Oma artiklis vaatlen ma identiteediprotsessi ja enesekirjelduste vahekorda kultuuridünaamikas. Ehkki need kaks aspekti on kultuuriprotsessis omavahel lahutamatult seotud, on nende eristamine kultuuri uurija jaoks metodoloogilise tähtsusega.

Igasuguse semiootilise süsteemi dünaamika kirjeldamisel muutub keskseks küsimus: “Kuidas saab süsteem areneda, säilitades samas oma identiteedi?” (Lotman 2000: 9). Enesekirjeldustes sõnastatud identiteet on loomuldasa normatiivne, vastandudes alati teatud määral kultuuris esile kerkivatele uuendustele. Ometi on sellisel viisil sõnastatud identiteet, “enesenimetamise agressioon”, kultuuri jaoks ontoloogiliselt tähtis: see piiritleb ja korrastab kogu kultuurisfääri, määratledes samal ajal kultuuri asendi teiste kultuuride suhtes. Kultuurilise identiteedi ja kultuuri identiteedi uurija jaoks muutub aga oluliseks teinegi poolus: protsessid kultuuris, mis jäävad enesekirjeldustest välja või on marginaliseeritud. Üks võimalus neid kahte poolust ühildada on käsitleda identiteediloomet mudeliloomena ning eristada seejuures identiteediprotsessi ja enesekirjeldusi kui identiteediloome kahte vastandlikku kuid üksteisega vältimatult seotud poolust.

Identiteediteooria on peaaegu täielikult loobunud modernistlikust arusaamast, mis käsitleb identiteeti stabiilse, kindlapiirilise, korrastatu ja eneseküllasena. Selle asemel rõhutatakse identiteedi dünaamilisust, dialoogilisust ning, sageli, efemeersust. Tähelepanu fookusesse on nihkunud identiteetide paljusus, identiteedi pihustumine, „tühi identiteet“, võimalike identiteetide konstrueerimine sarnaselt võimalike maailmade loomisega ning identiteet kui identiteediloome, kui protsess, teisisõnu: identiteedi dünaamika. 1980. aastate teisel poolel hakkas antropoloogias üha laiemalt levima seisukoht, et kultuuri mõiste pärsib komplekssete ühiskondade dünaamika uurimist (vt. Barth 1988, Hannerz 1992, Friedman 1994, Appadurai 1996): kultuur mõistena eeldab teatud ühtsust ja homogeensust, kultuur nähtusena ei vasta sellele ootusele peaaegu mitte kunagi. Mis ühel tasandil moodustab ühtse kultuuri, see avaneb teisel tasandil kultuuride kooslusena, mille nimetamiseks ja mõistmiseks on vaja hoopis liigendusterikkamat kirjelduskeelt. Nii ühendab identiteedi mõiste ja kultuuri mõistega seotud arutelusid üks küsimus: kuidas kirjeldada staatika ja dünaamika ning heterogeensuse ja homogeensuse vahekorda.

Järgnevas arutelus tutvustan ma Juri Lotmani kultuurisemiootikast lähtuvat mudelit, mis võimaldab neid poolusi ühendada (Lotman 1990, 1999, 2000). Taolise käsitluse lähtekohad on sõnastatavad viie teesina:

1.         Indiviidi kultuurilise identiteedi ja kultuuri identiteedi analüüsis on oluline  identiteedi kui ennekõike dünaamilise nähtuse ja enesekirjelduse kui korrastava printsiibi heuristiline eristamine.

2.         Identiteet sünnib dialoogis teisega ning olles seotud piiride ületamise ja piiride tõmbamisega, ei ole identiteet kunagi ühemõõtmeline, vaid kujutab endast pigem samastumisvõimaluste võrgustikku, maatriksit, mille postuleerimine sõltub suuresti sellest, kelle suhtes ja kelle jaoks end määratletakse. Identiteediloome on seega vaadeldav semiootilise protsessina, mille käigus ühendatakse individuaalses mälus ja kultuurimälus sisalduvad (sageli üksteisele vastanduvad) samastumisvõimalused arusaamaks iseendast suhtes ümbritsevaga.

3.         Analüüsides kultuurilise identiteedi kujunemist ja selle manifestatsioone kultuuritekstides peame me tegema vahet (1) individuaalse ja kollektiivse ja (2) tegeliku ja deklareeritud identiteedi vahel.

4.         Enesekirjeldustes väljendatud kollektiivne identiteet on käsitletav kultuuritegelikkuse diakroonilist ja sünkroonilist mõõdet korrastava ja liigendava instrumendina. Nii indiviidi kui kultuuri aktuaalne identiteet kujuneb seega kommunikatsiooni ja mälu, reaalse kultuuriprotsessi ja enesekirjelduste vahelises pingeväljas.

5.         Identiteedi dünaamika paremaks mõistmiseks võib seda kujutleda mudelina, identiteediloome protsessi aga mudeliloomena.

 

Identiteet on ennekõike määratletav kui suhe teise. Mida komplekssem ja avatum on kultuurisüsteem, seda keerukam on „samastumisvõimaluste võrgustik“, mille sees ja mille suhtes identiteet kujuneb. Viimane avaldub seega sõlmpunktina samastumiste ja eristumiste pingeväljas ning sageli pole meil põhjust kõnelda mitte identiteedist vaid identiteetidest. Briti kultuuriuurija Stuart Hall määratleb identiteeti samuti läbi dialoogi: identiteet on protsess, mis toimib läbi erinevuste ja sünnib sümboolsete piiride tõmbamise ja maha märkimise kaudu. Identiteediprotsess eeldab teist. Kuna identiteedid konstrueeritakse diskursiivsete praktikate käigus, on siinkohal oluline silmas pidada seda konkreetset ajaloolist ja institutsionaalset konteksti, milles nad on loodud (Hall 1996: 3-4).

Identiteet on seega piirinähtus, ta on seotud piiride tõmbamise ja ületamisega dialoogisituatsioonis. Piirinähtusena on identiteet dialoogi ruum, mis seob (nii mõnigi kord üksteist välistavad) samastumisvõimalused arusaamaks iseendast suhtes teisega. Kultuurisemiootika seisukohalt on identiteet, eriti kultuuriline identiteet, dünaamiline, polüvalentne, seesmiselt ääretult mitmekesine ning asümmeetriline — samastumisvõimaluste võrgustikud, millest identiteet moodustub, ei ole omavahel üks-üheses vastavuses.

Sotsiaalsete vähemuste uurijad on siiski osutanud asjaolule, et sageli aitab vähemusgruppide tekkele kultuuri sees kaasa erinevate tegurite akumuleerumine. Multietnilises kogukonnas võimendub etniline enklaavistumine tavaliselt ka selliste tegurite mõjul nagu haridus, iga, sugu, sotsiaalmajanduslik staatus jne. Ka eesti sotsiaalteadlaste poolt välja toodud märksõna „kaks Eestit“ jaotub üle ühiskonna eri sfääride ning on seotud nii keelelise, kultuurilise, soolise ja sotsiaalmajandusliku identiteediga. Sellele lisanduvad eraldusjooned maa ja linna, lokaalse ja globaalse vahel. Erinevate tegurite kombineerumisel kujunevad keerukad sotsiaalsed hierarhiad, mis markeerivad ühel või teisel viisil ligipääsu ühiskonnas aktsepteeritud sotsiaalsele ja kultuurilisele kapitalile ning liigendavad kultuuri sees välja tsentri ja perifeeria.

Briti sotsioloog Anthony D. Smith toob rahvusliku identiteedi komponentidena välja ajaloolise kodumaa (territoorium), keele, (etnilise) päritolu, sotsiaalse süsteemi, ühised väärtused ja traditsioonid, ühise kultuuri ja sümbolsüsteemid, sealhulgas müüdid ja narratiivid, ning õiguslik-poliitilise solidaarsuse (Smith 1993: 74). Rahvuslik identiteet on seega paljutasandiline konstruktsioon, mis toimib erisusi homogeniseeriva jõuna, ometi ei tasalülita rahvuse mõiste kogukonna sisemist mitmekesisust, kuna integratsioon toimub mitmel tasandil, kuid mitte kunagi kõikidel tasanditel korraga. Ometi on just rahvuslik identiteet on suuresti seotud samastumisega — kujutlusega homogeensest rahvuslikust kehandist (vt. Anderson 1991) — ja järjepidevusega. Rahvuslik identiteet on seega alati etteulatuv ja tagasivaatav, sidudes mineviku tulevikuga ning projitseerides tuleviku-utoopiad rahva või rahvuse minevikku viimast esimese valguses ümber vormides.

 

Kultuur on süsteem, mille kaudu me muudame maailma tähenduslikuks ja iseend tähenduslikuks maailma jaoks. Luues enesekirjeldusi ning selleks vajalikke mõisteid, loob kultuur samal ajal ka iseennast. Juri Lotman kirjeldab oma raamatus „Kultuur ja plahvatus“ kultuurisüsteemi arengudünaamikat plahvatuse ja stabiilse arengu perioodide vaheldumisena ajalooprotsessis: ühed tagavad uuenduslikkuse, teised järjepidevuse (Lotman 2001: 25). „Kaasaegsete enesehinnangutes tajutakse neid tendentse teineteise suhtes vaenulikena ja nendevahelist võitlust mõtestatakse elu ja surma peale peetava heitluse kategooriates“ (Lotman 2001: 26). Ühtlasi avaldub just kultuuri enesekirjeldustes, deklareeritud identiteedis, eriti selgelt enesenimetamise agressioon (Lotman 2001: 25): kultuuriruum on nii sünkroonselt kui ajalooliselt „mitmemahuline“, heterogeenne ja teatud määral amorfne, selged piirid ja teatava ühtlustusastme saab kultuur alles enesekirjeldustes (Lotman 2001: 195). Ühtlasi osutab Lotman asjaolule, et „kui eneseteadvustamise protsessi lisanduvad riiklik-poliitilised kaalutlused, annab see sageli küsimusele dramaatilise varjundi“ (Lotman 2001: 196). Nii ei ole ajaloos sugugi harvad juhused, kus väljajättelised enesekirjeldused saavad repressioonide ja tagakiusamise allikaks.

Enesekirjeldustes väljendatud identiteet on käsitletav instrumendina. Selles kontekstis peaks tegema vahet ühelt poolt individuaalse ja kollektiivse, teiselt poolt aga tegeliku ja deklareeritud identiteedi vahel. Deklareeritud kollektiivne identiteet on seotud püüuga tasalülitada lokaalsed või individuaalsed iseärasused suurema koosluse sees ning see väljendab vajadust kultuuriprotsessi liigendada — määratleda üleminekud uue algusena, luua selged piirid oma ja võõra vahel, kehtestada normid, mis määratlevad ühe või teise elemendi, kultuurivormi või käitumistüübi kuuluvuse kultuuri. Võõrkultuuri esindavad kogukonnad eitavad kohaliku kultuuri eneseküllasust: kuuludes ühteaegu kahte semiootilisse sfääri kujutavad nad endast ühteaegu nii eraldavat kui ühendavat vaheruumi kahe kultuuri vahel (Bhabha 1996). Identiteedi määratlemine enesekirjeldustes on seetõttu otseselt seotud ka autentsuse probleemiga: see on mehhanism, mille kaudu sätestatakse kultuur kui autonoomne homogeenne süsteem, vastukaaluks nii välismõjudele kui murrutustele kultuuri sees, mis tavaliselt kerkivad esile kultuuri perifeerias: selle geograafilistel ja semiootilistel piirialadel. Identiteedi mõiste on seega loomuldasa ka normatiivne, piirates alguseid ja algatusi, mis loodud kirjeldustele ei vasta.

Ometi on nõnda sõnastatud identiteet on kultuuri jaoks ontoloogiliselt tähtis: see piiritleb ja korrastab kogu kultuurisfääri, samal ajal määratledes kultuuri asendi teiste kultuuride suhtes.

 

Vajadus „uue“ identiteedi järele tekib siis, kui kultuuri asend kultuurisuhete võrgustikus kas kultuurisiseste või -väliste tegurite mõjul muutub. Selle ajendiks võivad olla lokaalsed murrutused (varem terviksüsteemi osana tajutud kultuurisfäär nõuab endale isemääratlemisõigust — olgu selleks kultuuriline, poliitiline või semiootiline autonoomia), enamasti on aga identiteediloome ja enesekirjelduste intensiivistumine seotud väliste mõjutustega: (1) teatud poliitiline ja majanduslik surve, surve kultuurile, rääkimata otsesest sõjalisest ohust; (2) dialoogi hoogustumine, uute kultuurikontaktide tekkimine, kehtivate kultuuri- ja võimusuhete muutumine globaalses kultuurisüsteemis toimuvate muutuste tagajärjel; (3) kommunikatsioonivõrgu muutumine uute meediumite najal. Ajal, mil me räägime võrgustuvast ühiskonnast, muutub just viimane aspekt eriti oluliseks, kuna uued meediatehnoloogiad on muutnud kommunikatsiooni kiireks ja odavaks. Infovahetuse kiirenemine eri kogukondade vahel suurendab sotsiaalset paindlikkust, kuid vähendab kogukonna-sisest sidusust (Benedikt 1995: 42).

Kolm ülalmainitud faktorit peegelduvad aga selgesti ka 19. sajandi alguses Vene tsaaririigi Balti provintsides toimunud muutustes. Eesti rahvusliku identiteedi kujunemise protsessi kirjeldades osutab ajaloolane Ea Jansen (Jansen 2000), et 19. sajandi alul suurenes tsaarivalitsuse surve Balti provintsidele, mis väljendus nii majanduses kui otsese püüdena suurendada vene keele ja kultuuri mõju baltisaksa kultuurikeskkonnas. Samal ajal suurenesid kultuurikontaktid Euroopaga, ennekõike Saksamaaga, kust liikusid Eestisse valgustusideed. Käegakatsutav oli ka siin levima hakanud saksa ajakirjanduse mõju kohalikule vaimuelule. Kolmandaks teguriks tol ajal veel baltisaksa rahvusliikumise tekkimisel oli arenev saksakeelne koolivõrk ning vastselt taasavatud Tartu Ülikool, mis kujundas olulisel määral tolleaegset kommunikatsioonivõrku. „Uue ajastu tunnusjooneks oli [...] aina kiirenev info- ning mõttevahetus, silmaringi laiendamine, enese ja teiste harimine, püüd maailma maid ja rahvaid, ka oma provintside elu ja elanikke ning ühtlasi Venemaad sügavamalt tundma õppida“ (Jansen 2000: 1164). Venestussurve ühelt poolt ning uude ideede sissetung teiselt poolt tingisid vajaduse ennast piiritleda. Rahvusliku identiteedidiskursuse üheks tekkimise eelduseks oli seega jõulise Teise esilekerkimine, kelle kaudu ja kelle suhtes ennast määratleda.

1919. aasta maareform lõi aluse territoriaalsele ja kultuurilisele identiteedile, mis on seotud väikepõllumajanduse, külaühiskonna ja talupojakujuga, mida pühitseb ka Tammsaare „Tõde ja õigus“. Rahvuslik suurtööstus ei jõudnudki aga enne 1940. aastat lõplikult välja kujuneda ning selle tõttu nostalgilises omamüüdis töölise kuju puudub. See on aga vaid üks fragment komplekssest probleemist, mis on seotud siia sisse rännanud ja ennekõike suurtööstuses tööd leidnud pikka aega võõra keele ja võõra kultuuri kandjaks jäänud elanikkonnaga. Tööliskultuur on ennekõike seotud selle teisega, samuti Eestiga, keda aga ei soovita omaks võtta. Keda ei olegi võimalik omaks võtta, kuna eesti sümbolsüsteemis puudub vastav kategooria. Ida-Virumaa oma (juba Eesti eelmisel iseseisvusperioodi ajal rajatud) kaevanduste, suurtööstuse ning stalinistlike linnasüdametega ei ole jäänud seega mitte ainult keelelisse ja territoriaalsesse isolatsiooni — need eristused võimenduvad lisaks majanduslike ja sotsiaalpoliitiliste tegurite survel, rääkimata käitumuslikest erinevustest ja kultuuritaustast, mis varieerub märgatavalt juba ka kohaliku venekeelse elanikkonna sees.

Globaliseerumisprotsess on viinud pöördumatute muutusteni kogu kultuurisüsteemis. Kommunikatsioonitehnoloogiate areng, globaalse majandusruumi teke ja — globaalse mõjuga massihävitusrelvade kasutuselevõtt on asetanud kogu globaliseerimisprotsessi haaratud maailma samasse situatsiooni — me kõik oleme eksiilis ja mitte kellelgi ei ole teistest paremat mudelit uue kultuurisituatsiooni mõtestamiseks. Just sellele järeldusele jõuab kultuurisotsioloog Zygmunt Bauman, kes jagab maailma turistide ja vagabondide vahel (Bauman 1996). Ka eesti (ja Eesti) identiteedi teemal on viimase 10–15 aasta jooksul avaldatud sadu kirjutisi ning pea igaühes neist väljendub soov leida väljapääs eestlaseks olemise ebakindlusest, mille on põhjustanud vastuolud meile justkui ootamatult osaks saanud globaalses kommunikatsiooniruumis kehtestatud mängureeglite ning eesti ajaloo ja lähiminevikus kogetud kultuurikatkestuse vahel. Teisel ärkamisajal ning kogu nõukogude perioodil paljude eestlaste eneseteadvust toitnud idealiseeritud kujutlus ükskeelsest ja üheetnoselisest rahvusriigist ajaloolise Eesti Vabariigi territooriumil sattus teravasse konflikti (tõsi küll, mitte kohe) nii globaliseerumise kui multikultuurilisuse ideoloogiaga, mida kultiveerisid ühelt poolt regionalismi taassündi läbi elav ning üha kasvava sisserännuga silmitsi seisev Euroopa teiselt poolt aga Ameerika Ühendriigid. Nii võib siin selgelt näha märke sublimatsioonist — soovist suruda maha ajalooline mälu ning asendada see täielikult uute, väljast sisse toodud sümbolsüsteemide, väärtusskaalade, elu- ning tarbimisviisidega. Teisel tasandil avaldub seesama ebakindlus katsetes sõnastada veelgi jäigemad reeglid ning seada üles veelgi kindlamad tulemüürid kohaliku ja siia sisse tungida püüdva võõra vahel — kuni piirini, mis jätab välja ka palju sellest, mis siinses kultuuris on loodud.
Kirjandus:

Anderson, Benedict 1991. Imagined Communities. Reflections on the Origin and Spread of Nations. 2^nd edition. London, New York: Verso.

Appadurai, Arjun 1996. Modernity at Large. Cultural Dimensions of Globalization. London, Minneapolis: University of Minnesota Press.

Barth, Frederik 1988. The analysis of culture in complex societies. Ethnos 54: 120-142.

Bauman, Zygmunt 1996. From pilgrim to tourist — or a short history of identity. — Hall, Stuart; du Gay, Paul (eds.). Questions of Cultural Identity. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications, 18-36.

Benedikt, Michael 1995. On cyberspace and virtual reality. — Man and Information Technology. Royal Swedish Academy of Engineering Sciences International Symposium. Stockholm: IVA.

Bhabha, Homi K. 1996. Culture's in-between. — Hall, Stuart; du Gay, Paul (eds.). Questions of Cultural Identity. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications, 53-60.

Friedman, Jonathan 1994. Cultural Identity and Global Process. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications.

Hall, Stuart 1996. Introduction: Who needs 'identity'? — Hall, Stuart; du Gay, Paul (eds.). Questions of Cultural Identity. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage Publications, 1-17.

Hannerz, Ulf 1992. Cultural Complexity. Studies in the Social Order of Meaning. New York: Columbia University Press.

Jansen, Ea 2000. Rahvuseks saamise raske tee. Akadeemia 12(6): 1155-1188.

Liidak, Kaarel 1999. Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena: ettekanne ÜS Liivika 25. aastapäeva aktusel 22. aprillil 1934. aastal Tartus. — Merenäkk, Tiit; Joandi, Pikkar (koost.). Maarahva elujõud III: Prof. Kaarel Liidak 110. Tartu: Elmatar, 207-223.

Lotman, Yuri M. 1990. Universe of the Mind. A Semiotic Theory of Culture. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.

Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund

Lotman, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak.

Mead, Margaret 1970. Culture and Commitment: A Study of the Generation Gap. London, Sidney, Toronto: The Bodley Head.

Smith, Anthony D. 1993 [1991]. National Identity. Reno, Las Vegas, London: University of Nevada Press.