|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Enamiku inimeste jaoks seostub president, peaminister või muu poliitikategelane sageli mehega, isegi siis, kui sellel positsioonil on naine (Lips 1991: 18). Põhjus on eelkõige selles, et traditsioonilises ühiskonnakäsitluses peetakse poliitikat meeste valdkonnaks ning nii naised kui mehed kalduvad enam atributeerima võimu meestele.
Hoolimata sellest, et mõned naised on tõusnud võimuesindajateks, lähtutakse avalikus sfääris, sh poliitilises süsteemis Popanderou (1989: xi) järgi siiski meeste vaateväljast.
Kuni 1960. aastateni puutus poliitikateadus väga vähe kokku naisküsimusega. Üks ignoreerimise põhjus oli ja on ka praegu see, et poliitikas domineerivad valdavalt mehed. Olenemata meeste ülemvõimust pole ka naised võimuta, neil on oma võim, mis väljendub seksuaalsuses, taastootvas funktsioonis, laste kasvatamises, majapidamistöödes (Randall 1987: 18). Samu arusaamu naiste ja meeste võimust ning soolistest väärtussüsteemidest reflekteerib ka meedia.
Käesolev artikkel keskendub naispoliitikute representeerimisele Eesti meedias ning selle eesmärk on anda ülevaade sellest, kuivõrd meedia taastoodab teemasid formuleerides traditsioonilisi soorolle, kuidas raamistatakse sugu ning kujundatakse naispoliitiku imagot. Kirjutises analüüsitakse naispoliitikuid kajastavates artiklites arendatud diskursiivseid repertuaare ning selgitatakse, kuivõrd need kujutavad naisi poliitikuna ning edastavad nende ametialast kompetentsi, kuivõrd aga esitletakse neid traditsiooniliselt naiselikuks peetud tegevuste (pereelu, suhete, kodu, välimuse) kaudu. Samuti tuuakse välja need kultuurilised stereotüübid, naiseks ja meheks olemise normatiivid, mida artiklites leidub, ning vaadeldakse, kuivõrd on naispoliitikuid käsitletud nende artiklite põhjal ühiskonnas erandlikena.
Valim ja formaadid
Uurimismaterjal on kogutud aastatel 2000–2004 I kv ilmunud Eesti päevalehtede nädalalõpulisadest – Postimehe Arterist, Eesti Päevalehe ning SL Õhtulehe nädalalõpu numbritest ja naisteajakirjadest Eesti Naine, Stiil, Anne ja Annabella. Analüüsitud on viiest naispoliitikust – Kristiina Ojulandist (4 artiklit), Ene Ergmast (3), Signe Kivist (4) ja Maret Maripuust (3), Siiri Oviirist (2) kirjutatud portreelugusid ja intervjuusid, kokku 16 artiklit.
Kuna käesoleva artikli autor seadis üheks uurimise ülesandeks võrrelda nende kahe erineva väljaande formaadi teemade rõhuasetusi, tuleb siinkohal lühidalt juttu nende eripärast.
Naisteajakirja sisu on ideoloogiliselt manipuleeriv, konstrueerides naiselikkust teatud viisil. Erensi (1990) järgi toimub naisteajakirjades normatiivse feminiinsuse taastootmine ja naiselikkuse normatiivide naturaliseerimine. Nad toodavad mudeleid ja standardeid ideaalsetest naistest, kellega reaalne naine end võrdleb. Naisteajakirjad representeerivad naisi enamasti traditsioonilistes rollides – koduperenaiste ja emadena, mitte niivõrd sõltumatute naistena, kellel on oma karjäär ja elu. (Erens 1990: 122).
Naisteajakiri on seotud naiselikkuse ja naiseksolemise kultuuriga, ta peegeldab erinevust maskuliinsest maailmast ja seda, mis on seotud emaduse, pereelu, ilu ja moega, armastuse, romantika, küpsetamise ja kudumisega (Winship 1987: 5).
Inimlikule huvile suunatud nädalalõpulisade persoonilood on enamasti seotud mõne uudislooga päevalehes. Seega on nende üks kriteerium aktuaalsus, samas on see formaat ka meelelehutuslikuma iseloomuga. Breed (1956, viidatud Mc Quail 2000: 302) on uudise iseloomustamisel uudist ja inimlikku huvi vastandanud, tema järgi sisaldab uudis tõsist informatsiooni, aga inimlik huvi on seotud näiteks meelelahutuslike teemade, persoonide ja sensatsioonidega. McGill Huges (1940, viidatud Mc Quail 2000: 302) arvates ei erine inimlikule huvile suunatud lugu teistest ajakirjanduslikest lugudest olemuslikult, vaid teatud suhtumise poolest, mille ajakirjanik lugeja suhtes võtab. Inimlikku huvi pakkuva loo eesmärk on meelelahutuslik, mingit lugu jutustataks justkui lugeja vaatevinklist. Seega on vorm suguluses kuulujutu või rahvajutuga. Bjarnason jt (2002) on leidnud, et portreteeritu ametialane tegevus ja loo žanr (uudisel põhinev või nädalavahetuse lisa portree) mängib märkimisväärset rolli isiku kujutamisele: portreelugu naissportlase, presidendikandidaadi või kirjanikuga võib olla kirjutatud kui traditsiooniline mehe portree ja keskenduda sotsiaalsele rollile (Bjarnason jt 2002: 17–25).
Naispoliitikutest kirjutatud portreelugude ja intervjuude diskursiivsete repertuaaride analüüsimiseks ning problematiseerimiseks on kasutatud diskursuseanalüüsi.
Diskursus ja repertuaar on tõlgendusprotsessis uurija loodud mõtlemiskategooriad, mida ta täidab sisuga vastavalt oma uurimistöö spetsiifikale. Norman Fairclough (1989) defineerib diskursust keelekasutusena kõnes ja kirjas, mis on sotsiaalsete identiteetide, uskumuste ja teadmiste süsteem. Diskursus on ajalooliselt muutuv tähendussüsteem, mis realiseerub tekstis kui lausungite kogumis. Diskursus ei ela tekstis individuaalselt, vaid on seotud ümbritseva maailmaga, mistõttu võib diskursust nimetada ka sotsiaalseks praktikaks. Diskursus toodab sotsiaalsete identiteetide konstruktsioone, subjekti positsioone ja mina-tüüpe, aitab konstrueerida inimeste sotsiaalseid suhteid ja tekkida teadmiste ja uskumuste süsteemidel. (Fairclough 1989: 64).
Fairclough ja Wodak (1997) kirjeldavad kriitilist diskursuseanalüüsi kui keele tähendusliku külje analüüsi. Diskursuseanalüüs kui sotsiolingvistiline meetod vaatab sotsiaalset tegelikkust keele kaudu, uurib seal sisalduvaid sotsiaalseid konstruktsioone ning konstrueerib sotsiaalset reaalsust. Analüüsi põhieesmärk on suhestada tekstis leiduvaid tähendusi sotsiaalsete struktuuridega, tuleb üles leida tekstide ideoloogiline laetus, st kaardistada sotsiaalsete identiteetide, uskumuste ja teadmiste süsteemid (Faircloug, Wodak 1997: 258). Paralleelset diskursuse-mõistega kasutatakse ka põhimõttelise sünonüümina terminit “tõlgendusrepertuaar”, mõlemad tähistavad sotsiaalse reaalsuse süsteemseid osi, mille abil konstrueeritakse oma arusaama maailmast ning selles toimuvatest protsessidest ja suhetest; ning mis omakorda on selle reaalsuse poolt loodud (Jokinen, Suoninen 1993: 24–28, viidatud Rikman 1997).
Diskursiivsed repertuaarid tekstides
Mida Eesti meedia meie naispoliitikutelt ikkagi küsib?
“Te saate mais 64, aga näete väga sale ja nooruslik välja. Teine noorus?”, “Mis juhtus, et rubenslikud vormid kadusid?” alustab Postimehe vanemtoimetaja, ajakirjandusõppejõud Priit Pullerits “Eesti esimässajaks tõusnud kahekordse eksmajandusministri” Liina Tõnissoniga 24. aprillil 2004 Arteris intervjuud. Järgneb veel kuus küsimust saledusteemal ning viis tema nooruse ja vanaduse kohta. “Mida te veel elus kardate? Ämblikke? Usse? Hiiri?”, pärib toimetaja Vilja Savisaarelt 21. juunil 2003 Arteris, “Purjus olete olnud?”, saab Evelyn Sepp 19. juulil 2003 Arteris küsimuse osaliseks ning “Kelle jalas teie peres püksid on?” nõuab ajakirjanik Marju Lauristinilt 8. novembril 2003 Arteris. Mitmel Keskerakonna naispoliitikul tuleb aru anda erakonna esimehe Edgar Savisaare suhetest ning tema lummavast mõjust naistele (Arterid 19.07.03, 21.06.03, 24.04.04). Need on vaid mõned näited. Kas selliselt formuleeritud teemad kirjeldavad ja analüüsivad poliitikute tegevust ning pädevust? Kas see on peamine, millega naispoliitikud tegelevad, ning mille kaudu neid ühiskonnas identifitseeritakse? Kui nii, siis tuleb nõustuda kirjanik Jüri Ehlvesti arvamusavaldusega 17. novembri 2001. aasta Postimehes ilmunud “Eesti poliitiku portrees”, et ”mõne ministri iga edasi või tagasi liikumine, mõne naispoliitiku iga kübar, ühe või teise iga naps ja loomulikult iga laps on meid ajaleheveergude, eetri ja interneti kaudu pidevalt jälitanud. Paraku pole mul õnnestunud Eesti Vabariigi poliitiku kohta teada saada mitte midagi kasulikku või harivat.”
Kahtlemata ei saa ainuüksi nende teemavalikute põhjal veel järeldusi teha ning seetõttu võtame järgnevalt vaatluse alla need diskursused, mida käesoleva artikli autor uurimisel eristas.
Naispoliitikuid kajastavates portreelugudes ja intervjuudes esines üheksa diskursiivset repertuaari:
Poliitikat käsitletakse kui meestemaailma, kus domineerib meessugu, valitud pildid ning piiratud ja stereotüüpsed vastused (Iglitzen 1974: 3, viidatud Randall 1987: 3). Poliitikadiskursus oli mahu poolest suurim ning selles võis eristada kaheksat erinevat diskursiivset varianti:
1) poliitikasse tuleku repertuaar;
2) ohvrite repertuaar;
3) meediasuhete repertuaar;
4) nais- ja meespoliitikute opositsioneerimise repertuaar;
5) raskuste repertuaar;
6) pädevusküsimuste repertuaar,
7) provokatiivsete küsimuste repertuaar;
8) lähedaste iseloomustuse repertuaar.
Ka naispoliitikutest kirjutatud artiklites kinnitatakse, et poliitika on pigem meeste valdkond, kus naised on üksikud erandid. Sellega aga taastoodetakse ühiskonna soolist süsteemi, kus esitatakse diskursiivselt naiseks-meheks olemise normatiive, näiteks naised on lahterdatud sekretärideks, mehed juhtideks.
Tematiseeritakse ka seda, kas poliitika on naise jaoks sobiv valdkond, seejuures kaldub meedia manipuleerima faktiga, mille toob välja Randall (1987: 124): naised kardavad enam sattuda sotsiaalsesse ebasoosingusse, mis poliitikas on tavaline nähtus.
Juba siis, kui vaieldi naistele hääleõiguse andmise üle, väitsid naisõiguslaste vastased, et naised ei sobi poliitikasse ning nende kaasamine sellesse sfääri tähendaks katastroofi pereelule ja üldisele sotsiaalsele harmooniale (Randall 1987: 68). Ka meedia võimendab avaliku ning privaatsfääri konkureerivaid nõudmisi, opositsioneerides poliitilise karjääri pereelule, kodule ja suhetele. Ohvrite repertuaaris eeldatakse, et kui naine on poliitik, siis oma ühiskondliku tegevuse tõttu on ta pidanud ohverdama eraelu: suhted, koduse majapidamise, lapsed.
On leitud, et naiskandidaadid peavad olema paremini kvalifitseeritud kui nende meeskolleegid, et saavutada samaväärset edu. (Lips 1991: 191, Raitviir 2001, Pajumets 2001). Meedia näitab poliitikat naiste jaoks pingelise ja keerulise valdkonnana, esitledes naisi sageli ohvrirollis.
Suhtediskursus koosneb kolmest suuremast aladiskursusest:
Kunagi lubasite, et hiljemalt 35. sünnipäevaks olete oma isikliku elu suhtes otsuse langetanud. Nüüd kandideerite Euroopa Nõukogu peasekretäri kohale. Kas jälle lükkate kõik töö pärast edasi? (Kristiina Ojulandist, Arter, 07.02.04)
Meedias on levinud tendents portreteerida naise isiksust, samal ajal kui mehi esitatakse nende sotsiaalse rolli kaudu (Bjarnason jt 2002: 25). Isiksusediskursuses esines neli alarepertuaari:
Meedia võrdleb mehelikuks ning naiselikuks peetavaid omadusi ning käitumismalle, taastootes sellega soolisi stereotüüpe. Pilvre (2003: 1985) on leidnud, kui naine esindab traditsioonilist meeste ala, rõhutatakse sageli ebatavalisust, kõrvalekallet normist, mis nõuab antud positsioonil meest. Seda tõestab ka küsimuste formuleerimine: naisele omane vastandatakse sellele, mida enamasti peetakse omaseks mehele ehk naispoliitik käitub kriisiolukorras küll näiliselt ühtmoodi ehk mehelikult, kuid tegelikkuses käituvad naised hoopis teistmoodi.
Haridusediskursust uurinud Viive-Riina Ruus (2000: 4) käsitleb seda diskursust sellisena, mis loob reaalsuse, genereerib teadmiste võimu teatava tüübi, tõerežiimi, inimeseks olemise reeglistiku, strateegiad ja tehnoloogiad, mille käivitumise ja toimimise tulemusel kujundatakse/kujunevad looduslikest inimkehadest ajaloolis-kultuurilised kehad. Identiteedi kujunemine väljaspool diskursiivset praktikat pole võimalik.
Ma olin planeerinud lapse suve südamesse, et enne jõuaks ülikoolis juuraõpingutega ühelepoole, aga need jäidki nüüd lõpetamata. (Maret Maripuust, Stiil, 09.01)
Meedia kaldub varasemat karjääri vastandama praegusele poliitilisele tegevusele ning rõhutama nende erinevust. Küsimustega suunatakse naispoliitikut oma kaht tegevusvaldkonda võrdlema ning püütakse välja selgitada, kuidas need tema isiksusega kokku sobivad. Varjatud eeldus on välja selgitada, millise professiooni kaudu naispoliitik end eelkõige identifitseerib. Varasemat karjääri on kiputud kirjeldama positiivsemas võtmes kui poliitikat.
Keha on naise identiteedis tähtsal kohal ning meedias viidatakse sellele ka siis, kui naise amet pole pelgalt dekoratiivne. Wolfi järgi (1991, viidatud Franckestein 1997: 13) on ilust saanud poolavatud ja poolvarjatud kriteerium, mis diskrimineerib naisi võrreldes meeskonkurentidega samadel ametitel. See, et naispoliitiku välimus omab meedia jaoks erilist tähelepanu, paratamatult trivialiseerib naiste poliitilist koostööd (Randall 1987: 138).
Välimusediskursuses esines kolm alarepertuaari.
Ergma sinised silmad säravad rõõmsalt (see pole ajakirjanduslik liialdus). Maniküürivabad käed lühikeseks lõigatud küüntega /.../ (Ene Ergmast, EPL, 05.04.03)
Meedia taastoodab traditsioonilisi arusaamu naiseksolemise kultuurist, näiteks imestades selle üle, kui naispoliitik pole kasutanud naiselikke iluvõtteid. Nagu väidab Tuchman (1978: 5): poiss, kes nutab, pole maskuliinne, nagu ka naine, kes loobub make-upist, pole feminiinne.
Naisteajakiri pole realistik, nagu kirjutab Pilvre (2002: 168), nad kalduvad põgenema reaalsusest ning looma oma teemakäsitlustega hoopis teist maailma – kujutluse- ja muinasjutumaailma. Unistuste diskursust esinebki põhiliselt naisteajakirjades, milles on otsitud naispoliitiku elus tähenduslikke ning tegelikkusest eemale viivaid lugusid. Tematiseeritud on juba täitunud ning täitumata unistusi. Unelmad on enamasti seotud kodu, südamelähedase tegevuse või selliste abstraktsete teemade nagu vabaduse ja armastusega.
Meedia kaldub taastootma naispoliitikuid kajastavates lugudes valdavaks saanud ja kokkuleppelisi arusaamu ühiskonnast ja soorollidest, naispoliitikuid peetakse pigem eranditeks ning valdavalt representeeritakse neid isiksuse ja privaatsfääri kui sotsiaalse rolli ning professionaalse kompetentsi kaudu. Mahukamad diskursused illustreerivate näidete poolest olid poliitikadiskursus, suhtediskursus, isiksusediskursus ja kodudiskursus, väiksemal määral esines välimuse-, karjääri-, hariduse-, unistuste ning huvialade repertuaare. Mitmed aladiskursused olid ka segunenud, näiteks poliitikadiskursuses ohvrite repertuaar (suhted ja poliitika), kodudiskursuses suheteaspekt, karjääridiskursuses poliitilise tegevuse vastandamine varasema karjääriga.
Ilmnes, et naisteajakirjades ja nädalalõpulisades on valdavaks saanud portreteerida naispoliitiku isiksust. Ühiskond ja meedia toodavad ja kinnitavad stereotüüpe, rõhutades, et edukuseks on vajalikud maskuliinsed omadused, nagu ambitsioonikus, sõltumatus, võistluslikkus, loogilisus, otsekohesus, ratsionaalsus. Naispoliitikul on need omadused olemas ning seda meedia ka tajub, kuid suutmatusest aktsepteerida naise kõrvalekallet traditsioonilisest soorollist, hakates poliitikuks, seatakse fookusesse või opositsioneeritakse neile feminiinseteks peetavad omadused, nagu õrnus, mõistvus, empaatiavõime, sõltuvus, oma välimusest huvitatavus, kaitstusevajadus jne. Nii toodab meedia maskuliinsuse ja feminiinsuse konflikti ning aitab säilitada kultuurilisi stereotüüpe naiste rollidest ning naiselikkuse normatiividest ehk raamistab sugu.
Naiselikkuse normatiivide ja ideaalide taastootmist ning soostereotüüpide kinnitamist esines kõikides käsitletud diskursustes. Nii oli näiteks keha ja välimus ka naispoliitikuid identifitseerides olulisel kohal, peaaegu igas artiklis oli viidatud sellele, kuidas naispoliitik riietub või oma keha eest hoolitseb. Kui ta oli neid norme eiranud, tundus see normist kõvalekalduv ja ebanaiselik.
Portreelugudes kalduti reprodutseerima üht peamist naisi puudutavat stereotüüpi, s.o tihedat sidet privaatsfääriga. Naispoliitikute naiselikkust konstrueeriti suhete kaudu teiste inimestega (mehe, laste, vanemate ja teiste lähedastega) ning sageli esitleti neid kodustes tegevustes. Suhte-, kodu-, poliitika- ja haridusediskursuses leidis kajastust privaat- ja avaliku sfääri konflikt ning meeste- ning naiste valdkondade eristamine. Meedia näitas üles sallimatust selles suhtes, kui naispoliitik on karjääri pärast jätnud hooletusse oma traditsioonilised rollid olla ema, perenaine ning armastav ja truu abikaasa. Halb oli ja imestust vääris, kui lapsi polnud (“ojulandid”) ning taunitav oli, kui ema sukeldus poliitikasse ajal, kui laps oli väike või teda kõige rohkem vajas (“rongaema”). Mõistetavam on suhte- ja kodudiskursuse mahukas kajastamine naisteajakirjades, sest need teemad on omased sellele soospetsiifilisele žanrile, kuid sellele sfäärile pühendavad palju ruumi ka nädalalõpulisad.
Suhteliselt vähe oli tähelepanu pühendatud naispoliitiku huvialadele. Naispoliitikute unistustest ja igatsustest rääkisid enam naistejakirjad, kellele ongi see valdkond iseloomulikum, sest selle kaudu toimub põgenemine reaalsusest.
Naispoliitikud on haritud ning enamasti on nende erialaks traditsiooniliselt meeste alaks peetavas valdkond – juura ja füüsika, kuid nende haridusest ja teadussaavutustest ei kiputa ajakirjanduses kuigi pikalt kirjutama, sest see läheb konflikti traditsioonilise naiselikkuse ideaaliga. Levinud on rääkida naispoliitiku haridusest ka negatiivses ehk ebaõnnestumiste kontekstis.
Poliitikadiskursus oli küll kõige mahukam, kuid analüüsides selle aladiskursuseid, võis märgata, et peamine, millele diskursus keskendub, on naiste ja poliitika konflikt: tõsteti esile naiste ebakompetentsust poliitilises sfääris, väljendades seda otseselt või esitades provokatiivset laadi küsimusi, vastandati nais- ja meespoliitikuid, kõneldi naiseks olemise raskustest ja pingetest poliitikas, näidati poliitika halba mõju isiklikule elule. Seega kinnitades arusaama, et naised ei sobi poliitikasse, sest neil on vaja täita eelkõige oma naiserolle, ning rõhutades nii- ja naasuguseid feminiinseid omadusi ja käitumismalle, mis poliitikule ei sobi.
Kuna naispoliitikutest kirjutatud lugudes representeeris meedia rõhutatult soolisust, kajastades naispoliitikut stereotüüpselt ja traditsioonilistes soorollides, võib seda käsitleda trivialiseerimisena, see aga, nagu kirjutab Põldsaar (2001) stigmatiseerib või naeruvääristab teataval määral teiste naiste avalikus diskursuses osalemist ning mõjutab kogu üldsuse kui ka naiste endi suhtumist avalikus elus osalemisse (Põldsaar 2001: 104).
Bjarnason, H. T., Edström, M., Pilvre, B., Siivonen, J. 2002. Dimensions of portrait interviews in Estonian, Icelandic and Swedish daily newspapers, käsikiri
Ehlvest, J. 2001. Eesti poliitiku portree. – Postimees, 17.11
Erens, P. (Ed.). 1990. Issues in feminist film criticism. Indianapolis: Indiana University Press
Fairclough, N. 2001. (2.ed) Language and power. New York: Longman
Fairclough, N., Wodak, R. 1997. Discourse and social interaction –critical discourse analysis. SAGE Publications, London, lk 258–285
Franckestein, F. 1997. Making up Cher. A media analysis of the politics of the female body. – The European Journal of Womens Studies. London, Thousand Oaks and New Delhi: SAGE Publications, vol 4, pp 7–22
Franklin, D. W; Sweeny, J. L. 1989. Women and corporate power. Women, power and policy. Toward the year 2000. (2. ed) Edited by Ellen Boneparth and Emily Stoper. Pergamon Press, Maxwell House, Fairview Park, pp 48–65
Images of women in the media: report on existing research in the European Union. 1999. Luxembourg: Office for Official Publications of the European Communities.
Lips, H. M. 1991. Women, men and power. CA: Mayfield Publishing Company, Mountain View, California
McQuail, D. 2003. McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond, Tartu Ülikooli Kirjastus.
Pajumets, M. 2001. Kas uus mehelikkus jõuab Eestisse? – Ariadne Lõng 1/2 (2), lk 125–136
Papandreou, M. 1989. Foreword. Feminism and political power: some thoughts on a strategy for the future. Women, power and policy. Toward the year 2000. (2.ed) Edited by Ellen Boneparth and Emily Stoper. Pergamon Press, Maxwell House, Fairview Park, pp xi–xix
Pilvre, B. 2002. Formaat. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastuse AS.
Pilvre, B. 2003. Kes räägib teleekraanil? Naised meedia kõverpeeglis. – Akadeemia, nr 9, lk 1981–2000
Põldsaar, R. 2001. Kriitiline diskursuseanalüüs ja naisekäsitlus Eesti meedias. – Ariadne Lõng 1/2, lk 99–106
Raitviir, T. 2002. Eesti naised poliitilise võimu juures. – Ariadne Lõng, 1/2, lk 124–148
Randall, V. (1982). Women and Politics. An International perspective. Chicago: The University of Chicago Press
Rikman, E. 1997. “Nõukogude perioodi konstrueerimine” elulugudes. Diplomitöö, Eesti Humanitaarinstituut
Ruus, V.-R. 2000. Kõnelev ja kõneldav inimene: eesti erinevate eluvaldkondade diskursus – Eessõna. Distsipliin ja vabadus: etüüd hariduse käibivast ja utoopilisest diskursusest. Tallinn: TPÜ Kirjastus, lk 4–6, 128–168
Steeves, L., H. 1987. Feminist theories and media studies. – Critical Studies in Mass Communication, vol 4, nr 2, p 95–135
Zoonen, L van. 1991. A tyranny of intimacy? Women, feminity and television news. In: Dahlgren, P./Sparks, C. (Eds.). Communication and citizenship: Journalism and the Public Sphere. London: Routlege.
Tuchman, G. 1978. Introduction: The symbolic annihilation of women by the mass media. Gaye Tuchman, Arlene Kaplan Daniels, James Benet (Ed.) Hearth and Home: Images of Women in the Mass Media. New York: Oxford University Press, pp 3–38
Winship, J. 1987. Inside Women´ s Magazines. London
Ernits, Peeter. 2003. “Asepresident ruudus”. – Arter, 05.04
Hunt, Meeli. 2001. “Ainus naine meeste rindel”. – Arter, 23.02
Kilumets, Margit. 2001. “Ei nuta, ei virise! Sa oled Oviir!”. – Eesti Naine, nr 5, mai
Kilumets, Margit. 2002. “Kristiina Karjääritütar”. – Eesti Naine, nr 9, september
Kilumets, Margit. 2001. “Töömesilane või kanaema?” - Stiil, nr 9, september
Kivi, Krister. 2001. “Elu meestekarjas”. Eesti Naine, nr 10, oktoober
Kivimaa, Evelin. 2004. “Härra esinaise valikud”. – Eesti Naine, nr 1, jaanuar.
Kruus, Tiina. 2003. “Ene Ergma – täheuurijast poliittäheks”. – Eesti Päevaleht, 05.04
Luik, Riina. 2004. “Kange ja sihikindel Kristiina Ojuland”. – Arter, 07.02.
Pullerits, Priit. 2003. “Vilja Savisaar, keskmisest eestlasest õnnelikum.” – Arter, 21.06.
Pullerits, Priit. 2003. “Elukunstnik Evelyn Sepp”. – Arter, 19.07.
Pullerits, Priit. 2003. “ Marju Lauristin naaseb koju”. –Arter, 08.11
Pullerits, Priit. 2004. “Liina Tõnisson soovitab: võtke vabamalt!”. – Arter, 24.04.
Puumets, Kaire. 2002. “Vaimustun vabadest hetkedest”. - Anne, 01.2002
Saarna, Meelike. 2003. “Signe Kivi suvine pastoraal”. – Annabella, nr 8, august
Soonvald, Urmo. 2002. “”Ma pole Avo Viiolit kunagi usaldanud, kuid silmavaate pärast
ei saa kedagi lahti lasta.”” – SL Õhtuleht, 16.11
Suvi, Tiiu. 2002. “Maret, mari poliitikapuul”. - Eesti Naine, nr 4, aprill
Tarand, Indrek. 2003. “Aasta vastasseis – Ojuland ja Tarand”. – Arter, 04.01