Tööelu ja privaatsfääri lahutamine saab enamuse elanikkonna jaoks Läänemaailmas alguse industrialiseerimisega. Eestis toimub moderniseerimisprotsess selles valdkonnas nõukogude okupatsiooniga ja kolhooside rajamisega, seda eelkõige murranguliselt maaelanikkonna jaoks. Areng tööelu eraldumisele elumaailmast oli Eestistki alanud vähemalt industrialiseerimisega. Kuigi võime tõdeda, et kaasaja inimene liigub igapäevaselt nii privaatses elumaailmas kui ka avalikus töömaailmas, on uute tehnoloogiate arenguga tugevnemas suundumus, kus tööelu ja privaatsfäär ei ole vähemalt väliste tunnuste järgi lahutatavad. Nii on ka erinevate kategooriate abil argielu kirjeldamine sõltuvuses konkreetsest ühiskondlikust ajastust ja sellele ajale iseloomulikest arengutest avaliku ja privaatse sfääri osas. Käesolevas kirjutises vaadeldakse tööelu ja privaatsfääri suhteid Nõukogude Eesti linnakeskkonnas.

Elumaailma ja tööelu lahutamisest varakapitalistlikes ühiskondades tekkinud võõrandumise ületamine sai marksistliku/kommunistliku ideoloogia (üheks) eesmärgiks. Selle projekti (eba)õnnestumisele viitab nõukogude ja sotsialismi aegse argielu uurijate tõdemus ideoloogia ja tegeliku argielu lahknemisest (Roth 2004). Ideoloogiliselt sooviti tööilma ja privaatse maailma "taasühendamist", sotsialismi aegse „reaalse“ argielu kirjeldamise juures tuuakse esile aga nende kahe maailma jätkuv terav lahutatus – ühelt poolt töömaailm ning teisalt oma soovide järgi korraldatav privaatmaailm. "Vastupidiselt ideoloogilisele ootustele või just tulenevalt ideoloogia kontrolli- ja vahelesegamise praktikatest, toimus reaalses sotsialismis eelkõige avaliku, kontrollitud tööelu ja privaatse kaitseruumi süvenev lahutamine" (Roth 2004). Minu eesmärk on käesolevas tekstis[1] kirjeldada nõukogudeaegse ühiskonna mitmetahulisust. Näitan, et tööelu ei kajastu tööbiograafiates kontrollitud ideoloogilise alana, vaid teda iseloomustatakse teistes kategooriates - eelkõige läbi oma kogemusliku argise kategooria. Biograafiate abil püüan näidata töömaailma ja ühtlasi avaliku sfääri privatiseerimist Nõukogude Eestis ning lahata indiviidide tänast positsiooni. Analüüsin, kuidas toimus Nõukogude Eestis tööelu kui avaliku ala privatiseerimine.

Vaatlus tööelu privatiseerimisele sotsiaalsete suhete kaudu põhineb eelkõige erinevatel biograafilistel jutustustel – biograafilistel intervjuudel ja Eesti Rahva Muuseumi Korrespondentide Arhiivis leiduvatel kirjalikel teemajutustustel[2]. Oma allikate abil püüan näidata „avalik“ ja „privaatne“ kategooriate kasutamist nõukogude aegse argielu uurimise juures. Empiiriline materjal keskendub nõukogude ühiskonna nn küpsele ajajärgule, 1960.-1980. aastatele (Kharkhordin 1999). Teiseks iseloomustavaks teguriks on kasutatud biograafiliste allikate päritolu linnakeskkonnas töötanud inimestelt. Materjal, mida kasutan, on kogutud 2001. kuni 2004. aastatel. Biograafilistes jutustustes edastatakse postsostsialistlikku vaadet nõukogude aegsele argielule, iga jutustaja meenutused on seotud tema tänase sotsiaalse positsiooniga ühiskonnas. Analüüsides nõukogude argielu ei jää kõrvale ka seega meenutamisaeg.

 

Avalik-sotsiaalne/mitteformaalne- privaatne jaotus nõukogude ühiskonnas

Avaliku ja privaatse ala eristamine ühiskonnas on analüütiliseks abivahendiks, mis aitab meil korrastada argielu kirjeldamiseks kasutatavaid kategooriaid. Tegelikkus ise ei toimi vaid abstraktsete kategooriate raamistikus: sotsiaalses elus on sageli raske tõmmata piiri avaliku ja privaatse ala vahel. Nii pole ka biograafilistes jutustustes ilmne mingite tegevuste või protsesside asetumine kindlale alale, neis võib leida nii avalikkusele kui privaatsele alale iseloomulikke jooni. Kuid „tööriistana“ biograafilise materjali analüüsimisel tuleb tõdeda avalik-privaatne raamistiku kasulikkust nõukogude aja uurimisel. Etnoloogilise uurimistöö praktika on minu jaoks eelkõige allikakeskne analüüs ja lähtuvalt allikatest (kirjalikud, suulised, inimesed, esemed etc) pöördutakse sobilike analüüsikategooriate poole (eemiline vaatepunkt). Oma lähenemistes olen arendanud ja kasutanud analüütilisi kategooriad eelkõige tulenevalt allikatest.

Oma senistes käsitlustes nõukogude aegsest argielust, mis on keskendunud tööelu analüüsimisele (vt Jõesalu 2004), olen kasutanud nii ameerika sotsioloog Garceloni kolmest jaotust – avalik, sotsiaalne, privaatne (Garcelon 1997) – kui ka vene sotsioloogide Voronkovi ja Zdravomõslova mitteformaalse avaliku ala mõistet (Zdravomõslova & Voronkov 2002). Garceloni järgi hõlmab avalik ala nõukogude ühiskonnas ideoloogilist ala, norme ja eeskirju ning tähistab ametlikku bürokraatiat ja valitsevat eliiti. Sotsiaalne ala ühendab endasse ametlikult sanktsioneeritud suhtlemise alaga seotud tegevused ja privaatse all mõistab ta kodu ja perekonnaga seotud ala. Garceloni lähenemine jääb siiski institutsionaalseks: ”[social sphere] developed in the intermediate institutional spaces between the apex of the Party-state pyramid and the informal networks of friends and families – cutting across many of the lines that separate ”public” from ”private” in Western thought” (1997: 315).

Voronkov ja Zdravomõslova toonitavad mitteformaalse avaliku ala puhul sotsiaalsete tegevuste mitmekesisust nõukogude ühiskonnas, soovides selle kategooriaga laiendada pilti nõukogude ühiskonnast kui polariseeritud – ideoloogiline avalikus ja suletud privaatsfäär -  ühiskonnast. Neid eripalgelisi tegevusi iseloomustab mittereguleerimine nõukogude (ideoloogilise) kollektiivi jäikade otsustuste poolt. Voronkovi ja Zdravomõslova analüüsid põhinevad konkreetsele biograafilisele materjalile, argielu analüüsimisele tegutseja seisukohast lähtuvalt, seistes sellega lähemal etnoloogilisele käsitlusviisile.

Igapäevaselt oli tavainimene Garceloni järgi seotud kahe alaga: ühelt poolt instrumentaalsete personaalsete sidemetega töökohal ja osalemisega "teises majanduses" ning teiselt poolt intiimse koduse alaga ja sellega seotud perekondlike suhetega. Partei elu, ametlik avalik sfäär jäi indiviidi jaoks kaugeks, rituaalseks valdkonnaks. Avalik ala leidis väljundi avatud või ametlikus ideoloogias (Shlapentokh nimetab seda ala open discourse, 2001: 54). Sarnast eristust kannavad endas ka biograafilised jutustused, kus vaadeldakse parteimaailma, kui maailma, mis eksisteeris „kusagil mujal“: Ah, eks nende kohta ikka igasugust jutte käis. […] Partorgi, (6) sellega on nii vähe tegemist olnd, et eriti ei teagi. Need olid rohkem nagu niimoodi omavahel (naine, snd 1947, tehnik). Erinevat suhestumist avaliku alaga, siinses kontekstis parteieluga, on võimalik näha generatsioonide tasandil: nii on enne Teist maailmasõda sündinute suhtumine defineeritav läbi konflikti, nn noorem generatsioon aga "jälgib kõrvalt", v.a. intervjueeritud, kes ise töötasid partei- või komsomolitöötajatena[3].

Kategooria – mitteametlik/mitteformaalne avalik ala või sotsiaalne ala – abil olen kirjeldanud nõukogude aegset tööelu nii nagu see on avaldunud tööbiograafiates. Nii Voronkov kui Garcelon eristavad nõukogude ühiskonnas just vahet ametliku avaliku ja mitteametliku/formaalse avaliku ala vahel (Garcelonil sotsiaalne) (Garcelon 1997: 321-322). Ruumiliselt ja ajaliselt vaadelduna ning järgides avalikku ideoloogiat, paigutub töömaailm ametliku ala alla. Nõukogude ühiskonnas kehtis ideoloogiast tulenev soov kontrollida indiviidi igas elusfääris ning heaks selliseks kontrollimehhanismiks oli kindlasti töökollektiiv ning viimase allutamine ideoloogilistele normidele. Jälgides aga tööelu seesolija, kultuurikandja vaatepunktist lähtudes, ei saa töömaailma käsitleda vaid avalikkuse osana, mõttekam on kasutada kolmest jaotust avalik – sotsiaalne/mitteformaalne avalikkus – privaatne. Tööelu on indiviidi jaoks osa mitteformaalsest avalikkusest ja siia alla kuuluvad väga erinevad sotsiaalsed tegevused.

 

Sotsiaalsed suhted tööelus

Biograafilistes jutustustes ei räägita töökollektiivist ametlikus, ideoloogilises tähenduses. Tööbiograafiaid iseloomustab tähelepanu pööramine sotsiaalsetele suhetele töömaailmas, mille kaudu edastatakse nõukogude tööelust pilt kui solidaarsete inimeste koostööst. Sotsiaalsete suhete ja argise tööelu kirjeldamise kaudu saame jälgida ka avaliku ala „privatiseerimist“ ning sotsiaalse ala toimimist nõukogude argielus. 

Lähemalt olengi uurinud sotsiaalseid suhteid nõukogude aegses töökollektiivis ning postsotsialistlikku vaadet neile suhetele. Tööeluga seotud sotsiaalsete suhete puhul saab eristada kolme tasandi suhteid: horisontaalsed, vertikaalsed ja nišitegevusega seotud suhted.

Horisontaalseid (kollegiaalseid) suhteid iseloomustab emotsionaalne kirjeldamine. Rõhutatakse vastastikkust solidaarsust, usaldust ja eelkõige võistlemise, konkurentsi puudumist. Üldiselt, kollektiivid olid suhteliselt sõbralikud, sest– sest kõigile jätkus tööd, kõigile jätkus raha, ei olnud õelust-- Mina vähemalt ei-- ei sattunud sellistesse kollektiividesse. Ei olnud õelust-- õelust ja pahatahtlikkust. Kõike oli, kõike jätkus. [...] Inimesed oli toredad tegelikult. Inimesed ei olnud pahad. Pahatahtlikkust ei olnud, sest ei olnud mille nimel VÕISTELDA. Või—või noh ütleme, karjääri, kes tegi, kes ei teinud. Tihti partei määras. Ja see ei olnudki eesmärk. Kõik said oma PALGA, kõigile jätkus sellest enam-vähem. Ma ei mäleta, et oleks omavahelist rebimist karjääri või—või palga suhtes või millegi suhtes  (naine, snd 1959, Tartu, raamatupidaja).

 

Argiseid sotsiaalseid suhteid horisontaalsel tasandil kirjeldades on esiplaanil eelkõige erinevused kaasajast. Üldistades antud biograafilist materjali võib väita, et osadel ametnikel-teenistujatel ei olegi niivõrd muutunud tööülesanded, st nende põhiloomus on sama, pigem on muutused läbi teinud töökeskkond (materiaalne ja vaimne).

Vertikaalsete suhete puhul s.t. suhted ülemustega ja enda roll ülemusena, kohtame tööbiograafiates eelkõige enda kompetentsi rõhutamist, ülemustega „hakkama saamise“ ja nende „kodustamise“ kirjeldamist. Biograafiates viidatakse kindlatele väljakujunenud strateegiatele „kuidas ajada asju“, kuidas saavutada näiteks olukord, et ülemus ei teeks probleemi tööajal isiklike asjade ajamisest. Sarnaste praktikate olemasolu ei saa eitada ka postsotsialistlikus ühiskonnas.

Alluva-ülemuse suhteid nõukogude tööelus võib iseloomustada sotsiaalantropoloogias võrgustike kirjeldamisel kasutatava patrooni-kliendi suhte abil (nt Boissevain 1974). Vertikaalsete suhete puhul tuleb sarnaselt horisontaalsetele  võrgustikele esile oma positsiooni kasutamine isiklikuks hüvanguks, avalike hüvede privatiseerimine. Üheks nõukogude ühiskonna, sh tööelu eripäraks võib pidada süsteemi kritiseerimist ülemuse isiku läbi. Nõukogude ühiskonda, nõukogude ideoloogiat ennast ei kritiseerita, ka tänasel jutustamisehetkel mitte, vaid kriitika alla satuvad argielu puudused, nt teenuste halb kvaliteet.

Järgnevalt kirjeldan kõige komplekssemat sotsiaalsete suhete valdkonda tööbiograafiates, milleks on nišitegevusega seotud suhted. Nende sotsiaalsete tegevuste kaudu on võimalik vaadelda ennekõike isikliku ja avaliku huvi põimumist ning sotsiaalsel/mitteformaalsel avalikul alal toimivaid tegevusi Nõukogude Eestis. Mõiste nišitegevus võtsin kasutusele, iseloomustamaks erinevate vabaaja tegevuste seotust avaliku alaga ning samal ajal isikliku huvi esinemist neis tegevustes.

Millest tulenevalt olen siin kastutusele võtnud mõiste nišitegevus? Mitmete sotsialistlike ühiskondade, eelkõige Saksa Demokraatliku Vabariigi analüüsimisel, on kasutatud niši ehk orva mõistet, iseloomustamaks indiviidide tagasitõmbumist ühiskondlikust sfäärist, ametlikust avalikust alast, privaatsfääri (Gaus, tsit Diewald 1995: 225). Neis privaatsetes niššides toimuvaid ettevõtmisi ehk keskendumist ainult privaatsfäärile vaadeldakse iseloomulikuna sotsialistlikele ühiskondadele. Leidsin, et nišš on liiga kitsas mõiste, haaramaks tööbiograafiates ettetulevaid tegevusi ja suhteid, kuna niššiga kirjeldatakse kitsalt "kinniste uste" taga toimuvat. Minu teesiks on, et ka avalikus ruumis aset leidnud ja avalikke struktuure kasutanud hobitegevusi saab iseloomustada kui nišitegevust, siin oli võimalused osalemiseks erinevates huviringides loonud tööandja, kelleks nõukogude ühiskonnas oli riik. Riigi huvi inimeste kaasamiseks oli ideoloogiline, nimelt võimaldas töötajate osalemine hobigruppides kontrollivõimalust indiviidide üle ka vabal ajal ning aitas kaasa kollektiivsuse ideoloogia levitamisele, sidudes meeldiva ja huvitava tegevusala ideoloogilise kasvatustööga. Konkreetsel hobitegevusel endal oli konkreetse indiviidi jaoks tähendus eelkõige huvitava tegevuse näol.

Asutuse või ettevõtte huvil oli lisaks ka praktiline tähendus, sest eduka vaba aja organiseerimise eest lisandusid punktid sotsialistliku võistluse arvestusse. Edukas esinemine sotsialistlikus võistluses tõi omakorda kasu töötajatele preemiate näol. Kuigi biograafilistest allikatest tuleneb, et inimesed osalesid neis huviringides esmalt oma huvi realiseerimise nimel, ei välista see samas nende tegevuste soetust avalike, ideoloogiliste, struktuuridega. Seetõttu olengi vaadelnud seda ala kui mitteformaalset avalikkust Nõukogude Eestis, kui vaheala ametliku avaliku ala ja privaatse ala vahel, kus on olemas mõlemale alale iseloomulikud tunnused.

Mis on siis need biograafiates käsitletavad teemad, mida saab kirjeldada nišitegevusena? Enamasti võib neid iseloomustada kuulumisega vabaajaniši hulka. Nendeks tegevusteks, mida biograafilistes jutustustes korduvalt käsitletakse, on sportimine, käsitööharrastused, matkamine, laulukoorid, harrastusteatrid jt huviringid (aga ka näiteks looduskaitseliikumine).[4] Need oma huvi rakendamise grupid olid sageli seotud töökohaga. Seotus ja toetus töökohtade poolt eristab nõukogudeaegseid vabaajaühendusi ainult nende liikmete huvil põhinevatest ühendustest kaasaegses ühiskonnas. Toetuse all ei mõista ma ainult materiaalset toetust vabajategevustele, mis on ka tänases ühiskonnas osade ettevõtete poolt olemas, vaid ka ideoloogilist soosingut.

Mil moel põhjendada väidet, et tegemist on poolavalike/poolprivaatsete huviühendustega ja meil ei ole tegemist kas ainult privaatsete või ainult avalike ühendustega? Nõukogude ametniku “vabatahtliku” lisakohustuse hulka kuulus osalemine asutusega seotud ühiskondlike organisatsioonide töös, selle eest said asutused (nagu eelpool mainitud) lisapunkte sotsialistlikus võistluses, samuti kuulus vabaaja organiseerimine ametliku tööelu juurde.[5] Vastates biograafiates sotsialistlikku võistlust puudutavatele teemadele, tuuakse esile sinna juurde kuulunud spordivõistluste pool või ka muud vaba aega sisustavad tegevused (kultuuriüritused, väljasõidud). Leivatööstuses aastaid töötanud Maarika näiteks tõdeb spordiürituste kohta (minupoolne rõhutamine): Siis üksvahe olin ma seal [oma asutuses] jälle ise ka üks eestvedaja, kes alati neid-- suusavõistlustele ajas teisi inimesi või lauatennise võistlusele või  võrkpallivõistlusele või--. Malet mängisime. Niisugust. Noh, see oli jälle üks näitaja, mida oli vaja [teha] ühtepidi vaja täita ja-- Samas, kui sa juba tegid, oli  niisugune punt olemas, et kes käisid mängimas võrkpalli näiteks (naine, snd 1942, Tartu, toidutehnoloog-insener). Eelkõige on oma huvi rakendamine teemaks, mida neis jutustustes esile tuuakse, mitte huvitegevuse kaudu toimunud ideoloogiliste normide täitmine. Sama kinnitab ka toodud näites tsiteeritud Maarika, öeldes, et kui juba huvi oli, siis ei olnud vahet, mille nimel sa tegutsesid.

Mil viisil täideti veel ideoloogilisi norme? Lisaks tavalisele suusamatkale osaleti näiteks ka ideoloogilistel propagandamatkadel, mis said asutuse poolt tasustatud preemia, komandeeringuraha ja III järguga meisterspordis.

Avaliku huvi kõrvalejätmisele ja oma huvide elluviimisele keskendumisele nõukogude argielus viitab ka tööbiograafiates hobidele antud suur roll. Minu poolt analüüsitud tööbiograafiates identifitseeriti ennast erinevate hobitegevustega isegi sagedamini kui oma ametiga. Olen teadlik rõhuasetuste sõltumisest jutustustes konkreetse allika loomise eripärast: nt eluloos, kus inimene võtab kokku oma elu loo terviklikult, omab eneseseteostus töösfääris suuremat rolli. Samuti tuleb tõdeda töö tähenduse sõltumist indiviidi jaoks tema ametist, nt õpetajad toonitavad eelkõige eneseteostust töövaldkonnas. Siiski tõid mitmed intervjueeritavad esile, et neil ei olnudki võimalik end oma erialal nõukogude ajal sel viisil teostada nagu nad olid soovinud. Seetõttu oli nende eesmärgiks läbi töö enda ja oma pere (hea) toimetuleku tagamine ning oma huvide rakendamine vabaajategevustes. Pühendumine ühiskondlikele/avalikele huvidele jäi indiviidide jaoks kaugeks tegevuseks. Hobitegevusest kujunes sageli ainus ruum nõukogude ühiskonnas, kus oli võimalik ennast teostada ilma parteiliinis karjääri tegemata.

Nišitegevust olen oma allikate abil vaadelnud kui sotsiaalset/mitteformaalset ala nõukogude ühiskonnas. Sotsiaalsel alal on nii avalikkusele kui ka privaatsfäärile iseloomulikud jooned. Vaadates nišitegevuse näitel ametliku avaliku ala privatiseerimist, ilmneb biograafiatest ka avalike struktuuride võimaluste kasutamine isiklike hobide paremaks elluviimiseks. Kindlasti ei saa kõrvale jätta ka ametliku avaliku ala privatiseerimist sotsiaalsete suhete kaudu üldiselt.

Samas eristatakse sotsiaalset ja privaatset ala. Ühise hobiga tegelevaid ja ühises asutuses töötavaid inimesi saab kirjeldada kui lõdvalt seotud koalitsioone. Üleminekul sotsiaalsest sfäärist privaatsfääri on pigem erandiks, et keegi neist kaaslastest kuulus peresõprade või väga lähedaste sõprade hulka. Siinkohal on kohane meelde tuletada, et olen vaadelnud linnakeskkonnas elanud ja töötanud inimeste vabaaja veetmist. Biograafiatest näeme, et sotsiaalsete suhete kaudu tööelus ja huviringides toimus avaliku ala "eluilmalikustamine". Kasutati küll neid võimalusi, mis avanesid mitteformaalsel alal tegutsemiseks, aga inimeste peamine huvi keskendus oma privaatsele, kodusele alale ja oma elu korraldamisele selles.

 

Sotsiaalsete suhete tähtsus

Analüüsides tööbiograafiad, tõstatub küsimus, miks on sotsiaalsed suhted selleks valdkonnaks, mis mängib nõukogude tööelu iseloomustamisel sedavõrd suurt rolli? Mainin siin mõningaid sotsiaalsete suhete esiletõusu põhjuseid biograafiates. Esmastena tõstaksin esile piisava vaba aja kapitali olemasolu tööelus võrdluses tänase päevaga ning sotsiaalsete võrgustike üldise tähtsuse nõukogude ajal. Sotsiaalsete võrgustike olulisus väljendus igapäevaselt oma defitsiidivõrgustiku laiendamises. Samuti koonduti töökohtades ka ühise vaenlase – ülemuse, partorgi – vastu. Samuti omas tähtsust usaldusliku grupi loomine, kus oli võimalik arutada avalikkuses „mittesoovitud“ teemadel.

Oma mõju selle aspekti esile kerkimisele on kindlasti tänasel sotsiaalsel ebakindlusel. Üleminek turusuhetele on kaasa toonud uued käitumisstrateegiad, millega kohanemine ei lähe alati valutult. Biograafiates väärtustatakse tihti seda, millele ei ole enam muutunud elusituatsioonist tulenevalt ligipääsu, olgu siis vanuse, töötuse või töö muutunud iseloomu tõttu. Nimetatakse ka, et raha ei mänginud vaba aja organiseerimisel nõukogude ajal sellist rolli, kui täna. Usun, et põhjust võib näha ka tööprotsesside endi liiga argiseks, tavaliseks pidamises. Samuti ei saa alahinnata valitseva kollektiivse ideoloogia mõju inimeste argikäitumisele. Pea poole sajandi pikkune ühtsete, kollektiivsete väärtuste rõhutamine ja Nõukogude Eesti inimeste sotsiaaliseerumisprotsess nõukogude haridusasutuste kaudu kujundas uute põlvkondade käitumisstrateegiaid.

Sotsiaalsete suhete kirjeldamisel nõukogude ametiasutustes ilmneb huvitava aspektina nõukogude ühiskonna diferentseeritus, läbi eritasandiliste võrgustike kajastuvad nii erinevatele ressurssidele ligipääsemise võimalused kui ka asutuste sisene hierarhia[6]. Pideva dialoogi juures kaasajaga on huvitav täheldada, et kritiseerides postsotsialistlikku ebavõrdsust ja avaraid võimalusi vaid vähestele, jäetakse samad ilmingud nõukogude ühiskonnas kritiseerimata.

Ametliku avaliku ala privatiseerimine sotsiaalsete suhete kaudu on olnud nõukogude ja teiste sotsialistlike riikide argipäeva uurides üheks etnoloogide ja sotsioloogide analüüsi aspektiks. Alena Ledeneva (1997) oma uurimises iseloomustab nõukogude aegset ühiskonda just avaliku ruumi privatiseerimise kaudu.  Ligipääs  teenustele ja hüvedele toimus avalikkuse arvelt, milleks oli omakorda vajalik usaldusväärne võrgustik. Ledeneva nimetab selliste teenetemajandust vene keelse mõistega blat. Blati vahetussüsteem oli sageli kaetud sõpruse retoorikaga: "jagamine", "väljaaitamine", "sõbralik aitamine", "vastastikune hoolitsus", kuid peale praktilise vajaduse lõppemise, võis kaduda ka suhtlus. Sarnast võrgustike tähtsust on rahvusvahelise uurimisprojekti raames esile toonud mitmed sotsialistlike maade argipäeva uurijad[7]. Postsotsialistlikes ühiskondades on täheldatav küll võrgustike funktsioonide muutus (nt ei ole neid enam vaja igapäevase defitsiidi "hankimisel"), kuid nende tähtsus ei ole kadunud ka kaasajal. Tänasel Venemaal ei räägita küll enam blat´ist, vaid mitmes kontekstis ärisidemetest, kuna blatil on negatiivne konnotatsioon.[8]

Avalik/privaatse analüüsiraamistiku abil tööbiograafiaid kirjeldades, avaldub suhtumine avaliku sfääri privatiseerimisse kui normaalsesse ja legitiimsesse tegevusse. Oma asutuse varade või oma tööpositsioonist tulenevate hüvede (ka informatsiooni) kasutamine võis olla ja oligi seaduse silma ees, ametliku avalikkuse ees illegaalne, kuid indiviidide jaoks (tegutsejate jaoks) legitiimne tegevus. Esikohal oli enda ja oma pere heaolu tagamine, milleks olid lubatud ka vahendid avalikkuse arvelt. Loomulikult on ka siin juhtumeid, mis lähevad vastuollu üldiste normidega ning mida indiviidid neist täna rääkides käsitlevad kui ebaseaduslikke.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et tööbiograafiate kasutamine nõukogude argielu uurimisel annab meile võimaluse vaadelda nõukogude ühiskonda kui diferentseeritud ühiskonda, samuti erinevate sotsiaalsete tegevuste paljusust. Vaadeldes sotsiaalseid suhteid kolleegide vahel sotsiaalsete suhete analüüsi abil, saame me rääkida ka töömaailma elulilmalikustamisest. Nõukogudeaegsed praktikad aitavad meil mõista tänast ühiskonda, valgustades tagamaid ka inimeste vähesele aktiivsusele avalikul alal ja ühiste huvide eest seismisel.

 

Kirjandus:

Benovska, Milena 2004. Social Networks, Coalitions, and Clientelism at the Workplace in Bulgaria. - Roth, Klaus (Hg.) Arbeit im Sozialismus – Arbeit im Postsozialismus. Erkundungen der Arbeitswelt im östlichen Europa. (Freiburger Sozialanthropologische Studien, Vol 1). Münster, Berlin: LIT Verlag, 109-127.

Boissevain, Jeremy 1974. Friends of Friends. Networks, Manipulators and Coalitions, Oxford: Basil Blackwell.

Garcelon, Marc 1997. The Shadow of the Leiviathan: Public and Private in Communist and Post-Communist Society. - J. Weintraub and K. Kumar (eds.) Public and private in thought and practice: perspectives on a grand dichotomy. Chicago: Chicago University Press, 303-332.

Jõesalu, Kirsti 2004. Sotsiaalsed suhted nõukogude tööelus: biograafilisi uurimusi argielust ENSV-s. Magistritöö, Tartu Ülikool, etnoloogia õppetool. http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2004/b16779393/Joesalu.pdf

Kharkhordin, Oleg 1999. The Collective and The Individual in Russia: A Study of Practices. Berkeley: University of California Press

Ledeneva, Alena 1998. Russia's Economy of Favours: "blat", Networking and Informal Excange. Cambridge Russian, Soviet and post-Soviet Studies, 102. Cambridge: Cambridge University Press.

Roth, Klaus 2004. Arbeitswelt – Lebenswelt: Zur einer spannungsreichen sozialistischen Beziehung. Ettekanne seminaril Arbeitswelt und Lebenswelt im Sozialismus und Postsozialismus. Work Life and Life World in Socialism and Postsocialism. Tartu, 13.-15.06.2003.

Shlapentokh, Vladimir. 2003. Open and closed ideologies. - Shlapentokh, V. A Normal Totalitarian Society. How the Soviet union Functioned and How It Collapsed. New York: Sharpe.

Zdravomõslova, Elenea and Viktor Voronkov 2002. The Informal Public in Soviet Society: Double Morality at Work. In: Social Research. Vol 69, No 1. Spring. Privacy in Post-Communist Europe

Yanitskii, Oleg 1993. Russian Enviromentalism: Figures, facts, Opinions. Moskva: Mezhdurarodnye otnoshenija Publishing House