Sissejuhatus

20.novembril aastal 2003 korraldas Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni õppetool koos Eesti Kirjandusmuuseumiga uurimuse “Üks meediapäev”, mille eesmärgiks oli koguda Eesti ela­ni­kelt infot nende meediatarbimise kohta. Püüti selgitada, milline roll on erinevatel meediu­mi­tel eestlaste igapäevaelus.

Tulemuseks oli 325 vabas vormis kirja pandud 20. novembri kui meediapäeva kirjeldust. Kirjutajad jagunesid erinevate vanuserühmadesse: 10-24-aastaseid oli 119, 25-55-aastaseid 23 ja üle 55-aastaseid 183. Nende tööde kui materjali põhjal oli meil eesmärgiks uurida, millised paistavad auditooriumile Eesti ühiskond, kultuur ja meediaväli, millisena nähakse meedia rolli Eestis, mida peetakse oluliseks, millest vastajad meile üleüldse räägivad, milliseid probleeme võimaldab välja tuua sellise materjali kogumine ja analüüsimine. Meediapäeva kirjeldustes on näha erinevad ajastud, võib isegi öelda et “kultuurid”: saadeti nii käsikirjalisi ja kauni kujun­du­sega kirju – eriti vanema generatsiooni inimestelt – kui ka hulgaliselt e-meile, noorematelt. Ka lugude pikkus erines: 0,5 – 100 lk. Paljud autorid on kas õpilased, pensionärid, töötud, kodupere­naised, lapsega kodus olevad noored emad või on ise meediaga seotud olnud (nt kohaliku ajalehe toimetaja, ulmeajakirja toimetaja, suhtekorraldaja jne).

 

Kollektiivse ettekandena esitavad diskursianalüüse Meediapäevale vastanute tekstidest TÜ üliõpilased. Kristina Tubli räägib poliitilistest aspektidest Meediapäeva kirjutistes, Margus Mere religiooni temaatikast, Kariina Tshursin Habituse väljendumisest Meediapäeva tekstide kirjutajate eneserefleksioonides ja Kristo Mäe meedia funktsioonidest kirjutanute silme läbi.

 

 

1. Poliitiline diskursus Meediapäeva tekstides (Kristina Tubli)

 

Käesolevas töös analüüsisin 2003. aasta sügisel toimunud uuringu “Üks meediapäev” raames saabunud kirjatöid. Lugedes neid tekste, oli mul harukordne võimalus saada osa sellest, mida inimesed mõtlevad, tunnevad, kuidas näevad elu-olu Eestis ja mida praeguses üleminekuühis­konnas väärtustavad. Püüdsin märgata, millest vastajad meile räägivad, millist sõnumit nad tahavad jagada. Vaatluse all olid 150st tekstist need, milles räägiti poliitilistel teemadel. Antud töös keskendusingi meediatarbijate kirjeldustes leiduvatele poliitilistele aspektidele. Poliitiliste aspektide all pean silmas kohaliku ja riikliku tasandi poliitikat ning ka välispoliitikat (kohalikud omavalitsused, linnavalitsused, riigikogu, valitsus, poliitilised figuurid). Üks eesmärkidest oli vastuse leidmine küsimusele, mida n-ö tavainimesed mõtlevad poliitikast, kuidas suhtuvad poliitikasse. Millest nad räägivad siis, kui kirjeldavad poliitikat ehk teisisõnu millest nad tegeli­kult räägivad? Kuivõrd suur on huvi poliitika vastu? Vaatlesin, mis on tekstides tüüpilist ja pidevalt korduvat ning mis on ebatavalist ja erandlikku. Püüdsin märgata ka seda, kas kirjatööde autorid toovad välja asjaolu, et erinevad meediakanalid pooldavad ühte või teist poliitilist ideoloogiat.

 

Eestis omistatakse sageli suuremat tähtsust pigem poliitilisele figuurile, kui tema erakonnale või ideedele. Meediapäeva kohta kirjutajad tõid oluliselt rohkem esile Eesti poliitikuid võrreldes välispoliitiliste figuuridega. Seoses päevasündmustega domineerisid Juhan Parts ja Villu Reiljan. Neid nimetati nii teleesinemiste kui ka seoses ajaleheartiklitest loetuga. Seega leiavad siinkohal kinnitust sellised eesti kultuuriruumis levinud ütlused nagu “mis meelel, see keelel” ja “mis silmist, see südamest”. Meediatarbijad Partsi ja Reiljani tegevusele eriti hinnangut ei andnud, põhirõhk jäeti kirjeldusele, analüüsimist pigem välditi. Nagu mitmest tekstist välja tuli, on inimeste jaoks meeldejääv see, mis on skandaalne ja mingis mõttes muust infost eristuv. 20. novembrist jäi meelde Robert Lepiksoni ja Hardo Pajula esinemine saates “Koosolek”. Tähelepanu pälvisid nad seetõttu, et Hardo Pajula oli intervjuu ajal ebakaines olekus. Näib, et meediatarbijad janunevad eelkõige elamuste järele. Nende isikute tegevusele antud hinnang oli aga pigem negatiivset laadi. Ühe meediajälgija arvates peegeldas Pajula ebakaines olekus esinemine Eesti äri- ja poliitilist elu. Vähemtuntud (ja ka kohalikke) poliitikuid nimetati ainult paaril juhul. Tekstides võisime näha süüdistamise ja siltide kleepimise kõrval (ja isegi kohati selle asemel!) ka veidi positiivsust ja kiitust. Tajutav oli ka teatav uhkusetunne. Ei saa aga unustada, et kõrvuti selle uhkusenoodiga kumasid paljudest tekstidest läbi eestlaste hirmud eesootava aja suhtes. Pigem oli üleüldine poliitilistele figuuridele antud hinnang neutraalne kui negatiivne. Nagu ikka välisministritest, kirjutati ka Kristiina Ojulandist positiivselt.

 

Meediapäeva kirjeldustes tehti juttu ainult nendest poliitikutest või avaliku elu tegelastest, keda meedia sel päeval aktiivselt representeeris. Üldiselt põhines kogu kirjeldus just selle konkreetse päeva sündmustel. Väga vähestel juhtudel toodi sisse võrdlusmoment (nt persooni tegevus/ sõnavõtud enne ja nüüd vms). Tekstide põhjal jäi mulje, et olnut kas ei mäletata või ei tahetagi mäletada. Üha olulisemaks on muutumas see, mis toimub reaalsel hetkel – siin ja praegu ning sellest veel tähtsam, mis hakkab toimuma (lähi)tulevikus. Valitseb teatav tulevikule orienteeritus.

 

Tekstidest tuleb välja, et tegelikult ei huvitagi kohalikke elanikke, mis tagajärjed on ühel või teisel sündmusel või protsessil. Huvi tuntakse ainult selle vastu, mis on põnev, mis on skan­daalne ja mida saab sõprade ja kaaslastega arutada. Ühise teema olemasolu mingi meediasünd­muse näol ongi tarbimise üheks eesmärgiks. Üllatav oli ka see, et arutelude eesmärgiks ei ole probleemistiku mõistmiseni jõudmine ja asjade tuuma nägemine, vaid protsess iseeneses.

 

Tekstidest tuli üsna selgelt välja inimeste soovimatus süveneda. Inimesed on küll huvitatud, mis Eestis parajasti toimub, aga puudub tahtmine näha ka tagamaid, mõelda, mille nimel seda tehakse ja millised võivad olla reaalsed tulemused. Kui millestki räägitakse, siis keskendutakse ainult sellele ühele aspektile, ei suudeta näha ümbritsevat keskkonda ja struktuuri, milles see aspekt tegelikult üleüldse toimida või eksisteerida saab. Tundub, et lihtsustatud maailmapilt ja arusaam asjadest ongi valdav. Näib, et inimesed ise on sellega rahul. Või nad usuvad, et see nende lihtsustatud arusaam ongi tegelikkus. Seega siinkohal tuleb sisse meedia kui tegelikkuse peegeldaja ja ehk ka tegelikkuse konstrueerija. Mulle tundub, et inimestel jääb sageli puudu kriitikameelest ja oskusest eristada näiteks fakte kellegi subjektiivsest arvamusest jne. Inimesed näevad sageli ainult seda, mida neile näidatakse ja mida on kerge ka ise märgata. Puudub soov näha konteksti ja otsida ka enda kohta selles, puudub soov mõista asjade olemust, piirdutakse lihtsustatud maailmapildiga. Poliitika jälgimine on kui meelelahutus, ei ole tegelikku huvi ennast kursis hoida Eesti ühiskondliku eluga.

 

Poliitikast räägitakse kui igapäevaelu loomulikust osast, kirjeldused on pigem neutraalset laadi. Seost poliitikaga võisime märgata ainult siis, kui nimetati konkreetseid saateid, kus käsitletakse olu­korda Eestis või peamiselt sisepoliitikat ja selle erinevaid külgi. Pigem domineeris sündmuste ja tegelaste emotsioonivaba kirjeldus. Tundus, et paljud sündmused olid meediajälgijaile kui faktid, mille tähendusele eriti ei mõeldud ja mida ehk ka enda jaoks oluliseks ei peetud. Sageli kasutati väljendeid “meedias huvitab…” või “lugesin seda…”.

 

Meediatarbijate jaoks on olulisel kohal uudised. Ja näib, et poliitika eksisteerib lihtsalt uudiste loomuliku osana. Uudistes tuntakse huvi aga eelkõige sisepoliitika vastu. Inimestele on oluline just see, mis toimub nende enese keskkonnas.

 

Olid ka mõned erandid, kes huvitusid aktiivselt ka välispoliitikast. Kui ka kuulatakse uudist välis­maal toimuva kohta, siis tekkiv seos on taas pigem mingit spetsiifilist laadi. Otsitakse ikka ja jälle seost ka Eestiga. Inimene ei taju üldist probleemi ja laiemat konteksti. Kui välisuudised ei puuduta otseselt meediajälgijat, siis neile eriti tähelepanu ei pöörata. Üldiselt aga jäi välis­poliitika käsitlemine kirjeldustes pigem tagaplaanile.

 

Vähesed tõid välja oma eelistused (konkreetse partei nime). Mitmel korral mainiti lihtsalt mõnda persooni ja kirjeldati tema tegemisi. Erakondlik side nendel juhtudel väga tajutav ei olnud. Vahetevahel elati kaasa just mingile konkreetsele poliitikasfääris tegutsevale inimesele. Tunti huvi just konkreetse persooni vastu. Sel juhul aga ei olnud soosing või huvi juhuslik, vaid inimesel oli mingi isiklikku laadi seos selle poliitikuga. Inimesi huvitab eriti just see, mida on kohalikel autoriteetidel öelda. Inimestele jäävad pigem meelde ka lõbusad ja ootamatud ja erilised seigad. Kui isegi nimetati erinevaid poliitilisi figuure, kellel on tugevalt küljes ka erakonna silt, räägiti parteilisest eelistusest siiski suhteliselt vähe. Ka isiklikest sümpaatiatest räägiti veidi ebalevalt.

 

Suhtumine poliitikasse oli tekstide põhjal osaliselt negatiivne, osaliselt jäi neutraalseks, kuid oli ka poliitikute tunnustamist. Poliitikaga seoses kasutati mitmel juhul selliseid sõnu nagu “tüdimus” ja “igavus”. Kui inimesed räägivad poliitikast, siis nad räägivad teadmatusest ja ebakindlusest, nad räägivad sellest, kuidas neil puudub oma riigis turvatunne. Tunnetatakse ka teatavat poliitikast võõrandumist. Rääkides poliitikast, kumab tugevalt läbi hirmutunne, ebakind­lus, turvatunde puudumine, segadusetunne, kuid mõnel juhul ka uhkus ja positiivsus.

 

Leidus ka vastajaid, kes pidasid ajalehti ühte või teist ideed või erakonda pooldavaks. Väideta­valt eelistab Postimees Reformierakonda. Siiski leidus pigem vähe vastajaid, kes rääkisid ka ajakir­jan­duse usaldusväärsusest või selle puudumisest.

 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et praegune olukord Eestis on inimeste jaoks küllaltki segadusseajav, inimesed ei ole enda jaoks selgeks saanud, kuhu  Eesti on jõudnud ja mis tegelikult praegusel hetkel siin toimub. Sellest tulenevalt kumab paljudest tekstidest läbi hirmutunne ja teatav eba­kindlus. Kerge on märgata detaile ja mõelda nende üle, keerukam aga tajuda üldist poliitilist süs­tee­mi, millesse need kõik detailid asetada. Üks probleemidest, mis meediapäeva kirjeldustes esile tuli, oli võõrandumine ja vastandumine n-ö riigi ja rahva vahel. Poliitikast on saanud kitsama ringi pärusmaa, millest lehelugejad-televaatajad-raadiokuulajad ennast pigem distantseerivad.

 

2. Religioonidiskursus Meediapäeva tekstides (Margus Mere)

 

Religioonidiskursuse uurimise alguses püstitasin uurimise eesmärgiks religiooni kajastamise ja sellega seostumise Meediapäeva tekstides. Kuna Meediapäeva puhul ei olnud religioonile seatud eraldi rõhuasetust, siis suhtusin võimalikesse tulemustesse teatava reservatsiooniga. Lõpptulemu­sena kujunesid tähtsaimateks märksõnadeks religiooni kujutamine meedias, inimeste kogemused, tõlgendamine ja ettekujutused religioonist ning enese positsioneerimine religiooni arvesse võttes. Tekstide analüüsi puhul jälgisin hinnangute andmist ja püüdsin leida kõige sagedamini esinevaid hinnanguid ning lõpuks välja tuua kahe põhiteksti põhjal moodustunud ühisjooni ja erinevusi.

Selleks, et paremini demonstreerida religioonist tulenevaid käsitlusi ja võimalikke probleeme, otsustasin analüüsi ja diskursuse eripära demonstreerimiseks valida kaks pealtnäha täiesti vastanduvat teksti. Mõlema teksti puhul on esindatud religioonidiskursus, kuid üks tekstidest kajastab religiooni positiivses ja teine negatiivses värvingus.

 

Esimese teksti puhul on tegemist silmatorkavama ja jõulisema religioonidiskursusega. Tegemist on ateistist meesterahvaga, kelle vanus on teadmata, kuid kes on tõenäoliselt jõudnud auväär­sesse ikka (seda lubavad oletada autori meediatarbimine ja sellest tulenev päevaplaan).

Religioonist on kirjutajal välja kujunenud oma selge ettekujutus ja teksti lugedes on tunda autori positsioneeringut religiooni suhtes. Sissejuhatava osana selgitatakse koheselt, et „täiesti liigne ja kohatu on hommikune palvus avalik-õiguslikus ringhäälingus.” Religioonist rääkides seab kahtluse alla selle õigsuse („Kus on siin õiguse rääkimine?“). Kirjutaja vastandab enda tõeks­pida­misi religiooniga, ei ole vastuvõtlik alternatiivide suhtes ja leiab, et tema tõekspidamised on õiged ja absoluutsed. Järgnevalt rõhutab ta juba eelpoolmainitult, et religioon on oma olemuselt talle vastuvõetamatu. Lisaks leiab, et „jäägu jumalasõna ainult religioossetesse raadioprogram­mi­desse, kust huvilised saavad seda priipärast ja palju põhjalikumalt kuulata, kuid ärgu sunnitagu mind igal hommikul absurdseid luulusid kuulama.” Siinjuures soovib ta eraldada avalik-õiguslikku ringhäälingut ja religiooni, kuid jätab arvesse võtmata tõsiasja, et luterlus on Eesti Vabariigis traditsionaalne ususuund, mille ajalugu ja päritolu toetavad hommikused raadiopalvu­sed ja jõulude ajal üle kantavad  temaatilised sündmused. Samuti leiab kirja autor, et liigse pealiskaudsuse tõttu tuleks vastavate sündmuste toetamine riiklikul tasandil ära kaotada. Kuigi kirjutaja ei ole usklik ega suhtu religiooni positiivselt, jälgib ta teraselt, kui palju kulutab avalik-õiguslik ringhääling raha ja aega religioonile (“Raadiot ei saa kinni ka panna, sest kunagi ei tea, mitu minutit rahva rahaga raadio loovutab verbaalse oopiumi levitamiseks.”). Kirjutaja ei teadvusta, et ka usklikud on maksumaksjad ja seetõttu seaduse järgi täiesti võrdsete õigustega. Uuesti rõhutatakse enda seisukohti religiooni suhtes. Huvitava keelekasutusena saab siinkohal välja tuua religiooni võrdluse “verbaalse oopiumina”. Metafoori kasutus tingib negatiivsete omaduste ülekandmise narkootikumilt religioonile. Kirjutaja näeb religiooni manipulatsiooni-ja kontrollivahendina. Religioon on negatiivse mõjuga, hävitav, sõltuvust tekitav, ühiskonnast isoleeriv ning usklikud järgivad religiooni pimesi ja on sellest sõltuvuses. Lisaks religioonile on tekstis piisavalt materjali selle kohta, kuidas kirjutaja defineerib vabadust. Vabadus on enamuse tahe, millega ülejäänud (enamusest eristuvad kodani­kud) peavad nõustuma ja selle enda jaoks kohandama, et ka nemad saaksid enamuse vabadusest osa saada. Demokraatia ja võrdsus on kirju­tajale vastuvõetamatu (“Ja üldse - miks meil nii moekalt lokkav vähemustearmastus (ka mitmetes teistes valdkondades) piirab absoluutse enamuse moodustavate tavaliste inimeste vabadust?”). Vähemused (usklikud) on kirjutaja jaoks vastuvõetamatud ning eristuvad kirjutaja kujuteldavast enamusest ja on seetõttu “hälvikud”. Kirjutajal on põlgus eristuvate inimeste vastu. Kuna kirjutaja jaoks tähendab vabadus enamuse huve, siis ei ole tema definitsiooni ja arusaama järgi vasturääkimist (“Kuna absoluutset vabadust ei ole ega tule, siis on reaalselt aktsepteeritav vabadus lubatud ju ainult sinnamaani, kuni ta ei hakka teiste inimeste analoogilist vabadust piirama.”). Enamuse vabadus on otsustada selle üle, mis kõigile hea on. Üldlevinud arusaama järgi seisneb vabadus võrdsetes võimalustes ja vabaduses valida erinevate võimaluste vahel. Selle definitsiooni järgi on tegemist vasturääki­vusega, sest enamuse vabadus otsustada ei tohiks piirata vähemuste otsustusvõimekust ja selle teostamist. Järgnevalt kirjutaja laiendab ja kinnitab “enamuse vabaduse” definitsiooni (“Kuid igal hommikul on minu vabadus kuulata realistlikku raadio­programmi piiratud vähemuse tahtmisega kuulata vahepeal “oma” jumalasõna heietusi.”). Huvitav osaline endale vasturääkimine toimub religiooniga seonduva fragmendi lõpus, kui kirjutaja püüab eneseõigustuseks liita enamusega ka teise religiooni esindajaid. Ühtäkki on nendest saanud kirjutaja arusaama järgi “enamuste” “liitlased” ja üheskoos seistakse vastu kristlikule religioonile (“Või mõelgem hetkeks ka nendele tõsiusklikele kaasmaalastele, kelle religioos­seid  tõekspidamisi ühelgi hommikul ei kuulutata ja nad on sunnitud kuulama võõraste jumalate teenimist, kellel tema isikliku jumala kõrval ruumi ei ole. Nemad on veel sügavamalt solvunud kui minusugune uskumatu inimene”). Siinkohal oleks sobilik esitada järgmine küsimus, kui Eesti Raadio hakkaks edastama islami või budismiteemalisi saateid, kas siis nende usu­lah­kude esindajad ei oleks enam “enamuste” “liitlased”, vaid oleksid samuti “hälvikud”?

 

Teise teksti puhul saab rääkida vastupidisest hoiakust. Kui eelneva teksti autor oli religiooni suhtes äärmiselt negatiivselt meelestatud, siis järgneva teksti autori puhul on tegemist äärmiselt religioosse inimesega.

Teise teksti autori puhul on tegemist samuti küpsemas eas naisterahvaga, kes on tõsiusklik ja elab suhteliselt väikeses maakohas ning on lisaks veel Eesti Metodisti Kiriku Teoloogia Seminari neljanda kursuse üliõpilane kaugõppes. Ka selle teksti puhul võib rääkida ülekaalukast religiooni­diskursusest, kuid vastupidiselt eelmisele kirjutajale on käesoleva kirja autor religiooni suhtes ülimalt positiivselt meelestatud. Võiks öelda, et religioon reguleerib väga tugevalt autori ellusuhtumist. Kuna religioon on teksti põhiliseks lähtepunktiks, siis antud teksti juures tooksin välja mõningad iseloomulikud omadused, mis olid tekstis korduvad:

 

Kristlik moraal – Väga suur osakaal on moraalil ja moraalitusel. Autor on enda jaoks kehtesta­nud moraalikriteeriumid. Väga suuresti on need mõjutatud kristlikus eetikast ja kindlatest õpetus­test, mille järgi on nimetatud kriteeriumid kujundatud.

Meedias ja ühiskonnas aset leidvad tegevused ja sündmused on moraalitud, (“Eestlaste laul “Anna mulle end” on lausa värdjalik. Mida kõike ühe laulu ajal ei näe: prostitutsiooni, vägivalda, põlenguid… Tekib küsimus: “Kuhu jõuad välja, Eestimaa?”). Lisaks moraalitusele distantseerub autor ühiskonnast ja seab ennast kõrgemale “moraalilugeja” seisusesse.

 

Jutlustav, suunav ja selgitav alatoon – autori tekstis tuli selgelt esile tema soov olla jutlustaja, selgitaja ja valgustaja. Moraaliküsimuste üle vaieldes tõi autor väga palju näiteid piiblist ja ette­kirju­tustest, mida tuleks järgida, et maailmast saaks parem paik (“Lehtede ja ajakirjade tutvus­tusse sobiksid ka kristlikud trükised. Eile näiteks ilmus üle eesti kodudesse “Võidupäev”, kus kirjutatakse piibellikku tõde lõpuaegadest, Kolmanda templi ehitusest Jeruusalemmas; et jumal soovib meie ülistust ja kiidulaule, et võiksime rohkem Jumalat kogeda, “Kust saab uusi laule?” – et erinevad kogudused said kokku 24. oktoobril ja tutvustasid 300 uut laulu Jumala ülistamiseks; “Mees ja naine – kaks täiesti erinevat loodut” kirjeldab mehe ja naise erinevusi ja kummagi poole 5 põhivajadust…”). Sama näite varal seab autor religioonile (antud juhul kristlusele) kindlad piirid, nimetades konkreetseid väljaandeid, milles peitub õpetus. Kaasneb stereotüpi­seeri­mise ja ühtlustamise efekt “Võidupäeva” abil. Autor ei käsitle piisavalt kristlusega seotud teisi usulahke ja ei käsitle protestantlust kui religiooni, vaid kindlat usulahku kui kõige õigemat õpetust.

 

Kontrolli- ja tsensuurimehhanismid kristlikest väärtustest lähtudes – autor teostab kontrolli­mehha­nismi läbi religiooni, eelkõige läbi enda kujundatud kitsamate kriteeriumite. Eelnevad näited sisaldasid viiteid moraalil põhinevale kontrollmehhanismile (prostitutsiooni “Anna mulle end” laulus). Autori väärtused on nii kindlalt välja kujunenud/kujundatud, et vastuolu võimalus on täielikult välistatud. Näiteks soovitab autor, et “Filme valides tuleks hoolega valida seksita, roppude sõnadeta, tapmisteta ja vägivallata linastusi”, mis põhimõtteliselt välistab laiemas perspektiivis igasuguse teistsuguse mittekristlikku ja mittejumalakartliku meelelahutuse. Oma visioonist rääkides ütleb autor, et “suured kolmekorruseliste majade kõrgused ekraanid pannakse üles linnades ja inimesed kuulevad Piibli seletust, palvetavad tänavatel ja hüüavad…”, mis põhimõtteliselt samuti kinnitab eeldust, et ainukene kättesaadavaks tehtud meediatarbimine on kohandatud kooskõlas kristliku eetikaga.

 

Kontrolli ja tsensuuri teostamine läbi meedia – Meediakontrolli alla võib liigitada järgmise näite, “Olen alati arvamusel olnud, et TV-l peab olema kasvatuslik mõju. Tänapäeva TV kasvatab oma vaatajatest eriliselt vägivaldse põlvkonna… see toodab needust, mille saadab Jumal.” ning ka näite, kus ajakirjanduses peaks kohustuslikus/soovituslikus ilmuma kristliku moraali ja eetikaga seotud päevalehe lisad. See aga tähendaks kontrolli rakendamist läbi ajakirjanduse ka ajakirjan­duse enda üle, kuna ei ole enam võimalik toimida vastavalt turunõudlusele. Läbi televisiooni teostatava kontrolli tuleks programmi muuta moraalsemaks ja kristlikke väärtusi õpetavaks. Huvitava märkusena on autor põhjendanud ka meedia olemasolu (“Tänu jumalale selle eest, kuid meedia ei ole asjata arendatud nii kaugele vaid sellepärast, et kõik kuuleksid üle maakera rõõmu­sõnumit Jeesusest,…”). Selle autoripoolse huvitava tõekspidamise tulemusena saab tuletada vähemalt kahte tõlgendamisvõimalust, meedia on kas Jumalast või on meedia “arendamise” taga seotud inimesed väga lähedalt kristlusega seotud. Igal juhul võib järeldada, et meedia ei ole veel omandanud oma õiget funktsiooni: edastada ainult kristlikke saateid ja seeläbi teostada kontrolli. Autor pakub välja visiooni, kuidas meedia saaks ja peaks täitma oma eesmärki (“Suured kolme­korruse­liste majade kõrgused ekraanid pannakse üles linnades ja inimesed kuulevad Piibli seletust, palvetavad tänavatel ja hüüavad: “Armas Jumal, anna andeks, et ma olen nii patune! Aita mind, palun kogu südamest. Ma ei taha põrgusse minna!” Inimesed on nii kurjad, kuid nad ei tea, et ainult Jumal saab neid muuta! Jumal on Looja ka täna, nii nagu ta alguses lõi maa, looduse, elusolendid ja inimese. Jumala looming oli algselt “väga hea”, kuid inimene rikkus selle kohe ära!“).

 

“Tõe” konstrueerimine ja “vabaduse” teostamine – autori jaoks peitub “tõde” enda arusaamadest kristluse põhimõtete kohta ja see on selgesti piiritletud vastava kirjanduse ja tõekspidamistega. Nähtavad probleemid tekivad selge vastuolulise moraalitusega, mis väljendub negatiivsete tagajärgedena, kuid probleemi nähakse ka traditsioonides, mis oma väljundilt positiivsed ja on “tõega” vastuolus. Autor mainib, et “JÕULUVANADEST JA PÄKKAPIKKUDEST PLÄMA­MINE TULEKS ÄRA LÕPETADA – SEE ON TÄIESTI ALUSETU JA VALE!!! Jõulud on seotud Jeesuslapse sündimisega ja on püha asi, mis peaks armastusena sündima iga teise inimese südamesse. Pole päkapikke, vaid on 3-meetri kõrgused inglid, kes kaitsevad inimesi…”. Tõekspidamiste puhul on raske selgeks teha, kas autor konstrueeris “tõe” läbi kriitilise analüüsi, või konstrueeriti “tõde” tema eest. Näiteks mainib autor, et, “sain teada ka, et Maikl Jakson on poisipilastamisega tegelenud, noh ega Jumal pole tal lubanud ka oma nägu opereerida, kuid ikkagi inimesed ei ole rahul sellega, mis on. Aga kui Jumalat hädas olles appi hüüda, päästab ta ükskõik keda ja ükskõik millisest olukorrast.”. Arusaamatuks jääb, miks ei kritiseeri autor Michael Jacksonit moraalituse pärast. Seevastu vahetatakse sujuvalt teemat ja “jutlustatakse” samas lõigus kristlikust moraalist. Selline käitumine tundub MJ imago parandamisena. Tekib küsimus, kui suur on võimalike juhendajate osalus “tõe” konstrueerimises ja kui suur on autori enda osalus “tõe” kujundamisel?

Autor ei kasuta otseselt sõna “vabadus”, kuid vabaduse konstrueerimine toimub samadel alustel nagu eelmises ateistliku sisuga kirjas. Täiusliku elu elamiseks tuleb käituda vastavalt autori ette­kirju­tuste järgi. Autor ise ei mõista oma seisukohtade ahistavat iseloomu, tema nägemuses oleks ühiskonna konstrueerimine vastavalt enamusele soovituslik/vabatahtlik. Loomulikult oleks autori utoopias kõikidel ühiskonna liikmetel “vabadus” valida kristlus vastavalt ettekirjutustele. Kui eelnevas ateistlikus tekstis teostus “vabadus” läbi enamuse, siis antud tekstis teostub “vabadus” läbi vähemuse, seda loomulikult Eesti kultuurikonteksti arvesse võttes.    

 

Kokkuvõte

Kuigi esmapilgul tundusid tekstid üksteisest erinevat, oli võimalik nii ateistlikust kui ka tõsiusk­likust tekstist leida kokkulangemisi ja erinevusi.

Kontroll – mõlemad autorid räägivad kontrollist, mille kriteeriumiteks on isiklikud tõekspida­mised ning mille teostamiseks on vaja meediat. Ateist sooviks teostada kontrolli läbi enamuse tahte, tõsiusklik läbi vähemuse, mille juurde kuuluks olulise argumendina religioon. Vabadust defi­nee­ri­takse läbi isikliku vaatpunkti. Ateist defineerib vabadust läbi enamuse, tõsiusklik läbi religiooni.

“Tõde” – “tõde” konstrueeritakse samuti iseenda tõekspidamise järgi. Mõlemal autoril on tõe kohta isiklikud arusaamad. Ateist leiab, et “tõde” on religiooni välistav, tõsiusklik seevastu leiab, et tõde peitub religioonis.

Vastuvõtlikkus ja avatus – mõlemad autorid on ennast oma tõekspidamiste kaudu kindlalt posit­sio­neerinud ja informatsiooni vastuvõtt toimub vastavalt tõekspidamistele. Koos “tõe” konst­rueeri­misega on mõlemad autorid keeldunud arvesse võtmast “tõde” õõnestavaid seisukohti. Autorid on moodustanud “filtri”, mis segmenteerib sissetulevat infot vastavalt tõekspidamistele. Mitte­vajalik osa informatsioonist kas eraldatakse või äärmuslikul juhul seda ignoreeritakse. Vastu­võetud info töödeldakse, kujundatakse vastavalt tõekspidamistele ning paisatakse tagasi  keskkonda.

Religioon vs. ateism – autorite erinevused tulevad erinevatest tõekspidamistest. Ateist ei soosi religiooni ja tõsiusklik peab vajalikuks kõike religiooniga seostada.     

Suurt vastuseisu ja poolehoidu religioonile võib seletada asjaoluga, et 50 aastat kestnud okupat­siooni ajal oli kehtiv norm ateism ning religioon oli tabu. Ateism on Nõukogude Liidu pärand Eesti ühiskonnale. Raudse eesriide avanedes on avanenud võimalus valikuteks. Mõned kodani­kud jätkavad endise ideoloogia järgi, kuid teised on enda jaoks leidnud religiooni, mis on neid enda mõistes muutnud täiuslikumaks. 

Loomulikult ei ole antud materjali ja analüüsi põhjal võimalik teha üldistavaid ja kaugeleula­tuvaid järeldusi. Küll aga on meie võimuses arendada edasi avalikku diskussiooni religiooni puudutavatel teemadel (religioon kooliõpetuses, religiooni tähtsus, olemasolu jne.) ning eelkõige rõhuda sallivusele erinevate tõekspidamiste vahel. Just sallivuse ja erinevate arvamuste ning tõeks­pidamiste aktsepteerimine peaks olema meedia vahendusel toimuva religiooni puudutava avaliku diskussiooni esmaseks, peamiseks ja püsivaks eesmärgiks.     

 

 

3. Habitus Meediapäeva tekstide kirjutajate eneserefleksioonis (Kariina Tshursin)

 

Pierre Bourdieu on öelnud: “Habitus on see generatiivne ja ühendav printsiip, mis tõlgib ühe positsiooni olemuslikud ja relatiivsed karakteristikud ühtseks elustiiliks ja ühtseks valikute­tervikuks isikute, hüvede ja praktikate osas” (Bourdieu 2003, pp 25). Ta on loonud kontsept­siooni “sotsiaalsest” või “sotsiaalsete positsioonide ruumist”, mis on  “konstrueeritud nii, et agentide või gruppide paiknemine vastab nende positsioonile kahel eristusprinsiibil – majandus­likul kapitalil ja kultuurilisel kapitalil põhinevas statistilises jaotuses” (Bourdieu 2003, pp 21-22). Seega olemegi püüdnud määratleda Meediapäeva tekstide kirjutajate habitust, vaadeldes ühest otsast nende kultuurilise ja majandusliku kapitali hulka, ning teisest otsast nende valikuid “isikute, hüvede ja praktikate osas”.

Tekste analüüsides nähtus, et habitust ei pea alati otsima ainult konkreetsetest, väljaöeldud valikutest (mida on lihtne teha selliste tekstide puhul, kus autor põhjendab oma valikud ise ära). Habitust on võimalik läbi näha nii sellest, mida inimene ütleb, kui ka sellest, kuidas ta seda ütleb (st mis stiilis ta oma mõtteid väljendab - lakooniliselt, analüüsivalt, vms).

Osa tekste pani mõtlema sellele, mil määral võiksid olla omavahel seotud stereotüübid ja habituse mõiste, kuid see, kas nad üldse kuidagi seotud on, võiks jääda edaspidiseks mõtlemiseks...

 

Kasutatud materjalid:

P. Bourdieu (2003), “Praktilised põhjused”, Tänapäev

 

 

4. Meedia funktsioonid uuringu “Üks meediapäev” tekstides (Kristo Mäe)

 

Vaatlen uuringus “Üks meediapäev” osalenud 325 inimese arusaamasid sellest, millised on meedia funktsioonid tänases Eestis ja millised need võiksid/peaksid kirjutanute arvates olema.

Kuna oma meediapäevast kirjutanutel on mõningane segadus mõistetega “meedia” ja “ajakir­jan­dus” – kord mõistetakse meediana vaid traditsioonilist  ajakirjandust, kord lisatakse sinna ka meele­lahu­tu­sliku poolega tegelevad meedia osad ja mõnikord lisaks eelnevaile ka raamatud ja mobiil­telefonid –, siis kasutan siinkohal neid termineid selguse huvides sünonüümidena. Üldjuhul mõistsid ka uuringus osalejad meediana ikkagi massimeediat, s.o. traditsioonilist ajakirjandust.

 

Kuna tekstides on harva esitatud meedia jaoks konkreetselt sõnastatud programmi, siis osaliselt on alltoodud diskursused tuletatud mitte otsesõnu öeldust, vaid autorite väljendatud üldistest hoia­ku­test meedia suhtes ja nende meediaeelistustest.

 

Mind huvitas materjali puhul see, millisena meediatarbijad meediat tajuvad ja milliseid funkt­sioone nad meedial näevad.

Meedia funktsioonide diskursus jaguneb tekstides viieks põhilisemaks:

• meedia kui infoedastaja
• kui mõjutusvahend
• kui meelelahutaja
• kui üks ühiskondlikke struktuure
• kui asi iseeneses

 

Meedia kui infoedastaja

Selle diskursuse puhul näevad meediapäevade kirjutajad meedia ülesandena eelkõige ühiskonnas toimuva edastamist ja kirjeldamist. Ideaaliks on tõsine, ühiskondlikku “reaalsust” peegeldav meedia. Osalt seatakse tingimuseks, et see peaks olema ka kuiv ja mittemeelelahutuslik informat­sioon.

Diskursus jaguneb omakorda kaheks aladiskursuseks. Neist esimene seab meedia eesmärgiks pelka faktide esitamist, teine nõuab lisaks faktidele ka tõlgendust ja analüüsi.

Ühe aladiskursusena võib veel tuua välja meedia kui utilitaarse informatsiooni (nt kultuuri­sünd­muste, seaduste muutmise jne kohta) ja praktiliste näpunäidete ning kogemuste jagaja - õpetaja.

 

Meedia kui mõjutusvahend ja agiteerija

Sellel diskursusel on kaks suunda. Ühelt poolt vaadeldakse meediat kui võimalust suruda enda arusaamu ja (käitumis-, moraali-) norme peale kaaskodanikele, teiselt poolt nähakse meediat kui “valitsevate” huvigruppide vahendit “rahvale” oma väärtuste ja arusaamade (nt korda, korralikkust) pealesurumiseks ning enda eesmärkide üldisteks muutmist.

 

Üks võrdlemisi levinud seisukoht on see, et meedia peab aitama kehtestada ja propageerida moraali­norme või siis vähemalt üritama inimesi mõjutada selles suunas, et muuta nende väärtus­hinnanguid. Eelnevast levinum on usk meedia kõikvõimsusesse ja sellesse, et meedial on ühis­konna käitumisele suur mõju

 

Ettekujutus meedia kõikvõimsusest elab millegipärast eriti just nooremate kirjutajate töödes, kes aeg-ajalt ütlevadki oma kirjutises otsesõnu, et meedia on kõikvõimas ja kõikjale jõudev. Võiks öelda, et nad käsitlevad meediat omalaadse keskkonnana.

Samas elab vanemate kirjutajate hulgas edasi ka papajansenlik kujutlus meediast kui õpetajast ja valgustajast.

 

Lisaks eelnevatele nähakse meedias veel võimalust “positiivseks” propagandaks, nt rahvusliku asja ajamiseks. Siiski on paljud kirjutajad vanusest ja soost hoolimata seisukohal, et meedia on enne­kõike reklaamijate huvides töötav ajupesija ja/või töötab erinevate poliitiliste jõudude heaks.

 

Meedia kui meelelahutaja

Selline kuvand meediast on levinud ennekõike nooremate kirjutajate töödes, kus mõnigi kord öeldakse, et meedia kui “tõsiste” uudiste vahendaja ei paku erilist huvi. Et on igav. Kuigi paljud nooremad kirjutajad väidavad end ka uudiseid jälgivat, on nende meediapäevade kirjeldustest ometi näha, et pigem on tegemist vahendatud elamuste otsimisega.

Samuti esineb tööeas inimeste seas suhtumine meediasse kui rekreatiivsesse vahendisse, mis suurt süvenemist ei vaja. Meediat nimetatakse korduvalt ka aseaineks inimestevahelisele suhtle­misele.

 

Meedia kui ühiskonna üks struktuure

Paljudes meediapäevikutes esineb ühel või teisel kujul ettekujutus meediast kui ühiskonna erine­vate sotsiaalsete gruppide integreerijast. Tõsi, suurem osa on seotud venelaste integreerimisega Eesti ühiskonda. Vähem esineb nägemust, kus meedia peaks olema ühiskonnasiseseks integreeri­jaks  rahvusest hoolimata. 

Võrdlemisi levinud on ka arusaam meediast kui enamuse arvamuse esindajast, “rahva” tahte väljen­dajast ja oma (rahvus)kultuuri peeglist. Sageli kasutatakse meediast kirjutamisel kujundit “neljas võim”, millega kaudselt/otseselt nenditakse, et mingi ühiskonna struktuur peale riiklike struktuuride endi peab riiklikke struktuure kontrollima. Siiski tuleb märkida, et alati ei peeta ka praegust ajakirjandust “õigeks” neljandaks võimuks, vaid öeldakse, et ajakirjandus peaks olema neljas võim. Siiski pole tekstides alati päris täpselt aru saada, kuidas kirjutaja neljandat võimu defineerib, võimalik, et sageli on tegemist lihtsalt kirjutamiseks mugava kujundiga.

 

Siiski võib suure hulga seisukohti selles diskursuses võtta kokku arusaamaga, et meedia ülesanne on tagada infovoog ühiskonna erinevate osade vahel.

 

Meedia kui asi iseeneses

See diskursus koondab ajakirjanduses pettunuid või siis realiste, kes ei usu ajakirjanduse dekla­ree­ritud õndsatesse aadetesse. Esiteks tõdetakse, et meedia on eraldiseisev institutsioon, mis elab oma elu, mida teevad professionaalsed ajakirjanikud (kes on tihti “tegelikust elust” kaugel) endale elatusvahendite teenimiseks. See näitab meediatarbijate teatavat võõrandumist “ideaal­sest” ja aatelisest meediast ning annab tunnistust seatud ootustele mittevastamisest.

 

Selle diskursuse alla mahuvad ka kirjeldused meediast kui näitelavast, mis peab olema pidulik ja sinna saamine oleks justkui preemia. Sageli pahandavad kirjutajad siin isegi selle peale, kui ajakirjanik teeb oma “normaalset tööd” s.o. küsib ka kriitilisi küsimusi kui vaja ning segab intervjueeritavale (nt “kõrgele võimukandjale”) vahele. Eriti ärritab see vanema põlvkonna publikut.

 

Kokkuvõte

Meediale seatud ootustes on selge vahe nooremal ja vanemal põlvkonnal. Kui esimesed otsivad pigem meelelahutust (kuigi mitte alati), siis teised kalduvad otsima “reaalsusele” vastavat objek­tiivset informatsiooni ja “normaalsuse” (moraali jne) propageerimist. Kui esimesed on valmis (vähemalt sõnades) otsima informatsiooni ja meelelahutust, siis teised järgivad kindlamalt juba välja­kuju­nenud repertuaari.

Nooremad meediatarbijad näevad sagedamini meediat läbi oma isiklike vajaduste prisma, vanem põlv­kond vaatleb seda sagedamini läbi ühiskondlike vajaduste.

Aga üks ühendab suuremat osa kirjutajatest –usk meedia kõikvõimsusesse ja meedia kahtlus­tamine angažeerituses.