1.      Sissejuhatus

Kui nõukogude ajal narkomaaniat üldse käsitleti, siis tehti seda Lääne kontekstis. Narkomaania ja narkomaanide temaatika  töötas opositsiooni “hea Nõukogude Liit ja kuritegelik Lääs” heaks. Narkootikumid NLs, eriti Kesk-Aasias, vaikiti ajakirjanduses otse loomulikult maha. Lõunavabariikides käinud, eriti aga  Nõukogude sõjaväes teeninud, võisid olla kuulnud narkomaania probleemist ka NLs.  Põhja-Eesti inimesed said infot muudest allikatest, nt Soome TVst lääne filmide põhjal.  Üldiselt olid aga narkootikumid tollal Eesti üldsuse ja meedia jaoks võõras mure. Kujundati arusaam, et narkomaania on võõras probleem ega puuduta mingil moel meid.

 

Alates iseseisvumisprotsessi algusest (1987.a.) toimus meie meedias aga tähelepanuvääriv muutus. Nimelt hakkas levima narkotemaatika hedonistlik käsitlus. Narkoproblemaatika käsitlus  muutis valentsust, negatiivsest positiivseks.  Enam ei nähtud narkootikumide kasutamises mitte niivõrd lääne ühiskonnale omast pahet, vaid see seondus pigem popmuusika, filmi, kirjanduse, kunsti ja üldse pidutsemisega[1] (Paimre 1995, 1999). Läänelik pahe sattus naudingute, heaolu konteksti: negatiivse tähendusega figuur (narkomaania) asetus positiivsele foonile.  (Paraku pole seda huvitavat nihet – positiivse fooni mõju figuuri tähendusele - piisavalt uuritud).  Arvatavasti oli tegemist üldise meelsuse re-orientatsiooniga (return to West). Samamoodi  võib küsida, kas see ei olnud individualismi väärtustamise reaktsioon teadvuse kollektiviseerimisele Nõukogude ajal: kollektiivne omandas negatiivse tähenduse, individualism aga positiivse  tähenduse siirdeperioodis?

 

1990ndate I poolel hakkas tekkima Lääne konteksti kõrvale narkotemaatika käsitlemisel kodumaine kontekst, mis järgnevalt varieerus ja diferentseerus. Narkoteema käsitlemisel ilmusid uued teemad ja positsioonid. Tekkisid hoiatavad artiklid[2] aga ka liberaalsed käsitlused.[3] Meditsiiniline aspekt[4] eristus uimastipoliitikast, leidus paar artiklit teemal noored ja narkootikumid[5].  Räägiti juba ka narkoärist: mõnede autorite hoiakud olid optimistlikud ja lohutavad, arvates, et uimastikuritegevus Eestit eriti ei puuduta[6], teised olid kohkunumad, nähes võimalust narkoäri peatsest suurenemisest Eestis[7]. Leidus juba ka lugusid ainete tabamistest/ konfiskeerimisest korrakaitseorganite poolt Eestis[8] ning ka eestlaste narkootikumidega vahelejäämisest  teistes riikides, eriti Põhjamaades[9] .

 

Olgugi, et 1990ndate I poole hakati narkootikumidest kõnelema ka Eestiga seoses,  representeerisid narkootikumid 1990ndate I poolel inimeste teadvuses peamiselt ikka kui Läänest tulevat pahet. Üleminekuajal olid Eesti inimeste pilgud pööratud parema elu ootuses Läände, kuid sealt tulevaid probleeme ignoreeriti (sama nt AIDSi temaatikaga jms). Ei usutud justkui, et need läänelikud pahed võib puudutada meidki. Läänel oli meie jaoks positiivne tähendus ning sealt tulevaid negatiivseid asju ei nähtud. Meedias leidis aset ühiskonnas toimivate protsesside ignoreerimine, kuna narkomaania oli tavateadvuses kui lääne pahe. Kestis suur latentne periood, kus narkootikumidega seotud  reaalsust ei peegeldatud adekvaatselt, so. seoses ühiskonnas toimuvate protsessidega. Selline olukord aga ei saanud lõputult kaua kesta. Pidi midagi juhtuma, et probleem teadvustuks – tõuseks  ühiskonna „alateadvusest“ teadvusse. 

 

Narkotemaatika ületab meedias “läve” tänu nn. Tai juhtumile. Tai narkojuhtumi taustal  1990ndate keskpaigas toimus aga narkotemaatika kajastamisel oluline muutus. Narkomaania temaatika võttis teistsuguse positsiooni, käsitlus väljus läänelikust kontekstist, muutus eestimaiseks.  Tai juhtum kujunes epohhiloovaks sündmuseks narkomaania temaatika käsitlusel Eesti meedias, kuna mängus olid Eesti inimesed ning lugu juhtus välismaal. Ei olnud võimalik enam maailma ees oma probleeme varjata. See kõik tekitas 1995- 2003.a artiklitelaviini.

 

Mis põhjusel ületab üks või teine teema meedias läve? Üheks põhjuseks võib olla temaatika seostumine erinevate ühiskondlike diskursustega. Mitmed uuringud välismaal kinnitavad seda, et meedial loob narkoteemal müüte,  pigem konstrueerib kui peegeldab reaalsust. Järelduseni, et meedia loob  narkootikumide kasutamisest ja sellega seonduvast kallutatud pildi, jõutakse nt S. Boydi töös narkootikumide kasutajate ja narkoärikate portreteerimise kohta filmides (Boyd 2002). Soomes uuriti ajalehtede juhtkirju, et teada saada, kuidas meedia positsioneeris end ajal (1990ndatel), kui riigis toimus üleminek karistuslikult uimastipoliitikalt kahjude vähendamisele suunatud poliitikale. Tulemused näitasid, et meedia kiitis 1990ndatel edasi karistusele orienteeritud mudelit, ehkki ka uus suund sai mõningast tähelepanu. Siiski peegeldusid juhtkirjades konservatiivsed rahva ootused ning narkokurjategijaid taheti endiselt karmilt karistada. (Törrönen 2004). Meedia kallutatusele narkoteemal viitavad ka muud  uuringud (Hartmann, Golub 1999; Elliott 2000, Murji 1998,  Beyerstein, Hadaway 1990).

 

Kui Läänes avaldatud uurimistööd on üsna kriitilised narkotemaatika kajastamisega, siis Eestis ollakse üsna rahul. Nii jõudsid 2000ndatel Eesti meediat  analüüsinud  Laastik ja Vihalemm jõudsid tulemusteni, et narkoteema kajastatus 2002 a-l oli vastavuses statistikas ja  arvamusuuringutes  loodud pildiga.  Leiti, et meedia ei konstrueeri omaette (narko)maailma, vaid püüab teemasid avalikkuse päevakorda tuua tugineval sotsiaalstatistikale, ekspertanalüüsile jt. kättesaadavatele allikatele. Järeldati, et Eesti meedia  täidab  antud valdkonnas avalikkuse teavitaja rolli küllaltki hästi ja hoiab  narkomaania teemat stabiilselt avalikkuse päevakorras  (Laastik ja Vihalemm 2004). Hinnangud sõltuvad paljuski  valdkonnast, s.o. võib olla ongi Eesti meedias kõik nii hästi, s.t. Lääs hindab hoopis teisi aspekte kui meie, millest ongi tekkinud vastuolu.

 

Käesoleva uuringu teoreetilise raamistiku moodustab "agenda loomise" (agenda setting) teooria, ajakirjandus kui tegelikkuse rekonstruktsioon ja kriitiline diskursuse analüüs (van Dijk 1993, 1988a, 1988b,  Fairclough 1992, 1995 etc). Teada on, et lisaks tegelikkuse taastootmisele loovad meediatekstid ka ise uut reaalsust (Fairclough, Wodak 1997: 258). Tuleks välja selgitada, kuivõrd ajakirjandus peegeldab narkomaania probleeme ja kuivõrd loob ise ettekujutusi narkoproblemaatikast. Arvestades meedia ja sotsiaalse elu dialoogilist sidet, on reaalsuse ja meediareaalsuse vahekord meediauurimise üks põhiküsimusi (van Zoonen 1994). Tänapäeval on konstruktsiooniküsimused seotud enamalt jaolt diskursuse kriitilise analüüsiga ning tegelevad võimu, hegemoonia ning ideoloogia küsimustega (van Dijk 1993, Fairclough 1995, Harro 2003).

 

Minu uurimuse eesmärk on analüüsida narkomaania temaatika representeerumist Eesti meedias läbi ühe juhtumi analüüsi.  Samuti pakub huvi see, kuidas on muutunud meedia funktsioonid ja rollid ühiskonnas. Millised on muutused mingite sündmuste peegeldamiseks/ konstrueerimiseks meedias.

 

Narkomaania temaatikat meedias on oluline analüüsida, kuna just meedia kaudu on saanud tavainimesed informatsiooni narkootikumidest, kui Eesti kontekstis veel küllaltki uuest nähtusest ning meedias kajastatu kujundab ühiskonnas levivaid arusaamu ja suhtumisi.

 

 

2. Materjal, meetod 

Materjal: Tai narkojuhtumi osas analüüsisin Eesti ajakirjandusartikleid 1995.a. ja 2003.a. 1995 a-l, kui neli eestlast narkokullerit Tais narkootikumidega kinni võeti ja süüdi mõisteti, leidsin 51 artiklit.  2003. a-l, kui vangid tagasi Eestisse toodi, ilmus analüüsitud lehtedes 35 lugu. Need 86 kirjutist moodustasid tekstikorpuse antud juhtumi representatsiooni analüüsil.

 

Tai juhtumile lisaks analüüsisin 1990-94 aastate osas neid artikleid Eesti ajakirjandusest, kus üldse narkomaania temaatika kajastust leidis. Samuti analüüsisin 2000ndate aastate narkoäri kajastavad artikleid. Väljaanneteks olid valitud Postimees, Eesti Päevaleht, Sõnumileht, Eesti Ekspress, Äripäev, Õhtuleht, Post. 1990-1994. a-l lisaks Hommikuleht, Rahva Hääl, Liivimaa Kroonika, Liivimaa Kuller, Esmaspäev, Nelli Teataja ning ajakirjad. 

 

Meetodina  rakendasin ajakirjandusartiklite kontentanalüüsi ja kriitilise diskursuse analüüsi võtteid. Lähtusin eelkõige Fairclough’, Belli, van Dijk’i põhimõtetest.  Fairclough toob kokku keeleanalüüsi ja sotsiaalse teooria (Fairclough 1995). Minu põhihuviks oli, millised temaatilised diskursused eristusid Tai narkojuhtumi representatsioonil 1995 ja 2003. a-tel

 

 

3. Esimene vaatus: nelja eestlase vahelejäämine Tais 1995.a-l

 

3.1. Läve ületamise küsimus. Olgugi et 1990ndate aastate I poolel oli seoses narkootikumidega leidnud aset ka mõned konkreetsete isikute kesksed juhtumid (nt Soome tollis jäi vahele endine Eesti siseministeeriumi ametnik, vahistati Eesti Börsi peadirektor jne)[10], jäid kõik need juhtumid  meedias alaläviseks, piirdudes vaid paari looga. Nelja eestlase vahelejäämine Tais Bangkoki lennujaamas pälvis aga 1995.a. suvel Eesti meedias kõrgendatud tähelepanu. Analüüsitud väljaannetes leidus antud aastal sel teemal 51 lugu. Artiklite arvukust võib tõlgendada läve ületamisena meedias. Siit tõstatubki küsimus: miks nimelt see juhtum tekitas nii suure tähelepanu, mitte aga  Eesti Börsi peadirektori vahistamine?

 

3.2. Eestlaseks olemine. Seoses Tai juhtumiga toodi sisse rahvuslik mõõde. Seoses Tai juhtumiga toodi sisse rahvuslik mõõde. Nii pani näiteks ajakirjanik K. Karpa 27. juulil Eesti Päevalehes oma loo pealkirjaks Nelja eestlast ähvardab Tais surmanuhtlus, selle asemel, et öelda, et nelja kurjategijat ähvardab Tais surmanuhtlus.  Postimehe esimene uudis Tai juhtumi kohta kandis pealkirja Neli eestlast ja tšehh jäid Bangkokis kümne kilo heroiini väljaveol vahele.  Epp Alatalu kirjutas Postimehes: Tais vangistatud eestlaste kohta on endiselt vähe ametlikku infot (PM. 2.08.1995) jne.

 

 Nt ainuüksi kogu meediakajastuse esimeses artiklis (EPL 27.07.1995) esines sõna eestlane mitmeid kordi:

 

Nelja eestlast, kes üritasid 21. juunil Taist heroiini välja vedada, ootab Tai seaduste kohaselt surmanuhtlus. Eesti Päevalehe andmetel teatas keegi Bangkoki lennujaamas tollile eestlaste grupi kohta, et  see veab narkootikume. /.../ Eesti Päevalehe andmetel oli eestlaste rühmas lisaks neljale kinnipeetule veel kolm inimest. /…/Palo ei söandanud vastata küsimusele, kuivõrd reaalne on nelja eestlase väljanõudmine Eesti poolt[11] .

 

Eestlaseks olekut hakati justkui kaudselt vastandama kuritegevusele, (kuna eestlane on tubli, töökas, aus). Eestlaseks olek tingis kuriteo koosseisu puudumise, alatähtsustamise, ignoreerimise. ‘Eestlase’ taga peitusid positiivsed konnotatsioonid. Juhtumit käsitleti kui vahelejäämist, millel on negatiivsed tagajärjed, mida taheti  minimiseerida.

 

3.3. Kuritöö „puudumine“. Tai juhtumi kirjeldamisel eelistasid ajakirjanikud peamiselt pehmemaid termineid nagu vahele jäämine, tabamine,  mitte aga arreteerimine, vahistamine jms. Kullerite kohta öeldi peamiselt kinnipeetud/ tabatud,  mitte arreteeritud/ vahistatud/ kinnivõetud/ vms. Näiteid esimestest artiklitest:

 

Neli eestlast ja üks välismaalane jäid 21. juunil Bangkoki lennujaama tollis uimastite riigist väljavedamise katsel vahele [12]. Nad tabati Tai pealinna Bangkoki lennuväljal ./…/ Eestlaste rühmas oli lisaks neljale kinnipeetule veel kolm inimest, kes koos teistega 21.juunil narkootikumideveoga vahele ei jäänud[13]. Kinnipeetud istuvad praegu Bangkoki vanglas. /.../ Peeter Palo kinnitas, et Interpoli Eesti osakonnal pole veel andmeid, kui suur kinnipeetud heroiini kogus oli[14] .

 

Narkootikumide üle piiri vedu ei tajutud Eestis tollal karmi karistust vääriva kuritegevusena. Ei oldud (ajakirjanikud ja kirjasaatjad) surmanuhtluse kui sellise, vaid narkoveo puhul ohustanud surmanuhtluse vastu.  Narkootikumid vastandusid nagu nn  tõelisele kuritegevusele (mõrvad, röövid). Nt Postimehe lugeja kirjutas:

 

Isiklikult arvan, et antud teo puhul on karistus liiga karm. Hoopis teine lugu on kurjategijatega, kes sooritavad ettekavatsetud mõrva. [15]

 

3.4. Karistuse minimiseerimine. Erilise keelekasutuse taustal (eestlaseks olek ja kuriteo kooseisu mittetunnistamise), on arusaadav, et tekkis soov mõjutada karistuse määra vähendamise suunas. Kerkis üles probleem, et kui nad juba vahele jäid, siis peaks karistus olema võimalikult minimaalne/humaanne. Vähemalt osadel ajakirjanikel oli meediakajastuse alguses naiivne ettekujutus, et narkokullereid saab Eestist kaitsta või et kohtuprotsess ei toimugi Tais, vaid Eestis[16]. Kui kuller mõisteti süüdi, siis ajakirjaniku põhimure oli seotud nn kohtutulemuste leevendamisega:

 

Tai kohus mõistis 27-aastase eestlanna narkootikumide salakaubaveo eest eluks ajaks vangi. Eesti diplomaadid üritavad Bangkokis lõppenud kohtuprotsessil tehtud otsust leevendada ja sõlmida Taiga nn vangide vahetamise lepingu./…/ Eesti välisministeerium on Tais käimasolevate kohtuprotsessidega seoses hakanud astuma samme, et saavutada süüdimõistetutele õigus kanda oma karistus Eestis[17].

 

3.5. Lääs vs Ida (meie - nemad).  Negativism valati  artiklites välja Tai peale. Räägiti Taist kui metsikust maast, kus lääne inimese jaoks kummastav kultuur ja arusaamatu õigussüsteem[18]. Rõhutati, et  Eesti saab kohe-kohe kuuluma Euroopasse ning seisab inimõiguste eest.

 

…President vastas, et “Eestis ei ole alates 1990. aastast ühtegi surmaotsust täide viidud, vaid see on asendatud eluaegse vanglakaristusega. Me oleme teatanud, et lähemal ajal ühineme Euroopa Inimõiguste konventsiooniga, mis välistab surmanuhtluse. Ma tahaks öelda ka seda, et riigid, kus uimastusaineid toodetakse, on selle vastu võidelnud väga karmide vahenditega, selle eest karistatakse surmaga, just lõunapoolsetes riikides, Lõuna-Aasias ja Lõuna Ameerikas…. [19].

 

Ilmus ka mitmeid arvamuslugusid, kus kirjutati, et vaatamata sellele, et Tais narkootikumid/prostitutsioon on küll ametlikult keelatud, on seal isegi parlamendi liikmed seotud narkoäriga. Oma imidži parandamiseks, narkoäri ohjeldamiseks, on Tai kasutusele võtnud igasuguseid sanktsioone, kuid jääb endiselt seksturismi ja narkootikumide maaks[20].

 

3.6. Presidendi kaasamine. Nagu eelpool kirjutasin, ei nähtud narkokullerluses tollal just erilist kuritegu ning meie kaasmaalasi ähvardanud surmanuhtlus tundus muidugi liiast, mistõttu pöörduti abi saamiseks ka kõrgeim võimu poole. Postimehes kirjutati näiteks:

 

“Postimees” küsis eile president Lennart Merilt, kas Eesti kodanike surmamõistmise korral kirjutab ta Tai võimudele armuandmispalve. /.../. Olen kindel, et võimaluse avanedes, pöördun ma kahtlemata Tai valitsuse poole. [21]

 

Kuna presidendi poole pöördumine leidis aset juba esimestes lugudes (PM 28.07.95), siis lõi see kohe alguses juhtumi kajastusele tegu õigeksmõistmist nõudva oreooli. Presidendi lausung võimaliku Tai valitsuse poole pöördumise kohta levis suve jooksul lehest lehte[22] .

 

*

Oli ka vastandseisukohti. mis tulid esile peamiselt arvamustes ja lugejakirjades. Räägiti, et Tais arreteeritud noored inimesed on oma mõtlematu teoga rikkunud Eesti riigi mainet ning Eesti riigil pole vaja neid kaitsta, vähemalt mitte eelistada neid muudes riikides kinnivõetud eestisoost kurjategijatele.  (Born, E. (lugejakiri), Veldre, Ü.,  Liiv, A.[23]).

*

1995.a. kokkuvõtteks võib öelda, et tänu kaastähendustele tuli meediahuvi ning konnotatsioonid lõid Tai juhtumist diskursuse. Nii olid juba algusest peale sisse tõmmatud president ja  riik, so asi läks ‘suure kella külge’.

 

Kuna teema oli uus, siis ajakirjanik ei osanud justkui veel tabada olulist. Nt  ei pööratud erilist tähelepanu heroiini hinnale, planeeritud kasumile jms. Mõned lehed tõstatasid/tundsid huvi  antud teemade vastu (Pühapäevaleht, Eesti Ekspress), kuid kajastus jäi pooleli[24]. 1995.a kokkuvõtteks võib öelda, et ajalehtedes ei jõutud loo tuumani, kuritegu ei tulnud üldse välja, juhtunut ei analüüsitud.  Selle asemel loodi asenduskonstruktsioone. Oli teemasid, millest küll räägiti, kuid mitte nii palju, et oleksid diskursuseks arenenud (nt narkoretke taustast/ tagamaadest/ korraldamisest/ maffiast jms. 

 

 

4. Teine vaatus: Vangide tagasitulek 2003.a.

 

4.1. Esilolek ajakirjanduses. Vangid  saabusid tagasi Eestisse  2003 a-l kahes jaos: 13. mail ja 16. detsembril. Nende tulekuga seonduv oli meedias aastaringselt esil.  Leidsin kokku 35 Tai narkojuhtumit käsitlevat lugu (PM, EPL, SLÕL) 2003.aastal. Tagasituleku päevadel täienesid uudised reaalajas päevalehtede online versioonides[25].  Kullerite tagasitulek oli aasta lõpul ära toodud nt SLÕhtulehe aasta  tippsündmuste hulgas[26]. 

 

Ajakirjanike vastaskäik lennujaamas, fotod lehtedes ja intervjuud[27] – kõik see jättis mulje, et tegemist pigem kangelaste kui kurjategijatega. (Naised olid intervjuudest keeldunud, annavad siis, kui saavad vabaks[28]).  Olgugi et suhtumine ajakirjanduses polnud ehk enam nii soe kui 8 a tagasi, väljendus lugudes kaastunnet ja rõõmu, lõpuks on Eesti riigi jõupingutused kandnud vilja ning eestlased koju saamas.

 

4.2. Eestlaseks olemine. Olgugi et 2003 nimetati  nelja eestlast ka ‘Tai vangideks’ jms, jätkus eestluse rõhutamine. Näiteid uudiste jm pealkirjadest: 

 

Kolm eestlasest vangi pääsevad Taist Eestisse karistust kandma (PM Online 6. mai.)[29],  Kolm eestlast pääseb Tai vanglaõudustest [30], Eesti vangid õppisid ja sportisid Tais [31], Tai laseb veel kaks eesti narkokullerit koju[32]. Intervjuu plk: “Loodan, et Tai vanglasse ei satu enam ükski eestlane”[33], Teisipäeval kell 8.30 saabusid kodumaale seni Tai vanglas narkootikumide vedamise eest karistust kandnud eestlased .[34] jne.

 

4.3. Kuriteo puudumine. Loost loosse nimetati 1995. a-l juhtunut endiselt ‘vahelejäämiseks’, mis näitab, et kuritegu ei nähtud juhtunus ka 8 aastat hiljem. Mõned näited:

 

Tai vanglast kodumaale lastud Kazantseva ja Aron jäid 1995. aastal Tai ametivõimudele vahele suure koguse heroiiniga ja said 15-aastase vanglakaristuse. /…/ Varem on Tai võimud karistuse kandmiseks Eestisse lubanud Mare Haabu (37) ja Ervin Bernhardi (33), kes kuulusid samuti sel 1995. aasta suvepäeval Tai politseile vahele jäänud eestlastest narkokullerite rühma[35],

 

Siiski erinevalt 1995.a-st nimetati  nelja eestlast mõnikord ka ‘kurjategijateks’ ning tehtud ‘kuritööks’ [36], kuid see ei  domineerinud. Pigem nimetati loo tegelasi  2003. a-l ‘Tai vangideks’,  ‘kinnipeetavateks’ (ja “Eesti naisteks”). 2003. a-ks oli kinnistunud/domineeriv oli mõiste ‘narkokullerid’, mida 1995 veel eriti  ei esinenudki.

 

4.3. Raha, kui eestlasele tundlik teema. Erinevalt 1995.a-st tuli  2003.a-l  esile vangide siiatuleku finantseerimise küsimus Vahendati justiitsministeeriumi otsust, et vangid peavad ise maksma kinni oma sõidu Bangkokist Tallinnasse. Meedia oli justkui imestunud ning sellest räägiti mitmes loos. [37]

 

4.4. Jällegi presidendi poole pöördumine.  2003 a. räägib meedia taas Eesti presidendist kui  vangide võimalikust  päästjast. Lehtedes kirjutatakse mitmel korral sellest, et Tai ja Eesti vahelises vangide vahetuse leppe puhul jäi Tai poolel märkamata, et leping ei laiene Eesti presidendile. Näiteks kirjutas Eesti Päevaleht:

 

Taist Eestisse toodud kolmel vangil on vaatamata neile Tais mõistetud ülirangetele karistustele võimalus kiirelt vabadusse pääseda, kui nad paluvad presidendilt armu ja nende palve rahuldatakse./…/ "Juhul, kui Taist toodud kinnipeetavad esitavad Arnold Rüütlile armuandmispalve ja president selle rahuldab, võivad nad kas või homne päev vabadusse pääseda," ütles Markus BNS-ile. [38]

 

Kuid üllatuseks aasta lõpul meie president ei andnudki armu palunud narkokullerile armu. Detsembri lõpul  oli üksnes  SLÕhtulehes selle kohta väike uudis [39]. Meedia huvi järgnevalt vangide vastu kadus. 2004 ilmus vaid 1 lugu SLÕhtulehes suhteliselt kaasatundev lugu.[40]

 

Kokkuvõtvalt võib 2003.a. kohta öelda, et eristusid üldiselt sarnased aladiskursused nagu 1995 puhul (eestlaseks olemine, presidendi poole pöördumine jne). Kuritöö taustu ikkagi ei avatud ning juhtunut eriti  ei analüüsitud, mis muutis  loo käsitluse üsna piiratuks. Mõni 1995.a-l esil olnud diskursus, nagu Ida-Lääs,  2003ndal eriti välja ei tulnud, ehkki olid olemas varjatult teksti sees. Lisandunud oli uusi aspekte (rahateema). Loo käsitlus oli muutunud mõneti tõsisemaks (nt kullereid nimetati erinevalt 1995.a. ka ‘kurjategijaiks’ jms).

 

Avalik arvamus narkootikumidesse/narkoärisse on viimase 10 aasta jooksul Eesti ühiskonnas oluliselt muutunud. Kui 1994.a. ei peetud narkoprobleemi tähtsaks (Narusk 1999), siis praegu väärib narkoäri karmi hukkamõistu nagu  vägistamine ja tapmine[41] . Samas muutunud suhtumine narkoärisse vähemalt selle juhtumi põhjal meedias esile ei tulnud.

 

5. Tai juhtum vs  Emelai lugu

 

Võrdluseks uurisin üht teist narkoäriga seotud lugu Eesti meedias. Üksikjuhtumitest on suuremat meediatähelepanu pälvinud vaid  Eestis tegutsenud muusikute Emelai ja de Luna kokaiiniäri, millest kokku leidsin  sellest (2000-2004. a.) 56 lugu (EPL 22, PM 11, EE 7 ja SLÕL 16).

 

Erinevalt Tai juhtumist nimetati ajakirjanduses Emelai ettevõtmist sageli ‘kuriteoks’ ning loo tegelasi ‘kurjategijateks’.

 

Narkoäri idee autoriks peab politsei Emelaid, keda aastad tagasi karistati Rootsis sama kuriteo eest[42], Naise ülekuulanud politsei ei suutnud tollal tõendada Emelai osalust kuriteos, kuigi poplaulja oli Venezuelasse sõitnud veidi aega enne abikaasat [43]. Selle asemel, et titte kasvatada, jätkab noor naine kuritegevust, asudes oma abikaasale narkokullereid värbama[44]. Juba siis kahtlustas politsei, et uimastikuriteo organisaator oli Venezuelas tutvusi omav poplaulja[45] .

 

 

Selles loos räägitakse pigem  ‘vahistamisest’ kui ‘vahelejäämisest’:

 

Politsei vahistas rahvusvahelist kokaiiniäri ajanud mehe (plk) Tekst: Keskkriminaalpolitsei vahistas 27-aastase Tarvet Vaigu 15. juulil ja esitas talle esialgse süüdistuse suures koguses narkootilise aine salakaubaveo organiseerimises....[46]. Keskkriminaalpolitsei vahistas aastaid tagasi Eestis popmuusikuna kuulsaks saanud Emelai eelmise aasta jaanuari keskel, süüdistades teda laiaulatusliku kokaiiniäri korraldamises[47] .

 

Kui Tai kullerite kohta öeldi “seltskond” jms, siis Emelai loos pigem ‘jõuk’, ‘kuritegelik grupp’ jms.

 

Kokkuvõtvalt võib öelda, et Emelai narratiivi konstrueeriti teistmoodi kui Ta juhtumit, kus põhiline oli ‘meie’ rõhutamine, siin aga ‘teised’.

 

 

 

KOKKUVÕTE: 

 

Enne Tai juhtumit jäi narkotemaatika Eesti ajakirjanduses  muude diskursuste sisse. Üleminekuajal tekkis Lääne konteksti kõrvale narkotemaatika käsitlemisel kodumaine kontekst, mis hakkas diferentseeruma. Kuni Tai juhtumini jäi aga narkootikumidega seotud lugude käsitlus  meedias alaläviseks, piirdudes vaid paari looga.

 

Tai narkojuhtumi käsitlemine ületas aga läve meedias: 1995.a-l ilmus juhtumi kohta üle poolesaja artikli. Antud loo käsitlemise kaudu muutus narkotemaatika eestimaiseks, väljudes välismaisest kontekstist.

 

Tai juhtumi kaudu hakkas narko(äri) diskurus Eesti meedias konnotatsioone omandama. Narkomaania temaatika asetus suurde opositsiooni „meie - nemad (Ida/Tai)”. „Meie“ omandas sisu. Narkomaania temaatika käsitlus väljus hedonistlikust kontekstist (vanglas olek ei paku ju suurt naudingut): asi muutus tõsiseks.

 

Samas ei saa ajakirjanduse „tõsidust“ üle hinnata:  tegelikku pilti juhtunust meedia ei peegeldanud. Räägiti lugu, mis lugejatele oleks võinud meeldida ning seda tehti eestlaseks olemise jms diskursuste keskselt. Kuritöö olemus jms vaikiti maha. Tekkis kuritöö asenduskonstruktsioon. Ajakirjanikud ei tabanud 1995.a. tähtsaid momente (aine kogust/ hinda/ kasumit, kuid siit kooruks just salakaubitsemise mõte). Me ei saanudki teada kuritöö motiividest, mis sundis neid minema seda teed mööda, näiteks, misjaoks oli vaja seda raha, kas maja ostmiseks või võlgade katteks.

 

1995 aasta  aladiskursused olid eristatavad ka 2003.a-l puhul kui ”kangelased” tulid kodumaale tagasi. Võib öelda, et ajakirjandus selle korduse läbi konserveeris narkojuhtumite analüüsi. See järeldus käib küll ainult eestlaste kohta, kuna teistsuguse nahavärviga (Emelai) narkodiilereid nimetatakse õige nimega.  See on hea näide topeltstandardite olemasolust Eesti tänases ajakirjanduses.  Oleks võinud ju oodata, et vahepeal on meedia küpsenud ja hakkab analüüsima Tai juhtumit kui kuritegu.

 

Ajakirjandus ei peegeldanud Tai loos tegelikke sündmusi 1995 ega ka 2003ndal aastal. Ühiskond oli muutunud, kuid meedias järgiti narkojuhtumi käsitlemisel vana liini. Antud näide kinnitab seda, et meedia ei peegelda reaalsust vaid on kinni müütides,  süvastruktuurides. 

 

 

 

Viited

 

Bell, A. (1998). The discourse structure of news stories. In: Bell, A.;  Garret, P. (Eds.). (1998). Approaches to Media Discourse. Blackwell Publishers, Oxford 1998.

 

Beyerstein, B; Hadaway, P. (1990). On avoiding folly. Journal of Drug Issues 20 4 (1990), pp. 43-57.

 

Boyd, S. (2002). Media constructions of illegal drugs, users, and sellers: a closer look at Traffic. International Journal of Drug Policy; Nov2002, Vol. 13 Issue 5, p397, 11p.

 

Elliot, A.J; Chapman, S. (2000). 'Heroin hell their own making': Construction of heroin users in the Australian press 1992-97. Drug & Alcohol Review, Vol 19(2), Jun 2000. pp. 191-201.

 

Fairclough, N. (1992). Discourse and Social Change. Polity Press, Gambridge.

 

Fairclough, N. (1995). Media discourse. Edward Arnold, London, New York, Sydney, Auckland.

 

Fairclough, N.; Wodak, R. (1997). Critical Discourse Analysis. Discourse as Social Interaction. In Discourse Studies: A Multidisclipinary Introduction, Ed by T.A. van Dijk. Vol.2. SAGE  Publications, London, Thousand Oaks, New Delhi.

 

Harro, H. (2001). Changing journalist conventions in the press. Empirical studies on daily newspapers under different political conditions in 20th century Estonia. Oslo: Faculty of Arts, University of Oslo.

 

Harro-Loit, H. (2003). Missugust tegelikkust konstrueerivad uudised? Keel ja kirjandus,  nr 5, lk 366-370.

 

Hartman, D. M; Golub, A. (1999). The social construction of the crack epidemic in the print media. Journal of Psychoactive Drugs, Vol 31(4), Oct-Dec 1999. pp. 423-433.

 

Laastik, L.; Vihalemm, T. (2004). Narkomaania representatsioonid Eesti ajalehtedes 2002. aastal. Uurimisraport. Tervise Arengu Instituut, Tallinn.

Lauristin, M.; Vihalemm, P. 1997. Recent Historical Developments in Estonia: Three Stages of Transition (1987–1997). M. Lauristin and P. Vihalemm (Eds.), Return to the Western World. Tartu: Tartu University Press.

Merriam, J. (1989). National media coverage of drug issues, 1983-1987. Shoemaker, P. Communication campaigns about drugs: Government, media, and the public. Hillsdale, NJ: Lawrence Erlbaum Associates. Lk. 21-9.

 

Murji, K. (1998) The Agony and the Ectasy: Drugs, Media and Morality. In: The Control of Drugs and Drug Users: Reasons or Reaction? Edited by Ross Coomberg. Harwood Academic Publishers.

 

Narusk, A. (1999). Sotsiaalsete probleemide teadvustamise “sootundlikkus”. A. Narusk (toim.). Argielu Eestis 1990ndatel aastatel. Elanikkonnaküsitlustel “Eesti 93” ja “Eesti 98” põhinev sotsioloogiline ülevaade, lk 106-109. Tallinn: TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituut.

 

Paimre, M. (1995). Uimastiprobleem 1994.a. Eesti kollastes ajalehtedes. Diplomitöö / TPÜ Sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakond. Tallinn 1999.  162 lk..

 

Paimre, M. (1999). Narkotemaatika Eesti loetavamates nädalalehtedes 1993 – 1995.a.:  Bibliomeetriline aspekt.  Magistritöö / TPÜ Sotsiaalteaduskonna infoteaduste osakond. Tallinn 1999.  95 [15] lk.

 

Reinarman, C. and Duskin, C. (1999). Dominant ideology and drugs in the media. In: J. Ferrell and N. Websdale, Editors, Making trouble: cultural constructions of crime, deviance, and control, Aldine de Gruyter, New York (1999), pp. 73–87.

 

Tuchmann, G. (1978). Making news. A study in the construction of reality.  New York. Free Press.

 

Törrönen, J.  (2004). Finnish newspapers' positions on drug policy between 1993 and 2000. Contemporary Drug Problems; Spring 2004, Vol. 31 Issue 1, p59, 30p.

 

Vihalemm, P. (ed.) (2002). Baltic Media in Transition. Tartu University Press.

 

Van Dijk, T.A. (1988a). News Analysis. Case Studies of International and National News in the Press. Hillsadale, NJ: Lawrence Erlbaum Assoc. (LEA).

 

Van Dijk, T.A. (1988b). News as Discourse. Hillsdale, NJ. Lawrence Erlabaum.

 

Van Dijk, T.A. (1993). Principles of critical discourse analysis. Discourse & Society. Vol 4 (2), 249-283. SAGE, London, Newbury Park and New Delhi, London.

 

Van Zoonen, L. (1994). Feminist Media Studies, Media, Culture and Society Series. SAGE Publications.