Euroopa Liitu kuulumine on Eestile suur võimalus määratleda end Euroopa geopoliitilisel ja majandusvõimaluste kaardil. Eesti on liitunud majanduslikult ja õiguslik-poliitiliselt ühe ühtsema tsooniga maailmas. Sellel on lisaks mõjule majanduse, õiguse ja poliitika vallas ka väga oluline tähendus meie kultuurilisele enesemääratlusele. See samm annab võimaluse defineerida oma eurooplaseks olemist. 

Siinkohal on vajalik esitada kaks teesi:

esiteks, esimestel aastatel muutub Eesti Euroopa Liidus olles inimeste ja seejuures ka teaduse ja arendustegevuse vallas hõivatute jaoks suhteliselt vähe (Euroopa Ühtse Teadusruumi laienemine Eestisse on vägagi aeglane).

Teiseks, kümnekonna lähema aasta jooksul on oodata tugevat mõjutust Eesti rahvusliku identiteedi kujunemisele Põhjamaade poolt. Samas on Eesti arengutes mitmeid sarnasusi ka nende  suundumustega, mis on iseloomulikud Suurbritannia  ja Iirimaale (sh  majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitika). Järgnevalt ei otsi me eelpool toodud teesidele vastanduvaid vastuväiteid, vaid käsitleme neid tendentse  üleilmastumise protsessi tingimustes.  

Lissaboni Agendaga on Euroopa Liidu liikmesriigid endale eesmärgiks seadnud selle, et aastaks 2010 kujundada Euroopa Liit sarnaselt Ameerika Ühendriikidega sedavõrd efektiivseks majanduspiirkonnaks, et hakata konkureerima ka valdkondades, kus USA ületab Euroopa Liitu juba aastaid. Lissaboni Üldkogul räägiti läbi kõigist neist peamistest globaalsetest küsimustest, mis Euroopa Liidu arengustrateegias olid hädavajalikud arvesse võtta, eelkõige Euroopa Liidu USAga majandusliku konkurentsi võime tõstmise küsimustes.  Korraliku monograafilise käsitluse Lissaboni Strateegia kõigist peamistest valdkondadest on avaldanud Lissaboni Ülemkogu ettevalmistustöödes osalenud eksperdid (1).

Lissaboni strateegia on Euroopa Liidu ümberehitamine reaalselt toimivaks Euroopa Infoühiskonnaks mastaapse ja väga paljusid valdkondi haarava innovatsiooniprotsessi kaudu. Seejuures on tegemist strateegiaga, mis sisaldab nii sotsiaalseid kui ka  majanduspoliitilise kokkuleppe osi, mis peaksid Euroopa Liidu liikmesriikide inimeste igapäevaelus kaasa tooma tuntavad evolutsioonilised muudatused. Siinkohal viitame Lissaboni Suurkogul vastuvõetud programmiliste otsuste alusel kirjutatud raamatu ühe autori  Manuel Castellsi Euroopa tulevikku selgelt defineerivale mõttekäigule:

„Besides the economic dimension, European Union countries are now interwined in a web of institutional, social and political relationships which will grow in size and complexity in the coming years, as new countries become associated with the EU, and as the European institutions extend their realm of activity (2).

 

Tänaseks on ilmnenud paljud takistused, mis pidurdavad Lissabonis kokkulepitud strateegia elluviimist. Euroopa Liidu  6. Teadus- ja tehnoloogia alase raamprogrammi bürokraatlik  takerdumine  annab alust kinnitada, et Lissaboni Ülemkogul vastuvõetud strateegilise iseloomuga otsuste elluviimine on põrkunud finantsilistele ja korralduslikele takistustele. Tegelik põhjus on ilmselt rahanappus, aga ka ülesande keerukus. Meile kõigile on teada, et  Euroopa Liidus ümberjaotatava ressursi maht on ainult pisut enam kõigi liikmesriikide kogu-aastaeelarvete ühest protsendist. Nendest raskustest rääkis Euroopa Komisjoni vastne asepresident Siim Kallas käesoleva aasta 29. aprilli "Postimehes": "Minu jaoks on võtmeküsimuseks ELi muutmine senisest heast välisinvesteerijast kõikide muude majanduskeskuste jaoks hoopis tõmbekeskuseks investeeringutele mujalt. Täna on nii, et Euroopa säästab ja USA investeerib oma majandusse Euroopa säästud. Ja töökohad lähevad Ameerikasse" (3).

Hiljuti  (täpsemalt 2004 a. detsembris) puudutasid seda teemat ka ameerika majandusteadlased Alberto Alesina ja Francesco Glavazzi, kinnitades, et USA ei hoia igavesti Euroopa majandust püsti viisil, et Euroopa Liidu investeeringud vägagi efektiivset kasumit tootvasse USA majandusse peaksid veel jätkuma järgminegi aastakümme. Nad kinnitasid: „ ikkagi ei saa see lõpmatuseni kesta. Euroopa peab hakkama lootma oma ressurssidele ja loobuma mõttest, et USA päästab Euroopa majanduse“ (4).

            Antud sissejuhatus peaks aitama selgitada Eesti positsiooni uues arenguruumis, mis on kaasnenud Euroopa Liiduga liitumise algmomendiga Eestis. Käsitledes liitumisjärgset protsessi kui teatud tervikut võiks tänase põhiküsimuse lahti jaotada järgmisteks osaküsimusteks: ühelt poolt, kuidas läheb Eestil kui liikmesriigil Euroopa Liidus (millised on reaalse lõimumise iseloomulikud jooned ja tegelikud tulemused innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse aspektist vaadatuna  ning  teiselt poolt, millisel viisil ja kui tulemuslikult suudab Euroopa Liit esindada oma ideid ja korraldada  innovatiivset tegevust Eestis kui liikmesriigis. Seetõttu on meie huviks pöörata tähelepanu Eesti Euroopa-integratsiooni strateegilisele valdkonnale, mis on seotud uuenduste sotsiaal-kultuurilise ülekandemehhanismi  iseärasustega Eestis, nimelt kõrghariduse kaudu toimuva protsessiga.

Tuleks kriitiliselt tunnistada, et Eestis pole Lissaboni strateegia kõiki põhimõttelisi ettepanekuid korralikult läbi mõeldud (ega lahti kirjutatud), seda kinnitab Riigikogu ajakirjas RiTo no 10 ilmunud politoloogide ja arvutitehnika-ala asjatundjate ülevaateartikkel „Teadmistepõhine Eesti 2010: kontekst ja poliitikasoovitused“, kus Eesti tänast olukorda iseloomustatakse järgmiselt: “tagajärjeks on eri valdkondlike tegevuste ühildamatus, mis on viinud täielikule loobumisele teadus- ja innovatsioonipoliitika prioriteetide seadmisest“ (5) .   

 Põhjuseks on inimlikult mõistetav käitumisviis -  iga valitsus ja vastava ala minister, leiab  enda ametkonna jaoks otsekohe midagi konkreetset mittesobivat mõtlemata seejuures süsteemselt ja lähtumata ühtsest riiklikust strateegiast. Seda kinnitas riskifondide loomise asjus toimunud vastastikune süüdistamine väga selgelt, lõppes see aga Eesti Arengufondi (Eestis tuntud kui SAK) ideede selge diskediteerimisega eespool nimetatud ministeeriumide poolt. Selles kolm aastat kestnud  „SAK loos“ võtab ametkondlikule suhtumisele iseloomulikult kokku rahandusministri nõunik Eero Elenurm,  kes väidab, et: „Heade ideede ja innovatiivse ettevõtluse areng on kahtlemata tähtis. Peame alustama tasa ja targu, et protsessi käigus leida parim lahendus riskikapitalistidele ja alustatavatele ettevõtjatele. Regulatiivse keskkonna muutmine võib pikemas perspektiivis anda palju positiivsema efekti kui riigi rahaga erasektori initsiatiivi arendamine“ (6). Eestil ei ole aga aega peale juba aastaid kestnud arutluste veel otsuseid määramatusse tulevikku lükata ning ikka veel innovatsiooniga “tasa ja targu alustada”.

Seega on kolm aastat kestnud diskussiooni järel saabunud uus „külmumispunkt“, seejuures selline selge jahenemine pole ainult innovatsioonile omane, see on omane ka Eesti kõrgharidusmaastikule. Hea analüüsi Eestis täna toimiva bürokraatia ja lähemal ajal veelgi enam valitsema hakkava akadeemilise suletuse kohta on esitatud Peeter Normaku artiklis "Kellele on vaja doktoriõpet“ maikuus 2004(7).

Lissaboni strateegia täitmiseks Eestis on oluline esile tuua terviklikult mõistetud innovaatilise protsessi alaosad ja anda selle kirjeldus efektiivse tegevuse aspektist, seejuures viidates kõigile võimalikele uuendustele. Innovatsiooniprotsessi arengute kirjeldamiseks on hädavajalik  selle protsessi mõõdikute (indikaatorite) nimestiku koostamine. Nimetatud mõõdikud peaksid olema tihedalt seotud antud valdkonna eesrindliku teoreetilise kontseptsiooniga. Eestis toimiva innovaatilise protsessi käsitluse teoreetiliseks aluseks võiksime võtta USA teadlase Darius Mahdjoubi poolt 1997. aastal väljatöötatud innovatsioonimudeli (8). Tõnis Metsa poolt täiendatuna on sotsiaalse innovatsioonimudeli kõige iseloomulikuks jooneks õppimise kui kindlapiirilise  komponendi  integreerimine sotsiaalse innovatsiooniprotsessiga. Erinevus Darius Mahdjoubi mudelist on selles, et sissetoodud sotsiaalse nõudluse kui sotsiaalse innovatsiooni komponent annab sellele süsteemile dünaamilisema mastaabi. Seejuures on veelgi olulisem aga see asjaolu, et nimetatud täiendus annab häid võimalusi innnovatsiooniprotsessi majandusteaduslikuks, sotsioloogiliseks ja sotsiaal-pedagoogiliseks käsitluseks.

Majandusteaduse aspekt on seotud avatud majandusmudelile (liberaalse turumajandusele) sarnase avatud innovatioooni mudeli rakendamisega Eesti majanduse arendamisel ja inimeste heaolu tõstmisel konvergentsiprotsessis Euroopa Liidu teiste riikidega. Üheks peamiseks eesmärgiks on maksimaalselt ära kasutada  globaalse majanduse positiivseid aspekte ja seejuures kiirete innovaatiliste muutuste käigus minimaalseks muuta väikeriigi majanduse ohtusattumine   näiteks euroopastumise riskiteguritest. Seejuures tuleks avatud  innovatsiooni mudeli rakendamisel leida neid majandusmehhanisme, mis aitavad kaasa teadusmahuka hõivatuse suurenemisele Eestis. 

Sotsioloogiline  aspekt on seotud majandusliku heaolu kasvuga nende sotsiaalsete kihtide jaoks, kellel seni pole seda õnnestunud saavutada. Sotsioloogiline on ka uue Euroopa väärtushinnangute (identiteedi) omaksvõtu küsimuste valdkond, sest muutuvas majanduskeskkonnas toimuvad küllaltki keerulised kohanemisprotsessid. Üks suurimaid ohte on Ulrich Becki arvates jätkuv natsionalistlik vaadekoht olukorras kus on toimumas Euroopa maailmastumine (9 ).

Sotsiaalpedagoogilistest aspektidest on senisest olulisemaks saanud loovuse kui isikuomaduse suurendamine koolieas ja hilisemas tööeas, et see sotsiaalne fenomen aitaks kaasa sotsiaalsete innovatsiooni ideede kandepinna laienemisele Eesti ühiskonna arengus.  Samas on selge, et  Eesti tänane hariduspraktika ei soosi (ei loo lisatingimusi kõikjal ja kõigi õppijate jaoks nii pealinnas kui maal asuvates koolides) ettevõtlikkuse ja innovatiooniga seonduvate isikuomaduste nagu loovus, originaalsus, koostöövalmidus jms arengut. Seejuures kinnitas Eda Heinla poolt 2002 a-l tehtud koolinoorte loovuseuuring, et sotsiaalsetel teguritel on küll  suur mõju lapse loovuse arenguloos, siiski oleneb väga palju sellest,  kui aktiivselt vastastikune on  kasvatusprotsess lapse ja tema vanemate vahel ja teiseks sellest, milline on lapse eakohane osalus selles. Edaspidist silmas pidades tulekski põhjalikult tutvuda Eestis tehtud uurimistööga loovuse kui pedagoogilise fenomeni uurimisel. Näiteks oleks võimalik noore põlvkonna loovuse kordusuuringu  korraldamine selleks, et dünaamiliste muutuste (nihete)  aspekte võrdlevalt uurida ja ühe võimaliku resultaadina luua sotsiaal-pedagoogiliste andmete baas Eesti lähitulevikus asetleidvate innovatsioonide teostajate loomepsühholoogiliste omaduste kohta. Üheks võrdlusmudeliks saab kasutada aastatel 1985-1992 efektiivselt toiminud ja  innovaatilise keskkonnana töötanud Eesti õpilaste teadusühingu liikmete elulugude uurimist.   

Sotsiaalse innovatsiooni protsessi näol on tegemist teatud tüüpiliste profiilide so oluliste tunnusjoonte kogusummaga.  Viimane  on väljendatav vastavate mõõdikute (indikaatorite) süsteemi kaudu: kus sotsiaalkapitali profiil (teadus- ja arendustegevuse kulutused ja jaotus tegevusalade kaupa) ja  inimkapitali profiil (teadus- ja arendustegevuse töötajad ja neid iselomustavad ressursi kasvunäitajad)  üheskoos loovad sotsiaalse innovatsiooni  kui ruumi seisundi.     

On loodud mitmeid innovaatilise tegevuse mõõdikute süstemaatilisi kogusid (ülevaateid), seejuures alles 2004. aasta mais valmis Euroopa Komisjoni tellimusena Eurostati poolt Lissaboni Strateegia täitmise alane andmebaas struktuuriindikaatorite kohta, mis on kättesaadav kahel aadressil: http:// europa.eu.int/comm/lisbon _strategy/pdf/statistical_annex_en.pdf ja samuti ka indikaatorite aadressil http:// europa.eu.int/comm/eurostat/structuralindicators (10).

Eesti Statitikaameti poolt on heatasemelise analüütilise osa koosseisus esitatud Eurostati indikaatorite nimekiri  Eesti Statistikaameti kogumikus "Teadus- ja arendustegevus Eestis" (viimane  on  ilmunud juba alates 2000, seejuures aastatel 1995-1999 kandis statistikakogumik nimetust "Teadus". Järgnevalt toetume Aavo Heinlo artiklis "Eesti Euroopa teadusruumis"esitatud statistilise  analüüsi tulemustele (11). Erinevus Aavo Heinlo käsitlusviisiga võrreldes on see, et põhinäitajate jaotuse esitatame sotsiaal- ja inimkapitali liikide kaupa. Tundub, et selliselt on  sotsiaalse ja inimkapitali erinev tähendus paremini nähtav ja haridusindikaatorite kvalitatiivsed nihked (Eesti üks võimalikest konkurentsieelistest) oleksid selgemalt jälgitavad.

 

Lissaboni strateegiast tulenevad teadus-arendustegevuse indikaatorid jaotuvad järgmisesse nelja suurde alajaotusesse:

 

            SOTSIAALKAPITALI JA FINANTSKAPITALI KOMPONENDID

1. Teadus- ja arendustegevuses kulutused:

            - T& A intensiivsus, mis mõõdab T& A kulutuste suhet sisemajanduse koguprodukti  

-         T& A intensiivsuse kasvu määr -  iseloomustab T&A kulutuste ja sisemajanduse

koguprodukti suhte aastast juurdekasvu  

- teadus- ja arendustegevuse kulutuste rahastamise allikad  (ettevõte, riik, välismaa)

- teadus- ja arendustegevuse reaalsed kulutused elaniku kohta

- T & A osakaal riigi aastaeelarves (uus indikaator) 

                        INIMKAPITALI KOMPONENDID

2. Teadus ja arendustegevuse töötajad

-teadus ja arendustegevuse töötajate osatähtsus tööjõus

3. T & A-intensiivsete tegevusalade struktuur tööhõives - mõõdab kõrgtehnoloogia osakaalu 

- teadusmahukas teeninduses ning kõrg-  ja kesk-kõrgtehnoloogilises tööstuses  

- selle muutust (tööhõive aasta keskmine kasvumäär T& A-intensiivsus

 tegevusaladel)

4. Teaduse ja tehnoloogia inimressursi kasvu näitajad 

- üliõpilaste osakaal 20-29 aastaste hulgas (uus indikaator)

- loodusteaduse ja tehnika eriala lõpetajate osakaal  antud aastal kõrgharidusega 

lõpetajate hulgas (uus indikaator)

 

Nagu eespool nimetatud, on Eesti arengutes mitmeid sarnasusi ka nende  suundumustega, mis on iseloomulikud Suurbritannia  ja Iirimaale kui vanematele Euroopa Liidu liikmesriikide majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitikale. Samas on viimastes tagasihoidlik sotsiaalkulutuste osakaal eelarves, näiteks Iirimaal kaks korda madalam kui Põhjamaades – ainult ca 15% sarnaselt Eestiga (12). On alust arvata, et suhteliselt tagasihoidlike sotsiaalkulude tasemega on selges kooskõlas mõnedki kõrghariduse näitajad.  Kui üliõpilaste osa 20-29 aastaste hulgas on Suurbritannias  28% ja Iirimaal 26% ja vastav näitaja on Eestis peaaegu  kolmandik (2001 a 30,3%). 2004. a on see hinnanguliselt juba enam kui kolmandik - 135 tuhandest antud vanuses eestlasest õpib kõrgkoolis kokku 40 tuhat üliõpilast, nendest nn riigikohtadel 15 tuhat. Samas väga kõrge sotsiaalkulutuste osakaaluga Soomes oli 2001. a. 20-29 aastaste noorte hulgas üliõpilasi 44,7%. Ent siiski oli  Eestis 2001. aastal 7600 ülikoolilõpetajat ja Soomes 36100, seega pole Eesti kvantitatiivne suhteline mahajäämus Soomest kuigi oluline (13). 

Seejuures on lisaks tudengite kvantitatiivsetele näitajatele väga oluliseks tõusnud nende akadeemilise  kvaliteedi näitajad. Nagu kinnitavad andmed hiljuti avaldatud statistikakogumikus „Kõrgharidus 1993-2003” on Eesti akadeemilist kõrgharidust haaranud „uus haigus“, kümnekonna aasta jooksul on nominaalajaga ülikoolilõpetajate osakaal  1996 aasta 60%-lt langenud 2003 aastal 51% seejuures eraülikoolide akadeemilises harus on vastavad osakaalud 90% ja 55%  (14).

 

Lähema tuleviku ülesannetest.

 

Nagu eespool üldiste ülesannete formuleerimisel kinnitasime, on lähematel aastatel Eestis vajalik arendusprojekti väljatöötamine, mille põhieesmärgiks oleks Eesti Euroopa Liitu kuulumisega kaasneva tehnoloogiliste, majanduspoliitiliste ja kultuuriidentiteedi protsessi iseloomustavate arengute olemuse avamine. Enne arengutrendide analüüsi on vaja süstemaatilist  indikaatorite kogu, seega alustada tuleks indikaatorite kogumi täpsustamisest ja sealt liikuda  rahvusvahelise võrdluse (benchmarkingu) kaudu sotsiaalse innovatsiooni ja konkurentsivõime tugevate ja nõrkade külgede tervikliku olemuse analüüsini. Näiteks Soomes tehti see riigi konkurentsivõimekuse enesehinnang läbi aastate 1990-1998 lõikes, seejuures finantseeris selle Soome rahandusministeerium (15).

Eesti sotsiaalse innovatsiooni protsessi üheks kõige dünaamilisemaks  komponendiks on  majanduslike uuenduste konkreetsed initsieerijad ja tegijad (actorid)  ning protseduurid, mis seda muutust tegelikkuses edasi viivad. Siinkohal on heameel korrata Rein Kaarli mõtet, et kuigi Euroopas on aktuaalne VII Raamprogrammi ettevalmistamine (2007-2010), on Eestis aeg kavandada uut T& A strateegiat ja seejuures mõista sedagi, et selle strateegia sihiks seatud investeeringute kasv on vaid üks teadussüsteemi arengu eeldus ja see  peab olema tagatud adekvaatse haldussuutlikkuse kasvuga (16). 

Viimatinimetatud põhjusel on kõnekad T&A arengustrateegia kui innovaatilise protsessi iseärasused Eestis ja Eestile olulistes  naabermaades Soomes ja Saksamaal. Just Soome ja Saksamaa pakuvad  Eesti jaoks häid võrdlusvõimalusi eelkõige seetõttu, et kui Soome on meie jaoks võimalikuks positiivseks mudeliks, siis Saksamaa on üheks võimalikuks negatiivseks mudeliks oma  allakäiguastmel oleva majandusearenguga. Nagu kinnitavad Saksa asjatundjad, Saksamaa majandusarengu allakäik on saavutatud "liiga hea" sotsiaalkaitse süsteemi ülesehitamise ja teadus-arendustegevuse allakäigu tingimustes  (17).

      Me ei tohiks käed rüpes ootama jääda, mida Euroopa meile pakub, vaid peaksime olema valmis ise oma innovatsioonikeskkonna kaardistamiseks, hindamiseks ja selle alusel uute visioonide kokkuleppimiseks ja elluviimiseks .

 

Kirjandus ja andmebaasid, mida on kasutatud

 

1.    Maria Joao Rodrigues (Ed) The New Knowledge Economy in Europe. A Strategy for International Competiteveness and Social Cohesion. Edward Elgar, 2002

2.    Manuel Castells. The construction of European identity. In:  The New Knowledge Economy in Europe. A Strategy for International Competiteveness and Social Cohesin, 232-233.

3.    Siim Kallas. Kaasarääkimise õigus ja kohustus.  - Postimees, 29 aprill 2004.

4.    Alberto Alesina ja Francesco Glavazzi. USA ei hoia igavesti Euroopa majandust püsti - Äripäev, 13. dets. 2004. 27.

5.    Marek Tiits, Rainer Kattel, Tarmo Kalvet. Teadmistepõhine Eesti 2010: kontekst ja poliitikasoovitused - RiTo 10 (2004), 31- 40.

6.    Eero Elenurm.Millega elavdada riskikapitali Eestis? - Äripäev, 14. Dets. 2004.

7.    Peeter Normak. Kellele on vaja doktoriõpet? - Postimees, 17. mai 2004.

8.    Darius Mahdjoubi. Social Innovation: Integrating Learning and Technological Innovation. 1997

http:// www. gslis.utexas.edu/ - darius/soc_­ino/soc_ino.htm.

9. Ulrich Beck ja Edgar Grande. Das kosmopolitische Europa. Edition  Zweite Moderne, Suhrkamp, 2004. Frankfurt am Main.

10.   http:// europa.eu.int/comm/lisbon _strategy/pdf/statistical_annex_en.pdf .

11.               Aavo Heinlo. Eesti Euroopa Teadusruumis. Rmt: Teadus- ja arendustegevus 2002. Tallinn, Statistikaamet, 2004, 7-15.

12. Eesti sotsiaalsektor arvudes – 2003. Tallinn: Sotsiaalministeerium, 2004.

13. Key Figures 2003-2004. Towards a European Research Area Science, Technology and Innovation , European Commission. 2004, 49.

14. Eesti Statistikaamet: Kõrgharidus 1993 – 2003. Tallinn 2004.

15.               Benchmarking Finland: An evaluation of Finland`s competitive strenghts and weaknesses. Helsinki: Ministry of Finance, 1998

16.               Innovaatika, märts - juuni, 2004, lk. 1

17.               Gabor Steingart. Deutschland: Der Abstieg eines Superstars. 5. Auflage, Piper Verlag, München, 2004.