Sissejuhatus

Innovaatilisus on üks olulisemaid konkurentsivõimet pikas perspektiivis tagavaid tegureid. Innovatsiooniks on vaja nii vastavate sisemiste ressursside olemasolu ettevõttes kui ka võimet saada ideid väljastpoolt ja neid siis oma ettevõttes rakendada. Puidusektori näol (kuhu kuuluvad metsa-, puidu-, paberi- ja mööblitööstus) on tegemist ühe traditsioonilise tööstusharuga, mida tavaliselt ei peeta innovaatiliseks, kuid Eesti ettevõtteid analüüsides võib näha, et puidusektor on üks innovaatilisemaid töötleva tööstuse võrdluses. Artiklis analüüsitaksegi puidutööstuse siseseid innovatsiooniressursse ja väliseid innovatsioonialaseid koostöösidemeid. Kuna innovatsioon on ka üheks tööstusklastri arendamise võtmeteguriks, siis identifitseeritakse ja analüüsitakse vastavaid koostööseoseid lähtudes klastri kujunemise ideest. Eesti metsa- ja puidutööstuse innovatsiooniseoseid välisriikide ettevõtete/organisatsioonidega analüüsitakse nelja riikide grupi lõikes lähtudes olemasolevatest andmetest (EL/EFTA vanad liikmesriigid; EL uued liikmesriigid; Jaapan; USA). Kasutatav innovatsioonialane andmebaas katab aastaid 1998-2000 ning neid andmeid täiendatakse analüüsis tööstusharu juhtide 2003. aasta lõpul ja 2004. aasta alguses läbi viidud intervjuudest saadud informatsiooniga.

1. Innovatsioon ja koostöö

Innovatsioon ei ole ainult ettevõttesisene tegevus, see nõuab ettevõtetelt aktiivset uute teadmiste ja tehnoloogia allikate otsimist  ning nende rakendamist oma toodetes ja/või tootmisprotsessides (Roelandt and den Hertog 1999). Sellise käsitlusviisi alguseks peetakse Lundvalli (1995) artiklit ning see on mõneti erinev varasematest innovatsioonikäsitlustest, mis rõhutasid teaduse rolli ja/või turunõudluse rolli innovatsiooni esilekutsujatena. Innovatsioon nõuab kas uute teadmiste loomist või olemasolevate teadmiste teatud uuel viisil kombineerimist ning seega põhineb innovatsioon õppimisel, mis on suuresti sotsiaalne protsess – seda eriti kogemustele tuginevate teadmiste (tacit knowledge) ülekandmise ja akumuleerimise puhul (Polanyi 1966, Howellw 1995). Lundvall’i (1995) järgi on innovatsiooniks olulised nii interaktiivne õppimine kui ka kollektiivne ettevõtlikkus – seega tuleb innovatsiooni vaadelda kui iteratiivset, kumulatiivset ning koostööl põhinevat nähtust (Freel (2003).

Võrgustikuteooria väidab, et ettevõtted on harva võimelised eraldatuna innovatsiooni läbi viima ning ei tee seda mitte kunagi  nö suhete või informatsiooni vaakumis (Håkansson 1987; Maillat 1995; Florida 1995; Baptista and Swann 1998; Cooce and Morgan 1998; Oughton and Whittam 1997). Ettevõtete- või organisatsioonidevahelise koostöö kasulikkus seisneb ressursside baasi ja kompetentsi laiendamises. Seega võib järeldada, et ettevõtte innovatsioonivõime paraneb laiema teadmiste baasi, kulude ja riski jagamisel, mis toimub läbi koostöö teiste subjektidega (näiteks tarnijate, klientide, konkurentide, ülikoolide jt koostööpartneritega) (vt ka Rothwell (1991), Freel (2000)). Tihedad suhted ettevõtete ja organisatsioonide vahel loovad klastri. Bergman ja Feser (1999) defineerivad tööstusklastri kui ettevõtete ja muude organisatsioonide grupi, mille iga liige on oluline iga teise klastri osalise konkurentsivõime edendamisel. Tööstusharuklastrit iseloomustabki ettevõtete vaheline sõltuvus, s.o iga klastriosalise konkurentsivõime sõltub ühest, mõnest või kõikidest teistest klastri liikmetest. Klastri osalisi ühendavad müüja-ostja suhted, sarnane tehnoloogia, sarnased tarbijad/jaotuskanalid või sarnane tööjõud. Kui vaadelda koostöö arengut tööstusklastri arengu seisukohast lähtudes, siis esialgu teevad ettevõtted koostööd kohandades olemasolevaid tehnoloogiaid ning suhted rajanevad peamiselt materiaalsetele ressurssidele (tooraine, komponendid jms) (vt joonis 1).

 

 

Joonis 1. Ärikoostöö vormid arenevas klastris (Formica 2002)

 

Infovahetuses omavad olulist tähtsust isiklikud suhted ning koostöö, mille kaudu kogemusel põhinevad teadmised (tacit knowledge) edasi antakse, on mitteformaalne. Kogemused nn „koordinatsioonietapist“ ja juba eksisteerivad materiaalsed väärtusahelad näiteks tarnijatega, viivad selleni, et enamik innovatiivsemaid ettevõtteid investeerib sellistesse mittekaubeldavatesse varadesse nagu töötajate haridus, meeskonnatöö arendamine, ning suhtlemine ja tööstusharusse soodsa suhtumise kujundamine (Formica 2000). See tähendab, et maksimeeritakse pigem ühiseid kasusid individuaalsete asemel. Viimast etappi, co-opetition, iseloomustab see, et samad ettevõtted konkureerivad ja teevad koostööd samal ajal. Nagu märgivad Bengtsson ja Kock (2000), seisneb co-opetition’i eelis selles, et tekib surve arenguks läbi konkurentsi, kuid samal ajal ka juurdepääs laiematele ressurssidele, mida annab koostöö.

Viimase aja empiirilised uurimused (vt nt Oerlemans jt (1998)) näitavad, et eeltoodud võrgustiku lähenemist innovatsioonile on ületähtsustatud. Enamikes tööstusharudes tehakse siiani kõige suurem osa innovatsiooniga seotud tegevustest ettevõtte sees ehk innovatsioon viiakse läbi eelkõige ettevõtte siseste ressursside abil (Freel 2003). Ettevõtted vajavad olulist ettevõttesisest võimekust innovaatilise tehnoloogia äratundmiseks, hindamiseks ning seejärel läbirääkimisteks ja kohandamiseks (Dosi 1988, Cohen, Levinthal 1989, 1990). Seetõttu võib lugeda innovatsiooni puhul oluliseks nii ettevõttesisest kui ka ettevõttevälist koostööd (Freel, 2002).

Innovatsioonikoostöö ruumiline (regionaalne) aspekt tuleneb eelkõige tööstuspiirkondi või klastreid käsitlevast kirjandusest, kus defineeritakse need suhted teatud territoriaalse ettevõtete kogumi sees, mida seovad teatud isikutevahelised suhted ning töötajate, ettevõtjate ja poliitikute ühine sotsiaal-kultuuriline taust (vt nt Bianchi 1998). Suhteid väljaspool vaadeldakse kahaneva funktsioonina kaugusest (Howells 1999). Tänapäeva tehnoloogiad on kaugusest tulenevaid kulusid oluliselt alandanud ning sellest olulisemaks on muutunud riikide regulatoorsed takistused kaupade, teenuste ja informatsiooni liikumiseks (Brown, Butler 1993). Nagu märgivad Kirat ja Lung (1999), võib ruumilise läheduse asemel vaadelda hoopis sotsiaalset lähedust (tehnoloogilise, organisatsioonilise või institutsionaalse raamistiku mõttes) ettevõtete vahel. Seega võime eeldada, et sarnase institutsionaalse (poliitilise, finants-, majandusliku, kultuuri-) keskkonnaga ettevõtted on rohkem valmis omavaheliseks koostööks.

Viimaste aastate uuringud (Arndt, Sternberg 2000, Kaufmann, Todtling 2000) on rõhutanud ettevõtte suuruse ja toodete spetsiifika mõju innovatsioonialaste koostöösuhete regionaalsele paiknemisele. Need uuringud leiavad, et on seos ettevõtte suuruse, ekspordiintensiivsuse ja koostöösuhete geograafilise ulatuse vahel. Seega peaksid väiksemad ettevõtted olema orienteeritud rohkem lähikoostööle. Kohalikesse võrgustikesse kuulumine ei pruugi peegeldada niivõrd ettevõtte teadlikku otsust, kuivõrd peegeldada piiratud ressursse laiema koostöö kasutamiseks.

 

2. Eesti puidusektori lühiülevaade

Metsa-, puidu- ja paberitööstus on Eesti majanduses olnud alati väga olulisel kohal. Kuna mets on üks väheseid taastuvaid loodusvarasid Eestis, siis on selle ressursi efektiivne kasutamine erinevate lõpptoodangu liikide saamiseks väga tähtis. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti metsa, puidu- ja paberitööstuse toodangu eksport pidevalt kasvanud, kuid kasv on aeglustunud viimastel aastatel. Siiski moodustasid need tööstusharud juba ühe neljandiku Eesti töötleva tööstuse kogutoodangust (puidutöötlemine 16.3%, paberitööstus 2.5% ning mööblitööstus 6.1% (Statistikaameti andmed)). Lisaks puidusektoriga seotud töötlevale tööstusele annab metsamajandus lisaks veel 5 % Eesti majanduse koguproduktist. Veelgi olulisem on puidusektori panus Eesti eksporti. Näiteks 2001. aastal andis puidutööstus Eesti ekspordist 28.8% olles peamiseks Eesti negatiivse väliskaubandusbilansi tasakaalustajaks. Siinkohal tuleb rõhutada, et puidusektor on praktiliselt ainus töötleva tööstuse haru, mis tasakaalustab teiste tööstusharude poolt loodavat negatiivset väliskaubandusbilanssi.

 

Puidu-, paberi- ja mööblitööstus on oluliselt rohkem välisturgudele orienteeritud kui Eesti töötlev tööstus keskmiselt. 2001. aastal oli ekspordi osakaal müügikäibes puidutöötlemises 60.7%, paberitööstuses 68.7% ning mööblitootmises 74% (võrreldes töötleva tööstuse keskmise 53.4%-ga) (Varblane jt. 2003). Puidusektori eksport on ka väga kiiresti kasvanud viimastel aastatel, mida näitab joonis 2. Selgelt väljendub sellel joonisel ka suundumus suuremat lisandväärtust sisaldavate kaupade ekspordile - ümarpalgi eksport asendub järk-järgult  töödeldud puitmaterjalidega.

 

 

Joonis 2. Eesti metsa-, puidu-, paberi- ja mööblitööstuse eksport 1992-2002 (USD) (Allikas: FAOSTAT)

 

Eesti puidutööstuse põhilised ekspordiartiklid on saematerjal, puitmööbel, töötlemata puit, puidust ehitusdetailid ja kokkupandavad puitehitised. Peamisteks sihtturgudeks on Soome, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia ja Taani (Varblane jt 2003).

 

Lisaks ekspordile orienteeritusele ilmneb, et Eesti puidutööstuses on ka tootlikkus kõrgem kui Eesti töötlevas tööstuses keskmiselt. Erandiks siin on vaid mööblitööstus, kus tööjõu tootlikkus jääb allapoole ka töötleva tööstuse keskmisest tasemest. Eesti puidutööstuse ettevõtetesse on tehtud küllaltki palju välisinvesteeringuid, kuid väliskapitali osakaal jääb siiski madalamaks töötlevast tööstusest tervikuna. Välisinvesteeringuga ettevõtete võrdluses kohalike ettevõtetega selgus, et kui üldiselt töötlevas tööstuses on väliskapitaliga ettevõtted tootlikumad, siis puidusektoris ei ole erinevused nii suured (mis näitab, et Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted on konkurentsivõimelised). Samas on jälle erandiks mööblitööstus, kus erinevused kodu- ja välismaisel kapitalil põhinevatel ettevõtetel on suuremad. (Varblane jt 2003)

 

Metsa- ja puidutööstuse tooted paiknevad toote elutsükli teooria kohaselt küpsusfaasis ning seetõttu on eriti tähtis uurida erinevate toodete konkurentsivõimet ja selle tõstmise võimalusi. Eesti väiksuse ja rahaliste vahendite piiratuse tingimustes on raske konkureerida maailma juhtivate metsa- ja puidutööstustega ning seetõttu on oluline erinevate sektorite tihe koostöö tõstmaks konkurentsivõimet nii puidu- kui ka paberitööstuses. Siinkohal on eriti oluline kõrgema lisandväärtusega toodete ekspordi suurendamine ja vähetöödeldud puidu ekspordi vähendamine. Selle eesmärgi saavutamine eeldab kompleksse metsa-, puidu- ja paberitööstuse struktuuri ehk nn. tööstusklastri (industrial cluster) väljaarendamist Põhjamaade eeskujul, mis toetaks kõigi eeltoodud harude arengut.

 

 

3. Innovatsioon Eesti arenevas puiduklastris

Traditsioonilise kulueelise järk-järguline kadumise tõttu muutub järjest olulisemaks tootmissisendite efektiivne kasutamine. Võime tehnoloogilisi teadmisi üle võtta, kasutada, kohandada ning luua peab aja jooksul kasvama selleks, et säilitada konkurentsieelis (Lall 1999). Nagu illustreeritud ka järgneval joonisel, peab tehnoloogiline suutlikkus kasvama selleks, et olla innovaatiline.

 

 

Joonis 3. Ettevõtte tehnoloogilise suulikkuse areng (Lall 1999).

 

Eesti metsa- ja puidusektori ettevõtted on viimase 15 aasta jooksul tehnoloogilise suutlikkuse osas oluliselt arenenud, üheksakümnendate alguses algas tehnoloogia ülevõtmine (peamiselt otsestest välisinvesteeringutest tulenevast tehnoloogia impordist), see protsess jõudis küpsusfaasi aastaks 1995 (Kolk 2003). Eeltoodud perioodi iseloomustasid olulised informatsiooni ja tehnoloogia vood Soome ja Rootsi metsa- ja puiduklastritest, aga ka teistest riikidest. Samas võib lisaks välisriikidest absorbeeritavale tehnoloogiale märgata ka Eesti sisest ettevõtete koostöö tugevnemist, eriti koostöö osas, mis toimub piki väärtusahelat ühte kontserni kuuluvate ettevõtete vahel (Arula, 2003; Kolk, 2003). Harujuhtide intervjuudest võib järeldada, et enamik ettevõtteid asuvad kohandumisfaasis[1] (Agasild 2003, Kolk 2003), kuid harus on ettevõtteid, kes tegelevad nii toote- kui ka protsessiinnovatsiooniga (ehk loovad ja täiustavad tehnoloogiaid) (Kuldkepp 2003). Konkurentsivõime põhiolemus seisneb selles, et jäljendavatelt eelistelt (näiteks ettevõtte võime üle võtta uut tehnoloogiat) tuleb minna rohkem firmaspetsiifilistele eelistele (ettevõtte võime kohandada, arendada ja luua uut tehnoloogiat) (Lall 1999)[2], seega on kriitilise tähtsusega, kuidas suudetakse tehnoloogia kohandamiselt minna tehnoloogia loomisele.

 

Eesti puiduklastri ettevõtete innovatsioonialast tegevust on võimalik täpsemalt hinnata Statistikaameti andmebaasi „Innovatiivne tegevus Eesti ettevõtetes aastatel 1998-2000“ alusel. Selles uurimuses hõlmati 349 metsa- ja puidutööstuse ettevõtet ning neist 23,8% viisid läbi vaadeldud perioodil tooteinnovatsiooni ja 13,5% protsessiinnovatsiooni. Innovatsioonialast koostööd tegi 8,9% kõigist innovaatilistest puidusektori ettevõttest. Kõige olulisemad innovatsioonikoostöö partnerid olid tarnijad (80,6%), kliendid (74,2%), neile järgnesid konkurendid ning teised samasse kontserni kuuluvad ettevõtted (mõlemad 41.9%). Kõik erineva kategooria haridus- ja teadusasutused jäid alla 20%. Koostöösuhete edukust hinnati kõige paremaks kontsernisisese koostöö puhul (84,6% kontsernikoostöö tegijatest hindas seda edukaks), kõige madalamalt hinnati koostööd konsultatsioonifirmade ning T&A ettevõtetega (50% vastava koostöö tegijatest). Kui analüüsida innovatsiooniallikaid (ehk informatsiooniallikaid, kust saadi innovatsiooniks vajalikku teavet), siis ilmnevad suhteliselt sarnased proportsioonid innovatsioonikoostööga (ettevõtte sisene innovatsiooniallikas (28,7%), tarnijad (26,6%), kliendid (26,1%), konkurendid (25,2%), näitused (24,9%)). Sellised innovatsiooniallikaid nagu ülikoolid ja T&A ettevõtted, kasutasid vastavalt 3,7% ja 3,2% ettevõtetest. Ülalmainitud informatsiooni olulisust innovatsiooni realiseerimiseks hinnati jällegi kõrgeimaks kontsernisisese allika puhul (53% allika kasutajatest) ning madalaks (76,9%) nendest ettevõtetest, kes kasutasid ülikoole innovatsiooniallikana. Erinevate innovatsiooniallikate suhtelist olulisust klastri raamistikus võrreldes maailma juhtivama Soome metsa- ja puiduklastriga kirjeldab järgmine joonis.

 

 

Joonis 4. Soome ja Eesti metsa- ja puidutööstuse innovatsiooniklaster[3] (Kohandatud Viitamo 2003; autori arvutused hinnata Statistikaameti andmebaasi Innovatiivne tegevus Eesti ettevõtetes aastatel 1998-2000 alusel)

 

Nagu märgib ka Viitamo (2003) ei ole joonisel infoallikana kasutatavad innovatsiooniküsitlused spetsiaalselt mõeldud klastrite uurimiseks, kuid analüüsitud innovatsiooniallikad järgivad Porteri „teemandi“ mudelit. Kui vaadata üldpilti, siis võib väita, et innovatsioonialase infovahetuse klastriseosed on nii Eestis kui ka Soomes sarnase mustriga. Siiski võib näha mõningaid eripärasid arvestades ka asjaolu, et Soome puhul on tegemist tugeva ja küpse klastriga ning Eesti puhul alles tekkivaga. Näiteks paberitööstust analüüsides (kus Eestis on tegemist kahe suurettevõtte ja mitmete mikroettevõtetega) võib näha, et Soome ettevõtted tuginevad rohkem ettevõtte sisestele innovatsiooniallikatele kui Eesti ettevõtted. Paberitööstuse puhul väiksem olulisus emaettevõttest pärineval informatsioonil Eesti ettevõtetes võib olla põhjendatud sellega, et vähesed paberitööstusettevõtted kuuluvad kontserni ning vähemalt ühe kontserni kuuluva suurettevõtte puhul on emaettevõtte põhitegevus teises majandusvaldkonnas. Kuna keskmise arvutamise aluseks oli siin vaid 6 ettevõtet, siis see võib tulemust suhteliselt palju mõjutada. Toetavate tööstusharude puhul kasutavad Eesti paberitööstuse ettevõtted märkimisväärselt rohkem näitusi, messe ja konverentse ning samuti konsultatsioonifirmasid võrreldes Soome ettevõtetega. See tuleneb tõenäoliselt asjaolust, et Eesti ettevõtete puhul on tegemist enamikus mikroettevõtetega, kes otsivad odavamaid infoallikaid. Konsultatsioonifirmadest kasutatakse just välismaiseid, mida kinnitavad ka tööstusharu juhtide intervjuud – kasutatakse näiteks Soome konsultatsioonifirmasid (Botvinkina 2003). Puidutööstuse (mille alla kuulub joonisel 4 ka mööblitööstus) ettevõtteid analüüsides selgub, et nad kasutavad innovatsiooniallikana suhteliselt rohkem konkurente või teisi ettevõtteid samast tööstusharust. Kui analüüsida seda nähtust ettevõtete juhtide intervjuude põhjal, siis selgub, et haru ettevõtted ei ole tegelikult siseturul konkureerivad (erandiks on siin saetööstusesd). Enamik ettevõtteid on ekspordile orienteeritud ning sageli teevad koostööd selleks, et tugevdada oma positsioone välisturgudel (Kull 2003, Kuldkepp 2003, Agasild 2003). Innovatsiooniallikad, mis praktiliselt ei toeta vaadeldud puidu- ja mööblitööstuse ettevõtete innovatsiooni, on ülikoolid ja T&A instituudid (vastavad keskmised on 0,19 ja 0,26). See probleem iseloomustab kogu tekkivat klastrit (mida rõhutavad ka tööstusharu ettevõtete juhid (Botvinkina 2003)) – näiteks on puidutehnoloogia alane koolitus ja teadus liiga väikse mahuline kasvava tööstusharu vajadusi arvestades. Eestis praktiliselt puudub paberitööstuse spetsialistide ettevalmistamine ning puidutöötlemise erialal lõpetab igal aastal vaid mõni spetsialist. Samas pole vastavas valdkonnas tehtava teadustöö suunitlus tööstusharu arengut toetav. Eeltoodu näitab, et see osa potentsiaalsest klastrist on küllaltki nõrgalt arenenud ja võib saada kogu haru arenguta takistavaks teguriks.

 

4. Areneva puiduklastri sisesed ja välised innovatsiooniressursid

Alljärgnevas analüüsis on kasutatud ESA andmebaasi „Innovatiivne tegevus Eesti ettevõtetes 1998-2000“. See küsitlus põhineb üldjoontes Euroopa Komisjoni ja Eurostati poolt koostatud „Community Innovation Survey“ metoodikal. Küsitletud 3161 ettevõttest kuulub 349 puidusektori ettevõtete hulka. Analüüsis on ettevõtete innovatsiooniotsuseid analüüsitud binaarsete logit-mudelite abil, seejuures soovitakse analüüsida ettevõtete innovatsioonikäitumist hulga sõltumatute muutujate kaasabil, mille hulka kuuluvad nii ettevõtte sisesed ressursid kui ka ettevõttevälised koostöövõrgustikud. Koostatud on kaks mudelit, üks protsessiinnovatsiooni[4] ning teine tooteinnovatsiooni[5] kohta. Mõlema mudeli sõltuv muutuja võib omandada vaid kaks väärtust: 1- juhul, kui innovatsioon antud ettevõttes vaadeldud perioodil toimus või 0 – kui ei toimunud.

 

Mudelis kasutatud sõltumatud muutujad, mis peavad selgitama ühe või teise innovatsiooni läbiviimist, on samuti koostatud arvestades eelnimetatud küsitluse tulemusi. Järgnevalt on toodud nende muutujate loetelu, mis peaksid aitama selgitada nii ettevõtte siseseid tegureid kui ka väliseid tegureid, mis mõjutavad ettevõtte innovaatilisust:

1)      Rida T&A kulutusi kajastavaid fiktiivseid muutujaid, mis on arvutatud %-na käibest ning koondatud Freel (2003) alusel kategooriatesse (1-5%, 6-10%, 11-20%)[6];

2)      T&A töötajate osakaal kõigist töötajatest (peaks peegeldama ettevõtte sisest innovatsioonivõimet);

3)      Terve rida binaarseid fiktiivseid muutujaid mis kajastavad koostööd Eesti, EL vanade liikmete, EL uute liikmete ja Jaapaniga[7];

4)      Ärivõrgustiku suhtelise olulisuse indeks (BNI), mis on arvutatud vastavate innovatsiooniallikate suhtelise olulisuse baasil (võrgustikku kuuluvad siin kliendid, tarnijad, konkurendid, konsultatsioonifirmad, sama kontserni ettevõtted);

5)      Informatsioonivõrgustiku suhtelise olulisuse indeks (INI), mis on arvutatud vastavate innovatsiooniallikate baasil (võrgustikku kuuluvad siin messid, näitused, konverentsid);

6)      Arendusvõrgustiku suhtelise olulisuse indeks (RNI), mis on arvutatud vastavate innovatsiooniallikate baasil (võrgustikku kuuluvad siin ülikoolid jt T&A instituudid).

 

Selleks, et analüüsida, kas puidutööstuse ettevõtetel ning ülejäänud töötleva tööstuse ettevõtetel on sarnane innovatsiooni käitumine (sh regionaalsed aspektid), on klassifitseeritud ettevõtted kahte kategooriasse vastavalt sellele, kas ettevõte kuulub puidusektorisse või mitte. Seejärel on hinnatud osalised mudelid vastavalt sektoritele ning võrreldud neid täismudelitega, kusjuures kõigi hindamiste puhul on mudeli spetsifikatsioon täpselt sama.  Seejärel testitakse hüpotees, kas hinnatud parameetrid on võrdsed erinevate ettevõtete segmentide (sektorite) lõikes (testitav null-hüpotees on seega: , kus β^g on vastava segmendi g mingi parameetrite komplekt). Nullhüpotees lükatakse ümber järgmisel tingimusel:

;

 

Eeltoodud protseduuri tulemused on toodud tabelis 1. Testi protseduur esimese muutuja jaoks on järgmine: -2(-1914,823-(-1892,857))=43,932 mis on suurem kui χ²-testi kriitiline väärtus (95%; df=11) ja seega saame tagasi lükata null-hüpoteesi, et segmentidel on sarnased koefitsiendid. Seega selgub mõlema innovatsioonimudeli puhul (vt ka tabel 1), et metsa- ja puidutööstuse harude eraldamine töötlevast tööstusest on siinkohal õigustatud selgitamaks ettevõtete innovatsioonikäitumist.

 

Tabel 1. Hinnatud mudelite tõepärafunktsioonide väärtused

LNg(βg)	Täismudel	Puidusektor	Muu töötlev tööstus	Vabadusastmete erinevus
Tooteinnovatsioon	1914,823	190,556	1702,301	11
Protsessiinnovatsioon	1920,501	210,093	1699,892	11

 

Täpsemad mudelite tulemused on toodud tabelites 2 ja 3. Analüüsides mudelite hindamisel saadud determinatsioonikordajaid võib näha, et mõned konstrueeritud mudelitest selgitavad uuritavaid innovatsioonivalikuid piisavalt hästi (kordajad on vahemikus 56-63%). On huvitav märkida, et mõningates mudelites ainult vähesed olulised sõltumatud muutujad kirjeldavad suure osa sõltuva muutuja varieeruvusest (eriti nt puidusektori mudelites). Alljärgnevalt on täpsemalt analüüsitud mudelite koefitsiente[8] nii protsessiinnovatsiooni kui ka tooteinnovatsiooni selgitamiseks.

 

Tabel 2. Tooteinnovatsiooni mudelite analüüsi tulemused

Sõltumatud	Täismudel			Puidusektor		Muu töötlev tööstus
muutujad	βi	St. hälve.		βi	St. hälve	βi		St. hälve
T&A (1-5%)	1,444*	0,18		0,256	0,651	1,521*		0,189
T&A (6-10%)	0,816*	0,288		-0,449	0,804	0,968*		0,314
T&A (11-20%)	0,447	0,33		0,192	1,026	0,464		0,355
T&A töötajate osakaal	2,492*	0,525		24,351*	9,032	2,362*		0,523
Eesti sisene koostöö	0,153	0,257		0,134	1,020	0,119		0,271
EL koostöö	0,823*	0,279		2,606*	1,295	0,759*		0,29
KIE koostöö	0,072	0,318		-0,032	1,604	0,013		0,326
Jaapaniga koostöö	-0,468	0,383		1,06	2,059	-0,501		0,395
Võrgustik (äri)	2,076*	0,137		2,467*	0,415	2,064*		0,147
Võrgustik (info)	0,354*	0,209		0,599**	0,318	0,33*		0,103
Võrgustik (arendus)	-0,292	0,209		-3,52*	1,155	-0,169		0,218
Konstant	-2,767**	0,085		-3,039*	0,292	-2,758*		0,09
Nagelkerke R2	0,606		0,636				0,609

 

tegemist on riskifaktoriga

tegemist pole riskifaktoriga

 

Nagu tabelitest näha, suurendavad T&A kulutused innovatsioonivõimet (protsessiinnovatsiooni puhul on need koefitsiendid suurimad T&A 6-10% proportsiooni puhul käibest). Puidusektoris ei ole näha sellist T&A kulude kontsentratsiooni kummagi mudeli puhul – T&A tegevus ei mängi olulist rolli selle sektori innovatsioonis. Üks selgitus siin on asjaolu, et ettevõtted ei ole ise suutnud hakata looma tehnoloogiat, vaid on Lall’i (1999) poolt väljatoodud tehnoloogilise suutlikkuse faasidest kohandumise või ülevõtmise faasis. Siiski võib näha, et protsessiinnovatsiooni puhul on ka üldiselt töötlevas tööstuses positiivne efekt vaid teatud tasemeni (6-10%), mille on sarnases uuringus välja toonud ka Freel (2003).

 

Tabel 3. Protsesiinnovatsiooni mudelite tulemused

Sõltumatud	Täismudel			Puidusektor			Muu töötlev tööstus
muutujad	βi	St. hälve.		βi	St. hälve		βi	St. hälve
T&A (1-5%)	0,808*	0,163		0,959**	0,558		0,804*	0,171
T&A (6-10%)	1,353*	0,287		1,401**	0,809		1,368*	0,308
T&A (11-20%)	0,892*	0,318		-0,587	0,957		1,043*	0,347
T&A töötajate osakaal	0,168	0,399		0,542	4,956		0,207	0,403
Eesti sisene koostöö	1,093*	0,247		1,885**	1,014		1,049*	0,258
EL koostöö	-0,113	0,264		0,295	0,998		-0,113	0,275
KIE koostöö	-0,329	0,287		-2,509*	1,201		-0,182	0,297
Jaapaniga koostöö	-0,817*	0,353		0,316	2,407		-0,832*	0,363
Võrgustik (äri)	1,874*	0,128		1,746*	0,381		1,895*	0,137
Võrgustik (info)	0,434*	0,09		0,711*	0,287		0,4*	0,096
Võrgustik (arendus)	0,342**	0,2		1,727**	0,975		0,293	0,206
Konstant	-2,912*	0,09		-2,932*	0,276		-2,92*	0,096
Nagelkerke R2	0,561		0,564			0,564

 

tegemist on riskifaktoriga

tegemist pole riskifaktoriga

 

Tooteinnovatsiooni puhul mängib olulist rolli ettevõttesisene inimkapital – seda nii üldiselt töötlevas tööstuses kuid veelgi rohkem puidusektoris – tulemus on jällegi sarnane Freel (2003) uuringuga. Need tulemused võivad (kuid ei pruugi) näidata puidusektori suhteliselt suuremat tehnoloogilist kohanemisvõimet.

Kui analüüsida ettevõtete väliseid innovatsiooniseoseid, siis protsessiinnovatsiooni puhul on oluline Eesti sisene koostöö üldiselt töötlevas tööstuses, kuid puidusektoris ei ole see koostöö innovatsiooni jaoks kriitilise tähtsusega. Kui otsida vastust küsimusele, kas eksisteerivad teatud tugevamad klastritele iseloomulikud innovatsiooniseosed puidusektoris võrreldes töötleva tööstusega üldiselt, siis käesoleva analüüsi tulemused näitavad, et neid seoseid ei eksisteeri (pigem on seosed tugevamad töötlevas tööstuses üldiselt). Saadud tulemus näitab, et Formica (2003) käsitluse järgi (joonis 1) ei ole Eesti puidusektori ettevõtted veel koostöö ja „co-opetition“ etappi jõudnud (materiaalsete voogude tugevnemist võib siiski näha nii tooraine impordi kasvust kui ka vähetöödeldud puidu ekspordi kahanemisest).

EL koostöö on oluline nii töötleva tööstuse jaoks üldiselt kui ka puidutööstuse jaoks just tooteinnovatsiooni puhul, mis võib peegeldada teatud nõudlusepoolse tõukejõu olemasolu innovatsiooniks, kuna EL näol on tegemist peamise eksportturuga. KIE seosed ei ole üldiselt olulised, kuid vähendavad tõenäosust viia läbi protsessiinnovatsioon puidusektoris.  KIE riigid on puidusektori seisukohast peamisteks konkurentideks ning teiseltpoolt pole neil ka sellist tehnoloogiat, mida üle võtta või mille põhjal innovatsiooniseoseid arendada.

Kuulumine võrgustikesse nii Eesti siseselt kui ka rahvusvaheliselt ergutab innovatsiooni toimumist ettevõtetes. Siiski T&A võrgustikku kuulumine vähendab tooteinnovatsiooni läbiviimise tõenäosust puidusektori ettevõtetes. Eeltoodu on huvitav tulemus just eelkõige seetõttu, et vastavad T&A instituudid Eestis puuduvad ja Eesti puidusektori ettevõtted kasutavad koostööpartneritena selliseid asutusi väljastpoolt Eestit (vt Soomest, Suurbritanniast) (Botvinkina 2003, Kuldkepp 2003).

 

5. Järeldused

Artiklis toodud analüüsi tulemusena võib väita, et innovatsiooni toimumiseks on olulised nii ettevõtte sisesed kui ka välised innovatsiooniressursid. Nii teoreetilisest kui ka empiirilisest analüüsist järeldub, et Eesti puidusektor on oma kujunemisel tööstusklastriks veel arenemisjärgus – materiaalsetel voogudel põhinevad sidemed on tugevnenud, kuid ideedel ja innovatsioonil põhinevad seosed on veel väga nõrgad. Eesti puidusektori puhul ei toeta innovatsiooni T&A tegevus, kuna valdavalt on tegemist tehnoloogia ülevõtmise ja kohandamisega. Samas mängib olulist rolli tooteinnovatsioonis T&A tööjõud ning protsessiinnovatsioonis erinevad võrgustikud. Eestisisesed innovatsioonialased sidemed on puidusektoris nõrgemad kui töötlevas tööstuses keskmiselt. Samas pole võimalik käesoleva analüüsi põhjal seostada Eesti puidusektorit ka mõne teise (nt Skandinaavia) puiduklastriga – EL koostöösidemed on küll tugevad (nagu ka töötlevas tööstuses üldiselt), kuid Skandinaavia riikide roll jääb edasiste uurimuste teemaks.

 

Kasutatud kirjandus

Agasild, T.  (2003) Viking Windows –Varblane, U.; Roolaht, T.; Vissak, T. intervjuu (10. November).

Arndt, O., Sternberg, R. (2000) Do manufacturing firms profit from intra-regional innovation linkages? An empirical-based answer. European Planning Studies 8, 465-485.

Arula, M. (2003), Vara Saeveski OÜ - Varblane, U.; Roolaht, T.; Vissak, T, intervjuu (29. Oktoober)

Baptista, R., Swann, P. (1998) Do firms in clusters innovate more? Research Policy 27, 525-540.

Bengtsson, M., Kock, S. (2000) “Coopetition” in Business Networks – to Cooperate and Compete Simultaneously. Industrial Market Management 29, pp. 411-426.

Bianchi, G. (1998) Requiem for the Third Italy? Rise and fall of a too successful concept. Enterpreneurship and Regional Development 10, 93-116.

Botvinkina, Z. (2003), Horizon Pulp and Paper - Varblane, U.; Roolaht, T.; Vissak, T, intervjuu (30. Oktoober).

Brown, B., Butler, J. (1993) Networks and enterpreneurial development: the shadow of borders. Enterpreneurship and Regional Development 5, 101-116.

Cohen, W., Levinthal, D. (1989) Innovation and learning: the two faces of R&D. The Economic Journal 99, 569-596.

Cohen, W., Levinthal, D. (1990) Absorptive capacity: a new perspective on learning and innovation. Administrative Science Quarterly 35, 128-152.

Cooke, P., Morgan, K. (1998) The Associational Economy: Firms, Regions and Innovation. Oxford University Press, Oxford.

Dosi, G. (1988) Sourses, procedures and microeconomic effects of innovation. Journal of Economic Literature 26, 1120-1171.

FAOSTAT Forestry Data (2003), [http://apps.fao.org/page/collections?subset=forestry] 20/11/03

Figueiredo, P. N. (2003) Technological Learning and Competitive Performance (New Horizonz in the Economics of Innovation) Edward Elgar Pub.

Florida, R. (1995) Towards the learning region. Futures 27, 527-536.

Freel, M. S. (2000) External linkages and product innovation ins mall manufacturing firms. Enterpreneurship and Regional Development 12, 245-266.

Freel, M. S.  (2002) On regional innovation systems: illustration from the West Midlands. Environment and Planning C: Government and Policy, in press.

Freel, M. S. (2003) Sectoral patterns of small firm innovation, networking and proximity. Research Policy, 32: 751-770.

Formica, P. Industry and Knowledge Clusters. Principles, Practices, Policy. Tartu University Press, 2002, 299 p.

Håkansson, H. (1987) Product development in networks. In Håkansson, H. (ed) Industrial Technological Development: A Network Approach. Croom Helm, London, pp. 84-127.

Howells, J. (1995) Tacit Knowledge and Technology Transfer, WP 16. Centre for Business Research, Inoversity of Cambridge.

Howells, J. (1999) Regional systems of innovation? In: Archibugi, D., Howells, J., Michie, J. (eds) Innovation Policy in a Global Economy. CUP, Cambridge, pp. 67-93.

Kaufmann, A., Todtling, F. (2000) Systems of innovation in traditional industrial regions: the case of Styria in a comparative perspective. Reginal Studies 34, 29-40.

Kirat, T., Lung, J. (1999) Innovation and proximity: territories as loci of collective learning. European Urban and Regional Studies 6, 27-38.

Kolk, T. (2003), Toftan AS – Varblane, U., Roolaht, T. ja Vissak, T. intervjuu, (7. oktoober)

Kuldkepp, E. (2003), RPM - Varblane, U.; Roolaht, T.; Vissak, T, intervjuu (14. Oktoober.)

Kull (2003)

Lall, S. (1999) Competing with Labour: Skills and Competitiveness in Developing Countries, Issues in Development Discussion Paper 31, ILO, Geneva

Lundvall, B. (1995) National Systems of Innovation: Towards a Theory of Innovation and Interactive learning. Pinter, London (first published in 1992).

Maillat, D. (1995) Territorial dynamic, innovative milieus and regional policy. Enterpreneurship and Regional Development 4, pp.1-20.

Oerlemans, L., Meeus, M., Boekema, F. (1998) Do networks matter for innovation? The usefulness of the economic network approach n analysing innovation Tijdschrift voor Economische en Sociale Geografie 89, 298-309.

Oughton, C., Whittam, G. (1997) Competition and co-operation in the small firm sector. Scottish Journal of Political Economy 44, 1-30.

Polanyi, M. (1966) The Tacit Dimension. Routledge and Kegan Paul, London.

Roelandt, T., den Hertog, P. (1999) Cluster Analysis and Cluster-Based Policy Making: The State of the Art. pp. 413-437 In: Boosting Innovation: The Cluster Approach, OECD Proceedings.

Rothwell, R. (1991) External networking and innovation ins mall and medium-sized manufacturing firms. Technovation 11, 93-112.

Varblane, U., Appo, K., Lättemägi, R., Polli, L., Roolaht, T., Ukrainski, K., Vahter, P. , Vissak, T. (2003) Eesti töötleva tööstuse konkurentsivõime Euroopa Liidus – puidutööstusklaster. Teadusliku uurimuse lõpparuanne, Tartu 2003, 286 lk.

Viitamo, E. (2001) Cluster Analysis and the Forest Sector – Where Are We Now? International Institute for applied Systems Analysis, Austria. Interim Report 01-016