Mõisted. Andmed saadakse faktide vaatlemisel või mõõtmiste teostamisel.

Informatsioon on andmed kindlas kontekstis, andmed millel on asukoht ja tähendus (Jain 2001).

Kommunikatsioon on informatsiooni kandvate sõnumite vahetuse protsess. Tähenduste tekkimisel selle protsessi käigus on oluline osapoolte vaheline suhe (uta.fi).

Meedia on kommunikatsiooni vahendavad kanalid (kirjutamine, žestikuleerimine, käitumine). Tehnoloogilised vahendid võimaldavad laiendada kommunikatsiooni ulatust, suurendada kiirust ning lisada kanaleid (uta.fi).

Meedia terminit kasutatakse järjest rohkem tehnilise meedia, eriti massimeedia tähenduses. Mõnikord tarvitatakse seda kommunikatsioonivahendite üldfunktsioonile viidates (näiteks trüki- või ringhäälingumeedia), kuid tihti tähistab see ka tehnilisi vahendeid endid (näiteks raadio, televisioon, ajalehed, raamatud) (uta.fi).

Inimeste erinevus selles suhtes, kuidas nad informatsiooni kõige paremini vastu võtavad, võimaldab ja teeb vajalikuks erinevate tehnoloogiate ja meediateenuste olemasolu. Informatsiooniallikad toetavad ja täiendavad üksteist – esimesed uudised jõuavad huvilisteni raadio ja televisiooni vahendusel, pikemaid kommenteeritud ülevaateid saab lugeda ajalehtedest (Kleinsteuber 1995).

 

Meedia konvergents. Meedia konvergentsi baasiks on kommunikatsioonisüsteemide konvergents – multimeedia lahendusi võimaldav digitaalne tehnoloogia. Internetis on jälgitav peamiste konversatsioonivormide kasutamine üheskoos: hääl, kirjutatud tekst, liikuv graafika. Eksisteerib vaba liikumise võimalus pakutavate materjalide vahel – ligipääs informatsioonile ei sõltu enam üheainsast meediumist (uta.fi). Informatsiooni sünteesimine ja tõlgendamine toimub sõnumi päralejõudmiseks sobivaimat meediumi kasutades (Jain 2001).

 

Kommunikatsioonitehnoloogia konvergents. On-line ajalehed on reaalsus, kuid uudised Internetis ei ohusta ajalehti põhjusel, et maailmas olemas oleva informatsiooni tohutu hulga tingimustes on tarbijale määravaks selle usaldusväärsus. Nii on ajalehed Internetis tugevdamas ka oma trükiväljaannete positsioone, olles alati oma lugeja teenistuses lootuses, et traditsiooniline vorm täidab lugejate vajadused ning on-line kõikjalviibivus ainult täiendab seda (Castells 2001).

Jättes televisioonile meelelahutuse, on Interneti kasutamine rakendatud temaatiliste huvide teenistusse. Internetti kommunikatsioonivahendajana iseloomustab paljude huvidega ühendatud praktilise orientatsiooniga aktiivne kasutus, suhe meediamaailmaga piirdub tihti päevauudiste lugemisega (Castells 2001).

 

Interneti võimalused. Internet – see on avatud infoallikas, tasuta postitusteenus, detsentraliseeritud ringhääling, pooljuhuslik interaktsioon, eesmärgipärane kommunikatsioon ja jagatud looming (Castells 2001).

Internet informatsiooni vahendajana võimaldab traditsiooniliste infokandjatega võrreldes märksa kõrgemal tasemel interaktiivsust ja kommunikatsiooni. See sisaldab ja ühendab tuhandeid alternatiivset infot kandvaid saite ja uudisteportaale. Kasutaja roll muutub mitmekülgseks kuna üheaegselt on võimalik olla nii info pakkuja kui ka vastuvõtja (Viherä & Nurmela 2001). Osade esitatud seisukohtade kohaselt muudab on-line ajakirjandus oma lugejad passiivsetest uudiste vastuvõtjatest aktiivseteks uudiste tootmises osalejateks (Hujanen 2001).

Interneti areng ja on-line ajakirjanduse võimaluste avardumine on kohati olnud lausa revolutsioonilise iseloomuga – kogu meediamaastik on muutumises, turule paisatakse uusi tooteid, füüsiline informatsioon digitaliseeritakse ning erinevad kommunikatsioonivahendid kattuvad või integreeritakse (Viherä & Nurmela 2001).

 

Infoühiskond

 

Infoühiskonna teooriad. Maailma tööstuslikult arenenuima riikide grupi (USA, Euroopa, Kaug-Ida) tänapäevase ühiskonna defineerimisel võistlevad kaks argumentide gruppi. Esimese kohaselt (mida toetavad teiste hulgas Giddens, Webster, Schiller ja Habermas) on meil tegemist industriaalühiskonna edasiarenguga, teine (esindajateks näiteks Bells ja Castells) väidab justkui oleks korralduslikult tekkimas täiesti uus ühiskond, mida võib nimetada post-industriaalseks või infoühiskonnaks ning milles arengu võtmeteks on tehnoloogia, teadmine ja informatsioon. Infoühiskonnas toimub informatsiooni produtseerimine (uurimis- ja arengutegevus), töötlemine (õppimine ja õpetamine) ning jaotamine meedia ning kommunikatsioonitehnoloogia abil. Informatsioonist saab võtmeressurss ning informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiast ühiskonna võtmetehnoloogia. Veel üks uue ühiskonnakorralduse omadusi on, et sümboolne töö (ekspertteadmine) muutub korraldavale eliidile omaseks ja seda loovaks vahendiks. Tehnokraadid, finantsinimesed ning mänedžerid okupeerivad juhtivad kohad selles uues ühiskonnas (uta.fi).

 

Informatsioon ja tehnoloogia infoühiskonnas. Infoühiskonda võib määratleda olemasolevaks informatsiooni hulga ja olulisuse baasil (kvantitatiivne lähenemine), kuid ka lähtuvalt selle iseloomust (kvalitatiivne tee).

Esimese lähenemise kohaselt on „tehnoloogia see, mis loob infoühiskonna baasi“ (uta.fi). Viimase kahe aastakümne jooksul on informatsioonitehnoloogia ja Internet oluliselt muutnud ettevõtete äritegevuse, õpilaste ja teadusinimeste uurimise ning avaliku sektori teenuste pakkumise iseloomu. Interneti mõjud kuuluvad oma tähtsuselt samasse klassi, millesse 18. ja 19. sajandi tööstuslik revolutsioon (Euroopan komissio 2002).

Peamine uue ühiskonnakorralduse tekke põhjus on informatsioonitehnoloogia sisseviimine igasse ühiskondlikku valdkonda avalikest teenustest haridussüsteemini, poliitikast elektroonilise kaubanduseni, administratsioonist tervishoiuni. See loob juurde ka uusi, tehnoloogilisi oskusi nõudvaid töökohti (uta.fi). Sellele sarnaselt rõhutab Euroopa Komisjoni raport (2002), et informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamise lisandumine toetab majanduse kasvu ja konkurentsivõimet. Tugevat ja konkurentisvõimelist majandust ei saavutata lihtsalt tootmis- või teenindusprotsessis digitaalset tehnoloogiat kasutusele võttes: lisaks on vaja professionaalseid töötegijaid ning ”kirjaoskajaid” kulutajaid ostma uusi vahendeid ja teenuseid. See tähendab kodanike koolitust kõigis vanusgruppides. Konkurentsivõime sõltub siis sellest kui palju investeeritakse inimestesse. Ka kogumik ”Nordic Information Society Statistics” (2002) on infoühiskonna infrastruktuuri määratlemisel konkreetne – see koosneb nii tehnoloogilisest baasist kui ka inimressurssidest. Tehnoloogilised eeldused on näiteks telekommunikatsioonivõrgustikud ning kaasnevad teenused, inimpotentsiaal sisaldab üksikisikute kvalifikatsiooni.

 

Teisest suunast läheneb küsimusele infoühiskonna teooriate aktiivsemaid kriitikuid Frank Webster (2002), kelle arvamuse kohaselt „võimalus kvantifitseerida informatsiooni hulka on kahtlemata kasulik, kuid mitte piisav, et veenduda justkui oleks selle ulatuslikkus põhjalikult muutnud ühiskonda.“ Infoühiskonna tegelikuks hindamiseks ja selle võrdlemiseks teiste sotsiaalsete süsteemidega peab arvestama informatsiooni tähenduse ja kvalitatiivsusega.

Igapäevases elus informatsiooni vahetades on olulised selle semantilised näitajad – tähendus ja väärtus: on see informatsioon oluline, täpne, mõttetu, huvitav, adekvaatne või juhendav. Matemaatiliselt bittides mõõdetava informatsiooni puhul ei ole need näitajad tähtsad, informatsioon on määratud sõltumatuna oma sisust, see on kui füüsiline element, sarnane energiale või mateeriale. Sarnane tähenduse kaotsiminek on omane majandusteadlaste definitsioonidele – semantilised väärtused on kõrvaldatud ja asendatud hinna ühisnimetajaga. Sellise informatsiooni mõõtmine on aga keeruline – kaotsi läheb suurem osa tähendustest tulenevast heterogeensusest (Webster 2002).

Infoühiskonnast teoretiseerides puudub vajadus rakendada kvantitatiivseid meetodeid informatsiooni ekspansiooni uurimiseks kuna oluliseks on osutunud hoopis kvalitatiivsed muutused info kasutamise viisis. Infoühiskonna definitsiooni aluseks võiks võtta teoreetilise teadmise poolt hõivatud positsiooni – informatsiooni- ehk teadmiste ühiskonnas on tegevuste organiseerimisel prioriteetsel kohal teoreetiline teadmine. Teoreetilise teadmise omadusteks on abstraktsus, üldistatavus ja kodifitseeritavus mingis meedias. Vastupidiselt Tööstusliku Revolutsiooni ajal toimunule saavad tänapäeva innovatsioonid, eriti teaduslikud ja tehnoloogilised, alguse tuntud ja kirja pandud teoreetilistest printsiipidest (Webster 2002).

 

Traditsiooniline meedia (ajalehed) Soomes ja Rootsis

 

Positsioon. Ajalehed hoiavad Põhjamaades erilist positsiooni – väljaannete hulk võrreldes elanikkonna suurusega on kõrgeim kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides (Helsingin Sanomat 2003; Sauri 2004), ajalehed on kõige intensiivsemalt jälgitud meedia (Helsingin Sanomat 2003; Hadenius & Weibull 1999), lugejaskonda iseloomustab kõrge tellimuste määr (Sauri 2004; Hadenius & Weibull 1999) ning kõrge haritus ja lai majandusküsimusi ning poliitikat puudutav silmaring (Helsingin Sanomat 2003; Hadenius & Weibull 1999). Erinevalt muust Euroopast loevad naised Soomes ja Rootsis ajalehti sama palju kui mehed (Hadenius & Weibull 1999, 149).

 

Struktuur. Euroopas ilmus esimene ajaleht aastal 1609 (Kleinsteuber 1995), Rootsis aastal 1645 (Hadenius & Weibull 1999) ning Soomes, Turus, aastal 1771 (Salokangas 1999). Kuigi esimene ajaleht Soomes oli rootsikeelne, ilmus ka esimene soomekeelne juba samal kümnendil.

Põhiline pressistruktuuri väljakujunemine toimus paralleelselt tekkiva parteikorraldusega 19. sajandi lõpul ja 20. alguses. Eraldumine toimus 1930. aastatel, kui parteide toetajaskondade poolt tagatud turuosa ei tootnud enam piisavalt kasumit ning ajalehed asusid majanduslikku võitlusse ka üle regioonide piiride (Hadenius & Weibull 1999; Salokangas 1999). Võidutsev väljaanne mis omandas hiljem monopoolse seisundi selgus järk-järgult, suurimate linnade ajalehed saavutasid metropolilehe staatuse, väiksemad jäid regionaalseteks. Kolmas aste – kohalikud ajalehed – on regionaalsetest kõige lihtsamini eristatavad funktsiooni ja sisu poolest (Salokangas 1999).

Soome ja Rootsi ajalehed apolitiseerusid ja professionaliseerusid olulisel määral 1970. aastatel, vähem Rootsis ja suuremal määral Soomes (Hadenius & Weibull 1999; Salokangas 1999). Regionaalne tase on jäänud igapäevase pressi tuumaks ka pärast partei häälekandjate süsteemi allakäiku (Hadenius & Weibull 1999; Salokangas 1999). Provintsiaalse tasandi kõrval on olulised metropolide hommikulehed, Rootsis eriti Stockholmi regiooni lehed ning Soomes vastavalt Helsinki regiooni omad. Need toimivad komplementaarsete infoallikatena ka väljaspool mainitud suurlinnade regioone (Hadenius & Weibull 1999).

 

Turuseis. Rootsi ajalehetööstuse kõrgeim seis oli 1920. aastatel, mil vähemalt kolm korda nädalas ilmuvaid ajalehenumbreid oli 189. Vastav number pärast järk-järgulist allakäiku oli 1997. aastal 107. 1990. aastate jooksul on märgatav olnud eriti metropolide lehtede (nii hommiku- kui õhtulehtede) tellijaskonna vähenemine umbes 10 protsendi võrra (Hadenius & Weibull 1999, 139).

Erinevalt Rootsist leidis Soomes peaaegu kogu 20. sajandi vältel aset nii ajalehtede numbrite kui trükiarvu juurdekasv. Pöördepunktiks osutus 1990. aastate alguse majanduskriis – kümne aasta jooksul vähenes lehtede ringlus umbes 20 protsendi võrra (Salokangas 1999, Sauri 2004), mõnede keskmise suurusega ajalehtede trükikojad suleti täiesti (uta.fi). 2003. aastal publitseeriti Soomes 202 numbrit ajalehti, 30 tiitlit neist igapäevaselt (Helsingin Sanomat 2003).

 

Infoühiskond ning uus meedia (Internet) Soomes ja Rootsis

 

Infotehnoloogia. Tehnoloogia poolest on Põhjamaade ühiskonnad juhtival kohal tööstusriikide seas ning seega kogu maailmas. 2002. aastal oli umbes 90 protsendil kõigist Põhjamaade (Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island) kodanikest ligipääs mobiiltelefonile, rohkem kui 70 protsendil arvutile ning rohkem kui 60 protsendil kodusele Internetiühendusele (Nordic Council of Ministers et al. 2002). Võrdluseks, Euroopa Liidu keskmine Internetiühenduste arv kodumajapidamistes oli 2002. aasta suvel 40 protsenti (Euroopan komissio 2002).

IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) tööstus on oluline majandussektor Põhjamaadest just Soomes ja Rootsis, andes 10 protsenti tööhõivest ning umbes 20 protsenti kogu majanduskäibest. Ka olulise osa Soome ja Rootsi väliskaubandusest moodustab kaubandus telekommunikatsioonivahenditega (Nordic Council of Ministers et al. 2002).

Internetiühenduste protsent on Põhjamaadest kõrgeim Islandi elanikkonna seas (79 protsendil kodune ühendus) ning Rootsis (71 protsenti). Taani ja Soome tase oli 60-65 protsendi vahel (Nordic Council of Ministers et al. 2002).

 

Inimesed. Oma Internetiühendust kasutab uuringu kohaselt vähemalt kord nädalas 63 protsenti rootslastest ning 52 protsenti soomlastest, keskmiselt kulutatakse seal aega 7 tundi nädalas (Nordic Council of Ministers et al. 2002).

Peamiselt kasutatakse Internetti informatsiooni otsimiseks ja kommunikatsiooniks. E-mailide saatmine on muudes Põhjamaades võrreldes Soomega kõrgem – nii kasutab üle poole täiskasvanud rootslastest (ehk üle 80 protsendi Interneti kasutajatest) Rootsis elektronposti regulaarselt. Soomlased seevastu on tihedamini seotud Internetist informatsiooni otsimisega (Nordic Council of Ministers et al. 2002).

Elektroonilise panaganduse teenuseid kasutavad nii Soomes kui Rootsis natuke vähem kui pooled kasutajatest, siis interaktsioon avaliku sektori ametnikega on Rootsis kõrgeim Põhjamaadest, üle 40 protsendi Interneti kasutajatest (Nordic Council of Ministers et al. 2002).

Findahli (2004) järgi on rootslaste levinumad tegevusalad Internetis on kirjavahetus, hobidega tegelemine, pangaoperatsioonid, surfamine, reisid, uudised ja ajalehtede lugemine. Tähtsaimatest informatsioon- ja andmeallikatest tuleb rootslaste jaoks televiisor esimesena ning Internet viimasena. Internet on enamikule jätkuvalt teiste meediumite täiendamiseks ja kontrollimiseks. 2000. ja 2003. aasta võrdluses oli Interneti tähtsus uudisteallikana isegi langenud.

Ka uuring, mis käsitleb Soome noorte harjumust lugeda päevauudiseid Internetist, tõdeb, et huvi on üldlevinud arvamusest tagasihoidlikum. Internetiuudised on peamiselt täiendavaks infoallikaks, oluliseks peetakse uudiste lühidust, infoallika head struktureeritust ja väljanägemist, uudistebaasi kiiret uuenemist ning seda, et materjal on tasuta saadaval (Hujanen 2001).

 

Optimistid. „Tundub olevat ilmselge, et soomlased on alati olnud huvitatud uutest tehnilistest lahendustest, mida inimesed meeleldi oma igapäevase elu lahutamatute osadena omaks võtavad,“ väidab Antti Kasvio (2000) Tampere Ülikoolist oma artiklis Nokia eduloost. Soome, ja hiljuti ka Rootsi, on pälvinud palju avalikku tähelepanu tänapäeva arenenuimate infoühiskondadena. Kogu [Soome] ühiskond näib funktsioneerivat homse juhtmeühendusteta infoühiskonna eksperimentaalse laboratooriumina, arvab Kasvio. Infoühiskonna ideaalina number üks maailmas, on Soome heaks näiteks tänapäeva ühiskonnast (uta.fi).

 

Agentuuril „Investeeri Rootsisse“ on olnud põhjust rõõmustada: iga-aastane IDC/World Times Survey on kolmandat aastat järjest paigutanud Rootsi 55 riigi seas arenenuimaks infoühiskonnaks aastal 2002, arvesse võeti 23 muutujat neljas infrastruktuuri kategoorias, mis olid Interneti, informatsiooni, arvutite ja sotsiaalne kategooria (ISA 2002). Rootsi on tipus igas võrdluses, mis üritab kvantitatiivselt esitada uue tehnoloogia kasutamist ja juurutamist. Avalik sektor, tööstus ja tarbijad julgustavad ühiselt IKT arengut. Lähtudes teadus- ja arendustegevuse pikaajalistest investeeringutest, kõrghariduse struktuurist ja tarkvara arengust, on Rootsis teaduspõhiseim majandus kogu maailmas. „Rootslastel on traditsiooniks kiiresti omaks võtta innovatsioonid ja tehnoloogiad,“ on sama väljaanne tsiteeritud tehnikateadlast Glover Fergusoni.

„Pärast kümmet aastat Interneti kättesaadavust tunneb suurem osa – 54 protsenti – rootslastest end mitte olevat osaline selles mida kutsutakse uueks infoühiskonnaks,“ jahutab osa optimismi Olle Findahl (2004), Maailma Interneti Instituudi teadur Gävlest.

 

Traditsioonilise ja uue meedia esindajad minu uuringus

 

Külastatavaimad Internetileheküljed

Soome: www.gallupweb.com

Rootsi: www.mediacom.it-norr.se/23/kia/final_web

 

Lühiiseloomustus: „Dagens Nyheter“

“Dagens Nyheter” on Suur-Stockholmi regiooni ja kogu Rootsi suurim hommikuleht. Hadeniuse ja Weibulli (1999) klassifikatsiooni kohaselt on “DN” metropoli hommikuleht, tööpäevadel publitseeritakse sellest 353 000 koopiat, nädalalõpul üle 400 000.

 

Lühiiseloomustus: www.expressen.se

Www.expressen.se on õhtulehe „Expressen“ võrguväljaanne. „Expressen“ paberkandjal on trükiarvu poolest tööpäevadel kolmas (330 000,„Aftonbladeti“ ja „Dagens Nyheteri“ järel), nädalalõpul teine (440 000). Unikaalseid kasutajaid oli „Expresseni“ saidil kevadel 2003 ligi kaks ja pool miljonit („Aftonbladeti“ saidi ligi kuue miljoni järel teine koht).

 

Lühiiseloomustus: „Helsingin Sanomat“

“Helsingin Sanomat” on kogu Põhjamaade ruumi suurim igapäevaselt ilmuv ning Helsinki metropolis hommikulehena Soomes ülerahvusliku tähtsusega ajaleht. Seda trükitakse tööpäeviti üle 430 000 koopia, millel on arvestuslikult 1 110 000 lugejat. Suur-Helsinki regioonis on kattuvus napilt alla 70 protsendi ning kogu maal umbes 20 protsenti (Helsingin Sanomat 2003; Salokangas 1999).

“HS” kuulub Soome suurimale meediakorporatsioonile SanomaWSOY.

 

Lühiiseloomustus: www.mtv3.fi

Www.mtv3.fi on kommertstelekanali MTV3 Interneti kodulehekülg, mis muu hulgas vahendab uudiseid. Mtv3 kuulub Soome suuruselt teisele meediakorporatsioonile Alma Media.

 

Kasutatud kirjandust

 

Castells, A. (2001) The Internet Galaxy

Euroopan komissio (2002) „Kohti tietoon perustuvaa Eurooppaa. Euroopan unioni ja tietoyhteiskunta.“

Findahl, O (2004) „Svenskarna och Internet 2003.“

Hadenius, S. & Weibull, L. (1999) „The Swedish newspaper system in the late 1990s: tradition and transition.“

Helsingin Sanomat (2003) „Helsingin Sanomat – a whole range of media.“

Hujanen, J. (2001) „From consuming printed news to making online journalism? Young Finns’ newspaper reading at the Millennium.“

Invest in Sweden Agency (ISA) (2002) „Information & communications technologies.“

Jain, R. (2001) „Digital experience.“ Communications of the ACM, vol. 44, no 3

Kasvio, A. (2000) Information society as a national project – analyzing the case of Finland.“

Kleinsteuber, H. J. (1995) „Political and cultural roles of the European mass media.“ In Shelley, M. and Winck, M. (eds.) Aspects of European Cultural Diversity.

Nordic Council of Ministers, Statistics Denmark, Statistics Finland, Statistics Iceland, Statistics Norway & Statistics Sweden (2002) „Nordic Information Society Statistics.“

Salokangas, R. (1999) „From political to national, regional and local. The newspaper structure in Finland.“

Sauri, T. (2004) „The changing mass media scene in Finland.“

Viherä, M-L. & Nurmela, J. (2001) „Communicating capability as an intrinsic determinant for information age.“ Futures, vol. 33

Webster, F. (2002) Theories of the Information Society

 

uta.fi

http://www.uta.fi/viesverk/fmcs/