I

Viimaste aastate Tallinna ruumilisi muutusi on arhitektuurikriitikas kirjeldatud kui „isetekkelisi“, kus enam ei järgita üldplaani, kus riigi ja linna sekkumine linnaliste protsesside arengutesse on minimaalne ja kus määrav roll on kinnisvaraarendajal. Linn areneb seega kaoseliselt, „tükiliselt“, ja selle ruum on kui kollaaž (Lehtovuori, Havik 1999). Tihti ringlevad need määratlused ja metafoorid artiklites ilma, et nende laiemaid põhjusi analüüsitaks ja kriitiliselt nende taustu avataks. Linnageograafidest Tallinna muutustega rohkem tegelenud Jussi Jauhiainen tõdes käesoleva aasta alguses, et üleminekuaastate Eestis on linnade arengu analüüsile hämmastavalt vähe tähelepanu pööratud (Jauhiainen 2004:145), rääkimata siis kriitilisest linnauurimusest, mis laiendaks siin toimuvat globaalsesse kapitalismi ruumiliste muutuste konteksti. Enamasti visandatakse universalistlikust positsioonist lähtuv modernistlike planeerimisprintsiipide kriitika, mis vastukaaluks seab endale eesmärgiks abstraktse „hea“ linna saavutamise (Laigu 2003, Ahas, Mark 2004). Nii kirjutavad Ülar Mark ja Rein Ahas Postimehe arvamuskülje artiklis „Mis peataks linnade allakäigu?“, et linnaruumi languse põhjuseks on tänava kadumine ja monofunktisonaalne linnaruum[1], sellele vastukaaluks visandavad autorid kujutluspildi 19. sajandil tekkinud suurlinnade ümberkujundatud keskuste mudeli

Monofunktsionaalsete tänavatega valglinnadele vastukaaluks võib hea linnaruumi näitena tuua euroopaliku kesklinna maju, kus tänavatasemel on avatud poed, teenindusasutused ja kohvikud, ülakorrustel elavad inimesed.[2] (Ahas, Mark 2004)

Sama moodi kõneleb „heast“ linnast arhitekt Tõnu Laigu tõdedes, et 

„Eesti linnad on loomuliku ja totalitaarse maailmanägemuse segu. Linnaruum on kujunenud kunagiste järjepidevate arengute, klassikaliste, stalinistlike või vabaplaneeringuliste struktuuride, tsoneerimise ning insenervõrgustike juhuslikust koosmõjust. ... Tulemuseks on palju unustatud alasid, ebaloogilisust ja ruumikonflikte, mis sageli asetsevad päris linna südames. Ühene järgnevus on kadunud. Kuidas minna edasi? Kuidas leida universaalne põhimõte hea linna ehitamiseks?” (Laigu 2003)

Alljärgnevalt püüangi lähemalt vaadata kahte vastandlikku näidet „hea“ linna saavutamiseks või isetekkelisuse kontrollimiseks, ja seejärel, vahetades rakurssi näidata mõlema positsiooni sarnasust ruumi tõlgendamise seisukohalt vaadates. Lõpuks toon näite ambivalentsest ja mitmemõttelisest linnaruumist, mis ei ole üheselt taandatav visuaalsusel põhinevatele analüüsi meetoditele.

 

II

2004. aasta aprillis kureeris Karin-Hallas Murula Eesti Arhitektuurimuuseumis näituse „Konstantin Pätsi Tallinn“. Näitusel olid eksponeeritud erinevad 1930. aastate keskpaigast pärit nn Tallinna kesklinna ruumilise mõju projektid mis vaikiva ajastu laines pidid vabariigi pealinna ümber kujundama „väärikaks“ ja „esinduslikuks“. Mõne aasta jooksul ehitati kesklinna hulgaliselt tumeda terrasiitkrohviga kaetud kivimaju mis moodustasid ühtsena mõjuvaid tänavalõike ja –seinu; tuntuim on siin muidugi Pärnu mnt algus, aga ka Roosikrantsi, Kentmanni ja Fahelmanni t-d.; Narva mnt muudeti nii laiaks nagu see täna on jne. Planeerimisprojekte allkirjastas Päts ise, need käisid läbi range ideoloogilise kontrolli.

Näitusega kaasnevas pikemas artiklis kirjeldab kuraator idee tausta, viidates alguses kohe vaikiva ajastu autoritaarsetele meeleoludele ja kirjeldades seejärel linnaehituslikke saavutusi; paaril korral võrreldakse Pätsi Hitleri ja Mussoliniga kes olid ka kõvad ehitajad, korra tõmmatakse paralleel Tallinna arhitekti Herbert Johansoni ja Hitleri arhitekti Albert Speeri vahel (Hallas-Murula 2004). Artikkel on varjamatult paradoksaalse probleemiasetusega, võiks öelda, et ka provokatiivne: oli küll autoritaarne kord ja demokraatia puudumine ent: „just neil aastatel [loodi] Tallinnas linnaruum, mida me tänini tajume kesklinnana.“ (Hallas-Murula 2004)

Siit edasi aga muutub artikli seni varjatud soosiv toon 1930ndate ehitustegevuse vastu avalikuks: “Ruumilise mõju projektid peegeldavad 1930. aastate teise poole linnaarendamise kindlakäelisust“, ja autor küsib, et kas tänapäeva kaootilisel ja heitlikul linnapildil kus „tänavaääred on täis tühimikke ning kahetsusväärselt palju ümbrust ignoreerivaid ehitisi“ (Hallas-Murula 2004) oleks midagi tollest perioodist õppida. Ta vastab ise, et 70 aastat on küll mööda läinud ja ajas lihtsalt tagasi minna ei saa, ent mõistab seda võimatust eelkõige füüsiliste muutustega linna struktuuris (selline sirgete joonte tõmbamine kesklinnas poleks enam võimalik sest osa tänavaga „mittestandardses suhtes“ olevaid vanu maju on muinsuskaitse all ja neid ei saa lammutada). Sellegipoolest arvab Hallas-Murula, et

“Tunneme [!] teravat puudust terviknägemusest ja kindlatest otsustustest, mis ei lähtuks ainult erahuvidest. Ka Pätsi ajal kehtis eraomand, ent linnaarendamises lähtuti seisukohast: “Tallinn kui pealinn on majaomanike linna kõrval eeskätt ka riigi linn.” (Hallas-Murula 2004)

Näituse eesmärk oli siis selgelt seotud tänase olukorraga linnaplaneerimises ja oli omapoolseks eeskujuks võimalikele tuleviku planeeringutele mis võiksid samuti lähtuda sarnastest eesmärkidest linnaehituses (lahtiseks jääb kas ka sarnastest vahenditest selle saavutamiseks).

Jätan siinkohal kõrvale millises linnas mulle endale elada meeldiks, kas kaootilises ja demokraatlikus või autoritaarses aga see-eest korras, ka ei vaata ma pikemalt mis olid kunstiajaloolase positsioonilt tehtud näituse puhul need põhjused mis sundisid seda arhitektuuri vaatama paljus ahistoristlikult justkui kontekstist väljarebituna (millele püüti vastanduda, milline oli valitud arhitektuurikeel jne). Püüan selle asemel keskenduda selle arhitektuuri/ planeerimisviisi tähenduslikkuse teemale ja järeldada arhitektuuri ja planeerimise formaalset keelt analüüsides milliseid konnotatsioone antud ettepanek endas kannab, kuidas seda ruumi lahata kui “ideoloogilist”.

Ma ei arvagi, et füüsiliste objektide toel oleks kuidagi võimalik kehtestada sümboolseid tähendusi, mis oleksid ajaloo ülesed ja püsivad. Linna representatsioonidest ja ehitatud keskkonna tähendustest kõneldes tuleb ikka ja alati rääkida pigem nende püsimatusest ja muutuvusest. Nagu Frederic Jameson kirjutab, võib ruumiline mitteteadvus luua assotsatsioone ükskõik milliste objektide ja kujutelmade vahel, nagu unenäos: “laip tähendamas juubeldavat eufooriat, armastatu foto kutsumas üles vägivaldset ksenofoobiat. Ei piisa sellest, et öelda, et vastandid viitavad teineteisele: nad just nimelt tähistavad teineteist.” (Jameson 1997:258). Niisiis ei ole muidugi ka mainitud Pätsi aegse linnaplaneerimise “korda” sisse kodeeritud kestev sümboolne tähendus, mida peaks antud näituse ja ettepaneku puhul kartma. Äärmisel juhul võime me rääkida teatud majanduslik-poliitilisest süsteemist mida selline linnaplaneerimine representeerib, et kas see on ainuvõimalik autoritaarse korra tingimustes, ja ruumipsühholoogilistest kvaliteetidest või ajastu väärtushinnangutest mida selline planeering esindab, ent ka sellisel juhul ei tähenda see veel nö ruumi kohandamise ja aktiivse kaaperdamise võimatust sellise planeeringu sees.

Kahtlemata on retoorika heast linnast väga ahvatlev, ja kujutlus traditsioonilise perimetraalse hoonestusega hierarhilise linnaruumi taasloomisest on lääne arhitektuuridiskursuses figureerinud 1970. aastate lõpu konservatiivse postmodernismi laine esiletõusust alates; ja sellisena kritiseeritav sarnases võtmes postmodernismi kriitikaga. Kevin Lynch visandas oma 1980. aastate teostes “hea linna vormi”, mis oma praktilistes näpunäidetes ja teooriates visuaalselt kaardistatavast ja mällu talletatavast linnaruumist pakkus arhitektidele lihtsat äratundmist, mida sai väikese vaevaga oma praktikasse üle kanda (Jameson 1997:266). Ometi on siin tegu millegagi, mida Frederic Jameson nimetab fenomenoloogiliseks humanismiks kus visuaalsetel alustel organiseeritud linnaruumile on hoonete mõõdu ja proportsioonide kriteeriumiks idealiseeritud inimene oma kujuteldavas ajalooüleses füüsilisuses[3], kandes endas midagi sellest mis arhitektuuris valitses nii antiigis (Vitruvius) kui renessansis (Alberti, Palladio) ja seega kannab endas ka arhitektuuridistsipliini ajaloo piiranguid. Selline rehumaniseerimine oli omamooodi vastus ruumilisele võõrandumisele II maailmasõja järel ja katse taastada moodsa tööstuslinna mittevõõrandunud kogemust, ent, Jameson tuletab meile meelde, et modernism oli ka ise olnud kunagi vastuseks sellele võõrandumisele, küll radikaalselt erineval kujul ja humanistlik-fenomenoloogilise positsiooni reaktsioonilisus peaks meile selginema kui me vaatame selle visandatud harmooniat modernsuse enda “meeleheitliku vägivaldsuse” taustal (Jameson 1997:266)[4]. Küsimus on siis, kas on võimalik minna tagasi sellise arhitektuuri kui puhtalt vormi juurde ilma vajalikku hinda maksmata? Ilma poliitilise muutuseta mis sellise ruumi aluseks kunagi oli. Ja kas mitte ei hakka jaatava vastuse puhul toimuma selle “hea linna” kunstlik tootmine ja rekonstrueerimine analoogina kommertsialiseerunud päranditööstusele ja teemapiirkondadele (nn Uus Urbanism, eriti Disney kommuun “Celebration”). Ka on Triin Ojari olulise punktina maininud näitusel väljas olnud Pätsi aegsete majade selget tõusiklikku iseloomu “kus korterid on alati tava-inimesele “head” ja kättesaamatud tundunud” (Ojari 2004).

 

III

Tahan edasi tuua näite mis asub esmapilgul “korra kehtestamise” pöördpoolel ja näiliselt “surfab“ kaosel. 2004. aasta alguses avalikustas arhitektist ja geograafidest koosnev töörühm Rein Ahas, Ülar Mark ja Heiki Kalle andmekogumise ja kaardistamise viisi, mida nad nimetavad sotsiaalse positsioneerimise meetodiks ja millele nähakse ühiskonnas väga laialdast rakendust, sealhulgas ka linnaplaneerimises. Meetodi aluseks on lihtne mõttekäik sellest, et mobiiltelefoni asukohta jälgimist reaalajas (juba praegu reaalselt toimiv praktika, näiteks kaitsepolitsei puhul) on võimalik ühendada telefoni omanikku iseloomustavate sotsiaalsete tunnustega (vanus, sugu, sissetulek, haridus jne). Nii saab väga täpselt uurida mitte ainult inimeste ruumilist paiknemist vaid ka erinevate sotsiaalsete gruppide paiknemise dünaamikat; autorite sõnul teostub nii “teadlaste ammune unistus /…/ uurida ühiskonna käitumist ajas ja ruumis” (Ahas jt 2004:508). Jätan siinkohal kõrvale meetodi praktilise poolega seotud küsimused, ja vabatahtliku andmete loovutamise või data-nudismi ja jälgimise/jälgitavuse probleemi. Ka ei soovi ma kahelda meetodi innovatiivsuses või vajalikkuses nii geograafia kui planeerimise seisukohast (tunnistan, et mul puudub selleks ka pädevus). Küll aga polemiseeriksin ma autorite mõningate järeldustega mis nende järgi SPM endaga kaasa toob, eelkõige planeerimise osas. Esimene märkus puudutab otsesemalt arhitektuuri ja planeerimise praktikat, teine seisukoht on epistemoloogilisemat laadi.

Autorid väidavad siis, et selline digitaalne kaardistamine omab suuremaid lainetusi kogu ühiskonnakorraldusele, mida nüüdsest on võimalik vormida dünaamilist sotsiaalse liikumise mudelit silmas pidades. Lisaks praktilisematele järeldustele, et geograafide ja planeerijate töös vajalike andmete hulk ja täpsus suureneb, nende kogumine odavneb ja lihtsustub, on üheks SPM-i analüüsi tulemuseks ka seisukoht, et „Ühiskonna juhtimine muutub lihtsamaks, sest õpime tundma linimeste arvamusi ja harjumusi“ (Ahas jt 2004:521) (arvan küll, et arvamusi nii lihtsalt tundma ei õpi). SPM lubab autoritel järeldada, millised inimesed kus ja mis ajal liiguvad ja vastavalt korralduslikult sellesse protsessi sekkuda.

„Inimeste hulk ja sotsiaalne koosseis tänavatel ja majades muutub pidevalt, iga minuti, tunni ja päevaga. Kui SPM-kaart näitab seltskonna muutumist mingis piirkonnas, saab seda ruumi ka teistmoodi kasutada. Muutuda saavad hooned, funktsioonid, infoviidad, reklaamid jne. /.../ Tegelikult hakkavad tulevikus muutuma terved hooned, sõltuvalt näiteks inimeste liikumissuundadest (tööle-koju) või eesmärkidest (puhkus-töö).“ (Ahas jt 2004:523)

Seejuures läheb autoritel põhjus-tagajärg suhe kohati sassi, näiteks kirjeldades võimalust „planeerida liinibusside jõudmist pensionäride elurajooni neile sobival ajal“ (Ahas jt 2004: 523), tekib küsimus, et kas mitte see „sobiv aeg“ ise ei ole liinibussi järgi seatud. Siit ka arvamus, et selline positsioneerimine ei võta arvesse (ja ei saa arvesse võtta) liikumise ja võimu suhet, tõrjutust, vägivalda või domineerimist, kuidas sotsiaalsete gruppide dünaamika võib olla põhjustatud väga erinevate impulsside poolt, vabatahtlike või mittevabatahtlike poolt, kuidas osa inimesi on ise oma liikumise põhjustajad ja teised on sunnitud nii liikuma – see mida Doreen Massey nimetab „võimu geomeetriaks“ (Massey 1993:61). Seda kuidas kohtade ligipääsetavusel ning liikumisel on seotus võimuga, ning kuidas teatud inimeste liikumine mõjutab teiste liikumatust jne.

Planeerimise poolelt toetub see projekt, vastupidiselt eelnevale näitele, mis soovis ajas tagasi minna, olemasolevale sotsiaalsele ja ajaloolisele kogemusele ja püüab arvesse võtta kaasaja globaliseerunud reaalsust, turumajanduse jõududes fragmenteerunud linnaruumi ja üritab sellelt pinnalt edasi minna ja seda kogemust kajastada; vastanduda normatiivsele ja bürokraatlikule totaalsele planeerimisele ja säilitada neoliberaalse turumajandusega kaasneva vabaduse loov energia. See on teatav produktiivne kaos mida üritatakse hõlmata uute tehnoloogiliste vahenditega, ent kas sellest ikka piisab? Ainult sellisest analüüsist lähtudes varitseb oht, et pigem kristalliseeritakse ja võimendatakse olemasolevat olukorda (mis teenib ka olemasolevate võimusuhete säilitamise huve) kui initsieeritakse tegelikke muutusi. Ja kuigi too eelmises näites kummitanud humanistlik universaalne subjekt mis oli planeeringu ja „korra“ mõõdupuuks on siin küll sotsiaalselt diferentseeritud näoga tundub mulle, et see ei ole see piisav jõudmaks tähendusliku sidemeni ruumi ja sotsiaalse dünaamika vahel.

Alapeatükis „Igapäevaelu muutused“ kirjutavad autorid, et „Sotsiaalse positsioneerimise arenedes tekib igapäevaellu uus mõõde – sotsiaalne ruum. Ka praegu on meil sellisest ruumist teatud ettekujutus, kuid see koosneb peamiselt oletustest /.../“. Antud näites on siis samastatud ruumi tekkimine selle visualiseerimisega või selle kohta täpse ja mõõdetava informatsiooni omamisega. Sellisena mõistetud ruum, visuaalselt kontrollitav ja ainult läbi nägemise tõeselt tunnetatav, kannab edasi seda traditsioonilist universaalset ruumikäsitlust mida Gillian Rose Henri Lefebvre’ile viidates nimetab „transparentsuse illusiooniks“, ettekujutust, et ruumilises vallas on tunnetatav ja transparentne üks ja sama asi“ (Rose 1993:70) ja et ruum sellisel kujul on alati kaardistatav.

Mõlema toodud näite puhul mõistetakse ruumi siis universaalsena; piiramatuna, takistuste, piirideta ja vabana; kus võib segamatult liikuda. Sellisena surub see alla tähenduslikku, heterogeenset ruumi; olles vägivaldselt tõrjuv ja ühtlustav (seksuaalsuse, etnilisuse, soo pinnal) esimese ühtlase linnaruumi näite puhul, või umbuskne kõige mitmemõttelise, ebaselge ja ambivalentse suhtes teise näite puhul.

 

IV

Toon lõpetuseks ühe näite sellisest ambivalentsest ja mitmemõttelisest ruumist mille ühene kaardistamine osutub üsna problemaatiliseks.

1990. aastate algusest alates on igal aastal 9. mail Tallinnas Tõnismäel II maailmasõja mälestusmärgi juurde kogunenud mitteametlikuks miitinguks Nõukogude sõjaveteranid, kes tähistavad seal Võidupüha. Esimeste aastatel peale Eesti iseseisvumist meenutas kogunemine paljus traditsioonilist Võidupüha tähistamist, nii nagu see leidis aset Nõukogude Liidu perioodil; näiteks 1993. aastal, kui monumendi ees põlenud igavene tuli oli majandusraskusi põhjenduseks tuues välja lülitatud, süüdati see linnavõimude poolt erandkorras viieks tunniks. Samal aastal omandas sealne kogunemine kohaliku venekeelse elanikkonna jaoks ka poliitilise vastupanu märke, osa inimesi seisid loosungitega, mis nõudsid tööpuuduse vähendamist ja kahte riigikeelt (muuseas, kogunemine lõppes jumalateenistusega Aleksander Nevski katedraalis). 1994. aastal võeti monument riikliku kaitse alla ja selle esine otsustati ümber kujundada, seda vajati kasvõi kasutuks jäänud igavese tule kolde kaotamiseks.

Monumendi ümbruse planeerimiseks kuulutati sama aasta novembris välja konnkurss ja selle võitsid arhitektid Jüri Okas ja Marika Lõoke. Nende võidutöö nägi ette muuhulgas 7 meetri kõrgust risti, mis pidi tasakaalustama monumendi kommunistlikku ideoloogiat, mustast graniidist kiviplokki, mis justkui oleks hõljunud maapinna kohal, graniidist sammastikku ja tamme kui Eesti rahvuslikku sümbolit. Rahapuudusel teostati planeering siiski tagasihoidlikumal moel, plats eraldati trollipeatusest 11 Soomest ostetud pärnaga, endine tseremooniaväljak ja igavese tule ase kaeti muruga ja üle selle sillutati diagonaalis jalgtee mis viis ülekäigurajalt Rahvusraamatukogu juurde. See võte oli sama palju pragmaatiline kui sümboolne, sest tagasihoidlik pronkssõdur suruti nüüd platsilt justkui kõrvale ja argisele jalutajale on monument nüüd vaadeldav ainult ühelt küljelt, raamatukogu poole minnes, soodustades unustamist ja nähtamatust pigem kui mäletamist (mis peaks ju tavapäraselt monumentide ülesanne olema). Nii depolitiseeriti senine problemaatiline maatükk ja muudeti see pigem argise linnaruumi osaks (diagonaalne tee järgis paljus ka seni murule tallatud jalgrada mille 1992. aastal avatud raamatukogu külastajad olid ise loonud) (Kurg, Soans 2002).

1996. aastal, juba muudetud väljakul peetud võidupäeva tähistamine tõi endaga kaasa aga omalaadse spontaanse praktika mida korratakse sealt alates aastast aastasse: monumendi esine muruplats kaeti tihedalt lilledega, peamiselt punaste nelkidega, neid püstises asendis maa sisse torgates. Selle žestiga justkui neutraliseeritakse toimunud ruumilised muutused monumendi ees ja sümboolselt võidetakse kunagine territoorium endale üheks päevaks tagasi, lilled on selles tegevuses mitte pelgalt austusavaldus või traditsiooniline mälestamise viis vaid ühenduslüli sümboolse ja argise vahel. Nii kirjeldab venekeelse ajalehe reporter seda kui „lillevaipa“ mis on “igavene tuli mis enne seal põles“ (Fridland  2000).

Paul Connerton on sotsiaalse mälu toimist analüüsides eristanud kahte sorti mälestamise praktikaid: “sisse kirjutavaid” ja “kehastavaid”. Esimesel juhul paikneb mälu objektis (mälestusmärgis) endas, teisel juhul aga tugineb mälu kehalistele toimingutele nagu tseremooniad, rituaalid ja käitumistraditsioonid mis loovad sotsiaalset mälu (Forty 2000:219). Just viimase viisi kaudu on võiamalik mälu taasluua ja seostada neid teatud kindlate kohtadega. Selle kohaselt on mälestusmärgid ise vähemtähtsamad kui need tseremooniad ja tegevused mis nende ümber aset leiavad (Forty 2000: 219). Sellest perspektiivist on Tõnismäe monument kollektiivse mälu vahendina olnud 1990. aastatest tänaseni kestnud praktika kaudu tunduvalt edukam kui kunagi varem.

Soovimata selle tõlgenduse kaudu antud monumenti depolitiseerida, muudab see praktika ja selle harukordne populaarsus kohaliku venekeelse elanikkonna hulgas – vanade veteranide kõrval on üha enam kogunejate hulgas keskealisi ja noori – kogu tegevuse üheselt positiivse või negatiivse märgistamise võimatuks. Üsna selgelt oli monumendi juures esindatav algne poliitika konservatiivne ja reaktsionäärne, kantud nõukogude impeeriumi nostalgiast. Ent, ja see on paljus ka oletus, sama palju on see muutunud ja osa jaoks on tegu kohaliku venelaste identiteediloomega, teatud kollektiivse mälu manifestatsiooniga, mille tagamaid ja põhjusi ma ei hakka puudulike andmete tõttu siinkohal lahkama. Igatahes erineb see ruumiline sotsiaalne praktika tugevalt domineerivast eestikeelsest diskursusest, mis üritab seda üheselt seostada ainult Nõukogude okupatsiooniga ja teiselt poolt selle reaktsioonilise poliitikaga, mis 90. alguses kandis loosungeid „Ei eestlaste fašismile“. Tõnismäe monumendi juhtum on iselaadne tähis kohaliku venekeelse elanikkonna representatsioonipoliitikas, veelgi enam, see tegevus osutab viisile kuidas linnaruumis toimub aktiivne võitlus tähistamise üle ja kuidas sekkumise kaudu on võimalik segada võimu ruumi ja näidata nii ruumi seotust poliitikaga, seda sõna algses, mitteinstitutsionaalses tähenduses, ruumi lahutamatut seotust sotsiaalsete suhetega mis toodavad maailma.

 

 

Kirjandus

A h a s, R., Ü. M a r k, H. K a l l e 2004. Sotsiaalne positsioneerimine. – Akadeemia, 3 (16), lk. 508-529.

A h a s, R., Ü. M a r k. 2004. Kes peataks linnade allakäigu? – Postimees, 18. 02

F o r t y, A. 2000. Words and buildings, London: Thames and Hudson

F r i d l a n d, V. 2000. Kogda prazdnik odin na vseh. – Молoдеж Эстοнии, 10. 05.

H a l l a s-M u r u l a, K. 2004. Konstantin Pätsi Tallinn. – Sirp, 30. 04.

J a m e s o n, F. 1997. Is Space Political? – Rethinking Architecture. Ed. Neil Leach. London: Routledge, pp 255-269.

J a u h i a i n e n, J. 2004. Kriitilise linnauurimise taustast ja võimalustest Eestis – Vikerkaar 4-5/2004, lk. 144-152.

K u r g, A., H. S o a n s 2002. Harjumäele kerkib vabanduste monument. – Sirp, 04. 01.

L a i g u, T. 2003. Hea linn. Linnakeskuste visioonide otsingud Eestis. – Maja, 3.

L e h t o v u o r i, P., K. H a v i k. 1999. Tallinna vuonna 9. – Arkkitehti, 3.

M a s s e y, D. 1993. Power-geometry and a progressive sense of place. - Mapping the Futures. Local Cultures, Global Change. Ed. Jon Bird, Barry Curtis et al. London: Routledge, pp. 59-69.

O j a r i, T. 2004. Pätsi esinduslinna sirged seinad ja laiad tänavad. – Eesti Päevaleht, 04.05.

R o s e, G. 1993. Some notes towards thinking about the spaces of the future. – Mapping the Futures. Local Cultures, Global Change. Ed. Jon Bird, Barry Curtis et al. London: Routledge, pp. 70-83.