud ei moodustu individuaalsete valikute summast, ega ka vastupidi: ühiskond ei määra vahetult ja ühemõtteliselt indiviidi valikuid.

Kuid mis siis toimub ühiskonna ja indiviidi suhete tasandil? Vaatlen seda ajaloolis-kultuuriliselt kujunenud traditsioonide kontekstis. Ajaloolis-kultuuriline keskkond, mis annab ühe-inimese-loole raamid, ei sisalda mitte ainult hetkeolustikku, vaid toetub varasematest ajaloolis-kultuurilistest kihtidest moodustunud pinnasele, s.t, oleviku ja mineviku koosmõjus kujunenud traditsioonile.

Järgnevas artiklis on seda küsimust, milline seos valitseb individuaalse ja kollektiivse valiku vahel, vaadeldud kolme eluloo omavahelise võrdluse kaudu. Käesoleva analüüsi tuumlugu kirjeldab ühelt poolt Eesti ühiskonda nõukogude argipäevas ja teiselt poolt vägivaldset, tavamaailmast äralõigatud keskkonda vanglat. Võrdluslood on valitud vastavalt: ühel juhul samalaadne argipäev, teisel juhul äärmuslik keskkond (vägivald nõukogude armees). Traditsiooni osa neis lugudes vaatlen normi ja normiteadlikkuse kaudu.

Põhiväiteks on, et inimese sotsialiseerumise alus moodustub lapsepõlvekodus lähisuhete kaudu.

 

1.

Ühiskonnas kehtivad normid, normiteadlikkus ja roll

 

Normi (nii käitumises, arvamustes kui ka pärimustekstides, sh jutustustes) võib folkloristlikust vaatepunktist mõista etteantusena (vt näit Arukask 2000), mida kontrollitakse ühiskonnas olemasolevate sanktsioonide kaudu. Normiteadlikkus, s.o teadmised normidest ja sanktsioonidest võteteni, kuidas teadmisi väljendada, moodustab ühiskonna väärtuste süsteemi, mille eesmärgiks on säilitada tasakaal "oma" ja "võõra" vahel.

Kuidas avaneb normiteadlikkus pärimuses? Lauri Honko, käsitledes haldjakogemust sotsiaalpsühholoogilisest vaatepunktist, kasutab normide uurimise kontekstis rolli mõistet: rolliks nimetatakse ühiskonnas teatud staatusega liituvaid kultuuriskeemide kogumit, mis paneb ühiskonna liiget käituma teatud olukorras teatud viisil, kusjuures see käitumine sisaldab ka oskusi end väljendada, s.o kõnelda oma kogemusest, viia see vastavusse üldiste teadmistega, kuni kultuurispetsiifiliste tekstide nagu loitsud vms valdamiseni (Honko 1980: 95). Eluloouurimise kontekstis avab Juri Lotman rolli mõiste järgnevalt: “Õigust biograafiale ei oma kaugeltki kõik antud ühiskonnas elavad inimesed. Iga kultuuritüüp loob oma "biograafiaga” ja “biograafiata inimeste” mudelid”. Millised ühiskonna liikmed on nn biograafiaga ja millised on ilma, neid arusaamu hakkavadki kujundama sotsiaalsed rollid ühiskonnas. “Biograafiaga inimene” seostub valikutega, mis lähtuvad ühiskonnas kehtivatest nn “õige käitumise normidest”. (Lotman 1991: 366; 370; 385.)

Tagasi tulles Honko eelnimetatud käsitluse juurde, võib küsida, kuidas on võimalik haldjakogemus ehk siis nähtuste, mida olemas ei ole, empiiriline kogemine? Kogemus lähtub teadmisest: millegi või kellegi kuulmise või nägemisega kaasneb teadmine, mida või keda kuuldi või nähti. Teadmised aga omandatakse ühiskondlikus suhtlemises (vt lähemalt Honko 1980). Suhtlemine ühiskonnas ongi folkloristlikust vaatepunktist jälgitav ja kirjeldatav etteantuse ja loomingulisuse koostoimimisena. Kogemusi tõsielu üksikjuhtumeist vahendatakse tõlgenduste kaudu: ei piisa ainult sündmuse läbielamisest (individuaalsest tasandist), vaja on ka tõlgendustasandit (rühmatasand). Läbielatu saab kogemuseks, kui sellele antakse tähendus, sealhulgas pideva jutustamise ja taasjutustamise käigus muutuvaid tähendusi. Üksikjuhtumite ja muutuvate tähenduste koostoimes luuakse järjepidevust (etteantust). Ühtlasi on aga selge, et etteantus ei ole konkreetsete juhtumite summa, vaid kogemuste najal loodud ja praktikas kasutuskõlblik kompass, mis folkloristikas tuleb esile mõistes "meie".

 

 

2.

Eulugude analüüs etteantuse ja individuaalse valiku vaatepunktist: teoreetilisi märkmeid ja allikad

 

Eluloojutustuse analüüsis saab tugineda “autobiograafilise mina” kujunemise uurimustele (BIOS 1, 1991), mis toetuvad Endel Tulvingu 1970ndail alustatud episoodilise mälu uuringutele psühholoogias (Tulving 1994: 85). Selle järgi on oluline, et meeldejätmise olukord (taust, meeleolud jms) salvestub mällu koos faktidega ning tuleb omakorda nende faktide meenutamisel esile, kujundades seda, mida ja kuidas mäletatakse. Jutustuses on taust (meeleolud, valgused ja varjud) sündmuste ja olukordade kui faktide meenutamise kõrval lisainformatsioon, mida antud kontekstis (sotsiaalse mälu kujunemine) ei tasuks sündmuste uurimise varju jätta. Episoodiline mälu liitub seega pigem konkreetsete juhtumite kirjeldamisega (individuaalne tasand). Kuid sellele lisandub jutustamise käigus tähenduste andmine, nn etteantuse kontrollimine (rühmatasand). Viimane on aga pigem seotud semantilise mäluga. (Vt lähemalt Tulving 1994: 17-18; 85-104; 131; 139.)

Avaliku ja privaatse suhet mõistan kui dialoogi inimese ja ühiskonna (üldsuse) vahel (vrd näit Jackson 2002: 14 jj): üldiselt arutlusel olevaid teemasid ja seisukohti arutatakse enesekeskselt ja samas, omi vahetuid kogemusi ja arvamusi püütakse avada teistele. Selles kommunikatsiooniprotsessis kujunevad nii teadmised sellest, mida kogeti kui ka kogetule tähenduse andmised.1 Avaliku ja privaatse piirid ei saa olla kõikide teemade jaoks universaalsed, inimesi ja rühmi, teemasid ja nähtusi jäigalt, nagu pallimängus joone taha jaotavad. Pigem on piirid ettekujutatavad ja ehk n.ö kombatavadki. 

Järjepidevuse kujunemist ühiskonnas aitab mõista tasandite üksik ja üldine koostoime uurimine. Ühtlasi on see taas küsimus etteantuse ja loovuse seotusest. Üksikisiku valikud (oma elukäigu kujundamine) ja tema gruppikuuluvusest tulenevad võimalused (ühiskondlik-kultuurilised tingimused) ei ole kirjeldatavad vaid vastandlike tegurite koostoimena (vastandusega: individuaalsed - üldised), vaid siingi eristuvad üldisemad (ajalooline, majanduslik, geograafiline jms) ja kitsamad raamid (näiteks vanemate soovid, harrastused, kodune igapäevaelu jms) (vrd Bertaux, Bertaux -Wiame 1991).2

Etteantus ja loomingulisus, “autobiograafilise mina” kujunemine suhtlemisprotsessis ning üksikisiku ja ühiskonna dialoog – need on järgneva käsitluse olulisemad märksõnad. Tõsielujutustused vahendavad objektiivse ja subjektiivse koosmõju, moodustades nii omaette tervikliku ja ainulaadse mälu-uurimise allika, mis ei ole käsitletav pelgalt objektiivse või pelgalt subjektiivse ainena.

Analüüsi tuumlugu esindab äärmuslikku elukäiku, eluks ajaks vangimõistetu lugu (EKLA f 350, ENSV 307).  Selle on jutustanud Eesti-Läti piiril 1951. aastal sündinud mees. See, arvutikirjas kolmekümne seitsmele leheküljele mahtuv jutustus on saadetud elulugude kogumisvõistlusele 2001. aastal, kuid rajaneb 1999. aastal tehtud intervjuule, kui jutustaja oli 48-aastane. Kirjaliku loo juurde kuuluvad pöördumine Eesti Vabariigi tolleaegse presidendi poole ja ümberkirjutus süüdistuskokkuvõttest. Kuigi ma ei tunne selle loo jutustamise ja kirjapanemise üksikasju, võib siiski väita, et selle äärmusliku elukäigu lugu raamistub nõukogudeaegse argieluga (kui mees on vaba) ja sotsialiseerumise teemaga (kui vabaduse ja vanglaelu kogemuse ühtsuse kirjeldus).

Esimene võrdluslugu pärineb samast kogust (EKLA f 350, ENSV 100). Jutustaja on 1953. aastal Lõuna-Eesti külas sündinud naine, ametilt õpetaja. Kuna tema lapsepõlv möödus samas poliitilis-majanduslikus keskkonnas, kus dominantloo jutustaja oma, pakkus see pidepunkte lapsepõlve ja lähedaste suhete osale jutustaja elukäigu ja isiksuse kujunemisele. Teise võrdlusloo autor on ligi paarkümmend aastat noorem,1970. aastal linnas sündinud mees, teadlane (EKLA f 350, ENSV 303). Tema kasvuolustik ei haaku kuidagi eelkirjeldatute omaga. Lugu keskendub sotsiaalselt äärmusliku keskkonna kujutamisele, vahendades vägivallakogemust sõjaväes. See lugu haakub dominantlooga, et esile tuua isikust tulenev sotsiaalse käitumise valikute ruum.

Võib küsida, kas kolm lugu on piisav mingitegi järelduste tegemiseks? Küsimus ei ole lugude arvus, vaid nende valikus. Need kolm lugu on välja sõelutud üldisema eluloolugemuse taustal.3 Lugedes jutustusi, eralduvad eluloojutustuste lausmaastikul esmalt teatud teemad, seejärel kinnistub tähelepanu nende teemade variaablusele erinevates lugudes ja seejärel kujuneb vajadus täppisanalüüsi järele, mis on võimalik vähese, aga seda teemat eriti selgesti esile toovate lugude analüüsi kaudu. Järgnevad kolm alalõiku on pühendatud argielu ja isiksuse kujunemise teemale, üks alalõik vägivalla ja mina-pildi teemale.

 

3.

Kodu, eeskujud ja lähisuhted

 

Jutustaja alustab lugu ülevaatega oma perest 1950ndail ja1960ndate alguses: see viieliikmeline pere (ema, isa, kaks last ja vanaema) elas vaesuses ning riius. Isa töötas traktoristina, ema ja vanaema käisid põllutöödel, lapsed olid kodus. Ema ja vanaema sissetulekute kohta ta ei maini midagi, isa kohta aga ütleb: "Palka ta suurt ei saanud. Aga ma mäletan, et kord aastas, tavaliselt aasta lõpus, tõi ta kodu palju vilja tööpäevade eest. See oli Ikla kolhoosi aeg."4 Millest siis elati? “Loomi ka oli kodus. Sellega elati.” Faktist, et normipäevade eest saadi vilja, avaneb ka jutustaja isa tööväline, vaba aeg: “Isa tegi pidevalt puskarit, sest vilja oli küll. Aga ta ei müünud. Ta jõi koos oma endiste metsavendadega”. Sellega on antud veel üks ajaloopidepunkt – isa kuulumine omaaegsete metsavendade hulka. See tõi 1950. aastatel, uutes poliitilistes oludes avalikkuse seisukohalt kaasa sotsiaalse marginaalsuse, mida omakorda tasakaalustab isa poliitiline vastasseis: “ülemaid ja punaste pooldajaid ta ei sallinud”. Peale sõpradega joomise mainib jutustaja isa tegevusaladest veel salaküttimist. Isa ja ema tülide põhjusena nähakse nende vaba aja veetmise erinevust: emale ei meeldinud, et isa joob – “arvatavasti ka selle pärast tekkisid kodused tülid; ema aga tahtis käia igal pool ja läkski teiste naistega. Pahandused olid jälle majas”.  Jutustaja lapsepõlve argielukorraldusest võib veel lugeda, et koduse majapidamise eest hoolitses vanaema: “ta oli nagu majandusülem perekonnas”. Pere kokkusaamise aeg näikse olevat ühised söögiajad: “tavaliselt õhtul olime koos lauas”.

Jutustuse algusosa avab 1950. aastate ühiskonna Eesti ja Läti piirile jääva ühe koduelu kaudu: töötati ühismajandis, see ei taganud elatist. Toidust siiski puudust ei tuntud: “liha, leib ja kartul olid alati kodus”, kuna seda oli võimalik koduses majapidamises ise toota. Kõik, mille muretsemiseks oli vaja raha, selles osas oli raskem: “muidugi mingit head toitu meil polnud nagu maiustusi ja nii edasi; muidugi riietus oli meil kehva võrreldes teistega”. Jutustaja avab väga napilt, aga selgelt olmesse puutuva: töö-ja tegevusalad, millest elatuti ja millega vabal ajal tegeldi, koduelu korralduse jms. Aga ta avab ka väljast antud hinnangutele (vihje sellele, et teised olid paremini riides) ning peresisestele tagasipeegeldustele tugineva pere- ja mina-pildi: “ema selle kohta kogu aeg nurises isa kallal; isal oli ükskõik, kuidas ta oli; vanaema oli ka vähenõudlik; mina olin rahul kõigiga” (kõigega?). Mis jääb kõlama? Vaesus, riid, leplikkus, kõrvalejäämine ühiskonna keskteelt.

1953. aastal Lõuna-Eestis sündinud naine jutustab samuti tööst, magusapuudusest, noorte perede ebakindlusest ja vanavanemate olulisusest selles olustikus. Kuid tema mina-pilt on seotud tema perega, ta ei vastandu ega eraldu sellest, vastupidi, ta sulandub "meie" rühma:

 

Mind ümbritsevate inimeste elu oli sisustatud lõputu tööga. Vanavanemad ja ema käisid kuus päeva nädalas tööl. Pärast palgatööd ja pühapäeviti tehti kodutöid. Minu lapsepõlvekodus olid loomad [---]. Meil oli suur kartulipõld, kasvatati otra, palju köögivilja. Nii et kodutööd jätkus kõigile. Loomade talitamisega tegelesid vanaema ja ema, söögitegemisega vaarema ja vanaema, tubade koristamisega ema, vanaema ja vaarema, peenarde rohimise ja kastmisega jällegi vaarema, vanaema ja ema. Vanaisa kündis ja külvas, hoolitses mesilaste eest, tegi puutööd.  [---] Hooajalistest töödest võttis alati osa kogu pere. Need tööd olid sõnnikuvedu, kartulite panek ja võtmine, heinategu, heinamaalt heinte kojuvedu, küttepuude lõikamine metsas [---]. Ka mina võtsin juba varajases lapsepõlves jõudumööda osa kõigist töödest. [---] Kuna nn riigitöö eest saadi väga vähe palka, siis tänu usinale tööle koduses majapidamises oli meie peres korralik toit laual ja viisakad riided seljas. Toidukraami osteti poest väga vähe – suhkrut, soola, mõnikord harva suitsukala, riisi ja minule kompvekke. Minu varases lapsepõlves küpsetati kodus veel ka leiba, pärastpoole toodi seda siiski poest.

 

Vaba aja täitmist naise jutustatud eluloos esindab peamiselt raamatute lugemine, aga ka päevikupidamine, kinos käimine jms, lugu peeti laulmisest. Ajastu poolt ette antud raamid mõlemas loos on samad. Neisse raamidesse paigutuv isiku valikuist tulenev argielu aga täidetakse erineva sisuga.

Meesjutustaja ei maini peresuhetes lähedast kontakti oma ema ja õega. Õe suhtes on ta sageli vaenulik. Vanaemast peab ta ilmselt lugu, sest vanaema hoiab teda ja peret ("vanamutt aitas vangla koti valmis panna, kui tulevad järel, siis on kohe kõik võtta, mida on vanglas vaja"). Kuid jutustaja distantseerub temast. Sellist lähedust, nagu tal isaga on, vanaemaga seoses ta ei avalda. (Võimalik, et selle taga on isa arusaam, kuidas mees peab suhtuma oma pere naissoo esindajatesse.) Isast kirjutabki ta ehk kõige soojemalt.

Naine esitab oma loo alguses lähedaste lühielulood. Seejärel suhestab ta end nendega. Esialgu teeb ta seda väga äärejooneliselt, nagu meeski. Ometi mainib ta midagi emotsionaalset: ta eeldab end olevat laps, keda ei oodatud. Kuid hoopis avaramalt näitab ta oma suhet lähedastesse alalõigus, mille ta pealkirjastab "Minu lapsepõlve vaimne elu" - seal väärtustab ta vanaisa laia silmaringi ja vanaema laulmist. See lubab tal teha lapsepõlvest kokkuvõtte: see on seotud heade mälestustega, inimesed, kelle keskel ta elas, olid kas "tasakaalukad" või "närvilised", aga ikka oma "põhiolemuselt head inimesed". Ta teeb kokkuvõtte:

 

Minul lapsena oli selles kodus hea olla. [---] Elati väikeste inimeste tagasihoidlikku elu ja anti mulle selle elu kaudu minu edaspidiseks eluks väga kindlad põhimõtted: minus kasvatati töökust, ausust, tõe- ja tarkusearmastust, armastust looduse ja lähedaste inimeste vastu.

 

Mees ei analüüsi, mida ta lapsepõlvest on saanud.

Kahe samasse aegruumi kuuluva loo võrdlemisel tuleb esile valikute kontrast just vabaaja veetmises ja sealt lähtuvas elukvaliteedis nende lapsepõlvekodus. Sellest joonistuvad välja ka peresisesed suhted ja enda suhestamine oma koduga. Ometi just need tegurid: elukvaliteet, suhted lähedastega hakkavad kandma jutustajate edaspidist käekäiku.

 

 

4.

Ühiskonna tagasipeegeldusi ühe jutustaja loos

 

Kool on esimene etapp, kus jutustajad tajusid ühiskonna poolset tagasisidet oma päritolule ja vanematele. Meestegelane kirjeldab eemaletõugatust: nii tema õde kui ka ta ise käivad koolis Lätis: “Eesti koolis öeldi, et nemad metsavenna lapsi ei õpeta”. Kooliga seotult meenutab ta kogemust, millel on selles loos mõneti võtmetähendus: 

"Mul õppimisega väga hästi ei läinud. Ma ei saanud kaasõpilastega hästi läbi. Nad mind narrisid, et olen metsavend ja fašist." Seda olukorda võiks mõista piiril olemisena: ühelt pool on tema kodu (privaatsfäär), teisel pool ühiskond (avalik sfäär). Üha selgemini ilmneb, et need vastanduvad. Kooliperioodist näeb jutustaja talle vastanduvaid kaasõpilasi ja nende vanemaid. Täpsemalt ei kõnelda koolijuhtkonnast või õpetajatest, kes teda isa mineviku pärast Eesti kooli ei luba. Umbisikulisest staatusest isikuliseks saavad need õpetajad, kes teda aitavad:

 

Oli üks pioneerijuhataja, kes mind kaitses ja tahtis õigust maksma panna, kuigi mina pioneer ei olnud. Lõpuks läks asi nii kaugele, et ta sai minu pärast kannatada. Olime tihti koos üksinda kooli punanurkas ja töökabinetis. Vahest öö läbi. Tegin igasuguseid plakate ja muud asju, mis koolil vaja oli. Algul kiideti, aga pärast kellegil see ei meeldinud. Läks jutt lahti, et mina olen õpetajaga seks vahekorras. Olin kolmeteistaastane.

 

Näib, et natuke võiks siin olla ideoloogilise kasvatustöö varje (kooli punanurk, kus teehakse plakateid jms), aga see ei ole oluline. Võiks kujutleda, et pioneerijuht oli suurepärane pedagoog, kes suutis põlatud lapse jaoks rakendust leida, kuid põrkub kaasinimeste madala vaimutaseme vastu. Tuleb siiski tõdeda, et siinkohal jutustaja üllatab lugejat: “Vahest koos õhtuti puskarit küll võtsime, mis oli siirupiga magusaks tehtud, aga mitte purju.” Üha enam kerkib lugeja ette küsimus, mis keskkonnas see poiss küll elas?

            Naise lugu, jätkudes kooliteemaga, kirjeldab ühelt poolt ettevalmistatust, teiselt poolt aga sotsiaalset ebakindlust: "Läksin kooli hea ettevalmistusega, aga hästi ma koolis end ei tundnud, sest maalapsena ei osanud ma omaealistega kontakti leida. Ma polnud tõrjutud, aga mul polnud esimestes klassides tõelisi sõpru."

Temagi loos on koolimälestuste ja õpetajatega seoses nii positiivseid kui ka negatiivseid toone.

 

Kui läksin viiendasse klassi, muutus mu koolielu huvitavamaks, vaimselt rikkamaks. Eeskätt sellepärast, et pääsesin esimesest õpetajast ja temaga seotud pingetest. Asemele tuli palju uusi õpetajaid, kes valdavas osas olid mulle sümpaatsed ja huvitavad.

 

Näib, et neiu minek kooli vastandab teda tugevamini vanavanemate väärtussüsteemidega kui see ilmnes mehe loos. Neiu kirjeldab oma usku õpetajate sõnadesse “meie ilusast riigist ja kommunistlikust tulevikust. Ma ei tea, mida ta [õpetaja] tegelikult mõtles, aga mind suutis ta kommunismiideaalidesse uskuma panna, samuti Jumalast eemale peletada (mu vaarema uskus Jumalat ja oli ka mulle oma usu lapsepõlves kaasa andnud)”. Ta kirjeldab sedagi, et ta ema oli “nõukogude ideoloogia mõju all”. Mees mitte midagi niisugust ei väida, vastupidi: ta eitab ühemõtteliselt ja isegi vihaseguselt nõukogude korda, nagu nõukogude avalikkus on ära põlanud tema ("nemad metsavenna lapsi ei õpeta"). Samas on naine jutustamisajal saavutanud oma toonaste mõtetega distantsi: “olin aldis õilsatele ideedele”, kuid “mul ei olnud võimet taibata nende ideede tagamaid”. Lõpetuseks proovib ta leida vanaisa vaatepunkti: “ Mida mõtles mu elukogenud ja tark vanaisa, seda pole ma saanudki teada.” Nii kirjeldab ta erinevate pereliikmete erinevaid suhteid ja reageeringuid, mis õigupoolest on nüüdseks koondunud temasse ja kujundanud jutustajas uue lähenemisviisi nõukogude ajale. Mehe jutustuses, erinevalt naise omast, vaatepunkt ei muutu. Ta ei distantseeru enda varasematest valikutest ega mõtetest.

Edaspidisel eluperioodil on jutustajate argipäev ja selle sotsiaalne taust täiesti erinevad: mehe loos majandielu koos oma füüsiliselt raske töö, kuid suure palga ja kiitusegagi, naise loos majanduslik kitsikus ja vaimne töö. Nad sisenesid erinevasse sotsiaalsesse maailma, kuid nende kirjeldatud maailmad on sama ühiskonna erinevad poolused.

 

5.

Jutustamiseag – oma loo mõtestamine

 

Nii, nagu mees ei distantseeru oma aruteludes enda varasematest seisukohtadest ega autoriteetidest, nii ei vaheta ta välja ka omi valikuid, kuigi ajastu tema ümber muutub.Ta varastab poodi (sest süüa ei olnud ja pood oli nii hilja õhtul kinni) ja tapab (sest tekkis tüli). Ja ometi on tema kokkuvõte mina-pildi seisukohast: "ma ei näe mingit õigust". Ta on ja jääb pahuksisse end ümbritseva keskkonnaga. Saatus juhib mehe käekäiku ka 1990ndate Eestis: tööpuudus, vaesus, ühiskonna korraldamatus:

 

Läksin ära Massiaru ühistu tööle lüpsjaks. [---] Aga laudas oli kõik lagunenud. Endal tuli kõik teha tasuta. Palka ei maksta 3-4 kuud, ela, kuidas tahad. Vahest, kui loomi tapeti, liha anti, piima ka, aga sellega ära ei ela. Läksin vabadel päevadel metsa tööle, et saaks raha natuke. Metsas teenis küll, aga ühistust ära minna ei saanud, siis oleks korterist välla visatud. Nälg oli majas, tee, mis tahad. Jah, need, kellel oli seal oma majapidamine, neil polnud häda midagi, kas saab raha kahe või kolme kuu pärast. Aga mul polnud kõrvalt kuskilt võtta. Tõstsin metsas selja ka ära, päris hädas. Sure nälga ära. Ööldi, et mingit haigusraha ei saa. Ja poleks saanud ka.

 

Naine kirjeldab poliitilise pöördeaja lootusrikkusest, mis sumbus taas ebastabiilsusse ja lausa hirmu. Ta võrdleb elu nõukogude ajal eluga taasiseseisvunud Eestis: "Elu oli küllatki stabiilne, ühiskonnas kehtivad reeglid olid pikka aega ühesugused, kõigile teada, inimesed tundsid ohte ja oskasid end hoida ja selletõttu oli inimestel olemas kindlustunne, ei olnud hirmu järgmise päeva ees." Edasi kirjeldab ta võimalusi: ametikorterist tasuta kütte ja valgustuseni, ja ei maini toonaseid olmemuresid ega troostitust, mis olid tema jutustuses varem. Naine, erinevalt mehest on kummalises dialoogis iseenda mineviku ja olevikuga, eksleb ja otsib, on vastuoluline, kohati leplik, kohati pettunud. Miks just nii on läinud, põhjendab naine oma iseloomu, ebakindlusese, elamisjõuetusesega ühelt poolt, kuid ka ühiskondlik-poliitiliste oludega – õpetaja staatus ei olnud nõukogude ajal ega ole ka praegu tema meelest sotsiaalselt hinnatud. (Mees mäletatavsti asetas kõik temaga juhtunu põhjused endast välja: “ma ei näe mingit õigust”).

Mõlema loo lõpus kordub loo algus: jõutakse tagasi vaesuse teemani (töö eest raha ei saa, ära elada oli võimalik vaid oma majapidamisest). Ilmneb, et ühiskondlik-poliitiliste pöörete järgsetel etappidel elatakse sellest pagasist, mis oli kaasa võtta varasemast perioodist. Erinevalt oma vanematest (vanaemast?) mehel mingit majanduslikku toetuspinda eelnevast eluperioodist võtta ei olnud. Ei olnud võtta ka eetilis-moraalselt pinnalt. Otsus sünnib sellelt pinnalt, mis olemas oli: "Läksin Massiaru poodi vargile. Ja jäin vahele. Sain poolteist aastat."

Sajandi lõpp ja uue aja algus tähendab ka naise jaoks vaesust: ta selgitab, et kuigi ka Eesti NSV ajal ei elas ta majanduslikus mõttes tagasihoidlikult, ei tundnud ta siiski alaväärsust (mida praegu ta siis tunneb): praegu ei taha ta unistada, plaane teha, lihtsalt kinnitab “Elame veel!”. Ometi saab ta taas, nagu lapsepõlvest, kirjeldada lähisuhteid, argielu rütmistavaid, küll tagasihoidlikke koosviibimisi, pildi- ja perealbume, külaskäikudest muuseumi ja kunstinäitusele või loodusse. "Minu jaoks on mälestused elus väga tähtsal kohal ja ma tahan, et ka lapsel oleks mineviku meenutamiseks võimalikult palju pidepunkte", väidab ta.

“Palju pidepunkte” – see ongi võimalus arutleda, eksida, leida ja leppida.  Mehe loos on nii mõtte- kui ka tegude valikuruum oluliselt kitsam.

Mõlemad jutustajad mõtestavad oma loo lapsepõlves omandatu kaudu. Endast saadakse teadlikuks esmalt pereliikmena oma lähedaste ringis, seejärel (kooliajal) asetatakse end ühiskonda, kus teda võetakse vastu tema pere kaudu. Need seosed ja suhted jäävad indiviidi hoidma end oma “telje” (identiteedi) lähedal ka siis, kui ta näiliselt on saanud neist suhetest või etteantustest vabaks, iseseisvunud.

 

 

6.

Kes on olukorra peremees?

 

Järgnevas lõigus vahetub võrdluslugu, tegevuspaik kandub äärmuslikku, tavaellu mittekuuluvasse keskkonda (vähemalt mõtteliselt või ideaalselt on see nii, reaalselt on ka siin kujutatu tavaelu). Kui eelmises võrdluses tuli esile keskkonna (lapsepõlv, kool, ühiskond)  mõju isiku käitumisele, siis järgneva võrdluse teesiks on: keskkond ei määra vahetult ja ainsana individuaalseid valikuid. Need väited oleksid nagu vastuolulised, kuid just need teineteist täiendavad tahud peaksid selgitama, miks individuaalse valikuruumi kujunemisel on vajalik keskkondade paljusus, ja lõpuks, miks siiski näikse lapsepõlvekodu olevat määrav indiviidi valikuruumi suuruse (paljususe) kujunemises.

Esmalt tuumloost. Loo käigus kujuneb mehest jutukangelane, kes saab hakkama vanglas, kuid kes samade reeglite järgi elades ei saa hakkama vanglast väljaspool. Ta kujuneb vanglaelanikuks, kelle käitumine ja valikud ei toimi tavaühiskonnas. Järgnevalt kaks näidet, kus jutustaja on kriitilises olukorras ja ta peab end kaitsma. Üks episood pärineb esimesest vangistusest aastast 1966, teine 1998. aastast tema kodust (elupaigast?):

 

Kambres oli 20 inimest. Päris kõik nad ühte ei hoidnud. Ma sain seda aru. Neil oli kolm neli tugevamat poissi kambres, kes kamandasid olukorda. Ma neid ei kartnud. Saatsin nad perse ja ütlesin, et nende järgi tegutsema ma ei hakka. Läks löömaks. Kambres oli teekann malmist, 5-liitrine. Lõin pealuu kantpeal sisse. Teda viidi haiglasse. Mõni päev rahu. Keegi mind rohkem ei puutunud.

 

…ja kolmkümmend aastat hiljem vabaduses olles:

 

Ärkasin, kui tuli põlema pandi. Till [jutustaja ema elukaaslane] seisis nuga käes ja ütles, et ma tapan Su ära. Ma lõin nua käest valla. Ta taganes kööki, rabas puukasti pealt kirve. Mööda ma ei saanud. Haarasin sealt jahupüti pealt köiejupi. Viskasin talle külle pealt kaela ja tõmbasin kõvasti pingule. Kui kirves kukkus maha, lasin köie lahti. Till vajus põrandale ja ei liigutanud. Sain aru, et kägistasin ta ära.

 

Selliseid episoode on loos mitmeid. Kõikides neis on alati abivahend, mis ilmub lugeja ette kuidagi ootamatult. Nende asjade kohalolek ei ole võimatu (viieliitrine teekann vangikambris; köiejupp köögis jahupüti peal), kuid neid ei märkaks üldises asjade pildis. Jutustaja toob nad lugeja ette nagu muinasjutu imevahendid, mida ta kasutab sündmuste käigu muutmiseks. Abivahendite ilmumine neisse kriitiliste olukordade kirjeldustesse on tunnuslik, nagu on iseloomulik seegi, et ta kirjeldab neid olukordi äärmiselt kokkusurutult. Mõned näited neist, kus rasvases kirjas olen esile toonud "abivahendid":

 

Riia vanglas. Läks löömaks, murdsin harjavarre pooleks ja lõin ühel autoriteedil soolikad segamini. Pandi mind kartsa ja teda haigla.

 

Viljandi koloonias. Mul taheti ka ära võtta valmis toodang. Ma ei andnud. Lõin viiliga jala säärst läbi. Enam minuga tegemist ei tahetud teha. Pandi mind kartsa. Kantpea vanglasse.

 

Tööl vasikalaudas. Üks suurem vasikas astus varvaste peale ja ei liigu paigast, tee mis tahad. Seal samas vasikaaia ääre peal oli paras haamer. Sain selle kätte, panin vasikal pähe.

 

Tjumeni vanglas. Haarasin laua pealt veekarahvini, panin talle pähä. Sain tappa. [---] Mul oli teritatud pliiats käepärast. Kohe küsiti, mis masti mees oled. Ma sõna lausumata panin kohe pliiatsiga makku neile. Seda nad ei oodanud. Sellega ma võitsin. Neid viidi haiglasse. Mind kartsa.

 

Näib, et asjade kulg ja neist kõnelemine toimuvad sama kiiresti. Hoopis teist taktikat kasutas vägivallaohus teine jutustaja, noorsõdur:

 

Santshastis [sanitaarosakond] olles püüdsin suurest ahastusest veel päästa, mis päästa annab ja üritasin endale kõikvõimalikke haigusi külge valetada. Kurtsin küll pitsitust südames, küll astmat ja jumal teab mida kõike veel, loomulikult polnud sel mingit mõtet.

 

Samuti kasutab ta ka teistsugust jutustamistehnikat: ta näitab vägivalda sõjaväes kui korduvat, lahendamatut järjekestvust, mitte lahedatust, nagu vangist jutustaja seda teeb. Noorsõduri pilgu läbi oli “vägivald roodus täiesti igapäevane":

 

Võin liialdamata kinnitada, et III roodus teenitud 8 kuu jooksul ei möödunud ühtegi päeva, mil ma poleks peksa saanud, tihti juhtus sda aga rohkem kui üks kord päevas. Alguses püüdsin vastu hakata, kuid õppisin üsna pea, et 5-6 vastu ei saa niikuinii ning vastuhakk muudab tagajärjed reeglina hirmsamaks.

 

Kogu jutustus ongi pigem vägivallakirjeldus kui sellele vastuhaku esitamine. “Peksti pidevalt ja kõikvõimalikel põhjustel, sageli selleks, et meelt lahutada. Tavaline päev oli selline: [---]”.

Kui tuumloo jutustaja kirjeldab vägivalda alati kui konfliktsituatsiooni ja selle lahendamist, siis selles loos on kujutatud vägivaldset keskkonda, millel ei ole põhjendust.

Lugedes sõdurijutustust, hakkas mind vaevama küsimus: miks ta seda teeb. Rutt Hinrikus, kes toimetas sama loo avaldamiseks kogumikus “Eesti rahva elulood” selgitas, et tema nägi selles tunnistaja vaadet. Minu jaoks teravnes küsimus selletõttu, et olin 1991. aastal Kohtla-Järvel välitöid tehes kõnelnud ühe 1960ndail sündinud mehega, kes rääkis poliitilisest vägivallast (noormees oli seotud kooliõpilaste vastuhakuga poliitilistele jõududele 1980. aastal). Ta selgitas omi mälestusi psüühilisest vaatepunktist: inimene ei räägi tavaliselt temaga toime pandud vägivallast, sest ta ei talu nende meenutustega kaasnevat mälestust alandusest, allajäämisest. See on ehk seletatav episoodilise mälu eripäraga, millest eelnevalt oli juttu: fakti (sündmuse) meenutamisel rullub lahti ka selle meeldejäämise hetk (meelolud, aistingud jms). Vangi loos oleks nagu kõik korras: ta on oma loos vägivallaolukorras alati võitja. Sõduri loos on aga kõik vastupidine. Ka ei luba vangist jutustaja endale kellegi reetmist “mentidele” vms. See ei ole üldse probleem ega isegi mitte varjamist vajav seik sõduri loos (“sõna otseses mõttes võtsin altkäemaksu ja valetasin selle eest kõrgele kohtule”). Vastus peitub ilmselt kirjeldatavale sündmusele tähenduse andmises. Sõdur ei ole vägivallaohver, erinevalt vang-jutustajast, kes tunneb end lõppkokkuvõttes kaotajana?

Miks ei pea sõdur oma lugu kokku võtma sõnadega: “ma ei näe mingit õigust”, see hakkab tasahaaval avanema märkustest, milles ta näeb vägivalla põhjendusi. “Ta ei olnud tegelikult halb inimene ja nagu öeldud, võinuks meist teistel asjaoludel isegi sõbrad saada. Pigem olid need asjaolud ning süsteemis valitsev kord, mis Elizbarist sellise elaja tegid.” Jutustaja tajub kirjeldatud sõjaväekeskkonda kui kõrvalekallet normaalsest. (Kogumikus "Eesti rahva elulood” ongi see lugu paigutatud alapealkirja “Suletud maailmas” alla.) Vangi loos on paraku just selline keskkond esil kui tavaline. Ka arutleb noorem jutustaja selle üle, et “jõhkardiks” muutumist põhjendati ise kogetud vägivallaga. Ta peab seda võimalikuks, kuid lisab: “kuigi huvitaval kombel ma enda juures selliseid arenguid hiljem ei täheldanud”.  See näikse olevat võtmetähendusega märkus: kellel on olemas individuaalsete valikute ruum, saab erinevates keskkondades hakkama. Selle loo telge tajusin mitte niiväga tunnistuses (see oli nii), vaid tõdemuses, et see keskkond ei kahjustanud jutustaja mina-pilti, mis ongi tema võit. “Ehkki sai kogetud hirmsaid asju, elasin ma need üle, füüsilised haavd paranesid ja loodetavasti ei jätnud püsivaid jälgi ka psüühilised.” See periood oma elust muudeti kogemuseks, kuid olukorrast (nagu sõjaväestki) tuldi välja.

 

Kokkuvõtteks

 

Ajaloolis-poliitilist raami neis lugudes esitatakse pigem etteantuse kui võimalusena. Nõukogude aeg – mees ei saa minna Eesti kooli ega tööle riigipiiri taha avamerele, sest isa oli olnud metsavend. Naine kinnitab, et on teinud oma töö ühiskonnas (nii nõukogude ajal kui ka taasiseseisvunud Eestis), kus tema tööd (õpetajatööd) ei hinnata. Noormees nõukogude sõjaväes sattus olukorda, millest ei olnud pääsu. Selle etteantusega ei vaielda, kuid sellele võidakse end vastandada (ei ole õigust siin ilmas), end lepitada (mul on siiski olnud võimalus teha meelepärast tööd), või nähakse võimalust sellest “raamist” loobuda (sõjaväekogemus). Siit joonistuvad välja isikuvalikud: mees teostab end füülise raske tööga, kaitseb end füüsilise jõuga ja saab hakkama. Naine “põgeneb” alternatiivsesse vaimumaailma ja tasakaalustub. Noormees analüüsib ja vaatleb end ja ühiskonda ning jõuab lahenduseni. Õigupoolest kõik on valinud töö, vaimse või füüsilise, et tunnetada ennast selles etteantuses kui  keskkonnas. Kuid siingi ilmneb omakorda teatav etteantus: naine eelistanuks teadustööd, kuid tal ei õnnestunud seda saada - põhjuse leiab enda iseloomust, ebakindlusest. Mees, eriti teed valivas eas, pannakse majandis ühele või teisele tööle, saadetakse kooli, teda kasutatakse ära – taas tema iseloom võib sattuda vastuollu nende valikute kombinatsiooniga. Noormees sõjaväes ei näe läbi kaaslaste kavatsusi ja kutsub sellega esile vägivalda enda vastu, mis on taas seostatav tema enda loomusega.

            Elulugudes tuleb esile episoodilisele mälule tuginev kogemus normidest ja etteantusest, kuid ka oma valikute ruumi tunnetamine (isikuomadustest tulenevad piirid). Ilmneb ka, et etteantusest lähtuv valikuruum ei ole kõigi jaoks ühine, sest ajaloolis-poliitilise raam (ühine kõigile) ning isikuomadustest tuleneva raam (erinev kõigile) on vanemate ja lähedaste poolt mõjutatav. Näib, et viimasel on võtmetähendus üldise ja üksiku tasanti valikute lõimumisel ja realiseerumisel. Näiteks naine, kes on saanud vanavanematelt võimaluse uskuda Jumalasse ja kooliõpetajalt uskuda leninismi, saab lõppkokkuvõttes suurema  valikuruumi, kui mees, kellele anti kaasa vaid üks valik: eitada nõukogude korda. Ka mehe vanaema uskus Jumalasse, kuid see ei kandunud mehe maailma (jutustusse satub see teave ühe koerustüki kaudu). Jutustaja õde õppis muusikakoolis, kuid jutustaja pilgu läbi ei teinud õde tööd ja kääksutas ta ainult pilli, ehk olnuks emalgi midagi pakkuda, kuid ainus eeskuju ja autoriteet oli isa – individuaalsete valikute ruum piirduski isa otsustega. Noormees, kes satub sõjaväes vägivallakeskpunkti, ei omanda seda käitumist kui normi. Miks, see jääb küll episoodilisele mälule tugineva kogemusjutustusena loost välja, kuid mitte kokkuvõte – loo tuumaks eelanalüüsitud kontekstis on jutustaja enese- ja ühiskonnaanalüüs. Vägivalla põhjenduseks ei ole kogemus, põhimõttel temaga käituti nii. Jutustaja kogemus ütleb: ka temaga käituti vägivaldselt, ent ta ise vägivaldseks ei muutunud. Tema valikuruumi vägivallanorm kui etteantus ei imbu, tal on järelikult avaram individuaalne valikuruum.

 

 

Kirjandus

 

Arukask, Madis 2000. Eksimine vadja ja setu rahvakultuuris ning folkloorse etteantuse osa selles. – Mare Kõiva (toim). Sator 2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 96-112.

 

Bertaux, Daniel, Bertaux-Wiame, Isabelle 1991. “Was du erlebst von deinen Vätern…” Transmission und soziale Mobilität über fünf Generationen” - BIOS. Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History. H 1, 1991, 4.Jg. , S. 13-40.

 

BIOS. Zeitschrift für Biographieforschung und Oral History. H 1, 1991, 4.Jg.

 

Honko, Lauri 1980. Miten luoda terminologia haltijaperinteen tutkimukselle? - Outi Lehtipuro (toim). Perinteentutkimuksen perusteita. Porvoo-Helsinki-Juva: Werner Söderström O/Y, lk 77-129.

 

Jackson, Michael 2002. The Politics of Strorytelling. Violence, Transgression and Intersubjectivity. Copenhagen: Museum Tusculanum Press.

 

Kidron, Carol A. 2003. Surviving a Distant Past: A Case Study of the Cultural Construction of Trauma Descendant Identity. - ETHOS. Journal of the Society for Psychological Anthropology. Vol. 31, No 4, pp. 513-544.

 

Lotman, Juri 1991. Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Olion.

 

Tulving, Endel 1994. Mälu. Tallinn: Kupar.