Sissejuhatus

 

Kui Laur Vallikivi käsitles ühe grupi kollektiivset ellujäämise ja vabaduse säilitamise strateegiat, siis minu ettekanne, samuti nagu Liivo Niglase omagi, võtab vaatluse alla arktiliste kogukondade ühe väikse, kuid tähendusrikka osa, milleks on intellektuaalne eliit. Tihti seostatakse just seda eliiti vastupanuga omavolitsevale võimule. Venemaa arktiliste rahvaste puhul aga on olukord üsnagi omapärane: nende haritlaste lugu algab kuulekusest, jõudes lõpuks teatud sorti vastupanuni.

Mina vaatlen neenetsite, hantide ja manside haritlaskondi üldisemal plaanil, keskendudes nende ajaloole, katsudes kokku võtta läbivaid iseloomustavaid jooni, kuid toon ka näiteid konkreetsetest isikutest. Liivo Niglas aga lähtub ühe isiku maailmavaatest, et näidata, kuidas see võib vastupanuni viia.

 

Venemaa arktiliste rahvaste puhul vastab tegelikkusele nõukogude propaganda väide, et enne uut ajastut polevat neil olnud kirjakultuuri ega haritlaskonda. Tõepoolest, ainult üksikud neenetsid, handid ja mansid oskasid lugeda, olles omandanud kirjaoskuse misjonikoolis või mingil muul väga erakordsel teel. Nõukogude võimu esimesel kümnendil tõepoolest toetati eri rahvuste omakultuuri arendamist. Neis piirkondades, kus oli juba olemas misjonäride koolitatud õhuke haritlaste kiht, läks see veendunult uue korraga kaasa, arvates, et see on parim viis enda rahva huvisid kaitsta. Üürikeseks ajaks sattus selle kihi esindajaid isegi võimupositsioonidele. Põhja-aladel aga polnud kedagi, kellele toetuda. Põliselanike eluviis ja maailmavaade olid tundmatud ja arusaamatud, vene keele rääkijaid oli nende hulgas vaid peotäis, teisisõnu puudusid võimul vahendajad, kelle kaudu toetajaid saada ja enda põhimõtteid kehtestada. Vajadus viia nõukogude sõna liidu äärealadeni põhjustas sellele, et 1920. aastate teisel poolel asuti seda kihti nullist looma: polnud aega oodata, kuni see tekib iseenesest.

 

1. Sünnipäraselt oma isanda hääl

 

Niisiis võib väita, et sellisel kujul, nagu põhjarahvaste haritlaskond sündis, oli tegu puhtalt nõukogude moodustisega, mis loodi kiirendades. Põhja-aladelt toodi Leningradi kokku umbes kakskümmend inimest, mõned veel lapseeas, mõned täiskasvanud; mõned neist oskasid vene keelt, mõned mitte, ning „anti neile haridust“, дали образоавание. Nendega tegeles vene „intelligentsia“ paremik, maailmakuulsad etnograafid nagu Vladimir Bogoraz-Tan jt. Neid kaasati kohalike kirjakeelte loomisse, nendest said esimesed kirjanikud. 

 

a) Vaba valik

 

Hariduse omandamise tee võeti tavaliselt ette omal soovil: kaugeltki mitte kõik põhja-alade elanikud ei soovinud lahkuda kodukohast, et suunduda linna tarkusi omandama. Seda võimalust asusid ära kasutama eelkõige marginaalsemad isiksused: orvud, kel polnud eluks traditsioonilises ühiskonnas kuigi häid väljavaateid; kannatamatud noored, keda ärritas vanemate inimeste arusaamatus kõige uue suhtes ning kes nägid uue võimu saabumises võimalust elada hoopis väärtuslikumat elu. Ei tohi unustada, et traditsioonilist ühiskonda juhtisid eakad ning noortel oli vähe lootust oma häält kuuldavaks teha. Nende hulgas leidub ka vaesemate kihtide esindajaid, kellele punaste tulek pakkus tõepoolest ummikust väljapääsu.

 

Nad sattusid keskkonda, mis erines oluliselt kõigest sellest, mis neile tuttav oli. Vaatamata kogetud raskustele sattusid nad vägagi sõbralikku õhkkonda, kus õpetajad, kellest paljud olid tsaariajal asumisele saadetud narodnikud ja seeläbi kohalike rahvastega kokku puutunud, tundsid nende kultuuri ja kõnelesid nende emakeeles. Õpetajad toetasid nii õpingutel kui ka inimlikus plaanis. Seda kinnitavad näiteks inimesed, kes on Leningradis ülikoolis käinud veel 1950ndatel. See leevendas nende vastu suunatud üldist põlgust, millega neid koheldi väljaspool oma kodukohta. Ka pilt, mille nad said koolis nõukogude võimust, oli sootuks teistsugune kui see, mis kujunes regioonides partei juhtide tegevuse tõttu.

 

Nõnda võib väita, et see esimene siiralt innukas haritlaste põlvkond oli mingil määral eksinud. Oma olemuse eest oli ta tänu võlgu nõukogude võimule, oli sellele truu ning nägi selles enda rahva jaoks ilusamat tulevikku. Nikolai Võlka[1] oli pärit küllaltki harmoonilisest neenetsi keskkonnast. Ometi olid Novaja Zemlja neenetsid üsna omapärased: nad olid saarele põgenenud 19. sajandi lõpus, lootes paremini ära elada küttides ja kala püüdes. See, et Võlka polnud otseselt tajunud tsaariaegset rõhumist, seletab ehk, miks tema teostes ilmneb pigem sünkretistlik lähenemine ning sügav austus neenetsi traditsioonilise kultuuri vastu. Seevastu mõni haritlastest, nagu Ivan Noho Jamali poolsaarel, läks aktiivselt poliitikasse. Tsaariajal oli noor Noho õppinud misjonäride juures ega saanud kuidagi oma teadmisi rakendada ja pidi töötama ühe vene kaupmehe heaks. Seega tähendas tema jaoks nõukogude võim tõelist vabanemist - ta läks täiel määral sellega kaasa, osaledes aktiivselt isegi šamaanidevastases kampaanias. Ka Anton Põrerkal olid head põhjused tervitada võimu, mis pakkus talle võimaluse üles ehitada tõelist elu: varem võis orb üksnes töötada rikaste põhjapõdrakasvatajate juures, ilma et tal endal oleks vähimatki lootust ise kunagi loomi omada.

 

Ajal, mil kohapeal aina enesekindlamalt represseeriti just neid, kes olid traditsioonilise kultuuri autoriteetsemaid kandjaid, anti vaba voli Leningradis tegutsevale noorele eliidile. Vastupanu küll oli, ent tundras ja taigas, mitte Leningradi ülikooli ringkondades.

 

b) Kitsas tee

 

Teine maailmasõda tähendas Venemaa arktiliste rahvaste jaoks mingis mõttes murdepunkti. Esimest korda ajaloos võeti 1930ndate lõpus nende noormehi sõjaväkke. Paljud ei pidanud võõrale eluviisile vastu ja surid; nälg levis ka taigas ja tundras, kus kala ja põdraliha suunati massiliselt armee tarbeks ning kohalikud jäeti toiduainetest ilma.

 

See nullist üles kasvanud neenetsi esimene haritlaste põlvkond hukkus sõja käigus pea täielikult – kas rindel, blokaadis või nälja tõttu. Hukkunud unustati, nende teosed kadusid ringlusest: ajakohased olid hoopis teised teemad, nõukogude rahvaste kangelasteod sotsialistliku kodumaa nimel. Suurtest sõjaeelsetest lootustest ei jäänud suurt midagi järele. Unustati ka see vana maailm, millega esimesed haritlased võrdlesid uusi  võimalusi. Sotsialistlik kodumaa oli reaalsuseks muutunud – kõik need, kes oleksid võinud loominguliselt mõelda, olid hävitatud. Intellektuaalse maailma jaoks algas sünge aeg, samuti nagu Eestiski. Ainus vabadus, mida haritlaskonnale jäeti, oli vabadus kirjutada oma emakeeles. Niisiis võib sotsialistlikku võistlemist ülistavaid romaane lugeda neenetsi keeles või lüpsjate kiidulaulu handi keeles.

 

Ühelt poolt puudub võimalus enese väljendamiseks: kui ka tolleaegsed kirjanikud oleksid soovinud kaasaega kriitiliselt lahti mõtestada, poleks seda kuidagi aktsepteeritud. Kahtlustan aga, et see ei tulnud neile pähegi: kuidas oleksidki nad saanud tõlkida vene kultuurimalli neid mõtteid, mis pärit hoopis teisest maailmavaatest. Kirjutamine oli ju traditsioonilisele kultuurile võõras: mõtted, mis oleksid võinud viia vastupanuni, ei mahtunud sellesse raamistikku. Kuigi ma olen sõjajärgse põlvkonna esindajatega vähe kohtunud (ainult Matra Pankratjevna Vahruševaga), kuid mulle tundub, et siin algab lõhestatus, mida leiame ka tänapäeval nende kahe vastandliku maailmavaate vahel: haritlane kuulub korraga mõlemasse maailma ja peab leidma endale sellise kompromissi, mis võimaldab tal ellu jääda.

 

2. Teekond iseseisvumiseni

 

Esimeseks tingimuseks haritlaskonna rolli muutumisel oli kahtemata nõukogude võimu surve vähenemine. See on tuntav kahel erineval perioodil, kuuekümnendatel ning kommunismi viimastel aastatel.

 

Kuuekümnendate sula väljendus eelkõige kirjanike teemavalikus. Kui varem oli vabalt käsiteldavate ainete nimekiri äärmiselt kitsas (ühiskondlik didaktika, sõjakangelased, tootmiskirjandus), siis nüüd võisid kirjanikud end väljendada ka mitte-poliitilistel teemadel, nagu armastus, maastik, seos inimese ja tema maa vahel. Uued tingimused andsid neile võimaluse luua teoseid, mis leiaksid lugejate vastukaja. Iseasi, kui palju neid lugejaid oli. Siiski ei toonud see vabanemine endaga kaasa haritlaskonna poliitilist iseseisvumist. Vastupidi: see Põhi, mida ülistatakse, jääbki nõukogude Põhjaks, kõigi oma „saavutustega“, mis on väga hästi näha kuulsa mansi kirjaniku Juvan Šestalovi andekalt loodud uutes müütides.

 

See oli vajalik etapp haritlaskonna küpsemise teel. Meie seisukohalt on aga olulisem protsess, mis algas kaheksakümnendate aastate lõpus ja mis tõi kuuldavale hoopis teistsuguseid hääli. Ent enne, kui vaatame, mis hakkas toimuma haritlastega, tuleb meenutada, mis kontekstis nad end väljendavad.

 

Ajavahemikus 1960–1985 leidis aset oluline, et mitte öelda eluline muutus Lääne-Siberi põliselanike jaoks, nimelt viidi lõpuni nende alade tegelik hõivamine. Loomulikult oli ka varem põhjarahvastel olnud raske vältida kokkupuuteid vene maailmaga ning riik oli oma põhimõtteid edukalt peale surunud: valdav enamus lapsi käis internaatkoolis, mehed võeti sõjaväkke, pered olid enamasti kolhooside või sovhooside hingekirjas, paljud oli paiksustamise poliitika tagajärjel sunnitud loobuma nomaadi-elust. Kuid jõgede ülemjooksudele, rasketele sooaladele polnud veel цивилизация[2] õieti jõudnud. Mida Vene riik polnud ära teinud, selle lõpetas naftatööstus, millel õnnestus veerand sajandiga okupeerida hiigelsuur territoorium ning saavutada selle üle tugev kontroll. Minu 1990. aastate algusest pärit kogemuse kohaselt pole üle Lääne-Siberi taiga lennates ühtki hetke, mil kusagil silmapiiril ei paista naftatorne ja gaasileeke. Lisaks sellele toodi tööstuse tarbeks üle liidu kohale sadu tuhandeid töötajad, kes püüdsid uuel alal tingimata juurutada kaasatoodud elutavasid, ignoreerides kohalikku ökosüsteemi.

 

Muutus, mis jättis põliselanikud ilma saagist, tihti ka varjupaigast ning lausa maast, tõi päevavalgele varemalt ülistatud „saavutuste“ tegeliku olemuse, mis sai veelgi ilmsemaks nõukogude struktuuride lagunemisel ja riigi toetuse lakkamisel 1990ndate alguses. Sai selgeks, et kool pole teinud muud, kui hävitanud traditsioonilised metsas elamise oskused, ilma et oleks selle asemele andnud võimaluse lõimuda nn tehnogeensesse maailma. Internaatkool oli tekitanud kuristiku põlvkondade vahele ning sisendanud lastesse väärtusi, mis sattusid vastuollu nende algupärases keskkonnas valitsenud põhimõtetega. Kolhooside lagunemise tagajärjel kadusid külas töövõimalused ning alkoholism, arktiliste rahvaste ammune nuhtlus, levis aina kiiremini. Kala muutus reostatud vee ja sellest tulenevate haiguste tõttu söödamatuks, saakloomad põgenesid inimesest aina kaugemale ja paljud linnud hukkusid oma pesitsemiskohtade hävitamise tõttu. Inimesed tunnevad, et nad on ummikus. Eremei Aipin on seda 1994. a väljendanud nõnda:

 

Молчит мой отец. Он хорошо знает свою землю.

На север пойдешь – на нефтепромысел придешь.

На восток пойдешь – в город придешь.

На запад пойдешь – на бетонку выйдешь.

На юг пойдешь – на испохабленный Самотлор выйдешь.

 

Sõnakunstnikule pakub selline olukord küüniliselt vaadates palju ainest. See äratas ka põhja-alade haritlastes arusaama, et nad võiksid oma rahvale olla mitte niivõrd „kosmeetilisteks“ esindajateks, vaid pigemini edastada nende protestihäält. Seda tehti kahel tasemel, kirjanduslikul ja poliitilisel, mida nüüd lähemalt vaatleme.

 

3. Kunsti vägi, argipäev ja poliitiline võim

 

Kirjanduse kantud sõnum muutub: varasema kiidulaulu asemel püstitatakse teravaid probleeme. Keskendun siinkohal kolmele isiksusele, kes on igaüks omal moel hakkanud oma rahvaste häält kuuldavaks tegema – handi romaanikirjanik Eremei Aipin, neenetsi prosaist Anna Nerkagi ning metsaneenetsi luuletaja Juri Vella.

 

Eremei Aipini relv on kiri. Tema ongi esimene, kes hakkas põhjarahvastest rääkima teistmoodi. 1980. a avaldas ta esimese romaani „Esimese vihma ootel“, milles jälgib handi noormeest, kes otsustas minna suveks tööle naftatööstusse. Nende kahe vaimse, ent samas ka füüsilise maailma kokkupõrge toob välja nende kokkusobimatuse, mis ületab tegelaste hea tahte. Seega püstitab Aipin põhjainimese lõhestatuse probleemi: kuidas elada kahe kokkusobimatu maailma vahel, millest kummastki pole pääsu? Tol ajal ei tee Aipin veel järeldusi, kuid toon on järsult muutunud. Ka Anna Nerkagi väljendab jutustuses „Anna Noho klannist“ noore inimese ängistust, kui ta avastab, et ühelt poolt ei ole tal kohta linnaelus, ent samas ei suuda ta enam kohaneda eluga sünnikohas ja võõrdub isast. Need kaks teost iseloomustavat esimest ajajärku, mil näidatakse probleeme, mida ilmselt oli juba ammu märgatud, kuid mida varjati; probleeme, mida häbeneti, mida endale võib-olla ei teadvustatudki.

 

Teist ajajärku iseloomustab juba teatud laadi süüdistus. 1990. a ilmus Aipini romaan „Handid ehk hommikukoidu täht“, mida kirjastused olid aastaid tagasi lükanud. Jälgides kolme põlvkonda näitab Aipin, kui arusaamatult ja brutaalselt tungis võõras maailm nende ellu ja hävitas selle põhialused. Esimest korda näidati, kuidas Stalini ajal inimesi arreteeriti ja küüditati, kuidas šamaanid – ja selle nimetuse all kõik tugevad traditsioonikandjad – hävitati. Arusaadav, miks ükski kirjastus ei tahtnud seda kaua aega välja anda. Aipini järgmised raamatud viivad protesti veelgi kaugemale: mainiksin ainult viimast, pealkirjaga „Jumalaema verises lumes“, mis on väga sünge ja väga meeldejääv romaan, mille teemaks on Kazõmi sõda. Aipin astub teadlikult ja julgelt vastu ametlikule teooriale, mille kohaselt oli tegu kuritegudega kõige puhtamal kujul (ei tohi unustada, et Kazõmi sõjal represseeritud pole veel rehabiliteeritud). Aipin väidab, või õigemini näitab lugejale, et tegemist oli vabadusliikumisega. Kaugelt vaadatuna tundub see vahest tühja fraasina; Venemaa poliitilisel maastikul, Tšetšeenia sõja taustal on aga sellel väga kindel kaal.

 

Kunstiinimeste sõna on vabanenud ning nad saavad maailmale kuulutada oma appikarjet. Kirjandus ei otsi enam mitte oma lugejat, vaid võõrast: seda, kellest ehk midagi veel sõltub. Mõni aga tahab veel kaugemale minna. Ka Juri Vella kirjutab luuletusi. Ka tema väljendab oma valu kirjalikult, kuid luule ei ole tema jaoks mitte relv, vaid tema enda emotsioonide vajalik väljund – ta kirjutab niihästi metsarahvaste hukkunud jumalatest kui armastusest. Tema relvaks on poliitiline sõna, mis on seda tugevam, et Vella ei püri kõrgetesse sfääridesse, mis eemaldaks teda nendest, keda ta tahab esindada, vaid on valinud 1990ndate alguses elu keset metsa koos põhjapõtradega. Sama teekonna on läbinud ka Anna Nerkagi. Kuigi tal on Salehhardis korter, elab ta pigem tundras ja varustab kaugeid laagreid vajalike toiduainete ja tööstuskaupadega. Nerkagi argielu on justnagu vastupanu hävitusmasinale, mis näib olevat valmis tema rahva iga hetk alla neelama...

 

Olles ka ise üks neist, tunneb Juri Vella hästi põhjapõdrakasvatajate muresid. Ta on hakanud kasutama kõikvõimalikke relvasid, et teha kuuldavaks Agani jõe elanike hääli. Nii näiteks korraldas Vella piketi Lääne-Varjogani maardla teel, et protestida põhjapõtrade tapmiste vastu, ning püstitas püstkoja Hantõ-Mansiiski keskväljakul, et  avaldada meelt naftatöösturite jõhkruse vastu. Aeg-ajalt on ta kirjutanud ka Venemaa presidendile. Kohalikele poliitikutele valmistab Juri Vella parajat peavalu: iial ei tea, millal ta mingi skandaali korraldab või tuleb välja millegagi, mis ei ole poliitiliselt korrektne. Igatahes on Juri Vella kõigiti ebamugav protestija, kellest Liivo Niglas räägib pikemalt.

 

On siiski üks tee, mida Juri Vella pole valinud, kuna ta on veendunud, et see võib viia ainult mõttetutele kompromissidele: selleks teeks on professionaalne poliitika. Just selle tee on aga valinud Aipin, seejuures kirjutamist jätkates. Professionaalne poliitika on ühelt poolt vajalik, et kõrgemates sfäärides ei unustataks põlisrahvaste probleeme, ent teisalt viib see paratamatult selleni, et kaob side oma rahvaga. Olukorras, kus jõudude vahekord on just selline, nagu ta on – põliselanikud moodustavad pelgalt 1% elanikkonnast – siis tuleb paratamatult sõlmida raskeid kompromisse, et võimul püsida ning see viib autoriteedi kadumiseni. Aipin ja teised, eriti Assotsiatsiooni „Spasenje Jugrõ“ liikmed, on püüdnud vastu panna mõlemal teel. Selgub, et tunduvalt paremini on see tal õnnestunud kirjalikus vormis.

 

 

Niisiis on näha, et pärast pikka kuulekusperioodi on põliselanike haritlaskond alles viimastel aastakümnetel hakanud avaldama protesti ja vastu panema poliitilisele võimule, mis neid suure naftatööstuse toodangu surve all lämmatab. Protest on mitmekesine ja teravaimalt avaldub see nimelt kirjanduses, ehkki leidub ka demonstratiivseid väljendusviise, mis aitavad põhjarahvaste tragöödiat teadvustada. Nimelt sellest aspektist räägib nüüd Liivo Niglas.