Sissejuhatus

Paari aasta eest tellis Karula Rahvuspark mult oma uue kaitsekorralduskava jaoks ehituspiirangute ettepaneku (Parts 2002). Sellega kaasnes kõikide rahvuspargi talukohtade läbikäimine ja hindamine. Viimane tegevus sundis mind küsima, kes ma olen ja mida ma teen neid ehitisi ja neid ümbritsevat maastikku nö hinnates. Valdkonna pretsedentiloovate tekstidega tutvudes häiris mind, et neis kõneldi  ehitiste, asumite ja maastike väärtustest nii iseenesestmõistetavalt, nagu oleks need juba olemas kusagil Platoni ideede maailmas, ja eksperdid on vaid nägijad, kes toovad ”tõe” maa peale pimedate ette.

Mulle ei tundunud see asi sugugi nii lihtsa väärtuste ”üles leidmise” tööna, vaid tekitas mitmeid filosoofilisi ja eetilisi küsimusi. Kuidas ma ütlen rahvuspargi ühe viimase lehmapidaja tõepoolest professionaalsete mõõdupuude järgi oskamatult klopsitud elamise kohta, et see on väärtusetu? Elanikule on see elutingimus.Või kuidas ma hindan hoonete vastavust ”Karula ehitustraditsioonidele” – Karula on täis eri perioodide ehitisi ja mul pole ”objektiivset kriteeriumi”, mille põhjal eelistada üht ajakihistust teisele.

Vaadeldes konkreetseid ehitisi, olin sunnitud tõdema, et senini vaadeldavad vanad ehitised maastikul ja nn ”Karula ehitustraditsioonidest” rääkimise tulemusel rajatud uued hooned, nende konstruktsioon, välimus, funktsioon, paiknemine maastikul jne on oluliselt erinevad. Kuidas sellises olukorras oma valikuid põhjendada?

Et väärtuse määratlemise kunsti selgemaks saada, asusin uurima, mis selles vallas Eestis tehtud on. Tekstid valisin väga pragmaatilistel kaalutlustel: need pidid olema kuidagi analoogsed, kohustuslikud või pretsedentiloovad minu tööle Karulas. Valik oli järgmine:

Kaitstavate loodusobjektide seadus^[i]

Muinsuskaitseseadus

Planeerimisseadus

Ehitusseadus

Säästva arengu seadus

Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas

Lahemaa rahvuspargi maastike planeerimine ja arhitektuurinõuded rahvuspargi kaitsekorralduskava väljatöötamiseks

Soovitusi kaitsekorralduskavade koostamiseks

Koguva muinsuskaitseala ekspertiis

Karula Rahvuspargi piires asuva arhitektuuri, ajaloo- ja kultuuripärandi inventeerimise aruanne

Karula Rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks 2001-2005

Lootsin lihtsameelselt, et mul õnnestub välja selgitada raamtingimused, millistest väärtustest, mõtteviisidest jne planeerija maastiku- ja ehituskorraldusreeglistikke välja töötades peaks lähtuma. Seadsin endale ka auahne eesmärgi piiritleda eelnevast johtuvat väärtuskokkulepet, mida oleks võimalik valada sellisesse keelelisse vormi, et sellest oleks võimalik lähtuda hilisemail planeerijail, otsustajail ja muudel asjalistel.

Et anda kiiresti aimu, mida ma nende tekstidega tegin ja kuidas järeldusteni jõudsin, tunnistan üles mõningad oma teoreetilised eeldused (põhjalikumat analüüsi vt Parts 2003; 2004). Näiteks eelduse, et "keel ei esita asju „nii, nagu need on”, vaid on aktiivne meedium, mille kaudu reaalsust konstrueeritakse: „Näiteks kivi on kivi sellepärast, et see on klassifitseeritud kiviks, eristamaks seda muudest objektidest. Tegemist on seega sotsiaalselt toodetud kivi määratlusega.“ (Laclau, Mouffe 1987) Pean ruumist esitamise analüüsi oluliseks, sest eeldan, et sel on täiesti materiaalsed tagajärjed, see võib "toimida materiaalse tootliku jõuna.” (Harvey 1994:219)

Järgmised seaduselõigud loovad alust ning kirjeldavad lühisissevaatena seda retoorikat, mille abil muinsuskaitselisi, arhitektuurilisi, maastikulisi jne väärtusi konstrueeritakse (detailsemat analüüsi vt Parts 2003; 2004)

 

Tabel 1. Kanooniline sõnavara

Kanooniline sõnavara
Mälestis on riigi kaitse all olev kinnis- või vallasasi või selle osa või asjade kogum või terviklik ehitiste rühm, millel on ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline või muu kultuuriväärtus, mille tõttu see on käesolevas seaduses sätestatud korras tunnistatud mälestiseks. Muinsuskaitseseadus, § 2
Kaitstav looduse üksikobjekt on kaitse alla võetud teadusliku, ajaloolis-kultuurilise või esteetilise väärtusega elus- või eluta looduse objekt nagu puu, rändrahn, juga, pank, astang, koobas, paljand ja karst või nende rühm. Kaitstavate loodusobjektide seadus § 2, lg 3
Muinsuskaitseala käesoleva seaduse tähenduses võib koosneda kinnismälestistest või kinnismälestistest ja teistest asjadest, mis koos maa-ala ja loodusobjektidega ning tänavatevõrgu, hoonestuskvartalite ja kruntide (kinnistute) struktuuriga moodustavad kultuuriväärtusliku terviku. Muinsuskaitseseadus § 4
Loodusobjekti käesoleva seaduse alusel kaitse alla võtmise eeldus on selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus. Looduskaitseseadus § 7

 

Näeme, et seadused annavad planeerijale ette teatava kanoonilise sõnavara, millega argumenteerida. Minu kogemus näitab, et neid tõesti ka tarvitatakse. See sõnavara põhineb  väljakujunenud akadeemiliste distsipliinide jaotusel. Seega ehitatakse maastikku ja selle väärtusi suuresti akadeemilisel põhjal.

Olulisel positsioonil maastikuväärtusdiskursuses on veel näiteks mõisted „tüüpilisus“ ja „haruldus“. Need on tegelikkusesse väga valivalt suhtuvad kontseptsioonid, mis esindavad liikuva, maastikust väljas seisva, sh turisti vaatenurka ja huve – väheliikuva inimese jaoks ei oma need tähendust, kuna too ei saa kuidagi võrrelda, kui „haruldane“ on näiteks tema õue all kasvav puu – tema jaoks on see ilmselt väga tavaline (elanike arvatavast ruumikogemusest vt nt Relph 1976; Mikkelsen 1995; Virtanen 2000). Turisti aga huvitab küll, et info oleks pakendatud nii, et saaks lühikese ajaga omandada paikkonnaga tutvumise illusiooni – selle juures aitabki teda „tüüpiliste“, „haruldaste“ vms objektide nimistu. Maastiku hindaja, kes neisse ja teistesse sõnadesse maastikke ja hooneid pakendab, kujutab endast seega lüli turismitööstuse tootmisahelas: ta aktiveerib turismiressurssi ja pakendab seda tooteks laiema või kitsama tarbijaskonna sektori jaoks (teadlane, kultuuri- vm turist jne). Ülalesitatud kanoonilise sõnavara (tabel 1) aktsepteerimise tulemusel suubub ühiskondlik debatt maastikest sängi, kus ainuvõimalik arutlusteema on sobiva turismituru sektori määratlemine (nt sise- või välisturism, massi-, kvaliteet-, öko-, kultuuri- vms turism; samale nähtusele on viidanud nt Richards and Hall 2000^[ii]).

 Seega on normatiivses keeles esindatud akadeemiliste institutsioonide ja turismitööstuse huvid, ent võib oletada, et on olemas muidki sotsiaalseid gruppe, kes tahaks oma nägemust ja huve teostada. Näiteks kohalikud inimesed. Eesti planeeringuis ja ekspertarvamustes on küllalt tavaline eirata kohalike elanike nägemuse esiletõusu metoodiliste ja retooriliste vahenditega. Toon ühe näite:

„Kooliõpilaste küsitlemisel jäi ilmselt vajaka selgitustest, mida küsijad täpselt taotlesid. Pooled vastustest ei sisaldanud mitte kohanimesid, vaid üldisi mõisteid nagu mets, soo, raba või kodu. [---]

Ka etteantud nimekirja puhul tekkis ilmselt raskusi mõistmisega, mis on väärtuslik maastik. Omalt poolt pakuti välja põhiliselt kohalikke ajaloo- ja arhitektuurimälestisi. Üllatas küsitletute üldiselt kesine orienteerumisoskus oma koduvallas, samuti vähene huvi teema vastu.“ (Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas.)

Seega kooliõpilaste ja juhuslikult valitud vallaelanike vastustega ei ole uurijad "rahul", neist ollakse moraalselt häiritud ja ebaõnnestumine kantakse kohalike „kesise orienteerumisoskuse“ arvele „oma koduvallas“. Võimalikult järelduselt, et tulemuste ebarahuldavus nõuaks uurijate eelhoiakute, eelvaliku ja uurimismetoodika korrigeerimist, juhitakse tähelepanu kõrvale moraliseeriva retoorikaga.

Nii loodus- kui muinsuskaitse keelekasutusele on omane preventiivne ja militaarne terminoloogia, mis kaitseb, andes seega mõista, et on olemas „oht“ ja „vaenlane“. Negatiivne regulatsioon ja kaitse-kontseptsioon tingivad ootamatuid ja argiloogikaga vastuolus olevaid määratlusi, nt nii KLOS kui „Säästva arengu seadus“ loovad nn „poollooduslike koosluste“ kohtlemiseks omamoodi „mittemajanduse“ kontseptsiooni:

 

Tabel 2. Kesksed vastandused

Maamaksust on vabastatud maa, kus kaitsekord välistab majandustegevuse, kusjuures majandustegevuseks ei loeta kaitse-eeskirjaga sätestatud kohustuslikku tegevust looduslike ja poollooduslike koosluste säilitamiseks. (KLOS, § 28 lõige 2)
LOODUS contra KULTUUR
MAJANDUS contra “MITTEMAJANDUS”
MATERIAALNE contra “MITTEMATERIAALNE” (VÄÄRTUS)

 

Ootuspärane oleks nimetada nt niitmist või puistu harvendamist siiski majandustegevuseks, seadus määratleb aga teisiti. Majandustegevust käsitletakse kui iseenesestmõistetavalt loodusvaenulikku tegevust, seega sisuliselt legitimeerides  keskkonda kahjustavat majandustegevust. Seega kujutab inimene oma nö loomuomaste tegevuste, sh majandustoimingutega KLOSi jaoks kontseptuaalset probleemi, juhul kui see pole nö loodusele kahjulik. Ruumikontseptsioon on katkestatud: on kaitstud, väärtuslikud alad ja majandusalad, nende üleminek on järsk.

 

 

Mõningaid ühisjooni eesti maastikuväärtusdiskursuses: maastike aadeldamine

Järgnevalt püüan esitada üldistatud mudeli Eesti maastikuväärtustamisdiskursuse mõtestamiseks ning analüüsiks. Mudeli eesmärgiks on selgitada, mis laadi maastikke ja kuidas valdavate keeleliste ja muude tavade (ingl k practices) toel toodetakse.

Eelneva analüüsi põhjal väidan, et teatavad sotsiaalsed grupid on Eesti maastikuplaneerimispraktikas selgelt paremini esindatud kui teised, kes on sotsiaalselt välistatud  (sotsiaalsest välistamisest vt Commins 2004; Shucksmith ja Chapman 1998). Sellise tava tagajärg on protsess, mida siinkohal nimetan üldistatult maastike aadeldamiseks (ingl k gentrification). Aadeldamine moodustub õiguslikest, administratiivsetest, sotsiaalmajanduslikest jms tavadest, mille tagajärjeks on  sotsiaalne selektsioon mingil alal jõukamate, informeeritumate, haritumate jne elanike kasuks. Protsessi võib jälgida mitmetel kaitsealadel Eesti territooriumil (ja tõenäoliselt ka väljaspool neid), kus põliselanikud ja nö tavaliste elualade  (põllumajandus, metsandus) esindajad vahetuvad suvitajate, kunstnike, teadlaste jms vastu. Selle kohta pole küll tehtud statistikat, kuid seda kinnitavad vaatlused, samuti kaitsealade töötajate ütlused laadis “viimase kümne aasta jooksul on kaitseala vihaseimad vastased õnneks minema kolinud”. Pärandi- ja turismitööstuse aadeldavat mõju elanikkonna koosseisule on märgatud ka mujal  (Ashworth and Goodall 1985; Jackson and Haase 1996; Lowenthal 1996; Shipp and Kreisel 2001; Olwig 2001; Commins 2004)

Aadeldamisprotsessi toimemehhanismide illustreerimiseks vaadelgem järgmist tekstilõiku:

 Uusehitust võib lubada endistele talukohtadele  (...) Nii võib kindel olla, et säilib maastikuline struktuur mis peab olema hoonete ja rajatiste paigutuse aluseks. (... ) Kui Lahemaa rahvuspargi administratsioon peab siiski vajalikuks luua uusi  (...) asumeid, siis võimalikud uued elamuehitusalad võiksid olla nõukogudeaegsetel söötis uudismaadel (...) Sel juhul peab elamuehituses jääma põhiliseks ühepereelamute ehitamine.  (...) Soovitav oleks arvestada vanade kinnistupiiridega. (Merila 2002: 16; minu allakriipsutused – P.K.Parts .)

On ilmne, et sellised piirangud komplitseerivad igasugust mõeldavat majandustegevust, üsna kindlasti välistab see aga põllumajanduse mistahes kaasaegses mõttes. Iseloomulik on, et uusehitiste formaalsete nõuete juures mainitakse ainsa ehitise tüübina ühepereelamut – nn traditsioonilise maastiku ja selle majandamise juurde kuuluvaist küünidest, lautadest jm tootmishoonetest ei kõnelda. Sel viisil toodetakse Lahemaast suvila- või kaugtöötajate elamuressurssi. Elanikkonna selektsioonile aitavad sageli omakorda kaasa nõuded järgida mitmesuguseid “traditsioonilisi ehitusvõtteid” ning kaasata eksperte, mis tõstavad ehitusmaksumuse kõrgele^[iii].

Samas ei välistata igasugust majandustegevust kaitsealadel, kuna nt turismi, teaduslike uuringute ja muu sellisega seotud tegevustele luuakse aktiivselt eelisseisundit turul, käsitlemata neid üldjuhul majandustegevusena. Siinkohal toon välja ja kirjeldan lühidalt kaht teineteisega seotud, ruumiplaneerimisdokumentatsioonis privilegeeritud sotsiaalmajanduslikku tegevust, maastike kaubastamist (kommodifitseerimine) ja teadustamist (saientifitseerimine).

Termin kaubastamine (commodification) pärineb B. Grahami, G.J. Ashworthi ja J.E. Tunbridge’i raamatust “Pärandigeograafia” (2000). Raamatus kirjeldatakse pärandi kaubastamist järgmiselt:

Kaubastamine on lihtsalt turustatavate tarbeesemete [commodities] loomine ressurssidest (...) mida ennem ei turustatud. [---] Mudelil on kolm põhikomponenti: ressursid, tooted ja turg; kolm protsessi: ressursside aktiveerimine ja hooldus [maintenance], toote montaa˛ [assembly] ja turustamine; ja kolm põhiliste toimijate gruppi: ressursi eest hoolitsejad [caretakers], toote monteerijad ja kogemuse tarbijad. [---] Koosteprotsess, mille käigus ressursid muudetakse toodeteks, seisneb tõlgendamises ja pakendamises. “ (Graham jt 2000: 143-144.)

Ruumi kirjeldamine „tüüpilisuse“, „harulduse“ jms kaudu kujutab endast „Pärandigeograafia“ terminoloogias eeskätt tõlgendamist ja pakendamist, kuna väärtuslike maastike määratlemine on osaliselt kooste-, osaliselt aga ressursi aktiveerimistegevus.

Kui kaubastamine on majandus- ja sotsiaalteaduses küllalt laialdaselt tuntud termin, siis järgnevalt sooviksin diskussiooni lülitada uue mõiste, mida nimetan teadustamiseks ehk saientifitseerimiseks. Kirjeldades (ja järgmise sammuna seadustades) maastikke ajalooliselt, arheoloogiliselt jne väärtuslike või huvitavatena, aktiveeritakse (või kindlustatakse) ressursse teadlaskonna jaoks. Sarnaselt kaubastamisega võib teadustamist seega määratleda lihtsalt kui uurimiskõlblike objektide/fenomenide loomist ressurssidest, maastike puhul Maa füüsilisest kihist valitud elementidest või maaga seostatud vaimsetest üksustest, mida ennem ei uuritud ega peetud uurimisväärseks. Enamasti toimib teadustamine ka kaubastamise ettevalmistusjärguna, kuna selle käigus luuakse arheoloogilisi, etnograafilisi jm vaatamisväärsusi (kultuuripärandi majanduslikust kasutamisest ja ekspertide rollist selle “konkurentsivõimeliseks” muutmises vt  nt Svensson 2000). Seega tuleb (nt maastike) akadeemilisi uuringuid ja ekspertiise käsitleda turismitööstuse osana^[iv].

 

Tabel 3. Maastike tootmine kanoonilise sõnavara abil: aadeldamine

Ruumiesituse toode	Akadeemiline maastik	Mobiilsete sotsiaalsete rühmade maastik (sh turistid, haritlased jne)	Kohalike inimeste maastik	Teised võimalikud maastikud
Ruumi esitamiseks kasutatav sõnavara	ajalooline, arheoloogiline, etnograafiline, linnaehituslik, arhitektuuriline, kunstiline, teaduslik, usundilooline jne	tüüpiline, haruldane, vaateline, puu, rändrahn, juga, pank, astang, koobas, paljand ja karst	–	–
Sotsiaalmajanduslik tegevus, mida antud ruumi esitus toetab	teadustamine ehk saientifikatsioon – maastike pakendamine uurismiskõlblikuks	kaubastamine ehk kommodifikatsioon – maastike pakendamine müügikõlblikuks	–	–

 

Mitmetest ühisjoontest hoolimata ei saa siiski öelda, et Eestis oleks mingi valdav kokkulepe maastike ja ehitiste väärtuskriteeriumite osas. Välja on küll kujunenud sarnaste sõnadega ja argumentidega opereeriv retooriline ruum, kuid selles teostatakse väga erinevaid eesmärke ja nägemusi – näiteks hinnatakse küll minevikulist ja ajaloolist, kuid „kuldajastu“ määratlemisest ajateljel hoidutakse või eelistatakse erinevaid kuldajastuid. Kahtlemata pole eesti maastikuväärtusdiskursus ka täielikult homogeenne, vaid esineb domineerivatele vaadetele oponeerimist ja vastupanu^[v].

 

Alternatiivse maastikuväärtustamiskontseptsiooni konstrueerimine. Elav maastik

Muinsus- või looduskaitseliselt oluliste objektide ja esemete, maastike, elupaikade jms inventeerimine näitab kõikjal maailmas kasvutendentse (vt nt Lowenthal 1996). Omalt poolt hoogustab seda protsessi demokratiseerimine – väärtuslike nähtuste nimekirjadesse kuhjatakse üha enam seni teisejärguliseks peetud olmeesemeid, vähemuste pärandit, nn tavalisi maastikke jne. Nimekirjadesse on kaasatud kõikvõimalikke asju "mesosoikumi monstrumeist Marilyn Monroeni” (Lowenthal 1996). Nende tendentsidega kõrvuti on aga hakanud kasvama rahutus, sest selline määraline kuhjamine, nimetagem seda siinkohal inventeerimise paradigmaks, ei saa jätkuda lõpmatult (Gustafsson ja Peterson 2002; Lowenthal 1996, 2004). Muuhulgas on sellele lähenemisele ette heidetud, et see ei arvesta muutuste paratamatusega (Fairclough 2003), pole sageli säästlik ning keskendub liigselt füüsilisele välimusele, mitte protsessidele ega ideedele (Gustafsson and Peterson 2002). Üha enam otsitakse viise kontseptualiseerida ja korraldada maastikke kohasidusamal, mitte-universalistlikul moel (Jackson 1984; Virtanen 2000; Jauhiainen 2003; van Mansvelt and Pedroli 2003).

Maastiku-uurimise, korralduse ja -poliitika vallas rajaneb paradigma ühel valdkonna fundamentaalsemal mõistel, traditsioonilisel maastikul (vt nt Antrop 2004). Mõiste põhineb narraatiivil “ajatust traditsioonilisest ühiskonnast, mis on stabiilses harmoonilises suhtes oma keskkonnaga, kuni progressivselt muutuv moodne ühiskond ta purustab”; selle vaate tõepärasuses on küllalt alust kahelda (Olwig 2001: 345). Kenneth Olwig on hoiatanud sellega kaasneva “paradiisi/progressi dialektilise lõksu” eest, mis kujutab endast lausa ohtu kõigele “traditsioonilisele” - kuna kõike traditsioonilist nähakse kohe-kohe väljasurevana, teostab see nägemus prohvetlikult  iseennast (Olwig 2001: 345).

Kimmo Lapintie on tähistanud selliseid kontseptualiseeringuid terminiga nature morte, defineerides seda kui “loodusest ja ajaloost isoleeritud  elementide esteetiliselt meeldivat kompositsiooni” (Lapintie 1995: 20). Siinses muganduses kasutan terminit eesti maastikuväärtusdiskursuses valdavate tugevalt reduktsionistlike (nt puhtdistsiplinaarsete, esteetilliste vms) ja staatiliste  ruumiliste kontseptsioonide ja mudelite tähistamiseks.

Tühipaljas probleemsete kontseptsioonide arvustamine ja lammutamine pole aga piisav, kuivõrd maastikuplaneerimise eesmärgiks on ületada “lõhe praeguse ja soovitava tulevikuolukorra vahel” (Ahern 1999: 22). Selle lõhe ületamiseks on vaja luua uusi ruumikontseptsioone, see on aga loov tegevus, mille puhul rakendatakse nii empiirilisi kui intuitiivseid teadmisi (Ahern 1999: 22). Eelnevast arutlusest lähtudes pakungi välja alternatiivse elava maastiku kontseptsiooni.

Ökoloogias (Vos ja Opdam 1993) ja ökofilosoofias (Kvalųy 1993; Naess 1995; Arnzen 2002) on laialt tunnustatud tõdemus, et organism ja tema keskkond on lahutamatud. Sellest tuleneb vajadus deskriptiivse ja preskriptiivse ruumilise keele järele, mis võimaldaks kultuuri, inimühiskonda ja nn keskkonda käsitleda kontiinuumina. Mis puutub maastikesse, siis võib öelda, et vaevalt eksisteerib tänapäeval maastikku, mis poleks “kultuurmaastik” (Keisteri 1990; Jones 1991: Arntzen 2002). Mööndes inimese osalust igasuguses maastikus saab kultuurmaastikust kultuuriliste tähendustega mõtestatud ja seega ka normatiivselt ühtlaselt kaetud ruum, mitte väärtuslikuks “määratletud” tükikeste kompositsioon või võrgustik.

Normid põhinevad mingitel fundamentaalse taseme väärtustel, mille teostamise instrumentidena esitatakse järgmise taseme derivatiivseid väärtusi mitmesuguste normatiivsete terminite ning lausete vormis (Naess 1995: 68–86). Kuid millistel fundamentaalsetel väärtustel põhineb elava maastiku kontseptsioon? Uku Masing on pakkunud elu põhiväärtuse või mõtte tähistamiseks välja termini elusamus: “Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk -sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises.” (Masing 1998: 134).

Järgnevalt püüan kirjeldada elusamuse kui eetilise imperatiivi rakendamist maastikul. Karula Rahvuspargi talusid ja talukohti hinnates kasutasin mõistet elupaigaväärtus^[vi], mis lühidalt tähendab seda, et näiteks talukoht loetakse seda väärtuslikumaks, mida parem on seal potentsiaalselt elada. Termin on mõeldud viitama vastavale ökoloogiaterminile, biotoobile, ja peaks ühtlasi aitama viia nn loodus- ja inimkeskkonna korraldamist sarnastele alustele.

Järgnev tabel selgitab elava maastiku kontseptsiooni, kõrvutades seda estetiseeritud nature morte kontseptsiooniga. Nende üleminek on astme küsimus – mõni maastik on elavam kui teine (sellele viitab keskvõrde tunnus -m- sõnas elusamus).

Elava maastiku kontseptsiooni välja pakkudes olen täiesti teadlik igasuguste  universaalsete kontseptsioonide implitsiitsest paternalismist: see on “minu”, mitte “nende” (kohalike, vähemobiilsete inimeste vms) kontseptsioon.  Arvan siiski, et see on õigustatud “kui etapp pidevalt kahtlevas, kahekõnelises ja enesekriitilises heitluses, mille käigus me püüame leida seda, mis on õige ja teostatav ja mis sobib 'nende' olude ja prioriteetidega” (Chambers and Conway 1991: 3).

 

Tabel 4. Elav maastik ja nature morte

ELAV MAASTIK	NATURE MORTE
kulg	seisund
kompleksne Näitelause: Pinumaa on enamasti nii kena tuulevaikne, et noored käivad seal päevitamas...	komplitseeritud Näitelause: Seoses parkide täiendamisega XIX sajandi lõpul lisati sinna hulgaliselt arhitektuurseid väikevorme. (---) Eriti rikkalikult on sisustatud Palmse maastikupark. (Brafmann 1980: 23)
eneseküllane – väärtus määratletakse paigapeal, “kohal” olemise kaudu Näitelaused: See on hea kalakoht. Mu vanaisa tegi sinna omal ajal küüni.	edev – väärtus määratletakse väljastpoolt, külastamise kaudu Näitelaused: Tegemist on üle-euroopalise tähtsusega looduskaitseobjektiga. X on ainulaadne maakonnas.
polüfunktsionaalne Näitelaused: Eks ma talviti sellest metsast ikka elangi. Kütte võtan kõik sealt ja lastel on ka hea sinna oma onne ehitada.	funktsionaalsus valikuline (esteetiline vms valik, kompositsioon) Näitelaused: Hoone on oma juugendlikus laadis silmapaistvamaid Eesti mõisaarhitektuuris. Park on dendroloogiliselt väga huvipakkuv oma rikkaliku ning haruldase liigilise koosseisu poolest. (Brafmann 1980: 25)
pidev (ajas ja ruumis)  Näitelause: Vot seal lähedal, kus me üheksakümne kolmandal igavese kaseriisikasaagi saime, pärast seda mudast kohta karjääri juures … sinna nad ehitavad nüüd seda suvilat. Mõisahoone on nüüd kasutusel koolina, võimla ja palliplats on juurde tehtud.	katkestatud (koosneb vaatamisväärsetest “objektidest”, “vaadetest” jms, „esindab“ teatud ajalooperioodi)  Näitelause: N valla tähtsamad vaatamisväärsused on: … X mõis on baroki ilmekamaid näiteid.
iseloomulikud tegevused: olemine, toimimine, minemine  Näitelause: Tööle lähen tihtipeale läbi lossimägede.	iseloomulikud tegevused: peatumine, vaatamine, (ära) käimine  Näitelause: Käisime kooliekskursiooniga lossimägedes.
tava Näitelause: Külapoisid taovad võrguplatsil* palli.   *tavaõiguse pärane ühismaa rannakülades, kus kuivatati kalastusvõrke.	traditsioon Näitelause: Pole lubatav mingi kergekäeline ega suvaline omalooming ajahambale vastu pidanud põlise kallal, ükskõik milliselt elu- või loodusalalt see ka pärineb. (Merila 2002: 11)

 

Sigmund Kvalųy on kirjeldanud elavat maastikku kui „maa enesega kooskõlalise eluviisi manifestatsiooni“ (Kvalųy 1993, Arntzen 2002: 36 järgi). On muidugi äärmiselt kohasidus ja lõputute ökoloogiliste, tehnoloogiliste ja poliitiliste spekulatsioonide aine, mis on „maa enesega kooskõlas“, nii et seda küsimust ma siinkohal rohkem ei puuduta. Antud kontekstis on olulisem ja kasulikum Kvalųy terminipaar kompleksus ja komplitseeritus (Arntzen 2002: 36).

Kompleksus on „dünaamiline, ümberpööramatu, isekorralduv, eesmärgipärane, konfliktidest toituv looduse mitmekesisus… [the dynamic, irreversible, self-steering, goal-directed, conflict-fertilized manifoldness of nature…]“; komplitseeritus on „staatiline, pööratav, väljastjuhitav, standardiseeriv masina struktuur-keerukus [static, reversible, externally steered, standardizing structure-intricacy of the machine]“ (Kvaløy 1993: 122–123). Kompleksus on holistlik, komplitseeritus atomaarne – tervik pole viimase puhul midagi enamat kui osade kogum. Kompleksust hoida tähendab Kvaløyle hoida inimeste ja maa, kultuuri ja looduse läbipõimitud ja dünaamilist vastastikust suhet (Arntzen 2002: 36–37). Komplitseerituse mõiste annab seega kriteeriumi, mille alusel kultuurmaastikke hinnata.

Eneseküllasus viitab siin kogukonna kultuurilisele ja majanduslikule iseseisvusele antud (loodus)keskkonna ressurssidele tuginedes. Sellega kaasnevad kindlasti taolised mõisted nagu kohalik identiteet, kogukonna elujõulisus, majanduslik toimetulek jne. Maastik, mille ilme on suures sõltuvuses maastikuhooldustoetustest ja -talgutest ja mille väärtust turgutavad põhiliselt mingid väljaspool tunnustatud, aga kohapealse kultuurilise enesekorralduse seisukohalt väheolulised legendid, sümbolid ja kokkulepped nagu kultuuriheerose elukoht või maailmapärandi nimekirja kuulumine, on kindlasti vähem eneseküllane.

Majandusliku toimetuleku aspekti on planeerimistegevuses operatsionaliseeritav säästva elatise (sustainable livelihood) kontseptsiooni kaudu. Chambers ja Conway (1991) on viimast defineerinud järgmiselt: "elatis koosneb elamiseks vajalikest võimetest, eelistest [capabilities, assets (stores, resources, claims and access)] ja tegevustest. Elatis on säästlik, kui selle abil on võimalik toime ja välja tulla stressist ja  šokist, ülal pidada või paranda võimeid ja eeliseid ning tagada säästliku elatise võimalused järgnevale põlvkonnale ning kui see arendab kompleksselt (contributes net benefits) teisi elatisi kohalikul ja ülemaailmsel tasemel nii lähemas kui kaugemas perspektiivis." (Chambers ja Conway 1991: 6.)

Polüfunktsionaalsus tähendab maastiku või maastikuobjekti mitmeti rakendatavust, näiteks et esteetiline või kitsas mõttes ökoloogiline (nn kompensatsiooniala vms) kvaliteet ei ole ainus väärtuse omistamise tingimus. Ehitiste väärtustamise puhul tähendab elusamuse kriteerium hoonete käsitlemist majapidamiste või ühiskondlike institutsioonide olmelis-funktsionaalses kontekstis – mida rohkem toiminguid ehitises on võimalik sooritada ja sooritatakse, seda väärtuslikum see on. Esteetilised, vaatelised, teaduslikud jms väärtused pole sellega küll täielikus vastuolus, kuid neile jääb tunduvalt tagasihoidlikum roll. Hoonete väärtus ei ole enam sama oma funktsiooni minetanult – kui nende ümber ei kee olmeelu, kui nad ei ole enam ümbritseva maastiku funktsionaalne osa (nt tugipunkt põllumehele kõlvikute majandamisel, aga samas ka kodu jne), olgu siis traditsioonilises või modernses mõttes. Funktsionaalsus tähendab kindlasti ka majanduslikku otstarbekkust, mistõttu väärtuse määratlemine ei saa toimuda ilma majandusliku analüüsita – esteetiline kasvab välja funktsionaalsest.

Pidevuse mõiste abil võib selgitada ning sisse elada kohaliku ja vähemobiilse inimese ruumitajju. Elava maastiku kontseptsioon kutsub arvestama ja rõhutama teisi liikumiskogumusi kui nature morte – mitte vaadetelt ja objektidelt järgmistele, vaid kui liikumist pidevas või vähemalt sujuvas ruumis. Ühtlasi aitab ruumi pidevuse rõhutamine paremini katta kogu ruumi kultuuriliste tähenduste ja seega ka sotsiaalsete normidega, jaotades seega eetilise tähelepanu ja hoole ühtlasemalt suuremale ruumi, aga ka aja osale („pärandi“ väärtustamine, vastutus tuleviku ees). Pidevuse mõiste hõlmab ka ajalist pidevust, st mingit maastikku või artefakti ei vaadelda ainuüksi kui mingi poliitiliselt meelepärase ajalooperioodi „iseloomulikku“ toodet, vaid kui jätkuvat kulgemist, protsessi (küsimuses, kas maastikukaitse (landscape conservation) peaks tegelema objektide, protsesside, kavatsuste või ideedega, vt Gustavsson ja Peterson 2003: 334–336). Esteetika vallas tähendab see kulumise kui asjade loomuliku käigu möönmist ja isegi hindamist; kulumise ja vananemise juurde kuulub aga ka lagunemine ja surm kui elu jätkumise tingimus, mida tuleb samuti aktsepteerida. Seega kuulub elava maastiku kontseptsiooni rakendamise olulisemate väljakutsete hulka suhtumise kujundamine nt põllumaade kinnikasvamisse, hoonete lagunemisse ja lammutamisse.

Et pageda ülalmainitud “paradiisi/progressi dialektilise lõksu” eest, on Kenneth Olwig  eristanud tava ja traditsiooni. Leian, et see on kasulik kontseptuaalne vahend paindlikumate arengumudelite väljatöötamiseks, mistõttu rakendan seda elava maastiku eristamisel nature morte'st. Olwig leiab, et tava annab mineviku kogukonnale valdusse, mis tähendab, et “mineviku tahke on võimalik mugavalt unustada ja ümber tõlgendada vastavalt olukorrale”. Traditsioon seevastu on invariantne, muutumatu (Olwig 2001: 346). Ajaloolane Eric Hobsbawn on illustreerinud vahet näitega, et traditsioon on kohtunike parukad ja rüüd, tava see, mida nood oma igapäevatööna teevad (Olwig 2001:p346–347). Elaval maastikul eelistatakse niisiis täita tava,  mitte traditsiooni.

Lõpetuseks rõhutan, et maastiku mõtestamine protsessina ei tähenda minnalaskmist,   vaid teistmoodi normeerimise viisi. Nature morte'i kesksed normatiivsed mõisted nagu kaitse, säilitamine ja taastamine on olemuselt staatilised. Neist kaitse metafoor on pealegi konfliktne, eeldades teravaid kahe- või mõne osapoolega konfliktsituatsioone ega sobi seega reguleerima kompleksseid olukordi igapäevases ühiskondlikus praktikas, kus „konfliktide“ osapooli on peaaegu lõputult ja need on pidevas läbirääkimissituatsioonis. Pakun, et elava maastiku normatiivne keel peaks   ennekõike põhinema hoidmise ja hooldamise metafooridel.

 

KIRJANDUS

Ahern, J., 1999. Spatial concepts, planning strategies and future scenarios: a framework method for integrating landscape ecology and landscape planning. – Landscape Ecological Analysis: Issues and Applications, J. Klopatec and R. Gardner, eds. New York, Springler-Verlag Inc., 1999, 175–201.

Antrop, M., 2004. Why landscapes of the past are important for the future. Landscape and Urban Planning, in press.

Appleton, J. 1996. The Eksperience of Landscape. Chichester, New York, Brisbane, Toronto, Singapore: John Wiley & Sons, 282.

 Arnzen, S. 2002. Cultural Landscape and Approaches to Nature - Ecophilosophical Perspectives. – Koht ja paik. II = Place and location. II, Sarapik,V., Tüür, K., Laanemets, M. (toim). Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia Toimetised 10, lk 27–49.

Ashworth, G., J. and Goodall, B., eds., 1985. The impact of tourist development on disadvantaged regions. Groningen: GIRUG, 1985, 103.

Commins, P., 2004. Poverty and Social Exclusion in rural areas: Characteristics, Processes and Research Issues. Sociologia Ruralis, 44 (1), 60–75.

Eller, K., 1999. Karula Rahvuspargi piires asuva arhitektuuri, ajaloo- ja kultuuripärandi inventeerimise aruanne. Alusuuringud Karula Rahvuspargi kaitsekorralduskava ettevalmistamiseks. Karula, 48 lk. [Käsikiri Karula Rahvuspargi administratsiooni valduses.]

Eller, K., Tomson, P. 1998. Kultuuripärandi ja traditsioonilise elulaadi kaitse. – Kaitseala kaitsekorralduskava koostamise juhised. T. Kaljuste (koost) Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium, Tallinn, 42–47 lk.

Frechling, D., C. 2001. Forecasting Tourism Demand: Methods and Strategies. Oxford: Butterworth-Heinemann, 280.

Graham, B. Ashworth, G.J., Tunbridge. E., 2000. A Geography of Heritage. Power, Culture, & Economy. London: Arnold, 284 lk.

Gustavsson, R. and Peterson A., 2003. Autenticity in landscape conservation and management – the importance of the local context. – H. Palang and G. Fry, eds. Landscape Interfaces: Cultural Heritage in Changing Landscapes. Dordrecht, Boston, London: Kluwer Academic Publishers, 2003, 319–354.

Hall, D., Richards, G., 2000. Tourism and sustainable community development. London and New York: Routledge, 314.

Harvey, D. 1994. The condition of postmodernity : an enquiry into the origins of cultural change. Blackwell: Cambridge; Oxford, 378 lk.

Jackson, J.A. and Haase, T., 1996. Demography and and destribution of deprivation in rural Ireland.– C. Curtin, T. Haase, H. Tovey, eds. Poverty in rural Ireland: a political economy perspective. Dublin, Oak Tree Press, 1996, 59–85.

Jackson, J., B. 1984. Discovering the Vernacular Landscape. Westford, Mass: Murray Printing Company, 165 lk.

Jones, M., 2003. The concept of cultural landscape: discourse and narratives. – H. Palang and G. Fry, eds. Landscape Interfaces: Cultural Heritage in Changing Landscapes. Dordrecht, Boston, London: Kluwer Academic Publishers, 2003, 21–52.

Keisteri, T., 1990. The study of change in cultural landscapes. Fennia, 168 (1), 31–115.

Kvalųy , S., 1993. Complexity and time: Breaking the Pyramid's Reign. Getting Our Feet Wet.– P. Reed and D. Rothenberg, eds. The Norwegian Roots of Deep Ecology. Wisdom in the Open Air. Minneapolis, London: University of Minnesota Press, 1993, 257.

Laclau, E., Mouffe, C. 1987. Hegemony & socialist strategy: towards a radical democratic politics. London: Verso, 197 lk.

Lapintie, K. 1995. Nature morte. Ekologinen kaupunki ja suunnittelun perinne. – Ekopolis. Ekologisen kaupungin juuria etsimässä. Heikkinen, T., Koskiaho, B., Luukkanen, E., Repo, K. (toim) Tampere: Tammer-Paino OY, 13–37 lk.

Lowenthal, D., 1996. Possessed by the Past. The Heritage Crusade and the Spoils of History. New York, The Free Press, 338.

Lowenthal, D., 2004. The Heritage crusade and its contractions. – M. Page and R. Mason, eds, Giving preservation a history. Histories of historic preservation in the United States. New York, London: Routledge 2004, 272.

Masing, U. 1998. Meil on lootust. Tartu: Ilmamaa, 416 lk.

MERILA, E. 2002. Lahemaa rahvuspargi maastike planeerimine ja arhitektuurinõuded rahvuspargi kaitsekorralduskava väljatöötamiseks, 22 lk.

Mikkelsen, B., 1995. Methods for Development Work and Research. A Guide for Practitioners. New Delhi: Tejeshwar Singh for Sage Publications, 296.

NAESS, A. 1995. Ecology, community and lifestyle. Cambridge University Press, 223 lk.

PARTS, P.-K. 2002. Ehituslikud piirangud ja kaldakaitsevööndite ulatuse määramine Karula Rahvuspargis. Soovitused Karula Rahvuspargi kaitse-eeskirja koostamiseks. Liivakingu–Haapsalu, 61 lk. [Käsikiri Karula Rahvuspargi administratsiooni valduses.]

Parts, P.-K., 2003. Väärtuse määratlemine maastikul. Haapsalu: Eesti Põllumajandusülikool, Keskkonnakaitse Instituut. [Magistritöö]

Parts, P.-K., 2004. Väärtuse määratlemine maastikul. Akadeemia 2, 236–277.

Relph, E., 1976. Place and placelessness. London: Pion, 156.

Hall, D., Richards, G., 2000. Tourism and sustainable community development. London and New York: Routledge, 314.

Shipp, D. and Kreisel, B., 2001. Loving them to death? Sustainable tourism in Europe's Nature and National Parks. Eupen: EUROPARC Federation, 136.

Shucksmith, M. and Chapman, P., 1998 Rural development and social exclusion. Sociologia Ruralis 38 (2): 225–242.

Virtanen, A. 2000. Tilasta paikkaan, estetiikasta ekologiaan: Maantieteellisiä tulkintoja eletystä kaupungista. – Annales Universitatis Turkuensis. Scripta lingua fennica edita C 155. Turku: Turun yliopisto, 232 lk.

 

Internetimaterjalid

Ehitusseadus. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=228346p. 28.04.2003.

Kaitstavate loodusobjektide seadus https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=228316. 28.04.2003.

 Looduskaitseseadus. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=780285. 5.11.2004.

Maakonnaplaneeringud. http://www.envir.ee/planeeringud/maakond.html. 10.03.2003.

Muinsuskaitseseadus. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=191278. 28.04.2003.

Planeerimisseadus https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=226995. 14.04.2003.

https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=22325. 10.07.2004.

Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas http://www.envir.ee/planeeringud/metoodika.htm. 10.02.2003.