Euroopa majanduslik ja sõjaline mahajäämus Põhja-Ameerikast ja varsti ka Kagu-Aasiast sun­nib ka EL maades läbi viima ma­jan­duse liberaliseerimist, et­te­võt­luse ja tehnilise ja sotsiaalse innovatsiooni soo­dus­ta­mist  ning rii­gi ku­lu­tu­ste kär­pi­mist sotsiaalkulutustele, eelkõige riigipensionidele.

Ees­ti on maailmas teatud kui edukas turumajanduslike reformide läbiviija. EL on aga jätkuvalt majandusraskustes ning ei suuda järgida oma enese püstitatud nn. Lissaboni eesmärke konkurentsivõime tõstmisel.

Praegu on kahtlemata see aeg, mil Eesti peaks aktiivsemalt pa­kkuma oma mu­de­lit kui mitte kogu ELile, siis vähemalt mitmetele uutele liikmes ja kandidaatriikidele. Ees­ti ettepanekutel majandusvabaduste suurendamiseks ja EL ülereguleeritud majanduskeskkonna dereguleerimiseks oleks rohkem kõ­la­pin­da kui need ettepanekud baseeruksid mitte üksnes poliitikute retoorikal, vaid konkreetsetel komplekssetel ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadusuuringutel.

Eesti Euroopa Liidu poliitika peaks juba esimestel liikmelisuse aastatel olema aktiivselt suunatud EL majanduspoliitika reformimisele, et aidata kaasa Euroopa riikide konkurentsivõime tõusule maailmas ja teadmuspõhise majanduse kujundamisele Euroopas.

 

Lissaboni strateegia majanduspoliitiliste eesmärkide analüüs näitab, et alates 2000.aastast on Euroopas pisut kasvanud töökohtade arv, suurenenud  telekommunikatsiooni- transpordi- posti- ja energeetikaturgude avatus  konkurentsile, laienenud interneti ja muude infotehnoloogia saavutuste kasutamine ning võetud  vastu sadu seadusandlikke akte ning  tegevusprogramme, mis tulenevad või järgivad neid eesmärke (1, lk. 9)

Kuid nii EL enda kui ka sõltumatute analüütikute tööd näitavad, et tööhõive tase ja töö tootlikkus on Euroopas endiselt vajalikuks majanduskasvuks ebapiisavad. Liidu kolme viimase aasta majanduskasv on olnud väga väike ning 2003. aastal moodustas EL SKT vaid 72 % USA SKT-st, kusjuures eurooplaste töö tootlikkuse määr tunnis jääb viimastel aastatel ameeriklaste vastavast näitajast stabiilselt maha ligikaudu 10 % (1, lk.10-12). Aeglase majanduskasvuga on kaasnenud ka mitmete suurte liikmesriikide kõrvelekalded stabiilsuspakti nõuete täitmisest, investeeringute üldine langus ning ebapiisav tase info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse ning teadusse.

 

Euroopa majanduse refomimise laiaulatuslike kavadega peaks Eesti olema hästi kursis, kuid ta ei suuda korraga panustada kõikidesse reformisuundadesse. Küsimuste ring, millega esmajärjekorras tegeleda, peaks piirduma paari–kolme teemaga, kus Eesti on tugev või kus liitumiseeelne poliitika on oluliselt erinenud EL vastavatest poliitikatest. Need valdkonnad võiksid olla eelkõige majandusvabaduste suurendamine, seda eelkõige väliskaubanduses, liikmesriikide vahelise konkurentsi edendamine maksupoliitika valdkonnas ja põllumajanduspoliitika edasine liberaliseerimine, kuigi viimast ei teheta lähiajal poliitilistel põhjustel puudutada.

 

Eesti Euroopa Liidu poliitika, mis oleks välja töötatud poliitikute, ametnike ja teadlaste koostöös, peaks sisaldama meetmete kogu EL nimetatud valdkondade  reformimiseks, kusjuures mitmete meetmete juurutamisel võiks Eesti võtta endale eksperimenteerija rolli, taotledes alalisi või pikaajalisi erandeid ning üleminekuperioode.

 

1. Väliskaubanduspoliitika

 

Rahvusvahelise majanduse kaasaegse teooria järgi on väikeriigi jaoks parim kaubanduspoliitika ilma tollideta. Kuni EL liitumiseni Eesti sisuliselt ei kasutanud tolle siseturu kaitseks, mis võimaldas hoida tarbijahinnad imporditud kaupadele võomalikult odavad ja lähedased maailmaturu hindadele. EL ühinemine kehtestas kümnetele tuhandetele kaupadele kaitsetollid, mille tõttu nende kaupade hind tõuseb vähemalt tollimäära ulatuses. Lisaks pidi Eesti tühistama oma vabakaubanduslepingud kolmandate riikidega, millest eeskätt kannatas kaubavahetus Ukrainaga.

 

Kujunenud olukorras oleks Eesti huvides taotleda EL väliskaubavahetuse liberaliseerimist, impordikvootide kaotamist  ja tollitariifide alandamist eriti nendele kaupadele, mida Eesti on importinud Ida-Euroopast, SRÜ riikidest ja Kagu-Aasiast.

 

Eesti kaubavahetuse maht on oluliselt suurem kui rahvuslik koguprodukt (GNP). Et EL tingimustes Eesti kaubavahetuse maht  rahvusliku koguprodukti suhtes ei alaneks tuleks ka kaubanduses võtta kasutusele rohkem kaasaegseid IT lahendusi, laiendada internetipõhist e-kaubandust ning maksevõimalusi. Just selles valdkonnas on Euroopa Põhjamaad, sealhulgas  Eesti saavutanud silmapaistvat edu Lissaboni eesmärkide elluviimisel (2, lk., 10).  Seda edu ei tohiks lasta käest, vaid püüda muuta Eesti transiitkaubandust riikliku teadus- ja arendustegevuse toel veelgi atraktiivsemaks, turvalisemaks ja efektiivsemaks.   

  

 

2. Maksupoliitika.

 

Ajaloost on teada, et kindla määraga proportsionaalne tulumaks hakkas kujunema Euroopas 19.sajandil kui keskklass oli omandanud poliitilise mõjuvõimu. Progresssiivsele tulumaksule üleminekut seostatakse aga valimisõiguse andmisega alamklassidele, ametiühingute tugevnemise ja demokraatliku kodanikuühiskonna tekkimisega.

Eestis ja mitmetes teistes uutes EL liikmesriikides pole paraku kujunenud veel keskklassigi, rääkimata tugevatest ametiühingutest ja valitsusest sõltumatutest kodanikeühendustest, mis suudaksid maksupoliitikat  mõjutada.

Enamiku Lääne-Euroopa riikide keerukas maksupoliitika ei soosi ettevõtlust, pigem  takistab seda ning on piduriks Euroopa majanduse konkurentsivõime tõusule. Sellepärast võib Eesti praegune suhteliselt lihtne, hästi administreeritav ja ettevõtlust soosiv maksupoliitika saada eeskujuks kui  mitte Lääna-Euroopa, siis vähemalt Kesk-ja Ida-Euroopa riikidele. Majanduskasvu ja investeeringuid stimuleerivad eeskätt madalad üksikisiku ja ka ettevõtte tulumaksud.

Kõrgeta otseste maksudega  heaoluriigi mudel globaliseeerumise ja ressursside piiratuse tingimustes taandub kogu maailmas. Kapital, raha ja kaubad liiguvad maailmas palju kiiremini ja  vabamalt kui inimesed. See toob paratamatult kaasa  maaimajagude, regioonide ja riikidevahelise maksukonkurentsi nii otseste kui ka kaudsete maksude osas, mida järjest rohkem hakatakse mõistma ka Euroopas.

 

Viimastel aastakümnetel rikastes heaoluriikides toimunud maksude alandamine ja liberaliseerimine pole küll toonud kaasa majanduskasvu olulist kiirenemist ning vaeste ja rikaste riikide arengutasemete ühtlustumist. Kuid sellest hoolimata valitseb selge sõltuvus, et suuremaid majandusvabadusi ja madalamaid makes omavad riigid arenevad oluliselt kiiremini kui väiksemate majandusvabadustega  ja kõrgete maksudega riigid.

Väikeriik, kui ta tahab olla maailmas nähtav, peab olema eriline ja silmapaistev, nagu näiteks Šveits või Iirimaa. Iirimaa kiire kasvu seletus seisneb eelkõige selles, et nad suutsid säilitada aastakümneteks oma maksuerisused, millega kaasnesid püsivalt väga suured investeeringud Ameerika Ühendriikidest, mitte aga selles, et nad said EL suuri toetusi  struktuuri-, regional- ja sotsiaalpoliitikate elluviimiseks..

 

Eesti praegust üldist maksukoormust (ca 35 % SKT-st) tuleks pidada optimaalseks. Tingimustes, kus suur osa Eesti riigi ülesandeid on vabatahtlikult antud EL institutsioonide pädevusse, pole enam suurt vajadust ise liikude riigi rolli suurenemise, ehk maksude tõstmise suunas. Vastupidi, riigikulude kokkuhoid võimaldaks vältida juhtimise dubleerimist ja suurendada inimeste sissetulekuid. Eesti riigieelarve peaks vahendeid eraldama eelkõige vaid nende valdkondade finantseerimiseks, mis kindlustavad Eesti rahvuse, keele, kultuuri ja hariduse säilimise ning arengu. Tõsi, et senisest suurem osa riigieelarvest tuleks eraldada sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, kuid seda tuleks teha läbi majanduskasvu kiirendamise ja  riigijuhtimise kulude vähendamise, mitte aga maksude tõstmisega.

Ettevõtluskeskkonna atraktiivsemaks muutmise nimel tuleks tulumaksu alandamise kava Eestis võimalikult kiiresti ellu viia ning mitte anda järele mitmete EL riikide survele muuta Eesti maksupoliitikat.   

 

3. Põllumajanduspoliitika.

 

Peaks olema päris selge, et kui Euroopa tahab võistluses maailma majanduslike suurvõimudega edu saavutada, tuleb hakata  reformima mitte ainult kaubandus- ja maksupoliitikat, vaid ka EL eelarve suurima kuluartikliga otseselt seotud põllumajanduspoliitikat.

Lissabonis 2000.aastal seatud eesmärkidest Euroopa enam loobuda ei saa ning paraku kuulub efektiivsust ja kõrget konkurentsivõimet kindlustava majanduspoliitika juurde ka arusaam, et riigid ja regioonid EL tingimustes võivad areneda ka erineva kiirusega ning erinevaid majanduspoliitika meetmeid rakendades. See, et iga uus vaene EL riik kasvaks vana Euroopaga võrreldes kiiremini ning ei peaks seejuures enam järgima enam kui 7 tuhandes EL õigusaktis sisalduvaid kõrgeid ja kalleid põllumajanduspoliitika nõudeid, peaks olema kasulik nii vaestele riikidele kui ka EL kui tervikule.

Mit­me kii­ru­se­ga in­teg­rat­sioon on Euroopas ju­ba teoks saa­nud ra­ha­lii­du, ühi­se kait­se­po­lii­ti­ka ja ini­mes­te va­ba lii­ku­mist re­gu­lee­ri­va Schen­ge­ni lep­pe näol ning võiks vabalt laieneda veel paljudele valdkondadele, eeskätt aga põllumajanduspoliitikale. Paind­lik­ku­se li­sa­mi­ne ei tooks en­da­ga kaa­sa kardetud ELi kil­lus­tu­mi­st ja nõr­ge­ne­mi­st, vastupidi, vabatahtlik koostöö on peaaegu alati viljakam kui pealesurutud.

Praeguste Euroopa liidrite püüdlused paind­lik­ku­se ase­mel suuremale ühtsusele on põhjendatud vaid üksikutes strateegilistes valdkondades nagu jul­ge­ole­ku- ja kait­se­po­lii­ti­ka, võitlus terrorismiga ja keskkonnakaitse, mitte aga põllumajandus-ja regionaalpoliitika, aga ka maksu- ja sotsiaalpoliitika vallas.

 

Euroo­pa kon­ku­rent­si­või­me pa­ran­da­mi­ne ei eel­da se­ni­sest üht­se­mat ELi.

EL konkurentsivõime tõusu eelduseks on iga EL liikmesriigi konkurentsivõime tõus, kogu Euroopa majandusruumi muutmine ettevõtlussõbralikumaks ning alles seejärel majanduse üleeuroopaliste infrastruktuuride arendamine. Üleaasialiste infrastruktuuride puudumine pole ju takistanud Singapuri ja  Hongkongi tõusmist maailma konkurentsivõimelisemate riikide tippu, nagu pole ka Euroopa tingimustes Iirimaa ja Soome võlgu oma kõrge konkurentsivõime eest Euroopa Liidule.

Vaid tugeva majandusega Euroopa  suudab kaitsta ja edendada  euroo­pa­lik­ke väär­tu­si na­gu de­mo­kraa­tia, inim­õigu­sed, õigus­rii­k, sot­siaalne õig­lus, kesk­kon­da säästev aren­g jms. Need väärtused ei ole vastuolus ma­jan­dus­li­ke hu­vi­de­ga kui suudetakse paremini ära kasutada turujõude ja ühendada need Euroopa kõrge inimkapitali potentsiaaliga.

EL ot­sus­tus­meh­ha­nis­mi­de tõ­hus­ta­mine ei peaks tähendama üha rohkemates valdkondades võimu koondumist Brüsselisse. Paljusid otsuseid tehakse kõige tõhusamalt rahvusriikide, ettevõtete või isegi kohalike omavalitsuste tasandil..

 

Rahvuslikele huvidele vastav Eesti järjekindel EL poliitika peaks tuginema mitte üksikute poliitikute ideoloogiliselt orienteeritud arvamustel, vaid süstemaatilisel uurimistööl, mis oleks koordineeritud ja rahastatud riikliku institutsiooni poolt, milles on esindatud kõik huvitatud pooled. Olulise tõuke selliste uurimistööde läbiviimiseks annab Wim Koki poolt esitatud raport  Lissaboni strateegia elluviimise probleemide kohta, mis muuhulgas seab eesmärgiks, et liikmesriigid eraldaksid teadus- ja arendustegevuseks juba lähitulevikus vähemalt 3% oma GNP mahust (3, lk.19). 

 

 

Kasutatud kirjandus

 

1. Lissaboni reformide elluviimine laienenud liidus. Komisjoni aruanne Euroopa Ülemkogule - 26. märts 2004. Euroopa Ühenduste Ametlike Väljaannete Talitus. Luxembourg, 2004, 83.lk.
2. Murray Alasdair. The Lisbon Scorecard IV. The status of economic reform in the enlarging EU. Centre for European Reform. London, 2004, 75 pp.
3. Facing the challenge. The Lisbon strategy for growth and employment. Report from the High Level Group chaired by Wim Kok. Luxembourg, 2004, 51 pp.