|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Käesolevas artiklis vaadeldi normi-aktiveerimise teooriale põhineva teemudeli tugevaid ja nõrku külgi keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste kirjeldamisel. Teemudeli koostamisel lähtuti peamiselt Sterni (2000) väärtuste-uskumuste-normi teooriast, kus keskkonnasõbralik käitumine tulenes personaalsetest normidest, vastutustundest, teadlikkusest tagajärgedest, keskkonnasõbralikust maailmavaatest ja väärtustest. Teooria põhjal koostati hierarhiline teemudel, kus ökoloogiline maailmavaade, hoiakud, vastutustunne ja isiklik moraali norm mõjutasid keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi. Andmed koguti representatiivsel valimil Eestis (N= 985). Mudel kirjeldas 27 protsenti üldiste keskkonnasõralike käitumuslike kavatsuste kogu variatiivsusest.
Teoreetiline ülevaade: Laiendatud normi-aktiveerimise teooria keskkonnapsühholoogias
Keskkonnapsühholoogia küsib ikka ja jälle, mis on keskkonnsõbralikkuse eelduseks ning millest tuleneb keskkonnasõbralik käitumine. Keskkonnasõbralikud käitumuslikud kavatsused on üheks komponendiks üldise keskkonnasõbralikkuse kirjeldamiseks. Alati võib küsida, milleks me peaksime üldse teadma, mis tingib keskkonnasõbralikud käitumuslikud kavatsused, sest looduskeskkonnale avaldab mõju ainult tegelik käitumine. Tegeliku käitumise ja käitumuslike kavatsuste vahelised seosed, hoolimata uurijate pingutustest ja headest teooriatest, on osutunud suhteliselt nõrkadeks. Põhjus on üsna lihtne, tegelik käitumine on piiratud konkreetse situatsiooniga, käitumuslikud kavatsused näitavad valmisolekut vastavalt käituda. Et me aga üldse hakkaks mõtlema, kuidas me teatud olukorras käituksime ja jõuda sealt ka tegeliku käitumiseni, on meil vaja olukorra hindamist, oma mõju hindamist- mida me vastava käitumisega saavutada tahame ning kõik see on seotud ka üldise maailmavaatega. Antud artikkel püüab leida vastust küsimusele, milline võiks olla see protsess keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsusteni jõudmisel.
Keskkonnapsühholoogias on suhteliselt laialdaselt levinud, algselt altruistliku käitumise kirjeldamiseks välja töötatud, normi-aktiveerimise teooria edasiarendused. Teooria kasutamine lähtub eeldusest, et keskkonnasõbralik käitumine on moraalne käitumine. Küsimused, millega keskkonnapsühholoogia tegeleb tulenevad paljuski keskkonnaeetikast ning seetõttu on levinud lähenemine, kus keskkonnasõbralikku käitumist vaadatakse kui moraalset käitumist. Moraalne käitumine millegi või kellegi suhtes eeldab küsimusi, miks vastaval viisil käituda ning milline on käitumise objekt. Keskkonnasõbraliku käitumise puhul küsitakse seega samamoodi, miks vastavalt käituda ning mis peaks olema otsustuse objektiks.
Üheks võimalikuks viisiks uurida, millest tuleneb ja kuidas toimub keskkonnasõbraliku käitumise mehhanism, on laiendatud normi-aktiveerimise teooria. Normi-aktiveerimise teooria (Schwartz, 1970) on algselt mõeldud moraalse otsustamisprotsessi analüüsimiseks abistava käitumise näitel. Teooria lähtub järgmistest abistava käitumise eeldustest: abistav käituja on teadlik abistava käitumise vajalikkusest, abistaja hinnangul on abistaval käitumisel abistatavale positiivsed tagajärjed ning abistaja tunneb endal vastutust abistavalt käituda. Teooriale põhineval mudelil on seega kolm komponenti: teadlikkus vajadusest (awareness of need), teadlikkus tagajärgedest (awareness of consequences) ja teadlikkus vastutusest (awareness of responsibility). Et teooriat kohandada keskkonnasõbraliku käitumise kirjeldamiseks, on seda hiljem täiendatud.
Tänu oma komplekssusele on viimasel ajal rohkelt tähelepanu leidnud Sterni (2000) väärtuste- uskumuste-normi teoora. Teooriasse on toodud sisse just keskkonnaga seotud väärtusi, uskumusi ja norme (näiteks uus keskkondlik paradigma, NEP). Teooria pakub välja viis omavahel põhjuslikult seotud komponenti keskkonnasõbraliku käitumise kirjeldamiseks. Nendeks komponentideks on väärtused (altruistlikud, ehk teiste inimestega seotud; egoistlikud, ehk endaga seotud ja biosfäärilised, ehk loodusega seotud), uskumused (ökoloogiline maailmavaade, tajutud tagajärjed väärtustatud objektidele, tajutud võimalus ohtu vähendada) ning isiklikud normid keskkonnasõbralikuks tegevuseks (Stern, 2000) (vt. Joonis 1) Teooria lähtub eeldusest, et iga järgnev tunnus on eelneva poolt mõjutatud, kuid eelnevad tunnused võivad järgmisi mõjutada ka kaudselt. Kogumõju keskkonnasõbralikule käitumisele saadakse, kui võetakse arvesse mõlemat sorti mõjud.
Joonis 1. Väärtuste-uskumuste-normi teooria variaablite skemaatiline joonis (Stern, 2000).
Taolise mudeli plussiks on see, et juba kinnitust leidnud teooriad ja hüpoteesid on kaasatud ühtsesse mudelisse. Stern (2000) ise ei ole täpselt määratlenud, kui palju ja millised tunnused peaksid järgnevaid mõjutama, küll aga on teised uurijad koostanud sellele teooriale põhinevaid põhjusanalüüsi mudeleid. Kasutatud on võimalustest ja konkreetsest uurimisküsimusest lähtuvalt erinevaid skaalasid. Võib öelda, et väärtuste-uskumuste-teooria on kinnistust leidnud ning keskkonnasõbraliku käitumise või keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste kogu variatiivsuse kirjeldatus on jäänud umbes 20-30 protsendi vahele, mida loetakse heaks tulemuseks.
Võttes aluseks Sterni (2000) teooria, koostati antud uuringu raames keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste kirjeldamiseks mudel, mille komponentideks on ökoloogiline maailmavaade, teadlikkus tagajärgedest, vastutustunne, isiklikud moraali normid ja keskkonnasõbralikud käitumuslikud kavatsused. Tegelikku keskkonnasõbralikku käitumist mudelisse ei kaasatud, sest mudelis peavad esindatud olema võimalikult sama taseme tunnused. Keskkonnasõbralik tegelik käitumine seda antud juhul ei olnud. Samuti ei kaasatud väärtusi, et mitte muuta kogu struktuuri liialt keeruliseks.
Ökoloogilise maailmavaate mõõtmiseks kasutati NEP skaalat, mis teoreetiliselt lähtub uuest keskkondlikust paradigmast. Uus keskkondlik paradigma väidab, et ökoloogilise maailmavaatega inimesed erinevad teistest oluliselt (Dulap jt., 1992). Eeldatakse, et ökoloogilise maailmavaatega inimesed väärtustavad loodust enam, nad arvavad, et majanduslik edu ei saa olla lõputu ja et loodusressursid on piiratud. Ökoloogilist maailmavaadet mõõtval NEP skaalal on mitu alaskaalat: uskumus loodusvarade piiratusest, antiantropotsentrism, uskumus, et looduse tasakaalu on võimalik rikkuda ning uskumus ökokriisis võimalikkusest. Erinevates uuringutes on NEP skaalat vaadeldud nii ühedimensioonilisena, kui mitmedimensioonilisena. On küllalt kaheldav seisukoht, et domineerimine looduse üle ja uskumus loodusvarade piiratusest võiks koonduda ühte faktorisse ja et skaalat võiks vaadata kui ühedimensioonilist. Seega eelnev faktoranalüüs peaks näitama, millised väited kaasata ökoloogilise maailmavaate mõõtmiseks.
Teadlikkus tagajärgedest on järgmine normi-aktiveerimise teooriale põhinevate mudelite komponent. Me ei käituks vastavalt, kui meil ei oleks aimu sellest, millist mõju meie käitumine võiks avaldada. Teadlikkust tagajärgede kohta võib teiste sõnadega nimetada ka muretsemiseks keskkonna pärast. Antud töö raames lähtutakse Schultzi (2000, 2001) teooriast, mis väidab, et muretsemine keskkonna pärast on suunatud erinevatele objektidele ning terminil muretsemine keskkonna pärast on suhteliselt kitsas tähendus. Mõnikord antakse keskkonnapsühholoogias sellele terminile väga lai sisu ning võib tähistada isegi üldist keskkonnasõbralikkust. Schultzi teooria põhjal on keskkonna pärast muretsemise objektideks teised inimesed (altruistlik muretsemine keskkonna pärast), mina ise (egoistlik muretsemine keskkonna pärast) ja loodus (biosfääriline muretsemine keskkonna pärast). Teooria autor on viinud läbi uuringuid erinevates maades, võrreldes keskmisi skoore ning lähtunud eeldusest, et kõik kolm keskkonna pärast muretsemise alaliiki on igal pool esindatud. Eestis on leitud ainult kaks keskkonna pärast muretsemise liiki, üks on egoistlik ja teine altruistlik-biosfääriline, mis sisaldab endas nii teiste inimestega kui loodusega seotud muretsemise objekte (Ojala, 2003).
Moraalse vastutustunde ja isikliku moraali normide jaoks ei ole välja töötatud kindlat skaalat või mõõtmisviisi. Üsna paljuski lähtub küsimuse esitamise viis uuringu eesmärkidest. Nende komponentide puhul lähtuti mudeli koostamisel Nordlundi ja Garvilli (2003) ideedest.
Eelnevalt kirjeldatud teooriate baasil loodi järgmine teeanalüüsi mudel: Ökoloogiline maailmavaade (sõltumatu muutuja) mõjutab otseselt ja kaudselt (läbi teiste tunnuste) keskkonnsõbralikke käitumuslikke kavatsusi. Aluseks on idee, et keskkonna pärast murelikud inimesed näevad maailma oluliselt teistmoodi kui mittemuretsejad (Van Liere & Dunlap, 1978). Altruistlik-biosfääriline ja egoistilik muretsemine keskkonna pärast (Schultz, 2000 põhjal) on erineva mõjuga. Altruistlik-biosfääriline keskkonna pärast muretsemise tüüp peaks olema üldisem ja laiapõhjalisem. See tunnus peaks mõjutama keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi nii otseselt, kui ka kaudselt läbi teiste variaablite. Egoistlik muretsemine keskkonna pärast mõjutab keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi läbi teiste tunnuste, avaldades otsest mõju vastutustundele. Altruistlik-biosfääriline ja egoistlik muretsemine keskkonna pärast on teooriast tulenevalt omavahel seotud. Keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi kirjeldavad veel vastutustunne ja isiklik moraali norm (vt. Joonis2).
Joonis 2. Esialgne tee-analüüsi mudel, kus ökoloogiline maailmavaade (Ökovaade), teadlikkus tagajärgedest (altruistlik-biosfääriline (Altmure) ja egoistlik (Egomure) muretsemine keskkonna pärast, vastutustunne ja isiklik moraali norm (Mor.norm) mõjutavad üldisi keskkonnsõbralikke käitumuslikke kavatsusi (Käit.kava).
Eesti elanikkonna representatiivne uuring viidi läbi TPÜ keskkonnapsühholoogia uurimisgrupi poolt 2002 aastal. Küsimustik koosnes mitmest erinevast küsimusteblokist ja üksikküsimustest lähtudes eelnevatest uuringutest ja huvi pakkuvatest teooriatest. Küsimused hõlmasid erinevaid sotsiaalse elu aspekte, muretsemine keskkonna pärast, keskkonnasõbralikkus, käitumuslikud kavatsused, väärtused, uskumused ning demograafilised näitajad.
Uuringu valim koosnes 985 Eesti elanikust, vanuses 14-80 eluaastat, keskmine vanus 42,6, SD = 16.8. Naisi oli vastanutest 56 protsenti. Rahvuselt eestlastena määratlesid end 70% vastanutest, 25% väitsid, et nende rahvus on venelane ning 5% et nende rahvus on midagi muud. Küsimustik oli nii eesti- kui venekeelne.
Uuringus analüüsiks kasutati statistika programmi SPSS 10.0 ning põhjusanalüüsiks programmi Amos 4.0 (Arbuckle, 1999). Puuduvad väärtused asendati tunnuste keskmistega.
Koostati teeanalüüsi mudel keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste kirjeldamiseks, kus ökoloogiline maailmavaade, hoiakud, vastutustunne ja isiklik moraali norm mõjutavad keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi.
Mõõdetud tunnusteks on summaindeksid, mis koostati eelneva kirjeldava või kinnitava faktoranalüüsi ning Cronbachi alfa väärtuste põhjal. Kasutati 5-pallist Likerti skaalat.
Ökoloogilist maailmavaadet mõõdeti üheksa NEP skaala väitega, kuid lähtuvalt faktoranalüüsist valiti välja viis tunnust mille põhjal koostati lõplik summaindeks. Nendeks väideteks olid näiteks: “Inimkond käib loodusega väga halvasti ümber” ja “Looduse tasakaal on väga õrn ja kergesti rikutav” (Dunlap jt., 1992). Teadlikkus tagajärgedest koosnes kahest erinevast, kuid omavahel seotud keskkonna pärast muretsemise tüübist. Esimene oli altruistlik-biosfääriline muretsemine keskkonna pärast, kus muretsemise objektideks olid teised inimesed või loodus (neli küsimust). Teiseks oli egoistlik muretsemine keskkonna pärast, kus muretsemise objektiks oli “mina”, “minu tervis” (kolm küsimust). Vastutustunnet mõõdeti ühe variaabliga “Kuivõrd üksikisikud kannavad vastutust keskkonnaprobleemide pärast”. Isiklik moraali norm koosnes nelja küsimuse põhjal koostatud indeksis, näiteks “Inimestel on moraalne kohustus kaitsta ja austada kõike elavat”. Ning lõpuks keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste indeks koosnes neljateistkümnest väitest (näiteks valmisolek igapäevaste jäätmete vähendamiseks). Teeanalüüsi eesmärgiks kirjeldada võimalikult suur keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste variatiivsus lähtuvalt laiendatud normi-aktiveerimise mudelist.
Teeanalüüsi mudel leidis kinnitust. Mudeli statistilised näitajad olid head ning kõik mudelis esitatud seosed olulised. Ökoloogiline maailmavaade, teadlikkus tagajärgedest, vastutustunne ning isiklik moraali norm kirjeldasid 27% keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsuste kogu variatiivsusest (vt. joonis 3).
Joonis 3. Tee-analüüsi mudel. Ökoloogiline maailmavaade (Ökovaade), teadlikkus tagajärgedest (altruistlik-biosfääriline (Altmure R2= .15) ja egoistlik (Egomure R2= . .05) muretsemine keskkonna pärast, vastutustunne R2= .14) ja isiklik moraali norm (Mor.norm R2= .28) kirjeldavad üldisi keskkonnsõbralikke käitumuslikke kavatsusi (Käit.kava R2=.27). N= 985, c2 = 4.16, df = 2, p= .125 RMSEA = .033, NFI = .997, TLI = .989, CFI = .998, r(Altmure, Egomure) = .59.
Ökoloogiline maailmavaade mõjutas positiivselt kõiki järgnevaid tunnused. Samamoodi mõjutas positiivselt kõiki järgnevaid tunnuseid altruistlik-biosfääriline muretsemine keskkonna pärast. Egoistlik muretsemine keskkonna pärast mõjutas vastutustunnet negatiivselt, mis oli antud juhul üllatuslik tulemus. Altruistlik-biosfääriline ning egoistlik muretsemine keskkonna pärast olid ootuspäraselt üsna tugevalt korreleerunud. Vastutustunne mõjutas oodatavalt positiivselt isiklikke moraali norme ja keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi. Isiklik moraali norm mõjutas positiivselt keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi.
Arutelu
Uurimuses leidis kinnitust Sterni (2000) teooria, mis oma olemuselt põhineb moraalset käitumist kirjeldavale normi-aktiveerimise teooriale. Ökoloogiline maailmavaade, teadlikkus tagajärgedest, vastutustunne ja isiklik moraali norm kirjeldasid keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi. Esile kerkis mitu huvitavat probleemi ja edasisi uurimisküsimusi.
Nagu näha, peab paika, et erinevad tunnused mõjutavad käitumuslikke kavatsusi nii otseselt, kui ka läbi teiste tunnuste. Kuna ökoloogiline maailmavaade mõjutab kõiki teemudelis kasutatud muutujaid, siis võib tekkida küsimus, miks üldse on vaja nii palju vaeva näha ja erinevaid komponente mudelisse lisada. Küsimus on selles, et me tahame seletada võimalikult suurt käitumuslike kavatsuste variatiivsust. Kõik antud komponendid lisavad oma mõjud ning iga järgnev komponent on seletatav eelnevate kaudu. Me tahame teada, milline on protsess, mehhanism, mis viib keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsusteni.
Mudeli järgmine komponent- teadlikkus tagajärgedest, on huvitav selle poolest, et hoolimata kahe keskkonna pärast muretsemise tüübi omavahelisest korrelatsioonist, on nende mõju erinev. Omavaheline korrelatsioon tähendab seda, et mida suurem on muretsemine keskkonna pärast teistest inimestest või loodusobjektides lähtuvalt, seda enam kasvab mure ka enda pärast. Ehk, kui teadlikkus keskkonnast ja keskkonnaprobleemidest kasvab, siis kasvab ka muretsemine keskkonna erinevate objektide pärast. Samas, kui asetada need erinevad keskkonna pärast muretsemise tüübid väärtuste-uskumuste-normi teooria laiemasse konteksti, ilmneb nende kahe tüübi erinev mõju. See, et egoistlik muretsemine keskkonna pärast on mudelis järgnevale komponendile negatiivse mõjuga võib tähendada erinevaid asju. Esiteks, et egoistlik muretsemine keskkonna pärast ei ole seotud moraalse käitumise mustriga ning järelikult ei sobi ta hästi sellesse teooriasse. Kuid teisalt on see kindlasti seotud üldise ökoloogilise maailmavaatega ja avaldab ka oma mõju vastutustundele, isiklikele moraalinormidele ja läbi selle ka keskkonnasõbralikele käitumuslikele kavatsustele. Tegemist võib olla ka puhtalt tehnilist laadi probleemiga. Vastutustunde mõõtmiseks kasutati küsimust, mis oli just nimelt suhteliselt üldine. Võib-olla oleks konkreetsem küsimus andnud ka teistsuguse tulemuse. Kuid selle küsimuse lahendamiseks oleks ilmselt vaja vaadata mõlemaid keskkonna pärast muretsemise tüüpe mõne teise teooria kontekstis.
Üldiselt võib öelda, et oma kitsas raamistikus on laiendatud normi-aktiveerimise teooria omal kohal ning kirjeldab moraalsest otsustusprotsessist tulenevaid keskkonnasõbralikke käitumuslikke kavatsusi hästi. Selline kitsas piiritletus on selle teoora plussiks, kui ka miinuseks. Näiteks tekib küsimus, kus on inimesekeskse ehk antropotsentristliku mõttelaadi koht selles teoorias (mõõdetud sellest tööst välja jäänud NEP skaala väidetega). Laiendatud normi-aktiveerimise teooria ei tegele eriti selle probleemiga, kuigi antropotsentrismi kirjeldamine aitaks oluliselt mõista keskkonnasõbralikkuse olemust või mõista protsessi, mis viiks keskkonnasõbralike käitumuslike kavatsusteni ning läbi teadlikkuse tõusu juba tegeliku käitumiseni.
Kasutatud kirjandus
Arbuckle, J. L., & Wothke, W. (1999). Amos 4.0 user's guide. Chicago, IL: SmallWaters Corporation.
Dunlap, R., E., Van Liere, K., Merting, A., & Howell, R. (1992). Measuring endorsement of an ecological worldview: A revised NEP scale. Paper presented at the Annual Meeting of the Rural Sociology Society, State College, PA.
Nordlund, A. M., & Garvill, J. (2003). Effects of values, problem awareness, and personal norm on willingness to reduce personal car use. Journal of Environmental Psychology, 23(4) 339-347.
Ojala, A. (2003). Egoistic, altruistic, and biospheric environmental concerns in the context of expanded norm-activation theory. Master’s thesis at TPÜ, department of Psychology.
Schultz, P. W. (2000). Empathizing with nature: The effects of perspective taking on concern for environmental issues. Journal of Social Issues, 56(3), 391-406.
Schultz, P. W. (2001). The structure of environmental concern: concern for self, other people, and the biosphere. Journal of Environmental Psychology, 21, 327-339.
Schwartz, S. H. (1970). Moral decision making and behavior. In J. Macaulay & L. Berkowitz (Eds.), Altruism and helping behavior: Social psychological studies of some antecedents and consequences. New York: Academic Press.
Stern, P. C., (2000). Toward a coherent theory of environmentally significant behavior. Journal of Social Issues, 56(2), 407-424.