Lissabonis kavandatud suund, et Euroopa Liit peab saama 2010 aastaks kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamiliselt arenevamaks ning teadmistepõhisemaks majanduseks maailmas, esitab liikmesriikidele suured nõudmised majanduskasvu kiirendamiseks uute võimaluste otsimisel.

Juba aastaid on ikka ja jälle kerkinud üles küsimus, et Euroopa Liidu mitmed liikmesriigid on traditsioonide kütkes ning sellest tulenevalt ei saa kiirest majanduskasvust olla juttugi.

Selleks, et mõningaid traditsioonilisi käsitlusi muuta ei piisa väikestest muudatustest vaid on vaja küllaltki sügavaid reforme. Nende ettevalmistamine ja elluviimine on aga aeganõudev ja kulukas tegevus.

Mõnevõrra teine olukord on uutes liikmesriikides. Nende riikide majanduse ja heaolu taseme näitajad moodustavad kolmandiku või isegi vähem Euroopa Liidu vanade liikmete keskmisest.

Loomulikult soovitakse võimalikult kiiresti teistele järgi jõuda. Seda püütakse teha kas omal jõul või Euroopa Liidu struktuurfondide vahendeid kaasates.

Ka siin tekib vajadus reformide järele. Takistuseks võivad nendes riikides osutuda rahvuslikud ja kultuurilised traditsioonid.

Reforme viiakse ellu kas vägivaldselt suurte ohvrite hinnaga (näiteks Peeter I Venemaal ja Napoleon Prantsusmaal), valitsuse populaarsuse kaotuse hinnaga või pikaajalise sihipärasuse tegevusega.

Kaasajal ei ole enamikul Euroopa Liidu liikmesriikide valitsustel soovi kahte esimest eelpoolmainitud meetodit kasutada. Aga kuna sihid on seatud sellised, mis nõuavad reforme, siis tuleb hakata mõtlema, mida tuleks muuta ja kuidas seda teha.

Küsimuse lahendamise, et mida ja millises suunas muuta jätaksin hea meelega omas valdkonnas pädevate isikute tegevuseks. Kindlasti tuleb ideid seinast seina, kuid nendest on vaja välja valida kõige sobivamad, kontrollida nende realiseeritavust ning võtta nad siis kasutusele.

Pühendaksin käesoleva ettekande oma seisukoha tutvustamisele, et millistena ma kujutan ette süsteemi elemente, mis oleks võimeline kavandama ja ellu viima reforme/majanduspoliitilisi uuendusi, milliseid rolle on vaja reformimise käigus täita ning millised võimalused on Eestimaa organisatsioonidel, ettevõtetel või üksikisikutel, et neis tellimustes osaleda.

Grupeeriksin majanduspoliitiliste uuenduste/reformide elemendid järgmiselt:

1. Objektid, protsessid. Mõjutada saab ühel või teisel tasandil kulgevaid protsesse kas vahetult või muutes selle keskkonna tingimusi kus antud protsess toimub. Nendeks tasanditeks võiksid olla: ülemaailmsed protsessid, Euraasias toimuvad protsessid, Euroopa Liidus toimuvad protsessid, Balti mere piirkonnas toimuvad protsessid, Kesk- ja Ida Euroopas toimuvad protsessid, riikide sees toimuvad protsessid.

2. Regulatsioonid, mille abil neid protsesse juhitakse: ülemaailmsed konventsioonid, rahvusvahelised multilateraalsed kokkulepped erinevates valdkondades, Euroopa Liidu määrused ja direktiivid, riikidevahelised lepingud, riikide seadused.

3. Organisatsioonid, kus toimub otsustamine: ÜRO või tema juures tegutsevad üksused ja organisatsioonid, rahvusvahelised erialased assotsiatsioonid, Euroopa Liidu institutsioonid, riikide parlamendid ja valitsused.

4. Rahvuslikud ja kultuurilised iseärasused ja traditsioonid riikide juhtimises ning elukorralduses: tulenevad asukohast ja ajaloost, tulenevad valdavast inimtüübist, tulenevad elufilosoofiast ja religioonist.

5. Subjektide rollid uuendamise/reformimise protsessis: initsiaator, ekspert, uuendaja/ elluviija, konsultant/koolitaja, projekteerija, eksperimenteerija, kuraator/administratiivne vastutaja, sõltumatu jälgija, teadur/uurija, hindaja/evalueerija. Kõik neid rolle täitvad isikud või organisatsioonid peavad tegutsema ühtse töörühmana.

6. Instrumendid: üldised ja valdkondi käsitlevad teooriad, uuendamise/ reformimise metodoloogia, meetodid uuringuteks, uuenduste elluviimiseks ja tulemuste hindamiseks.

Vastavalt ettekande teemale vaatleme edaspidi neid küsimusi, mis on seotud eeldatavate reformidega Euroopa Liidus ja liikmesriikides.

Uuenduste initsiaatoriks võib olla Euroopa Liidus mõni tema struktuuriline allüksus (parlament, nõukogu, komisjon) või siis liikmesriigid. Töötatakse välja määruse või direktiivi projekt, mis suunatakse vastavalt protseduurireeglitele tutvumiseks ja seisukohavõtuks.

Muudatused liikmesriikides sõltuvad sellest, kuidas on antud valdkond kajastatud antud riigi seadusandluses ja Euroopa Liidu regulatsioonides ning millistest printsiipidest lähtutakse.

Kui vaadata Eesti riiki, siis võime leida väga vastuolulisi näiteid.

Pensionireformi (II ja III samba loomine) kavandamine ja elluviimine oli minu arvates piisavalt avalik, erinevaid variante kaalutlev ning jooksvalt hästi valgustatud. Rahvusvahelise tasandil on seda reformi tutvustanud 2004 aastal Bratislavas toimunud rahvusvahelisel konverentsil Lauri Leppik poliitiliste uuringute keskusest Praxis (Leppik, 2004).

Natukene teisiti on kulgenud haldusreform (omavalitsuste liitumine). Kuigi sisuliselt on tegemist sotsiaal-majandusliku objektiivse protsessiga (tegevusüksuste kontsentreerimine ja ressursside integreerimine) on Eesti avalikkusele jäänud mulje, et tegu on poliitilise mänguga.

Taani on selle etapi juba läbi elanud, Soomes on osa liitumisi toimunud ja osa on veel töös. Kuigi mõnevõrra on sellesisulist informatsiooni Siseministeeriumi koduleheküljel, ei ole see jõudnud korralikult töödelduna valdadeni ja tavainimesteni, kes peavad otsustama.

Hoopis kehvasti on aga haridusreformiga. Kuigi tegu on Teadus-ja haridusministeeriumiga ei saa me rääkida teaduslike meetodite kasutamisest reformi kavandamisel. Kui kusagil ongi analüüsivad materjalid, siis koduleheküljele ja asjast huvitatud osapoolteni nad küll jõudnud ei ole. Samuti jääb segaseks uue hariduspoliitika formeerimise etapid ja otsustamise mehhanismid.

Tegu ei ole ühe ministeeriumi, ühe partei ega ka koalitsiooni mänguväljaga. Siin on sõnaõigus väga suurel osal elanikkonnast ja reformi initsiaatorid peavad oskama pakutavaid ettevõtmisi põhjendada mitte ainult üldsõnaliselt vaid ka konkreetsete arvutustega.

Samuti tuleb arvestada juurdunud arusaamadega.

Täiesti arusaamatuks jääb see, miks soovitakse kogu süsteemi muuta täies ulatuses.

Võiks ju mõne kooliga, kes asjaga nõus katsetada, seonduvad plussid ja miinused välja selgitada ning alles peale seda laienda üle kogu vabariigi.

Juba toodud kolme näite varal näeme kuipalju erinevusi ainuüksi Eestis reformide ettevalmistamisel ja elluviimisel on. Aga kui hakkame rääkima tulemuste hindamisest, siis läheb asi hoopis keeruliseks. Tundub, et tulemused pakuvad huvi peamiselt opositsiooni esindajatele aga mitte tegijatele endile.

Ülalesitatust lähtudes pean võimalikuks ja vajalikuks korraldada alul vabariiklik ja seejärel rahvusvaheline konverents, et saada ammendav pilt selle kohta, millised arusaamad reformide metodoloogia valdkonnas valitsevad. Seda nii teadlaste, administraatorite kui ka poliitikute seisukohalt.

Euroopas on esimesed katsed selles suunas juba tehtud. Nimelt korraldas 2004 aasta märtsis Bratislavas asuv Majanduse ja Sotsiaalsete reformide instituut (www.ineko.sk)¹⁾ , rahvusvahelise konverentsi, mille patrooniks oli Slovakkia peaminister Mikulas Dzurinda, teemal

`` Majandusreformid Euroopas `` .

Konverentsil käsitleti reforme sotsiaalvaldkonnas, maksunduses, ettevõtluskeskkonna ja seadusandluse kujundamisel, ettevõtete restrukturiseerimist ja haldamise ümberkorraldamist globaliseerimise ajastul, investeerimisvõimalusi KIE riikidesse aga samuti reformide ettevalmistamise ja elluviimise institutsionaalseid ja poliitilisi aspekte.

Meie teemast lähtudes väärivad tähelepanu mitme ettekandja poolt esitatu, aga eelkõige Heather Grabbe ettekanne (Grabbe, 2004) Londoni Euroopa reformide keskusest (www.cer.org.uk)²⁾, Katarina Matherova (Matherova, 2004) Maailmapangast ⁴⁾, Michal Mejsterik (Mejsterik, 2004) Praha Majandusuuringute Instituudist ⁵⁾, Karel Nohejl (Nohejl, 2004) McKinsey-st ³⁾.

Initsiaatoriks mingi uuenduse puhul ühes või teises riigis saab põhimõtteliselt olla iga füüsiline või juriidiline isik, kuid tegelikkuses see ei ole kaugeltki nii. Kui tegu on füüsilise isikuga, siis võetakse teda kuulda juhul, kui on ette näidata kaalukad saavutused antud valdkonnas või on ta olulisel positsioonil valitsuses või mõjukas parteis.

Juriidiliste isikute poolel on suurem sõnaõigus suurettevõtetel ja riiklikel kõrgkoolidel.

Kaldun arvama, et teaduslike saavutuste kaal jääb alla positsiooni kaalule ja seda paljudes Euroopa Liidu riikides. Kuid see on üks faktor, mis vajaks väljaselgitamist majandusvabaduse uuringu kontekstis. See tähendab, et kuidas arvestatakse ja rakendatakse initsiatiive, millega tulevad välja VKE-d ja teadlased.

Et tulla välja mingi initsiatiiviga Euroopa Liidus peaks sellel olema eelnev tugev toetus ühelt, veel parem kui mitmelt, liikmesriigilt ja mingilt Euroopa Liidu institutsioonilt. Valdkondadeks, kus Eesti võiks initsiatiivi üles näidata sobiksid IT tehnoloogia riigi juhtimises, majandusvabaduse optimeerimine konkurentsivõime tõstmiseks ja mõned muud valdkonnad, kus meil on saavutusi ette näidata.

Hiljuti tehtud uurimused näitavad selgelt, et KIE riikides, kus toimusid kiiremini reformid, oli ka kiirem majanduse kasv (Fidrmuc, 2003).

Mis puudutab ülejäänud maailma riike, siis on märgata selget seost majandusvabaduse, tootlikkuse ja heaolu näitajate vahel (Gwartney, Lawson, 2004).

Praeguseks on Eesti ja veel mitu KIE riiki (Läti, Sloveenia, Bulgaaria jt.) kuulutanud peamiseks arengusuunaks uute tehnoloogiate arendamise, seejuures selgelt väljendamata oma suhtumist traditsiooniliste valdkondade arendamisse.

Nagu näitab mõnede enamarenenud Euroopa väikeriikide lähenemine, siis arendatakse samaväärselt traditsioonilisi tegevusvaldkondi (Soome, Rootsi) või pööratakse neile isegi enam tähelepanu, kui uutele tehnoloogiatele (Taani, Belgia, Holland) andes endile aru, et nende inim-ja rahalised ressursid jäävad selleks napiks, et kõrgtehnoloogias suurriikidega võistelda.

Seni ei ole minu teada ükski riik kuulutanud peamiseks arengusuunaks keskkonnasõbralike tehnoloogiate ja eluviiside arendamist või siis ühiskonna (riigi) sotsiaalset arengut kuigi mõnel pool (Soome, Rootsi, Taani) on neil faktoritel oluline tähtsus riigi arengus.

Mõlemad arengusuunad sobiksid ka Eestile. Esimene seetõttu, et Eestimaal on piisavalt palju pöördumatult rikkumata loodust ja madal asustustihedus, teine seetõttu, et oleme mitmete sotsiaalsete kriteeriumite osas kui mitte maailma siis kindlasti Euroopa punaseks laternaks (AIDS, suremus südame- ja vereringi haigustesse, autoavariides hukkunud jne.).

Initsiaatorile esitatavad kvalifikatsiooninõuded: peab valdama infot maailmas toimuvast antud valdkonnas ja olema võimeline andma hinnang erinevatele arengusuundadele, omama MBA tasemel teadmisi uuenduste metodoloogiast ja projektijuhtimisest, omama rahvusvahelise koostöö kogemusi.

Kuraator/administratiivne vastutaja on konkreetne isik uuendust koordineerivas organisatsioonis.

Kvalifikatsiooninõuded: pead valdama MBA tasemel uuenduste juhtimist ja projektijuhtimist, omama sellealaseid rahvusvahelise koostöö kogemusi. Sellesse rolli võiks sobida mõningad edukad ettevõtjad, kes ühel või teisel põhjusel on aktiivsest äritegevusest eemaldunud.

Uuendajaks/elluviijaks on mingi ametkond olgu see Euroopa Liidu või liikmesriigi tasandil, kes koordineerib kogu tegevust ja tegu on tüüpilise projektijuhtimise ülesandega. See rolli võib, kuid ei pruugi täita sama isik kes on ka initsiaator. Nõuded on samad kui initsiaatorile.

Eksperimenteerijaks on institutsioon, kellel on piisav võim eksperimentaalse situatsiooni loomiseks ja kes valdab sotsiaal-majandusliku eksperimentide ettevalmistamise, elluviimise ja tulemuste hindamise metodoloogiat.

Eksperdiks võib sobida isik, kellel on oluline rahvusvaheline kogemus nii antud valdkonnas, kui ka uuringute korraldamise osas. Üheks selle tõenduseks on teadusliku kraadi (PhD) omamine. Teiseks on vajalik teaduslike saavutuste omamine ning sellealase koolkonna ja õppesuuna olemasolu.

Sellega, et Eestis tuleks juurde arvukalt uusi doktoreid me küll uhkustada ei saa, rääkimata paljudest tugevatest, rahvusvaheliselt tunnustatud koolkondadest. Siin jääme oluliselt maha enamikust Euroopa riikidest, eriti oma põhjanaabritest. Nii näiteks on mitmed Soome ja teiste põhjamaade kõrgkoolid pannud põhirõhu just doktoriõppele.

Tunnustust on rahvusvahelises ulatuses Eesti eksperdid saavutanud IT valdkonnas, eriti just e-valitsuse asjatundjatena.

Teaduri/uurija rolli saab sageli täita sama isik, kes on eksperdi rollis, kuid ei pruugi. Esitatavad nõuded on aga praktiliselt samad.

Konsultant/koolitaja tööks on aidata uuendajal endal aru saada ja ka rollide täitjatele selgitada neid teoreetilisi ja metodoloogilisi põhimõtteid millest lähtudes tuleks tegutseda aga samuti meetodeid, tänu milledele on võimalik reforme ellu viia ja nende tulemusi hinnata. Kogu selleks kasutatav instrumentaarium võiks olla mingil määral standardiseeritud. See töö nõuab suuri sellealaseid teadmiseid ja rahvusvahelisi kogemusi.

Siin võivad kasulikuks osutuda kogemused, mis on vormistatud situatsioonideks ja mida saab õppimisel kasutada.

Projekteerija peab valdama sotsiaal-majanduslike süsteemide projekteerimise meetodeid ning tundma nende protsesside seaduspärasusi, omama informatsiooni vastavate mudellahenduste kohta (benchmark). Selleks, et rahvusvahelisi tellimusi saada peab olema ette näidata varasem osalemine rahvusvahelistes projektides. Projekteerija töötab tihedas seoses initsiaatori ja eksperimenteerijaga.

Sõltumatu jälgija institutsioon (monitooring) on vajalik reformide ja eksperimentide puhul selleks, et tagada uurimiseks ja hindamiseks vajalike näitajate mõõtmise piisav täpsus ja erapooletus.

Hindaja/evalueerija tegevus on osaliselt sarnane audiitori tööga. See puudutab hinnangu andmist kavandatud programmi täitmisele. Mis puudutab eel-, vahepealseid ja lõpphinnanguid kavandatud näitajate osas, siis siin on enam eksperthinnangu ja uuringu elemente.

Kui kaaluda ülalesitatud nõudeid subjektidele reformimisel ja poliitilis-majanduslike uuenduste protsessis, siis jääb küll selline mulje, et asjade praeguse seisu juures ei ole Eesti esindajatel eriti palju võimalusi:

Eesti teaduslik potentsiaal on piiratud ja ka olemasolevat ei kasutata ja ei arendata sihipäraselt.

Praegu on rahvusvaheliseks tavaks, et tellimused saavad juba varem selles valdkonnas silma paistnud (vastava akrediteeringu saanud) või nendega koopereerunud institutsioonid, mõnel juhul ka seal staźeerinud spetsialistid. Kui soovime 10..15 aasta pärast arengus kaasa rääkida, tuleb juba täna hakata tegutsema.

Arvestades praegust olukorda Eestis on see vähetõenäoline.

Muidugi võib juhtuda ime ja järgmisesse teaduse ja innovatsiooni arengukavasse lülitatakse ühe prioriteedina sisse ka teaduslik-metoodilise ja organisatsioonilise baasi loomise uuenduste/ reformide korraldamisele kaasaaitamiseks Euroopa Liidus ja väljaspool seda.

Me ei ole siis küll sellel teel esimesed aga ka mitte viimased. Vastasel juhul kipuvad tulevased Euroopa liidu reformid toimuma ilma meie kaaluka osaluseta. Eestile jääb võimalus kas pakutavate lahendustega nõustuda või mitte, oskamata midagi põhjendada.

Milline on olukorrast väljapääs?

1. Valitsus võiks kutsuda teadlased osalema reformides, panna uuendused teaduslikule alusele (nagu ka praeguses arengukavas on kirjas).

2. Üldistada oma ja teiste riikide kogemused, alustada sellealast kraadiõpet rahvusvahelisel tasemel, osaleda rahvusvahelistes töörühmades reformide ja eksperimentide korraldamisel teistes riikides.

3. Kehtestama teatud ametikohtadele, kes on strateegilisel positsioonil nõuded teadusliku kraadi omamise kohta.

Seda kõike on sobiv nimetada arendustegevuseks. Ainult antud juhul mitte tehnika või tehnoloogia vaid poliitika, majanduse ja sotsiaalsete suhete juhtimise valdkonnas. Kui oleme 10..15 aastat teinud tõsist tööd ja näinud ränka vaeva, siis saadud pagasiga võib kuhugi jõuda.

Järgnevas tabelis püüan üldistada praegust olukorda Eestis.

Tabel 1. Eesti sotsiaal-majanduslike /poliitiliste uuenduste ja reformide

olukorra üldhinnang.

Tugevused

1. On olemas küllaltki tugev sotsiaal- teadlaste kaader, kes oleks võimelised oluliselt väärtustama siseriiklikke reforme ning teatud aja möödudes jõudma ka Euroopa tasandile.

2. On olemas sotsiaalsete uuringute ja eksperimenteerimise traditsioonid.

Nõrkused

1. Valitsus ei kasuta teaduslikku metodoloogilist ja metoodilist baasi reformide ettevalmistamisel, elluviimisel ja hindamisel.

2. Riigiametnike ebapiisav teaduslik tase.

3. Ei kasutata eksperimenteerimist vaid toimitakse katse-eksituse meetodil.

Võimalused

1. Panna siseriiklikud reformid teaduslikule alusele.

2. Abistada reformimisel endiseid nõukogude vabariike ja arengumaid.

3. Saadud kogemustega püüda jõuda 10..15 aasta jooksul Euroopa konkurentsi.

Ohud

1. Mõni teine riik teadvustab olukorda ja võimalusi enne meid.

2. Teaduslikkuse pähe pakutakse arvamusi ja hinnanguid.

3. Kaotame teaduslembelise maa maine.

Kirjandus:

Fidrmuc Jan, Economic reform, democracy and groth during post-

communist transitions, European Journal of Political

Economy, September 2003, vol 19, iss. 3, pp. 583…604.

Grabbe Heather, Institutional and political aspekts of reform preparation

and implementation. Bratislava 2004.

www.ineko/euroreform/menu4_grabbe2.pdf

Gwartney James, Lawson Robert, Economic Freedom of the World. Annual Report 2004, Cato Institute, www.freetheworld.com/2004/cato2004.ppt

Leppik Lauri, Success factors of the pension reform, Bratislava 2004.

www.ineko.sk/euroreform/menu4_leppik2pdf

Nohejl Karel, Economic Reforms for Europa: Quality of Bisiness

Environoment Bratislava 2004.

www.ineko.sk/euroreform/menu4_nohejl.pdf

Matherova Katarina, Doingbusiness in 2004. Understanding regulations.

Bratislava 2004. www.ineko.sk/euroreform/menu4_matherova.pdf

Mejsterik Michal, Corporate Restructuring and Governance,

Braislava 2004. www.ineko.sk/euroreform/menu4_mejsterik.pdf

Viited:

1. Bratislavas asuv Majanduse ja Sotsiaalsete reformide instituut (Institute for Economic and Social Reforms www.ineko.sk) , kes tegeleb majandusuuringutega Kesk Euroopas, milleks on välja töötatud spetsiaalne omalaadne kvartaalne reitingusüsteem, (www.ineko.sk/projekt_heso.htm).

2. Londonis asuv Euroopa reformide keskus (The Centre for

European Reform www.cer.org.uk ) viib läbi uuringuid ning avaldab

üllitisi järgmistel teemadel: Euroopa Liidu institutsioonide ja

poliitikate reformimine; Euroopa Liidu laienemine; Euro ja

majandusreform; Euroopa välis-ja kaitsepoliitika; Transatlantilised

suhted; Justiits- ja sisepoliitika; Euroopa Liit ja Venemaa.

Oma ettekandes Grabbe mainib, et 1990-l aastatel maailm õpetas

endistele kommunistlikele riikidele reformimist, kuid nüüd seisab

Euroopa ise silmitsi vajadusega alustada majanduslikke reforme.

Esitatakse 6-st punktist koosnev loetelu õppetundidest, mida tuleb

arvestada tulevikus reformide ettevalmistamisel ja läbiviimisel.

3. Karel Nohejl iseloomustab oma ettekandes ärikeskkonda mõnedes Kesk Euroopa riikides ja pakub välja valdkondi kus oleks vaja Euroopas reforme teha, et ärikeskkonda parandada. Lähtudes McKINSEY-s tehtud uuringutest soovitatakse konkurentsivõimelise majanduse loomiseks eelkõige reforme bürokraatia mahu ja kasvu kiiruse vähendamiseks ja ajude väljavoolu tõkestamiseks.

4. Katarina Matherova iseloomustab oma ettekandes seda, kui palju kulub aega ja raha, maailma ja Euroopa erinevates riikides äri alustamiseks ja lepingute jõustamiseks. Erinevused on väga suured nii vanades kui ka uutes Euroopa Liidu riikides.

5. Michal Mejsterik iseloomustab oma ettekandes erastamise protsessi ja tulemusi Tšehhis ja mõnedes teistes riikides