“Arvan, et looduslähedus ja laisklemine moodustavad õnne vajalikud elemendid; ilma nendeta pole õnn võimalik”, kirjutas Anton T`sehhov kirjas Suvorinile 9.mail 1894.

Püüame järgnevalt selgitada, kas ja kuidas on looduslähedus ja keskkonnateadlikkus seotud inimeste subjektiivse heaoluga Eestis.

1. Subjektiivne heaolu: määratlus ja determinandid

Subjektiivne heaolu (subjective well-being) peegeldab inimese hinnangut oma elule (kui tervikule või selle eri valdkondadele) (Diener jt., 2003). Psühholoogilises mõttes koosneb subjektiivne heaolu (SHO) kognitiivsest (hinnang elu erinevatele külgedele e. eluga rahulolu (life satisfaction)) ning emotsionaalsest komponendist (positiivsed või negatiivsed tunded ja meeleolu). Viimase puhul kasutatakse ka mõistet õnnelikkus (happiness) (Veerhoven, 2000).

Ulatuslikes empiirilistes uuringutes on kindlaks teinud SHO-d mõjutavaid tegureid. Sotsiodemograafilistel tunnustel on suhteliselt väike mõju (rikkad on küll enam eluga rahul kui vaesed, ent erinevus on väike; sugu, vanus, haridus SHO-d enamasti ei mõjuta). Seevastu kultuurierinevused SHO-s on suured ning püsivad: eri ühiskondades tundub olevat stabiilne SHO keskmine nivoo. Makrosotsiaalsetest teguritest on kõrge SKP, individualism, inimõiguste austamine ja võrdsus seotud suurema SHO-ga Lääneriikides (Diener et al., 2003). Individuaalsetest teguritest on SHO-ga seotud teatud isiksuseomadused (Hayes & Jospeh, 2003; Diener et al., 2003): eneseaustus, tajutud kontroll, optimism, paindlikkus eesmärkide seadmisel soodustavad SHO-d. Ekstravertsete inimeste SHO on suhteliselt kõrgem ning neurootiliste inimeste SHO on alati suhteliselt madalam, objektiivsetest asjaoludest olenemata. Oluline on ka kultuuritaust: kollektivistlikes kultuurides on SHO enam mõjutatud inimsuhete kvaliteedist, individualistlikes kultuurides sõltub SHO enam individuaalsest eneseteostusest.

Mitmed teooriad seletavad võimalikke mehhanisme SHO kujunemisel (Diener jt., 2003):

a) universaalsete vajaduste rahuldamise teooria: SHO tase peegeldab (põhi)vajaduste rahuldamise taset;

b) sotsiaalse võrdluse teooria: SHO peegeldab enese olukorra võrdlemist teiste inimeste olukorra või ootustega;

c) väärtuste ja eesmärkide teooria: SHO sõltub inimese maailmavaatest, tema väärtuste ja eesmärkide realiseerimise tasemest, samuti eesmärkidele vastavate ressursside olemasolust;

d) adaptatsiooni e. dünaamilise tasakaalu teooria kohaselt on keskkonnatingimuste ja elusündmuste mõju SHO-le ajutine, mõni aeg pärast mistahes sündmust inimene naaseb oma tavapärasele SHO nivoole, mis eelkõige sõltub temperamendist.

Seega väljendab SHO väga erinevaid aspekte: inimese materiaalsete, sotsiaalsete, psühholoogiliste jm. vajaduste rahuldamise taset, sotsiaalse keskkonna nõudeid ja ootusi, kultuuri poolt pakutud heaolu tähendust, subjektiivsel maailmavaatel põhinevate eesmärkide realiseerimist (eneseteostust). SHO on integratiivne näitaja, mis peegeldab mitte ainult elu objektiivseid asjaolusid, vaid ka isiksuse iseärasusi ning ühiskonna poolt pakutud eesmärke ja võrdlemise kriteeriume.

2. Subjektiivne heaolu ja sotsiaalsed indikaatorid

Elukvaliteet (quality of life) ja säästev areng (sustainable development) on kesksed sotsiaalse arengu indikaatorid (Berger-Schmitt & Noll, 2000).

Säästevarengu (SA) ideoloogia on suunatud tulevikku (eesmärgiks on mitte halvendada tulevaste põlvkondade heaolu saavutamise võimalusi). SA mõõtmiseks kasutatakse majanduslikke, keskkondlikke ja sotsiaalseid indikaatoreid. Keskkonna seisundi hindamisel arvestatakse vahel ka inimeste subjektiivseid hinnanguid, rahulolu keskkonnaga. Näit. Euroopa sotsiaalsete indikaatorite süsteemis on kaasatud subjektiivne komponent kõigi eluvaldkondade, sealhulgas ka keskkonna hindamisel (Berger-Schmitt & Noll, 2000). Ent SHO-d ei ole säästva arengu mõõdikute seas tavaliselt arvesse võetud (vt. näit. Säästev Eesti 21).

Elukvaliteedi mõiste hõlmab vaid käesolevat põlvkonda ning sisaldab nii objektiivset (majanduslik ja sotsiaalne heaolu) kui subjektiivset külge. Objektiivse komponendina võetakse arvesse ka keskkonna kvaliteeti (sealhulgas looduskeskkonda). SHO-d kasutatakse elukvaliteedi subjektiivse mõõduna nii individuaalsel (näit. erinevate haiguste korral) kui üldisel tasandil (riigiti, regiooniti).

Teatud mõttes on säästevarengu ja elukvaliteedi püüdluste vahel vastuolu. Laialt levinud ettekujutuse kohaselt vähendab ökoloogiliste piirangutega (nn. keskkonnasõbralik) elulaad inimeste heaolu. Heaolu mõtestatakse tavaliselt eelkõige kui materiaalset heaolu (elatustaset, tarbimisvalikute hulka), sellele on suunatud ka enamik sotsiaalsetest soovitustest. Samas näitavad uurimistulemused, et alates teatud tasemest materiaalse jõukuse kasv ei seostu enam subjektiivse heaolu suurenemisega. Vastuolu SA ja elukvaliteedi ehk tulevikku suunatuse ja oleviku heaolu vahel on peamine psühholoogiline takistus SA-le.

Seda vastuolu saab ületada, kui (ümber) mõtestada elukvaliteedi tähendust ja selle aluseks olevaid vajadusi ja väärtusi, teadvustada selgemalt piiranguid traditsiooniliselt mõistetud majanduskasvule. Heaolul ja elukvaliteedil on palju mõõtmeid ja komponente -. füüsiline, sotsiaalne, psühholoogiline, vaimne, ökoloogiline heaolu. On kõlanud ettepanekuid lülitada ka elukvaliteet või selle edenemise võrdne jaotus SA indikaatorite hulka (Gouveia, 2002). See tähendaks, et ka SHO kui elukvaliteedi subjektiivne komponent võetaks kasutusele SA mõõdikuna.

Eelöeldust tuleneb küsimus, kas ja kuidas on omavahel seotud SHO ja inimeste loodusesuhe, keskkonnaga seotud hinnangud, hoiakud ja arusaamad.

3.Keskkond ja subjektiivne heaolu

SHO-d mõõdetakse kas üksiku globaalse tunnusena või summaarse indeksina, mille komponentideks on rahulolu erinevate eluvaldkondadega (materiaalne heaolu, pere- jt. suhted, tervis jne.). Rahulolu tehis- või looduskeskkonnaga ei ole tavaliselt SHO komponendina vaaadeldud. Ülemaailmses andmebaasis (World Database of Happiness) on registreeritud suhteliselt vähe empiirilisi uuringuid, milles subjektiivse heaolu indikaatoreid on seostatud inimeste loodussuhtega: 10 uuringut vaatleb SHO seost hoiakutega lähiümbruse looduse suhtes, 2 uuringus vaadeldakse SHO seoseid rahuloluga kodumaa loodusega ja 2 uuringut käsitleb hoiakuid keskkonnakaitse suhtes.

Inimeste suhteid loodusega võib iseloomustada mitmeti: kvantitatiivselt (läheduse aste loodusega) või kvalitatiivselt. Looduse kaudu saab rahuldada kõikvõimalikke inimvajadusi (alates elementaarsetest füsioloogilistest vajadustest kuni sotsiaalsete ja spirituaalsete vajadusteni), sellele vastavalt on ka mitmesuguseid loodusesuhete liike.

Üsna palju on palju uuritud seda, millest sõltub inimeste loodusesuhte eripära. Põhimõtteliselt mõjutavad inimeste loodusesuhet 1) sotsio-kultuurilised tegurid (kultuurimomased sõnumid inimese ja looduse seostest ning sobivatest käitumisstrateegiatest, näit. uskumus eestlaste looduslähedusest), 2)inimeste grupikuuluvus (grupiomased normid ja stereorüübid loodusega seoses, näit. roheline mõtteviis kui subkultuuri tunnus), 3) individuaalsed tegurid (isiksuse eripära, isiklikud kogemused ja tähendused) ning 4) tegevuse (elulaadi) iseärasused looduse suhtes. Vähem on tähelepanu pööratud loodusesuhete sotsio-psühholoogilistele tagajärgedele, sealhulgas seostele SHO-ga.

Vaatleme järgnevalt inimeste loodusesuhet kahel tasandil: looduslähedus kirjeldab vahetuid, emotsionaalseid ja individualiseeritud suhteid loodusega (näit. Kals et al., 1999; Chawla, 1998), keskkonnateadlikkus tähistab teadmisi, uskumusi (näit. keskkonnaohtude teadvustamine), norme (näit. loodussäästlikkus kui tegevusnorm) jt., mis on antud vahendatud kujul.

Keskkonnapsühholoogias käsitletakse SHO seoseid vahetute loodussuhetega taastava keskkonna teooria raames. Taastava keskkonna teooria seletab, kuidas ja miks toimub inimese SHO paranemine vahetu looduskogemuse kaudu (Hartig jt., 2001). Looduse teraapilist ja taastavat (restoratiivset) toimet (Kaplan, 1995) seletatakse stressi alandamise ja tähelepanu ümberlülitamise protsesside abil, mille tulemusena loodusega suhtlemine viib füüsilise, vaimse ja hingelise heaolu kogemisele ning enesehinnangu tõusule. Taastava toimega on turvalised ja esteetiliselt meeldivad looduskeskkonnad või tehiskeskkond, millega kaasnevad looduslikud elemendid (kaunis vaade, päikesevalgus, vesi). Selline keskkond võimaldab väljalülitumist sotsiaalsetest stressoritest, eemaldumist igapäevamuredest, mis soodustab psühho-füsioloogilist eneseregulatsiooni.

Keskkonnateadlikkuse ja SHO seoste kohta meile teadaolevalt eriteooriaid ei ole.

4. Empiiriline uuring

Meie eesmärgiks on selgitada, kas ja mil määral on inimeste subjektiivne heaolu seotud keskkonna hindamise, loodusläheduse ja keskkonnateadlikkusega ning kuivõrd oluline on loodusesuhte roll SHO mõjurite seas.

Hüpoteesid

Kui keskkonda käsitleda ressurssina inimeste põhiliste vajaduste rahuldamiseks, siis peaks SHO positiivselt seostuma objektiivse keskkonnaseisundi hindamisega.
Tuginedes taatava keskkonna mudelile, mille kohaselt vahetu ja vabatahtlik looduskogemus soodustab SHO –d, võib oletada, et mida enam on inimesel positiivseid looduskontakte, seda kõrgem on tema SHO.

Kui keskkonnateadlikkust käsitleda kui teatud sotsiaalsetele ootustele vastavust ja kooskõlas olemist sotsiaalsete normidega, siis võib oletada, et suurem keskkonnateadlikkus on seotud kõrgema SHO-ga.

Meetod

TPÜ keskkonnapsühholoogia- ja sotsioloogia uurimisgrupp korraldas 2002.aastal üle-Eestiline küsitluse Keskkond ja meie. Valim (N=987) oli esinduslik territoriaalselt, vanuse ja soo lõikes. Küsitlus viidi läbi nii eesti kui vene keeles. Püüdsime selgitada Eesti elanike loodusehuvi, loodusega seotud hoiakuid ja arusaamu, emotsionaalset ja tegevuslikku seotust loodusega, keskkonnateadlikkust ning igapäevast keskkonnasõbralikku praktikat. Loodusesuhte mõõtmiseks kasutasime järgmisi küsimuste blokke:

a) Looduslähedus (tegevuslik seos loodusega, loodusega seotud tunded, väärtushinnangud ja arusaamad, loodushuvi, teadmised loodusest jms);

b) Keskkonnateadlikkus (arusaamad keskkonna ja inimtegevuse seostest, hoiakud keskkonnaprobleemide suhtes, keskkonnamure, huvi keskkonnakaitse vastu jms.);

c) Ökoloogiline elulaad (arusaamad käitumise keskkondlikest tagajärgedest, isikliku vastutuse taju, reaalne keskkonnahoidlik käitumine, valmisolek keskkonnasõbralikeks tegevusteks);

d) Hinnang keskkonna seisundile lähiümbruses, Eestis ja maailmas; koduümbruse keskkonnaseisundi muutuse hinnang

Subjektiivset heaolu mõõtsime 5 küsimuselise blokiga, mis hõlmasid SHO kognitiivset külge (eluga rahulolu): rahulolu oma materiaalse olukorraga, oma koduga, suhetega oma perekonnas, oma tervisega, oma eluga tervikuna. Üksiktunnuste alusel moodustasime SHO koondindeksi (alfa=0,72)

Lisaks sellele olid küsimustikus tavapärased sotsiodemograafilised tunnused ning terve rida psühholoogilisi mõõtusid.

Andmeanalüüs toimus kahes suunas: esiteks uurisime koondtunnuste vahelisi seoseid korrelatsiooni- ja regressioonanalüüsi abil. Teiseks rühmitasime respondendid SHO taseme alusel (eestlaste ja mitte-eestlaste gruppide SHO indeksi mediaanväärtuste alusel eristasime kõrge ja madala SHO-ga inimeste grupid) ning võrdlesime nende keskmisi tulemusi teiste tunnuste lõikes.

Tulemused

a) SHO erinevates demograafilistes gruppides

Taustatunnustest mõjutas SHO taset kõige tugevamini vastaja rahvus (emakeel) ja perekonna sissetulek. Mitte-eestlaste rahulolu oma majandusliku olukorraga, oma tervise, oma kodu ja oma eluga tervikuna oli madalam kui eestlastel. Ainus valdkond, kus erinevust ei ilmnenud, oli rahulolu suhetega oma perekonnas.

Mida suurem on perekonna sissetulek ning hinnang oma majanduslikule toimetulekule, seda suurem on ka SHO. Ka pere suurus korreleerus positiivselt SHO-ga.

Nõrk seos ilmnes eri vanusegruppide võrdluses: SHO alaneb mõnevõrra vanuse kasvades kuni eagrupini 50-64, seejärel tõuseb taas.

SHO ei erinenud meeste ja naiste ega erineva haridustasemega inimeste seas, seda ei mõjutanud inimeste religioossus ega poliitilised eelistused.

b) SHO ja objektiivsed keskkonnatingimused

SHO ei erinenud Eesti erinevate regioonide elanikel ega maa- ja linnaelanikel (viimase võrdluse puhul vaatlesime ainult eestlasi) ega sõltunud sellest, mis laadi elamus inimene elab.

Kõrge ja madala SHO-ga inimesi ei eristanud ka lapsepõlves kogetud keskkonnatingimused (linn või maa).

c) SHO ja rahulolu keskkonna kvaliteediga

Eri regioonide elanikud väljendasid erinevat rahulolu keskkonnaga; Tallinna ja Virumaa elanike rahulolu oma lähiümbrusega on oluliselt väiksem kui Eesti teiste regioonide elanikel.

Mitte-eestlased hindasid keskkonna kvaliteeti oluliselt madalamalt kui eestlased nii oma lähiümbruses, Eestis kui maailmas tervikuna.

Kõrgema SHO-ga respondendid hindasid keskkonna seisundit paremaks kui madalama SHO-ga respondendid, samuti märkisid nad enam positiivseid muutusi oma kodukoha keskkonna seisundis viimastel aastatel (erinevus statistiliselt väga oluline).

d) SHO ja isiksuseomadused

Ehkki see ei puuduta otseselt meie uurimisküsimust, analüüsisime mõõtmise valiidsuse kontrolliks ka SHO seoseid isiksuseomadustega. Vastavalt teoreetilistele ootustele olid vastavad seosed tugevad ja selgesuunalised: optimism, usaldus, individuaalne ja kollektiivne eneseaustus soodustavad SHO-d, neurootilisus ja anoomia vähendavad SHO-d.

e) SHO ja looduslähedus

Tegevuslik seos loodusega

Eestlased on elupaiga (30% elab maal) ja töö iseloomu (34% töö seotud loodusega) tõttu loodusega enam seotud kui mitte-eestlased (vastavalt 2% ja 11%). Subjektiivselt peab end pigem maainimesteks 39% eestlasi ja 7% mitte-eestlasi, sõltumata tegelikust elukohast.

Levinud on sümbiootilise suhe loomadega. 48% eestlastel ja 56% mitte-eestlastel on kodus lemmikloom. Lemmiklooma pidamise kogemus on seotud paremate teadmistega loodusest, looduse ja elu väärtustamisega ning negatiivsete emotsioonidega looduse kahjustamise suhtes, ent mitte SHO-ga.

Loodusega seotud vaba aja harrastuste sagedus on eestlastel ja mitte-eestlastel enam-vähem ühesugune. 62% kõigist vastanutest jalutab sageli või väga sageli looduses, 53% tegeleb sageli looduse vaatlemisega, 51% käib sageli sageli metsas, 50% tegeleb sageli aia- või põllutööga. Mida sagedasemad on mittetöised kokkupuuted loodusega, seda enam hinnatakse loodusväärtusi, seda enam ollakse loodusega emotisonaalselt seotud, seda suurem on tunnetuslik huvi elunähtuste vastu ning seda paremad on teadmised loodusest. Vaba aja looduskontakt on tugevalt seotud ka reaalse keskkonnasõbraliku tegevusega. Kõrge SHO-ga inimesed tegutsevad mõnevõrra sagedamini looduses kui madala SHO-ga inimesed (harrastavad välitöid, käivad kalal ja jahil, matkavad).

Üldine loodusehuvi

Enamikul Eesti inimestel on mõõdukas loodusehuvi. 53% eestlasi ja 69% mitte-eestlasi peab ennast loodusearmastajaks ja tahaksid, et neil oleks rohkem võimalusi loodusega kokkupuuteks. 30% eestlasi ja 19% mitte-eestlasi iseloomustasid oma loodusesuhet nii: “Loodus pakub mulle teatud huvi, aga ta on minu elus muude probleemidega võrreldes üsna kõrvaline asi”. 17% eestlasi ja 12 % muulasi on sügava loodusehuviga (“Loodus pakub mulle suurt huvi, püüan loodust sügavamalt mõista ja tunnetada”). Vähem kui 1% vastanutest tunnistas, et loodus neid ei huvita.

Mitte-eestlastele on enam omane abstraktne ja kavatsuslik loodusehuvi, eestlased püüavad aga oma huvi enam realiseerida praktiliselt. Samas peab suhteliselt enam eestlasi loodust üsna kõrvaliseks nähtuseks oma elus. Üldine loodusehuvi on seotud nii looduses kogetavate emotsioonidega kui keskkonnasõbraliku käitumisega.

Üldine loodusehuvi ei erine kõrge ja madala SHO-ga inimeste vahel, ent huvi keskkonnaküsimuste vastu on kõrgema SHO-ga inimestel mõnevõrra suurem.

Loodusega seotud tunded

Üle 3/4 vastanutest märgib, et loodus on nende jaoks seotud positiivsete emotsioonidega ning looduse halb kohtlemine tekitab neis negatiivse reaktsiooni. Kõigi emotsioone puudutavate küsimuste puhul oli mitte-eestlaste emotsionaalne reaktsioon oluliselt tugevam (välja arvatud küsimus looduses tuntava igavuse kohta, mida eestlased üllatuslikult sagedamini täheldasid).

Struktuurne analüüs eristas 2 loodusega seotud tunnete mõõdet: loodusega seotud positiivsed tunded (“Loodus tekitab minus sageli imetlustunnet” – 89% vastus “sageli või väga sageli”, 80% leiab loodusest hingelist tasakaalu, 70% leiab loodusest lohutust, kui tunneb end õnnetuna, 47% tunneb ühtekuuluvust taimede ja loomadega) ja looduse kahjustamisega seotud negatiivsed tunded ( 91% tunneb ärritust, kui näeb looduse reostamist; 86% saab vihaseks, kui näeb loomade julma kohtlemist; 71% kurvastab, kui linnas raiutakse maha põlispuid, 45% tunneb end abituna, kuna ei saa midagi teha keskkonna heaks, 30% tunneb süütunnet keskkonna saastamise pärast). Tugevamaid tundeid kogesid naised, mitte-eestlased, vanemad inimesed, enam haritud, linnainimesed. Loodusega seotud tunded on tugevalt seotud kõigi teiste loodusläheduse mõõtudega, aga ka keskkonnasõbraliku käitumise kavatsuse ja tegeliku käitumise sagedusega, ent mitte SHO-ga. Vaid hirm ja abitus olid loodusega seotud tunded, mis eristasid kõrge ja madala SHO-ga inimesi.

Arusaamad looduse hingestatusest

Mitte-eestlastele on enam omane tajuda loodust hingestatu ja pühana. 60% eestlasi ja 54% mitte-eestlasi peab loodust iseenesest hingestatuks ja pühaks, 19% eestlasi ja 38% mitte-eestlasi seob looduse pühadust Jumalaga. 22% eestlasi ning ainult 8% mitte-eeestlasi eitab looduse hingestatust või pühadust. Rahvusvahelises võrdluses (Weaver, 2002) on Eesti inimesed enam sarnased venelaste ja jaapanlaste kui USA, Inglismaa või Lääne-Saksa vastajatega, kes oluliselt vähemal määral käsitavad loodust hingestatuna.

Looduse tajumine püha ja hingestatuna on väga tugevasti seotud kõigi teiste loodusläheduse ja keskkonnateadlikkuse indikaatoritega ning mõnevõrra ka SHO-ga.

Mets

Hoiakutes konkreetse loodusobjekti - metsa suhtes on eestlastel enam väljendunud tunnetuslik orientatsioon (“Metsas saan loodust tundma õppida”), mitte-eestlastel ilmnevad intensiivsemalt positiivsed tunded metsa suhtes,(“Mets on ilus”, “Mets sisendab minusse rahu ja tasakaalu”, “Metsas tunnen end argimuredest vabana”, “Mets on põnev ja huvitav”). Struktuurse analüüsiga eristus kaks tähendusmõõdet: ühelt poolt utilitaarne suhe metsa (mets kui elatusallikas, metsaandide kogumine), teiselt poolt metsa kui taastava keskkonna tajumine. Vaid 8% vastanutest (võrdselt eestlaste ja mitte-eestlaste seas) tunneb metsas hirmu või ebakindlust. SHO-ga on seotud vaid kaks üksiktunnust: tunnetuslik huvi metsa vastu (eestlastel) ning utilitaarne suhe metsa (mitte-eestlastel).

Loodusorientatsioonide liigid

Inimese ja looduse suhete mitmekesisus avaldub muuhulgas ka selles, milliseid looduse aspekte inimene väärtustab, millele tähelepanu pöörab. Biofiilia hüpoteesi raames on eristatud 9 väidetavalt universaalset loodusorientatsiooni liiki (Kellert & Wilson, 1993). Püüdsime veidi muudetud skeemi kasutades määrata ka Eesti inimeste loodusorientatsioonide iseärasusi (Tabel 1). Looduse pragmaatilise kasu ning vaba aja keskkonnana hindamises erinevusi eestlaste ja mitte-eestlaste vahel ei olnud. Kõigi muude loodusesuhte liikide puhul andsid mitte-eestlased tunduvalt kõrgemaid hinnanguid kui eestlased. Olulisuse järjekorras on esimesed 5 orientatsiooni eestlastel ja mitte-eestlastel sarnased: esikohal on eetiline loodusesuhe, teisel-kolmandal kohal on ökoloogiline ja esteetiline orientatsioon, edasi järgnevad orientatsioon tervisele ning looduse sümboolsele tähendusele. Rekreatiivsus on eestlaste seas olulisemal kohal, ning orientatsioon elule ja looduse tunnetamisele on suhteliselt olulisem mitte-eestlaste jaoks. Mõlemas grupis hinnati looduse spirituaalset tähendust, seost Jumalaga kõige vähem oluliseks.

Tabel 1.

Loodusorientatsioonide liigid ja nende tähtsusjärjestus.

Loodusesuhete liigid	Kirjeldus	Järjestus eestlaste seas	Järjestus mitte-eestlaste seas
Eetiline	Inimese kohustused looduse ees (Näit. Inimestel on moraalne kohustus kaitsta ja austada kõike elavat)	1	1
Ökoloogiline	Looduslike koosluste, loodusliku mitmekesisuse väärtustamine (näit. Igal eluvormil on õigus olemas olla, sõltumata sellest kas ta on inimestele kasulik või mitte)	2	3
Esteetiline	Looduse ilu väärtustamine (näit. Mets on ilus)	3	2
Tervisele orienteeritus	Looduse seostamine tervisega (näit. Võimalus parandada ja hoida looduses viibimisega oma tervist)	4	4
Sümboolne	Looduse seostamine grupi-identiteediga (näit. Loodus kui osa meie esivanemate kultuuripärandist)	5	5
Rekreatiivne	Looduse väärtustamine kui puhkusetegevuste keskkonda (Näit. Võimalus looduses telkida, matkata jm. viisil vaba aega veeta)	6	9
Pragmaatiline	Materiaalset kasu taotlev suhe ( näit. Loodus puidu, maavarade jm. ressursside allikana)	7	8
Elule orienteeritus	Näit. harmoonia teiste elusolenditega, looduses sisalduv elu	8	6
Tunnetuslik	Tunnetuslik huvi looduse vastu (Näit. Loodus on väärtuslik kui teadusliku informatsiooni allikas, Võimalus loodust paremini tundma õppida)	9	7
Spirituaalne	(näit. Võimalus tunnetada looduse kaudu Jumalat või muud kõrgemat jõudu)	10	10

Erinevate loodusorientatsioonide osas ei ilmnenud erinevust kõrge ja madala SHO-ga inimeste vahel.

f) SHO ja keskkonnateadlikkus

Mure keskkonna pärast ei eristanud madala ja kõrge SHO-ga inimesi, küll aga eristas neid üldine murelikkus (sotsiaalsete ja isiklike probleemide olulisus, näit. minu pere toimetulek, minu laste tulevik, minu ja mu lähedaste tervis, vaesuse levik maailmas, tööpuudus Eestis).

Kõrge SHO-ga inimesed on enam valmis ökoloogiliseks eluviisiks ning nad hindavad oma pere igapäevase elu keskkonnasõbralikkust oluliselt suuremaks kui madala SHO-ga inimesed. Neil on ka mõnevõrra enam igapäevaseid keskkonnasõbralikke harjumusi. Väga tugev seos ilmnes SHO ja tajutud kontrolli vahel (Kuivõrd iga inimene saab oma igapäevaelus kaasa aidata keskkonna hoidmisele?): mida enam inimene tajub oma võimalusi kaasa aidata keskkonna hoidmisele, seda kõrgem on tema SHO. Võib arvata, et siin avaldavad mõju nii isiksuse omadused (eneseaustus ja enesetõhususe tunne) kui ka materiaalsete võimalustega kaasnev tegevusvabadus.

Kõrge ja madala SHO-ga rühmade vahel ei ilmnenud erinevust sellistes tunnustes nagu keskkonnasõbralike tegevuse tagajärgede teadvustamine, skeptilisus individuaalse keskkonnasõbralikkuse suhtes, osalemine keskkonnaorganisatsioonide töös ning hinnang keskkonnakaitsele Eestis.

g) Mõjurite suhteline olulisus

Võrdlemaks demograafiliste, psühholoogiliste ja keskkonnaga seotud tunnuste suhtelist olulisust SHO mõjutajatena, tegime läbi rea järjestikuseid regressioonanalüüse, milles SHO indeks oli sõltuvaks muutujaks. (Tabel 2).

Tabel 2

Regressioonanalüüside üldistatud tulemused (sõltuv muutuja: subjektiivse heaolu koondindeks).

Mudelid	Sõltumatud tunnused (kursiivis on esitatud statistiliselt olulised mõjurid)	Mudeli seletusjõud
1. Demograafilised tunnused	Sugu, vanus, keel (vene), sissetulek, pere suurus, elukoht(maa), haridus	10,0%
2. … ja subjektiivne toimetulek (ei tule üldse toime …olen jõukas)	Sugu, vanus, keel, sissetulek, pere suurus, elukoht, haridus, subjektiivne toimetulek	23,1%
3. … ja looduskontaktid (lisatud 4 tunnust)	Sugu, vanus, keel, sissetulek, pere suurus, elukoht, subjektiivne toimetulek, töö seos loodusega, lapsepõlve keskkond (linn või maa), koduloomade olemasolu, tegevuste sagedus looduses (jalutamine, seente ja marjade korjamine jne.)	24,4%
4. … ja psühholoogilised tunnused (lisatud 14 tunnust)	…keel, subjektiivne toimetulek, neurootilisus, individuaalne ja kollektiivne eneseaustus, usaldus, kollektivism, altruism, traditsiooniväärtused	41,7%
5. … ja keskkonnatunnused (lisatud 21 tunnust)	…pere suurus, subjektiivne toimetulek, individuaalne ja kollektiivne eneseaustus, neurootilisus, usaldus, kollektivism, altruism, arusaam looduse hingestatusest, igavustunne looduses, ökotsentristlikud arusaamad, hinnang keskkonna seisundile, usk oma võimesse keskkonnaseisundit mõjutada	47,0%

Antud analüüsi põhjal võib öelda, et SHO-d mõjutavad kõige tugevamini isiksuse jooned (lisavad 17,3% mudeli seletusjõule) ja subjektiivne toimetulek (parandab 13,1% võrra mudeli seletusjõudu). Keskkonnaseisundi hindamise, loodusläheduse ja keskkonnateadlikkusega seotud tunnuste osa on tagasihoidlikum, ent siiski arvestatav. Oluline on märkida, et SHO-d tõstab eelkõige subjektiivne hinnang oma materiaalsele toimetulekule, tegelik sissetulek on seejuures vähem tähtis.

Kokkuvõte ja järeldused

Iseloomustasime looduslähedust ja keskkonnateadlikkust Eesti erinevates inimrühmades ning nende seoseid subjektiivse heaoluga.

Nagu algselt oletasime, on vahetu looduskogemus seotud SHO-ga: otseste looduskontaktide sagedus suurendab SHO-d. Samas erinevad loodusorientatsioonide tüübid (näit. looduse käsitlemine elatusallika või inspiratsiooniallikana) ei eristanud kõrge ja madala SHO-ga inimesi. Otsese looduskontakti ja SHO seoseid peab täpsemalt uurima, eriti taastava keskkonna mudeli raames.

Hüpotees SHO ja keskkonnaseisundi hindamise seose kohta leidis samuti kinnitust. Mida paremaks hinnatakse keskkonna seisundit lähiümbruses, Eestis ja maailmas, ning mida enam tajutakse keskkonnaseisundi muutumist paremuse suunas, seda suurem on SHO.

Ilmnes, et keskkonnateadlikkuse seosed SHO-ga on mitmekesised. Abstraktne mure keskkonna pärast ei mõjuta SHO-d, küll aga murelikkus sotsiaalsete probleemide ja isikliku toimetuleku pärast. Samas võib väita, et kõrgema SHO-ga inimesed on enam keskkonnateadlikud: nad harrastavad enam ökoloogilist eluviisi, neil on suurem valmisolek toimida keskkonnasõbralikult ning nad tunnetavad enam oma võimet mõjutada keskkonnaseisundit. Mis laadi põhjuslik mehhanism selle seose taga on, vajab edasist analüüsi. Ühelt poolt on võimalik, et õnnelikumad inimesed on aktiivsemad ja uuendusmeelsemad, teiselt poolt – keskkonnasõbralikkus kui sotsiaalsetele ootustele vastavus põhjustab ka SHO kasvu.

Kokkuvõttes: meie tulemused võimaldavad väita, et teatud tingimustel kaasneb loodusläheduse ja keskkonnateadlikkusega subjektiivse heaolu tõus. Praegu mõjutab Eesti elanike subjektiivset heaolu kõige enam siiski rahulolu (enamusel siiski rahulolematus) oma majandusliku olukorraga. See tundub olevat peamine takistus T`sehhovi kirjeldatud õnneseisundi saavutamiseks.

Kirjandus

Berger-Schmitt, R. & Noll, H.-H. (2000) Conceptual framework and structure of a European system of social indicators. ZUMA, Mannheim.

Chawla, L. (1998) Significant life experiences revisited: A review of research on sources of environmental sensitivity. The Journal of Environmental Education, 29(3), 11-21.

Diener, E., Oishi, S. & Lucas, R.E. (2003) Personality, culture and subjective well-being. Emotional and cognitive evaluations of life. Annual Review of Psuchology, 54, 403-425.

Gouveia, V. V. (2002) Self, culture amd sustainable development. In: Schmuck, P. & Schultz, W.P. (Eds.) Psychology of Sustainable Development. Norwell, MA: Kluwer.

Hartig, T., Kaiser, F.G. & Bowler, P. A. (2001) Psychological restoration in nature as a positive motivation for ecological behavior. Environment and Behavior, 33(4), 590-607.

Hayes, N. & Joseph, S. (2003) Big 5 correlates of the measures of subjective well-being. Personality and Individual Differences, 34(4), 723-728.

Kals, E. & Maes, J. (2002) Sustainable development and emotions. In: P. Schmuck & W.P. Schultz (eds.) Psychology of sustainable development. Kluwer, pp. 97-122.

Kaplan, S. (1995) The restorative benefit of nature: Toward an integrated framework. Journal of Environmental Psychology, 15, 169-182.

Kellert, S.R. & Wilson, E.O. (1993) The biophilia hypothesis. Shearwater Books.

Kollmus, A. & Agyeman, J. (2002) Mind the gap: Why do people act environmentally and what are the barriers to pro-environmental behavior? Environmental Education Research, 8(3), 239-260.

Veenhoven, R. (2000) The four qualities of life. Ordering concepts and measures of the good life. Journal of Happiness Studies, 1, 1-39.

Weaver, A. A. (2002) Determinants of environmental attitudes. International Journal of Sociology, 32(1), 77-108.