Uuringu taust ja teoreetilised alused

Käesolevas ettekandes keskendutakse nõukoguliku ja lääneliku modernismi kombineerumisel Eestis tekkinud spetsiifilise siirdekultuuri analüüsimisele. Identiteedid kui üks võimalik kultuuri avaldumise vorm, võivad kajastuda nii reaalses samastumises teatud isiku või grupi käitumis- või suhtlemisviisiga (nt kontaktid erinevate kultuuridega, reisimine, migratsioonisoovid), aga ka emotsionaalses, tunnetustlikus või sümbolilises samastumises (nt sarnased väärtushinnangud, kultuurilise läheduse-kauguse tunnetamine teatud gruppidega, sarnase meedia tarbimine vms). Käesolevas ettekandes eeldatakse, et kuigi samastumise alustes on ajaloolised mustrid olulised, on erinevad identiteedid, nii individuaalsed kui ka kollektiivsed muudetavad konkreetses sotsiaalses ruumis ja seda määravate sotsiaalsete suhete võrgustikes. Käesolevas ettekandes ei paku niivõrd huvi sotsiaalse struktuuri poolt määratud konkreetse inimese või inimeste grupi tegelik sotsiaalne asukoht, vaid toimunud muutuste mõjul teisenenud kultuurilised praktikad ja elukäik sotsiaalses ruumis. Ehk teisiti öelduna, eesmärgiks on näidata geo-poliitiliste muutuste mõju, nagu nt riigipiiride muutus, kogukonna liikmete regioonide vahelistele mõttelistele piiridele ja liikumisvalmidusele (st reisimine, liikumisvõimaluste tunnetamine, migratsioonisoovid jms); teisalt vaadatakse habituse või (sotsiaalse, kultuurilise, kommunikatiivse) kapitali osalemist sotsiaalse ruumi konstrueerimisel ja edasise sidususe loomisel ühiskonnas (või ühiskondade vahel teatud regioonis).

Käesolevas ettekandes lähtun eelkõige mõjuka ühiskonnateadlase Pierre Bourdieu definitsioonist, mille järgi habitus on kui teatud tegutsemisstrateegia, mis toodab ja korrastab sotsialiseerumise käigus omandatud praktikaid ja ettekujutusi (Bourdieu 1984) ning võimaldab seeläbi ettenägematutes ja uudsetes situatsioonides toimetulekut. Mõiste varasematest kasutajatest (nt Panofsky kultuuri- ja kunstiuuringud, Thomas von Aquin’i skolastika) rõhutab Bourdieu eelkõige habitus’e mõju tegevusele [ld.k. habitus operativus]. Kuigi kollektiivsed habitused teisenevad vastavalt muutustele poliitilises, sotsiaalses vms keskkonnas, säilitavad kultuurilised objektid teatud sisemise loogika ja dünaamika. Viimane lubab oletada ka Eestis nõukogude ajal ja sellele järgneval siirdeperioodil omandatud kogemuste ja ettekujutuste mõju oleviku ja tuleviku sotsiaalse ruumi konstrueerimisel. 

Filosoofi Edmund Husserl’i ning sotsioloogi Alfred Schütz’i järgi on selline loomulik maailmakogemus ehk elumaailm üksikute kogemuste universaarseks aluseks; Schütz rõhutab erinevalt Husserl’ist subjekti situatiivsust elumaailmas ehk igapäevaste kogemuste ruumilisi, ajalisi ja sotsiaalseid struktuure (Weltz 1996). Kommunikatsiooniteoreetilise kontseptsiooni järgi väljenduvad sellised elumaailma kogemused nii indiviidi (läbi sotsialiseerumise protsessi), kultuuri (läbi kultuurilise taastootmise) aga ka ühiskonna (läbi sotsiaalse integratsiooni) tasandil (Habermas 1989). Eestis toimunud muutused poliitilises ja sotsiaal-majanduslikus sfääris on olnud kiired. Muutused kultuurilises keskkonnas on toimunud aga teatud inertsiga, st paralleelselt vana kultuuriga eksisteerib uus, mis loob ambivalentse ja fragmenteeritud kultuurilise keskkonna (Sztompka 2003). Alfred Schütz’i järgi on sellised kultuurilised kogemused ning ruumi representatsioonid aluseks praktilistele tegevustele; nt kultuurilise läheduse-kauguse tunnetamine teatud kultuuriga võib olla reaalsete kontaktide tekkimise aluseks.

Kultuurilises keskkonnas toimuvate inertsete muutuste mõjul tekkinud ruumilise ambivalentsi või kooskõla analüüsimiseks kasutan käesolevalt sotsiaalse ruumi teoreetikute Georges Benko ja Ulf Strohmayer’i (vt nt 1997) kolmest ruumi liigitust – (1) füüsiline, (2) kognitiivne ning (2) kindluse-ebakindluse ruum.

(1) Eesti praegust füüsilist keskkonda iseloomustab nõukogude võimu poolt loodud spetsiifiline ruum, kus üheks negatiivseimaks aspektiks oli äralõigatus läänemaailmast. Kuigi Nõukogude Liidu piires oli võimalik liikuda Balti riikidest Taga-Kaukaasiani, tunnetati kontakte läänemaailmaga piiratuna ning reisimine väljaspool Nõukogude Liitu oli vaid vähestele osaks langev prioriteet. Nõukogude Liidu lagunemine ja raudse eesriide langemine on mõjutanud endise bipolariseeritud maailma taasstruktureerimise protsesse. Alates 1990te aastate keskpaigast toimub ruumilise ümberstruktureerimise protsess Euroopa Liidu idasuunalise laienemise kontekstis. Integreerumisel Euroopa majanduslike ja poliitiliste struktuuridega on eeldatavasti tugev mõju uute EL maade ruumiliste suhete kõikidele aspektidele, nii institutsionaalsel kui ka individuaalsel tasandil. Üheks olulisemaks eeliseks Euroopa Liiduga liitumisel on peetud suurenevaid liikumisvõimalusi, st Euroopa Liidu kodanikele laienevat õigust vabalt reisida, töötada või elada valitud liikmesmaal. Käesolevas analüüsis keskendun eelkõige kahte liiki ruumilisele praktikale – migratsioon ning reisimine – viimane neist eelkõige aluseks regioonide vaheliseks koostööks, esimene tekitab küsimuse transnatsionaalsete identiteetide tekke võimalustest ning esitab väljakutseid riikide sotsiaal-poliitikale ning majandusele (aga ka pakkudes inimkapitali näol lahendusi neile probleemidele). Nendele erinevustele vaatamata on mitmetes empiirilistes uuringutes mõlemat nähtust vaadeldud kui elustiile, mida kirjeldavad sarnased strukturaalsed ning motivatsioonilised faktorid (nt Jones 1999). 

(2) Füüsilisest ruumist erinevalt on Eestis arenenud kognitiivne, st kuigi nõukogude ajal olid reaalsed liikumisvõimalused suhteliselt laiad, tunnetati ruumi kitsa ja piiratuna. Üksikud lääne meediakanalid, eriti soome TV-kanalid tootsid teadmist kultuuride kohta raudse eesriide tagant. Ühest küljest kujundas see lõhet reaalsete ruumiliste praktikatega, teisalt viis see ebasümmeetrilise sotsiaalse distantsini, st kui Eestis oli võimalik olla kursis mujal maailmas toimuvate sündmustega, siis teistele riikidele jäi Eestis toimuv arusaamatuks. Peale NL lagunemist on sotsiaalne distants ida ja lääne vahel vähenemas, kuid siiski pigem idast lääne suunas kui vastupidi (Vaino 2004). Kuigi Eesti on olnud üks neist maadest, kes on liikunud kõige kiiremini globaalsetesse kommunikatsiooni võrgustikesse, on Eesti kaotanud ligi pool sajandit globaalses moderniseerumise protsessis. Tehnoloogilise, õigusliku, kultuurilise ja sotsiaal-majandusliku mahajäämuse kompenseerimine eeldab erakordseid strateegiaid ja loob kahekordse surve integreeruda rahvusvaheliste struktuuridega riigi tasandil ja kohandades varasema kognitiivse ruumi kujutlusi füüsiliste praktikatega.

(3) Kriitiliste ruumiteooriate järgi kattuvad omavahel objektiivselt defineeritud materiaalne ruum ehk “ruumilised praktikad” ning subjektiivselt defineeritud mentaalne, kognitiivne ruum või “ruumi representatsioonid”; ning kolmas hüperruum ehk eelneva kahe kombinatsioon ja laiendus. Representatsioonide ruumis eksisteerivad paralleelselt ning samal tasandil reaalne, mõtteline ja hüperreaalne (Soja 1995: 248). Käesolevas ettekandes nimetan sellist füüsilise ja kognitiivse ruumi kombinatsioonist tekkivat kolmandat ruumi varasemate autorite eeskujul (vt ka nt Benko, Strohmayer 1997) kindluse-ebakindluse ruumiks. Viimane tähendab spetsiifilist, antud grupile omase teadmise või kultuuri olemasolu, mis varustab kommunikatsioonis osalejaid interpretatsioonidega maailma kohta ning võimaldab juhtida ruumiliste punktide vahelisi distantse (sümbolilise kapitali kohta vaata nt Bourdieu, Norris jt). Nii näiteks võimaldab kindla kultuuri lähedasena tunnetamine rakendada omandatud praktikaid ilma hirmu ja kahtluseta ka uutes kohanemist nõudvates situatsioonides (vt nt Bauman 1999). Teisalt, teatud ruumi kaugena tunnetamine eeldab julgust või valmisolekut uute reeglite õppimiseks ning arvestamist potentsiaalse riski tagajärgedega. Ka vastuoluliste ruumide samaaegne tarbimine võib tänu tekkivale diskussioonile ja refleksiivsusele luua ühiskondlike muutustega parema kohanemisvõime. Georg Simmel’i järgi lähedust ja kaugust samaaegselt tunnetavad indiviidid kogevad objektiviseerumise protsessi, mille tulemusena kaugena tajutavaid võõraid ei kohelda kui indiviide, vaid üldistatakse teatud abstraktsete tüüpidena (Rundell 2004).

Nende kolme ruumilise dimensiooni – füüsilise, kognitiivse ja kindluse-ebakindluse – kokkupuutepunktides tekkiv ruumiline kooskõla või ambivalents toimib teatud sümbolite või teadmiste kogumina, mille väljundiks on teatud tegutsemis- või kohanemisstrateegia. Ühiskonna sidususe kujunemise seisukohalt on olulised eelkõige (1) uut ruumi ehk kultuuri ja teadmist tekitavad kultuuriliste praktikate vormid (nt reisimine, teiste maade vastu huvi tundmine teadmise eesmärgil). Viimane väljendab seoseid ruumiliste praktikate ja ruumi representatsioonide vahel, nt majanduslikel põhjustel piiratud liikumisvõimalusi kompenseeritakse meedia kanalite loodud pildiga erinevatest kultuuridest. (2) Alus regioonide vaheliseks majanduslikuks vms koostööks seisneb turismis ehk tarbimisele orienteeritud kultuurilistes praktikates (reisimine majandusliku vms kapitali suurendamise eesmärgil). Jonathan Friedman on sellist nähtust nimetanud modernistlikuks kultuuriliseks identiteediks ehk elustiiliks, mis rõhutab päritolu kultuuriga ajaloolise legitiimsuse asemel sotsiaal-majanduslike pluralistlike elementide individuaalset omandamist (1994). Mõlemad nimetatud praktikad (1 ja 2) väljendavad kultuurilist avatust või valmisolekus tulla toime teatud kultuurilisest kohanemisest tingitud riskiga, mis aga eeldab ka suuremat refleksiivsust orienteerumaks füüsilise ning kognitiivsete ruumide poolt tekitatud reaalsuse lõhes. Teisalt, meediast ja reaalsetest ruumilistest praktikatest distantseerumise tulemuseks on (3) sotsiaalne võõrandumine, st piiratud võimalused omandada sotsiaalset, majanduslikku vms kapitali ning seeläbi väiksem ruumilise lõhega kohanemise potentsiaal. Lääne modernismi ja kultuurilisi praktikaid iseloomustav (4) ruumiline kooskõla reaalsete praktikate ja nende kognitiivsete representatsioonide vahel on antud võrdlevas analüüsis iseloomulik eelkõige stabiilsele ühiskonnale Rootsile, kus avatud füüsiline ning meedia ruum on arenenud üksteisega kooskõlas (vt ka lisa joonis 1).

Empiirilised uuringud Eestis on senini eristanud sotsiaalset (institutsionaalset) ruumi, mis sisaldab poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist dimensiooni; teisest küljest eksisteerib personaalne ruum, mis sisaldab isiklikke kontakte, eelistusi ja kujutlusi (vt nt. P. Vihalemm 2004). Käesolev analüüs on katse keskenduda seosele kognitiivse ja reaalse ruumi vahel. Ettekanne keskendub küsimusele, kuivõrd saab rääkida kultuurilisest nihkest Eestis viimase 15 aasta jooksul läbi identiteedi prisma? Kui jah, siis mis seda iseloomustab? Kultuurilist muutust analüüsitakse järgnevalt tuginedes kvantitatiivsele lähenemisele. Analüüsis kasutatud andmed pärinevad TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna representatiivsest küsitlusest “Mina, maailm, meedia”. Uuringu valimiks oli territoriaalselt representatiivne juhuvalim (N=1470) 15-74 a Eesti elanike seast. Uuringu viis läbi Faktum 2002.a. detsembris – 2003.a. jaanuaris. Uuring kuulub sihtfinantseeritavas projekti “XXI sajandi meediaühiskonna kujunemine Eestis” (juht prof Marju Lauristin). Kaudset võrdlusvõimalust Eesti elanike kultuuriliste praktikatega pakub samal aastal Rootsis läbiviidud analoogne uuring.

 

Eesti elanikkonna kultuurilised praktikad

Esmalt keskendun ruumiliste orientatsioonide üldisemate trendide analüüsimisele, st vaatlen regioonide vahelisi mõttelisi piire, reisimist ning liikumissoove muutunud riigipiiride ja Euroopa Liiduga liitumise kontekstis. Varasemad empiirilised analüüsid (vt nt Masso 2003) on näidanud, et Nõukogude Liidu lagunemine ei jätnud endast inimeste kujutlustes täiesti “tühja kohta” maha. Kuigi poliitiline ja sotsiaalne süsteem on oluliselt muutunud, on jäänud samaks riigil põhinev identifikatsiooni ideoloogia ning territoriaalne ja kommunikatiivne võrgustik. Seega, järgnevas analüüsis vaatan, kuivõrd habitus või üldised ruumilise käitumise praktikad on arenenud paralleelselt muutustega reaalsetes riigipiirides. 

Transformatsiooniprotsesside üks autoriteetsemaid uurijaid Piotr Sztompka väidab, et kultuuriprotsesside suurema inertsuse tõttu kujuneb kiirelt muutuvas ühiskonnas välja spetsiifiline olukord, kus paralleelselt varasema, “vanale süsteemile” omase kultuuriga eksisteerib ka “uuele süsteemile” omane kultuur, luues selliselt killustatud ja ambivalentse kultuurikeskkonna (Sztompka 2003). Näiteks kui modernismi kultuur ja ruumilised praktikad muutusid lääne ühiskondades järk-järgult, siis siirdeühiskondadele peetakse iseloomulikuks mitme erineva modernismitüübi esinemist “kihiti”: üheaegselt “varamodernsus” (nt reisimine majandusliku olukorra või sotsiaalse positsiooni parandamise eesmärgil), “keskmodernsus” (nt reisimine kui tarbimise vorm), aga ka “hilismodernsus” (nt reisimine teadmiste omandamise eesmärgil) (Hlavin-Schulze 2003).

Fenomenoloogiliste ruumi teooriate järgi kattuvad omavahel ruumilised praktikad ning ruumilised representatsioonid ehk ettekujutused ruumist, mistõttu keskendutakse ka järgnevas empiirilises analüüsis neile kahele aspektile. Analüüs on operatsionaliseeritud järgmiste küsimuste abil: Kui sageli Te olete käinud välismaal viimase viie aasta jooksul?; Kuidas Te hindate liikumisvõimalusi väljaspool Eestit, mil määral need võimalused on muutunud võrreldes ajaga enne Eesti iseseisvumist?; Kas te sooviksite lahkuda Eestist, püsivalt mujale elama asuda? Analüüsis eeldan, et ambivalents reaalsetes ja kognitiivsetes ruumilistes dimensioonides võib olla hea, kuna sellisel juhul on igal ühiskonnaliikmel suuremad võimalused leida endale sobiv tegutsemise strateegia. Teisest küljest, sama ambivalents tekitab üha enam ebakindluse tunnet ja suuremat survet kohaneda ruumilise lõhega füüsilise (reaalsed reisimise võimalused) ja kognitiivse dimensiooni vahel (meedia poolt loodud pilt erinevatest maadest ja kultuuridest).

Füüsilise ruumi analüüsi tulemused näitavad, et peale Eesti iseseisvumist on liikumisvõimalused laienenud nii Eesti piires kui ka väljaspool Eestit (korrelatsiooni koefitsient r=.5). Siiski, sotsiaalne ruum on enam laienenud pigem Eestist väljaspoole (51% tunneb, et liikumisvõimalused on suurenenud) kui Eesti piires (38%), mis viitab uute personaalsete kontaktide loomise võimalusele ning sotsiaalse sidususe alustele. Käesoleva uuringu alusel iseloomustab keskmiselt iga seitsmendat Eesti elanikku aktiivne mobiilsus, st ollakse vähemalt korra aastas käinud välismaal. Sellised tulemused annavad tunnistust poliitiliste barjääride kadumisest ja sotsiaalse ruumi laienemisest. Teisalt näitavad tulemused füüsilise ruumi piiratust majanduslikel põhjustel, nt kui sissetulekuga <4000 krooni on aasta jooksul välismaal käinud 1/3, siis >4000 kroonise teenistusega on vastav proportsioon 2/3 (vt ka lisa tabel 1).

Tajutud muutused liikumisvõimalustes, aga ka reaalne välismaal käimise sagedus erinevad statistiliselt oluliselt sotsiaaldemograafiliste gruppide lõikes. Kuigi tajutud liikumisvõimaluste suurenemine iseloomustab eelkõige eestlasi kui Eesti venekeelset elanikkonda, siis reaalsed liikumispraktikad on rahvusgruppidel suhteliselt sarnased. Ootuspäraselt on sotsiaalses ruumis avatumad alla 30-aastased, kes enam eksperimenteerivad erinevate elustiilidega ja identiteetidega enne enda sidumist perekondlike- ja töökohustustega. Teadmiste sotsioloogina tuntud Karl Mannheim on sellist nähtust nimetanud generatsioonide kooskõlaks (vt nt Meuser 1999), st teatud vanusegruppi kuuluvad inimesed tegutsevad tänu sarnastele konjunktiivsetele kogemusruumidele sarnasel viisil. Sotsiaalse identiteedi kontsepti kasutaja Richard Jenkins’i, järgi konstrueerivad nooremad inimesed oma sotsiaal-ruumilised identiteedid läbi sisemise-välise dialektika, kus neil on küll võimalused tegutsemiseks, kuid siiski ollakse pidevalt ka väliste piirangute subjektiks (Jenkins 1996).

Kaudset võimalust Eesti ruumiliste struktuuridega pakub stabiilses ühiskonnas Rootsis läbiviidud analoogne uuring. Kuigi ka Rootsis on nooremad vanusegrupid mobiilsemad, iseloomustab suurem kultuuriline avatus kõiki vanusegruppe, eelkõige nähtavad on erinevused 20-44-aastaste (kahe riigi erinevus 6% Rootsi kasuks) ning 45-54-aastaste hulgas erinevus (8%). Sellised põlvkondade erinevused iseloomustavad Rootsi ühiskonna kauaaegset juurdepääsu globaalsele meediale ning individualiseerimise trende. Ka uuringud väärtusorientatsioonides on näidanud erinevusi nendes kahes ühiskonnas, nt suuremat orientatsiooni postmodernsete väärtussüsteemide suunas Rootsis, mida iseloomustavad enese-saavutamisega seotud individuaalsed väärtused (vt nt Masso, T. Vihalemm 2004), see viimane kehtib kõikides vanusegruppides.  

Komplekssemad ruumilised praktikad on migratsiooni soovid. Ligi kümnendikku Eesti elanikest iseloomustab soov Eestist lahkuda, et püsivalt mujale elama asuda. Tulemused sotsiaal-demograafilistes kihtides erinevad aga oluliselt teistest ruumilistest praktikatest. Erinevalt paljudest migratsiooniuuringutest ei esinenud käesoleva uuringu andmetel ei Eestis ega ka Rootsis seost migratsiooni soovide ja isiklike majanduslike võimaluste vahel. Sellised tulemused näitavad hüperreaalse ruumi olulisust ja ruumi representatsioonide olulisust migratsiooni konstrueerimisel. Siinjuures on migratsiooni oluliseks dimensiooniks seotus asukoha maaga ja kohaliku sotsiaalse ruumiga. Inimesed, kellel on kindel või arvatav soov Eestist lahkuda, on sagedamini tundnud muutusi Eesti ühiskonnas kurvastavana. Bauman on sellist nähtust kutsunud ruumi kindluse-ebakindluse dimensiooniks (1999), st riski ja ebakindluse tunnetamine asukoha maal võib anda julguse või valmisoleku õppida kindlale ühiskonnale või kultuurile omaseid reegleid. Käesolevas uuringus võib inimesi, kes on tunnetanud muutuseid Eestis pigem meeldivatena ning paraja kiirusega toimuvatena, kes näevad muutuseid oma isiklikus elus pigem positiivsetena, iseloomsutada kultuuriliste praktikatega, mis toimuvad tarbimise või teadmiste omandamise eesmärgil. Ühiskondlikke muutuseid negatiivsena tunnetanud elanikkonna grupid soovivad aga kasutada liikumisvõimalusi ruumis, lootes parandada oma majanduslikku vms elujärge. 

Seega, tuginedes analüüsile on reaalse füüsilise ruumi piirid pigem mõttelised. Ruumilised kujutlused, aga ka reaalsed praktikad näitavad, et Eesti ühiskonna erinevate kihtide hulgas on ühiskondlikke muutusi tajutud erinevalt. Selle tulemusena on endiselt avatud identifikatsiooni arengutrendid, mis oleks võimalikuks aluseks regioonide-vaheliseks kommunikatsiooniks ja koostööks. Ühiskonna liikmeid, kellel on avatum sotsiaalne ruum, iseloomustavad fenomoneloogise koolkonna esindajate Schütz’i ja Luckmann’i (2003) andmetel rikkamad “teadmiste varud” ja “interpretatiivsed skeemid”, mis on olulised ebakindlusega toimetulekuks. Lõhe füüsilise ja kognitiivse ruumi vahel Eestis endiselt säilib, st kindlate ühiskonna kihtide jaoks võivad reaalsed reisimise võimalused olla vähenenud peale NL lagunemist, kuigi kognitiivne ruum on suurenenud tänu globaalsetele meedia kanalitele (eriti TV-kanalid ja internet). 

 

Kultuuriliste praktikate konstruktsioon

Eelnevalt vaadeldi ruumi füüsilist dimensiooni, st tunnetatud muutuseid Eesti ühiskonnas ning selle mõju ruumilistele praktikatele. Järgnevalt analüüsitakse ruumi dimensiooni, mida Appadurai on kutsunud meedia ruumiks [ingl.k mediascape], st (elektrooniliste) meediakanalite levik, mis toodavad ja levitavad informatsiooni ning selle meedia poolt loodud kujutlusi maailmast (Appadurai 1996). Meedia dimensioon on eriti oluline Eestis, kuna tänu liikumisele globaalsetesse kommunikatsiooni võrgustikesse on distantseerutud varasematest identiteedi referentsidest. Sellele vaatamata on Eesti võrreldes lääne riikidega kaotanud ligi pool sajandit globaalses moderniseerumise protsessis. Selle tulemusena on füüsiline ja kognitiivne ruum arenenud erinevalt, st meediakanalid on küll loonud pilti välismaailmast (NL ajal küll vähem aktiivselt), kuid reaalsed liikumisvõimalused on olnud piiratud, nõukogude ajal poliitiliste, iseiseisvas Eestis majanduslike takistuste tõttu. Tehnoloogilise, õigusliku, kultuurilise ja sotsiaal-majandusliku mahajäämuse kompenseerimine eeldab aga varasema mentaalse ruumi kujutluste kohandamist füüsilise ruumiga. Järgnevalt vaadatakse, mis iseloomustab meedia ruumi Eestis ning mil määral reaalsed ruumilised praktikad kattuvad kognitiivsete ruumi representatsioonidega. Habituse poolt loodud kultuuriliste praktikate konstruktsiooni mõõdeti järgmise küsimuse abil: Kuivõrd pakub Teile huvi saada uudiseid erinevatest maadest, olla kursis sealsete sündmustega?

Tuginedes varasematele uuringutele (P. Vihalemm 2004) on huvi erinevate maade uudiste vastu oluliselt tõusnud alates 1991. aastast, siiski huvi Balti jt idapoolsete maade kohta on jäänud samaks. Viimane võib ühest küljest väljendada sotsiaalse mälu mõju, st nende maade olulisust ka juba nõukogude ajal. Teisest küljest iseloomustab see teatud identitfikatsiooni ja piiride loomise strateegiat kontrastina või tagasilükkamise vormis. Sellised tendentsid on tuginedes käesolevale uuringule jätkunud ka 2004. aastal, kus olulise huvi all on olnud Euroopa Liidu jt lääne riigid (nt Saksamaa, USA, Soome, Rootsi jt). Kuigi Venemaa roll Eesti majanduses on pidevalt vähenenud, on Venemaa säilitanud oma olulisuse inimeste kujutlustes alates 90. aastatest. 

Tulemused võimaldavad meil määratleda erinevate maade uudiste jälgimises varjatud faktorgrupid; käesolevalt tuletati faktorgrupid peakomponentide meetodil telgede varimax pööramisega. Lisas tabelis 2 on tulemusi analüüsitud eraldi Eesti ühiskonna kahe suurema keelegrupi lõikes, kuna erinevad uuringud on viidanud erinevale kognitiivse identiteedi ruumile Eesti erinevate rahvusgruppide hulgas (T. Vihalemm, Masso 2003). Eestlaste hulgas osutus statistiliselt oluliseks ning parimat tõlgendust pakkuvaks kolmene faktorlahend; venekeelsete hulgas otsustasin analüüsida ka neljandat huvipakkuvat faktorit. Analüüsist ilmneb, et esimene faktor, millel on suurim varieeruvuse protsent (47%), koosneb mõlemal juhul erinevatest lääne, ida jt kultuuridest. Nendest kultuuridest on oldud huvitatud keskmiselt vähem – eestlaste hulgas 49% ning venekeelsete hulgas (54%). Esimese faktori selline struktuur viitab seostele konkreetsete kultuuriliste (avatud / suletud) orientatsioonide vahel, st inimesed kes on enam huvitatud konkreetsest maast, soovivad saada informatsiooni ka teistes maades toimuva kohta.

Venekeelsete elanike faktorstruktuuris on esimene faktor mitmekesisem, sisaldades ka erinevaid lääne-euroopa kultuure, mis eestlastel moodustavad eraldi teise faktori. Erinevalt eestlastest, kes selgelt eristavad lääne dimensiooni, teevad Eesti venekeelsed vahet ida-euroopa ja slaavi kultuurides – teine faktor sisaldab endiseid NL ning Balkani maid (viimaseid iseloomustab sarnaselt teiste faktori moodustavate maadega kommunistlik minevik, slaavi kultuuri mõjud jms). Slaavi kultuuri olulisust Eesti venekeelse elanikkonna hulgas toetavad ka satelliidi vahendusel jälgitavad rahvuslikud (vene jms) meedia kanalid, mis toetavad üle riigipiiride ulatuvate rahvuslike seoste säilimist (vt ka Appadurai 1996).

Eestlased on enamsti olnud huvitatud kolmanda faktori maadest – lähinaabrid Soome, Rootsi, Venemaa, Läti, Leedu. Venelastel eristuvad kolmanda faktorina Euroopa Liidu tuumikmaad, millega on ka Eestil olnud ajaloolised sidemed (Rootsi, Saksamaa, aga ka Soome). Siiski, suurim huviprotsent on venekeelsel elanikkonnal (79%) neljanda faktori osas, kuhu kuuluvad Läti, Leedu ja Venemaa. Tugev soov säilitada seotust sündmustega Leedus ja Lätis on sarnane mitmetele uuringutele, mille järgi on balti identiteet oma koha kehtestanud inimeste sotsiaalses mälus (endine pribaltika). Eriti venekeelne elanikkond, kes tulid Balti riikidesse baltistati selles mõttes, et nad omandasid suurel määral kohalikud käitumismustrid, väärtused jne ning pidasid kohalikku elustandardit kõrgemaks. Käesolevas uuringus võib Balti riikide koondumine Venemaaga samasse faktorisse viidata ajaloolisele mälule, st maade kuulumist samasse nõukogude riiki[2]. Siiski, käesolevas uuringus on vastavad faktorlaadungid suhteliselt nõrgad (<.3), mis viitab selliste konnotatsioonide nõrgenemistendentsile, vaatamata Venemaa selgele meedia poliitikale, kus Eestit jt Balti riike kujutatakse mineviku ühtsuse valguses.

Seega, kognitiivse ruumi tunnetus ja kultuurilised praktikad pole Eesti elanikkonna hulgas niivõrd ühtsed, vaid sõltuvad habitusest. Kognitiivsete piiride loomise alused on sotsiaalses mälus; seal peegelduvatest varasematest ruumi tunnetustest osutus kõige olulisemaks ida-lääne dihhotoomia. Dihhotoomia on selgem venekeelsete respondentide hulgas, mis võib olla tingitud sagedasemast vene meedia kanalite jälgimisest. Eesti venekeelset meediat on peetud üheks olulisemaks institutsiooniks mitte-eestlaste huvide kaitsjaks ja esitajaks ning seda usaldatakse samavõrra kui Venemaa TVd (T. Vihalemm 2002). Sarnane dihhotoomia ilmnes Rootsis, tuginedes samal ajal läbiviidud analoogsele uuringule. Ruumi struktuuride analüüsil Rootsi erinevates rahvusgruppides osutus aga ida-lääne dimensioonist olulisemaks nn suur-väike dihhotoomia, st esimesse faktorisse koondusid Saksamaa, Venemaa, USA, Kanada, Inglismaa jne; teine faktor sisaldas Eesti, Leedu, Läti, Soome ja Taani jt rahvaarvu poolest väiksemaid maid. Kolmandasse faktorisse koondusid Rootsi andmetes eraldi lokaalsed ja regionaalsed grupid nagu huvi tundmine Stockholmis, Göteborg’is, Norrland’is jt regioonides toimuvate sündmuste vastu, mis kinnitab regionaalsete identiteetide olulisust Rootsis. Seega, kuigi habituse mõju on nõrgenemas, osaleb see selgelt mineviku ruumilistel representatsioonidel põhinevate kultuuriliste praktikate (taas) tootmises.

 

Et analüüsida kognitiivse meedia ruumi mõju erinevate füüsilise ruumi aspektidele, vaadatakse järgnevalt lühidalt nende tunnuste omavahelisi seoseid. Seosed ruumiliste muutuste tunnetamise, reaalsete praktikate ja kognitiivse meedia ruumi vahel näitavad, et kõige enam seoseid ilmneb reaalsete liikumisvõimalustega. St aktiivsemad reisijad on olnud enam huvitatud uudiste jälgimisest 13 maal (24st võimalikust; USA, Kanada; Vahemeremaad Itaalia, Kreeka, Trügi; Soome; Leedu; Läti; Inglismaa, Iirimaa; Saksamaa; Lähis-Ida Iisrael, Araabia maad jt; Holland, Belgia; Prantsusmaa; Poola, Ungari, Tsehhi, Slovakkia; Venemaa). Samamoodi tuleneb ka migratsioonivalmidus suuremast avatusest ja huvi tundmisest uudiste vastu 7 maal (USA, Kanada; Vahemeremaad Itaalia, Kreeka, Trügi; Ladina-Ameerika maad Brasiilia, Argentiina jt; Soome; Leedu; Läti; Austraalia, Uus-Meremaa; Hispania, Portugal). Mõnevõrra vähem ilmnes seoseid meedia tarbimise ning tajutud liikumisvõimaluste muutuste vahel (USA, Kanada; Rootsi; Ladina-Ameerika maad Brasiilia Argentiina jt; Inglismaa, Iirimaa; Saksamaa; Valgevene, Ukraina, Moldaavia).

Kultuuriliste praktikate konstrueerimisel on oluline internet, sotsiaalset ja kultuurilist muutust kiirendav faktor. Viimane võimaldab infomatsiooni ja kapitali voogusid, kommunikatsiooni ja kooperatsiooni vaatamata erinevale ruumile ja ajale (Brose 2004), nähtus, mida Castells on nimetanud “ajatuks ajaks” [ingl.k. timeless time]. Käesoleva uuringu andmed annavad tunnistust interneti kasutamise ja sotsiaalse ruumi avatuse seosest, st interneti kasutajad on 20% sagedamini tajunud liikumisvõimaluste suurenemist, 25% sagedamini mobiilsed ning kaks korda sagedamini valmis lahkuma Eestist, et püsivalt välismaale elama asuda. Sarnased tulemused ilmnesid Rootsis kogutud andmetes.

Kokkuvõttes annavad tulemused tunnistust tugevast seosest ruumiliste praktikate ja ruumi representatsioonide vahel. Teisiti öelduna, ruumilised praktikad on arenenud üksteisega kooskõlas ning analüüsi tulemusena ilmeb vaid nõrk lõhe nende vahel. Sellised tulemused lubavad kinnitada hüpoteesi ühe ruumi asendamisest teisega, st kui nõukogude ajal oli füüsiline ja kognitiivne ruum piiratud suletud riigipiiride tõttu, siis tänapäevased majanduslikud piirangud füüsilise ruumi tarbimisel võidakse kompenseerida massimeedia kanalite poolt vahendatud ruumiga. Viimane võib aga olla eeltingimuseks reaalseteks ruumilisteks kontaktideks ja liikuvuseks. Massimeedia rolli erinevate ruumide seostamisel võib iseloomustada ruumiteoreetikute Benko ja Strohmayer’i terminiga “ruumilised sõlmpunktid” (1997), mis ühendavad erinevaid regionaalseid blokke ja funktsioneerivad teadmiste kogumina, mille ülesandeks on igapäevases elus ettetulevate ebakindlustega toimetulek ja kohanemine muutustega ühiskonnas. Hilismodernsetes arengutrendides on selles kontekstis tihti mainitud erinevaid territoriaalseid ja regionaalseid identiteete. Näiteks paljud autorid on pidanud euroopa identiteeti post-rahvuslikuks identiteediks (nt Deflem jt 1996, Vogler 2000); Euroopa kodanikult oodatakse mitmete keelte rääkimist ning mitmest kultuurilist identiteeti (Laitin 1997). Siiski, skeptilisemad autorid kahtlevad võimaluses identifitseerida selliste laiade ja ähmaste kollektiivsustega. 

 

Kokkuvõte

Kultuuriliste muutuste tulemusena iseloomustab Eesti ühiskonda samaaegselt eksisteerivad kultuurilised kihistused, mis on kirjeldatavad läbi kognitiivsete ja füüsiliste kultuuriliste praktikate omavaheliste kombinatsioonide. Sellised erinevad ruumi vormid toimivad kui hüperruum (vt nt Benko Strohmayer 1997, Soja 1995), mis tagab tänu kultuuriliste praktikate käigus omandatud kultuurilisele kapitalile parema kohanemisvõime ühiskondlike poliitiliste, majanduslike jms muutuste kontekstis. Kuigi Eesti elanikkonna ruumilised praktikad on mitmekihilised ja ambivalentsed, osalevad selles vanast ja uuest “segatud” kultuuris vähemal või suuremal määral kõik sotsiaalsed rühmad.  

Segatud kultuuri ei iseloomusta niivõrd reaalsed ruumilised praktikad, vaid reaalse ja kognitiivse ruumi omavahelised kombinatsioonid, st virtuaalsete representatsioonide ruumid, kus reaalne, mõtteline ja hüperreaalne eksisteerivad samaaegselt (Soja 1995). Muutused kognitiivses ruumis viitavad muutustele varasemates kollektiivsetes identiteetides ja ruumilistes tunnetustes. Analüüsi tulemusel on veel vara ennustada, kas muutused ruumilistes tunnetustes ja praktikates soodustavad poliitiliste, kultuuriliste ja regionaalsete identiteetide (trans)formatsiooni uutesse vormidesse. Füüsilise ning kognitiivse ruumi omavaheline läbipõimumine Eestis ning kultuuriline avatus erinevate maade suhtes, viitab heale alusele reaalsete kontaktide tekkimiseks ning on eeltingimuseks arengustrateegiate ning regioonide-vahelise kaubandusliku koostöö efektiivseks ellu viimiseks.

 

Kasutatud kirjandus:

 

Appadurai, A. (1996). Modernity at Large, Minneapolis: University of Minnesota Press.

Bauman, Z. (1999). Urban Space Wars: On Destructive Order and Creative Chaos.- Citizenship Studies, 3:2, 173-186.

Benko, G., Strohmayer, U. (1997). Space and Social theory, Interpreting Modernity and Postmodernity, Oxford: Blackwell.

Bourdieu, P. (1984). Distinction: asocial critique of the judgement of taste, Cambridge: Harvard University Press.

Brose, H.-G. (2004). An introduction towards a culture of non-simultaneity? – Time & Society, 13:1, l5-26.

Deflem, M., Pampel, F. C. (1996). The Myth of Postnational Identity: Popular Support for European Unification – Social Forces, 1, 119-146.

Friedman, J. (1994). Cultural Identity and Global Process, London: Sage.

Habermas, J. (1989). The theory of communicative action. Volume 2: lifeworld and system: a critique of functionalist reason, Cambridge: Polity Press.

Hlavin-Schulze, K. (1998). Man reist ja nicht, um anzukommen: Reisen als kulturelle Praxis, Frankfurt, Main [u.a.]: Campus-Verl.

Jakobson, V. (2002). Civic, Political and Ethno-Cultural Collective Identities Constructed in the Russian Press of Estonia since 1947. – M.Lauristin, M.Heidmets (toim) The Challenge of the Russian Minority. Emerging Multicultural Democrasy in Estonia, Tartu: Tartu University Press, 175-184.

Jenkins, R. (1996). Social identity, London: Routledge.

Jones, G. (1999). The same people in the same places? Socio-spatial identities and migration in youth. – Sociology, 33:1, 1-22.

Laitin, D. D. (1997). The Cultural Identities of a European State. – Politics & Society, 3, 277-303.

Masso, A. (2003). Estonian Russian-speaking settlers: about ways for reforming collective identity in transition society, master thesis, Tallinn: Tallinn Pedagogical University.

Masso, A., Vihalemm, T. (2004). Value orientations in Estonia – cohesion or fragmentation, Estonian Human Development Report.

Meuser, M. (1999). Subjektive Perspektiven, habituelle Dispositsionen und konjunktive Rfahrungen. Wissensoziologie zwischen Schütz, Bourdieu und Mannheim. – in Hitzler, Ronald; Reichertz, Jo; Schröer, Norbert (hg.) Hermeneutische Wissenssociologie. Standpunkte zur Theorie der Interpretation, Konstanz: Universitätsverlag Konstanz, 121-146.

Rundell, J. (2004). Strangers, citizens and outsiders: otherness, multiculturalism and the cosmopolitan imaginary in mobile societies. – Thesis Eleven, 78, 85-101.

Schütz, A., Luckmann, Th. (2003). Strukturen der Lebenswelt, Konstanz: UVK.

Soja, E. W. (1995). Postmoderns geographies: the reassertion of space in critical social theory, London: Verso.

Sztompka, P. (2003). Cultural Trauma and Social Identity, Berkeley: California University Press.

Vaino, K. (2004). The picture of Estonia in the Swedish Press between 1995-1997 and 2002-2003, unpublished master thesis, Tartu: University of Tartu.

Welz, Frank (1996). Kritik der Lebenswelt: eine soziologische Auseinandersetzung mit Edmund Husserl und Alfred Schutz, Opladen: Westdt. Verl.

Vihalemm, P. (2004). Changing Social Distances: Estonian Social Space before EU Enlargement, paper presented at Cross Border Cooperation in the Baltic Sea Region: Euro Regions and Region Building, Tallinn, 5-8 February 2004.

Vihalemm, T. (2002). Usage of Language as a Source of Societal Trust. – M. Lauristin, M. Heidmets (eds) The Challenge of the Russian Minority.  

Vihalemm, T., Masso, A. (2003). Identity Dynamics of Russian-Speakers of Estonia in the Transition Period, Journal of Baltic Studies, 34:1.

Vogler, C. (2000). Social Identity and Emotion: The Meeting of Psychoanalysis and Sociology. – Sociological Review, 1, 19-43.

 

LISA

Joonis 1. Kultuuriliste praktikate vormid kognitiivse ja füüsilise ruumi segunemise näitel

Tabel 1. Kultuuriliste praktikate ennustamine iseloomustavate tunnuste abil (multinominaalse logistilise regressiooni tulemused, N=1470, p<.01 märgitud tumedalt)

Tabel 2. Huvi olla saada uudiseid erinevatest maadest, olla kursis sealsete sündmustega (“väga huvitab” või “mõnevõrra huvitab”, protsendid faktorgruppides eestlaste ja Eesti venekeelse elanikkonna hulgas)