Abstrakt

 

Külma Sõja lõpp tõi mitmetes KIE siirderiikides kaasa kõrge konfliktiohu, põhjustatuna siseriiklikes teguritest või suhetest naaberriikidega. Kõrgendatud konfliktiohu maandamiseks pakuti euro-atlandi partnerluse raames välja erinevaid skeeme, mis oma olemuselt olid paljuski vastandlikud: näiteks konditsionaalsuse ja suveräänsuse jagamise mudel Euroopa Liidu poolt ja kriisireguleerimisjõud  NATO ja WEU poolt ning mitmete riikide vaatlemine Venemaa mõjutsooni ja reguleerimisalale kuuluvatena.

10 aastat hiljem on sama erinevad olnud ka tulemused konfliktiennetamisel, ühte äärmusesse jäävad Gruusia ja Makedoonia, kus riik kaotas ühel hetkel kontrolli oma territooriumil toimuva üle ja skaala otsa Eesti, kus kokkupõrkeid ja konfliktiilminguid ei olnud.

Kuivõrd siirderiikide poolt eelistatud mudelid olid erinevad, võimaldab selline ulatuslik valim teha järeldusi erinevate mudelite edukusest.

Võrdlev analüüs vaatleb esmalt viie riigi: Eesti, Läti, Makedoonia, Gruusia ja Moldova suutlikkust 13 aastase iseseisvusaja  jooksul kriisiolukorras konflikti vältida. Seejärel analüüsitakse milline mudel on suhteliselt sarnaste algtingimuste juures osutunud riikide jaoks kõige tulemuslikkumaks konflikti ennetamise, demokratiseerumise ja suveräänsuse säilitamise seisukohalt.

Akadeemiliselt intrigeerivaim on aga küsimus: kas 1991-2004 siirdeprotsessid olid EL tingimuslikkuse proovikiviks või tekkis tingimuslikkuse mudel nende aastate siirdekogemuste põhjal.

Ettekanne käsitleb ka riikide poolt tehtud ettepanekuid kasutatud mudelite täiendamiseks.

 

 

Uurimuse tähtsus ja lähtepunkt

 

Külma Sõja lõpu oodatud ja teoreetikute( näiteks Francis Fukuyama) poolt prognoositud  üleilmne demokratiseerumine, maailma rahu ja  ajaloo lõpp jäid paraku saabumata. Konfliktide (eriti nn uut tüüpi konfliktide) hulk Euroopas ja selle lähiümbruses näitasid hoopis kasvutendentsi.  Kokku kvalifitseeriti konfliktiohtlikena ca 20 KIE riiki.

Peamiselt oli nende puhul tegemist siseriiklike konfliktidega koos piiriülese efektiga ja kolmandate riikide olulise mõjuga.

Peamiseks põhjuseks oli  rahvuslike huvide tähtsustamine ja kogenematu valitsemine ning iseseisvumisel tekkiv kolmikdilemma: demokraatia, suveräänsus ja kriisivältimine

 

Miks antud teemat uurida?

Antud konfliktide ühiseks jooneks on nende negatiivne mõju naabritele ja riikide enda suutmatus olukorrast väljapääs leida. Konflikti eskaleerudes halvendatakse kogu regioonimajanduspoliitilist stabiilsust ja kriisi teatud faasis tuleks ikkagi sekkuda.

Selles olukorras on peamine mõjukas naaber, kelle sekkumist aktsepteeritaks EL, seega oli mõtet analüüsida just EL võimalusi ja valikuid.

 

Euroopa rasked valikud ja alternatiivid selles olukorras

Euroopa peamiseks küsimuseks antud olukorras oli, kas toetada stabiilsust või kiiremat demokratiseerumist.

Enne Jugoslaavia kriisi oldi ka võrdlemisi üksmeeles soovimatuse osas relvaga sekkuda ja inimeludega riskida

Samas ilmnes juba esimeste kriiside puhul liikmesriikide ja EL-i võimetus jõuda konsensusele sekkumise vajalikkuses ja vägede formuleerimises liikmesriikide vahel.

Olukorda komplitseeris ka suurte ja väikeste riikide erinev nägemus prioriteetidest sekkumise korral ja disproportsionaalne häälte kaal ministrite nõukogus.

Täiendavaks takistavaks asjaoluks olid siirderiikide modernsed (rahvuslikkuse ja suveräänsuse kaitse, majanduslik areng kui prioriteet)  ja EL postmodernsed väärtused (õigusriik, inimõigused, ühiskondlik ja poliitiline kaasamine, pluralism jne), mis takistasid raskusi ka kaudsete meetmete efektiivset rakendamist

Antud olukorras oli EL ees kolm peamist käitumisalternatiivi (mis kõik teatud ajajärkudel leidsid praktikas testimist):

-          Mitte sekkumine: rajanes lootusel, et sündmused ei eskaleeru, ei täitnud EL eesmärke ohtude maandamisel.

-          Olla valmis sekkumiseks kiirreageerimisvägedega: eeldab, et on väed ja valmidus neid kasutada.

-          Üritada kasutada ennetavaid meetmeid: suveräänsuse jagamist ja tingimuslikkust.

Käesolev uurimus keskendub analüüsis peamiselt viimasele meetodile

 

Teoreetiline taust:

Antud teema ühe poole teoreetilise tausta moodustavad jagatud suveräänsuse alased tekstid (näiteks R.Keohane, Ch. Patten)

Teise komponendi aga tingimuslikkuse teooriad (Ch. Hill, V.Bechev, M.Stewart, Koskela jne).

 

Uurimuse eesmärgid

 

Analüüsitavad küsimused:

1.      Millised tingimuslikkuse tasemed ja mudelid olid kasutuses?

2.      Milline oli kolmandate tegurite (usuline, geograafiline jms taust) mõju?

3.      Milliseid eeldusi tingimuslikkuse mudel eeldab?

4.      Alternatiivid Euroopa Liidu  jaoks

5.      Kriitilised muutujad tingimuslikkuse edukusel

 

Antud küsimuste vastamisel võetakse eelduseks, et riikide eesmärgiks on suveräänsus, demokraatia, konflikti vältimine. Samal ajal El jaoks on prioriteetide järjestus: konflikti vältimine, negatiivne regionaalne mõju, demokraatia

 

Uurimuse hüpoteesid

Eelkirjeldatud eesmärkide täitmiseks püstitati järgmised hüpoteesid:

Hüpotees 1: Suveräänsuse jagamine ja EL konditsionaalsusmudeli aktsepteerimine tagab regiooni riikide jaoks keskpikas perspektiivis eduka konflikti ennetuse, stabiilse demokratiseerimise ja kõrgema suveräänsuse säilitamise

 

Hüpotees 2: Tingimuslikkuse mudel on taganud EL-le nende huvide kaitsmise regioonis kõige tõhusamalt

 

Uurimuse metoodika

Analüüsi seisukohalt osutus sobilikumaks võrdlev meetod (nn väike n), ehk analüüs 5 riigiga, milleks olid: Eesti, Läti, Gruusia, Moldova, Makedoonia.

 

Juhtumid selekteeriti selliselt, et need oleksid võimalikult võrdsed: regionaalse stabiilsuse, riigi suuruse, reziimi ja suurriikide mõju osas. Nii on kõik valitud riigid iseseisvunud samal aastal ja kuuluvad kuni 5 miljoni elanikuga väikeriikide hulka. Kõigil neil oli iseseisvumise järel potentsiaalne konfliktisituatsioon põhjustatuna teravatest suhetest naaberriigiga ja suurest ning mobiliseerunud etnilisest vähemusest. Seega on tegemist nn sarnaste juhtumite võrdlusega.

Analüüsimeetod on pool-kvantitatiivne, hindamiseks kasutatakse suhtelisi skaalasid.

Uurimisperioodi ajavahemik oli alates riikide iseseisvumisest kuni 2003 aastani.

Tagamaks seost sõltuva ja sõltumatu muutuja vahel valiti riigid, kes muus osas olid sarnased

Võimaliku lisategurmuutuja kompenseerimiseks kasutati täiendavat kvalitatiivset analüüsi.

 

 

Uurimuskäik

 

1 etapi moodustab analüüs, millise arengumudeli riigid valisid ja  millise konfliktiennetus või lahendus meetodiga neid mõjutati.

 

Olukorras, kus suveräänsus ja demokratiseerumine tõid paratamatult kaasa konflikti ohu suurenemise, tuli riikidel teha põhimõtteline valik, millist neist prioriteetseks pidada.

Viis valitud riiki, tegid prioriteetide seadmisel ja mudelite valikul erinevaid valikuid ja said summas erinevaid tulemusi.

Võimalikest kombinatsioonidest jäi kasutamata vaid iseseisvuse ja konfliktiennetuse eelistamine demokraatiale (esineb Valgevenes)

 

Eesti ja Läti moodustasid peaaegu identse paari nii probleemide, valiku, tulemuse, kui EL käitumise osas (Läti on uurimuses vajalik eelkõige valimi kasvatamiseks).

Makedoonia valis eelistusteks iseseisvuse ja demokratiseerumise, vältides tingimuslikkust kuid oli otsese NATO sõjalise sekkumise sihtriigiks. Seejärel tuli minna ulatuslikule suveräänsuse jagamisele ja rahvuslikest huvidest taandumisele.

Moldova valis demokratiseerumise, väga mõõduka tingimuslikkuse ja konflikti, viimasel 5 aastal loobus tingimuslikkusest ja suundus Makedoonia algse liini suunas: kapseldumine ja mõõdukas vähemuste huvidega arvestamine

Gruusia valis demokratiseerumise ja suveräänsuse taotlemise, mis tõi juba algfaasis kaasa kõrge konflikti astme.

 

Tabel 1. Suhe tingimuslikkuse mudeliga

 

Väärtus	Kriteerium
1	EL osa väliskaubanduses üle 50% ja/või EL majandusabi üle 5% eelarve tuludest
1	PCA leping
1	OSCE missiooni avamine
2	Otsene võimu jagamine EL-i ja OSCEga, läbi esinduste
2	Osalemine liitumisvälistes programmides (TACIS, CARDS, MEDA)
3	Osalemine Accession Agreement or Accession Partnership Programmides
3	Valitsus aktsepteerib välispoliitikas, vähemuste kohtlemises ja sisepoliitikas 3te osapoolte nõudmisi.
3	Osalemine liitumiseelsetes tingimuslikkuse programmides (SAPARD, PHARE, ISPA jne) ja regulaarses hindamises

 

Tulemus:

Eesti                           14

Läti                             14

Makedoonia              6 (arvutatud osaväärtuste kaudu)

Moldova                    1

Gruusia                      1

 

Esimest uurimuse etappi võib pidada edukaks, kuivõrd muidu sarnased riigid said sõltumatu muutuja selgelt erinevad tulemuse.

 

2. uurimisetapp mõõtis konflikti ennetuse või reguleerimismudeli mõju

 

Tabel 2. Konfliktiennetamise hindamine ja nn kõrvalefektide esinemine

 

Muutuja/punkte	0 punkti	1 punkti	2 punkti	3 punkti
Kestus	EI	Kuni 6 kuud	6-24 kuud	24 + kuud
Ohvreid	0-99	100-200	201-1000	1000+
Põgenikke	0-500	501 – 1000	1001-5000	5000+
Mobilisatsioon	EI	Tsiviil- mobilisatsioon	Sõjaline mobilisatsioon ja vastasseis	Sõjaline konflikt
Sekkumine	Ei	Distantseeritud strukturaalne	Otsene: humanitaar ja rahuvalve sekkumine	Otsene: sõjaline ja vägivaldne
Korduvus	Ei	1	1 – 3	3+
Režiimi muutus	Ei katsetata	Katse (d)	1 siire	1+ siiret
Jätkusuutlikkus. Põhjuste dünaamika	Konflikti põhjused kõrvaldatud	Mõju vähenenud, ei avaldu	Muutusteta	Põhjused aktualiseeruvad

 

Tulemus riikide kaupa:

(mida vähem punkte seda edukam konflikti ennetamisel ja vältimisel)

 

Eesti                           4

Läti                             4

Makedoonia              14

Moldova                    17

Gruusia                      22

 

 

Järgmiseks mõõdeti riikide edukust nende jaoks olulisimas aspektis riikliku suveräänsuse säilitamisel

 

Tabel 3. Tingimuslikkuse mõju suveräänsuse säilumisele

Suveräänsuse aspekt	0 punkti	1 punkti	2 punkti	3 punkti
Kontroll	Ei välistele sõjajõududele ja missioonidele.	Välised tsiviil- esindused	Välissõjajõudude osaline kontroll	Keskvalitsus kaotas teatud ajajärgul kontrolli
Territoriaalne terviklikkus	Täiskontroll	Autonoomiad	De facto Iseseisvunud alad	Riigi kadumine
Piiride terviklikkus	Piirivaidlusi pole	Osaliselt lahendatud piirivaidlused	Kestev piirivaidlus 1 riigiga	Kestev laiem piiridevaidlus
Õiguslik kontroll, enese- määramine	Puudub nii välissurve kui sunnitud muutused	Vähesed muutused ja kaudne surve	Otsene surve ulatuslikud muutused	Konstitutsionaalne muutus välissurve all
Väline suveräänsus	Tunnustus G-7 riikide poolt 1 aasta jooksul	Tunnustuse saavutamine 2-5 aasta jooksul	Osaline tunnustus	Rahvusvaheliselt tunnustamata

 

 

Tulemus riikide kaupa:

(mida vähem punkte, seda edukam)

 

Läti                             3

Eesti                           4

Gruusia                      6

Moldova                    7

Makedoonia              9

 

 

Täiendavad andmed sõltumatu muutuja kohta

 

Eesti ja Läti nõustusid tingimuslikkusega mitte niivõrd ettenägelikkusest, kuivõrd tingituna majanduslikust seotusest EL siseturuga ja surve tõttu Venemaa poolt.

Metoodiliselt toimus(b) tingimuslikkuse protsess õigusaktide adopteerimise kaudu – liituv riik pidi süsteemselt üle võtma kindla hulga poliitilist, majandus ja õigusruumi reguleerivaid akte, ilma võimaluseta diskuteerida nende vajalikkuse või määra üle.  

Makedoonia, kellel eksisteerisid alternatiivsed turud, lükkas tingimuslikkust edasi niikaua kui võimalik.

Gruusia ja Moldova omades ühelt poolt kaubandusalternatiive ja teisalt tunnetades EL poolset vähest huvi, jäid sujuvalt mudelist kõrvale.

 

 

Järeldused

Kvantitatiivsed järeldused:

Tabel 4. Korrelatsioon sõltumatu ja sõltuva muutuja vahel:

                                  

Riik	Tingimuslikkus	Konflikti ennetus	Suveräänsus
Eesti	14	4	4
Läti	14	4	3
Makedoonia	6	14	6
Moldova	1	17	7
Gruusia	1	22	9

 

Tingimuslikkuse taseme osas asuvad Eesti ja Läti ühes skaala otsas ja Gruusia ning Moldova teises, Makedoonia jääb enam-vähem nende vahele.

 

Konfliktiennetuse osas (mis on peamiselt EL huvi) riikide järjestus sisuliselt sama: Eesti ja Läti paiknevad jälle ühes skaala otsas ja Gruusia ning Moldova teises ( peamiselt tulenevalt konflikti pikaajalisusest). Siiski paikneb Moldova siin lähemal Makedooniale kui Gruusiale.  Seega on korrelatsioon ilmselge, kuid mitte üksühene

Korrelatsioon konfliktiennetuse ja konditsionaalsuse osas on olemas. Arvestades skaalade suhtelisust on eelkõige oluline, kas riikide järjestus ja punktivahede proportsioonid kattuvad.

Suveräänsuse säilitamise (mis on esmalt riigi huvi) osas eelnev korrelatsioon säilib vahed on väikesemad, kuid omavaheline suhtestatus on enam-vähem sama, kui konfliktiennetuse korral: Eesti ja Läti jäävad skaala ühte otsa, Gruusia aga teise, Makedoonia ja Moldova jäävad täpselt nende vahele, seejuures on Makedoonia edukam Moldovast ja Moldova on pigem sarnasem Makedooniale kui Gruusiale.

 

Kõige õpetlikum kindlasti Makedoonia näide. Makedoonia valis prioriteetidena demokraatia ja suveräänsuse, kaotades stabiilsuse ja jagades ka osa suveräänsusest, kuid on seejärel täiesti stabiliseerunud.

Moldova näide, mis pole kaugeltki nii dünaamiline võimaldab Makedoonia poolt osundatud seostele mitmetes aspektides kinnitust saada. 

Eesti, Läti ja Gruusia said üldjoontes seda millesse investeerisid.

 

Kvantitatiivsete meetodite valiidsuses on põhjust kahelda eeskätt Moldova ja Makedoonia omavahelise võrdluse puhul.

 

 Täiendavad ja üldistavad järeldused:

 

Analüüsitud riikide esindajate hinnangutes selgelt tunnetatav tingimuslikkuse mudeli ebapopulaarsus siirderiikide hulgas hoolima EL-i võrdlemisi kaudsetest meetmetest, seadsid riigid esmaseks ikkagi suveräänsuse ja olid valmis seda jagama vaid olukorras, kus selle säilitamist peeti pikaajaliselt komplitseerituks.

Vaadeldes tehtud valikuid on selgelt tunnetatav nende determineeritus majanduslikust sõltuvusest Euroopa Liidust ja võimalikust poliitilisest survest kolmandate riikide poolt.

Suhtumuslik tingimuslikkuse hindamine on erinev, kattudes üsna selgelt edukuse tabeliga: Eestis ja Lätis positiivne, mujal kõhklev või pessimistlik.

Meetmete tõhususe osas olid sanktsioonid suhteliselt vähemõjuvad, rahaline aspekt juba mõjuvam ja liitumisperspektiiv kõige mõjuvam.

Makedoonia näide viitas selgelt ka sõltuva ja sõltumatu muutuja defineerimise probleemile. Olukorras, kus referents perioodi alguses kasutatud tingimuslikkus toimis hoopis teiste meetodite kaudu kui 2003 aastal, võib väita, et kuigi tingimuslikkus mängis mitmete riikide arengus olulist rolli, oli nendes riikides toimunud protsessidel veelgi olulisem roll tingimuslikkuse arendamisel.

 

 

Tingimuslikkuse tulevik.

Euroopa Komisjon on pidanud tingimuslikkuse mudeliga saadud kogemusi väga kasulikuks ja mudelit perspektiivseks.

Tingimuslikkuse kasutamine süveneb ja metoodikat täiustatakse. Peamise tingimuslikkuse ala - naabruspoliitika raames on juba määratletud ja uued sihtmaad.

1. gruppi kuuluvad juba liitumiskõnelusi pidavad riigid, ehk veel liitumata Bulgaaria ja Rumeenia ning avaldused esitanud Horvaatia ja Türgi

2. grupi riikidel  on liitumisperspektiiv, kuid mitte lähitulevikus, siia kuuluvad: Ukraina, Moldova, Bosnia – Hertsogviina, Serbia-Montenegro ja Makedoonia. Teise grupiga arendatakse vähemalt keskpikas perspektiivis asümmeetrilist suveräänsuse jagamist ning tingimuslikkust.

3. grupil on vähene liitumisperspektiiv (peamiselt tulenevalt geograafilistest ja geopoliitilistest asjaoludest), koos võimalusega edukuse korral suunduda asümmeetrilise suveräänsuse jagamise suunas. Siia kuuluvad Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Tuneesia, Maroko, Palestiina, Iisrael, Liibüa ja Alžeeria

 

 

Viljar Veebel,

Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria lektor ja  TÜ Euroopa Kolledži akadeemiline koordinaator