Kinkimine tarbimiskultuuri kontekstis

Teesid

Sellist tarbimiskultuuri osa nagu kingituste tegemine on peetud tarbimiskultuurile iseloomulikule kommertsialiseerumisele kõige kauem vastupidanuks. Tarbimisideoloogiale omasel moel tähendab kinkimine isiklike suhete valamist asjade vormi. Suhete kaubastumine tuleb eriti teravalt esile raha kinkimisega, mille numbrilise väljenduse peitmiseks on aga mitmeid võimalusi. Raha kinkimisele vastanduvad isetehtud kingitused. Kinkimist käsitletakse kui kommunikatsioonipraktikat, mille käigus püütakse eseme või mittemateriaalse asja esitlemisega seonduvaid väärtusi ja tähendusi kingi saajale üle kanda. Samas kätkeb kingi saamine kohustust sellele reageerida. Ühepoolseid kinke saab käsitleda võimusuhte avaldusena. Omaette probleem on, kuidas muuta masstoodetud kaubad kinkideks.

Uurimaks kingituste tegemist eesti tarbimiskultuuris, viidi TPÜ tudengite seas läbi ankeetküsitlus. Küsitluses uuriti milliseid kingitusi tudengid saada tahavad ning milliseid ja kellele nad ise selliste tähtsündmuste puhul nagu sünnipäev, jõulud, valentinipäev ning abiellumine kingitusi teevad. Samuti küsiti kas, mis puhul ning millisel moel on aktsepteeritav raha kinkimine ning kuidas sellesse suhtutakse. Küsitluse tulemusi analüüsides testiti hüpoteesi kingituste toimimisest võimalike võimusuhete kandjatena ning vaadeldi hinnanguid raha kinkimisele ning arutleti, kuivõrd kaubastunud on isiklikud suhted tänapäeva tudengite näitel.

Sissejuhatus

Meie ratsionaliseeruvas ühiskonnas, mida dikteerib majanduse ja turu moraal ning kasum, näib kingituste tegemine olevat kontrastne ja vastuoluline nähtus. Mis mõte on tänapäeva üha praktilisemas maailmas veel kinkidel, vabatahtlikul ajaraiskamisel asjade muretsemisel ja siis nende äraandmisel teistele? Millist funktsiooni kingid omavad? Mis on neis nii väärtuslikku, et me ei peaks nende tegemisest loobuma? Käesolev uurimus püüab neile küsimustele vastust leida. Uuritakse, mis on kinkimise olemus ning kuidas see tänapäeva ühiskonnas toimib. Tudengite näitel vaadatakse empiiriliselt mõningaid kinkimisega seotud küsimusi nagu kingisaajate ringi, mis puhul kingitusi tehakse, ise kingituste valmistamist ning raha kinkimist. Uurimuse läbiviimiseks saadi inspiratsiooni 2001. aasta Euroopa Sotsioloogide Liidu konverentsi tarbimissotsioloogia sektsioonist, eriti Dimitri Mortelmansi ja Dave Sinardet’ ettekandest teemal „Kaubastumine ja raha kui kink“, millele ka antud töös viidatakse.

TEOORIA

Mis on kinkimine?

Antropoloogia käsitleb kinkimist kui rituaali, mis sisaldab endas tähenduse ülekandmist. Üks inimene valib ja esitleb tarbekaupu teisele, tõlgendades mingit asja oma vaatenurgast ja soovides kingi tähenduslikke omadusi saajale üle kanda. Näiteks naine, kes saab kingiks kleidi, peab end määratlema saadud kleidi stiili terminites, lillede või šokolaadi kinkija võib küsida õrnust või magusust. Ka vanemate poolt lastele antud kingid on motiveeritud tähenduste ülekandest. Need näited viitavad, et asjad on inimestevahelise kommunikatsiooni võimsad mõjutajad (McCracken 1988, cit Lury 1996:13). Samas ei pea alati kinkima elusolenditele: annetatakse ka vaimudele, loodusjõududele ja surnutele, ohverdatakse asju, aga ka elusid. Kinkimispraktika juured on seega esivanemate ohvriandides.

Kinkimist võib vaadelda kui inimestevahelist dialoogi, mis toimub asjade vormis. Nagu iga kommunikatsiooniakt, on ka kinkimine oma loomult ambivalentne ning hõlmab kommunikatsiooniprotsessile omaselt saatjat, kes sõnumi kodeerib ehk kingi teeb ning vastuvõtjat, kes peab kingitust tõlgendama ja võimalusel sellele reageerima (vt joonis 1). Kinkimisrõõmu kõrval seonduvad kingituste tegemisega tihti ka mure, ärevus, hirm ja pinge (McGrath, Sherry & Levy 1999:432): kas kingiga ikka väljendatakse sobivat sõnumit, kas sai välja valitud õige kingitus, kas see ikka kingi saajale meeldib ning lõpuks, mis mulje kingitus minust kui selle tegijast jätab. Samas on ka kingi saaja ärevuses, mõeldes millise kingi vääriliseks teda peetakse. Ebameeldivate üllatustena tulevad kingid ajavad nutma, hirmutavad ja häbistavad nii kingi tegijat kui kingi saajat, samas kui nö täppi läinud kingid tekitavad rahulolu mõlemas pooles ja annavad märku õnnestunud kommunikatsioonist ehk sellest, et teineteisest on õieti aru saadud.

Pnina Werbner (1996:144) juhib tähelepanu asjaolule, et kui muidu püüavad tarbijad midagi ostes rõhutada oma stiili, siis kingituste saamise hetkel (eriti kui saaja saab kinke massiliselt nagu sünnipäev ja jõulud või pulmad) on nad passiivsed vastuvõtjad ning neist väljapoole jäävate määratluste kehastajad. Kingisaaja identiteet on talle korda minevate inimeste poolne kujuteldav konstruktsioon temast. Ideaalis tõlgendab kingiandja kingisaajat oma unikaalsest vaatenurgast ja rõhutab just neid saaja imago aspekte või isiklikke omadusi, mis on nende vahelises suhtes kõige märkimisväärsemad. Kingi saaja seatakse kokku mitmete personifitseerimiste kaudu. Sellest vaatenurgast on kinkimine mitte identiteedi peegeldamine ja subjektiivsuste väljatoomine, vaid interaktiivne osasubjektide üleskerkimine, mis on määratletud väliste suhete kaudu (Werbner 1996:144). Vastavalt saavad kõigist kingisaajaist kingiandjate kujuteldavate projektsioonide kuulekad subjektid. Kingitud asi pole ka ise passiivne. Isegi siis, kui ta on andja poolt maha jäetud, kannab ta endas midagi andjast ning valitseb seega saaja üle (Mauss 1966, cit Godelier 1999:16). Seega asjad toimivad, kui inimeste laiendid.

Huvitav on kingituste puhul asjaolu, et nende tegemine tähendab vabatahtlikult millegi omanikule kuuluva ülekandmist kellelegi, kes ei saa selle aktsepteerimisest keelduda ning tunnetab vajadust midagi vastu kinkida. Maurice Godelier (1999:10) küsib Marcel Mauss’i teooriat (1966) kokku võttes, miks on nii paljudes ühiskondades, erinevatel ajastutel ja erinevates kontekstides indiviididel või gruppidel kohustus mitte ainult anda, vaid kui keegi annab, siis ka vastu võtta ning tunda midagi vastu võttes kohustust sellele võrdse või millegi paremaga vastata? Mauss’i (1966, cit Godelier 1999:111) arvates tekitab kinkimise fenomeni asjaolu, et andmine tekitab saajas võlatunde. Kui mingi asi ära anti, anti sellega ühes midagi enda isikust ja tahetakse varem või hiljem midagi vastu saada. Asjadel näib olevat jõud, mis paneb nad ringlema ja omaniku juurde ühel või teisel moel tagasi tulema nagu religioossele ja moraalsele käsitlusele kohale: hing ja vaim pöörduvad tagasi oma sünnikohta (Godelier 1999:15). See mõttekäik vastandub levinud altruistlikule kinkimisideoloogiale, mille kohaselt kingitusi tehakse tasuta ning nende eest ei taheta midagi vastu saada.

Werbner (1996:138) märgib, et hüperreklaamimine, lõputu poodide külastamine, kaupade valimine, kulutatud summad, ostetud kaupade uudsus, õnnetunne kallist toidust, alkoholist, maiustustest, teleka ees veedetud tundidest, nauditud vabast ajast – kõik see teeb jõuludest postmodernse tarbimise festivali selle parimas väljenduses. On märgatav, et jõulude ajal raiskame enam, kui endale tavaliselt lubada saame. Aasta viimase kuu kulutused ületavad tihti sissetulekuid, just siis on tööl boonuste maksmise aeg, aasta alguses on tarbimispuhkus. Kulutatud summad võivad olla üsna hävitavad, isegi kui iga asi, mida otstetakse, pole väga kallis. See näib viitavat, et kingituste tegemine on jätkuvalt oluline, või siis on ikkagi tähtis kingituste rahaline väärtus. Inimesed on sunnitud ostma ja kulutama ebaratsionaalselt, kuniks nad tunnevad end teatud klassi liikmetena, mis paneb maha kulutuste tähised. Sund anda enam, kui saab endale lubada, määrab suhete kirjeldamatu väärtuse, mida jõulukingid kehastavad. Kui kingid akumuleerivad isiklikku sümbolilist kapitali, siis jõulud sunnivad enam-vähem sama sissetulekuga inimesi ostma oma lastele enam vähem sama kalleid kingitusi. Nagu teised kaubad, on ka kingitused sotsiaalsed markeerijad, mis jagavad nende tegijad-saajad tarbimisklassidesse (Bourdieu, 1984, 1992). Kinkija võib seega kingitust tehes ka kingi saaja isiku ja soovid tahaplaanile jätta ning keskenduda kinkimisaktiga hoopis enese esitlemisele või/ja oma staatuse demonstreerimisele. Seega ei tähenda kinkimine alati vaid selle jagamist, mis sul on, vaid ka võitlust selle eest, mis sul on ja kes sa oled (Godelier, 1999:7). Goodwin jt (1990, cit Mortelmans & Sinardet 2001:16) näitasid, et naised on kinkimisel enam kingi saaja isikust lähtuvad kui mehed.

Ühepoolne kinkimine

Asjad vahendavad ja loovad inimestevahelisi suhteid. Godlier (1999:12) juhib tähelepanu asjaolule, et kinkimisakt tekitab andja ja saaja vahel samaaegselt kahesuguseid suhteid. Esiteks loob see solidaarsuse suhte, kuna andja jagab saajaga midagi talle kuuluvat, vähendades seega andja ja saaja vahelist sotsiaalset distantsi. Näiteks kingivad sõbrannad tihti üksteisele oma isiklikke asju või vahetavad neid, mis teeb nende suhte sümboolselt tugevamaks. Teiseks loob kingi andmine aga ülemuslikkuse suhte, kuna see, kes kingi saab ja seda aktsepteerib, leiab end kingi andjale võlgu olevat ning ennast temast sõltuvuses olevana vähemalt seniks, kuni ta pole midagi vastu kinkinud. Seega sünnib ebavõrdsus saaja ja andja staatuses, mis võib muutuda hierarhiaks juhul, kui kingile ei vastata või kui hierarhia on juba olemas, siis väljendab kink seda ja muudab selle loomulikuks. Andja ja saaja vaheline sotsiaalne distants suureneb, kuna üks on teisele võlgu. Kinkimine on seega ambivalentne protsess, millega kaasneb vastanduvaid emotsioone ja jõude. Erinevalt tavapärasest arusaamast kinkimisest kui heldusest võib see ühepoolseks jäädes olla samal ajal ka omamoodi vägivallaakt (Godelier, 1999:12). Kingitus on seega kui väljakutse, millele tuleb vastata, kuna ühepoolne kinkimine loob domineerimist. Seetõttu tunnevad tasuta saadud kingi saajad sundust vastata, kui andja-saaja vahelisest suhtest saadakse aru kui võrdsest.

Werbneri (1996:137) arvates sarnanevad klassidele baseeruvad tarbimisühiskonnad varaste hierarhiliste ühiskondadega, kuna nad säilitavad hierarhilist kingituste majandust. Selliseid majandussüsteeme iseloomustab ühepoolsete kinkide sümboliline domineerimine, rituaalne andmine ülematelt alamatele pühadel ja tseremoniaalsetel puhkudel. Ühepoolne andmine on üldistatud vahetuse vorm, kus ei oodata otsest vastamist samaga (a annab b-le ja b annab c-le ning a ei võta b-lt ja c-lt kingitusi vastu) ning kingi saaja on võimeline vastama vähemhinnalise kingitusega. Selline sümboolne vahetus on tüüpiline kihistunud ühiskondades, kus tööjõu ekspluateerimise normaalne suund on vastupidine kingituste tegemise suunale rituaalsetel juhtudel. Pehme domineerimisena teenib ühepoolne kinkimine võimu hoidmist (Bourdieu 1990:128, cit Webner 1996:137). Kinkidega aheldatakse nende saajad sümboolselt allutatuse ja võimu ahelasse, mida legitimeeritakse kui ‘loomulikke’. Seeläbi taastoodetakse järeleandlikke subjekte – indiviide, perekondi, korporatiivseid organisatsioone aga ka rahvust.

Mauss (1966, cit Werbner 1996:138-139) leiab, et ühepoolne kinkimine on oma olemuselt ohverdamine, kaupade hävitamine jumala ees teiste inimeste silme all. Erinevalt vastastikusest kinkimisest, mis aja jooksul tasakaalustub, ei eelda selline ohverdav andmine vastukinki. Võimalus niimoodi oma ressursse raisata on staatusemäng. Võõrandades rikkuseobjektid teistele, pillavad andjad oma vara ning hävitavad end olemuslikult eesmärgiga sümboolselt oma üleolekut kinnistada. Sponsoreeritud jalutuskäikude, rahvajooksude, ujumisvõistluste jmt viljad tuuakse televisiooni kaudu kodudesse, eriti siis kui jõulud lähenevad (Werbner 1996:140). Heategevuslike annetajatena saavad tuntuks inimesed, linnad ja firmad, kes on olnud kõige heldemad ning seega kõige enam oma jõupositsioone kindlustanud. Algselt religiooniga seotud heategevus eksisteerib ka väljaspool usuga seotud asutusi, vahendajateks kolmanda sektori organisatsioonid, vahel ka riik.

Uuringud (Werbner 1996:139) näitavad, kuidas jõuludeaegse kinkimise vood on suunatud hierarhiliselt allapoole: rikastelt vaestele, meestelt naistele ja vanadelt noortele. Werbner (1966) kirjeldab olukorda Suurbritannias, kus heategevuslik andmine ise on suur meediasündmus, järgmiselt: Avalikkuse liikmed annetavad, nautides ise samal ajal artistide etteasteid, kes lõbustavad neid tasuta „humanitaarsetel põhjustel“. Selle tulemusena kogutakse jõulude ajal miljoneid vaestele, invaliididele, Aafrikale. Jõulude ajal kirikutes, pubides ja supermarketites ringi jalutavatel jõuluvanadel on punase ja valgega dekoreeritud korjanduskarbid käes. Töötajad mitte ainult ei saa oma ülemustelt jõuluboonuseid, vaid tihti mobiliseeruvad nad ka ise, et annetusteks raha koguda. Jõuluannetused rahvusvahelistele abiagentuuridele ja heategevusasutustele nagu Oxfam või UNICEF “laiendavad kodanike ideid humaansuse piiridest” (Levì-Strauss 1996:166, cit Werbner 1996:152). Huvitav on asjaolu, et määratledes end kui andjaid, sümboliseerib läänemaailm valitsevaid ülemaailmalisi hierarhilisi suhteid põhja ja lõuna vahel. Humaansuse sildi all eksporditakse ka lääne hegemooniat.

Kingid leevendavad nii andja kui saaja puhul ebavõrdsuse valu, pehmendavad domineerimise suhteid. Võimu kandjad maksavad allutatute kannatused justkui kingitustega kinni ning õigustavad selle teoga oma domineerimise meetodeid ning nende tegevuse tagajärjel valitsevat olukorda. Lapsed, vaesed, haiged, jt abivajajad aitavad täiskasvanutel jõulude ajal olla moraalselt paremad inimesed (Werbner 1996:155) andes neile hetkeks võimaluse oma süümepiinadest vabanemiseks ja patukahetsuseks, et siis taas uue hooga vanaviisi jätkata. Ühepoolsete kinkide saajad, näiteks firma töötajad või lastekodud, on aga iga aastaste jõuluannetustega sedavõrd harjunud, et nad oleksid ilmselt pahased, kui see ressursivoog ühel aastal katkeks ega hooliks võrdsematest suhetest kuigivõrd.

Kaubad ja kingid

Vaatamata sellele, et inimestevahelised suhted muutuvad aina vähem ja vähem isiklikeks, pole kinkimine kaotanud oma isiklikku ja vabatahtlikku loomust, vastasel korral ei tunnetataks vastavat tegevust kinkimisena, vaid näiteks maksu maksmisena. Kingiturgu on peetud kaubastumisele kõige kauem vastupidanuks (Mortelmans & Sinardet 2001) ehk siis vahetusprotsessiks, mis ei allu otseselt turureeglitele. Don Slater (1997:26-27) leiab aga, et tarbimiskultuuris saab kõiki objekte ja tegevusi nagu ka sotsiaalseid suhteid kaupadega vahetada, kuivõrd igapäevaelu ja identiteete taastoodetakse suures osas just kaupade kaudu. Seega ei näe ta kinkide puhul neile omistatud erilist pühaduse ja enneolematu sümboolsuse aurat.

Pnina Werbner (1996:137) toob välja, et kinkimine on protsess, mille käigus konverteeritakse tarbijaturult ostetud, enamasti masstoodetud anonüümsed kaubad isiklikeks ja pühadeks kinkideks. Siinkohal võime veelkord küsida, mille poolest kinkimise protsess eriline on ning kuidas see toimub? Kinkimiseks saada olevad objektid on ebaisiklikud massikaubad (Carrier 1991 cit Mortelmans & Sinardet 2001:4 ja Carrier 1995:146 cit Werbner 1996:149). Kui asjad pole kellegi teadaoleva inimese töö otsene tulemus, näiteks mõne lähikondlase poolt valmistatud, siis tekib pinge: vajadus, et anonüümne objekt väljendaks mitteanonüümse kingi andja identiteeti. Mis eristaks kinki kõigist teistest asjadest poes? Kuidas saada üle sellest, et kingid on anonüümsed masstoodetud kaubad, mida igaüks võib poest osta? Mortelmans & Sinardet (2001) toovad oma artiklis välja neli erinevat momenti.

Üks lahendus oleks jätta masstoodetud objektid ostmata ning valmistadagi kingid ise nagu arhailistes ühiskondades. Cheal’i uurimus (1987:158, cit Mortelmans & Sinardet 2001:4) näitas, et isetehtud kinke hinnatakse saajate poolt kõrgelt, kuna need on kõige isiklikumad kingid, mida võib ette kujutada. Samas leiavad Mortelmans ja ja Sinardert (2001:4), et ise kingituste tegemine pole väga levinud, kuna see on aeganõudev. Aga kahtlemata vastanduvad isetehtud kingid oma unikaalsuses poes saada olevatele kaupadele kõige enam.

Teine võimalus on muuta kaubad kinkideks – proovida siirdada tähendus indiviidi maailmast äsjaostetud kaupa (McCracken 1986:79, cit Mortelmans & Sinardet 2001:4). See on Carruthers’i ja Espeland’i järgi (1998:1395, cit Mortelmans & Sinardet 2001:4) võimalik, kuna kingi ja kauba eristus ei puuduta objekti ennast – vastupidi, see sõltub rollist, mida kingitav asi mängib ja kuidas seda tunnetatakse. Siin on tähtis, millisel kujul ja kuidas kingitus üle antakse. Traditsiooniline viis, kuidas kaubast kinki tehakse, on kingituse pakkimine, selle sisu peitmine. See on praktika, mis on Caplow (1984:1310, Mortelmans & Sinardet 2001:5) uurimuse järgi peaaegu kohustus nagu hinnasildi kõrvaldaminegi. Samas juhivad Mortelmans & Sinardet (2001:5) tähelepanu asjaolule, et paljusid kinke pakitakse tänapäeval juba poodides, kus need ostetakse. Samas on siin kinkijal võimalus pakendi kujundust valida ja kingitust sedasi veidi personifitseerida. Ka kaart ja omaloodud mõttetera või salmi kirjutamine aitavad poekinki isiklikumaks muuta.

Kolmas tee ei sobi neile, kes saajat hästi ei tunne – kui kaup on selgelt midagi, mis näitab, et andja teab, mida saaja vajab ja ta on näinud kurja vaeva selle leidmiseks tuhandete teiste asjade seast, siis saab kaubast isiklik kink. Parim kingitus näitab üksikasjalikku teadmist saajast ja kinkija-saaja vahelisest suhtest (Zelizer, 1994:81-83, cit Mortelmans & Sinardet 2001:5). Carrier (1993:63, cit Mortelmans & Sinardet 2001:5) arvab, et selles valguses on jõulushoppamine suhteid mitte kaubastav vaid vastupidi dekommodifitseeriv: valides pikaajalise valikuprotsessi tulemusena välja erilisi objekte, muudab ostja need eristumatutest massiobjektidest kaupluses erilisteks asjadeks. See nõuab ostjalt lisaks põhjalikule teadmisele kingi saajast samuti aja investeerimist nagu ise kingi meisterdamine. Pieters ja Robben (1984, 1992, cit Mortelmans & Sinardet 2001:5) toovad välja, et mida suuremaid käitumuslikke kulusid (hind, kujutlus, maitse, talent, aeg) andja on teinud, seda enam kingitust saaja poolt väärtustatakse. Sherry (1992:5, cit Mortelmans & Sinardet 2001:5) uurimus näitas, et selliseid kinke ei tooda kunagi poodi tagasi. Kink, mis ei olnud seotud aja ja pingutustega, nii psühholoogiliste kui füüsilistega jääb kaubaks ega muutu kingiks ning ei ole seega eriti hinnatud. Sama kehtib tüüpiliste, nö kindlate ja ähmaselt igavate kinkide puhul nagu fotoalbum, küpsisepakk või ilmetu vaas aga ka valmis jõulupakendid poes. Kuna neid kinke on lihtne leida ja neid võib kõigile pakkuda, siis esindavad nad distantsi ja ei ole saaja poolt hinnatud (Shurmer 1971:1244, cit Mortelmans & Sinardet 2001:5). Mitteeristavate kinkidena peetakse neid tihti halvimateks kinkideks, mida tavaliselt valitakse hinna järgi.

Kingituse puhul väärtustatakse selle rahalise väärtuse varjamise ja üllatuse momenti, Üllatuse moment tekib, kui me ei tea, mida kingitus sisaldab (kingituse sisu pole eelnevalt kokku lepitud). Üllatuse moment on suurem ka siis, kui me ei tea, kes on kingi taga, mis kõrvaldab ühtlasi ka otsese vastukingi tegemise kohustuse. Kingituse tegija isikud on kõige enam varjatud jõulude ajal kui kinkide vahendajatena tulevad mängu jõuluvana või päkapikud. Werbner (1996:142) toob välja, et jõuluvana on vaatamata oma eale ebaharilikult hea tervise juures, ta ei jää peaaegu mitte kunagi haiguse tõttu tulemata, ning on tugev ja füüsiliselt ülivõimekas, läbides öösiti saaniga pikki vahemaid, juhtides oma põtru ning tassides suurt hulka kingitusi. Vajame jõuluvana meie kinkide üleandmiseks, et varjata nende allikat ja olemust, isegi siis kui me suureks kasvame. Teisisõnu täidab jõuluvana kingituste pühaks muutja rolli, ta on vahendaja, kes muudab kingid ohvriteks olles samas ka materialismi ja hedonismi jumal kaasaja tarbimiskultuuris (Belk 1989 cit Mortelmans & Sinardet 2001:2). Illusioon jõuluvana olemasolust peab säilima, kuna vanemate poolt lastele antud kingid eeldatakse olevat antud tasuta, ilma igasuguse mõtteta vastusaamisest[i].

Raha kinkimine

Asjast teeb kingi hea kavatsus, mõte on see, mis tõeliselt loeb. Hea kink meenutab kinkijat, mis on kingituse puhul olulisem kui asi ja selle väärtus ise. Carrier (1991:25, cit Mortelmans & Sinardet 2001:5-6) arvates ei tohiks kinkidest mõelda kui objektidest ja kindlasti mitte nende rahalisest väärtusest. Selles kontekstis tundub raha kinkimine täiesti välistatuna: raha distantseerib inimesi, teeb nad võõraks (Simmel 1978, cit Mortelmans & Sinardet 2001:6). Kuna raha on „kerge kingitus“ ehk temaga on seotud äärmiselt madalad käitumuslikud kulud, siis üldiselt sellist kingitust ei hinnata. Tavapärase vahetusühikuna pole raha seotud ei kinkija ega saaja identiteediga ning ta kaubastab suhet (Mortemals & Sinardet 2001:6), andes sellele konkreetse rahalise väärtuse ning muutes selle täpselt võrreldavaks ühikuks. Raha on meie ühiskonnas tugevalt turuvahetusega identifitseeritud, mis annab sellele tugeva majandusliku tähenduse. Raha kinkimist võidakse tunnetada kui patroneerimist, jootraha andmist või altkäemaksu (Mortelmans & Sinardet 2001:17) ning seostada korruptsiooniga. Paljudes olukordades profaanne raha vägistab ja ohustab kingiandmise vaimu, mis peaks olema püha tegevus (Mortelmans & Sinardet 2001:6, 18). Raha kinkides toimib ülim ratsionaalsus kinkimise mõtte arvelt, kingi tegemise sümboolsuse arvelt.

Märkamata raha kinkimise kaasnevat kinkimise olemuse muutust, õigustatakse tihti raha kinkimist nn tõelise kingi valimise võimaluse andmisega kingi saajale. Samuti tuuakse raha kinkimise põhjenduseks soovi toetada raha saaja vajadust millegi kallima ostmiseks, mille muretsemine saajal muidu üle jõu käib või mille kinkimist ei kannata kingi tegija rahakott. Joel Waldfogel (1996) näitas oma Ameerika tudengite küsitluse tulemustes, et pühade aegse asjade ostmisega kinkideks läheb osa muretsetud asjade materiaalsest väärtusest kaduma: kingiks saadud asjade materiaalset väärtust hinnatakse saajate poolt ligi kümnendiku võrra väiksemaks kui on hind, mida maksid nende eest kinkide tegijad. Klassikalisele majandusteooriale toetudes arutleb Waldfogel, et selles pole midagi üllatavat: ise endale asju valides maksimeerime nende kasumlikkust enam kui lastes teistel meile asju valida, kuna tunneme iseennast kõige paremini. Sellises, vaid majanduslikus mõttes, on sellised kinkimissündmused nagu jõulud seega tõepoolest raiskamine. Tuues mängu kingituse materiaalse poolega kaasas käiva sümboolse poole, leiab Waldfogel aga, et vaatamata nö materiaalsele kaole, ei hinnata kingitud asja tänu kingiga kaasnevale mõttele vähem. Kinke väärtustatakse kõrgelt tänu kinkimise sümboolsusele ka siis, kui asi ise kingi saajale ei meeldi. Kuid see ei välista asjaolu, et materiaalsest vaatenurgast hinnatakse kingitud asju madalamalt kui nende eest makstud hinda. Waldfogeli järgi oleks seega raha kinkimine ratsionaalne viis materiaalset kaotust vältida. Walfogeli (1996) uuringus olid tudengid erinevatel kinkimispuhkudel kinkinud raha vanavanematele 58% kinkimisjuhtudest, tädidele-onudele 37%, vanematele 8%, muudele sugulastele 5%, olulistele lähedastele (significant other) ja sõpradele 2% kinkimisjuhtudest. Waldfogel arvas, et vanavanemate ja tädide-onude puhul on suurem oht kingiga eksida, midagi ebavajalikku, mitteväärtustatavat kinkida ning seepärast kingitaksegi neile lähikondlastele kõige enam raha. Raha andjad käituvad siin seega nii nagu oleks kingi materiaalne väärtus oluline. See on aga vastuolus kinkimise sümboolse ideega, kus väärtustatakse kinkimist ennast enam kui kingitud objekti. Kuigi kingitud asi kehastab kinkimist, on selle rahaline väärtus teisejärguline.

Raha kinkimise praktikas võtab see tihti erinevaid vorme. Raha saab panna ümbrikusse või kaartide vahele, õhupallidesse, puuokstesse jmt viisidel ära pakkida. Ka kinkekaart on üks raha sakraliseerimise vorme (Mortelmans & Sinardet 2001:8). Pühadus peitub siin kaardi pakendis, mis pole vaid paberitükid, vaid kaupluste turustajate poolt stiilselt disainitud, andmaks sellele erilisi omadusi. Sedasi saab kinkekaardi saaja sellel olevale summale diskreetselt vaadata, avaldamata selle täpset väärtust teda ümbritsevatele teistele. Võib täheldada, et Eestis kingivad paljud töökollektiivid kinkekaarte oma töötajatele. Webley ja Wilson (1989, cit Mortelmans & Sinardet 2001:7) leidsid, et kinkekaardid on enam aktsepteeritavad kui raha, kuigi ka neil on täpne rahaline väärtus. Seega arutlevad nad, et raha ei ole vastuvõetav mitte ainult seepärast, et ta on raha, vaid pigem tema väärtuse tõttu.

Mortelmans ja Sinardet (2001:17) uuringu järgi aktsepteeris kinkekaarte kingitusena igasuguse tähtpäeva puhul kaks korda enam vastanuid kui raha (vastavalt 38 ja 17%). Enamus vastanuist seda siiski ei teinud, mis näitab kriitilist suhtumist raha kõrval ka kinkekaartide kinkimisse. Samas jõudsid nad oma uuringu andmete analüüsil tulemusele, et madalamate sissetulekutega inimestel oli raha kinkimist ehk suhete kaubastumist raskem aktsepteerida kui kõrgemate sissetulekutega inimestel ning järeldasid, et ühiskonna kasvav materialism, kaubastumne ja rahastumine (Slater, 1997, jpt) on vähemasti kingituste puhul enam tuntav kõrgemate sissetuleku gruppide puhul. Samas leidsid nad, et kuigi raha loogika on asunud toimima kingituste tegemise praktikas, ei tähenda see, et andmise sümboolne tähtsus on ohus.

KÜSITLUS

Eesmärgid

Kingituste tegemise olemust kajastav kirjandus tõi välja mitmeid huvitavaid kinkimisega seonduvaid momente. Samas väljendas see üllatust, et kinkimismajandus, vaatamata üha enam levinud ratsionaliseerimisele, ikka veel toimib ning hoiatas selle praktika võimaliku kadumise eest. Sellega seoses tekkis huvi uurida kingituste tegemist Eestis ning küsida, kuivõrd levinud on kingituste tegemine meil, kellele kingitusi tehakse ning milliste tähtpäevade ja sündmuste puhul.

Toomaks välja erinevate kinkimissündmuste tähendusi, oli vaatluse all neli kingituste tegemiste puhku: jõulud, sünnipäev, pulmad ja valetinipäev. Need on oma loomult väga erinevad tähtpäevad. Jõule peetakse perepühadeks, valentinipäeva ehk sõbrapäeva aga sõprade keskseks tähtpäevaks. Sünnipäev on ühe isikuga seotud tähtpäev ja kordub igal aastal. Pulmad seevastu on harva esinev sündmus, mis on seotud kahe perekonna ühendamisega. Uurijat huvitas, kas levinud arusaam vastavate tähtpäevade olemusest kajastub ka kingituste tegemises ning kuidas on kingituste tegemine välja pakutud puhkudel levinud erinevate pere ja tutvuskonna liikmete seas. Huvitav tundus teada saada, kas nii nais- ja meesliinis tehakse kingitusi võrdselt või on üks sugupool siin eelistatud.

Samuti huvitas kingitustesse investeeritud aeg ja vaev ehk kas kingituste meisterdamisega ka ise vaeva nähakse või loodetakse valmistoodetud valikule ning mil määral tuleb kõne alla teine äärmus, raha kinkimine. Uuriti veel, millised tähtpäevad ja millised suhted on enam rahalised ehk millistel puhkudel on raha aktsepteeritav kingitus ning kas see tuleb kõne alla pigem pere või sõprade ringis. Mortelmans ja Sinardet tõid oma üle 18-aastaste inimeste uuringus (N=731, 2001) välja, et kõige enam vastajaid paneks raha kingituse sisse lastele sünnipäeva ja jõulude puhul (83% ja 81%) ning lähisugulastele jõulude ja sünnipäeva puhul ning abiellumise puhul (vastavalt 63%, 62% ja 50%), sõprade liinis aga pulmade ja sünnipäeva puhul, vähem jõulude puhul (vastavalt 54%, 50% ja 25%). Samas juhtisid nad tähelepanu ka huvitavale asjaolule, et raha panemine kingituse sisse oli seotud vastaval puhul kingituse tegemise sagedusega.

Veel huvitas raha kinkimise puhul, kas ja kuidas püütakse raha numbrilist väärtust peita ja pehmendada ehk millistel viisidel raha kingitakse. Samuti oli põnev teada saada, kas raha kinkimine ja raha kingiks saamine on ankeedi täitnute puhul tasakaalus või on mingil puhul tegemist ühepoolsest kinkimisest tuleneva võimusuhtega, kas raha kinkimine ja jõulukingi eelarve suurus sõltuvad sissetulekutest ning lõpuks, kuidas raha kinkimisse suhtutakse ja mida sellega seostatakse.

Metodoloogia

Leidmaks vastuseid uurimisküsimustele, viidi 2001., 2003. ja 2004. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis tarbimissotsioloogia kursust kuulanud tudengite seas läbi ankeetküsitlus. Kirjalik ankeetküsitluse meetod valiti, kuna kingituste nimetamine erinevate lähikondlaste ja erinevate tähtpäevade puhul eeldas detailselt meenutamist ja järelemõtlemist. Samas ei võimaldanud ankeetküsitluse meetod piisavalt uurida vastavate kingituste tegemise põhjuseid ja nende tegemise motiive, mis nõuab pigem kvalitatiivset lähenemist. Mary McGrath, John F. Sherry ning Sidney F. Levy on tähelepanu juhtinud asjaolule, et otsene küsitlemine võimaldab vaadata kinkimist ja selle iseloomu selle ideaalses vormis ehk normatiivselt nagu kinkimine peaks olema: selle tegemine altruistlik, südamest ja suuremeelne ning vastuvõtmine meeldivalt üllatav. Tihti ei suutvat aga vastajad kingi olemust verbaliseerida. Nende poolt kasutatav (kingitud asja) projektiivse animatsiooni meetod tõi välja, et tegelikkuses on kinkimine seotud mure, küünilisuse, vaenu, viha ja võimuga.

Osa tudengeid täitis ankeedi loengu ajal, osa võttis selle koju täitmiseks kaasa, osa saatis selle täidetuna tagasi elektrooniliselt. Täidetud ankeetide tagasilaekumine oli seotud sellega, kas rõhutati ankeedi täitmise kohustuslikkust või mitte. Küsimustikku paluti täita enne kinkimise teema käsitlemist loengus. Ankeedi täitis 71 tudengit, neist 17 meestudengit, 53 naistudengit (ühe vastaja sugu ja vanus teadmata). Enamus vastanuist, 53 tudengit ehk 76% olid vanuses 19-21 aastat. Vastanuist 23 olid sotsioloogia tudengid, 29 rekreatsioonikorralduse tudengid, 12 rekreatsioonikorralduse kaugõppe tudengid ning 6 reklaami ja meedia tudengid (ühe vastaja kuuluvus teadmata). Vastanute väike arv ja esinduslikkus ei võimalda teha statistilisi üldistusi uuritud kogumi kohta, küll aga välja tuua mõningad kingituste tegemise ja raha kinkimisega seotud tendentsid uuritud tudengigrupi puhul. Vastanud tudengid esindavad vaid väikest osa ühe vanusegrupi esindajatest, seega ei pretendeeri antud uuringu tulemused laiematele üldistustele.

Tulemused

Kinkimissündmused

Ankeedis paluti märkida, milliseid kingitusi tehakse lähedaste ringile nagu õed-vennad, vanemad, vanavanemad, tädid-onud, elukaaslane (partner) ja sõbrad. Ankeedis väljapakutud lähikondlaste seas esines seega erinevaid põlvkondi ja sugulussuhteid. Andmete analüüsil selgus, et kõik vastanud teevad mõnele oma lähiringi liikmele kingitusi. Vastajad tõid veel välja, et teevad kingitusi töökaaslastele, õdede-vendade abikaasadele ja lastele, oma treenerile, õpilastele, koerale.

Kingituste tegemine oli küsimustele vastanud noorte seas levinud kõikide ankeedis vaatluse alla võetud sündmuste puhul, kuigi erineval määral (vt joonis 1[ii]):

Sünnipäev näis pea kõikide lähedaste ringi kuuluvate inimeste puhul olevat kõige enam kingitust vääriv tähtpäev. Sünnipäeva puhul tegi enamus vastanuist kingitusi nii oma lähipereliikmetele kui sõpradele, kaugema pereringi liikmetele ehk tädidele-onudele aga vaid 65-70%. Vanaisa ja onu väärisid sünnipäeval enam kinki kui vanaema ja tädi. Kuna need vahed olid väga väikesed, ei saa vastanute arvu arvestades neid järeldust päris usaldusväärseks pidada.
Jõulud osutusid sündmuseks, mille puhul tehti kingitusi eelkõige lähemale pereringile (vanemad, õed-vennad), mõnevõrra vähem vanavanematele. Sõprade liinis oli siin veidi enam sõbrannadele kui sõpradele kingituste tegijaid. Kaugema pereringi esindajatele, tädidele-onudele tehti aga kingitusi jõulude puhul vähem kui sünnipäeva puhul.
Abiellumise puhul sooviti kõige enam kingitusi teha õele-vennale ja sõpradele ehk oma põlvkonna esindajatele.
Valentinipäev ehk sõbrapäev teenis antud uuringu tulemustes auga välja oma nime: enim tehti kingitusi oma südamesõbrale ja teistele sõpradele, järgnesid aga ka õed vennad, ema isa ja kaugem sugulaste ring. Valentinipäeva puhul näitasid tulemused võimalikku tendentsi, et naissoole pööratakse kingitustega enam tähelepanu kui meessoole.

Kindlasti ei olnud ankeedis välja pakutud loetelu kingituse tegemise puhkudest ammendav. Siia võiks lisada veel koolilõpetamise tähistamise, emadepäeva, isadepäeva, naistepäeva, meestepäeva, pulma või kooselu alguse aastapäeva, nimepäeva, mis jäid aga antud uuringust välja vältimaks vastajate tüdimist. See aga, et enamus vastanuid olid kingituste tegijad, näitab, et kingid on ka meil olulised inimeste vaheliste suhete reguleerijad. Sõpradele kingituste tegemine oli peaaegu sama levinud kui kinkimine lähipere liikmetele, mis näitab ilmselt sõprade olulisust noorte jaoks pere kõrval. Ka perepühadeks tituleeritud jõulude puhul oli sõpradele kinkimine peaaegu sama levinud kui kingituste tegemine oma pere liikmetele. Omapärane on tulemus, et lisaks südamesõbrale ja sõpradele tehakse valentinipäeval kingitusi ka teistele lähikondlastele. Raja tagant üle võetud tähtpäev on seega meil modifitseerunud laiemaks kinkimissündmuseks kui sõbrapäeva nimi seda eeldab.

Huvitav on võimalik tendents, et naissoost sõbrad saavad Jõulude ja valeninipäeva puhul enam kingitusi kui meessoost sõbrad. Võimalik on siin, et naised teevad vastukingi otseselt mittekingilises vormis, näiteks valmistavad õhtusöögi, vms või on siis kingituste saamisest mingil põhjusel enam huvitatud kui mehed. Erinevalt meessoost tudengitest pakkusid naissoost tudengid ise tehtavate kinkidena välja söödavaid asju nagu koogid-tordid (vt altpoolt). Vanemale põlvkonnale kingituste tegemist abiellumisel pakuti välja vähem, osaliselt ehk ka seetõttu, et pulmade toimumise tõenäosust ei peetud eriti suureks. Või siis arvati, et hilistel paari minejatel on ühise elu alustamiseks juba varasemast kapital kogutud.

Isetehtud kingitused

Ise oli mõnikord kingitusi valmistnud 45 71st vastanust ehk 63%. Enam oli meisterdajaid naiste kui meeste seas (vastavalt 37 53st ehk 70% ja 7 17st ehk 41%). Meestudengid olid puust nikerdanud köögiriistu, pilte, pildiraame ja kaste, tekstiilist prillitoosi, pildiga T-särgi, CD plaadile lugusid valinud ja plaadi ümbrist kujundanud, ning teinud ise kaardi ja kirjutanud ise luuletuse. Naistudengid olid kõige enam valmistanud kaarte (9), maale/pilte/joonistusi (5), teinud/kirjutatud ise raamatuid (3). Samuti olid nad meisterdanud seinakaunistusi, fotokollaaži, pildiseeria endast, tähtpäevalise piltidega kalendri, ehtekarbi ning jõuluehted (2), kõrvarõngad, kaelaehe (2); lilleseadeid/kuivkompostsioone/lillekorve (4), linnusöögimaju (2), pildiraame, salvestanud CD. Kingiks olid nad teinud ka käsitööd: lõngast ja riidest maskotid, mänguasi, kudum (2), käsitöö, heegeldatud pajalapid, nõelapadi, sall, kott, lapitekk, hobusetekk, padjad, põll, kleit, seelik, vitstest lambikuppel, maalitud keraamika (3), maalitud siidisall. Vaeva oli nähtud ka luuletuse, mõttetera ning etenduse väljamõtlemisega. Erinevalt vastanud meestudengitest olid naistudengid kingituseks valmistanud midagi söödavat nagu kook (2), tort, küpsetised, moos, pööranud tähelepanu kingituse pakendile ehk valmistanud kinkepakendi (2) ja roseti ning kasvatanud ise potilille.

Üle poole vastanuist oli vaeva näinud kingituste meisterdamisega, mis näitab, et isetegemine ehk „enda panemine kingituse sisse“ on küllaltki levinud. Seega võib väita, et „tõeliste“ kingituste tegemise vaim püsib elus ja suhted pole üdini kaubastunud. See, et naistudengid on enam kui meestudengid valmis kingituste meisterdamisega vaeva nägema ning erinevalt meessoost tudengitest ka ise kingituse pakendi- ning küpsetiste valmistamisele aega kulutama, sobib kokku Goodwin jt uuringu (1990, cit Mortelmans & Sinardet 2001:16) tulemusega, mille kohaselt näivad naised kingituse tegemisel kingituse saajast enam hoolivat. Üks vastaja tõi kingituste ise tegemise eelised välja järgmiselt: „Peaaegu alati valmistan ise, sest isetehtud kingitus on palju lahedam ja sellist pole mitte kellelgi. Pealegi jääb mulle valmistamisrõõm, mis on vaat et veelgi olulisem“.

Raha kinkimine

Raha kingiks saamine ja raha kinkimine oli vastanute seas samuti levinud.

· Kuigi vaid 4 inimest (6%) 71st arvas, et raha on alati sobiv kingitus (vt joonis allpool), pidas ise raha kinkimist kellelegi jõulude, sünnipäeva, pulmade või valentinipäeva puhul võimalikuks 65% vastanuist.

· Raha olid kingiks saanud kõik peale üks vastaja, samas neid kes olid ise raha kinkinud oli vähem 53 ehk 74 %.

· Raha kinkimine tuli päevakorrale kõige arvukama hulga vastanute seas sünnipäevade ja pulmade puhul (vt joonis 3). Pulmade puhul oli raha kinkimine levinud õdede-vendade liinis 60 % vastanute hulgas ning sõprade puhul üle poolte vastanute seas, sünnipäeva puhul aga pigem õdede-vendade liinis.

· Huvitav oli tulemus, et enam oli neid, kes pidasid raha kinkimist tädide-onude sünnipäeva ja pulmade puhul, samas mitte jõulude puhul, tõenäolisemaks kui vanemate ja vanavanemate liinis.

· Tunduvalt vähem (5-20%) oli vastanute seas jõuludeks raha kinkijaid ning see oli enam levinud lähiperekonna ringis, vähem tädide-onude liinis.

· Valentinipäevaks raha kinkijate osakaal oli veelgi väiksem kui jõulude puhul ulatudes 1-2 inimeseni ehk 5-10 protsendini.

Tulemus, et raha on ise kingiks saanud peaaegu kõik vastanud, ise on raha kinkinud 2/3 vastanuist ning 65% arvestab raha kinkimise võimalusega, näib tõestavat, et sotsiaalse suhte konverteerimine rahaks on tavaline praktika. Samas enam on noori, kes on raha kingituseks saanud kui ise raha kinkinud. See viitab hierarhiale kinkimismajanduses, kus noored on raha vastuvõtjatena sümboolselt allutatud raha kinkijatele, kelleks on arvatavasti nende vanemad. See tulemus tundub aga olevat vastuolus nägemusega, et tänapäeval on pigem kergemini adapteeruvad noored need, kes nõukogude korralt kapitalistlikule turumajandusele üleminekuga kaasnenud muutustele jalgu jäänud ja halvemini kohanenud vanemaid toetavad (Keller 2004). Ka vastanud tudengite seas oli enam neid, kel oli eelmisel kuul sissetulek olemas kui neid, kes vanematelt vaid taskuraha said (vt joonis 4).

Võiksime küsida, et kui enamus vastanuid arvas, et raha pole alati sobiv kingitus, siis miks ikkagi raha kinkimise peale välja minnakse? Ja millisel puhul seda tehakse? Raha kinkimist pidas kõige suurem arv vastajaid võimalikuks sünnipäevade ja pulmade puhul. Need tähtpäevad nõuavad ilmselt suurema peo korraldamist kinkijatele, mis on sedavõrd kulukas ettevõtmine, et vajab rahalist toetamist. Vastasel korral jääks peo korralda eelarvesse arvatavasti lihtsalt liiga suur auk. Seega sunnivad raha neil puhkudel kinkima tähtpäevaliste kitsad majanduslikud olud. Valentinipäeva tähistatakse ehk aga teisiti, piirdudes kingituste üleandmisega või näiteks minnakse pigem õhtul välja. Pulmade puhul võidakse raha kinkida ka abiellujate pulmareisi või ühise elamispinna soetamise toetamiseks. Samas nõuavad ka jõulud pereringile pidusöökide korraldamist, mil aga raha kinkimine oli tunduvalt vähem levinud. Võimalik, et jõulude puhul kehtib traditsioon, mille kohaselt hoolitseb jõululaua eest see pere liige, kellel on selleks ressursid olemas. Jõulude puhul raha kinkimise osas erinesid meie tudengid Mortelmansi ja Sinardet’ poolt (2001) uuritud flaami populatsioonist Belgias, kelle seas oli 63% lähisugulastele ning 25% sõpradele raha kinkijaid. Seega näib, et meie jõulud on vähem rahastunud ja kaubastunud. Tudengid olid aga ligi 10% võrra flaamlastest usinamad õdede-vendade rahaliselt toetajad pulmade puhul.

Raha kinkimine ja sissetulekud

Uuringus osalenud tudengite sissetulekud olid väga erinevad, samuti said nad erinevas mahus taskuraha (vt joonis 4). Oli tudengeid, kes said vaid taskuraha (8) ning tudengeid, kes said vaid töist sissetulekut (13). Kõige enam oli siiski neid, kes said taskuraha lisaks oma sissetulekutele (21). Ka jõulukingi eelarved kõikusid tublisti. Kõige enam (15) oli tudengeid, kelle jõulukingi eelarve oli 1000 krooni. 5 vastajat ütles oma jõulukingi eelarveks olevat 0 krooni. Sissetulekute kasvades, suurenes ka jõulukingi eelarve, kuigi väiksemas mahus kui sissetulekud (vt joonis 4). 6 vastajat nimetas küll oma jõulukingi eelarve, kuid ei märkinud ankeeti ei oma sissetulekuid ega taskuraha.

Suured erinevused vastanute sissetulekutes ja taskurahas näitavad, et uuringus osales üsna heterogeenne vastajaskond. Asjaolu, et 6 tudengit nimetas küll oma jõulukingi eelarve, kuid jättis märkimata oma taskuraha ja sissetulekud, võib osutada võimalusele, et jõulude ajal saadakse kingituste tegemiseks erakordselt taskuraha või tuleb ressursse selleks sündmuseks eraldi säästa.

Nagu Mortelmans’i ja Sinardet’ (2001:17) uuringus, oli ka enamus meie vastanuid võimelised nimetama oma jõulukingi eelarve suurust ehk andma ühelt poolt täpse hinnangu oma ressurssidele vastavaks puhuks, teisalt aga määratlema oma kingisuhteid ka rahaliselt. See näitab, et suhete väärtust osatakse ka numbriliselt välja tuua, mis osutab suhete kaubastumisele või siis lihtsalt väljakujunenud normidele ja traditsioonidele jõulukingituste tegemise praktikas kingituste väärtuste osas. Just jõulude puhul oli vastanute seas kõige vähem neid, kes võiksid siis kingituste sisse raha panna (vt ülalt poolt).

Mortelmans ja Sinardet (2001:17) uuring näitas, et madalamate sissetulekutega inimestel oli raha kinkimist ehk suhete kaubastumist raskem aktsepteerida kui kõrgemate sissetulekutega inimestel. Kuna meie uuringus olid raha kingiks saanud kõik vastajad peale ühe, proovisime küsimusele läheneda teisiti ning vaatasime, kas kõrgemate sissetulekutega tudengid kulutavad jõulukinkidele enam. Tulemused viitasid, et see on tõesti nii, kuigi vahed madalamate sissetulekutega vastanutega polnud väga suured.

Raha kinkimine ise kingituste valmistajate seas

Edasi uurisime, kas ise kingituste tegemine välistab raha kinkimise ehk kas maksimaalselt isiklike kingituste tegijad vastanduvad maksimaalselt ebaisiklike kingituste tegijatele. Raha kinkimine oli vastanute seas ligi 10% võrra enam levinud kui isetehtud kingituste tegemine (vastavalt 74% ja 63%, vt tabel 1). Kõige suurema grupi ehk poole vastanuist moodustasid nii ise kingitusi meisterdanud kui raha kinkinud tudengid. 2/3 ise kingituste valmistajatest oli raha kinkinud. Samas kui nende seas, kes polnud ise raha kinkinud oli kõigest kahe inimese enam neid, kes olid ise kingitusi valmistanud. Siit tuleb hästi välja, et vastanute vähene hulk ei võimalda siin paikapidavaid järeldusi teha.

Tabel 1. Kingituste ise tegemine ja raha kinkimine

		ise kingituse valmistanud
raha kinkinud		jah	ei	kokku
jah		34	18	52
	% raha kinkinud	65%	35%	100%
	% ise teinud	77%	69%	74%
	% kokku	49%	26%	74%
ei		10	8	18
	% raha kinkinud	56%	44%	100%
	% ise teinud	23%	31%	26%
	% kokku	14%	11%	26%
kokku		44	26	70
	% raha kinkinud	63%	37%	100%
	% ise teinud	100%	100%	100%
	% kokku	63%	37%	100

Raha kinkimine võiks ennustada ise kingituste valmistamisest loobumist või vastupidi, kuid käesoleva uuringu tulemused suuri erinevusi ei näidanud. Seega võib (küll vastanute väikest arvu silmas pidades) öelda, et kaks kingituste tegemise polaarsust suhete kaubastumise skaalal, ise kingituste valmistamine ja raha kinkimine näivad toimivat paralleelselt mitte üksteist välistavalt[iii].

Suhtumine raha kinkimisse

Enamus vastanuid (67 71st) ei pidanud raha alati sobivaks kingituseks. Uurimaks suhtumist raha kinkimisse veidi detailsemalt kasutati kaheksat Mortelmansi ja Sinardet’ poolt (2001) välja pakutud ja testitud väidet raha kinkimise kohta. Kõige enam (3/4) vastanuist nõustus väidetega, et kingituse täpne rahaline väärtus ei peaks teada olema ning et raha kinkides läheb kaotsi kingitusele omane üllatuse moment (vt joonis 5). Nende väidete puhul jaotusid vastused ka kõige ühtlasemalt (vt tabel 2, standardhälve). Samas ei oldud kõige enam nõus väitega, et raha kinkimine näitab, et me tahame suhet kellegagi täpsetes numbrites väljendada. Siin ei osanud pooled vastanud ka seisukohta võtta. Enam oli neid, kes eelistasid päriskingitust rahale ning nõustusid, et raha kinkides ei saa midagi isiklikku kinki panna ja raha kinkimine ei ütle kinkija kohta midagi ning et raha on kehv kingitus, kuna selle puhul ei pea pingutama. Kõige enam eriarvamusi tekitas väide, et raha kinkides ei saa midagi isiklikku kinki panna (vt tabel 2, standardhälve).

Tabel 2. Nõustumine raha kinkimist puudutavate väidetega

Vastused 5-pallisel skaalal (5-täiesti nõus, 4-nõus, 3-ei nii ega naa, 2-pole nõus, 1-pole üldse nõus)

	keskmine	mediaan	mood	standardhälve
kingituse väärtus ei peaks teada olema	4,1	4	5	1,0
raha kinkimisega läheb üllatuse efekt kaduma	4,0	4	5	1,1
raha on mitteisikuline kingitus	3,8	4	5	1,2
eelistan alati päriskingitust rahale	3,6	4	4	1,1
raha kinkides ei saa midagi isiklikku kinki panna	3,4	4	5	1,4
rahaline kingitus ei ütle midagi kinkija kohta	3,3	3	2*	1,3
raha pole hea kingitus, kuna raha puhul ei pea pingutama	3,2	3	5	1,3
raha kinkimine näitab suhte numbrilist väljendamist	2,0	2	1	1,1

* Esineb mitu moodi, näidatakse vähima väärtusega moodi.

Kolmandik kuni pool vastanuist vastas nö olukorrapoliitiliselt korrektselt ehk lükkas raha kinkimise mitmel erineval välja pakutud põhjusel tagasi, väljaarvatud põhjenduse puhul, et raha kinkimine tähendab suhtele kingi saajaga hinnasildi külge riputamist. Ilmselt ajas see põhjendus segadusse ratsionaalsed vastajad, kes ehk väärtustavad asjaolu, et saavad raha omades ise endale kingitusi valida ning ei pea „kasutuid“ kinke saama. Raha kinkimise põhjused nagu ka muude kinkide tegemise motiivid vajaksid enam uurimist ilmselt kvalitatiivsete intervjuude abil.

Neli noort ehk 6% pidas aga raha alati vastuvõetavaks kingituseks, samas kui Mortelmansi ja Sinardet’ (2001:17) kõiki täiskasvanud inimeste vanusegruppe hõlmavat ja tunduvalt esinduslikuma uuringus Flaami elanikkonna seas Belgias aktsepteeris kingitusena igasuguse tähtpäeva puhul raha 17% vastanutest. Meie tudengite seas tundub seega olevat vähem neid, kes näevad alati raha kingisuhtes loomulikuna kui flaamlastest täiskasvanute seas.

Raha kinkimise viisid

Enamus vastanuist oli raha kinkinud ja kingiks saanud ümbrikuga, mis on üks vähem vaeva nõudvaid raha pakkimise viise (vt joonis 6). 17 noort 53st ehk kolmandik oli raha kinkides vaeva näinud raha pakkimisega, samas kui olles ise raha kinkimise subjektiks, oli raha pakituna kingiks saanud 15 noort 70st ehk 21%. Raha olemuse peitmisel olid tudengid kasutanud järgmiseid viise: kinkekaart (5), raha kaardi vahele, raha šokolaadi vahele, raha rahakotti, raha rullidena lillebuketti.

Rohkem tudengeid oli saanud raha pangaarvele, avalikult või salaja, kui oli vastavat kinkimise moodust ise kasutanud. See näib viitavat, et kui noored ise püüavad raha olemust peita, seda pakendi abil kingiks sakraliseerida, siis raha kingiks saades saavad nad raha enam sellele iseloomulikul kujul: avalikult kätte, pangaarvele ülekantuna või salaja rahalisel kujul. Ka see tulemus näib viitavat võimusuhtele. Raha pakkimata üle andes jääb raha rahaks, üle antu väärtus saab koheselt teatavaks. Seega pole tegemist kingitusega selle sümboolses tähenduses, vaid pigem toetusega, mida tugevamad nõrgemale pakuvad. Läbi sellise raha kinkimise tuleb välja, kes on antud suhtes tugevam pool.

KOKKUVÕTE

Käesolevas töös uuriti kinkimise olemust ja kingituste tegemist kirjanduste ja tudengite seas läbi viidud küsitluse kaudu. Teemaga seonduvast kirjandusest tuli välja kingituste tegemise ehk asjade vahetamise peamine funktsioon: kinkija, kingisaaja ja nende vahelise suhte määratlemine ja taastootmine sümboolsel tasandil. Kinkimisega seonduvad sellised märksõnad nagu vabatahtlikkus kingituse tegemisel, samas kohustus kingitus vastu võtta ja vastastikusus kinkide tegemisel ehk auvõla tasumise vajaduse tunnetamine kui end kinkijaga võrdsena nähakse.

Kingituste tegemisega kaasnevate probleemina kirjeldati kingituse valimise protsessi tänapäeva kommertsialiseerunud ja ratsionaliseerunud ühiskonnas, kus asjad on peamiselt masstoodetud ja seega kingituse jaoks mittesobivalt anonüümsed ja impersonaalsed. Kaupa saame kingiks muuta neile isiklikumat tähendust lisades ehk asju kingiks hoolikalt kingi saajast lähtuvalt valides, neid pakkides, nende väärtust ja allikat varjates ning ostetud asju ise modifitseerides. Rahal puudub kingitusele omane käitumuslike kulude investeerimisega saavutatud sümboliline personifitseeritus ning otsese majanduses kasutusel oleva vahetusühikuna ning turusuhetele viitajana kaubastab raha kinkimine suhet raha andja ja saaja vahel.

Tudengite küsitlus näitas, et kingituste tegemine on nende seas levinud praktika. Seega toimivad kingid kui sotsiaalsete suhete vahendajad. Enamuse vastanute jaoks olid olulisemateks kinkimissündmusteks sünnipäev ja jõulud, sõprade liinis ka valentinipäev. Pulmade puhul soovis enamus vastajaid kingitusi teha eakaaslastele: õdedele-vendadele ja sõpradele. Üle poole vastanuist oli mõnikord kingitusi ise valmistanud, kusjuures naissoost tudengid enam kui meessoost tudengid, mis näitab, et naissugu hoolib enam kingituse personifitseerimisest.

Raha olid kingiks saanud peaaegu kõik vastanud, samas kui kinkinud oli raha 2/3 vastanuist, mis viitab, et osa tudengeid on pigem raha saamise subjektiks kui ise raha kinkijad ning seega hierarhilises alluvus suhtes rahalise kingituse tegijatega. Samale järeldusele juhib tähelepanu ka fakt, et tudengid olid raha pakkimisega enam vaeva näinud kui inimesed, kellelt nad raha kingiks said. Kuigi enamus vastanuist oli raha kinkimisega otseselt kokku puutunud, arvasid nad, et raha pole alati sobiv kingitus. Peamiste põhjustena toodi välja väide, et rahalise kingituse puhul on teada selle täpne numbriline väärtus ning raha kinkides väheneb kinkimisega seonduv üllatuse moment. Huvitavaks osutus tulemus, et kõige enam vastanuid oli nii ise raha kinkinud kui ka ise kingitusi valmistanud. Seega ei välista need kaks vastanduvat kingituste tegemise viisi üksteist, vaid esinevad käsikäes.

Kasutatud kirjandus:

· B o u r d i e u, Pierre. 1984. Distinction: A Social Critique of the Judgement of Taste Harvard University Press.

· G o u d e l i e r, Maurice. 1999. The Enigma of the Gift. The University of Chicago Press

· K e l l e r, Margit. 2004. Eraviisiline kirjavahetus.

· M c G r a t h, Mary Ann; S h e r r y, John F. & L e v y, Sidney J. 1999. Giving Voice to the Gift. The Use of Projective Techniques to Recover Lost Meanings. – Brands, Consumers, Symbols and Research. Sage Publications.

· M o r t e l m a n s, Dimitri & S i n a r d e t, Dave. 2001. Commodification and Money as Gift. Ettekanne Euroopa Sotsioloogide Liidu konverentsil Helgsingis 28.08.-01.09.2001.

· S l a t e r, Don. 1997. Consumer Culture and Modernity. Polity Press.

· W a l d f o g e l, Joel. 1996. The Deadweight Loss of Christmas: Reply. – The American Economic Review, Vol 86, No 5 (Dec 1996), lk 1306-1308.

· W e r b n e r, Pnina. 1996. The enigma of Christmas: symbolic violence, compliant subjects and the flow of English kinship. – Consumption Matters. Eds Stephen Edgell, Kevin Heterington ja Alan Warde. Blackwell Publishers.