|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
SISSEJUHATUS
Euroopa Liidust on saanud oluline osa Eesti poliitilisest olevikust ja tulevikust. Sellega seoses toimusid kevadel Eestis esmakordselt ka Euroopa Parlamendi valimised, mis kindlasti andsid palju uut ja huvitavat materjali, mida uurida. Sellest tulenevalt ongi oluline analüüsida meediat kui struktuuri, mis peegeldab ja taastoodab ühiskonnas kehtivat võimujaotust, ja seda ka soolisest perspektiivist, seda enam, et sookriitilise meediaanalüüsi praktika pole Eesti tasandil veel kuigi pikk ja põhjalik.
Siinne ettekanne seab eesmärgiks tuua kvantitatiivsete näitajate baasil[i] välja ilmselgemad konstruktsioonid ning suundumused, kuidas Eesti suuremad päevalehed (Eesti Päevaleht, Postimees ja SL Õhtuleht) kujutasid naiskandidaate valimistele eelnenud perioodil (12.märts – 12.juuni 2004), analüüsides järgmisi konkreetsemaid aspekte:
· Naiskandidaatide osakaal tekstides ning selle suhe reaalse osakaaluga parteide valimisnimekirjades;
· Teemad ja kasutatavad omaduskategooriad, mille raames tekstides figureeritakse;
· Tekstides sõna saamine;
· Poliitiku rollitüüpide omandamine.
Enne nende aspektide juurde asumist, antakse aga lühiülevaade mõningatest teoreetilistest lähtekohtadest, et mõista paremini käsitletava uurimuse rõhuasetusi ning tulemuste tähendusi.
TEOREETILINE TAUST
Siin käsitletava uuringu kontekstis on oluline esiteks mõista neid süsteeme, mille kaudu luuakse ja taastoodetakse meie maailmapilti meedias üldiselt, mis tähtsust omab see institutsioon poliitikas, ning teiseks, kuidas konkreetsemalt leiab seal aset soo konstrueerimine.
Stuart Hall kui kriitilise kultuuriteooria esindaja on väitnud, et meedial on vajadus pidevalt korrata kehtivaid stereotüüpe, kuna see võimaldab kinnistada nende nö. eelistatud vastuvõttu (Hall 1977: 347). Lisaks ideoloogia kinnistamise vahendile on saanud sellest ka demokraatliku poliitika üks peamiseid osiseid, nagu väidab meediateoreetik Denis McQuail, kes defineerib meediat muuhulgas ka kui ruumi, kus väljendub mingi kollektiivne identiteet või sotsiaalne reaalsus, ja kui vahendit, mida erinevad sotsiaalsed grupid kasutavad oma võimu rakendamise kanaliseerimiseks või demonstreerimiseks (McQuail 2003: 3-5). Ühtlasi tähendab see, et meedia soodustab võimueliidi poolt määratletud väärtuste ning normide efektiivsemat omaksvõttu, sh. defineerib erinevate ühiskonnagruppide võimalused osutuda valituks tähtsatele positsioonidele.
Kuna konkreetses uuringus on võetud vaatluse alla Eesti suurimad päevalehed, siis kindlasti oleks oluline heita pilt ka trükimeedia kui sellise olulisematele atribuutidele, milleks on: regulaarsus (sagedane ilmumine), informatiivsus (reaalsusest lähtumine ning laiade massideni jõudmine), ilmalikule linnaauditooriumile suunatus (orienteeritud kindlale klassile, üksikisikule, kel äri- või muud erialahuvid), avaliku sfääri rakendus (oluline funktsioon üha kiiremini muutuvas ja liberaalsemas sotsiaalpoliitilises kliimas), suhteline vabadus (ajaleht on oma enesetunnetuses sageli kehtiva poliitika tegelik/potentsiaalne vastane, samas tänapäeval, kui ajaleht kujutab endast suurt äriettevõtet, on pressi institutsionaliseerumine muutnud selle märksa haavatavamaks mitmetele surve- ja sekkumismeetoditele) (Ibid: 18-19). Kõiki nimetatud aspekte võib käsitleda kui omadusi, mis mõjutavad poliitilisi väärtussüsteeme – ühest küljest nii auditooriumi norme ja hoiakuid, kuna võimaldab jõuda väga suurte massideni ja seda regulaarselt, teisest küljest paneb ka poliitikas tegutseijaid endid määratlema hoolikamalt-täpsemalt oma strateegiaid ning võtteid ning panustada seetõttu pigem mingitele traditsioonilisematele, harjumuspärasematele või oodatud väärtustele, kuna see tundub vähem riskantne ja võimaldab samas püsida „areenil“.
Valimiskampaaniast rääkides ei saa mööda minna kõneaine kujundamise problemaatikast, mis viitab protsessile, kus poliitikud püüavad potentsiaalseid valijaid veenda, et mingi konkreetne temaatika on hetkel kõige tähtsam (Trenaman & McQuail 1961: 178). Eriti oluliseks võib seda tänasel päeval pidada seetõttu, et üha enam räägitakse poliitilise loogika asendumisest meedia loogikaga, mis tähendab, et valimised on justkui võiduajamised meedia areenil, omandades ühiseid jooni pigem reklaami ning turundusega (McQuail 2003: 421-422). See tähendab, et kõneaine kujundamine meedias on oluline osa poliitilistest propagandadest ning omab sotsiaalselt konstrueeritud olemust. Ühtlasi on see aga seotav eelpool väljatoodud Hall’i käsitlusega, mis väitis, et mingite struktuuride pidev kordamine meedias võimaldab neid auditooriumile kinnistada. Seega võib järeldada, et kui võimueliit või meediaorganisatsioon defineerib tähtsamate probleemidena või valdkondadena neid, mis traditsioonilise tööjaotuse tõttu on oma struktuurilt maskuliinsed, siis vähendab see naiskandidaatide võimalusi jõuda auditooriumini ja seega osutuda ka valituks.
Sooliselt segregeeritud tööjaotuse taastootmisest meediatekstides räägib spetsiifilisemalt feministlik meediakriitika, nimetades seda ühtlasi ka traditsioonilise soosüsteemi taastootmiseks (Strinati 2001: 254-255). Liesbet van Zoonen, tuntud feministliku meediateooria esindaja, leiab, et meedia on üks suur kogum kõigist nendest kirjeldustest ning ettekirjutistest, mis konstrueerivad soolisi erinevusi ühiskonnas ja mis on samas väga vastuolulised (van Zoonen 1994: 66). Ühtlasi tähendab see, et tõekspidamiste, väärtuste ning normide kogumid, mis konstrueerivad arusaamu naiselikkusest ja mehelikkusest, on instrumentidena kasutusel ka ajakirjanduses, võimaldades säilitada kehtivat ideoloogiat, kuna nende pidev produtseerimine tekitab kujutelma, et see on midagi loomulikku.
Kuidas aga meedia siis ikkagi taastoodab kehtivat soosüsteemi? Kõige laiemas plaanis väljendub see sageli naiste asetamises eluvaldkondade lõikes privaatsfääri, käsitledes tema olemust liialt tendentslikult isikliku elu, kodu ja pere keskselt, kusjuures oluline rõhuasetus on sageli irratsionaalsusel, emotsioonidel, tundlikkusel ja väljaelamistel ning grupiidentiteedil. Meest kiputakse aga enamasti kujutama avalikus sfääris, nagu on seda poliitika, majandus, töö ja muu selline, kusjuures pearõhk on tema saavutustel, positsioonil ning isiksusel, samas tunnete käsitlemist peetakse sobimatuks (Strinati 2001: 254-255, 259). Ühtlasi väljendub siin ka see tähendustesfäär, mida peetakse ühiskonnas feminiinsuse ning maskuliinsuse normiks. Gaye Tuchman (Tuchman 1978: 7) viitab siinse problemaatika puhul meediale kui institutsioonile, mis mitte ei kujuta ühiskonda nii, nagu ta on, vaid nagu too end näha tahaks. Ta toob seejuures sisse ka kontseptsiooni naiste sümboolsest hävitamisest, mis seisneb kas lihtsalt nende kõrvalejätmises, tähtsusetuks tegemises, tendentslike teemade kontekstis kujutamises või koguni hukkamõistus meedias.
Üks aspekt, mis viitab diskursiivselt suuremale võimule, on meedias sõna andmine, mis ei ole kaugeltki samatähenduslik lihtsalt meedias figureerimisega. John Fiske (Fiske 1987: 294-295) on toonud välja, et sõna andmine isikule viitab ühtlasi ka tema kõrgemalt hinnatud positsioonile, mis tähendab, et seda võib käsitleda kui omamoodi privileegi. Samas häältele, mis on vastavas valdkonnas ebatraditsioonilised, pigem viidatakse kaudsemalt. Seega sisaldub siin ka teatav võimu diskursiivsuse aspekt, mis ühest küljest annab rohkem võimalusi valitsevale grupile, teisest küljest aga püüab kinnistada neid kehtivaid väärtusi, takistades teistsugustel või uutel ebatraditsioonilistel “häältel” esile kerkimist. Taolisi tendentse aitavad kinnistada ka levinud uudisväärtuse kriteeriumid, nagu näiteks prominentsus, mõjukus ja aktuaalsus, mis toetavad eelkõige ühiskondliku, sh. poliitilise eliidi (mis on oma sooliselt struktuurilt traditsiooniliselt vägagi maskuliinne) võimalusi ületada uudiskünnis ning meedias sõna võtta. Kindlasti ei saa neid kriteeriume pidada absoluutselt universiaalseteks, kuna see sõltub paljuski konkreetse väljaande suunitlustest ning selles meediaorganisatsioonis valitsevast hoiakulisest ja väärtushinnangulisest õhkkonnast, kuigi võib siiski väita, et praktikas on need ikkagi küllaltki levinud (Hennoste 2001: 30-33). Ning sama võib väita ka üldiste soosüsteemi taastootmise mehhanismide kohta meedias.
NAISKANDIDAATIDE KUJUTAMINE EUROOPA PARLAMENDI VALIMISTE EELSEL PERIOODIL TRÜKIMEEDIAS
Eesti esimestel Euroopa Parlamendi valimistel oli üles seatud 95 kandidaati, kellest 23 (ehk 24%) olid naised. Proportsiaalselt ligilähedase osakaalu – 22% – moodustasid naiskandidaadid ka meediatekstides. Samas, vaid 70% naiskandidaatidest ületas üldse uudiskünnise meeskandidaatide 90% kõrval, mis näitab, et meestel oli kandidaadina märksa lihtsam sattuda meediasubjektiks kui naistel. Kindlasti ei saa aga naiskandidaatide kujutamist analüüsides rahulduda ülalnimetatud paari võrdlusega.
Väljaandeid kõrvutav analüüs näitas, et üldisel tasandil jäi naiskandidaatide mainingute osakaal samuti 21-24% kanti, mis on jällegi sarnane naiste osakaalule kandidaatide seas. Mõnevõrra tähelepanuväärsemad erinevused ilmnesid juba aga tekstitüüpide võrdluses. Kui uudisartiklites, arvamuslugudes ja kandidaadi enda poolt kirjutatud tekstides oli naiskandidaatide osakaal taas ligikaudu 22-23%, siis Euroopa Liidu erirubriigi artiklites oli see kõigest 13%. Enamasti kujutasid selle rubriigi artiklid endast intervjuusid küllaltki abstraktsetel üldpoliitilistel teemadel, mis kontseptualiseerisid pigem mingit Euroopa Liiduga seonduvat ideoloogilist aspekti kui konkreetset probleemi-küsimust. Kuna need artiklid sihivad diskursiivselt maailmavaateliste seisukohtade võrdlemisele, siis ühtlasi on nad ka kui omamoodi reklaamivorm, mille läbiviimisel püütakse rakendada just kõige autoriteetsemaid hääli. Nendeks on aga enamasti parteide esinumbrid või siis isikud, kes vastavad paremini poliitiku stereotüübile, kellest omakorda suurema osa moodustavad traditsiooniliselt aga siiski mehed. Siinkohal tasub viidata Külli-Riin Tigassoni eelmisel aastal valminud uurimusele valimisreklaamist, kust samuti selgus, et poliitika teemadel rääkimist peeti sobivamaks pigem meestele, kuna valimisreklaamis sõnavõtjate seas oli vaid 7% naisi (Tigasson 2003: 95-96).
Erinevused ilmnesid ka parteide võrdluses selles suhtes, millise osa andsid naised vastava partei kandidaatide mainingutest. Enamuste parteide puhul ületas naiste osakaal parteis oodatavalt nende osakaalu meediatekstides. Ainus erand oli Keskerakond, kus naisi oli parteinimekirjas ligikaudu kolmandik, samas kui meediasse jõudnud selle partei kandidaatide hulgas andsid nad peaaegu poole mainingutest. Siinkohal oli see suuresti tänu kahele väga tugevale ja autoriteetsele poliitikule – Siiri Oviirile ja Vilja Savisaarele. Teisest küljest mängib taaskord olulist rolli see kõneaine, teemade agenda, mis on parasjagu „kuum“ meedias, ning teatavasti käsitleti Keskerakonna sisepingeid sel kevadel küllaltki intensiivselt. Teistpidi erandlikuks kujunesid ESDTP ja Vene Erakond Eestis, kus naisi oli küll kandidaatide hulgas ligikaudu kolmandik, kuigi tekstidesse ei jõundud neist keegi. Esimese puhul on üldiselt tegu mõnevõrra marginaalse parteiga Eesti poliitikamaastikul, kelle toetajaskond ei hõlma suuri masse. Vene erakonna puhul mängib tõenäoliselt olulist rolli siinse meedia diferentseeritus, nimelt ei kipu eestikeelne meedia kajastama vene poliitikute tegemisi, kui tegu pole just partei juhtpoliitikutega või mingi äärmiselt selge ja terava probleemiga.
Mis puutub teemade konteksti, mille raames naiskandidaate ja meeskandidaate kujutati, siis mõlemal olid esimesel kohal valdkonnad, mis seotud riigijuhtimise ja Euroopa Liiduga. Erinevused ilmnesid aga pingereas allpool, kus meeskandidaatide puhul olid oodatavalt näiteks majanduse, legislatsiooni ja kuritegevusega seotud teemad ning naiste puhul sotsiaalteemad, vaesus, sooküsimused. Ühtlasi demonstreerib see, et mees- ja naiskandidaatide sattumine uuritud tekstidesse peegeldab ikkagi traditsioonilist tööjaotust ühiskonnas, kus mehelikuks peetakse sfääre, mis eeldavad ratsionaalsust ning emotsioonitut toimimist, naiselikuks aga valdkondi, mida seostatakse suurema sotsiaalse tundlikkuse ja emotsionaalsuse, empaatiaga. Siinkohal on aga oluline rõhutada, et probleem ei ole aga niivõrd selles, et üks nimetatud olemus või atribuut oleks halvem kui teine, vaid selles, et taoline tendentslik ja diskursiivselt pidevalt korratav segregatsioon taastoodab arusaama, et naine ei ole nii kõlbulik tegema karjääri näiteks majanduses või seaduste alal kui mees, kuna tema olemuses ei ole olla nii ratsionaalne ning „tugev“. Siit tuleneb sageli ka jaotus, miks me räägime „pehmetest“ ja „kõvadest“ teemadest, mille tähendusstruktuuris peitub tegelikult ka teemade hierarhia. Ühtlasi kätkes käsitletav uurimus ka aspekti, kuivõrd kandidaadid ise aktiivselt toodavad kehtivat soosüsteemi ehk millistel teemadel nad ise artikleid kirjutasid. Siinkohal selgus, et naiskandidaatide puhul olid nüüd juba esikohal mitmesugused sotsiaalküsimused, nagu vaesus ja tööturg, samas kui meeskandidaatide puhul jäid esikohti jagama riigijuhtimise ja Euroopa Liidu temaatika. Seda, kas see viitab 100%-liselt asjaolule, et kandidaadid ise taastoodavad soosüsteemi, pole siiski väga lihtne väita, sest kui uuritavaks perioodiks on ikkagi valimistele vahetult eelnev periood, siis tõenäoliselt on meedias toimimine sageli põhjalikult läbimõeldud strateegia partei (nt. partei PR-osakonna) poolt.
Nagu eelpool teoreetilises osas välja toodud, võib sõna andmist käsitleda kui märki tekstis toimija passiivsusest/aktiivsusest ja ühtlasi ka positsioonist, kelle „häält“ hinnatakse vastavas kontekstis. Tekstide analüüsil selgus, et naiskandidaatide puhul esines tsiteerimist 34% juhtudest, samas kui meeste puhul oli see näitaja ligikaudu 6% kõrgem. Vahe pole küll tohutult suur, kuid siiski demonstreerib oodatud suundumust, et poliitikast rääkimisel eelistatakse ikkagi maskuliinsemat „häält“.
Omaduskategooriate puhul sai käsitletavas uurimuses esiteks võrreldud, milline on positsiooni, ameti ja parteilise kuuluvuse mainingute osakaal mees- ja naiskandidaatide puhul. Ühtlasi võib seda pidada näitajaks, kuivõrd isikut seostatakse enam mingi individuaalse autoriteediga ja kuivõrd kollektiivse identiteediga, mis on enam levinud naiste puhul. Seda dimensiooni on oma uuringus naisekäsitlustest Eesti avalikus diskursuses analüüsinud ka Raili Põldsaar, kus leidis kinnitust asjaolule, et meedial on tõepoolest suundumus seostada mehi enam positsiooni ja individuaalse võimuga, naisi enam aga grupiidentiteediga, mis surub alla nende autoriteeti isiksusena (Põldsaar 2001: 102-103). Jooniselt 1 näeme, et Euroopa Parlamendi kandidaatide puhul tuli tõepoolest välja tendents, et meeskandidaate seostati naiskandidaatidest enam positsiooniga ning naiskandidaatide puhul esines meestest sagedamini parteilisi maininguid. Erinevused on küll väga väikesed, kuid taas kord võimaldavad ikkagi demonstreerida oodatud lahknevust. Samuti sai uuringu käigus analüüsitud isikliku elu ja soo mainingute osakaalu, kuna feministlik meediakriitika eeldab, et naisi kiputakse kirjeldama enam läbi privaatsfääri, isiklike suhete jms., teisest küljest on meedias tendents rõhutada, eelkõige poliitikute puhul, et tegu on naistega, kasutades selleks vastavaid eesliiteid või täiendusi à la „naispoliitik“, „naisminister“ jne. Ühtlasi viitab see diskursiivselt sellele, et naine poliitikas ei ole norm. Ja nagu näha jooniselt 1, leidis see ka siinses uuringus empiiriliselt tõestust: kui meeskandidaatide puhul esines isikliku elu maininguid 7% juhtudest, siis naiste puhul oli sama näitaja ligikaudu 11%. Suuremad erinevused on loomulikult soo mainingute puhul, kus naiskandidaatide puhul oli viidatud ligikaudu 10 korda rohkem nende soolisusele kui meeskandidaatide puhul.
Naiskandidaatide soo konstrueerimist analüüsides uuriti ka, milliseid poliitiku rollitüüpe kandidaadid omandasid oma sõnavõttudes. Siinkohal lähtuti Roger Gerard Schwartzenbergeri mudel-lähenemisest, mida on oma uuringus valimisreklaamist kasutanud ka Külli-Riin Tigasson, kuigi mitte sookriitilisest aspektist (Tigasson 2003 järgi). Kõigile nendele rollitüüpidele on omased teatud atribuudid ning võtted, mida on võimalik jaotada traditsiooniliselt maskuliinseteks ja feminiinseteks, ja võimaldavad seetõttu analüüsida, kuivõrd nende omandamine võib olla seotud seda praktiseeriva subjekti enda sooga. Järgnevalt kirjeldataksegi lühidalt igat rollitüüpi koos vastava näitega valimisse kuulunud tekstist.
Tekstinäide 1.
Vaevalt oleme suutnud harjuda keerukate hinnapakettidega, kui jälle läheb kõik muutmisele. (Marika Tuus, SLÕ, 15.05.2004)
Tekstinäide 2.
Soovin siinkohal veel rõhutada oma peamist elutarkust: tööga on alati parem kui tööta. (Marko Pomerants, PM, 10.06.2004)
Tekstinäide 3.
Asjad on halvasti ja tundub, et vaja oleks radikaalseid muutusi. Algatuseks tuleks hakata täitma seadusi. (Reet Roos, SLÕ, 8.05.2004)
Tekstinäide 4.
Ma tean, häbenemata, et mind tuntakse Euroopas. Lugematud intervjuud välisajakirjanikele, mida ma nende soovil pärast talvist kandideerimisotsust olen andnud või ajapuudusel andmata jätnud, on mind selles veennud. Minu kaudu tahetakse teada ja kuulda, mis Eesti on, mida Euroopasse toob. Ehk teisisõnu: minu läbimurre on juba tehtud, mina lähen, nagu alati, võitma. (Erki Nool, PM, 19.05.2004)
Kokkuvõttes selgus, et naiskandidaatide puhul esines kõige sagedamini rollitüüpi Härra/Proua Igaüks ning meeskandidaatide puhul oli selleks Rahva Isa, mis tähendab, et naiskandidaadid apelleerisid rohkem rollitüübile, mille tüüpiliste võtete hulka kuulub empaatia, isiklike väärtustuste ning emotsioonide demonstreerimine, mis on traditsioonilised naiselikkuse atribuudid. Samas mehed praktiseerisid kõige sagedamini rollitüüpi, mille vahendiks on kinnitamine, et rahvas vajab just selliste hoiakute ja positsiooniga juhti, mis jällegi viitab tüüpilisele maskuliinsusele, kus rõhutatakse individuaalset autoriteeti.
KOKKUVÕTE
Soo konstrueerimise problemaatika on kindlasti väga laiaulatuslik, mistõttu pole kerge teha väga üldistavaid järeldusi kõigest ühe uurimisperioodi põhjal. Samas suutis siin käsitletud uuring anda pildi Euroopa Parlamendi valimiste eelse perioodi trükimeedia sõnaselgest sisust ning silmnähtavatest suundumustest. Milliseid tähendusi või seega uuritud materjalist leida?
Sellele toetudes võib kokkuvõttes väita, et Eesti nö. peavoolu meedia “järgib” universiaalseid trende naispoliitikute kujutamises, mille tulemusena taastoodetakse traditsioonilist soosüsteemi. Ja probleem ei ole mitte niivõrd selles, et privaatsfääri atribuute, millega naist enam seostatakse ja läbi mille kujutatakse, peaks kuidagi hukka mõistma, vaid et selle liialt kordava, raamistava rollimudeli tõttu kinnistub arusaam naisest, kes ei ole kõlbulik, „piisavalt tugev ja ratsionaalsusest lähtuv“, et teha väärilist karjääri maskuliinseks peetavates valdkondades, sh. poliitilises juhtimises ja otsustamises.
Kuigi valimisaktiivsus oli Euroopa Parlamendi valimistel küll väike, pääses sinna 2 naist, mis on mandaatide arvu ja naiste osakaalu valimisnimekirjades kokku arvestades päris hea tulemus. Tänasel massikommunikatsiooni ajastul on meedial kindlasti oluline roll inimese võimaluste kujundamisel osutuda valituks tähtsatele positsioonidele, kuna see on omamoodi normipeegliks ühiskonnale, seega selle probleemistiku edasine uurimine on kindlasti vajalik. Ja seda mitte ainult kvantitatiivsel tasandil, nagu oli selleks käesolev töö, mis püüdis haarata valdkonda laiuti, st. ülevaatlikult, vaid oluline on kindlasti ka sügavuti analüüs, keskendudes ühele-paarile konkreetsele nähtusele või persoonile.
KASUTATUD ALLIKAD
Fiske, J. (1987). News Readings, News Readers. In J. Fiske (Ed.), Television Culture (281-308). Routledge: Taylor & Francis Books Ltd.
Hall, S. (1977). Culture, the Media and the Ideological Effect. J. Curran et al. (Toim.), Mass Communication and Society (315-348). London: Edward Arnold
Hennoste, T. (2001). Uudise käsiraamat: kuidas otsida, kirjutada ja serveerida ajaleheuudist. Tartu: TÜ
McQuail, D. (2003). McQuaili massikommunikatsiooni teooria. Tartu: TÜ Kirjastus
Meyer, M., Titscher, S., Vetter, E. & Wodak, R. (2002). Methods of Text and Discourse Analysis. London, Thousand Oaks, New Delhi: Sage
Põldsaar, R. (2001). Kriitiline diskursuseanalüüs ja naisekäsitlus eesti meedias. Ariadne Lõng, ½, 2001. 99-106
Strnati, D. (2001). Sissejuhatus popkultuuri teooriatesse. Tallinn: Kunst
Tigasson, K.-R. (2003). Valimisreklaami muutumine televisioonis 1992-2002. Tartu: TÜ
Trenaman, J.S.M. & McQuail, D. (1961). Television and the Political Image. London: Methuen
Tuchman, G. (1978). The Symbolic Annihilation of Women by the Mass Media. In J. Benét, A.C. Daniels & G. Tuchman (Eds.), Hearth and Home: Images of Women in the Media (3-38). New York: Oxford University Press
van Zoonen, L. (1994). Feminist Media Studies. London: Sage
[i] Andmete kogumise ja analüüsi meetodina kasutati sisuanalüüsi, mis on väga levinud võte meediaanalüüside puhul. Bernard Berelsoni järgi, kes on nimetatud uurimistehnika väljatöötaja, on tegu on meetodiga, mis võimaldab objektiivselt, süstemaatiliselt ja kvantitatiivselt kirjeldada kommunikatsiooni silmnähtavat sõnaselget sisu, st võimaldab kirjeldada ning mõõta protsesse (Meyer, Titscher, Vetter & Wodak, 2002 järgi)