Sümbolilist võimu (Bourdieu 1991) rakendatakse sümbolsüsteemide (keel, kunst, religioon, teadus jt) kaudu. Tänu oma sümbolilisele olemusele on sümbolilise võimu näol tegu võimuga, mida saab rakendada vaid siis, kui seda tunnustatakse nende poolt kellele seda rakendatakse.

Eelöeldu tähendab, et sümboliline võim ei peitu mitte niivõrd sõnades või kunstilistes kujundites, vaid lausuja isikus, st sellest kui palju on lausuja endale kogunud sümbolilist kapitali. Kui kedagi peetakse jumalaks, siis on tema sõnal loomulikult eriline kaal ja tema korraldustele allutakse, aga ainult niikaua, kui alluvad tunnustavad tema jumalikkust. Seetõttu hoolitsevad kõnelejad oma sümbolilise kapitali akumuleerumise eest, kogudes autoriteeti, au ja kuulsust, mis tagab sõnadele kaalu, st nende sümbolilise võimu.

Sümboliline võim tuleneb ka seotusest institutsiooniga, eeskätt selle esindaja olemisega ja selle institutsiooni diskursuse ja keele valdamisega. Sellisel juhul kasutab lausuja institutsiooni sümbolilist kapitali oma võimu teostamiseks. Institutsioonid peavad pidevalt hoolt, et nendel oleks sümbolilist kapitali, st nad arendavad ja kordavad oma diskursust praktika, st rituaalide kaudu: mida võimsam rituaal, seda suurem sümboliline kapital institutsioonile koguneb. Tunnustus institutsioonile ja diskursusele legitimiseerib kõneleja annab talle sümbolilise võimu.

Kolmas sümbolilise võimu komponent on diskursus, kitsamalt väljendudes ideoloogia. Ideoloogia ülesanne on legitimiseerida sotsiaalsete rühmade (ka etniliste kogukondade vahelised) suhted, et tagada ühiskonna rahumeelne kooseksisteerimine. Nii nagu ka teised sümbolilise võimu komponendid, nii põhineb ka diskursuse sümboliline võim üldisel tunnustusel, nii et selle diskursuse kaudu kujutatud maailmamudelit tajutakse loomulikuna mitte ainult nende poolt, kellele see tagab ühiskonnas domineeriva rolli vaid ka nende rühmade poolt keda domineeritakse. Bourdieu’ sümbolilise võimu toimemehhanism on kujutatud joonisel 1:

 

Joonis 1. Bourdieu’ sümbolilise võimu toimemehhanism

 

Üks kõige olulisemaid pikaajalisi ülesandeid Eesti ühiskonna ees on eesti ja vene kogukonna lõimimine. See on oluline niihästi Eesti sise- kui ka välisjulgeoleku seisukohalt, see on valdkond, mis kõige tõenäolisemalt äratab rahvusvahelist tähelepanu ja kus Eesti maine on kõige kergemini haavatav. Eesti lõimepoliitika saab olla edukas vaid juhul, kui rajaneb sümbolilise võimu kasutamisele.

Kui iseloomustada eesti lõimepoliitikat 1980ndate lõpust kuni tänapäevani, siis võib seda pidada edukaks. 80ndate lõpul kehtestasid eestlased end üsna mõjuvalt Eesti põlisrahvana ning kasutades MRP ja okupatsiooni argumenti legitimiseerisid kohaliku mitte-eesti kogukonna staatuse migrantliku kogukonnana. See sai võimalikuks põhiliselt eesti, läti ja leedu rahvaliikumiste ning lääne demokraatlike institutsioonide sümbolilise kapitali toel.

Samal ajal tõestas mitte-eesti kogukond oma vaenulike kavatsuste puudumist. Vaenulike kavatsuste puudumise tõestamine on keeruline kommunikatiivne  akt, mis omandab veenvuse ainult juhul, kui sõnumi saatjal on reaalne võimalus panna toime vaenulik tegu, kuid ta demonstratiivselt ei tee seda (näiteks asetada püstolitoru vastuvõtja otsaesisele, kuid jätta demonstratiivselt tulistamata) (vt Watzlavick et al. 1968). Selisena võib käsitleda mitmeid mitte-eesti kogukonna vastupanuähvardusi, millest ükski ei realiseerunud, sümboliliselt väljendus see kõige selgemini selles, et Eesti ülemnõukogu vene saadikud ei hääletanud Eesti iseseisvuse vastu, kuigi neil oli selleks täielik võimalus.

Eesti pool on seejärel tõestanud oma vaenulike kavatsuste puudumist etnilise tagakiusamise puudumisega, mis sümbolilisel tasandil on kõige selgemalt väljendunud, korduvas  keeleoskusnõuete rakendumistähtaegade edasilükkamises.

Viimastel aastatel on märgata tegeliku lõimumisprotsessi käivitumist Tallinnas, maapiirkondades ja teistes linnades v.a Ida-Virumaal. Selle tunnistuseks on eriti nooremate mitte-eestilaste eesti keele oskuse paranemises ja sundimatus suhtlemisvalmiduses ning nooremate eesti põlvkondade eelarvamustavabas suhtumises kohalikesse venelastesse ja vene keelde. Seega võib öelda, et Eestis on õnnestunud suhteliselt keerukast ja plahvatusohtlikust etnilisest lähteolukorrast arendada välja rahuldavalt toimiv multietniline kooslus. Vaadeldes etnilisi protsesse mujal maailmas, võiks Eesti olla eeskujuks.

Ometi peab Eesti siiani tõrjuma rahvusvahelisel areenil poliitilisi süüdistusi vähemuste ahistamises. Sellisel taustal jääb kõrvalvaatajale mulje, et Eesti edusammud integratsioonis on tingitud põhiliselt rahvusvaheliste organisatsioonide ja Venemaa pingutustest, kellel on õnnestunud Eesti poliitikuid sundida järeleandmistele nende natsionalistlikust poliitikast. Selles väitluses on Eesti oma huvisid kaitsnud põhiliselt nõukogude okupatsiooni argumendiga, mille kohaselt kohalikku vene kogukonda ei saa vaadelda põlise rahvusvähemusena, vaid migrantkogukonnana, kellele rahvusvähemuste õigused ei laiene.

Sellise retoorika jätkumine on ebasoovitav mitmel põhjusel: 1) see jätab rahvusvahelisel areenil Eesti vähemuspoliitika osas initsiatiivi alati Venemaa ja kohalike vähemusõiguslaste kätte, Eesti on igavesti kaitsepositsioonil; 2) see sunnib Eestit oma poliitika kaitsel alati rõhutama okupatsiooni ja muulaste migrandistaatust, mis tekitab konfrontatsiooni kohalike venelaste hulgas, takistades lõimumist; 3) mida jäigemalt Eesti oma seisukohta rõhutab, seda kergem on muulasi provotseerida oma õiguste eest aktiivsemalt võitlema; 4) iga järeleandmist eesti rahvuspoliitikas tõlgendatakse nii eestlaste kui ka kohalike muulaste poolt kui eestlaste kaotust ja muulaste võitu.

Kindlasti on Eesti vähemuspoliitika siiani täitnud hästi oma ülesannet: oleme suutnud ennast kehtestada ning ka reaalne integratsioon on alanud. See tähendab et 80ndate lõpul välja töötatud diskursus on teatud mõttes arengule jalgu jäänud: etniline olukord Eestis on muutunud ja see võimaldab uut legitimiseerimist, mis oleks vaba ülalmainitud puudustest. Alljärgnevalt keskendun põhiliselt diskursiivsetele aspektidele, lootuses et võib leiduda institutsioone, kes selle diskursuse rakendamisega võivad soovida sümbolilist võimu väljendada. Nimetan seda tinglikult rukkimaarjapäeva ideestikuks.

Rukkimaarjapäeva ideestik lähtub seigast, et tänapäeva maailmas, kus etnilised konfliktid, vägivald ja terror on pigem reegel kui erand, on Eesti suutnud potentsiaalselt plahvatusohtlikku mitmerahvuselist kooslust kujundada rahulikult kooseksisteerivaks ühiskonnaks. Nagu ülal kirjeldatud, on see saanud võimalikuks tänu mõlema kogukonna respektile teineteise suhtes. See on fakt, mida tasub teadvustada ühiskonna kõigil tasanditel niihästi eestlaste kui ka mitte-eestlaste seas. Loomulikult vajab see väga ettevaatlikku ning läbimõeldud kommunikatsiooni, et mitte riskida vastupidise efektiga. Kuidas seda teha?

Eesti kollektiivses mälus on vähetuntud müüt, mis aitab seda põhjendada ning visualiseerida. See väga vana pärimus on kirja pandud Vasknarva prohvet Eelija õigeusu kiriku kroonikas (vt Aleksius II 1999)  . Pärimuse kohaselt nägi üks eestlasest karjane Kuremäel suursugust naisterahvast, kes oli ümbritsetud kiirgavast valgusest. Kui karjus mäele lähenes, nägemus kadus, kuid ilmus taas tagasi, kui karjus oma karja juurde läks. See kordus mitmel päeval ja väga paljud inimesed tulid seda vaatama. Kui talupojad mäe otsa ronisid, leidsid nad sealt, kus imeline nägemus oli seisnud, ühe vana männi alt Jumalaema Uinumise ikooni. Talumehed kinkisid ikooni Jaama küla õigeusklikele talupoegadele sõnadega: “Võtke see endale, me ei palveta pühakujude ees, teie aga palvetate”. Õigeusklikud võtsid ilmutatud ikooni tänu ja hardusega vastu ja on seda läbi sõdade ja näljahädade säilitanud tänaseni Eesti ühes kõige pühamas paigas Kuremäel.

Miks viisid karjased ikooni õigeusklikele, kuigi nad oleks võinud selle hävitada kui võõra usu märgi? Kas ei räägi see legend arvestatavast respektist kultuuriliste erinevuste vastu Eesti ühiskonnas juba sajandeid tagasi? Ma arvan, et selles müüdis väljendatud suhtumine on Eesti habitusele olemuslikult iseloomulik ning selle ilmestamiseks võib tuua mitmeid näiteid: 1) 1925. aastal võeti Eestis vastu tolle aja ainulaadne kultuurautonoomia seaduse, mis oli õigusteadvuse rahvusvahelisest arengust ligi pool sajandit ees, mille tunnustamiseks kanti see sündmus 1927. aastal ka Juutide Kuldraamatusse; 2) vaatamata Lihula samba likvideerimise solvumisele, ei ajendanud see kättemaksuks Tõnismäe pronkssõduri likvideerimist.  See näitab, et kultuuriliste erinevuste tunnustamisel on Eestis pikaajalised juured, tänu millele kujunes ka taasiseseisvumine rahumeelseks.

Selles ikooni kinkimise loos on lihtne ja võimas moraal, mis võiks olla aluseks etniliseks ning usuliseks leppimiseks ja rahulikuks kooseksisteerimiseks kõikjal maailmas, kus erineva taustaga inimesed elavad kõrvuti –  respekteerige teineteise erinevusi, sest mis on püha, see on püha ka siis kui ta on kultuuriliselt võõras.

Selle müüdi rakenduslik väärtus on suur, kui vaid soovime seda kasutada.

1) See müüt toob esile eestlaste ja kohalike venelaste vastastikuse lugupidamise juba sajandeid tagasi. Seesama lugupidamine elab meie ajaloolises mälus ja on aluseks meie vastastikusele lugupidamisele ka tänapäeval.

2) Müüdiga tunnistavad eestlased vene kogukonna ajaloolisi juuri Eestis, ehk siis tunnustavad vene kogukonda siinse põlisvähemusena. Sellega vabastab müüt kohalikud venelased migrandistaatusest, mis takistab sügavama lojaalsuse tekkimist Eesti vastu. Samas täpsustab müüdis esinev kinkimise motiiv eesti ja vene kogukonna suhet – kinkija ja kingisaaja, mis Bourdieu’ analüüsi kohaselt on üks efektiivsemaid lojaalsust loovaid akte.

3) Müüt annab vene kogukonnale Eestis tema tema raison d’être’i: hoida neile kingitud püha jumalaema ikooni, nüüd ja igavesti. See annab neile oma kultuurilise eripära ja väärika staatuse kõigi vene kogukondade seas maailmas. Ühtlasi annab müüdi riiklik ja üldrahvalik tunnustamine neile kindluse, et Eesti eesmärgiks ei ole vene kogukonna assimileerimine ja õigeusu tagakiusamine. Viimase aja vene ajakirjanduse analüüside kohaselt on see üks kohaliku vene vähemuse suuremaid hirme.

4) Ülalöeldu põhjal loob müüt head eeldused, eesti ja vene kogukonna lõimimiseks terviklikuks ühiskonnaks, millel on kaks poolt – eestlased, kes ikooni leidsid ja selle venelastele kinkisid ja venelased, kes kingi vastu võtsid ning  kinki Kuremäel on läbi sajandite hoidnud ja hoiavad ka tänapäeval.

Kuremäe müüt ei ole mingil juhul väike kohalik muistend, millel puuduks tõsisem seos Eesti ajaloo ja identiteediga. Pärimuses mainitakse, et ilmutis oli suursuguse naisterahva kujul, leitud ikoon kujutab jumalaema. Üle 800 aasta tagasi pühitses paavst Innocentius III Eesti ja Liivimaa alad neitsi Maarjale. Sellest ajast alates on Eesti tuntud kui  Maarjamaa (Terra Mariana). Õigeusklike jaoks on Kuremäe tänaseni oluline religioosne keskus ja palverännakupaik, kus asuvast pühast allikast võetakse vett ka koju kaasa. Miks on Eesti seda ainulaadset osa oma identiteedist nii vähe rõhutanud? Ometi võiks selle iseärasuse teadvustamine aidata täita kõiki kollektiivsele eesmärgi funktsioone:

1)      Eesti kui Maarjamaa aura annab sellele paigale talle omase vaimusuuruse, mis avaldub kohalike inimeste (niihästi eestlaste kui ka venelaste) tolerantsuses ja vastastikuses lugupidamises teineteise kultuuriliste erisuste suhtes. Teadmine et meie respekt kultuuriliste erisuste suhtes tuleneb Maarjamaa aurast aitab meil teadvustada seda omadust iseenda juures ja selle ideaaliga samastuda ja seeläbi paremaks muutuda.

2)      Maarja kujundiga saab siduda Eesti initsiatiivi ksenofoobiast räsitud maailmas –  respekteerige teineteise erinevusi, sest mis on püha, see on püha ka siis kui ta on kultuuriliselt võõras. Selline sõnum on aktuaalne ja Maarja ning Maarjamaa kujundiga seotuna oleks seda hea kommunikeerida Euroopas ja maailmas laiemalt. Hoida ja kaitsta maailmas vastastikust lugupidamist võiks väga hästi olla Eesti rahvusvaheline raison d’être, ja seda just seepärast, et oleme ise tegelikult ju väga haavatavad.

3)      Maarja kujundi abil on võimalik kujundada suhtumist emadusse ja perekonda laiemalt, mis on kindlasti meie madala sündimuse üks olulisi põhjuseid. Kuidas seda teha, see vajab loomulikult detailset läbitöötamist. Kindlasti ei tuleks seda mõista traditsioonilise peremudeli propageerimisena, pigem tuleks leida võimalusi kuidas Maarja abil rõhutada emaks olemise pühadust, mille täpsem sisu peaks vastama kaasaja ühiskonna vajadustele ja võimalustele.

4)      Maarja on tõenäoliselt sobivaim kujund, mille abil seostada eestlaste mõttemaailma püha mõistega. Kuigi jumalaema on oluline katoliku kirikus, ei tähenda see, et tuleks hakata propageerima katoliiklikku maarjakultust. Maarja samastub ka üldise emaliku jumalakujundiga, maaemaga. Kindlasti on võimalik kujundada meie kohalikule Maarjale selline kuvand, mis vastaks eestlase uskmatule ja/või poolpaganlikule vaimule ning võimaldaks talle mingigi religioosse pidepunkti, mille puudumine võib olla Eesti kõrge suitsiidsuse üks põhjuseid.

5)      Lõpuks on Maarjamaa kujundil ka oluline majanduslik ja julgeolekuline väärtus. Maailmas ei ole teist maad, mis oleks pühitsetud Neitsi Maarjale. Siin on olemas ka koht, kus neitsi Maarja end korduvalt on ilmutanud ja püha allikas. Selles paigas on ka tähtis kristlik keskus. Miks maailm ei käi Eestis seda kummardamas? Sest maailm ei tea midagi Maarjamaast, sest me pole pidanud oluliseks seda öelda. Kui suudame seda rahvusvaheliselt teadvustada, muutub Eesti oluliseks vaimse turismi sihtmaaks, mis on palju parem ja väärikam kui praegune viina-, seksi- ja kõrtsiturism. Kui Kuremäed ja Eesti püha aurat õnnestub teadvustada õigeusklike seas Venemaal, siis võib see anda olulise täiendava julgeolekugarantii: Jumalaema maale ei saa minna relvaga, see on suur patt.

On palju võimalusi, kuidas ülalkirjeldatud sümbolilist kapitali kasutada. Täpne kommunikatsiooniplaan peaks tuginema uuringutele. Alltoodud rukkimaarjapäeva kontseptsioon on vaid üks võimalus, mille plussid ja miinused vajaksid kindlasti põhjalikku läbikaalumist.

1)      Sobiva aasta 15. augustil, rukkimaarjapäeval, mis on Neitsi Maarja uinumise ja taevasseminemise päev (Kuremäe ikoonil on kujutatud just Maarja uinumist ja taevasseminemist) kingib Eesti siin elanud ja sündinud kohalikele muulastele kodakondsuse (seda saab teha kodakondsuse omistamisena teenete eest – ja eesti rahulik areng laulavast revolutsioonist tänaseni on piisav teene, et selle eest kodakondsus anda). Et kodakondsuseta inimeste hulk on EL jaoks probleemiks, oleks kinkimine hea lahendus sellele. Kodakondsus tuleb kinkida siis, kui parasjagu ei ole käimas mingit rahvusvahelist või Venemaa survekampaaniat. Kodakondsus tuleb kinkida, mitte muuta kodakondsuse saamine lihtsamaks. Esiteks on kinkimine koos tunnustamisega positiivne initsiatiiv, samas kui seaduse lihtsustamine tundub alati järeleandmisena Venemaale jt, kes seda nõudnud on. Pealegi ei ole lõtv kodakondsusseadus Eesti huvides, arvestades võimalikke uusimmigrante.

2)      Mingil ajal selle järel teadvustatakse Kuremäe müüt ja tunnustatakse kohalikke muulasi põlise vähemusena ja oma selge kultuuritraditsiooni kandjana. Kui Eestile avaldatakse survet ühineda Euroopa Regionaalsete ja Vähemuskeelte Hartaga, siis tuleks kinnitada avalikult, et sellega ühinetakse, näiteks kirjutatakse see alla, kuid ratifitseeritakse alles seejärel, kui on saavutatud keelelise integratsiooni eesmärgid, sest mainitud harta preambulas rõhutatakse ka riigikeele oskamise vajadust. Enne kui see tingimus pole täidetud, ei saa hartat ratifitseerida. Tegemist oleks „Piitsa ja prääniku“ poliitika pehme variandiga.

3)      Mõne aasta pärast tuleks alustada rukkimaarjapäeva traditsiooni, eesmärgiga kujundada see üheks kesksemaks riiklikuks ja rahvuslikuks pühaks, mis ühendaks eesti ja vene kogukonda Eestis. Rukkimaarjapäev oleks päev, mil tuletatakse meelde kahte olulist kinki – ikooni ja kodakondsust, mis meid seob; ning kohalike venelaste olemasolu õigustust siin – tagada pühale ikoonile oma kultuurikeskkond. Et eesti ja õigeusukalendris jääb 20. august, taasiseseisvuspäev rukkimaarjapäeva(de) vahele, siis on see hea võimalus siduda taasiseseisvusjärgne multikultuurne rahvuslik ühtsus Eesti taasiseseisvusepäevaga. Et Maarja taevasseminemine on rahvakalendris rukkimaarjapäev ja Eesti rahvuslill on rukkilill, siis võimaldaks rukkimaarjapäev anda ka rukkilillele sügavama sümboolse tähenduse vastastikuse respekti ja laias mõttes rahvusliku ühtsuse sümbolina. Võiks tekkida komme, et niihästi eestlased kui ka venelasedpanevad rukkimaarjapäeval rukkilille rinda, et seda tähistada.

Ülalesitatud rukkimaarjapäeva ideestik puudutab sümbolilise võimu diskursiivset külge. Selleks, et mainitud ideestik saaks võimaluse etniliste suhete uueks, arengule vastavaks legitimiseerimiseks, vajab ta üldist tunnustust mõlemas kogukonnas. See on võimalik vaid juhul kui ta võetakse omaks sümbolilist kapitali omavate institutsioonide ja üksikisikute poolt. See on keeruline, paljude muutujatega poliitiline võrrand, mille lehendusvariantide pakkumine ületab käesoleva artikli võimalused.

 

Kasutatud kirjandus

Aleksius II (1999) Õigeusk Eestimaal. Vene Õigeusu Kiriku teaduskeskuse kirjastuses “Õigeusu entsüklopeedia”  http://my.tele2.ee/orthodoxy/Rch/Nunnakl.html

Bourdieu, Pierre (1999) Language and symbolic power Cambridge: Polity Press.

Watzlawick, Paul, Janet Helmick Beavin, Don D. Jackson (1967) Pragmatics of human communication : a study of interactional patterns, pathologies, and paradoxes. New York : Norton.