Sissejuhatus

Välispoliitika on riigi poliitiliste otsuste ja tegevuste kogum, milles riik lähtub oma suhtumisest rahvusvahelisse süsteemi.1 Erinevad terminid rahvuslik huvi, välispoliitiline prioriteet, välispoliitilised instrumendid, välispoliitiline koostöö, välispoliitiline konkurents jne on välispoliitika uurijate poolt kasutusel. Rahvusvaheliste suhete uurimises on riikide välispoliitika peamiseks uurimisobjektiks ja erinevad koolkonnad võtavad aluseks erinevaid eelduseid, millele baseerudes nad viivad läbi välispoliitika analüüsi. Näiteks realismi koolkond lähtub eeldusest, et välispoliitika on riigi rahvuslikust huvist tingitud eesmärk ja selle elluviimiseks väljatöötatud strateegia, seetõttu peaks keskenduma eelkõige riigi rahvusliku huvi uurimisele.2 Liberalistid leiavad, et välispoliitika on riigi osalus maailmapoliitilises süsteemis, oma rolli väljatöötamine selles ja süsteemi eksistentsi toel oma ja süsteemi huvide nimel töötamine, seetõttu peaks keskenduma eelkõige koostöösüsteemi uurimisele.3 Marksistide jaoks on välispoliitika riikide omavaheline võistlus maailmapoliitikas, mille tulemusel riigid kuuluvad kas sõltlaste või sõltuvustajate gruppi ning välispoliitika uurimisel peaks keskenduma sõltuvussuhetele.4 Konstruktivistid leiavad, et välispoliitika on riigi käitumine rahvusvahelises keskkonnas lähtuvalt sellest, kuidas riik seda keskkonda tajub, mistõttu on oluline uurida välispoliitilisi identiteete ja narratiive.5

 

Need koolkonnad, mis keskenduvad erinevatele aspektidele välispoliitika uurimisel, pakuvad seetõttu ka erinevaid välispoliitika analüüsitulemusi. Alljärgnevas analüüsis keskendun probleemile, mis puudutab välispoliitika hindamist. Sõltumata koolkondadest jõuavad autorid lõppjäreldustes tulemini, kus hinnatakse, kas antud välispoliitika oli edukas või mitte. Hindamiskriteeriumid on determineeritud koolkonnast, mis seab alusprintsiibid, millega võrreldakse poliitika tulemit ja seejärel otsustatakse, kas poliitika oli edukas või mitte. Seetõttu võib ka üldistada, et enamustes uurimustes keskendutakse välispoliitilistele sammudele kui üksikutele nähtustele. Välispoliitika hindamine jääb väljapoole konteksti, kus see ellu viidi, mistõttu hindamiskriteeriumid ei võimalda hinnata välispoliitika edukust adekvaatselt. Antud ettekandes tegelen selle probleemi lahendamisega. Minu arvates on välispoliitika edukuse hindamisel vajalik lisaks poliitika eesmärgi ja poliitika tulemi kõrvutusele lisada ka keskkond, milles see poliitika ellu viidi, sest erinevate riikide poliitika erinevates regioonides omab erinevat edukuse taset just seetõttu, et keskkond mõjutab väga tugevalt poliitika võimekust. Samuti on oluline, et keskkonda arvestades on võimalik erinevaid poliitikaid kõrvutada ja hinnata ajalisel skaalal, sest võrdselt arvestades keskkonda on võimalik jõuda lõppjäreldusteni, mis määratlevad, millised poliitikad on olnud läbi aegade edukamad oma eesmärgi saavutamisel.

 

Antud analüüsis keskendun ma eelkõige kolmele välispoliitikauurimise koolkonnale. Esiteks võtan ma aluseelduseks realismi koolkonna väite, et riikide välispoliitilist käitumist determineerib rahvuslik huvi, mis tõukab käima poliitika rakendamisprotsessi.6 Sellest tulenevalt lähtun ma asjaolust, et poliitika, mida riik viib ellu on nähtav kui üks terviklik protsess, mis omab ühtset eesmärki, ainult vahendid, mida riik selle elluviimiseks valib, on erinevad. Teine aluseeldus pärineb marksistlikust koolkonnast väljakasvanud sõltuvusteoreetikutelt. Nende seisukoha järgi jagunevad riigid kahte gruppi, kus ühed, kes on domineerivad, omavad rohkem ressursse ja kontrolli teiste üle, keda võib nimetada domineerivatest sõltuvateks riikideks.7 Seega ma lähtun eeldusest, et suurriigid omavad kontrolli väikeriikide üle elik nad on muutnud väikeriigid endast sõltuvaks. Kuigi sõltuvusteoreetikud lähtuvad üksnes majanduslikust printsiibist, siis olen ma alljärgnevas analüüsis laiendanud sõltuvust majanduslikus valdkonnas ka poliitilisele ja sõjalisele valdkonnale, kuna minu arvates on küll majanduslikku sõltuvust kõige lihtsam jälgida, kuid suurriigi välispoliitilises käitumises ei ole majanduslikud hoovad ainsad, millega saavutatakse väikeriigi sõltuvus. Kolmandaks aluseelduseks olen võtnud ma geopoliitilise determinismi, mille kohaselt riik oma kasvamisel liigub poliitiliselt väärtuslike positsioonide hõivamise suunas.8 Sellest tulenevalt lähtun ma eeldusest, et riikide eesmärgiks on saada enda kontrolli alla geostrateegiliselt olulised subregioonid, et seeläbi suurendada oma kontrolli regioonide üle. Kokkuvõtvalt ma lähtun järgmisest aluseeldusest: suurriigid lähtuvad oma välispoliitilistes sammudes oma rahvuslikust huvist, mis on oma mõjuvõimu suurendamine, mistõttu nende välispoliitiliseks tegevuseks on geostrateegilise subregiooni sõltuvustamine. Antud analüüsis ma võtangi vaatluse alla suurriikliku sõltuvustamispoliitika ning selle hindamise.

 

Töös kasutatavad võtmeterminid on järgmised:

Sõltuvustamispoliitikad – antud termin on minu enda väljatöötatud ja selle all mõistan ma suurriigi välispoliitiliste sammude kogumit eesmärgiga muuta konkreetne geostrateegiline subregioon endast sõltuvaks ja omada selle üle kontrolli ehk selle subregiooni sõltuvustamine. Sõltuvustamine on lähtuvalt geopoliitilisest determinismist pidev protsess, mida tuleb vaadelda kui ühte tervikut.

Geostrateegiline subregioon – on geopoliitilise regiooni võtmeala, milles asuvad suurriigi huvid ja oma huvide kaitseks kasutab ta poliitilisi, majanduslikke ja sõjalisi vahendeid.9 Geostrateegiline subregioon koosneb tavaliselt mitmest väikeriigist.

Välispoliitilised instrumendid – erinevate välispoliitiliste ressursside kasutamine välispoliitiliste sammude elluviimiseks. Välispoliitilised instrumendid jagunevad omakorda välispoliitikateks, mis koosnevad samalaadsetest välispoliitilistest sammudest. Antud töös jagunevad välispoliitilised instrumendid poliitilisteks, majanduslikeks, sõjalisteks ja rahvusvahelisteks. 

Välispoliitika suutlikkus – antud termini on hinnang välispoliitilisele sammule. Ma defineerin seda antud töös lähtudes sõltuvustamise mõistest, millekohaselt mõistan ma välispoliitika suutlikkust kui kriteeriumit, mille alusel saab hinnata, kas välispoliitiline samm suurendas suurriigi võimet omada kontrolli antud subregiooni üle või mitte.

 

Järgnev analüüs jaguneb kahte ossa. Esimeses osas võtan vaatluse alla küsimuse, kuidas hinnata suurriiklikku sõltuvustamispoliitikaid. Teisisõnu esitan sõltuvustamispoliitikate hindamiskriteeriumid ning paigutan nad ühtsesse kvantitatiivsesse valemisse, mida nimetan Sõltuvustamispoliitika suutlikkuse määra valemiks. Samuti annan ma antud osas ülevaate, kuidas antud valemit kasutad ja pakun välja võimaliku poliitikate klassifikatsiooni. Teises osas tuleb vaatluse alla Sõltuvustamispoliitika suutlikkuse määra valemi kasutamine kui analüüsiinstrument. Näidis objektiks olen valinud Venemaa sõltuvustamispoliitika Balti subregiooni10 suhtes. Selles osas annan ülevaate, millist geostrateegilist tähendust Balti riigid omavad Venemaale, millised välispoliitilised instrumendid on olnud kõige suutlikumad ja miks on osutunud just suutlikumaks antud instrumendid.

 

Sõltuvustamispoliitikate suutlikkuse määra valem (SPSM valem)

Antud ettekanne keskendub suurriiklike sõltuvustamispoliitikate hindamisele. Kõige lihtsam tee poliitika edukuse hindamiseks on vaadata, kas saavutati loodetud tulemus. Antud mõõdupuu sobib üksikute poliitikate hindamiseks eraldatuna kontekstist. Kui vaadelda poliitikaid ühtsesse protsessi kuuluvana, millena ma sõltuvustamist näen, siis antud kriteeriumist ei piisa, sest kaks poliitikat, mis mõlemad saavutavad soovitud eesmärgi, võivad omada erinevaid mõjusid protsessi kulgu. Seetõttu on vaja analüüsida poliitikaid vastavalt kontekstile, et võtta arvesse kõiki võimalikke aspekte. Antud uurimuses on poliitikaid grupeerivaks aluseelduseks suurriiklik huvi muuta geostrateegiliselt tähtis subregioon endast sõltuvaks, et kontrollida neid strateegilisi alasid. Sellest tulenevalt võib üks edu saavutanud poliitika suurendada tunduvalt vähem või rohkem suuriigi võimet kontrollida geostrateegilist subregiooni kui teine edukalt elluviidud poliitika. Selleks, et aru saada ja eristada erinevate poliitikate tulemusi, on vaja vaadelda kogu poliitika elluviimise konteksti, mis võimaldab hinnata poliitika suutlikkust sõltuvustamise protsessis. Oma uurimusega tahan näidata selle väite paikapidavust ning esitada põhitendentsid, mis on mõjutanud Venemaa poliitikaid Balti subregioonis.

 

Sõltuvustamispoliitikate hindamisel on loomulikult oluline jälgida, kas poliitika saavutas oodatud tulemuse, kuid see on mõjutatud veel mitmetest erinevatest faktoritest, mida tuleb kõiki arvesse võtta, et hinnata poliitikat suutlikuks või mittesuutlikuks. Lähtudes sissejuhatuses väljatoodud definitsioonist, leian, et subregiooni üle kontrolli hoidmine sõltub subregiooni stabiilsusest, mis võimaldab suurriigil stabiilsust või ebastabiilsust enda jaoks ära kasutada. Võib eeldada, et mida stabiilsem on subregioon, seda suurem on suurriigi võime kontrollida seda regiooni. Samuti mõjutab suurriigi sõltuvustamispoliitikaid subregiooni riikide poliitika ja suurriigi ning subregiooni riikide eelnevad suhted, sest positiivsed eelnevad suhted võimaldavad suurriigil leida heakskiitu subregiooni riikide poolt ning nende riikide poliitikad aktsepteerivad suurriigi poliitikaid elik toimub subregiooni kaasavõnkumine, vastupidine olukord aga tekitab nn. vastuvõnkumise. Võib eeldada, et kaasavõnkumine suurendab suurriigi kontrolli võimalust geostrateegilise subregiooni üle. Samuti on oluliseks faktoriks teise suurriigi huvide olemasolu või  nende puudumine antud subregioonis, kuna teise suurriigi huvide puudumisel võib eeldada, et suurriigi võime omada kontrolli subregiooni üle on suurem. Oluliseks taustafaktoriks on samuti suurriigi positsioon maailmas, kuna sellega on seotud ka teiste suurriikide ja subregiooni riikide käitumisvabadus. Võib eeldada, et mida tugevam on suurriigi positsioon maailmapoliitikas, seda suurem on tema võime omada kontrolli antud geostrateegilise subregiooni üle.

 

Ühendamaks eelpool nimetatud faktoreid olen välja töötanud Sõltuvustamispoliitikate suutlikkuse määra valemi (SPSM valem).

C = [(R+ P_F) x P + S_A x S_P ] x R_E x G11

C tähendab poliitika suutlikkust. Antud valem jaguneb oma põhisisult kahte gruppi: poliitikas osalejate pool ja poliitika elluviimise keskkond. R on subregionaalsete riikide reaktsioonipoliitika, mis on tihedalt seotud teise välisjõu kohaloluga subregioonis (P_F). Subregiooni riigid on oma tegevuses tunduvalt vabamad olukorras, kus regioonis konkureerib kaks suurjõudu, kui situatsioonis, kus on ainult üks riik regioonis domineerimas. Samuti suurendab teise suurjõu olemasolu subregioonis selle riikide poliitika negatiivsust uuritava suurriigi suhtes. Teisalt alternatiivse suurriigi puudumise korral on negatiivse reaktsiooni mõju minimaliseeritud, kuna puudub väline tugi ja huvi, mis tähtsustaks väikeriikide seisukohti. Suurriik võib rahulikult neist üle rullida. Nii subregioonide reaktsiooni kui ka välist suurjõu olemasolu mõjutab uuritava suurriigi positsioon maailmas (P). Tugev positsioon maailmas surub välja või minimaliseerib alternatiivse välisjõu olemasolu subregioonis ja jätab sellega subregiooni riigid suurriigi kontrolli alla, nõrk positsioon aga eskaleerib negatiivse reaktsiooni ja välisjõu olemasolu mõju veelgi rohkem.

 

 Teine pool valemist on poliitika keskkond, mis jaguneb omakorda kahte gruppi: stabiilsus enne poliitika rakendamist (S_P) ja stabiilsus pärast poliitika rakendamist (S_A). On oluline jälgida tekkinud keskkonda. Seda mõjutab poliitika eelne keskkond, mistõttu poliitika, mis on elluviidud eelnevalt ebastabiilses keskkonnas, ei saa isegi stabiilsust kasvatades omad eriti suurt suutlikust; võrreldes teiste juhtumitega, kus poliitika ellurakendamisel oli stabiilne keskkond ja kus keskkonna stabiilsus jätkub või isegi kasvab. Eelkõige seetõttu, et antud faktor on oluline just võrdluses teiste juhtumitega. Üldjoontes võib lähtuda seisukohast, et kasvav stabiilsus toob juurde ka suurriigi suutlikkust omada kontrolli subregiooni üle, kuid võrreldes samalaadsete situatsioonidega, kus eelnev keskkond on olnud stabiilsem, siis lõppnäitaja on kõrgem viimasel juhul. Samamoodi vähendab poliitika rakendamise järgne madalam subregiooni stabiilsus eelneva stabiilse olukorra positiivset mõju suurriigile. Veel üheks faktoriks on eelnevad suhted suurriigi ja subregiooni vahel (R_E), mis mõjutavad kõiki eelnevaid faktoreid, sest nendest tulenevalt on mõjustatud subregiooni stabiilsus, mis positiivsete suhete korral kasvatab antud faktori mõju ja vähendab seda negatiivsete suhete korral. Samuti mõjutavad eelnevad suhted ka poliitika elluviijate suhete kompleksi ja seda eelkõige läbi subregiooni riikide reaktsiooni, sest negatiivsed eelnevad suhted vähendavad eeliseid, mida suurriik saaks positiivsest reaktsioonist, teise suurvõimu puudumisest või tugevast positsioonist maailmas. Viimasena on arvesse võetud poliitika tulemus (G), kas poliitika saavutas oodatud tulemuse või ei. Antud faktor on esitatud valemis kui tasakaalustav väärtus, mis erinevate faktorite koosmõju paigutab, kas pluss- või miinuspoolele skaalal.

 

Kõikidele faktoritele on antud nelja- kuni viielisel skaalal numbriline väärtus, et oleks võimalik summerida kokku kvantitatiivne väärtus, mis võimaldab järjestada erinevad poliitikad nende suutlikkuse alusel skaalal –20 kuni 20. Väärtused igale faktorile on välja jagatud kvalitatiivse skaala alusel: positiivne, pigem positiivne, neutraalne, pigem negatiivne, negatiivne. Samuti on arvestatud väärtuste andmisel erinevate faktorite koosmõju ja nende suhet suurriigi sõltuvustamispoliitika suutlikkusele. Sellest tulenevalt on antud faktorite väärtused järgmised:

Subregiooni riikide reaktsioonipoliitika (R) skaala algab tugeva negatiivse reaktsiooniga ja lõppeb tugeva positiivse reaktsiooniga (-1; -0,5; 0; 0,5; 1); alternatiivse välisjõu kohalolu subregioonis (P_F) skaala algab välisjõu tugeva kohalolekuga ja lõppeb välisjõu märkamatu kohalolekuga (1; 1,25; 1,5; 1,75; 2); suuriigi positsiooni maailmapoliitikas (P) skaala algab suurriigi nõrga positsiooniga ja lõppeb suurriigi domineeriva positsiooniga (0,1; 0,5; 1; 1,5; 2); subregiooni stabiilsuse enne (S_P) ja pärast (S_A) poliitika rakendamist skaalad algavad täielikust ebastabiilsusest ja lõppeb täieliku stabiilsusega (0,1; 0,5; 1; 1,5; 2); eelnevate subregiooni riikide ja suuriigi vaheliste suhete skaala (R_E) algab negatiivsete suhetega ja lõppeb väga heade suhetega (0,5; 1; 1,5; 2); poliitika tulemuse (G) skaala algab suurriigi täielikust läbikukkumisest ja lõppeb suurriigi täieliku eesmärgi saavutamisega (-1; -0,5; 0,5; 1).

 

Erinevad juhtumid jagunevad analüüsimisel nelja eespool mainitud välispoliitilise instrumendi vahel. Poliitilised instrumendid on need, mis tegelevad üksnes puhtalt diplomaatiliste vahenditega;12 majanduslikud instrumendid on need, mis läbi majanduslike suhete tekitavad asümmeetrilise sõltuvuse suurriigi ja subregiooni riikide vahel;13 sõjalised instrumendid on need tegevused, mis hõlmavad suurriigi vägivaldseid vahendeid, mis sunnivad subregiooni riike võtma välispoliitilist kurssi, mis on suurriigile kasulik;14 rahvusvaheliste instrumentide all mõistan tegevusi, mis on ette võetud kõrgemal tasandil kui subregiooni ja suurriigi bilateraalsed suhted eesmärgiga saavutada maailma tähelepanu. Kõik välispoliitilised instrumendid jagunevad omakorda kindlateks poliitikate tüüpideks: interventsiooni-, liitlas-, tunnustamis-, vahendus-, heidutus-, propaganda- ja sobingupoliitika.

 

Kasutades eelpool kirjeldatud valemit on võimalik erinevad sõltuvustamispoliitikad järjestata põhimõttel, et kõrgem tulemus tähendab kõrgema suutlikkusega poliitikat. Nende tulemuste alusel on poliitikad välispoliitiliste instrumentide siseselt jagatud nelja gruppi: suutlikud, pigem suutlikud, pigem mittesuutlikud ja mittesuutlikud.  Antud tulemused on arvestanud ka poliitikate konteksti ja keskkonda, kuid siiski ei ole võimalik hinnata kõiki juhtumianalüüse absoluutse kriteeriumis alusel, kuna erinev riikide geograafiline paiknemine tõstab mõne riigi tulemusi kõrgemaks kui teiste omasid või langetab mõne riigi tulemused väga madalateks, mistõttu võivad tähelepanu alt välja jääd mitmed olulised tendentsid. Seetõttu ei saa ühe juhtumianalüüsi (suurriigi sõltuvustamispoliitikad kokkuvõetuna) siseselt kasutada absoluutskaalat, mille järgi tulemused 10 ja 20 punkti vahel märgiksid suutlikke poliitikaid, 0 ja 10 vahel pigem suutlikke poliitikaid,  -10 ja 0 vahel pigem mittesuutlikke ning –20 ja –10 vahel mittesuutlikke poliitikaid. Arvestada tuleb veelgi rohkem konkreetse juhtumianalüüsi individuaalset konteksti, et saada paremat ja täpsemat ülevaadet konkreetse suurriigi erinevate välispoliitiliste instrumentide suutlikkusest. Seetõttu sõltuvustamispoliitikate hindamine arvestab suurriigi konteksti eraldi ja suutlikkuse määr on arvestatud suhtelise skaala alusel. Lisaks sellele tuleb arvestada ka erinevate välispoliitiliste instrumentide iseloomu, mis erinevates kontekstides toovad esile erinevaid tulemusi. Seetõttu suutlike ja mittesuutlike juhtumite vahele tõmmatud piir lähtub konkreetsest välispoliitilisest instrumendist: kogu instrumendi keskmine tulemus moodustab suutlikkuse-mittesuutlikkuse piiri, kõige kõrgem instrumendisisese poliitika tüübi keskmine tulemus moodustab piiri pigem suutlike ja suutlike juhtumite vahel ja kõige madalam poliitika tüübi keskmine moodustab piiri pigem mittesuutlike ja mittesuutlike juhtumite vahel. Analüüs keskendub suutlikele ja mittesuutlikele juhtumitele, kuna see võimaldab välja tuua selgeid tendentse, mis soodustavad või pärsivad suurriiklikke sõltuvustamispoliitikaid subregioonis.

 

Võttes arvesse neid erinevaid kriteeriume, on võimalik läbi viia suurriigi sõltuvustamisprotsessi poliitikate hindamine, pidades silmas selle suurriigi kõiki poliitikate keskkonnast ja kontekstist esilekerkivaid erisusi, mistõttu analüüsi käigus on võimalik välja tuua selgeid tendentse, millised faktorid mõjutavad enim suurriigi ühe või teise välispoliitilise instrumendi suutlikkust tõsta suurriigi kontrollivõimet konkreetse geostrateegilise subregiooni üle.

 

SPSM valemi rakendamine: Venemaa-Balti subregiooni näitel15

Alustamaks SPSM valemi alusel läbiviidavat analüüsi on oluline defineerida kõige pealt suurriigi huvid geostrateegilises subregioonis elik näidata, miks on Venemaa jaoks niivõrd oluline Balti subregioon, et sealsete riikide iseseisvusperioodil on Venemaa Balti-suunalises välispoliitikas valdavalt esinenud sõltuvustamispoliitikad. Siinkohal toon välja kolm olulisemat aspekti: Läänemere ja Põhja-Euroopa regiooni võti, sõjalis-strateegiline positsioon ja kabandus-transiidi positsioon. Balti subregioon on Venemaa jaoks Läänemere regiooni võti. Moodustades olulisima osa Läänemere idarannikust, on Balti riikide positsioon Läänemere ääres väga tähtis. Omades kontrolli Baltikumi üle, on Venemaa suuteline domineerima Läänemere regioonis. Läänemere tähendus on Venemaa jaoks ühendustee Euroopaga, mistõttu läbi ajaloo on peetud Baltikumi ka Venemaa kontaktpunktiks Euroopaga.16 Teine oluline aspekt Balti subregiooni geostrateegilises tähenduses on tema sõjalis-strateegiline positsioon. Balti subregiooni lähedal asuv Venemaa teine linn St. Peterburg on väga kergesti haavatav, kui Venemaa on kaotanud oma positsioonid Balti aladel. Eesti saared ja Soome laht on ühest küljest ohtlikud St. Peterburgi julgeolekule,17 teisalt lõikavad nad Venemaa ära Läänemere ühendusest. Seetõttu on Venemaa üritanud hoida Balti alasid, kas pooleldi kinnise sisemerena või jätnud Balti riigid määratlemata puhvertsooniks.18 Kolmas aspekt on kaubandus-transiidi positsioon. Balti subregioon on oluline transiidiala ida ja lääne vahel. Kaubateed läbi Balti alade on liikunud juba enne Vene riigi tekkimist ja see territoorium on omanud transiidi mõttes erinevaid märksõnu, mis on Venemaad huvitanud. Venemaa jaoks on olnud väga ahvatlevaks Balti jäävabad sadamad.19 Samuti näeb Venemaa endas peamist Euraasia kaubateed, mille läänepoolseks väravaks on Balti subregioon. Omades kontrolli Balti riikide üle, on Venemaa suuteline omama kontrolli ka lääne-ida kaubavoogude üle ning suurendama sellega oma tugevust.20 Arvestades kõiki neid erinevaid aspekte, mille pärast Venemaa peab Balti subregiooni olulisena, on tema poliitikad suunatud sellele, et tal oleks vastava territooriumi üle kontroll elik antud subregioon oleks Venemaast sõltuvuses.

 

Esiteks vaatan SPSM valemi alusel erinevaid Venemaa välispoliitilisi instrumente, mida ta on kasutanud Balti riikide puhul 1918-2003 (va. 1941-1990), ning toon nende puhul esile peamised tendentsid. Venemaa poliitilised instrumendid on olnud suutlikumad situatsioonides, kui Venemaa poliitikad on saavutanud Balti riikide kaasavõnkumise, ja olukordades, kus Balti riigid on oma poliitikaga Venemaaga vastuvõnkumises, on Venemaa võime kontrollida Balti riike madal. Balti riikide võime Venemaa poliitikatele vastu seista on olnud eriti oluline situatsioonides, kus Venemaal puudub domineeriv positsioon subregioonis või Venemaa on oma positsioonilt maailmas nõrk ja subregioonis valitseb seetõttu alternatiivne välisjõud. Balti riikide reaktsioon ei ole omanud Venemaa jaoks mingid tähtsust olukordades, kus Venemaa on domineeriv jõud subregioonis, mistõttu saab järeldada, et Venemaa poliitilised instrumendid on vähem suutlikumad olukorras, kus subregioonis valitseb välisjõud, mille abil Balti riigid on reageerinud Venemaa poliitilistele sammudele pigem negatiivselt. Poliitiliste instrumentide puhul ei saa ka kõrvale jätta olulise faktorina negatiivseid eelnevaid suhteid, mis samuti on viinud Balti riikide negatiivse reaktsioonini.

 

Venemaa majanduslike instrumentide puhul võib välja tuua järgmised tendentsid. Venemaa poliitikad on olnud suutlikumad situatsioonides, kus Venemaa on omanud pigem nõrka positsiooni maailmas, mistõttu on Balti riikide valitsused Venemaa suhtes lähtunud sõbralikust joonest, kuna puudub otsene oht Venemaalt Balti riikidele. Samuti on oluline subregiooni stabiilsuse faktor, millekohaselt võib väita, et Venemaa poliitikad, mis on suurendanud subregiooni stabiilsust on tõstnud ka Venemaa suutlikust omada subregiooni üle kontrolli, aga destabiliseerivad poliitikad on seda vähendanud. Sarnaselt poliitiliste instrumentidega on võimalik välja tuua tendents, et tugev välishuvi ja varasemad negatiivsed suhted viivad samuti vähesuutlike poliitikateni.

 

Venemaa sõjaliste instrumente analüüsides on võimalik välja tuua järgmised tendentsid. Venemaa poliitika suutlikkust on toetanud Venemaa tugev positsioon maailmas, mistõttu on Venemaa poolt kasutatavad sõjalised vahendid ka tõsiseltvõetavad. Samuti on suurendanud Venemaa poliitikate suutlikkust alternatiivse välisjõu huvi kadumine Balti subregioonist, mistõttu ei ole Balti riikidel olnud võimalust balansseerida kahe jõu vahel ja toetuda nendevahelisele jõududetasakaalule. Vastupidised näitajad on aga Venemaa poliitikad muutnud vähesuutlikeks. Eelnevate suhete faktor võib aga omada ambivalentset tähendust sõltuvalt poliitikatüübist, näiteks liitlaspoliitika puhul on negatiivsed eelnevad suhted toonud kaasa poliitika vähesuutlikkuse, kuna puudub vastastikune usaldus, et minna militaarvaldkonnas koostööle. Samas heidutuspoliitika puhul on negatiivsed eelnevad suhted mõjunud pigem poliitika suutlikkust suurendava faktorina, kuna Venemaa poolt tehtavad sõjalised ähvardused on tõsiseltvõetavamad.

 

Venemaa rahvusvaheliste instrumentide analüüsile tuginedes on võimalik tuua välja järgmised tendentsid. Venemaa poliitikad on olnud suutlikumad siis, kui Venemaa positsioon maailmapoliitikas on olnud tugev, sest see on andnud juurde Venemaa poliitikatele usaldusväärsust. Samuti on Venemaa võimet suurendada kontrolli Balti riikide üle andnud Balti riikide toetav poliitika Venemaa sammudele. Venemaa poliitikad on olnud vähesuutlikumad olukordades, kus Balti subregiooni vastu on tundnud huvi ka alternatiivne välisjõud, sest sellisel juhul on olnud võimalik vähendada rahvusvahelisel tasandil Venemaa poliitikate usaldusväärsust. Venemaa poliitikate vähesuutlikkusele on aidanud kaasa ka Balti riikide tugev vastureaktsioon ja Venemaa nõrgenev positsioon maailmas.

 

Kokkuvõtvalt on Venemaa kõige suutlikemaks välispoliitilisteks instrumentideks olnud sõjalised hoovad, samuti on suutlikud olnud rahvusvahelised hoovad. Majanduslikud hoovad ja poliitilised hoovad on olnud Venemaa näite puhul vähesuutlikud. Selliste tulemuste põhjuseid on mitmeid. Toon siinkohal välja kolm peamist: Venemaa välispoliitiline ideoloogia, Venemaa ja Balti riikide vahelised bilateraalsed suhted, suurvõimude paiknevus Balti subregiooni ümber. Esiteks Venemaa välispoliitiline ideoloogia. Venemaa välispoliitikat iseloomustab konservatiivne-kontinentaalne kontseptsioon. Seetõttu on ka Venemaa välispoliitikas domineerivaks suunaks poliitilis-sõjalise välispoliitika esikohale seadmine välismajanduspoliitika ees. Seetõttu on ka Venemaa sõltuvustamispoliitikatest suutlikumad sõjalised hoovad ning majanduslikud hoovad on vähesuutlikud. Teiseks aspektiks on Venemaa ja Balti riikide vahelised bilateraalsed suhted. Venemaa-Balti suhete puhul on iseloomustavaks jooneks tsentrifugaalsed jõud, mistõttu Balti riigid ei näe Venemaas partnerit ja jõudu, kellega soovitakse arendada aktiivseid bilateraalseid suhteid. Venemaa on omanud Balti riikide territooriumeid ja nende iseseisvumine on Venemaast lahkulöömise tagajärg. Seetõttu on bilateraalsed suhted üldjoontes vastastikuse negatiivse hoiakuga. See on muutnud poliitilised hoovad vähesuutlikuks ja paljud küsimused on viidud rahvusvahelisele tasandile ning alles seal on bilateraalsed küsimused suudetud lahendada, mistõttu on rahvusvahelised hoovad olnud enam suutlikud. Kolmandaks aspektiks on suurvõimude paiknemine Balti subregiooni ümber. Venemaa on pidevalt pidanud oma positsioonide eest võitlema Balti subregioonis, kuna Euroopas on erinevad suurvõimud niivõrd kokku pressitud ja suurvõimude vaheline konflikt on kerge tekkima. Seetõttu on Venemaa sõjaline domineerimine Baltikumis üks olulisimaid positsioonide kinnitamisvõimalusi. See on muutnud ka Venemaa sõjalised hoovad suutlikumaks võrreldes teiste hoobadega. Pidev suurvõimude konkurents Balti subregioonis on võimaldanud sealsetele riikidele alternatiive, mistõttu eelpool väljatoodud tsentrifugaalsed jõud panevad Balti riike otsustama pigem Venemaa konkurentide kasuks, mistõttu on ka poliitilised ja majanduslikud hoovad olnud vähesuutlikud.

 

SPSM valemi põhjal on võimalik teha ka üldistusi, millised faktorid on üldse enim Venemaa sõltuvustamisprotsessi mõjutanud. Venemaa sõltuvustamispoliitikate suutlikkust enim kasvatanud faktoriteks on Venemaa tugev positsioon ja Balti riikide positiivne reaktsioon Venemaa poliitikale. Nende faktorite suur mõju tuleneb sellest, et Venemaa on suuteline oma poliitikaid edukalt ellu viima kas siis, kui tema positsiooni ei seata küsitavuse alla ja Venemaa saab oma poliitika Balti riikidele peale sundida, või siis, kui Balti riigid, kes üritavad eemalduda Venemaast, ei näe poliitikast suurt ohtu ja on nõus Venemaa poliitikat aktsepteerima. Venemaa poliitikate mittesuutlikkust kõige enam mõjutav faktor on tugev teise suurriigi huvi. Kuna Venemaa huvid võivad põrkuda kokku kiirelt teiste Euroopa suurvõimude omadega Balti subregioonis, siis seetõttu mõjutab ka tugev välishuvi kõige rohkem Venemaa mittesuutlikke poliitikaid. Samuti on suurt rolli mängiv Balti riikide mittetoetav reaktsioon Venemaa poliitikatele. See on seotud jällegi tsentrifugaalsete jõududega, mistõttu ei ole Venemaa suuteline oma poliitikaid Balti riikidele peale suruma, kui nad ei ole sunnitud seda vastu võtma või kui see tundub neile mitte kasulik. Kolmandaks aspektiks, mis kasvatab Venemaa poliitika suutlikkust, on madal välishuvi, mis võimaldab Venemaal domineerida Balti subregioonis. See on jällegi seotud suure võimalusega huvide kokkupõrkeks, kuid madal välishuvi mõjutab vähem, kui tugev välishuvi, kuna tugeva välishuvi korral on Venemaa positsioon tavaliselt nõrgenemas maailmapoliitikas ja see võimaldab Venemaa kontrollivõimet Balti riikide üle vähendada. Nõrk positsioon ongi järgmine faktor, mis muudab Venemaa poliitikad mittesuutlikuks. See aitab kaasa nii tsentrifugaalsete jõudude esile kerkimisele kui ka suurendab välishuvi subregioonis. Samaväärselt muudab Venemaa poliitikad mittesuutlikuks Venemaa-Balti suhete negatiivne raamistik, mistõttu valitseb vastastikune usaldamatus ja poliitikad leiavad negatiivse vastuse. Oluline on välja tuua, et Venemaa nõrk positsioon võib olla ka poliitikate suutlikkusele kaasaaitavaks faktoriks, kuid seda üksnes majanduslike hoobade ja poliitilise hoova liitlaspoliitika puhul. Venemaa nõrk positsioon kutsub esile Balti riikide positiivse reaktsiooni, kuna nad ei näe Venemaas endale ohtu. Kõige vähem Venemaa sõltuvustamispoliitikaid mõjutav faktor on subregiooni stabiilsus, kuna Balti alad on üpriski stabiilne subregioon ja seetõttu ei mõjuta ka stabiilsuse faktor eriti Venemaa poliitikaid. Balti subregiooni välispoliitiline ebastabiilsus on kaasa aidanud Venemaa poliitikate suutlikkusele, kuna see on võimaldanud Venemaal ära kasutada ebaselget välispoliitilist olukorda ja oma positsioone Baltikumis sellel momendil kinnitada. Ebastabiilsus Balti riikides võib kaasa tuua Venemaa poliitikate mittesuutlikkuse, kuid seda faktorit ei ole analüüsi käigus olnud võimalik väga hästi kontrollida taoliste juhtumite vähesuse tõttu.

 

Kokkuvõtvalt võib välja tuua, et Venemaa-Balti näite puhul ei ole võimalik välja tuua vastastikuseid suhtelisi faktoreid ja sama faktor võib erinevate poliitikate puhul või erinevate faktorite kombinatsioonide puhul kaasa tuua nii poliitika suutlikkuse kui ka mittesuutlikkuse. Kuna Venemaa-Balti näite puhul ei ole võimalik välja joonistada nii selgeid tendentse ja absoluutskaala alusel on Venemaa sõltuvustamispoliitikate suutlikkuse määr madal ulatudes vahemikku 0,64 kuni 1,54, siis võib eeldada, et Balti subregioon ei ole Venemaast väga tugevalt sõltuv. Antud väidet on aga vaja veel tõestada ja selleks töötada välja sõltuvusmäära hindamiskriteeriumid, mille alusel saab hinnata sõltuvust. Antud uurimus hindas üksnes poliitikate suutlikkust, mis on protsessi potentsiaali hindamine, kuid ei hinnatud tulemust, milleks on sõltuvusmäär. Selle jaoks on vaja läbi viia järgmine uurimus.

 

Kokkuvõte

Antud ettekanne keskendus välispoliitika hindamisel. Erinevad rahvusvaheliste suhete koolkonnad hindavad välispoliitikaid läbi erinevate kriteeriumite, mis on võimalik taandada lähtekriteeriumi võrdlus poliitika tulemiga. Selline välispoliitika hinnang võib olla küll efektiivne poliitikate kui üksik nähtuste hindamisel, kuid, arvestamata poliitikate konteksti ja keskkonda, ei võimalda ta hinnata ja võrrelda riigi välispoliitikaid kui ühe eesmärgi nimel elluviidavaid poliitiliste aktsioonide kogumit. Antud probleemi lahendamisega tegeleski eelpooltoodud analüüs.

 

Analüüs lähtus realismi, sõltuvusteooria ja geopoliitilise determinismi aluseelduste sünteesist, millekohaselt ma tuginesin väitele, et suurriigid lähtuvad oma välispoliitilistes sammudes oma rahvuslikust huvist, mis on oma mõjuvõimu suurendamine, mistõttu nende välispoliitiliseks tegevuseks on geostrateegilise subregiooni sõltuvustamine. Seetõttu töötasin välja valemi, mille alusel on võimalik hinnata suurriigi sõltuvustamispoliitikate suutlikkust, arvestades nende poliitikate elluviimise konteksti ja keskkonda. Antud valem, mida ma nimetasin Sõltuvustamispoliitika suutlikkuse määra valemiks (SPSM valem), võimaldab arvestada nii erinevaid keskkondi, milles suurriik eksisteerib võrdluses teiste suurriikidega, kui ka ajaloolist mõõdet, arvestades ajalist muutumist ning muuta võrreldavaks erinevatel ajaloolistel etappidel sarnased faktorid, mistõttu muutub välispoliitikaanalüüs üksikpoliitikate hindamisest tervikliku välispoliitiliste aktsioonide kogumi analüüsiks. SPSM valemi kasutamisel on võimalik välja tuua, millised välispoliitilised instrumendid on olnud läbi aegade kõige suutlikumad suurendamaks suurriigi kontrollivõimet geostrateegilise subregiooni üle ja samuti, millised faktorid on enim mõjutanud suurriigi sõltuvustamispoliitikaid. Ettekande teine osa keskendus konkreetsele juhtumianalüüsile, milleks oli Venemaa poliitikad Balti subregiooni suhtes viimase poliitilise iseseisvuse perioodil, kasutades eelpoole kirjeldatud SPSM valemit. Selle alusel jõudsin järeldusele, et Venemaa sõltuvustsmispoliitikate suutlikkuse määr ei ole absoluutskaalal eriti kõrge ja samuti erinevate faktorite mõju võib olla vägagi ambivalentne, mistõttu võib eeldada, et Balti subregiooni sõltuvus Venemaast ei ole väga suur, kuna Venemaa potentsiaal on olnud siin pigem madal. Antud eelduse kontrollimiseks tuleks aga läbi viia uus uurimus, mis sätestaks täpselt sõltuvusmäära hindamiskriteeriumid.