Annotatsioon

Inimeste ja elukeskkonna vahelistele suhetele pööratakse viimastel aastatel järjest suuremat tähelepanu. Nimetatud vastastikuste seostega süsteemi mõistmiseks ja adekvaatseks kirjeldamiseks on vajalik interdistsiplinaarne lähenemine. Uued meetodid püüavad nimetatud suhet haarata tervikuna ning arvestavad looduslikke, ajaloolis-kultuurilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid tegureid ühtses koosmõjus inimeste vajaduste ja tahtmistega ümbritseva keskkonna ümberkujundamisel. Vahendit, mis lubab sobitada kohalike elanike arvamuse kvantitatiivsete andmetega, nimetatakse Geographical Information System for Public Participation ehk lühendatult PP-GIS. Viimase eestikeelse vastena on kasutatud autorite poolt mõistet partnerlus-geoinfosüsteem. Uurimuse eesmärgiks on ühendada kaks komponenti: teoreetiline maastikukäsitlus ning informatsioonisüsteem ning testida tehnilisi lahendusi. Meetodit testiti Eesti oludes Paldiski ümbruses. Pakri poolsaar on tuntud endise Nõukogude Liidu militaaralana ja seega on sealsetes maastikes toimunud ulatuslikud muutused. Jätkuvalt vastanduvad seal sotsiaalsed, kultuurilised, keskkonnakaitselised kui ka majanduslikud huvid. Uuriti kuivõrd olulised on muutused ümbritsevas maastikus kohaliku elanikonna jaoks. Keskenduti paikkonna reostunud alade väljaselgitamisele ning viimase kümne aasta vältel toimunud muutustele maastikes. Saadud tulemused kinnitavad, et PP-GIS on sobiv vahend inimeste nägemuspiltide ning soovide kaardistamiseks inimese ja looduskeskkonna vahel kerkinud konfliktide lahendamisel, maastikumuutuste analüüsil ning planeerimisel.

 

Märksõnad: maastikumuutus, PP-GIS, maastikunägemus, loodusväärtus, Pakri poolsaar

Sissejuhatus

Inimeste ja nende elukeskkonna, sealhulgas maastiku vahelistele suhetele nii ajaloolises, sotsiaalses, keskkonnakaitselises kui ka tulevikku suunatud regionaalse arengu kontekstis pööratakse viimastel aastatel järjest suuremat tähelepanu. Interdistsiplinaarse lähenemise vajalikkus nimetatud vastastikuste seostega süsteemi mõistmisel ja adekvaatsel kirjeldamisel on tänapäeval ilmselge. Inimeste ja ümbritseva keskkonna (s.h. maastiku) suhet käsitletakse üheaegselt nii objektina, mida saab objektiivselt analüüsida kui ka subjektiivselt kogetud seisundina. Uued uuringumeetodid püüavad nimetatud suhet haarata tervikuna ning arvestavad enamasti looduslikke, ajaloolis-kultuurilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid tegureid ühtses koosmõjus inimeste vajaduste ja tahtmistega ümbritseva keskkonna ümberkujundamisel.

Viimasel aastakümnel on inimese ja keskkonna vahelisi suhteid lahkava uurimistöö vahendite hulka kinnistunud geograafilise informatsiooni süsteemide (GIS) kasutamine, mis võimaldavad objektide omadusi siduda nende paiknemisega ruumis ning rakendada ja analüüsida suuri andmehulki (Bond 1994, Burrough 1986, Jagomägi 1999). GIS on olemuselt kogum arvuti riist- ja tarkvarast, geograafilistest ja muudest andmetest ja andmestikuga töötavast personalist, kelle ülesandeks on andmete salvestamine, täiendamine, manipuleerimine, analüüsimine ja esitus järgides geograafiliselt refereeritavat informatsioonisüsteemi (ESRI – The Environmental Systems Research Institute (USA)).Välja on töötatud meetodid, mis võimaldavad kasutada GIS-i maastikukujunemise ja -muutuste uurimisel (Aspinall 1993; Eastman jt 1995; Walsh & Crews-Meyer 2002). GIS-il baseeruvaid andmekogumeid on kasutatud Eestis erinevate ametkondade poolt mitmesuguste küsimuste lahendamiseks. Praeguseks on paljud GIS-i tarkvaratootjad loonud programmilised liidesed geograafiliste infosüsteemide kasutamiseks internetipõhiselt (Brandon 1997, McGill 2001). Laienemas on ka internetil baseeruv GIS-i kasutus Eestis (näiteks AS Regio). GIS-i kasutustasandid internetis on erinevad: mitmed süsteemid pakuvad võimalust vaadata kaarti, seda suurendada ja vähendada ning punktinformatsiooni ammutada; teised pakuvad võimalusi kaardilehtede erinevate kihtide lisamiseks või eemaldamiseks ning võimalusi lihtsateks pindalalisteks analüüsideks. Internetivõimaluste arenguga ja elanikkonna arvutikasutusoskuste tõusuga omandab suuremat tähtsust ka erinevate andmebaaside ja GIS-il põhinevate andmekogumite kättesaadavus kõigile inimgruppidele sõltumata geograafilisest paiknemisest ja sotsiaalsest tagapõhjast. Seetõttu on erinevate nägemuste analüüs ja võrdlus teaduslikult huvipakkuv ning rakenduslikult vajalik.

 

Vahendit, mis lubab sobitada kohalike elanike arvamuse kvantitatiivsete andmetega, kutsutakse inglisekeelse nimega Geographical Information System for Public Participation ehk lühendatult PP-GIS, mida võib eesti keeles nimetada partnerlus-geoinfosüsteemiks. PP-GIS on eelkõige rakenduslikel eesmärkidel juurutatud tehnoloogia, mis lubab haarata otsustustegevusse kohalikke elanikke ja suuremaid huvigruppe. Inimeste reaktsioone planeeritavatele muutustele ei ole võimalik kvantitatiivselt mõõta, seda tüüpi emotsionaalsete lahendite kaardistamiseks on vajalik teine lähenemine kui konventsio-naalsete andmekihtide puhul. Nimetatud tehnikat on edukalt kasutatud USA-s ja Inglismaal (Cinderby 1999, Yearly jt 2001), samuti on meetodit kasutatud konfliktsituatsioonide, mis kerkisid kohaliku elanikkonna ja teiste huvigruppide (kinnisvaraarendus, metsatööstus, kaevandamine) vahel, lahendamisel arengumaades (Kyem 1997). Eestis on käesolev katse rakendada PP-GIS meetodit ilmselt esmakordne. Eesmärgiks on ühendada kaks komponenti: teoreetiline maastikukäsitlus ning informatsioonisüsteem ning testida tehnilisi lahendusi Pakri poolsaarel toimunud maastiku muutuste, loodusväärtuste (hinnatuna erinevate loodusteadlaste poolt) ja elanikonna suhtumise kombineeritud analüüsil.

 

Pakri poolsaar

Pakri poolsaar (ca 34 km²) asub maastikuliselt Põhja-Eesti lavamaa loodepiiril, lubjakivide avamusega paekaldal. Poolsaar kujutab endast kagu suunas madalduvat lubjakiviplatood, mis on tekkinud Läänemere taandumise tagajärjel glatsioisostaatilise maatõusu tulemusena. Enne maismaaga ühinemist on Pakri poolsaar olnud loode-kagusuunaline saar. Selle kõrgemad osad tõusid merest tõenäoliselt 9000-8500 aastat tagasi juba Antsülusjärve taandumisel (Kents 1939).

Pakri poolsaare ajalugu on kirju, esindatud on nii üldine kui eriline eesti ajaloos. Poolsaare maastike areng kulges sarnaselt eesti maastikule kuni 18. sajandini, mil asutati Paldiski linn. Planeeritud (vastandina spontaanselt kujunenud asulakohale) linna ning selle tagamaa suhted ongi üks teemasid, mis poolsaare teevad eriliseks. Linnalist keskkonda on Eestis peetud võõraks (eestlastele mitte omaseks), mis lisab Paldiski linna arenguloole huvitava üldisema aspekti. Pöördeliseks poolsaare ajaloos sai 1939. aasta, kui varasemas ajaloos vaid teoreetiline strateegiline asukoht praktilise rakenduse omandas. Viiskümmend aastat oli Paldiski Nõukogude Liidu relvajõudude baas ja sai uuesti Eesti linnaks 1996. aastal. Militaarne minevik rõhutab veelgi Paldiski erilisust, ’mitte oma’ olemist, nii et tänapäeval esindab Paldiski (laiemas mõttes haarates enda alla nii Pakri poolsaare kui saared) selgelt kõike, mida peetakse mitte-eestlaslikuks (ehk endale vastandatud ’teiseks’) ning on rikas ebasoovitava nõukogude pärandi poolest.

 

Paldiski elanikkond on alates linna asutamisest olnud ebapüsiv ja liikuv. Kui enne 20. sajandit moodustasid püsielanikkonna eestlased, sakslased, venelased ja rannarootslased, siis sunnitööliste hulgas oli enamiku Vene tsaaririigi etniliste gruppide esindajad. Etnilist kirjusust võib tõdeda ka tänapäeval: Paldiskis elab inimesi 31 rahvusest. Tänapäeval on enamik Eesti kodanikest paldisklastest elanud seal alla kümne aasta. Vanemad olijad on kas kodakondsuseta või vene kodanikud, kelle lapsed on sageli linnast lahkunud. Põlvkondlikku järjepidevust ei eksisteeri ja pole toimunud kogukonna sisemist arengut (Jõgi 2003).

Viimastel aastatel on üha enam hakatud Paldiski piirkonda hindama, sellest annab tunnistust ka järjest hoogustuv kinnisvara arendustegevus. Samas kätkeb Pakri poolsaare keskkond endas hulgaliselt probleeme, mis seonduvad Nõukogude Liidu militaarbaasidega: lisaks militaarsele jääkreostusele ja infrastruktuuri vähesele arengule, on siin tegu ka sotsiaalsete probleemidega. Elanikonna struktuur näitab teatud grupeerumise ja kihistumise tundemärke. Side erinevate gruppide vahel paistab olevat nõrk ning elanikonna informeeritus käimasolevatest projektidest ja ettevõtmistest on puudulik. Samuti võivad erinevate etniliste gruppide keskkonna- ja maastikutõlgendused olla erinevad. Käesoleva projekti käigus (ettekanne on osa suuremast uurimistööst) uuriti millised on kohalike elanike nägemused oma kodukoha maastikest, kuidas nad hindavad nende seisundit ning seal toimunud muutusi ning kuidas see vastandub/samastub loodusteadusliku nägemusega.

 

Meetodid

Nimetatud uuring viidi läbi Pakri poolsaare ja saarte territooriumi (joonis 1) maastikulise seisundi, muutuste ja kohalike elanike keskkonnasuunalise nägemuse uurimiseks. Küsimustik koostati internetipõhiselt ja seoti paikkonna topograafilisel kaardil põhineva andmebaasiga. Koostatud geoinfosüsteemi komponent (PP-GIS) sisaldab lisaks konventsionaalsetele kaardiandmetele ka kohalike elanike nägemust oma kodukandist.

PP-GIS andmete kogumine ja töötlus

Kohalike maastikunägemust uuriti ankeetküsitluse (lähemalt vt Jõgi, selles kogumikus) ning internetipõhise küsimustiku abil. Kuna internetipõhine andmekogumise meetod on Eestis suhteliselt uus, peatutakse saadud kogemustel ning teoreetilistel eelistel ja puudustel põhjalikumalt. Internetipõhise lähenemise eelisteks tavapäraste lahendite ees on näiteks see, et vastata saab sobival ajal; vastaja ei pea avalikustama oma nime ning vastata saab kõikjal, kus olemas internetiühendus. Negatiivseks küljeks on on see, et mitte kõigil ei ole veel ühesugust juurdepääsu arvutitele ja internetile ega ole ka kõik potentsiaalsed huvilised ühtmoodi oskustega, esineda võib teatud arvutipelgust. Nimetatud grupid võivad eristuda ka oma suhtumises ümbritsevasse ja seetõttu võivad teatud vaatenurgad jääda tähelepanuta. Valimi esinduslikkuse küsimus kerkib ka traditsiooniliste küsitluste puhul. Eeldati, et kaardikeel on lihtsamini ja ühesemalt mõistetav kui pikad erialalised kirjeldused. Tegelikkuses ei ole paljud inimesed harjunud oma igapäevast ümbrust kartograafiliselt organiseerima, nii et kodumaastik ei ole üheselt kantav standardiseeritud topograafilisele alusele. Hoolimata interneti kiirest arengust ja küllaltki laialdasest levikust ei ole suurem osa vanemast Eesti elanikkonnast veel valmis (või ei oma lihtsalt internetiühendust) iseseisvaks kaardimaterjali kasutamiseks virtuaalses keskkonnas. Oluliseks takistuseks on keeleprobleem. Pakutud internetil põhineva metoodikaga on siiski võimalik kaasata suuremat ja laiapõhjalisemat vastajate gruppi (näiteks täielik anonüümsuse tagamine avalike arvutite kasutamisel on kahtlemata eeliseks).

 

Joonis 1. Pakri poolsaare ja saarte loodusväärtuste ja reostusallikate kaart.

 

Küsimustik algas isikuandmete küsitluslehega, millel vastaja märkis ära andmed soo, vanuse, elukoha, hariduse ja tööalase hõivatuse tasandi kohta. Täitnud küsimustiku sai vastaja elektroonilise unikaalse koodi, millega seoti tema järgnevad vastused. Vastajaid nimeliselt ei personaliseeritud. Vastanud küsimustikule liikus vastaja automaatselt järgmisele lehele, mis sisaldas Paldiski poolsaare ja Pakri saarte skemaatilist kaarti (joonised 2 & 3). Igal kaardilehel tuli vastajal “värvipihustiga” märkida alad vastavalt esitatud küsimustele. Pihustilahendus valiti alade märkimiseks sel põhjusel, et nimetatud vahendiga on arvutikasutaja tavaliselt tuttav mitmetest tarkvarapakettidest ning kasutades seda tehnikat on võimalik tähistada alasid vaba käega vältides selgeid piire. Maastikul tihti teravad piirid hoopis puuduvad ning alade piiride jooneline määratlemine sisestab süsteemi subjektiivse vea. Pihustilahendust on kasunud sarnaste küsitluste korral teisedki (Waters 2002).

Järgnesid põhiküsimused, mis olid seotud ühesuguse kaardialusega ja formuleeriti vastamiseks interneti vahendusel. Need olid:

1. Kus asuvad Teie arvates suurimad reostusallikad Pakri poolsaarel?

2. Kus on maastik Pakri poolsaarel kõige enam muutunud viimase 10 aasta jooksul?

3. Millistes kohtades Pakri poolsaarel armastate puhkamas käia, veeta vaba aega?

Punktikogumite koordinaadid salvestati läbi veebiserveri php-skriptidega andmebaasi. Iga vastus salvestati eri kaardilehel. Samuti oli võimalus märgitud andmete kaardilehelt kustutamiseks, kui vastaja soovis andmeid muuta. Andmevahetuse ja -salvestuskiiruse huvides ei teisendatud esialgse andmete edastuse käigus ekraanikoordinaate geograafilisteks, seda tehti analüüsi käigus. Andmebaasi loomisel kasutati põhiliselt vabakasutustarkvara, näiteks MySQL veebiserveris Apache, php skriptikeel oli kasutusel flash baasiga suhtlemisel (J. Kaas, programmilised lahendused). Makromeedia Flash tarkvaramoodulit kasutati interaktiivse kaardilehe tegemisel. Paremat hiireklahvi all hoides oli vastajal võimalik tähistada alasid ka erineva tugevusega, s.o pihustades kaardile rohkem punkte. Erinev punktitihedus oli justkui kaardipildi kolmandaks dimensiooniks väljendades küsitud muutuste või keskkonna olekute sügavuste/ulatuse määra konkreetse vastaja silmade/tunnetuse läbi. Saadud andmestik summeeriti koondkaartidel ja esitati protsendilises skaalas järgmiste vahemikgruppide kaupa: 0-25, 25-50, 50-75, 75-100% (vaata joonised 2 & 3).

 

Joonis 2. Pakri poolsaarel ja saartel toimunud maastikumuutused elanikkonna hinnangul.

 

Joonis 3. Pakri poolsaarel ja saartel paiknevad suurimad reostusallikad elanikkonna hinnangul.

 

Eksperimendi huvides korrati sama küsimustikku ka paberkandjale trükitud kaartidel. Sel juhul tuli vastajal kas värvida või viirutada sobivad alad. Märkimisväärseid erinevusi interneti- ja paberkandja põhiste lähenemiste puhul ei täheldatud. Paberkandjal esitatud kaartide puuduseks antud meetodil on see, et vastaja oli tehnilistel põhjustel sunnitud alasid selgelt piiritlema, mis on antud lähenemises liiga deterministlik.

 

Pakri poolsaare loodusväärtused

Pakri poolsaar on oma ainulaadse loodusega huvi pakkunud paljudele loodusteadlastele nagu Vilbaste (1921), Teichert (1927), Öpik (1927), Sirgo (1935), Orviku (1940), Tammekann (1940) ja teised. Koos Eesti taasiseseisvumisega ja Pakri poolsaare avanemisega nii uurijatele kui endistele elanikele ja üldsusele kerkis poolsaar jällegi tähelepanu keskpunkti ning viimase kümne aasta jooksul on ilmunud hulgaliselt erinevaid käsitlusi (näiteks Kink & Miidel 1996; Kink & Raukas 2000, Käärd & Metsur 1995, Suuroja 2004). Poolsaart, eriti selle reostusallikaid, on uuritud ka rakenduslikel põhjustel (AS Maves, AS Eco-Pro, AS Ecoman peamiselt käsikirjalised aruanded). Pakri poolsaare loodusväärtuste analüüs koostati nimetatud erialaliste uurimuste põhjal, ent võeti arvesse ka üldpopulaarseid käsitlusi.

 

Pakri poolsaare maastik ei ole eriti vaheldusrikas. Pinnamoodi liigestavad jämedast kruusast ja veeristest koosnevad rannavallid ja harvemini murrutusastangud. Üksikud luitevallid esinevad poolsaare kirdeosas. Rannavallide vahelistes madalamates lohkudes Leetse piirkonnas ja poolsaare keskel on tekkinud väikesed soostunud alad. Pakri poolsaare kõige tähelepanuväärsemaks pinnavormiks ja maastikuelemendiks peetakse paekallast. See on poolsaarel alguseks Balti klindi maismaalisele lõigule ja jaotub erineva stratigraafilise mahuga osadeks (Paldiski, Uuga, Pakerordi, Leetse, Lahepere). Pakri neemel on astangu maksimaalne kõrgus 24,8 m, seal esineb rohkesti murrutuskulpaid. Eriliseks teeb Pakri pankranniku see, et järsakulises paeseinas, saab jälgida kõiki paekalda kihte kilomeetrite ulatuses ning see, et paekallas tõuseb otse merest. Nii pankrannikul kui siin-seal poolsaarel paljanduv lubjakivi esineb kõige sagedamini Paldiski käsitlustes.

Pakri poolsaare maastikku ilmestavad ka siia hulgaliselt kandunud Lõuna-Soome kristalsete kivimite avamuselt pärinevad suured rändrahnud. Poolsaarel on vähemalt 14 üle kahe meetri kõrgust rahnu. Neosti rändrahn kuulub hiidrahnude klassi (läbimõõt üle 10 m, ümbermõõt üle 25 m). Rahnude väärtust hinnatakse teaduslikust ja esteetilisest aspektist, ent ka maastikuliselt ja kultuurilooliselt. Neosti rahnud paiknevad piki Litoriinamere-aegset rannaastangut, mis muudab viimase ilmekalt jälgitavaks.

Tähelepanuväärsed pinnavormid ja maastikuelemendid on Pakri pankrannikul paiknevad joad, mille kõrgus ulatub viie kuni seitsme meetrini. Kuigi poolsaarel ei ole suuremaid järvi ega jõgesid-ojasid, sest karbonaatkivimitest koosnev aluspõhi soodustab vee imbumist maapõue, siiski on joad kevadeti veerohked ja silmapaistvad. Klindijalamil avaneb arvukalt langeallikaid. Mattunud pangajalamil esineb ka üksikuid tõusuallikaid ja allikasookesi. Nende vesi pärineb pinnasesse imbunud sademete veest.

Poolsaare taimkate on tüüpiline alvaritele – taimed kasvavad õhukesel mullakihil, mis katab lubjakivist aluspõhja. Valdavaks on kadastikud, ent metsastumine on jõudsalt seda muutmas. Väärtuslikuks taimekoosluseks on laialeheline pangamets. Pankrannik on tuntud krüüsli (Cepphus grylle) ainukese pesitsuskohana Eestis.

Poolsaare sõjaline kasutus ja sulgemine vahemikus 1939-1994 on oluliselt kujundanud praegust maastike ilmet. Pakri poolsaarel esinevad tugevalt reostunud alad kõrvuti praktiliselt kasutusest väljas olnud aladega. Viimased on kõrgelt hinnatud ökoloogilises diskursuses kui puutumatu loodusega alad. Väärtustatakse mosaiikset maastikku kui bioloogilise mitmekesisuse kandjaid, ent nende esteetilises väärtuses nähakse majanduslikku (turism) potentsiaali. Paremini on poolsaar aga tuntud militaarse jääkreostuse poolest. Militaarreostus on eelkõige seotud poolsaarel tegutsenud sõjaväelaste väljaõppekeskusega (õppeotstarbeline tuumareaktor) ja raketibaasidega (idarannikul). Muu reostus seondub olme- ja militaarjäätmete ladustamisega, näiteks Kersalu lähedal paiknevale prügimäele. Väiksemaid prügi ladestamise kohti on poolsaarel teisigi. Nii tuumareaktori veed kui ka Paldiski linna puhastuseadmete veed reostavad merevett. Kõrgeim põhjavee reostus on mõõdetud 1990-ndate aastate keskel ja lõpupoole reaktori lähedal, jäätmete matmiskohas (Hepojoki jt 1998).

Pakri poolsaare ja saarte loodust esitletakse kui selgelt eestipärast, ent ka maailmas erilist. Paiga pikaaegsest isoleeritusest tingituna on säilinud otsesest sõjaväelisest tegevusest välja jäänud alad suhteliselt puutumatuna ning nende ökoloogiline väärtus on kõrge. Tähelepanu soovitatakse pöörata ka pangametsa, looniitude ja haruldaste liikide säilitamisele ning vääriselupaikade kaitsele. Olulise teemana kerkib esile pankrannik ning Paldiski esitlemine paelinnana (sellega seotakse paene looduskeskkond linnaehitusliku materjaliga, kuigi ajalooliselt on Paldiski olnud eelkõige puitehitistega linn). Pakri loodusväärtusi hinnatakse üldiselt kõrgelt ning loodusteaduslikus lähenemises (hoolimata ulatuslikust reostusest) antakse Paldiski ümbrusele valdavalt positiivne hinnang ning rõhutatakse vajadust looduskeskkonda säilitada ja kaitsta. Pärandkooslused on Paldiskiga seoses seni väga vähe käsitletud teema, mis on üllatav arvestades, et nii Pakri poolsaarel kui saartel on kultuurmaastikud ulatuslikult esindatud ning varasema asustuse ning maakasutuse jäljed selgelt loetavad. Looduspärandi märksõnadena selgusid: pankrannik, lubjakivi (paas), pangamets, loopealne, juga, rändrahn. Pakri poolsaare puhul on oluline selle geoloogiline eripära, pankrannik, rändrahnud ja joad. Maastikku nähakse siduva lülina loodus- ja kultuuripärandi vahel, ent erialalised tekstid on selge loodusteadusliku või humanistliku kallutatusega. Sellel taustal on huvitav võrrelda kohalike elanike maastikunägemust ning meelispaiku.

Kohalik maastikunägemus

Siinkohal käsitletakse vaid PP-GIS metoodikat kasutades saadud tulemusi. Laiema ettekujutuse saamiseks on vajalik nende kombineerimine teiste meetoditega. Esitatakse maastikuga seonduv osa, mis on üheks osaks käimasolevast pikemast uurimusest. Kuna tegu oli uudse lähenemise (PP-GIS) väljatöötamise ja rakendamisega, ei pretendeeri käesolev kirjutis ka laiaplatvormiliste üldistuste tegemisele kogu poolsaare ja lähiümbruse elanikonna ja keskkonna (maastiku) suhetest. Pigem võib seda tõlgendada kui eksperimenti.

Konventsionaalsete ja kujutluskaartide analüüsimisel eraldusid selgesti alad, mis on Paldiski ja selle ümbruskonna elanikele enamtuntud ning olulised. Sageli paiknesid sellised alad reostusallikate vahetus läheduses. See viitab tõsiasjale, et elanikkond on üsna halvasti informeeritud oma kodukoha iseärasustest. Teise seletusena võib välja tuua, et paljud Paldiski elanikud on paikkonna reostustusallikatega sedavõrd harjunud, et nad ei pööra neile erilist tähelepanu ja on olukorraga leppinud. Seda näitavad ka vastuste summeeritud kaardid (joonised 2 & 3), kus suurema reostumisega piirkonnad ühtivad piirkondadega kus käiakse tihti puhkamas. See võib viidata ka elanikkonna teatud konservatismile, millega seletuks ka harjumuspärase maastiku “võtmine nii nagu ta on”. Sellest lähtuvalt ei pruugi kohalik elanikkond pöörata erilist tähelepanu ka oma koduümbruse korrastamisele ja reostusallikate saneerimisele.

Kohalikud elanikud reageerivad aga tundlikult ja märkavad kergesti muutusi maastikes. Viimase kümne aasta jooksul on elanikkond täheldanud muutusi praktiliselt kogu poolsaare ulatuses (v.a selle kaguosa; vt joonised 2 & 3).

 

Kokkuvõte

Käesoleva töö eesmärgiks oli eelkõige Eesti oludes uue tehnilise abivahendi – PP-GIS – katsetamine, lahendamaks kuidas on võimalik siduda elanikkonna tunnetuslikku ja emotsionaalset nägemust (kohalike elanike maastikunägemust) konventsionaalsete andmekihtidega.

Saadud pilootuuringu tulemused kinnitavad, et PP-GIS on potentsiaalselt hea vahend inimeste nägemuspiltide ja soovide kaardistamiseks, maastikumuutuste analüüsil ning loodus- ja tehiskeskkonna planeerimist puudutavate küsimuste lahendamisel. Käesolev eksperiment hõlmas vaid väikese osa PP-GIS võimalustest, aga vaatamata sellele leidsime kinnitust, et lähitulevikus võiks meetodit laiemalt rakendada nii loodus- ja keskkonnakaitsega haakuvate probleemide lahendamisel kui planeeringutegevuses. Meetod vajab kahtlema edasiarendamist ja kohandamist vastavaks konkreetsele eesmärgipüstitusele. Samuti ei olnud kirjeldatud eksperimendis veel kasutatud mitmekordse tagasiside meetodeid.

Keskseks teemaks olid muutused maastikus ja kuidas neid tõlgendatakse. Maastike kujunemise uurimisel võrreldi loodusteaduslikku ja kohalikku nägemust. Tegemist on selgelt kohaliku uuringuga, mis ei välista tulemuste üldistamist ja võimalust kriitiliselt hinnata erinevaid maastike kontseptsioone. Üldistuste tegemiseks on ainest vähevõitu, olemasoleva põhjal võib väita, et kohalikud külastavad meelsasti paiku, mida peavad väärtuslikuks ka loodusteadlased. Seejuures ei eristu nende eelistustes suurema reostusega alad. Muutuste suhtes on tundlikud nii loodusteadlased (-kaitsjad) kui kohalikud elanikud, kuigi reaktsioonid on erinevad ning muutusi tõlgendatakse vastakalt. Loodusteadlased rõhutavad maastiku risustumist, ohtu loodusväärtuste hävimiseks suureneva külastatavuse või kinnisvara arendustegevuse tõttu. Kohalikud vastupidi leiavad, et elukeskkond on muutunud paremaks, puhtamaks.

 

 

Kasutatud kirjandus

Aspinall R.J., 1993. Use of geographic information systems for interpreting land-use policy and modelling effects of land-use change. Haines-Young R.H., D.R. Green, S.H. Cousins, (eds.), Landscape ecology and GIS. Taylor&Francis Ltd, pp. 223-236.

Bond D., (ed.) 1994. GIS, spatial analysis and public policy, University of Ulster.

Brandon, P., 1997. GIS online: information retrieval, mapping and the internet. Santa Fe, NM: OnWord Press, 1997.

Burrough P., 1986. Principles of Geographic Information Systems for land resource assessment, Oxford: Clarendon Press.

Cinderby S., 1999. Geographic Information Systems for Participation: the future of environmental GIS? International Journal of Environment and Pollution 11(3): 304-315.

Eastman J.R., McKendry J.E., Fulk, M.A., 1995. Change and time series analysis. Geneva: Unitar.

Hellström K., Alumäe H., Palo A., Palang H., Sepp K., Koppelmaa A., 2001. Väärtuslike maastike määratlemine. Metoodika ja kogemused Viljandi maakonnas. Käsikiri.

Hepojoki, A., Kaljumäe, H., Kannukene, L., Karise, V., Kink, H., Kokkonen, T., Kotol, J., Marandi, A., Metslang, T., Miidel, A., Nõlvak, J., Raukas, A., Saarela, J., Truus, L., Vaher, R., Vaikmäe, R. 1998. Environmental impact of the former military base in the Pakri Peninsula, Estonia. Finnish Environmental Institute, Helsinki.

Jagomägi T., 1999. Geoinfosüsteemid praktikule, Tartu: Regio.

Jõgi M., 2003. Paldiski temaatika Eesti ajakirjanduses aastatel 1996-2002. Seminaritöö. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Kents P., 1939. Postglatsiaalsed Läänemere rannajoone võnkumised Eestis illustreeritud Kõpu poolsaarel. Tartu Ülikool, magistri väitekiri.

Kessel H., Raukas A., 1979. The Quaternary History of the Baltic. Estonia: The Quaternary History of the Baltic (eds. Gudelis V., Königsson L.-K.). Acta Univ.Ups. Symp. Univ.Ups. Ann. Quin. Cel., 1. Uppsala: 127-146.

Kink H., Erg K., Miidel A., Nõlvak J., Raukas A. 2002. Loodusmälestiste väärtuse hindamisest Pakri poolsaare ja saarte näitel, Keskkonnatehnika 1: 42-44.

Kink H., Raukas A., 2000. Loodusmälestised 5. Harjumaa. Paldiski, Pakri poolsaar ja saared. Tallinn: TA Kirjastus.

Kink H., Miidel A. (toim.), 1998. Pakri saared – loodus ja inimtegevus. Tallinn, TA Kirjastus.

Kink H., Miidel A. (toim.), 1996. Pakri poolsaar – loodus ja inimtegevus. Tallinn: TA Kirjastus.

Kink H., Metsur M., Miidel A., 1995. Ecological security on the Pakri Peninsula. Ecological security of the Baltic States, Nordic Countries and North-West Russia. Tallinn, pp. 69-80.

Käärd A., Metsur M., 1995. Pakri poolsaare keskkonnaprobleemid ja nende lahendusteed. Environmental Action Plan for Paldiski, KeM, Tallinn.

Kyem P., 1997. GIS-based strategy for improving local community participation in resource management, allocation and planning: the case of institution building for collaborative forest management in southern Ghana. PhD. Thesis Clark University.

McGill 2001. GeoTools Java GIS package. Internet: www.geotools.org.

Orviku K., 1993. Nüüdisrandla. J. Lutt, A. Raukas toim. Eesti šelfi geoloogia. Tallinn, 29-39.

Peil T., 2005. Estonian heritage connections: people, past and place. International Journal of Heritage Studies. In press.

Sirgo V., 1935. Eesti taimkatte kaardi kirjeldused. Kaardilehed 4-25, 4-26. Zooloogia ja Botaanika Instituut, Tartu. Käsikiri.

Suuroja K. 2004. Põhja Eesti pangad. Tallinn: Ilo

Tammekann A., 1940. The Baltic Glint. A Geomorphological Study. Part I. Eesti Loodusteaduste Arhiiv. Seeria 1, kd. 11, vihik 3/4.

Teichert C., 1927. Die Klufttektonik der cambro-silurischen Schichtentafel Estlands. Geologische Rundschau, Bd. XVIII, H. 4, 241-263.

Vilberg G., 1921. Pakerordis ja Baltiski poolsaarel, Harjumaa: maateaduslik lugemik, Tartu: Loodus, 98-103.

Vilberg G., 1924. Pakerordis/Leetses, Kodumaal rännates 3, Tallinn: Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, 69-77.

Walsh S.J., Crews-Meyer, K.A. (eds.), 2002. Linking People, Place and Policy. A GIScience Approach. Boston/Dordrecht/London: Kluwer Academic Publishers.

Waters T., 2002. A Java Public Participation GIS Using a Spray Can Tool for an Investigation on the Perception of crime in Leeds. University of Leeds.

Öpik A., 1927. Die Inseln Odensholm und Rogö. Ein Beitrag zur Geologie von NW-Estland. Tartu Ülikooli Geoloogia Instituudi Toimetused 9.

Yearley S., Bailey P., Cinderby S., Forrester J., 2001. Participatory modelling and the local governance of the politics of air pollution: a three-city case study. ISA 2001 Conference paper (http://www-cies.geog.cam.ac.uk/www-cies/isa/3Yearly.html).

 

 

.-------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tänuavaldused. Käesolevat uurimust on toetatud ETF grandi nr 5041 poolt. SH tänab Janek Kaasi abi eest internetipõhiste programmiliste lahendite väljatöötamisel.

.-------------------------------------------------------------------------------------------------------