Sissejuhatus

Käesolevas ettekandes on mul kolm üksteisega seotud eesmärki. Esiteks, anda ülevaade Jamb-to neenetsi rändkarjakasvatajate grupi ajaloost 20. sajandil, mida on iseloomustanud vastuhakkamine võimudele ja samas ka nendega kohanemine. Teiseks, soovin analüüsida seda, kuidas oli esindatud nõukogude Põhja-aladel riik ja mida see endast kujutas. Kolmandaks, vaatlen Jamb-to näite valguses vastupanu ja allumise mõisteid.

Toetun kolmel korral tehtud välitöödele Jamb-to neenetsite juures alates 2000. aastast, viimane kord leidis aset selle aasta talvel. Jamb-to põhjapõdrakasvatajad on rännanud aastaringselt oma isiklike põhjapõdrakarjadega mööda Bolšezemelskaja tundrat Neenetsi autonoomses ringkonnas. Tänaseks kuulub sellesse gruppi 20 kodakonda ehk umbes 150 inimest. Nad rändavad põhjapõdrakarjadega suveks Kara mere äärsetele karjamaadele. Talveks siirduvad nad 200–300 km suvealadest lõuna poole Korotaihha lisajõgede ümbrusesse, mitte kaugele (60–100 km) Vorkuta linnast.

Jamb-to neenetseid eristab teistest neenetsitest ja põhjapõdrakasvatajatest kaks asjaolu. Esiteks Jamb-to neenetsid elasid väljaspool Nõukogude ametlikku riiklikku süsteemi umbes viiskümmend aastat – st seda, et kui teised nomaadid sattusid otsese riikliku surve alla ja nad olid sunnitud administratiivsetele korraldustele alluma, siis Jamb-to neenetsid suutsid jääda sõltumatuks ja moodustada kolhoosist eraldiseisva kogukonna (neid nimetati edinoličnikuteks). Minule teadaolevalt on vaid veel üks neenetsi põhjapõdrakasvatajate grupp iseseisvaks suutnud jääda ja selleks on Jamb-to naabruses asuvad Uurali neenetsid, kellega on esimestel tihedad suhted. Üksikud pered jäid ka mujal Siberis kolhoosidest ja sovhoosidest välja (Anderson 2000: 25, 48), aga mulle ei ole teada ühtegi suuremat erakarjakasvatajate kogukonda, mille liikmed ei käinud koolis ja teeninud sõjaväes.

Teiseks erijooneks on Jamb-to neenetsite puhul see, et umbes pooled Jamb-to neenetsitest on tänaseks vastu võtnud baptismi, ühitades põhjapõdrakasvatajate traditsioonilist eluviisi uue protestantliku moraali ja distsipliiniga. Tõenäoliselt on nad tänaseks ainuke nomaadide grupp Kaug-Põhjas, kes on astunud mõnda protestantliku koguduse liikmeks - seda hoolimata faktist, et misjoneid tegutseb tänapäeval üle terve arktilise Venemaa. Jamb-to ühistu juhiks saanuna lasi noor neenets Ilja end ristida 1995. aastal Vorkuta baptistlikus koguduses. Alates sellest ajast on baptistide eestvõttel ja Ilja vahendusel asutud tegema aktiivset misjonitööd neenetsite seas.

Jätan siinkohal tänapäeva ja keskendun edaspidi neenetsite suhetele riigiga nõukogude ajale.

Nõukogude aeg

Enne Jamb-to neenetsite grupi tekke kirjeldamist, peab esmalt rääkima Nõukogude Liidus 1930. aastatel toimunud ümberkorraldustest ja ennekõike sundkollektiviseerimisest. Kollektiviseerimine, mis puudutas kogu Nõukogude Liidu maa-elanikkonda, oli ilmselt põhjarahvaste ajaloo mastaapseim väljast poolt peale surutud muudatus. Esimene kolhoos rajati paar kuud enne Neenetsi autonoomse ringkonna loomist 1929. aastal, tollal veel vabatahtlikkuse vaimus, kuigi tulemuseks oli kõikide loomade ja isegi isiklike asjade ühistamine. 1930. aastate algul saadi aru, et neenetsitel kadus igasugune huvi põhjapõtru karjatada ja hakati taas lubama isiklike asjade ja põhjapõtrade valdust, kuid ühiskarjatamise põhimõttel. Vastutulelikkus võimude poolt oli petlik, kuna samal ajal toimus klassivõitluse vaimus rikkamatelt karjakasvatajatelt ehk kulakutelt põhjapõtrade äravõtmine, aga ka šamaanide vangistamine, laste vägivaldne kooli viimine ning 1939. aastast meeste sõjaväeteenistusse võtmine. 1940. aastaks olid ametliku statistika järgi kõik karjakasvatajaid kolhoosides.

Sundkollektiviseerimise ja teiste repressiivsete sammude eest põgeneti ja hakati relvaga vastu. II maailmasõja ajal olukord pingestus veelgi, kuivõrd kehtestati ühismajandite poolt põhjapõdrakasvatajatele kõrgemad maksud ja töönormid kui varem. Kõik need asjaolud viisid selleni, et mitusada neenetsit Kara ja Baidarata tundratest lahkus 1943. aasta kevadel kolhoosidest ja kogunes Polaar-Uuralitesse, et valmistuda sõjaks (mida nimetati mandaladaks) venelaste vastu. Paari kuu pärast tulid kohale Nõukogude julgeolekuüksused ja toimus lahing, milles tapeti kuus neenetsit ja arreteeriti üle kuuekümne, kellest suur osa hiljem samuti tapeti.

Tänaste Jamb-to neenetsite vanemad, kelle seas oli ka kolhoosist lahkujaid, ei liitunud mandaladaga ja läksid omapäi – tänu sellele nad ka jäid ellu, kuivõrd mandaladas osalenud mehed võeti kinni. Mandalada oli üks nendest sündmustest (lisaks kollektiviseerimisele jms), mis tekitas suurt hirmu võimude ees ja hoidis neenetseid, kes sellest eluga pääsesid, eemale venelastest ja riiklikest struktuuridest. 1940. aastatel asusid neli erakarjakasvatajate perekonda - Valei, Võlka, Võlka-Lamdo ja Taibarei - koos rändlema Kara mere äärsetes tundrates. Võlkad olid põgenenud mandalada ajal Kara kolhoosist ja omasid mõnikümmend põhjapõtra. Võlka-Lamdodel ja Taibareidel oli samuti alla saja põhjapõdra ning nad elasid poolpaiksetena mere ääres ning tegelesid mereloomade küttimise ja kalastamisega. Minu informandi Jakovi  vanavanaisal, kes on Valeide klannist, oli enne esimest kolhoosiajamist (nagu nad ise nimetavad gonenie) 2000 põhjapõtra ja 4 poega. Üks poegadest võeti sõjaväkke ja ta jäi kadunuks, teine rändas Jamalile ning kolmas läks suurema osa põtradega kolhoosi. Neljas – Jakovi vanaisa Taras Mikul – otsustas, et tema ei astu mingi hinna eest kolhoosi, jättis endale sadakond põhjapõtra ning asus elama teiste erakarjakasvatajate juurde. Jakovi sõnul „vanaisa  kartis ja seepärast tahtis, et oleks vähem põtru. Kui vara (imenie) on vähe, siis ei puudutata. Kui vara on palju, siis on vaja maksta“. Valdav seisukoht oli, et tuleb põtru tappa, et neid liiga palju ei saaks – saadi aru, et võimudele ei meeldi kui põhjapõdrakarjustel on liiga palju loomi. See oli selgeks saanud juba kulakukstegemise ja loomade sundvõõrandamise (raskulačivanie) ajal 1930. aastatel.

Kollektiviseerimata jäämise põhjused

Seega tänaste Jamb-to neenetsite esivanemad jäidki kollektiviseerimata ning muutusid seaduse silmis illegaalideks: sisuliselt tähendas kolhoosist/sovhoosist väljajäämine laiemast ühiskonnast isolatsiooni, kuna kolhoosnikuks olemine oli ainumõeldav sotsiaalne staatus suure osa maaelanike ja kõigi rändkarjakasvatajate jaoks Nõukogude Liidus. Seadusele vastuhakkamine seisnes juba selles, et Jamb-to erakarjakasvatajad karjatasid oma põhjapõtru  „võõrastel“ ehk ühismajandite maadel ning ei täitnud ei maksu-, kooli- ega sõjaväekohustust.

Järgnevalt püüan vaadelda neid põhjuseid, kuidas neenetsitel õnnestus eemale jääda võimudest ja miks võimudel ei läinud korda väikest neenetsite gruppi kollektiviseerida. See tundub sedavõrd uskumatum, et neenetsid rändlesid mitte kaugel kahest sunnitöölaagrite kompleksist – Vorkutlagist ja Jugorlagist.

Jamb-to neenetsite varjatud eluviis sai võimalikuks tänu neenetsi perede otsusele vältida kolhoosi astumist, tänu rändavale eluviisile (on ju üldteada, et nomaadid on alati raskesti allutatavad paiksetele struktuuridele). Näiteks ka Jamali neenetsid proovisid jääda iseseisvaks 1940. aastatel, suundudes elama raskesti ligipääsetavasse Jamali poolsaare põhjaossa, aga nad sunniti lõpuks naasma lõuna poole ja astuma ikkagi kolhoosi. Jamb-to neenetsitele tagas edu mitme soodsa administratiivse ja majandusliku asjaolu kokkulangemine nagu ka vastavalt valitud käitumisstrateegiatele antud regioonis.  

Toon välja kolm aspekti, mis lihtsustasid erakarjakasvatajate elu piirkonnas. Esiteks, vähenes kollektiviseerimisega kaasnenud repressioonide, eriti mandalada tõttu idapoolsetel tundraaladel inimeste arv nagu ka vähenes halvasti korraldatud kolhoositöö tõttu põhjapõtrade arv – see tekitas uusi karjamaid ja rändepaiku. Teiseks, neenetsite karjad olid kollektiviseerimise ajal väikesed. Endi väitel hoidsid nad neid ka mingi aja kunstlikult väiksed, kuna lähtuti teadmisest, et kolhoosnikel võis igal inimesel olla 25 isiklikku põhjapõtra – siiski 1960ndatel kasvasid karjad mitmesajapealisteks ja ühel perel isegi tuhandepealiseks. Minu küsimuse peale, kuidas kolhoosidel ei õnnestunud neid sundida ühinema, ütles Jakov: „Kolhoosile polnud vaeseid vaja“. See seisukoht on ristivastupidine ametlikule ideoloogiale, mille järgi kehvikud olid need, kelle õlul pidi kujunema uus ja „õige“ põhjapõdrakasvatus. Väiksemate karjade omanikud või täitsa ilma põtradeta sulased ühinesid esimestena läänepoolsetes tundrates kolhoosidesse, lootes saada riigiabi ja nõnda oma majanduslikku positsiooni parandada. Kuid nagu Jamb-to neenetsite puhul näha, ei meelitanud riigiabi siiski kaugeltki mitte kõiki väikeste karjade omanikke astuma kolhoosi.

Kolmandaks soodsaks asjaoluks oli see, et erakarjakasvatajad pidasid oma põhjapõdrakarju Komi ANSV sovhooside karjamaadel, mis ulatusid laiade ribadena Neenetsi autonoomsesse ringkonda. Võib väita, et kohalikel võimuorganitel puudus põhjapõdrakasvatajate üle kontroll, õieti see oli jagatud, aga sisuliselt eri haldusüksused ei koordineerinud oma tegevust: kohalikke kolhoose edinoličnikud ei seganud, kuna ei viibitud samadel maadel ja komi kolhoosiadministratsioonide käed ei ulatunud 500–600 km kaugusele Põhja-Jäämere äärde. Näiteks ka Uurali neenetsite puhul võimaldas karju kasvatada asjaolu, et puudus terav konkurents karjamaade pärast – rasketes mägitingimustes, kus huntide kontsentratsioon on palju suurem, ei soovinud ükski kolhoos oma loomi karjatada.

Nüüd küsimuse juurde, kas võimud teadsid erakarjakasvatajate olemasolust. Kuigi ei saa seda välistada, et teati erakarjakasvatajatest, ei peetud aga vajalikuks nendega midagi ette võtta, seda enam et kardeti rohkem pahameelt ülevalt poolt kui eraviisilist majandamist kui sellist. Teada on see, et 1983. aastal Neenetsi autonoomse ringkonna administratsioon informeeriti erakarjakasvatajatest, kuna grupis puhkes tüüfuseepideemia. Selle tagajärjel pöördusid neenetsid haiglasse. Siis võeti nad ka alles esimest korda miilitsas arvele. Avalikkus ei kuulnud sellest sündmusest midagi ning Jamb-to neenetsitel lasti riigi karjamaadel edasi elada. Punatšummi juhtinud venelasest kultuuritöötaja Tolkačevi küsimuse peale koosolekul Neenetsi autonoomse ringkonna pealinnas Narjan-Maris 1980. aastate keskel, kes viib edinoličnikute juures läbi kultuuritööd, vastati talle, et „need ei ole meie põhjapõdrakasvatajad, vaid „Uurali-tagused“ [zaural’skie]“ (1990). See iseloomustab hästi vastavat suhtumist, et probleemi ei ole lihtsalt olemas. Eks ka administreerijad käitusid vastavalt probleemi „ohtlikkusele“.

Teine asi on kohalike kolhoosidega ja nende administratsioonidega. Kohalikud kolhoosi administratsioonid – Kara ja Karataika omad teadsid erakarjakasvatajate olemasolust: nendega olid suhted vastuolulised ja neid ka Jamb-to neenetsid mingil määral kartsid – nt aastal 1973 müüsid erakarjakasvatajad liha Karataika kolhoosile, kuna plaani oli vaja täita; samal aastal mõni hetk hiljem ähvardati aga samas kohas kinni panna paari Jamb-to meest, kuna nood ei anna poegi kolhoosi tööle. See illustreerib hästi seda, kuidas kohapealsed võimuteostajad võisid oma suhtumist ja tegutsemist muuta üleöö. Oluline on mõista, et hoolimata üldisest ideoloogiast oli kohalikele administratsioonidele kohati tähtsam plaanitäitmine ja ka sugulussuhted, etnilisus (kes on neenets, komi, venelane) jms. Seepärast ei saa vastandada kolhoosiadministratsioone erakarjakasvatajatele, kuna teatud hetkel võisid huvid ühtida ja teisel hetkel lahku minna. Sellegi poolest tõdevad Jamb-to neenetsid täna, et hirm oli suur, eriti 1970. aastateni.

Jamb-to neenetsite olukorda – mis ei olnud muidugi ühesugune kogu nõukogude perioodi vältel – ei tohiks seega võtta täieliku isoleeritusena. Kuigi muud teed täieliku seadustamiseni polnud, kui astuda kolhoosi, aga oli olemas muid võimalusi, kuidas nõukogude maailmaga suhelda. Alates 1970–1980. aastatest, kui Põhjas muutus poliitika veidi liberaalsemaks, hakkasid Jamb-to neenetsid üha julgemalt asju ajama venekeelse elanikkonnaga. Noored erakarjakasvatajad mehed kasutasid seda olukorda. Jakov läks 1980. aastate algul tööle Kara kolhoosi kütiks. Sisuliselt elasid nad endist eluviisi, vaid rändemarsruudid muutusid, püüti polaarrebaseid ning külastati sagedamini Kara küla, kuhu nahku ära anti. Jakovi vend läks Vorkuta kolhoosi karjuseks, kus ta töötas mõned aastad ja siis arstide soovitusel südameprobleemide tõttu asus elama Vorkutasse. Ilja, sama perekonna noorim vend, hakkas linnas käima sagedamini 1980ndate lõpust, mil ta alustas vahendusäri tundra- ja linnakaupadega. Seega oleks vale ette kujutada, et tegemist oli täielike võhikutega, kes ei teadnud midagi ümbritsevast – tõsi on, et vene keele oskus oli kesine, kirjutada ei osatud, bürokraatia toimimist tunti minimaalselt, aga see kõik ei takistanud neil suhteid arendamast ja äri ajamast venekeelsetega linnast. Samuti mõned naised läksid asulasse sünnitama, mehed kauplesid piirivalvurite ja geoloogidega. See oli võimalik paljuski tänu põhjapõdrakasvatajate „teisesule“ (otherness), kuivõrd nad moodustasid ühise kategooria venekeelse elanikkonna jaoks.

Jamb-to neenetsi pered käitusid ka üsna erinevalt – mõned vältisid suhteid asulatega rohkem, teised vähem. See on süvendanud minu veendumust, et me peame vaatlema üksikisikute tegutsemist ja struktuuride toimet vastastikkuses seoses. Isegi nii väikse grupi, kui Jamb-to puhul on üldistuste tegemine keeruline.

 

Riigitud nomaadid  totalitaarses riigis

Ideoloogiliselt oli nõukogude ajal (ja on tänaseni) tundra administreeritud projekt, bürokraatlik koht, kus liiguvad põhjapõtrade arvud ja brigaadid numbritena, rikkuseallikas nafta- ja maagaasi leiukohtade näol, aga ka ideoloogiline, kõrgelt väärtustatud mastaapsus, mis moodustas olulise osa NSV Liidu uhkuse ehk 1/6 maismaa pindalast. Hoolimata administreerimisest täidavad seda ruumi põliselanikud, kel on oma huvid, kavatsused ja ettekujutused.  Jamb-to ja Uurali neenetsid suutsid end mitte siduda riigi-institutsioonidega, aga isegi need, kes seda tegid või olid sunnitud seda tegema, ei olnud tingimata täielikult allutatud ideoloogilistele reeglitele. Näiteks Jamali neenetsid pidasid läbi terve nõukogude aja sovhoosides isiklikke põhjapõtru, segades neid kolhoosikarjadega viisil, et need jäid inspektoritele märkamatuteks. Nagu Liivo Niglas on näidanud, kehastab põhjapõder endas kõige suuremat väärtust neenetsite jaoks (2001). Lisaksin siia, et oluline oli siiski ka see, kas põhjapõder oli eraomandis või riigi valduses.

Milline on olnud võimu tegutsemine ja esindatus tundras? Mida õieti tähendab, et Jamb-to neenetsid elasid väljaspool riiki? Väljaspool riiki elamine ei tähenda kindlasti seda, et neenetsid ei oleks olnud mõjutatud riigist: vaid nad ei olnud kaasatud riigi või administratiivsetesse projektidesse, vastavasse distsipliini- ja moraalisüsteemi ja riik puudus igapäevasest diskursusest, seda ei taastoodetud koha peal – mida aga ei saa öelda kolhoosnike kohta. Kõrvalepõikena lisan seda, et ma pean just üheks oluliseks põhjuseks, miks Jamb-to neenetsid on vastu võtnud baptismi, asjaolu, et nad on kõrvale jäänud ateistlikust ideoloogiast.

Mida üldse kujutab endast riik põhjarahvaste jaoks: tsaariajal oli riik ennekõike jassakikoguja: kui maks oli asulas talvel makstud, olid ülejäänud aasta vaba. Nõukogude  aja alguses tuli riik sügavamale tundrasse, luues kultuuribaase, koole, hakates korraldama neenetsite igapäevaelu ja omandit – ajapikku muutus riik kolhoosi- ja sovhoosidega tööandjaks. Ühismajandid kujunesid totaalseteks sotsiaalseteks institutsioonideks, millest väljaspool elamine ei tulnud ametlikult kõne alla. Kolhooside ja sovhooside alt toimus kooli ja armeesse võtmine, kus kujundati „nõukogude Põhja inimesi“. 1960–1980 massilise paiksustamise ja külastumisega seoses tõi riik suure osa inimesi Põhjas, eriti aga Neenetsi ringkonnas tundrast välja. Tänaseks on riik nendele neenetsitele lähemal kui kunagi varem, elades külades ja alludes erinevate mehhanismide vahendusel riigisüsteemidele, administratiivsetele projektidele.

Kõige selle taustal ei tohi unustada, et põhjarahvastel ei puudunud oma strateegiad, kavatsused ja käitumised. Kindlasti ei saa neid vaadelda kui üksnes rõhutuid ja seeläbi pidada nende käitumist üksnes alluvaks ja struktuuridest määratletuteks. Ühelt poolt on põhjarahvad edasi viljelenud tavapäraseid, riigi poolt taunitud praktikaid ka riiklikes struktuurides: nt brigadirid, kes korraldavad sotsiaalseid suhteid brigaadis, määrates näiteks seda, kui palju pruudiluna makstakse – mis oli juba 1928. aastal kuulutatud võimude poolt kriminaalkuriteoks. Teiselt poolt on sama brigadir ka riigivõimu teostaja kohapeal. Nagu briti antropoloog Caroline Humphrey ütleb: „Isegi… kauges karjakasvatajate kollektiivi enklaavis, võib brigadir allutada oma töölisi samade põhimõtete järgi ja sama kahemõttelise suhtega „distsipliini“ ideoloogiasse, mis toimib struktuurselt kõrgemal tasemel“ (1994: 24). Uued raamistavad võimusuhted lokaalsel sotsiaalsel väljal on andnud uusi võimalusi tegutsemiseks, võimu teostamiseks, kombineerides neid näiteks traditsioonilise egalitaarsuse taastootmise ja uute võimusuhete loomisega jne – palju sõltus muidugi konkreetsetest inimestest. Ilmselt sellest tulenevalt on ka põhjarahvaid nõukogude ajal peetud nii mahajäänuteks kui moodsateks samal ajal, nagu seda näitab Bruce Grant Sahhalini nivhide puhul (1995). See diskursus on kohati omaks võetud isegi põhjarahvaste endi poolt, kes võivad end näha ühes kontekstis mahajäänute ja alaväärsetena aga teises edasipüüdlike ja progressiivsetena. Enesepildid on siin suhtelised tähendustamisprotsessid, mis varieeruvad sotsiaalsest kontekstist ja situatsioonist sõltuvalt.

Tavaliselt rõhutatakse Nõukogude Liidu riigi totalitaarset olemust, mida see kahtlemata ka oli. Aga mida see totalitaarsus endast täpsemalt kujutas? Antropoloog Nikolai Ssorin-Chaikov, kes portreteerib nõukogude riiklust/riigitust Siberi põhjapõdrakasvatajatest evenkide juures ja Nõukogude Liidus laiemalt, väidab, et pidev nõukogude institutsioonide läbikukkumine, mittetoimimine, kaootilisus, fragmentaarsus kohtadel oli normaalne ja isegi kultuuriliselt konstruktiivne fenomen. See tootis ühtset sotsiaalset identiteeti ja diskursust terves riigis. Ssorin-Chaikov toetub Katherine Verdery ideele sellest, et hoolimata nõukogude sotsialismi totalitaarsest väljanägemisest, toimis nõukogude riik kui „nõrk riik“ nii otseses tähenduses tegevusvõime mõttes kui ka toetumises sümboolsetele kontrolliviisidele ja võimutehnoloogiatele nagu pealekaebamine (Ssorin-Chaikov 2003: 201–202). Nõukogude Põhi, mille tegelik ja ideoloogiline allutamine oli väga oluline keskuse jaoks, viljeles väga erinevaid kohapealseid poliitikaid, mis tuleb Jamali-Neenetsi ja Neenetsi autonoomse ringkonna võrdluses hästi välja, aga isegi ringkondade sees olid siin-seal augud nagu näitab seda Jamb-to neenetsite ajalugu – seepärast on ka raske teha üldistusi kogu Põhja kohta, kuna tingimused ja käitumised olid üsna erinevad ja aja jooksul need muutusid. Nõukogude riiki võiks võrrelda kui aukudega juustuga, kus kohtadel olid võimuvaakumid, aga see polnud talle oluline, sest väliselt oli see täidetud ja siledaseinaline mass.

Lõpetuseks paari sõnaga, kuidas ma mõistan vastupanu ja allumist? Tavaettekujutuses eeldab vastupanu kavatsuslikku käitumist, seevastu allumine struktuuridest sõltumist ning allutatute tahte ja tegutsemise kadumist. Jamb-to neenetsite näitel väidan, et selline tahte olemasolu ja tahte puudumise vastandus ei ole alati õigustatud. Julgen arvata, et mõlemas - nii vastupanus kui ka allumises - on esindatud inimeste kavatsused, motiivid, sihipärane tegutsemine nagu ka sõltumine ja kohanemine suuremate süsteemidega. Põliselanike allumine loob sageli ettekujutuse kui projektideta, kavatsusteta inimestest, mida Lõuna-Aafrika põliselanikke tswanasid uurinud Jean ja John Comaroff on näidanud eksitava ettekujutusena. Isegi kui lõimutakse uutesse institutsioonidesse nagu koloniaalriik või kristlik konfessioon, ei lakka toimimast põliselanike tahe ja kavatsused (1991). Isegi kui võimusuhted on asümmeetrilised, on igasugune vastuvõtmine ja tähendustamine oma olemuselt tegevuslik ja seeläbi ka teatud osas kavatsuslik. Jamb-to neenetsite olukorda võiks iseloomustada kokkuvõtvalt järgmiselt - nad on viinud ellu oma tahte jääda iseseisvaks, mitte siduda enda riiklike institutsioonidega, aga nad tegid seda ette antud administreeritud ruumis ja sellega kohanedes.

 

Viited

 

Anderson, David G. 2000. Identity and Ecology in Arctic Siberia. The Number One Reindeer Brigade. New York: Oxford University Press.

Comaroff, Comaroff 1991 = Jean Comaroff, John Comaroff. Of Revelation and Revolution. Christianity, Colonialism and Consciousness in South Africa. Vol. 1. Chicago and London: The University of Chicago Press.

Grant, Bruce 1995. In the Soviet House of Culture: a Century of Perestroikas. Princeton: Princeton University Press.

Humphrey, Caroline 1994. Remembering an ´enemy`: The Bogd Khaan in Twentieth- Century Mongolia. – Memory, History, and Opposition under State Socialism. Ed. Rubie Watson. Santa Fe, N.M.: School of American research Press, 21–44

Niglas, Liivo 2001. Jamali neenetsite eluviis ja maailmapilt. – Põhjapõder arktilises kultuuris. Tartu: Eesti Rahva Muuseum, 26–78.

Ssorin-Chaikov, Nikolai V. 2003. The Social Life of the State in Subartic Siberia. Standford, California: Stanford University Press.

Tolkačev, Viktor Fedorovič 1990. Otšelniki tundry, ili ljudi, kotoryh …net. – Pravda Severa. 09.09.