|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Ettekanne keskendub suures osas meediaõpetusele kui valikainele, kuid paljud probleemid ja ettepanekud puudutavad väga otseselt ka kõiki neid õpetajaid, kes meediaõpetust läbiva õppeainena õpetavad. 2004./2005. õppeaasta seisuga õpetatakse meediaõpetust eraldi ainena ehk valikainena 43 Eesti üldhariduskoolis, sealhulgas 29 koolis õpetab meediaõpetust oma kooli õpetaja (peamiselt emakeele õpetaja) ning 14 koolis õpetaja väljastpoolt kooli, kes töötab või on töötanud tegevajakirjanikuna mõnes meediaväljaandes (peamiselt ajalehes, aga ka televisioonis).
Minu ettekanne püüab arutleda järgmiste väidete-küsimuste üle ja ümber:
· Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku õppekava lisas välja toodud pädevusi on olemasolevaid õppematerjale kasutades ja õpetajate küllaltki madalat kompetentsi arvestades läbiva teemana raske saavutada. Et meediaõpetuse õpetamisel tulemusi saavutada, peab iga õpetaja endale ise eesmärgid seadma, arvestades enda oskusi, olemasolevaid võimalusi, kogemusi ja kasutadaolevat materjali. Kehtib põhimõte – pigem vähem aga põhjalikumalt.
· Kuidas muuta oma õpetamist senisest tulemuslikumaks. Mõned mõtted ühe konkreetse meediaõpetuse kursuse näitel.
· Ajakirjanikena tegutsevad meediaõpetajad on mitmes mõttes eelistatud positsioonil ning seetõttu tuleks võimalikult palju aidata koolide meediaõpetajaid nii abimaterjalide kui ka kogemustega – mida konkreetselt oleks võimalik ära teha?
· Koolide huvi meediaõpetuse kui valikaine vastu suureneb – kas meediaõpetust võiks/peaks õpetama oma kooli õpetaja või keegi väljastpoolt – millised on nende õpetajate erinevused? Kes peaks aitama koolil selliseid otsuseid langetada ja kellelt küsida abi?
Meediaõpetus on õppeaine, mis mitmel moel erineb teistest kooliprogrammides olevatest õppeainetest:
a) Meediaõpetuse tund koosneb suures osas vestlustest ja arutlustest, mis õpetavad õpilast analüüsima ja suhestama end tänapäevase infoühiskonnaga, oma arvamust selgelt välja ütlema ning seda kaitsma. Meediaõpetuse tundides arutatakse ja analüüsitakse sündmusi ja protsesse, mis just praegusel hetkel meie ümber toimuvad ning mis tihtilugu ka ühiskonnas laia kõlapinda leiavad. Meediaõpetus tegeleb olevikuga. Ja see on väga oluline;
b) Meediaõpetuse tundides kasutatava ja analüüsitava materjali valimisel on õpetajal vabad käed;
c) Meediaõpetuse tundides on suur osa erinevatel aktiivõppemeetoditel (rühmatööd, rollimängud, juhtumianalüüsid jne).
Meediaõpetuse selline positsioon paneb õpetaja õlgadele suure vastutusekoorma. Lisaks sellele, et tuleb väga põhjalikult tunda meedia laia valdkonda, s.t. peab valdama ainet iseennast (meedia üldmõisted, roll ühiskonnas, meedia þanrid, ajakirjanduse ajalugu, ajakirjandussüsteem, reklaami funktsioonid ja veel paljud spetsiifilised teemad) tuleb pidevalt kursis olla igapäevaeluga enda ümber – lugeda ajakirjandust, vaadata televiisorit, kuulata raadiot, surfata Internetis jne. Lisaks kuulamisele-vaatamisele-lugemisele peab suutma protsesse analüüsida, noorte jaoks olulisi teemasid välja noppida ja neid koos noortega lahti mõtestada, konteksti asetada jne.
Meediaõpetusel ei ole õpikut ega valmis õppematerjali, mida tunde ettevalmistades aluseks võtta. Kogu materjali kogumise suur töö tuleb enamjaolt õpetajatel endil ära teha: pidevalt varustada end värskete ja ajakohaste tekstide ning näidetega, püüda olla kursis selle vähese info ja abimaterjalidega, mida meediaõpetuse kohta aeg-ajalt ilmub (erinevad tugimaterjalid, täiendkoolitused jne) ning loota heade ja kogemustega kolleegide abile.
Eesti üldhariduskoolid ei ole meedia õpetamiseks valmis
Tartu Ülikooli magistrant Tarmo Kurm uuris õpetajate valmidust meedia õpetamiseks läbiva teemana aastal 2004 ning märgib oma magistritöö kokkuvõttes, et Eesti üldhariduskoolide õpetajad ei ole valmis meedia õpetamiseks. Üldised eeldused meediaõpetuse õpetamiseks – õpetaja meediakasutus ja õpetaja ettekujutus õpilaste meediakasutusest ning meediapädevusest – lubavad õpetajatel meediaõpetusega alustada. Meediaõpetuse vajalikkuse mõistmine, meediaõpetuse võimaluste nägemine, suhtumine konstruktivistlike aktiivõppe meetodite kasutamisse ning õpetajate endi arusaamad oma valmisolekust meedia õpetamiseks ei takista ligikaudu poolel õpetajatest meediat õpetada. Kõige suuremaks takistuseks kriitilise ja konstruktivistliku meediaõpetuse elluviimiseks on aga õpetajate ebapiisav meediapädevus (Kurm 2004: 85).
Oma magistritöö raames viisin 2004. aasta sügisel 185 üldhariduskoolis telefoni teel läbi uuringu, kus vastajateks olid koolijuhid. Küsimused puudutasid meediaõpetust:
· Kas nende koolis on kunagi meediaõpetust eraldi ainena õpetatud? Kui jah, siis kas õpetajaks on olnud oma kooli õpetaja või keegi väljastpoolt?
· Mis on olnud põhjused, miks meediaõpetus eraldi ainena õppekavasse on võetud?
· Kuidas korraldatakse õpetajatele meedia-alaseid täiendkoolitusi?
Meediaõpetust õpetavate õpetajate hulgas viisin 2004. aasta juunis-oktoobris läbi küsitluse, kus õpetajad pidid vastama kuuele küsimusele:
· Kui kaua olete meediaõpetust õpetanud?
· Kas teie koolis on meediaõpetus tunniplaanis eraldi aine?
· Kas olete meediaõpetuse tundides käsitlenud (või kavatsete käsitleda) meediaeetika teemasid? Kui jah, siis kui suures mahus (mõnes tunnis, eraldi kursusena vms)?
· Milliseid didaktilisi võtteid kasutate/soovite edaspidi kasutada meediaeetika õpetamisel (rollimängud, diskussioon, loeng jne)?
· Kust olete saanud materjali, et eetikateemasid käsitleda?
· Kui olete ka varem meediaõpetust õpetanud, siis kas Teil on oma õpetamispraktikast tuua mõni huvitavam näide või meetod, mida olete kasutanud ja mis on osutunud väga efektiivseks ning õpilastele meeldinud? Kas Teil on olemas eetikateemade käsitlemiseks töökava?
Küsitlusele vastas kokku 39 õpetajat, neist 33 kirjalikult meili teel ning 6 telefoni teel. Kõik vastused ei ole veel laekunud.
Uuringu käigus selgus, et õpetajad end õppekava lisas väljatoodud pädevuse nõuetest heidutada ei lase ning neid arvestatakse niivõrd, kuivõrd need lähevad kokku õpetaja püstitatud eesmärkidega. Meediaõpetajad seavad endale tihti ise eesmärke: mida kursuse jooksul tahetakse saavutada, milliseid oskusi ja teadmisi kinnistada, millistele teemadele pöörata rohkem ning millistele vähem tähelepanu (see sõltub palju ka materjalide kättesaadavusest, õpetajate kompetentsusest ja aktiivsusest).
Kui kümnest õpilasest, kes kursuse alguses pole kunagi ehk ajalehte käes hoidnud ega ühtegi uudisesaadet jälginud, hakkab kolm õpilast seda enam-vähem regulaarselt tegema, siis on meediaõpetuse eesmärk minu jaoks täidetud! Ei saa õpetada meediat, kui inimene ei ole reaalses kontaktis meediakanalitega, samamoodi nagu pole võimalik autot raamatute järgi juhtima õpetada, ikka on vaja ise ka rooli istuda (Sikk 2004).
Reeglina püüavad pädevustega enim arvestada koolis töötavad õpetajad ning pigem intuitsioonil lasevad enda tööd juhtida väljastpoolt kooli tulnud õpetajad.
Väga paljud õpetajad muudavad oma kursuse ülesehitust ja teemade valikut iga paari aasta tagant.
Õpetajad peavad oluliseks kriitilist mõtlemist ja analüüsioskust
Enamus uurimistöö raames küsitletud õpetajatest ei pidanud vajalikuks oma töös keskenduda mitte spetsiaalsete oskuste omandamisele ja drillimisele (oskus uudist, olemuslugu või reportaaþi kirjutada, oskus Internetti materjali üles riputada, intervjuud teha vms) vaid õpilase mõtteprotsessi jälgimisele ning kriitilise ja analüüsiva hoiaku arendamisele. Nagu üks meediaõpetuse õpetaja ütles:
Õpilased peavad kursuse jooksul kirja panema oma mõtteprotsessi, miks nad nii mõtlesid, kust nad selle mõtte peale tulid, mida see tähendab – s.t. dialoog iseenesega. Siin tõmmatakse paralleel ajakirjaniku tööga – miks ajakirjanik üht või teist lugu kirjutab, mida ta tahab sellega oma lugejale öelda, kuidas mõjutada – niisama pole mõtet kirjutada. Tegelikult on see lõputu ja tunni kontekstis isesündiv tegevus – vestlus sellest, kuidas olla INIMENE. Meediaõpetuse keskseks ideeks on sotsialiseerida õpilast, õpetuse keskseks persooniks on õpilane ise, “mina”, kõik teemad ja probleemid lahatakse õpilase enese läbi, mida tema ise mõtleb, tunneb, arvab. Oluline on seletada lahti mõisteid (mis on koodeks? kes on arvamusliider?), tuntud inimesi (kes on Mark Soosaar?). Kõik teemad on väga tihedalt seotud õpilase endaga ja tema igapäevaeluga (Tammar 2004).
Praktilised kogemused meediaõpetuse kui valikaine õpetamisel
Õpetamist alustades koosnes minu 35-tunnine meediaõpetuse kursus kokku 14 erinevast teemablokist, millest igale teemale oli ette nähtud 2 tundi:
1. Sissejuhatus meediasse
2. Ülevaade ajakirjanduse ajaloost Eestis
3. Ajakirjandussüsteem
4. Ajakirjanik ja suhtekorraldaja
5. Erinevad meediaþanrid:trükimeedia
6. Erinevad meediaþanrid: televisioon
7. Erinevad meediaþanrid:raadio
8. Intervjueerimine
9. Ajalehe kujundamine
10. Võim ja keel
11. Reklaam meedias
12. Meediamajandus
13. Meediaeetika
14. Infoühiskond: globaliseerumine
Lisaks klassitundidele toimusid kursuse jooksul mitmed õppekäigud telesaadete salvestustele.
Oma esimeste kursuste kogemusi tagantjärele analüüsides ning õpilaste hulgas läbi viidud küsitlusi arvestades tõin välja järgmised negatiivsed asjaolud:
1) Tundides läbivõetavat materjali oli liiga palju. Õpilased said liiga palju informatsiooni, mida nad ei jõudnud enda jaoks lahti mõtestada ja varasemate teadmistega suhestada.
2) Õpilased arvasid, et diskussioone ja ühisarutelusid oleks võinud veelgi rohkem olla. Teemad olid põnevad ja noorte jaoks olulised ning seega vajasid nad enda “lahtirääkimiseks” rohkem aega.
Mida ma oma kogemustest õppisin? Mida teen nüüd teisiti?
1) Vähendasin olulisel määral teemasid, mida tundides käsitleda. Jõudsin arusaamisele, et paljusid teemasid, mida oma tundides olin käsitlenud, saan hea koostöö eeldusel jagada teiste aineõpetajatega. Meediaõpetuses on palju teemasid, mida saab edukalt lõimida teiste õppeainetega: näiteks ajakirjandusajaloo materjale võib tutvustada ajaloo õpetajale, Interneti ja infoühiskonna teemablokid sobivad väga hästi arvutiõpetuse tundidesse ning ajalehe kujundamise elemente saab käsitleda kunstitundides. Emakeele õpetajaga sujub koostöö meediatekstide analüüsimisel. Koostöö eeldusteks on väga hea omavaheline kommunikatsioon, aineõpetajate abistamine meedia-alaste tugimaterjalidega ning õpetajate nõustamine, mille käigus teevad mõlemad osapooled selgeks eesmärgid, mida tahetakse saavutada ning lepitakse kokku, kuidas ja milliste vahenditega nendeni jõutakse.
2) Jaotasin õpilased kursuse alguses erihuvidele vastavalt rühmadesse (televisioon, raadio, trükiajakirjandus, suhtekorraldus, reklaam, eetika jne). Selle põhjuseks on asjaolu, et väikeste gruppidega on hõlpsam töid planeerida, erinevatesse meediaasutustesse õppekäike korraldada ning õpilased saavad endale huvitava teemaga süvenenumalt tegeleda. Õppeperioodi jooksul toimub suur osa tööst väikestes gruppides, kuid kahe nädala jooksul on vähemalt üks ühine tund, kus grupid presenteerivad üksteisele oma töö vaheetappe ning räägivad, mida nad on vahepeal teinud ja millised on nende eesmärgid ning olulisemad tegevused eelolevaks nädalaks. Kursuse lõpuks on igal grupil vaja esitada konkreetne töö ning toimub nende projektide-uurimistööde hindamine. Kursuse lõpuhindamisest võiks kutsuda osa võtma ka selle ala eksperte. Muidugi eeldab see õpetajalt suuremat sorti lisatööd ja heade kontaktide olemasolu, kuid toimib õpilaste jaoks väga hea motivaatorina kursuse jooksul oma töid hästi sooritada ja kogu projekti tõsiselt võtta.
Ajakirjanikud versus oma kooli õpetajad
Meediaõpetuse õpetamisel on paremal positsioonil need meediaõpetajad, kelle põhitööks on ajakirjandus ning kes tulevad kooli meediaõpetuse tunde andma. Nad saavad kasutada tundides enda praktilisi kogemusi, mis neil aastate jooksul on omandatud ja kuna nad on päevast päeva ise meedia sees, siis ei kulu neil end ümbritsevaga kurssi viimiseks samuti lisaaega, vaid see tuleb tööga n-ö loomulikul viisil kaasa. Kooli õpetajal aga tuleb kõik see töö ära teha oma vabast ajast.
Kuidas saaks abistada ja aidata õpetajaid, kel endil ei ole praktilist ajakirjanduslikku kogemust? Kuidas vähendada seda veelahet, mis laiub ajakirjanikest meediaõpetajate ja oma kooli aktiivsete aineõpetajate vahel, kes õpetavad meediat?
Väikest viisi algust on sellega juba tehtud ning kõik need algatused on leidnud õpetajate ja koolijuhtide hulgas ka poolehoidu. Tartu Ülikool on korraldanud mitmeid täiendkoolitusi õpetajatele, ilmunud on mõningaid abimaterjale, Eesti Ajalehtede Liit korraldab regulaarselt infopäevi ja annab välja Ajalehelehte, kus on samuti palju praktilisi ülesandeid, mida koolitundides kasutada.
Mida veel teha? Enamus õpetajaid leiab, et kontakte oma kolleegidega võiks rohkem olla (et õppida teiste kogemustest) ning samuti ei peeta heaks oma valdkonna infoliikumist (informatsioon erinevate koolituste ja materjalide kohta liigub aeglaselt ja ei jõua õigel ajal kohale, probleemide ja murede korral ei osata kellegi poole pöörduda, igaüks nokitseb vaikselt omaette ja leiutab jalgratast).
· Omavahel saaksid edukalt kogemusi jagada need meediaõpetajad, kes tegutsevad ajakirjanikena, ning need, kes töötavad koolis. Samuti saaks nii paremini levitada informatsiooni, mis puudutab kõikvõimalikke ekskursioone meediaasutustesse. Ajakirjanikest meediaõpetajad saaksid siin kindlasti oma kolleege nõustada ja organiseerimisel abiks olla. See eeldaks aga isiklikke suhteid, vastavate andmebaaside loomist (listid, kodulehekülg jne), miks mitte ka mitmete ürituste korraldamist (suvepäevad, nädalalõpu koolituspäevad jne).
· Toetan igati ka Tarmu Kurmi magistritöös välja öeldud mõtet piirkondlike konsultantide süsteemi loomisest (10-20 kooli kohta üks konsultant, kelle ülesanne oleks oma piirkonna koole meedia-alaselt nõustada).
· Tallinnas asuva konsultant-projektijuhi ametikoha loomine, kelle ülesanne oleks otsida ja organiseerida koolidele ekskursioone meediaasutustesse, külaliste-esinejate organiseerimine koolitundidesse, koolidele võimalike ajakirjanduslike väljakutsete-võimaluste loomine (et õpilastel oleks võimalik kirjutada ajalehte väikeseid lugusid, abistada raadiosaadete tegemisel jne) ning muu meediaõpetuseks vajaliku organisatoorse informatsiooni kogumine-levitamine.
· Meediaõpetuslike abimaterjalide koostamine. Seni on toetavaid materjale meediaõpetuse kohta ilmunud väga vähe (Aava 2003; Ugur 2004).
Koolijuhtide ning õppealajuhatajatega vesteldes selgus, et paljud koolid kaaluvad meediaõpetuse kui valikaine õppekavasse lisamist. Enamasti on aga takistavad põhjused järgmised:
· koolis puudub vastava kompetentsi või huviga õpetaja;
· meediaõpetusega tegelenud õpetaja on koolist lahkunud ning väärilist järelkasvu pole sirgunud;
· ei suudeta otsustada, kas meediaõpetust peaks andma kooli enda õpetaja või peaks seda õpetama inimene väljastpoolt kooli.
Kooli enda õpetaja rakendamisel peab koolijuht mõtlema õpetaja töökoormuse peale, pakkuma talle täiendkoolitusi, hoolitsema meediaõpetusalase inventari soetamise eest, kuid tema eelisteks on see, et õpetaja palkamise kulud on reeglina väiksemad, õpetaja tunneb hästi lapsi ja koolikorraldust, tal on võimalik õpilastega suhelda ka väljaspool tunniaega. Väljastpoolt tulnud inimene toob aga kooli värske hinguse, ta on õpilastele uus ja huvitav, samuti on tal hulgaliselt näiteid elust endast ning kindlasti valdab ta teemat põhjalikumalt. Tihti võib ta olla õpilastele autoriteetsem kui oma kooli õpetaja (meediaõpetuse õpetaja on ise olnud mõne saate juht, toimetaja või produtsent, tema juttu ja näiteid on lastel väga huvitav kuulata). Reeglina käivad õpilased väljastpool maja tulnud õpetajatega ka sagedamini õppekäikudel, sest õpetajatel ei ole vaja kulutada lisaressurssi nende võimaluste otsimise peale nagu oma kooli õpetajal, vaid ta kasutab lihtsalt enda töökohta või kolleege. Milline variant valida, jäägu aga iga kooli otsustada.
Küsides põhjusi, miks koolijuhtide arvates meediaõpetus õppeainena (ja just valikainena) oleks õpilastele vajalik, tuuakse välja, et nii saavad õpilased meediast süsteemsema ja laiaulatuslikuma ülevaate, õpilastele reeglina meeldivad meediaõpetuse tunnid, neil on teema vastu huvi ja nad tahavad selle kohta rohkem teada. Ka on tänapäeval mõistetud, et meedia on tõepoolest valdkond, mis väga olulisel määral sekkub meie igapäevaellu, tahame me seda või mitte, ning meie ainus pääsetee on õppida meediaga koos elama, mitte teda põlastama ega ignoreerima.
Paljud koolijuhid ja õppealajuhatajad käsitlevad meediaõpetuse tunde kui omamoodi vahepuhvrit raske ja rutiinse õppepäeva elavdamiseks. Meediaõpetus otsekui äratab õpilased unisest olekust üles, pakkudes neile tegutsemist ning kaasarääkimisvõimalust ning on sellisel moel õpilastele lõõgastavaks ja tavapärasest erinevaks õpikogemuseks. Ühes Tallinna koolis pandi meediaõpetus teadlikult neljanda ja viienda perioodi tunniplaani, sest õppealajuhataja väitel olevat lapsed kevadeks kõikidest õppeainetest nii väsinud, et ainuke, mis neile vaheldust ja tegutsemisrõõmu veel suudab pakkuda, on meediaõpetuse tunnid.
Kasutatud allikad:
Kurm, T. 2004. Eesti üldhariduskoolide õpetajate valmidus meedia õpetamiseks läbiva teemana. Magistritöö. Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond, Tartu Ülikool.
Intervjuu ajakirjanik-meediaõpetaja Rein Sikk’iga, 14. oktoober 2004.
Intervjuu ajakirjanik-meediaõpetaja Heidi Tammariga, 8. juuni 2004.