Sissejuhatus

 

Käesolev ettekanne põhineb Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas tehtaval magistritööl soo konstrueerimisest meedias. Kuna tegu on poolelioleva uurimistööga, siis võimaldab ettekanne välja tuua ainult esialgsed järeldused, mis on saadud empiirilise materjali osalise läbivaatamise tulemusel kontentanalüüsi meetodiga.

 

Magistritöö keskendub 2003. aastal  Riigikogu valimiste järgselt  meedias lahvatanud emapalga diskussioonile, võttes vaatluse alla Eesti Päevalehes tol perioodil (kuni dets 2003) ilmunud vastavasisulised artiklid.

 

Empiiriline materjal on koondatud EPL-i otsingumootorisse perioodil jaan - dets 2003 sõnaühendeid „emapalk“, „vanemapalk“ ja „vanemahüvitis“ sisestades.

 

Teemavalik

 

Soo konstrueerimine Eesti Päevalehes – ilmselt tekib paljudel inimestel siinkohal küsimus, et miks selline teema, seda enam, et EPL-i näol on tegemist juhtiva päevalehega. Kui me räägime tabloididest, siis nende puhul on naiste trivialiseerimine, nende ühiskondliku staatuse teisene tähtsus eraelulise kõrval, selgelt nähtav.  Samuti kui mõelda naisteajakirjade peale, siis on arusaadav, et žanr iseenesest tingib juba teatud kirjutamisstiili ning naisi kujutatakse  mõnede kindlate stereotüüpide alusel, mis omakorda aitavad neid samu stereotüüpe taastoota ning elus hoida. Meediaväljaannete üldine marketiseerumine – kirjutamine turu jaoks ja müügiedu võtmes, tingib omakorda eraeluliste aspektide rõhutamist ja sellega puutume kokku nii klantsajakirjades kui kvaliteetpäevalehtedes. Naisteajakirjades on see ainult läbinähtavam ja päevalehtedes varjatum.

 

Naisekujutise representatsiooni uurimine meedias on kasvutendentsi näitav uurimisteema. Siiski on seni peamiselt vaatluse all olnud naistele suunatud zhanrite uurimine antud aspektist. Viimasel ajal on aga ka päevalehed huviorbiiti langenud ja on hakatud neis sugu vaatlema kui sotsiaalselt konstrueeritud fenomeni. Varasem käsitlus kvaliteetpäevalehtedest on võrdsustanud neid ühiskondlike protsesside objektiivse peegeldajana. Igasugusele konstrueerimisele osutamine viitab aga otseselt sellele, justkui meediaväljaanne loob maailmapildi, mitte ei ole pelgalt vahendajaks. Sotsiaalkonstruktivismi esindajad Berger & Luckmann leidsid juba 1960ndatel, et reaalsus kui selline, on sotsiaalselt konstrueeritud. Reaalsuse konstrueerimine toimub igapäevaelu/suhtluse käigus ning konstrueerimise peamine tööriist on KEEL (Fairclough).

 

Tänapäeval ei pea me igapäevasuhtluse all silmas rahva ühte kohta kokku tulemist ja reaalsuse konstrueerimist printsiibil „kes kõige kõvemat häält teeb, selle reaalsus kõige tõelisem on“, selle rolli on üle võtnud erinevad meediakanalid. Ent ka meediakanalites toimub omalaadne konstrueerimisprotsess, kuna paratamatult tehakse pidevalt valikuid ja seda nii lugude valiku, kirjutamis/kajastamisstiili, portreteeritavate valiku kui ka lõpuks toimetamise käigus (McQuail). Ajaleheartikli sünnilugu on keeruliste otsustusprotsesside tulemus, meedias kajastatu vaid murdosa reaalsetest sündmustest , mitte objektiivne tervikpilt.

 

Selliste eelteadmiste põhjalt pidasingi huvitavaks väljakutseks valida uurimisteemaks kvaliteetpäevalehe analüüsimine soo konstrueerimise aspektist lähtuvalt. Kui naisteajakirjade või naistele suunatud telesaadete analüüsi puhul oleks tulemused suuresti etteaimatavad, siis naiste kujutamine Eesti Päevalehes võib anda etteaimamatuid tulemusi.

 

2003. aastal puhkes meedias seoses vanemapalga seaduse eelnõuga terav diskussioon. Magistritöö teema fokuseerimise seisukohalt oli vanemapalga arutelu analüüsi aluseks võtmine otstarbeks mitmel põhjusel:

- soo konstrueerimine on väga lai teema ning mõttekas on see kitsendada kas siis mingile kaasusele (vanemapalga diskussioon) või rollile (nt. naispoliitikud)

- vanemapalk puudutab ühiskonnas otseselt väga paljusid ning veelgi enamatele on see üht või teist pidi kõneaineks, nii et antud diskussiooni käsitlemine uurimistöö alusena peaks andma mitmekülgse pildi naiste rollist ühiskonnas kujunenud arusaamade ja ootuste põhjal

 

 

Analüüsimeetodi valiku põhjendus

Magistritöö empiirilise osa analüüsimisel on plaanis kasutada kombineeritud tekstianalüüsimeetodit, mis ühendaks endas kontentanalüüsi (rakendatav kogu tekstimassiivile) ning kriitilise diskursuseanalüüsi, millega viiakse läbi osade tekstide süvaanalüüs. Kahe meetodi kombineerimise kasuks otsustasin järgnevatel põhjustel:

-         kontentanalüüs on hõlpsasti rakendatav laiale tekstimassiivile

-         kontentanalüüs ei tohiks avaldada moonutavat mõju uuritavale nähtusele/sündmusele

-         samuti peaks kontentanalüüs võimaldama kaardistada vanemapalga diskussiooni ulatuslikkust ning diskursiivset muutust ning selle tulemusel kokku panna üldpilt

-         kontentanalüüs annab häid tulemusi siis, kui huvitutakse statistiliselt väljendatavast infost (antud töös ei ole see esmatähtis)

-         soo konstrueerimine meedias on iselaadi ideoloogiline protsess, mille tuvastamine kvantitatiivsete meetoditega ei pruugi õnnestuda

-         kriitiline diskursuseanalüüs on tundlik analüüsimeetod, mis võimaldab tuvastada varjatud ideoloogilisust ning tekstidesse sissekodeeritud eelistatavat tõlgendust

-         kriitiline diskursuseanalüüs kui kvalitatiivne süvaanalüüsi meetod on aeganõudvam ning võimaldab käsitleda vaid piiratud hulgal tekste.

Kuna minu uurimistöö seisukohalt on oluline pigem varjatud sõnumite leidmine ning seeläbi soo konstrueerimisprotsessi analüüsimine, siis kontentanalüüs üksinda ennast ei õigusta. Samas on endiselt küllaltki levinud arusaam, et kvantitatiivsed uurimismeetodid on oma olemuselt objektiivsemad ning neid kasutades saadavad tulemused usaldusväärsemad – see aspekt räägib kontentanalüüsi kui toetava meetodi kasutamise poolt.

 

Hüpoteesid

Enne kontentanalüüsimeetodil tekstide proovikodeerimise juurde asumist püstitasin järgnevad hüpoteesid (arvestades samas meetodi standardiseeritusega):

-    diskussiooni algusjärgus (st. jaan-aprill) räägiti peamiselt „emapalgast“, hilisemas          etapis võeti kasutusele terminid „vanemapalk“ ja „vanemahüvitis“

-    kõige enam räägiti siiski emapalgast (viitab traditsioonilise käsitlusele naisest kui ainukesest/peamisest laste eest hoolitsejast)

-    teemat käsitletakse suhteliselt detailselt ja sellele pühendatakse palju leheruumi             (artiklimaht, tähemärkide arv)

-    diskussioon haarab erinevaid huvigruppe laialdaselt, sh. ka lugejaid (vastuse peaks      saama lugejakirjade kogumahust)

 

Tulemused

Ajavahemikul 1.jaan – 31. dets. 2003. a. suutis Eesti Päevalehe otsingumootor leida vanemapalga teemalisi artikleid järgnevates suhtarvudes märksõnade järgi:

1)      emapalk – 46 artiklit

2)      vanemapalk – 48 artiklit

3)      vanemahüvitis – 27 artiklit

 

Aasta jooksul ilmus umbkaudu 120 artiklit, mis käsitlesid ema/vanemapalka ja selle ümber ühiskondlikult keerlevat arutelu. Esialgse analüüsi tarbeks ei tundunud 120 teksti kodeerimine otstarbeks ja seetõttu piirdusin artiklite osalise kodeerimisega. Kokku kodeerisin 22 artiklit. Valimi moodustasin järgmistel põhimõtetel:

-         võtsin otsingumootoriga avanenud artiklite nimistust iga kuuenda ajalises järjekorras, selleks, et periood saaks dünaamiliselt kaetud

-         kordasin sama protseduuri iga otsingusõnaga eraldi selleks, et võrdeline seos otsingusõnadega leitud artiklite ja kodeeritavate tekstide vahel oleks olemas.

 

Huvipakkuvamad leiud kontentanalüüsi põhjal:

-         Sõnaühendi valik - Diskussiooni algusjärgus kasutati pigem sõnaühendit „emapalk“, peale seaduseelnõu vastu võtmist mindi üle „vanemahüvitise“ terminile. Samas leidus alati inimesi, kes kasutasid mõisteid lihtsalt läbisegi ilma väljendile kui sellisele erinevat tähendust omistamata. Tuli ette ka teadlikku integreeritud sõnaühendite kasutusviisi, mis viitas mõistete sisulisele eristamisele ning seeläbi konteksti paigutamisse.

-         Autori positsioon ja teksti paiknemine - Üllatavalt palju oli sel teemal kirjutatud lugejakirju. Minu valimisse sattus neid 7 (kokku kodeerisin 22 artiklit). Selle tulemuse pealt üldistust tehes võiks arvata, et lugejakirju oli koguni 1/3. Selline osakaal tundus olevat müstiliselt suur, niisiis otsustasin käia selle pilguga kogu tekstimassiivi üle ja leidsin, et lugejakirju oli tegelikult umbes veerandijagu, mis on siiski ilmselgel märk teema aktuaalsusest ühiskonnas laiemalt.

-         Tähemärkide arv - Lugude pühendati palju leheruumi – 1/3 lugudest olid pikkuses 4001-5000 v rohkem tähemärki, mis on ajalehe puhul suhteliselt mahukas käsitlus.

-         Lugude üldine tonaalsus - Lood olid sageli probleemikesksed, vanemapalgaga seonduvatele kitsaskohtadele osundavad, käsitlus pigem negatiivne kui positiivne. Samas kontentanalüüs ei võimalda eriti hästi teksti kvalitatiivsete parameetrite järgi hinnata ega teemaga süvitsi minna.

-         Naise konstrueerimine - Naisi konstrueeriti läbi keelekasutuse suhteliselt võrdselt nii ema kui üldisemas mõttes naisena elik ühiskonna kodanikuna. Sageli viidati ühe ja sama artikli raames naistele mitme erineva sõnaga: naine, ema, tööjõud, lapsevanem jm. Sellest võiks järeldada, et vaadeldi samas artiklis naise eri rolle samaaegselt (mis mõningatel juhtudel nii ka oli), ent sageli peegeldas varieeruv keelekasutus lihtsalt sõnakorduse vältimist või veelgi enam, kirjutaja ei olnud eristanud rollide sisulist erinevust (sama tendents esines sõnaühendite „emapalk“, „vanemapalk“, „vanemahüvitis“ läbisegi kasutamise juures).

 

Hüpoteesidele kinnitus/ümberlükkamine

1)      Hüpotees, et diskussiooni algusjärgus räägiti peamiselt „emapalgast“ leidis kinnitust.

2)      Hüpotees, et kokkuvõtteks räägitigi kõige enam „emapalgast“ ei leidnud kinnitust. Valimi 22-st artiklist rääkis „emapalgast“ 6 ja „vanemapalgast“ 8 artiklit. Ülejäänud kasutasid kas kombineeritud varianti või rääkisid vanemahüvitisest.

3)      Hüpotees, et teemat käsitletakse detailselt ja eraldatakse sellele rohkesti leheruumi leidis kinnitust.

4)      Hüpotees, et diskussioon haarab laialdaselt erinevaid huvigruppe, leidis kinnitust (palju lugejakirju, samas ka arvamuskirju ekspertidelt, toimetuse juhtkirjad ja muidugi toimetuse reporterite kirjutatud lood)

 

Järeldused

Vanemapalk oli aastal 2003 igati tuline teema, mida lahkasid nii eksperdid, väljaande reporterid, poliitikud kui ka lugejad. Auditooriumi aktiivsus päevapoliitilistel teemadel kaasa rääkimises on igati tänuväärne. Ilmselt hakkab vaikselt muutuma ka arusaam lugejaskonna (kuulajas-, vaatajaskonna) rollist üldisemas mõttes. Kui seniajani on auditooriumi vaadeldud pigem passiivse ja mõjutatava massina, kellele pannakse „tarkus“ ja teave kõrgemalt poolt (nt. meedia) pähe, siis tänapäeval on osalusvõimalused loodud kõigile. Aktiivne osalus ja diskussiooni põhjal toimunud emapalga/vanemapalga/vanemahüvitise tähenduse erinev tõlgendamine väljendus kasvõi selles, kui kiiresti sai „emapalgast“, mis ühtpidi diskrimineeris isasid, ent teisalt konstrueeris naisi stereotüüpselt, „vanemapalk“.   

Kontentanalüüs meetodina ennast ei õigustanud. Antud meetod sobib eelkõige ikkagi numbriliselt väljendatava info saamiseks ja ei võimalda varjatud tähendusi ridade vahelt ja tagant leida. Seetõttu on antud meetodiga soo konstrueerimist, kui keerulist ideoloogilist protsessi raske jälgida, seda enam, et tegu kvaliteetpäevalehega, mis tavamõistes peegeldab ühiskonnas toimuvat objektiivselt.

 

Magistritööga edasi minnes oleks ilmselt mõttekas jätkata tööd  kriitilise diskursuseanalüüsi meetodiga.  Kvalitatiivse analüüsimeetodi juurde toomise kasuks räägib ka asjaolu, et lisaks soo konstrueerimisele kätkeb vanemapalga diskussioon endas mitmeid muid aspekte – poliitiliste sõnumite konstrueerimine, sotsiaalse ebavõrdsuse kajastamine, emaks olemine kui selline üldse. Viimane aspekt on eriti oluline arvestades Eesti postkommunistlikku tausta. Nõukogude ajal konstrueeriti naist meedias väga kindlate parameetrite alusel, milles rõhk oli mehega võrdsustamisel. Taasiseseisvumise järgselt tõsteti emaks olemine aukohale ning meedia orienteerus kiiresti ümber. Tänaseks on pilt omakorda muutunud, soolise võrdõiguslikkuse debati taustal on naiseroll ja naisekäsitlus taas muutumas. 

 

Vanemapalga diskussioon oma mitmekihilisuses ja mitmetähenduslike sõnumite mõistmise mõttes vajab edasist tööd kvalitatiivsete tekstianalüüsi meetoditega, millega jätkan käesolevast sügisest.