“See õhk, sammal ja taevas paneb mind unustama kõik muu”: loodus noorte lemmikpaigana

 

Igapäevaelu pingete, linnamüra, tööväsimuse ja muud stressorite ajel vajavad inimesed pidevalt sobivat keskkonda, kus pingetest ja väsimusest taastuda. Mitte kõik paigad ei ole sel puhul ühtviisi head. Sageli eelistatakse sellises olukorras looduslikku keskkonda — kui oled kurnatud või segaduses, on park, mets või mereäär paljude jaoks koht, mis lausa tõmbab. Loodust hindavad paljud inimesed meeldivaks, kuna see sobib enamasti hästi vaimseks lõõgastumiseks, väsimusest, kurnatusest ja stressist taastumiseks, pakiliste ja häirivate asjade üle järgimõtlemiseks.

See fenomen ei ole ka psühholoogide seas tähelepanuta jäänud. Keskkonnapsühholoogia uurimissuund, mis käsitleb taastavalt mõjuvaid keskkondi (restorative environments), ei saa loodusest üle ega ümber. Taastavad keskkonnad soodustavad ebameeldiva, tasakaalutu siseseisundi vähenemist ja väljakurnatud vaimsete jõuvarude taastumist. Looduse ja taastavate keskkondade lausa sünonüümideks pidamine oleks küll liialdus, et reeglina avalduvad vaimset ja füüsilist taastumist toetavad keskkonnajooned looduslikes keskkondades optimaalsel kujul.

Taastavate keskkondade uurimissuund toetub kahele mõjukale ja teineteist täiendavale alusteooriale. Need teooriad pööravad tähelepanu erinevatele taastumisele eelnevatele seisunditele ja nendest lähtuvalt käsitlevad ka erinevaid taastumise aspekte. Siiski on looduskeskkonnal mõlemas teoorias keskne koht.

Ulrichi psühhofüsioloogilise stressi vähendamise käsitluse (Ulrich, 1983) lähtepunkt on psühhofüsioloogiline stressiseisund. Stress on organismi loomulik reaktsioon kohanemist nõudvatele olukordadele. Sellega kaasnevad sageli negatiivsed tunded ja autonoomse närvisüsteemi virgutatuse tõus. Keskkonna teatud elemendid ja omadused soodustavad psühhofüsioloogilise stressi vähenemist. Sellisteks joonteks on näiteks looduslikud elemendid (vesi, taimestik), mõõdukas keerukus ja sügavus, selged fookuspunktid. Nende omaduste tajumine kutsub esile positiivse tundeseisundi, vähendab liigset vegetatiivse närvisüsteemi erutatust, tõkestab negatiivseid mõtteid ja värskendab tähelepanuvõimet. Kognitiivseid võimeid taastav mõju toimib läbi infotöötlussüsteemi seoste virgutusmehhanismidega.

Tähelepanu taastumise teooria (Kaplan & Kaplan, 1989) kirjeldab taastumist lähtuvalt keskendumis- ja tähelepanuvõimest, mis on inimese edukaks toimimiseks (töös, suhetes jne) hädavajalikud. Pikemaajalisele vaimsele pingutusele järgneb paratamatult tahtelise tähelepanu kurnatus ja keskendumisvõime langus, kuna see nõuab pidurdussüsteemi pidevat töösolekut. Keskendumisvõime languse puhul halveneb võime tegeleda määramatusega, sellega kaasnevad ärritatavus, võimetus planeerida, vähenenud tundlikkus suhtlemismärguannete osas, sooritusvead. Inimene tajub kognitiivse selguse vähenemist ebameeldivana ja soovib langenud keskendumisvõimet taastada.

Tähelepanu- ja keskendumisvõime taastuvad kiiremini paikades, mida iseloomustavad neli joont: psühholoogiline distants tavapärasest kontekstist (being away), keskkonna paeluvus (fascination), koherentsus ja sobiv ulatus (extent) ning inimese vajaduste ja keskkonna võimalduste kokkusobivus (compatibility). Need neli joont on omased paljudele looduslikele paikadele.

Kaplani ja Kaplani sõnul võib vaimsete ressursside taastumisprotsess olla erineva kestuse ja sügavusega, läbides erinevaid astmeid. Esimene aste seisneb “meele värskendamises”, teiseks astmeks on keskendumisvõime taastumine, kolmas toob välja psüühikasse kuhjunud materjali, neljas aste seisneb oma prioriteetide, väljavaadete, tegevuse ja eesmärkide reflektsioonis.

Eeltoodud astmeid võib omakorda jagada kahte gruppi: tähelepanuvõime taastumine (1. ja 2. aste) ja reflektsioon (3. ja 4. aste). Mõlemat liiki taastumist toetab keskkonnajoon, mida nad nimetasid leebeks paeluvuseks (soft fascination). Loodus on inimese tähelepanu enamasti leebelt paeluv, st keskkond tõmbab tähelepanu tahtelist pingutust nõudmata, samas ka end peale surumata. Sellele vastanduvad jõuliselt paeluvad keskkonnad (hard fascination), mis tungivad teadvusesse nii nõudvalt, et neile on raske tähelepanu pööramata jätta (see on omane näiteks meelelahutusasutustele). Eelnimetatud autorid leidsid, et mõlemat liiki paeluvus soodustab tähelepanuvõime taastumist, kuid reflektsiooniks (st sügavamaks taastumiseks) sobivad tunduvalt enam leebelt paeluvad paigad (Herzog, Maguire & Nebel, 2003).

On leitud, et vaimset taastumist toetavad paigad ja ilusaks, meeldivaks peetavad paigad kattuvad suurel määral (Staats, Kieviet & Hartig, 2003 jpt uurimused). Loodust hinnatakse võrreldes teiste keskkondadega süstemaatiliselt esteetilisemaks ja meeldivamaks. See pole pinnapealne, juhuslik nähtus, vaid lähtub evolutsioonist, mis on kujundanud inimese infotöötlust, st keskkonna tajumist ja sellega kohanemist.

Inimesele on omane püüd oma keskkonda endale sobivaks kujundada – kas valida selline keskkond või püüda muuta ümbrust selliseks, et see toetaks inimese vaimset ja füüsilist seisundit. Keskkonnakäitumist võib vaadelda kui eneseregulatsioonistrateegiat. Seda uurimissuunda on edasi arendanud Korpela uurimused (1992; Korpela & Hartig, 1996 jm) inimeste lemmikpaikadest. Korpela uurimustes tuli välja, et lemmikpaigas viibimine on paljude inimeste jaoks nö “eneseabivahend”, mis aitab sisemist tasakaalu saavutada. Oma lemmikpaikade kirjeldamisel mainiti sageli nö taastavaid kogemusi. Need kogemused omakorda tugevdasid inimese emotsionaalset ja vaimset sidet paigaga.

Inimeste paigaeelistusi juhivad olulisel määral vajadused. Igal ajahetkel eelistatakse viibida keskkonnas, mis soodustab parajasti aktuaalsete vajaduste rahuldamist (van der Berg, Koole & van der Wulp, 2003). Kuigi loodus on üldiselt üks armastatumaid ja meeldivamaks peetud paiku, on leitud, et noored hindavad võrreldes teiste eagruppidega loodust pisut vähem (Kaplan & Kaplan, 2002). Teismeliseea olulised vajadused on seotud sotsiaalse maailmaga, nende vajaduste rahuldamisel on “tsiviliseeritud” paigad sageli sobivamad. Siiski väärtustavad ka noored loodust kõrgelt, mis ilmneb ka allpool kirjeldatud uuringus.

2002. aastal bakalaureusetöö raames läbiviidud uurimuses kirjeldasid 105 keskkoolinoort essees oma lemmikpaika. Esseekirjutajatest 23 olid lastekodunoored, kes on ülejäänutest selgelt eristuva ja üldpilti moonutava grupina alljärgnevast analüüsist välja jäetud. Ülejäänud noored olid 16-18-aastased, neist 47 tüdrukud ja 35 poisid.

Uurimuse eesmärgiks oli kirjeldada täpsemalt, kas ja kuidas noored kasutavad oma lemmikpaiku, sh loodust, keskkondliku eneseregulatsioonistrateegiana, st kuidas lemmikpaigas viibimine aitab emotsionaalset seisundit ja minapilti tasakaalustada.

Lemmikpaik oli määratletud kohana, mis on inimese jaoks tähtis ja oluline ning kus tal on hea olla. Noored kirjeldasid, mida lemmikpaik nende jaoks tähendab, mida neile meeldib seal teha, mis ajendil nad sinna tavaliselt lähevad ja mida kogevad. Esseesid analüüsiti kontentanalüüsi meetoditega.

Kolmveerandil noortest oli üks kindel lemmikpaik, millest kirjutada (vt Tabel 1). Loodus moodustas vastanute meelispaikadest märkimisväärse osa (erinevaid looduskeskkondi nimetasid oma lemmikpaigana peaaegu pooled kirjutajad). Samuti on looduslik ümbrus oluline tegur maakodus, mis oli 17% noorte lemmikpaigaks. Teiste armastatud paikadena mainiti kodu (34%), vähem erinevaid kohti linnas (tänavad või linnaosad, sportimispaigad, meelelahutusasutused jms).

Looduskeskkondadest mainiti väga sageli merd, samuti teiste veekogudega maastikke. Ka teistes uurimustes leidub viiteid, et veega keskkondi peetakse sageli meeldivamaks ja nende taastav potensiaal on kõrgem (Ulrich, 1983). Suur veekogu muudab vaatevälja avaraks, mis arvatakse soodustavat mõtisklust ja oma elu perspektiivi seadmist (Korpela, 1992). Rolli mängib ilmselt ka helikeskkond – lainetemühina ja veevulina rahustav mõju on muusikateraapia praktikas üldteada.

Tabel 1. Poiste (n = 35) ja tüdrukute (n = 47) lemmikpaigad (protsentuaalne sagedus). Paiga kategooria all on väljatoodud kõik mainitud paigad (sulgudes mainimise sagedus).

Paiga tüüp	tüdrukud %	poisid %	kokku %
kodu (üldiselt): oma kodu (8), katusekamber vanalinnas, nurgake koduhoovis, kuuri pööning, diivan ühes korteris	17	14	16
oma tuba/ruum: oma voodi (8), oma tuba (8)	17	20	18
maakodu, suvila: maakodu (7), talu (2), maal metsas vanaema juures, kaminatuba vanaema juures	19	14	17
loodus: mererand (14), järv (6), jõekallas (4), mets (3), puu (3), kõrgendik (2), metsa ja lagendiku serval, aed, mahajäetud maantee, lubjakarjäär, park, suur kivi karjamaal	51	37	45
spordirajatised: jalgpallistaadion (2), korvpalliplats, suusarajad, suusahüppetorni tipp	4	11	7
tänav, linn(aosa), asula: sünnilinn (-asula) (2), tänav, vanalinn, haljasala, välikohvik, mänguväljak	11	9	10
meelelahutusasutused, klubid: garaaž (5), lava (2), lavatasku, klubis tantsimine, piljardibaar	6	17	11
muu, täpsustamata: raamatukogu muusikasaal, Lõuna-Euroopa, Põhja-Norra, Tuneesia, kujuteldav ruum	9	3	6

 

 

Pisut üle poole noortest (sh rohkem tüdrukuid) pidasid looduslikke elemente oma lemmikpaiga väga oluliseks osaks (vt Joonis 1). Täiesti “mittelooduslikud” olid veerand lemmikpaikadest (sh pisut rohkem poiste meelispaiku).

[SIIA JOONIS 1]

Paik võib inimesele meeldida paljudel erinevatel põhjustel, mida võib laias laastus jagada kaheks: keskkondlikud ja sotsiaalsed. Esimesel puhul väärtustab inimene paika eelkõige sealse füüsilise keskkonna tõttu (näiteks pakub talle naudingut metsas jalutades looduse jälgimine või mereäärne värske õhk). Teisel puhul seostub paik inimesele meeldivate sotsiaalsete sündmuste või tegevustega, paik on pigem meeldivaks taustaks sotsiaalsele elule (näiteks rand, mis tüdrukule seondub meeldivate jalutuskäikudega koos kallimaga). Erinevad põhjused moodustavad kompleksse terviku, kuid sageli on siiski võimalik välja tuua olulisim lüli, mis inimest ja paika seob.

Noorte esseedest tuli enamasti välja, millistel põhjustel nad oma lemmikpaika hindavad. Analüüsi käigus jagati põhjused nelja kategooriasse: lemmikpaigas on minu jaoks oluline (a) keskkond, (b) peamiselt keskkond, aga ka tegevused ja suhtlemine, (c) peamiselt tegevused ja suhtlemine, aga ka keskkond, (d) tegevused ja suhtlemine.

Näide lemmikpaigast, mida väärtustatakse just sealse keskkonna tõttu:

“Minu lemmikpaik asub jõe kaldal, minu koolitee kõrval. Et oma lemmikkohas olla ja kõike tunda, on vaja teatud tingimusi: peab olema vilu, kuid soe ja hästi tasa, et kuuleks jõe voolamist. Tegelikult see polegi nagu jõgi, vaid väike ojakene, mille kaldad on kõrged. See päris õige lemmikkoht on seal kaldaääre peal ja ma pean seal olema täiesti üksi. Kui see ojake voolab, siis teeb ta sellist häält, mis viib kõik mured kaasa, nagu oleksin nad vette pildunud. Ma ei mõtle seal, vaid tunnen, kuidas mured minust välja voolavad. Ka lõhn on üpris oluline. Kevade lõhn on kõige parem. Kui kõik tingimused on täidetud, siis ma võiksin sinna jõe kaldale jäädagi. Isegi jalad lähevad nõrgaks, silmad vajuvad kinni... Seal on see rahu, mida kuskilt mujalt ei saa.”

Loodust hindas kolmveerand noortest (poistest koguni 85%) keskkonna või peamiselt keskkonna tõttu. Seevastu nendest noortest, kelle lemmikpaik oli täiesti mittelooduslik, hindasid seda keskkonna või peamiselt keskkonna tõttu vaid veerand. Sellistel puhkudel rõhutati rohkem tegevusi ja suhtlemist, näiteks muusikakuulamist, hobidega tegelemist ja sõpradega koos ajaveetmist.

Lõviosa (80%) noortest märkis, et neile meeldib looduses olla üksi. Mittelooduslikes lemmikpaikades oli selline eelistus tunduvalt vähematelt (55%). 40% noortest märkis, et neile meeldib looduses olla ka sõpradega, veerandile ka pereliikmetega.

Lemmikpaika minemise põhjuseid on kirjeldatud Tabelis 2. Põhjused jaotati analüüsiks järgmistesse kategooriatesse:

(a) mõtted ja meeleseisundid (kui tahan järgi mõelda; spekuleerida sündmuste üle, mis veel tulemas on; kui on vaja tähtsaid sõjaplaane pidada; kui pole tahtmist seltskonnas viibida);

(b) negatiivsed kogemused ja tunded (pinged; paha tuju; kurbus; mured; kahtlemine; stress; hirm; rahulolematus; igavus; koduigatsus; rahutus; igapäevamured; tüdimus; nostalgia; ärritus; masendus; pettumus; üksildus; kui ei saa keskenduda; kui tahan nutta; kui midagi halba on juhtunud; kui kõigest on kõrini);

(c) positiivsed kogemused ja tunded (hea tuju; rõõm; tugevad tunded);

(d) konfliktid (kui olen vihane ja ei taha teistele haiget teha; kui on kellegagi tüli);

(e) välised stiimulid (kui vajan vaikust; suvel, talvel, kui on soe, kui tunnen selle koha lõhna, kui tahan päikeseloojangut vaadata);

(f) stressirohke periood (väsimus, raske koolipäev, kui on väga palju asju teha, kiire elutempo).

Loodusesse mineku põhjuste seas mainiti kõiki põhjusekategooriaid. Valdavate põhjustena tõusid siiski esile negatiivsed kogemused ja seisundid (79%) ning mõtted ja meeleseisundid (55%), st seisundid, mis eelnevad tavaliselt taastavatele kogemustele. Mittelooduslike lemmikpaikade juures olid need põhjused pisut vähem olulised.

Negatiivsete või otsesõnu tasakaalutusele viitavate põhjuste kõrval mainiti ka positiivseid ajendeid. Mitmes essees leidub viiteid, et lemmikpaigas olemine aitab seljuhul mõnusat seisundit pikendada (“siis muudab päikese paiste ja ujumine tuju veelgi paremaks”). Teisalt võivad positiivsed sündmused tekitada inimese minapildis teatud tasakaalutuse, mis vajab lemmikpaigas korrastamist ja “läbiseedimist”.

Tabel 2. Lemmikpaigad, mida väärtustati füüsilise keskkonna tõttu; lemmikpaika minekule eelnevad sündmused või tunded ning kogemused lemmikpaigas (n = 23).

Lemmikpaik	Ajend paika minekuks	Kogemused lemmikpaigas
Taevaskoda	et juua sealse allika vett	järgimõtlemine, puhkus, minevikumälestused
Pedaspea rand	nii paha kui hea tujuga	tuttav, rahustav, tunnete selgitamine, ümbruse jälgimine, järgimõtlemine
suur ja ürgne vaher		ümbruse jälgimine, huvitav, sulandumine
Ontika		rahulik, üksi
mereäärne paik	paha tuju või murede leevendamiseks	järgimõtlemine, probleemide lahendamine, tunnete selgitamine
mereäärne paik	kui mul on negatiivne tuju või palju pingeid	vabadus, rahulik, pingete maandamine, tunnete selgitamine
mere ääres	kui olen kahtlev, stressis või kardan	vabadus, julgus olla ise, probleemide lahendamine, ümbruse jälgimine, järgimõtlemine, tunnete selgitamine
Hiiumaal mere ääres	kui ma ennast kodus täis vihastan või kui mul on väga palju asju teha	privaatsus, pingemaandamine, ümbruse jälgimine, rahulik, muretu
üksik kask põllu keskel	kui on vaja rääkida või nutta, hea tujuga	järgimõtlemine, tunnete selgitamine, ümbruse jälgimine, puhkus, privaatsus, unistamine, turvalisus
maal	kui ma olen maailmast üliväsinud ja ei taha hingelistki näha	hea, privaatne, vaikne
suvila lähistel rannas	kui on aega ja pole just väga suurt tahtmist seltskonnas viibida	rahulik, privaatne, ümbruse jälgimine, järgimõtlemine, unistamine
Tabasalu pank	kui mul on tuju halb või kui midagi halba on juhtunud	ilu, ümbruse jälgimine, puhkus, privaatsus, tunnete selgitamine
metsa ja lagendiku serval	igal suvel otsin sellise koha	üksi, ümbruse jälgimine, vabadus, rahu
mets	kui olen masenduses	tunnete selgitamine, ilus, ümbruse jälgimine
nurgake koduhoovis, kus asub purskkaev	kui mul peaks olema kellegagi tüli või midagi sarnast, mis mulle mõtlemisainet pakub	järgimõtlemine, tunnete selgitamine, rahulik, mõjub hästi, ümbruse jälgimine
metsas mäe otsas	sinna ajavad mind pettumused ja viha ning muud tugevad tunded	vabadus, ümbruse jälgimine, muretu, kuuluvus, tunnete selgitamine, pingete maandamine
mets		minevikumälestused, muretu, tunnete selgitamine
jõekallas	mind lihtsalt tõmbas sinna poole	ümbruse jälgimine, üksi, muretu, probleemide lahendamine, lõdvestus, rahu
mere ääres	kui on olnud halvad päevad	vabadus, hea, rahulik, pingemaandamine

 

 

Noored kirjeldasid esseedes ka mitmesuguseid tundeid, kogemusi ja mälestusi, mis neil oma lemmikpaigaga seonduvad. Analüüsi käigus jagati kirjeldatud kogemused 16 gruppi (vt Tabel 3). Tabelis 4 on esitatud tekstinäited looduskeskkonnas läbielatud kogemustest ja tunnetest.

Tabel 3. Tunded ja kogemused looduslikes (n = 40) ja mittelooduslikes (n = 18) lemmikpaikades.

Kogemused lemmikpaigas	loodus %	mitteloodus %
järgimõtlemine	40	11
tunnete selgitamine	38	28
probleemide lahendamine	13	11
lõdvestus, puhkus, pingete maandamine	38	28
rahulik, vaikne, muretu	68	39
privaatsus, üksiolemine	18	17
vabadus, iseseisvus, kontroll	20	44
head suhted	28	56
mõnus, hea, ilus, huvitav	35	50
tuttav, turvaline, kodune	10	17
isikupärastamine		6
unistamine	8
ümbruse jälgimine	40	6
minevikumälestused	28	28
kuuluvustunne, sulandumine (ümbrusega)	18	6
eneseväljendus, enda proovilepanek	3	28

 

 

Kaks kolmandikku noortest märkis, et naudivad looduses rahu ja vaikust ning tunnevad ennast seal vabana igapäevamuredest. Üle kolmandiku märkis, et saavad seal elu üle järgi mõelda ja oma tunnetes selgust luua, lõdvestuda, pingeid maandada ja lihtsalt ümbrust jälgida. Mittelooduslike lemmikpaikade puhul mainiti seevastu sagedamini häid inimsuhteid ja lihtsalt mõnusat ja huvitavat äraolemist, samuti kontrollitunnet.

Võimalus olla üksi, rahus ja vaikuses kordus lemmikpaiga kirjeldamisel väga paljudes esseedes. Uurijad on paigakiindumuse teket seostatud privaatsuse regulatsiooniga, st võimalusega vajadusel segamatult üksi olla ja oma mõtteid mõelda (Korpela, 1992).

Paikadega seotud olulised minevikumälestused (mida esseedes üsna sageli mainiti) viitavad lemmikpaikade olulisele rollile identiteedi järjepidevuse hoidjana (Rubinstein & Parmelee, 1992).

Olulise kogemusena looduses kirjeldati ka ühtsustunde kogemist kõiksusega:

“Merel on meile palju anda ja teda tuleb austada. Midagi kogu maailmas ei ole nii võimast ja tugevat kui vesi. Kui sa oled kunagi üksinda keset merd olnud, pisikeses paadis, siis tead, kui tühisena seal end tunda võib. Sa pole keegi, lihtsalt üks pisike täpp laias meres.”

Kompleksne taastav looduskogemus avaldub ka järgmises lemmikpaiga kirjelduses:

“Minu lemmikkoht, kus ma tunnen end vabana, on metsas mäe otsas. /…/Selle jalamil kasvavad kevadeti erinevad taimed, õitsevad lilled, pealt on mägi kaetud samblaga. Mulle meeldib suruda sinna külma samblasse oma nägu. /…/ Mäe lõunaküljelt avaneb maailma ilusaim vaade. /…/ See õhk, sammal ja taevas paneb mind unustama kõik muu, nagu polekski maailmas midagi peale selle mäe ja sambla ja lindude. Ma ei tea isegi, miks ma seda mäge armastan, ta on lihtsalt minu jaoks eriline. Peamine on, et see koht on vaid minu — ainult mina käin, istun ja mõtlen seal. Sinna mäkke ajavad mind pettumused ja viha ning muud tugevad tunded. Mägi aga võtab kogu halva tunde endale ja lepitab mind taas maailmaga.”

Mitmed sageli mainitud kogemused lemmikpaigas kajastavad taastavaid protsesse (mida on kirjeldatud keskkondliku eneseregulatsiooni ja taastavate keskkondade alases kirjanduses), näiteks tunnete selgitamine, lõdvestus, pingemaandamine, rahu. Mitmed teised kogemuste kategooriad kajastavad (Kaplani tüpoloogia järgi) keskkonnafaktoreid, mida peetakse taastavate protsesside eelduseks — “ilus, huvitav” ja “ümbruse jälgimine” viitavad paeluvuse faktorile, “privaatsus” viitab eemalviibimise faktorile, “kuuluvustunne” ja “isikupärastamine” ühtesobivuse faktorile. Nendele faktoritele viitamine oma lemmikpaigas ei luba siiski panna võrdusmärki taastavate kogemustega. Seetõttu uuriti esseede analüüsimisel, kui paljud noored kirjutavad otsesõnu taastavatest kogemustest – seda tegi 90% kirjutajatest   (nii looduslike kui mittelooduslike lemmikpaikade puhul). See fakt kinnitab veelkord keskkonna taastava mõju ja meeldivuse tihedat seost. Samuti kinnitab see paigakiindumuse tekkemehhanismi: kiindutakse kohtadesse, mis lubavad rahuldada emotsionaalseid vajadusi ja kannavad osakest inimese identiteedist (Kaiser & Fuhrer, 1996).

Tabel 4. Kirjeldused oma kogemustest ja tunnetest nendes lemmikpaikades, mida väärtustati sealse füüsilise keskkonna tõttu (n = 23).

Tunded ja kogemused lemmikpaigas
Järgimõtlemine: Värskendab mõtlemist. Saab rahulikult oma mõtteid mõelda. Leida ennast, mõelda, mida tahan ja mida mitte.	Unistamine: Vahel kujutlen, kes seal kohas veel peale minu käib. Mõnus on mõtiskleda, ka unistada tegelikult, kui pole tuttavaid ümberringi.
Tunnete selgitamine: Olen sealt saanud oma hingeelu allika. Selle kasega saab ka rääkida ja selle najal nutta. Päikesepaiste ja meres ujumine muudavad tuju veelgi paremaks. Seal kogun ka julgust - julgust rääkida tunnetest ja mõtetest. Mets rahustab närve, kui oled masenduses. Mägi võtab kogu halva tunde ja lepitab mind taas maailmaga.	Vabadus, iseseisvus, kontroll: Meri annab vabaduse tunde ja viib eemale reaalsest maailmast. Ma võin seal teha, mida tahan, keegi ei tule mulle ütlema, mida ma tegema peaksin. Merekohin, tuul ning päike või ka vihm käivad must läbi ning tekitavad vaba tunde. Vaatan ringi ning tunnen tõelist vabaduse lõhna.
Lõdvestus, puhkus, pingemaandamine: See justkui annab mingisugust energiat edasiminekuks. Üks koht, kus ma oma pingeid maandada saan, on rand. Seal oli võimalik leida täielik rahu ning harmoonia ja unustada tänapäeva “tsiviliseeritud” ühiskond. Kui mul on palju teha, siis jätan need kõik mõneks ajaks sinnapaika, lähen mere äärde ning hoidun neile mõtlemast.	Rahulik, vaikne, muretu: Lainete loksumist kuulata on väga rahustav. See õhk, sammal ja taevas paneb mind unustama kõik muu, nagu polekski maailmas midagi peale selle mäe, sambla ja lindude. See koht tundub nii vaikse ja rahulikuna. Meri mõjub väga rahustavalt, kuna ta on nii suur ja lõputu. Kui see ojake voolab, siis teeb ta sellist häält, mis viib kõik minu mured kaasa, nagu oleksin nad vette pildunud.
Privaatsus, üksi: Seal saab mõnda aega rahulikult üksi olla. Seal on mul tunne, et olen üksi maa peal. Seal ei sega keegi sind. Seal on selline üksildane koht, kus on hea olla, ei pea kedagi nägema ega kellegagi rääkima.	Probleemide lahendamine: Üritan mõelda probleemile lahendust. Seal suudan probleemile tuhandeid lahendusi peast läbi lasta ning siis parima välja valida. Ma ei mõtle seal, vaid tunnen, kuidas mured minust välja voolavad. Sealne keskkond annab mulle võimaluse probleemidele puhuti palju adekvaatsemaid vastuseid leida.
mõnus, hea, huvitav, ilus: Seal on nii mõnus päikesepaistel istuda ja mõelda oma mõtteid. Seal ma tunnen ennast kõige paremini. Seal on eriti ilus õhtu eel, kui päike loojub.	tuttav, turvaline: Seal kiviringis tunned ennast väga turvaliselt, justkui kõik need kivid oleksidki tugevasti sinu ümber teinud ringi, et sind kõigi ja kõige eest kaitsta. See on minu kindlus.
kuuluvustunne, sulandumine: Alt üles vaadates tekib selline sügava ruumi tunnetamise tunne. Seda paika ei jäta ma kunagi. Võid lasta silmadega üle põllu metsa poole, taeva päikse poole ja kujutleda, et kõik see on sinu. See [tuba] on ainult minu oma. Tunnen end kui osake loodusest.	ümbruse jälgimine: Kuulata lainete loksumist ja vaadata päikeseloojangut, mis on alati erinev ja imeilus. Eriti huvitav vaade avaneb sealt öösel. Ka paduvihma käes äikest vaadata on kuidagi rahustav. Vaikselt olles ilmuvad põllule mitmedki loomad, keda on nii armas vaadata.
eneseväljendus, enese proovilepanek: Tunnen, et suudan olla mina ise, mitte kellegi ees maski kanda.	minevikumälestused: Metsa all käies tulevad mulle meelde lapsepõlvemälestused ning meel läheb hardaks.

 

Paljud noorte nimetatud lemmikpaika minemise põhjused ja sealsed kogemused näitavad, et lemmikpaikades reguleeritakse erinevaid seisundeid ja olukordi, püütakse oma pingeid tasakaalustada ja minapilti korrastada. Samuti kinnitavad uuringutulemused Fuhreri, Kaiseri ja Hartigi (1993) teooriat, mille kohaselt püüavad inimesed keskkonna valiku abil saavutada sobivat tasakaalu autonoomia, virgutatuse ja turvalisuse vahel.

Siiski oli kirjeldatud uurimuse valim väga väike, mistõttu leitud seoste ja fenomenide tüüpilisus ja üldistatavus vajab edasist kontrollimist. Käesoleval hetkel planeerimisjärgus olevas järgmises uuringus plaanitakse võrrelda erinevaid maastikutüüpe (mets, lagendik, kõrgendik, jõgi, järv, meri, raba) tajutud meeldivuse ja taastavuse osas.

 

VIITED

Fuhrer, U., Kaiser, F. G., & Hartig, T. (1993). Place attachment and mobility during leisure time. Journal of Environmental Psychology, 13, 309-321.

Herzog, T. R., Maguire, C. P, & Nebel, M. B. (2003). Assessing the restorative components of environments.  Journal of Environmental Psychology, 23, 159-170.

Kaiser, F. G., & Fuhrer, U. (1996). Dwelling: Speaking of an unnoticed universal language. New Ideas in Psychology, 14, 225-236.

Kaplan, R., & Kaplan, S. (1989). The experience of nature: A psychological perspective. New York: Cambridge University Press.

Kaplan, R., & Kaplan, S. (2002). Adolescents and the natural environment: A time out? In P. H. Kahn, Jr. & S. R. Kellert (Eds.) Children and nature: Psychological, sociocultural, and evolutionary investigations (pp. 127-157). Cambridge, MA: MIT Press.

Korpela, K. M. (1992). Adolescents’ favourite places and environmental self-regulation. Journal of Environmental Psychology, 12(3), 249-258.

Korpela, K. M., & Hartig, T. (1996). Restorative qualities of favorite places. Journal of Environmental Psychology, 16(3), 221-234.

Rubinstein, R. L., & Parmelee, P. A. (1992). Attachment to place and the representation of the life course by the elderly. In I. Altman & S. M. Low (Eds.), Place attachment (pp. 139-164). New York, NY: Plenum.

Staats, H., Kieviet, A., & Hartig, T. (2003). Where to recover from attentional fatigue: An expectancy-value analysis of environmental preference. Journal of Environmental Psychology, 23, 147-157.

Ulrich, R. S. (1983). Aesthetic and affective responce to natural environment. In I. Altman & J. F. Wohlwill (Eds.), Behavior and the natural environment (Human behavior and environment: Advances in theory and research) (Vol. 6, pp. 85-125). New York, NY: Plenum Press.

Van den Berg, A. E., Koole, S. L., & van der Wulp, N. Y. (2003). Environmental preference and restoration: (How) are they related? Journal of Environmental Psychology, 23, 135-146.