Sissejuhatus

Sotsiaalse kapitali käsitlemine majanduskasvu tegurina on viimasel kümnendil leidnud laialdast tähelepanu. Ometi on sotsiaalse kapitali uuringud alles algusjärgus ning kogu sellealane teave on pigem soovituslike argumentide kogum, mida toetavad mõningad empiirilised hinnangud. Eelkõige sotsiaalse kapitali mõiste erinev defineerimine erinevate autorite  poolt võimaldab vastakate käsitluste tekkimise, sisulise probleemina on kõige enam raskusi tekitav aga sotsiaalse kapitali mõõtmine. Kõige levinumaks ja ka antud juhul kasutatavaks lähenemiseks on sotsiaalse kapitali defineerimine ja siis lähtuvalt definitsioonist erinevate mõõtmismetoodikate kasutamine, mille tulemuste kaudu püütakse anda hinnang sotsiaalsele kapitalile ja selle võimalikele seostele.

Eesti majandusruumi jätkusuutlikkuse tagamisel on peamiseks probleemiks ikka veel väga suured erinevused piirkondade arengutasemetes. Seejuures on majanduslikud ja sotsiaalsed probleemid tihedalt põimunud. Majanduslikult kehvemal järjel olevad piirkonnad (näiteks Ida-Virumaa, Lõuna-Eesti maakonnad) näitavad süvenevaid negatiivseid tendentse ka sotsiaalsfääris (kõrge kuritegevuse määr, alkoholism, narkomaania). Seega võib arvata, et kui sotsiaalne kapitali seos majandusarenguga on positiivne, siis aitaks sotsiaalse kapitali tugevdamine kaasa majandusarengu kiirendamisele. Antud juhul on eeldatud, et säärane positiivne seos on vähemalt mingil tasemel olemas, ning püütakse anda hinnang sotsiaalsele kapitalile piirkondades ning seejärel analüüsida võimalusi sotsiaalse kapitali tugevdamiseks, andmaks tõuke majanduse arengule.

1.      Sotsiaalne kapital Eesti regioonides

Üks levinumaid sotsiaalse kapitali mõõtmise vorme on küsimustike ja ankeetide kasutamine. Maailmapanga uurimisgrupp on koostanud sotsiaalse kapitali mõõtmise integreeritud küsimustiku (Grootaert jt 2003), mida võib käsitleda erinevate tööde tulemusel koostatud standardina. Ühtse standardi või prototüübi kasutamine uuringute alusmaterjalina on äärmiselt oluline eelkõige seetõttu, et erinevate uurijate tööd ei ole sageli kontseptuaalselt ühildatavad või kõrvutatavad. Nimetatud küsimustik on kokku lõimitud erinevatest uurimustest, mille põhiprintsiibid tuginevad kontseptuaalsele lähenemisele küsimuste selekteerimisel ja ülesehitusel ning sotsiaalse kapitali küsimustiku lõimimisel elamistaseme mõõtmise küsimustikku ja majapidamiste küsimustike ühtlustamisel, mida kasutavad nii Maailmapank kui teised. (samas)

Eesti andmete empiirilisel analüüsil on kasutatud 2002. a lõpus ja 2003. a alguses Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna eestvedamisel läbiviidud projekti  "XXI sajandi meediaühiskonna kujunemine Eestis" ankeedi tulemusi. See territoriaalselt esinduslik juhuvalim (N=1470) hõlmas kogu Eesti elanikkonda vanuses 15–74a. Antud küsitluse ankeet on äärmiselt põhjalik ja ülevaatlik (kokku üle 600 tunnuse küsitletava kohta) ning seda on ka selles sisalduvad küsimused. (“Mina. Maailm. Meedia” 2003)

Võttes aluseks juba viidatud Maailmapanga küsimustiku metoodika saab valikut “Mina. Maailm. Meedia” ankeedi küsimustest kasutada just sotsiaalsele kapitalile hinnangu andmiseks. Maailmapanga metoodika alusel valitud ning alljärgneval analüüsil kasutatud küsimused on grupeeritud Maailmapanga metoodika järgi erinevate sotsiaalse kapitali aspektide kaudu: grupid ja võrgustikud; usaldus ja üksmeel; ühistegevus ja koostöö.

Tulenevalt käesoleva artikli eesmärgist on küsimustiku andmed jaotatud maakondade lõikes. Andmete põhjal on arvutatud indekseeritud muutujad, mis iseloomustavad arvuliselt maakondade lõikes antud näitajate taset. Kõik näitajad on standardiseeritud vahemikku 1 kuni 5, sest enamikule küsimustest oli vastajatel võimalik hinnanguid anda 5-pallisel skaalal. Kõikide näitajate ühildamine 5-pallisele skaalale võimaldab ka nende omavahelist võrdlust. Mida suurem on seejuures näitaja arvuline väärtus, seda parem. Mida lähemal on näitaja ühele, seda halvem. Näitaja väärtus, mis on kolme ligidal, näitab ükskõiksust või teadmatust antud muutujaga kirjeldatud tunnuse suhtes. Usalduse määr näiteks on arvutatud järgmiselt:

(1)                    , kus

-         i  = maakond, sh ka Tallinn ja kogu Eesti;

-         5 = “inimesi võib täielikult usaldada ”;

-         4 = “inimesed on üldiselt usaldusväärsed”;

-         3 = “ei tea, ei oska öelda”;

-         2 = “üldiselt peaks usaldamisega olema ettevaatlik”;

-         1 = “usaldamisega tuleb olla väga ettevaatlik”;

-         vastanute % = konkreetsele usalduse määrale vastanute osakaal kogu maakonna vastanutest.

Nelja vastusevariandiga küsimuste puhul, nagu näiteks “Mis Te arvate, kas lähematel aastatel läheb areng Eestis üldiselt (a) paremuse suunas; (b) jääb samaks, midagi ei muutu; (c) halvemuse suunas; (d) ei tea, ei oska öelda?” on näitaja arvutatud järgmiselt:

(2)                    , kus

-         i  = maakond, sh ka Tallinn ja kogu Eesti;

-         5 = “paremuse suunas ”;

-         4 = “jääb samaks, midagi ei muutu”;

-         3 = “ei tea, ei oska öelda”;

-         1 = “halvemuse suunas”;

-         vastanute % = konkreetsele usalduse määrale vastanute osakaal kogu maakonna vastanutest.

Sotsiaalse kapitali analüüsi maakonniti on teinud ka Kaldaru ja Tamm (2003:234-235), kasutades vastavate näitajatena Gini koefitsienti, tööhõive määra, registreeritud kuritegevust 10 000 elaniku kohta ning osalemist kohalike omavalitsuste valimistel. Nende saadud tulemuste kohaselt on sotsiaalse kapitali poolest kõige kehvemas seisus Tartumaa, järgnevad Ida-Virumaa, Võru, Põlva ja Jõgeva maakonnad. Kõige tugevamad on vastavate näitajate poolest Viljandimaa, Hiiumaa, Läänemaa ning Lääne-Virumaa. Ilmneb, et erinevate käsitluste kohaselt võib Gini indeks olla nii ühiskonna sidususe näitaja jätkusuutlikkuse kontekstis kui ka sotsiaalse kapitali näitaja.

Alljärgnevalt on vaadeldud ükshaaval sotsiaalse kapitali põhinäitajaid — grupid ja võrgustikud, usaldus ja üksmeel, ühistegevus ja koostöö — maakondade lõikes.

 

Joonis 1. Grupid ja võrgustikud. “Mina. Maailm. Meedia” (2003) ankeedi põhjal. Autori arvutused.

Gruppide ja võrgustike näitaja moodustub kahe küsimuse alusel: “Kui sageli pöörduvad kaaslased, tuttavad, pere liikmed Teie poole nõu ja arvamuse küsimiseks?” ning “Kas Te kuulute mõnda seltsi, ühendusse või organisatsiooni?”. Küsimustele vastanute koondhinnang maakondade lõikes on toodud joonisel 1. Joonisel ülevalpool asuvates maakondades on sotsiaalne kapital antud põhinäitaja alusel väiksem, allpool asuvates aga suurem.

Nagu nähtub jooniselt 1, avalduvad tugevamad mitteformaalsed suhted Lääne-, Põlva-, Saare- ja Jõgevamaal. Erinevate organisatsioonide või ühenduste osalemisprotsendi poolest on aga ootuspäraselt eespool Tallinn ja Harjumaa, kuna seal on ilmselt kõige paremini väljaarenenud struktuurid, samas on eriti tugevalt ühiskondliku aktiivsuse poolest silmapaistev Põlva ja Lääne maakond. Viimase puhul on mitteformaalsete võrgustike näitaja pisut kehvem, aga grupiosaluse kõrget määra võib selgitada tugeva isetegevustraditsiooniga ja sellest tuleneva aktiivsusega. Arengu seisukohalt on oluline, et hästi väljaarenenud oleks nii mitteformaalsed suhted kui ka grupiosalus, kui teineteist täiendavad näitajad. Seega võib gruppide ja võrgustike aspektist pidada Läänemaad kõige paremini arenenuks. Valga, Hiiu ja Tartu maakonnad on aga mahajäänumad. Ootuspäraseks võib pidada sellist olukorda Valga ja Hiiu puhul, kus elanikkonna madala kaasatuse taga võivad olla kaugus suurematest keskustest ja välja arendamata infrastruktuurid. Tartu puhul need põhjused ei kehti. Küll võib olla põhjuseks asjaolu, et valikküsimustesse ei ole sattunud proportsionaalselt ülikooli ja tudengkonnaga seotud elanikke, kelle aktiivsus Tartu näitajaid tugevalt kujundama peaks.

Sotsiaalse kapitali teine põhinäitaja põhineb kolmel küsimusel: “Kas Teie arvates võib enamikku inimestest usaldada?”, “Milline sõna paarist iseloomustab Teie tundeid Eesti riigi suhtes, oma–võõras ja turvaline–ohtlik?” (vt joonis 2). Üldine usalduse määr on Eestis suhteliselt ühtlaselt madal, kuigi ka siin eraldus teistest Läänemaa. Samas aga ei pea Läänemaa elanikud Eestit omaks, vaid pigem võõraks. Sarnane tendents võõrdumisele on nähtav ka Saare-, Võru- ja Järvamaal. Teistest maakondadest turvalisemaks peavad Eestit Viljandimaa elanikud, kõrgemad on riigi turvalisusega seotud arvamused Harjumaal ja Tallinnas.  Võrgustumise näitajaga võrreldes ilmneb huvitav asjaolu, et väga nõrgalt seotud maakonnad nagu Valga-, Tartu- ja Hiiumaa on usalduse ja üksmeele poolest üle Eesti keskmise. Selline nähtus ei ole ootuspärane, kuna teooria kohaselt peaks tugevama sidususega kaasnema ka usalduslikkus ja üksmeel. Siin võib selgitusi otsida juba nõukogudeaja pärandist, millest tulenevalt väljapoole suunatud aktiivsus on madal, ent sisemisel suhtlemisel on koosmeel ja usaldus tugevad.

 

Joonis 2. Usaldus ja üksmeel. “Mina. Maailm. Meedia” (2003) ankeedi põhjal. Autori arvutused.

Ühistegevust ja koostööd iseloomustavad  inimeste ühiskondlik aktiivsus (osalemine erinevatel avalikel ja poliitilistel üritustel, osalemine mittetulunduslikes ettevõtmistes) ning inimeste oma ettevõtlikkus. Küsitluse ankeedis on need esitatud vastavalt: „Kas Te olete erinevatel perioodidel osalenud avalikel/poliitilise suunitlusega üritustel?“, „Kas Te peate end ettevõtlikuks inimeseks?“ ning „Kas olete osalenud mõnes mittetulunduslikus projektis, mida on rahastanud välismaised fondid või Eesti omavalitsused?“ Nagu näha jooniselt 3 on loogilisi seoseid nende näitajate vahel väga raske leida. Valga ja Tartu maakondade puhul on näha, et nõrk sidusus (grupid ja võrgustikud)  väljendub ka väheses ühistegevuse ja koostöö tasemes. Rapla-, Järva- ja Lääne-Virumaa puhul on tendents aga vastupidine, nõrga sidususega esineb aktiivne ühistegevus ja koostöö.

 

Joonis 3. Ühistegevus ja koostöö. “Mina. Maailm. Meedia” (2003) ankeedi põhjal. Autori arvutused.

Kokkuvõtvalt on kirjeldatud sotsiaalse kapitali aspektid piirkonniti toodud tabelis 1. (vt pöördel). Näitajate kohta on esimeses veerus toodud selle väärtus näitaja tunnuste summana, teises veerus on maakonna järjekorranumber (kõige parem on 1. positsioon). Üldnäitaja (kokku) on saadud kohapunktide summana ning väiksem punktisumma viitab eeldatavalt paremale positsioonile sotsiaalse kapitali mõttes. Nii nagu nähtub eeltoodud joonistelt ning ka tabelist, ei ole antud andmestiku korral võimalik väga täpselt öelda, mis suunalised on seosed erinevate sotsiaalse kapitali aspektide vahel maakonniti. Ilmselt on siin tegu andmete vähesusega ning täpsemalt oleks seoseid võimalik analüüsida kui andmed oleksid kättesaadavad mitme perioodi kohta või ka paneelandmetena küsitletavate lõikes. Ainukese tendentsina võib välja tuua, et kõikide sotsiaalse kapitali aspektide puhul on näitajad teistest tugevamad Läänemaal. Valga, Tartu ja Rapla maakonnad aga on läbivalt teistest madalamatel positsioonidel.

Lisaks lihtsalt järjestamisele on erinevate sotsiaalse kapitali näitajate vaatlemiseks kasutatud faktoranalüüsi[ii]. Faktoranalüüs võimaldab andmeid koondada ja vaadelda komplekssemalt ja üldistavamalt kui lihtsalt liidetavate summana. Faktoranalüüsil lülitati esialgsesse andmestikku 27 erinevat näitajat, millest komponentide meetodil on eraldatavad 7 komponenti ehk faktorit, mis kokku kirjeldavad 87,3% esialgsete näitajate variatsioonist. Kuna kõigist andmetest on faktorite kaudu kirjeldamata kõigest 12,74%, võib saadud faktoreid edukalt kasutada esialgse 27 näitaja asemel. Lisas 1 on toodud roteeritud (pööratud) komponentmaatriks, milles on nähtavad vaid need komponentide kirjeldatuse määrad, mis on absoluutväärtusega suuremad kui 0,4.

Tabel 1. Sotsiaalse kapitali põhinäitajad maakondade lõikes

	Grupid ja võrgustikud		Usaldus ja üksmeel		Ühistegevus ja koostöö		KOKKU
	1	2	1	2	1	2
Valgamaa	4,39	17	9,53	1	6,09	17	35
Tartumaa	4,58	15	9,15	3	6,25	16	34
Raplamaa	4,59	14	7,74	16	9,56	2	32
Hiiumaa	4,45	16	9,47	2	7,04	14	32
Järvamaa	5,02	11	7,91	15	9,05	4	30
Kogu Eesti	5,09	9	8,51	12	7,67	8	29
Lääne-Virumaa	4,71	13	8,28	14	9,65	1	28
Võrumaa	5,11	8	7,7	17	9,42	3	28
Ida-Virumaa	5,01	12	8,72	7	7,62	9	28
Pärnumaa	5,12	7	8,77	6	6,87	15	28
Viljandimaa	5,09	10	8,63	8	7,75	7	25
Harjumaa	5,28	5	8,6	10	7,5	10	25
Saaremaa	5,34	3	8,62	9	7,46	11	23
Jõgevamaa	5,29	4	8,29	13	8,92	5	22
Tallinn	5,24	6	8,91	4	7,45	12	22
Põlvamaa	5,44	2	8,56	11	8,09	6	19
Läänemaa	5,55	1	8,81	5	7,23	13	19

Allikas: “Mina. Maailm. Meedia” ankeedi põhjal Kaldaru ja Tamm 2003: 234 eeskujul. Autori arvutused.

Nagu nähtub maatriksist (lisa 1) on esimene komponent kõige enam seotud usaldusega meediakanalite, presidendi ning politsei suhtes. Esimest faktorit (F1) võiks üldistada kui meedia usaldatavust. Otsestest meedia usaldatavuse näitajatest eristuvad selles komponendis usaldus presidendi ja politsei vastu. Usaldust presidenti vastu võib siia gruppi õigustatult kuuluvaks pidada ehk seeläbi, et Eestis Vabariigis kannab president peamiselt esindusfunktsiooni, mistõttu usaldus tema vastu kujundatakse eelkõige meedia kaudu. Teisisõnu, kui meedia loob presidendist usaldusliku pildi, siis ongi usaldus presidendi vastu suur ja vastupidi. Sarnane selgitus võiks kehtida ka politsei suhtes: puutub ju suurem osa inimesi politseiga kokku siiski pigem selle kaudu, mida vahendab meedia. Igapäevasel tasandil kontaktid politseiga eeldatavasti tavakodanikul puuduvad. Esimest faktorit võib sotsiaalse kapitali usalduse ja demokraatia kontseptsioonist lähtuvalt kirjeldada kui nõrka sidet.

Teine faktor (F2) on enam seotud usaldusega pankade, kohtusüsteemi, ettevõtjate ja Interneti-portaalide vastu. Sama näitaja on seotud ka usaldusega raadio erakanalite vastu, ent see seos on nõrgem kui esimese komponendi puhul. Kolmest esimesena loetletud näitajast tulenevalt võiks seda faktorit tõlgendada kui ühendava sotsiaalse kapitali näitajat kuna juhuslikult vastanute usaldusmäär on siin seotud autoriteetsete institutsioonidega (pangad, kohus, ettevõtjad). Tekib küsimus, et kas Interneti-portaalid on paigutatavad autoriteetse grupi esindajaks? Kui arvestada Interneti potentsiaali (anonüümse) infoallikana, siis võib ka seda teatava autoriteetse seisundina või eelistusena arvesse võtta. See, kui palju kellegi poole abi saamiseks pöördutakse, näitab usaldust selle inimese kui usaldusväärse isiku vastu ja selle kaudu ka autoriteetsesse gruppi kuulumist. Eeldatavalt ei küsita abi sellelt, keda ei usaldata või kelle kohta on teada, et abi loota ei ole. Ühendav sotsiaalne kapital iseloomustab ühiskonna sidusust ja on seega tihedalt seotud esimese faktoriga.

Üldine usalduse määr, usaldus valitsuse, Riigikogu ja poliitikute vastu hõlmab endas poliitiliste institutsioonide usaldatavust  (F3). Usaldust nende vastu ei suurenda mitte ainult nende institutsioonide tugevus, vaid ka tagasiside inimestelt, kellele avalikud teenused ja nende institutsioonide töö suunatud on, mida iseloomustab faktori seos inimeste hinnanguga nende elumuutuste kohta. Grupiosalus ehk siis osalemine vabatahtlikes ühendustes ja organisatsioonides on üllatuslikult seotud kõige tugevamini just poliitiliste institutsioonide usaldusega ehk tinglikult ka poliitilise aktiivsusega, sama tendents on ilmnenud ka uuringus “Eesti 98” (Eesti Inimarengu Aruanne 2001). Inimarengu aruande tõlgenduse kohaselt (2001) võib poliitiliste institutsioonide efektiivsuse asemel antud näitajat nimetada ka vertikaalseks sotsiaalseks kapitaliks.

Neljas faktor (F4) on tugevalt seotud inimeste hinnanguga nende ettevõtlikkusele ja äriprojektides osalemisega ehk siis näitaja on lihtsasti tõlgendatav kui ettevõtlikkuse tase. Sotsiaalse kapitali kontseptsiooni kontekstis on tegemist ühistegevust iseloomustava näitajaga.

Usaldus teadlaste vastu, hea kohanemise muutustega ja positiivsed ootused tuleviku paremaks muutumise osas näitavad suhteliselt kõrget enesehinnangut ning samas ka inimeste potentsiaali ja valmidust edukalt hakkama saada. See näitaja sobib parameetrite poolest väga hästi “Teadmistepõhise Eesti” strateegia konteksti, kus ootused ja potentsiaal on suunatud tulevikku ning teadusele. Viies faktor (F5) võiks seega kirjeldada arengupotentsiaali.

Kuuenda faktori (F6) iseloomulikud näitajad on avalikel ja poliitilistel üritustel ning mittetulunduslikes projektides osalemise määr. Et kõik need näitajad on seotud osalemisega avalikus elus, siis on see näitaja kõige paremini iseloomustatav just ühiskondliku aktiivsusena.

Viimane, seitsmes faktor (F7) on tugevalt seotud usaldustega kultuuritegelaste vastu. Seda tendentsi kinnitavad ka valimistulemused – on ju mitmed kultuuri- ja sporditegelased jõudnud Riigikokku ja sidunud oma tegevuse poliitikaga. Ühelt poolt on neil rahva usaldus (populaarsus) ning teisalt puuduvad neil varasemate poliitiliste skandaalide mõjutused. See faktor võiks siis näidatagi suhtumist kultuuritegelastesse. Kuna antud faktor ei sisalda ühtegi teist olulist näitajat, siis võib eeldada, et tegemist ei ole sotsiaalse kapitali aspekti kirjeldava faktoriga, mistõttu edasises analüüsis sellele eraldi tähelepanu ei pöörata.

Tabel 2. Sotsiaalse kapitali faktorid

Allikas: Autori arvutused “Mina. Maailm. Meedia” küsitluse põhjal.

Joonisel 4 (vt pöördel) on toodud kõikide faktorkaalude kui sotsiaalse kapitali näitajate väärtuste kogusumma maakondade lõikes. Nagu näha, erineb see mõneti jaotusest, mis on saadud erinevate küsitluste näitajate summeerimisel (vt tabel 1). Antud hinnangu alusel on sotsiaalse kapitali eri aspektide poolest kõige paremal positsioonil Saaremaa ja Viljandimaa elanikud. Esimese analüüsiga kõrgel positsioneerinud Läänemaa, aga ka Põlvamaa on siin aga keskpärased. Valga- ja Tartumaa nõrk positsioon ilmneb ka käesolevast analüüsist, eelnevast tulenev Raplamaa kehv olukord siin niivõrd ei peegeldu.

Joonis 4. Sotsiaalse kapitali faktorite kogusumma maakondade lõikes. Autori arvutused („Mina. Maailm. Meedia“ 2003).

Sotsiaalse kapitali hindamisel Eesti andmete alusel regiooniti on seega mitmeid küsitavusi. Ilmselt on antud analüüsi tulemuste juures kõige nõrgemaks lüliks kasutatud andmete vähesus. Ilmselt saaks sotsiaalse kapitali seisukohast pädevamaid tulemusi, kui hinnata andmeid kogu Eesti ulatuses ja näiteks küsitletavate lõikes, mis on aga teine vaatenurk, kui käesoleval juhul eesmärgiks on seatud. Üle-Eestilist käsitlust võrdluse alusena teiste riikidega ei saa samuti teha, kuna antud küsimustik on ühe riigi keskne ega ole seega võrreldav teiste riikide andmetega.

2.      Sotsiaalse kapitali ja sotsiaalmajanduslike näitajate korrelatsioonanalüüs

Sotsiaalmajandusliku arengu seisukohast on selge, et ainult majandusnäitajatest ja rahaga mõõdetavast heaolust ei piisa jätkusuutliku arengu tagamiseks. Ka majandusteoorias on üha enam muutunud oluliseks mittemajanduslike näitajate mõju arengule, heaolule, sidususele. Kui vaadelda eraldi sotsiaalmajanduslikke näitajaid ja sotsiaalset kapitali siis saab kinnitust üldlevinud problemaatika Eesti killustatuse ja ebavõrdse arengu kohta. Ilmneb, et nii sotsiaalse kapitali kui sotsiaalmajanduslike näitajate poolest on erinevates regioonides küllalt suured lõhed. Samas ei saa öelda, et jõukad maakonnad, sotsiaalselt sidusad ja sotsiaalse kapitali näitajate poolest tugevad maakonnad kattuksid. Sotsiaalse kapitali kogukondliku käsitluse kohaselt jääb seega siiski lahtiseks, et kas ja kuidas on sotsiaalse kapitali ja jätkusuutlikkuse näitajad omavahel seotud. Kas võib siiski leida kinnitust kriitikute arvamus, et sotsiaalse kapitali kontseptsiooni nõrk teoreetiline alus ei võimalda meil praktikas kasutatavate ning mõistlikult tõlgendatavate tulemusteni jõuda?

Sotsiaalse kapitali näitajate ja sotsiaalmajanduslike näitajate omavaheliste seoste leidmiseks on kasutatud korrelatsioonanalüüsi. Sotsiaalse kapitali näitajatena on kasutatud artikli esimeses peatükis toodud sotsiaalse kapitali põhinäitajate aspekte ning sotsiaalse kapitali faktoreid, lisatud on veel ka ettevõtlikkuse hinnang. Ilmneb, et seos sotsiaalse kapitali põhinäitajate erinevate aspektide ja sotsiaalmajanduslike näitajate vahel on väga nõrk. Statistiliselt olulist seost tõenäosusega 95% nende näitajate vahel ei olnud võimalik tuvastada (vt lisa 2). Kui aga vaadelda olulisuse nivood kuni 0,09, siis saab teatavaid järeldusi siiski teha.  Küll aga ei saa väita täie kindlusega vastavust teooriale, sest kuigi sotsiaalse kapitali kogukondliku lähenemise kohaselt peaks arengunäitajad olema sotsiaalse kapitaliga positiivselt seotud (Woolcock 1999: 4), ilmneb saadud analüüsil ainult üks sellekohane seos. Nimelt on erinevatel poliitilise suunitlusega üritustel osalemine negatiivselt seotud eluasemele tehtavate kulutuste osakaaluga kogukulutustest (olulisusnivool 0,08) ning kuritegude arvuga 10 000 elaniku kohta. Seega saab väita, et regioonides, kus on enam inimesi erinevatel perioodidel vahemikus 1988–2002 osalenud rohkematel erakonna või liikumise sisestel üritustel, koosolekutel, seminaridel, on eluasemele tehtavate kulutuste osakaal väiksem ehk siis elatustase kõrgem. Teisalt võib sama sõnastada ka vastupidiselt, et kõrgema elatustasemega piirkonnad on poliitiliselt aktiivsemad. Viimane asjaolu aga ei ole positiivne sotsiaalse kaasatuse mõttes, kuna ühiskonna tugevuse aluseks on kogu riigi ulatuses aktiivne osalus. Nendes regioonides, kus on kõrgem poliitiline aktiivsus ja kõrgem elatustase (madalam eluasemekulutuste määr eelmisest seosest) on väiksem ka kuritegevuse määr. Seega on turvalisus seotud heaoluga poliitilise aktiivsuse kaudu. Teiste sotsiaalse kapitali aspektidega olulisi ja loogilisi seoseid antud andmestiku puhul paraku võimalik näidata ei ole.

Samade sotsiaalmajandusliku arengu põhinäitajate korrelatsioonil sotsiaalse kapitali faktoritega, mis leiti faktoranalüüsiga, ilmneb statistiliselt oluline seos kahe näitajaga Nimelt on korrelatsioonikordajate kohaselt meedia usaldatavuse faktor negatiivselt seotud eluasemele tehtavate kulutuste osakaaluga kogukulutustest (olulisusenivool 0,01) ning kuritegude arvuga (olulisusenivool 0,05).

Esimesest seosest ilmneb, et suurem usaldus meedia vastu on seotud kõrgema elatustasemega (väiksema eluasemekulutuste osakaaluga kogukulutustest). Sellisest seosest võib välja lugeda Eesti meediale ka kriitikute ette heidetud nn tabloidsust ja väikest rolli ühiskonna arvamusliidriks olemisel. Selline nähtus on ühiskonna sidususe seisukohast kindlasti negatiivne, sest nn neljandaks võimuks peetaval meedial võiks olla suur roll arvamusliidrina ja seega ka ühiskonna seisukohtade kujundajana. Sellise rolli ehk usalduse puudumisel jääb ühiskondlike protsesside kujundamisel vahendeid vähemaks.

Teise seose kohaselt on usaldatavuse määr meedia vastu suurem regioonides, kus kuritegude arv 10 000 elaniku kohta on väiksem. 

Saadud seoste analüüsimiseks võib ka vaadelda sotsiaalse kapitali faktorite koondhinnanguid korreleerituna sotsiaalmajanduslike näitajatega. Ühildades usalduse arvamusliidrite ja autoriteetsete institutsioonide vastu saame kirjeldada ühiskonna terviklikkust ehk sidusust, mis on sotsiaalmajanduslikult jätkusuutliku arengu seisukohast üks olulisemaid tegureid (RAK 2004: 183; SE21 2003). Usaldatavus meedia vastu (F1) ja autoriteetsete institutsioonide vastu (F2) on mõlemad avalikkusele suunatud faktorid ja iseloomustavad tervikuna ühiskonna sidusust.  Selgub, et ühiskonna sidususe näitaja regioonides on negatiivselt seotud töötuse määraga. Saadud tulemus on äärmiselt oluline sotsiaalse kapitali kogukondliku käsitluse kontekstis, kuna kinnitab, et lisaks sotsiaalse kapitali üksikute komponentide mõjule on sotsiaalmajanduslike näitajatega seotud ka koondhinnangud. Sellest seosest tulenevalt võib järeldada, et lisaks meedia usaldatavusele ja poliitilisele aktiivsusele võib autoriteetsete institutsioonide usalduse kaasamisel sotsiaalse kapitali mõjualasse tuua elatustaseme ja kuritegevuse määra kõrvala ka töötuse määra.

Sarnaselt sidususele võib poliitiliste institutsioonide usaldatavuse (F3) ja ühiskondliku aktiivsuse (F6) liitmisel saada näitaja, mis iseloomustab kodanikuühiskonna tugevust. Ettevõtlikkuse taseme (F4) ja arengupotentsiaali (F5) liitmisel aga saame näitaja, mis iseloomustab majanduslikku jätkusuutlikkust või edu. Paraku ei ole nende näitajate korrelatsioonil võimalik saada statistiliselt olulisi või siis sotsiaalse kapitali seisukohast loogilisi tulemusi.

Nii korrelatsioonidest sotsiaalse kapitali põhinäitajatega kui sotsiaalse kapitali faktoritega tuleb välja kolm peamist seost:

1.      Sotsiaalse kapitali näitajatest on sotsiaalmajanduslike näitajatega Eesti regioonides seotud meedia usaldatavus  ja poliitiline aktiivsus;

2.      Elatustase ja turvalisus regioonides on seotud sotsiaalse kapitaliga;

3.      Ühendav sotsiaalne kapital on sotsiaalse kapitali koondhinnangu (F1+F2) kaudu seotud töötuse määraga.

Nendest seostest võib selgelt välja lugeda avalikkuse mõju Eesti ühiskonna killustatusele. Nii poliitiline aktiivsus kui usaldus meedia vastu näitavat ühiskonna sidusust, ühendava sotsiaalse kapitali lisamisel ilmneb seos töötusega. Seega on sotsiaalse kapitali aspektide ja elatustaseme, kuritegevuse ja töötuse määra seoste kaudu võimalik mõjutada ühiskonna sidusust ja heaolu kui peamisi jätkusuutlikkuse indikaatoreid.

3.      Sotsiaalse kapitali võimalustest sotsiaalmajandusliku arengu hoogustajana

Läbilöögivõimest räägitakse inimeste puhul, kellel on kõrge enesehinnang ja head teadmised. Tõenäoliselt sama kehtib ka riikide puhul. Kui mingi riik, maakond või muu majandusüksus kannab endas sotsiaalse kapitali näol sotsiaalset usaldust ja valitsetavust, millele lisandub ka inimkapital teadmiste näol, siis võime rääkida ka edukusest ja jätkusuutlikkusest majanduslikus mõttes. Wilson (1997: 752) on välja pakkunud arendustegevuseks välja terve rea meetodeid, mis arvestavad sotsiaalse kapitali seoseid lisaks traditsioonilistele majandusarengu käsitlustele. Olulisematena võiks nimetada võrgustumisoskuste (inglise k networking skills) arendamise nii kogukonna sees kui teiste kogukondadega ning organisatsioonilise õppimise vastastikuse suhtlemise ja kogemuste vahetamise kaudu.

Eestis ei ole riiklikul tasandil jätkusuutlikkusest sotsiaalse kapitali kontekstis palju kõneldud, ent see ei tähenda, et vastavalt tõlgendatavaid meetmeid üldse kasutusel ei oleks. Nagu selgus analüüsist on sidususe ja usaldatavuse seos sotsiaalmajanduslike näitajatega Eestis täiesti olemas, mis tähendab, et kui võrgustumise protsessid aitavad kaasa sidususe suurendamisele, avaldavad nad positiivset mõju ka elatustaseme, turvalisuse aspektidele.

Praktikas on kõige suuremad võimalused nende protsesside mõjutamiseks ilmselt riiklikul tasandil. Eelmises lõigus näitena toodud võrgustumisele on Euroopa Liidu poolt suunatud terve algatus, millest Eesti on juba mitmeid aastaid osa võtnud. Algatus INTERREG on ellu kutsutud kindlustamaks ka ebasoodsama geograafilise asendiga piirialade konkurentsivõime arengut, need programmid on kujunenud peamiseks piirkondade vahelise koostöö toetamise finantsinstrumendiks Euroopa Liidus. Eestis on INTERREGi raames arendada riigiülest, piireületavat ning regioonidevahelist koostööd. Kuna käimasolev (2000-2006) INTERREGi programm on kolmas, siis nimetatakse seda INTERREG III programmiks, mille laiemaks eesmärgiks on piirkondade majandusliku ja sotsiaalse sidususe tugevdamise. (Siseministeerium)

Suuremamastaabilisematest riiklikest programmidest on tõukefondide kasutamiseks koostatud Eesti Riiklik Arengukava (2004), mille raames lisaks INTERREGile on võimalik institutsionaalsel tasandil arendada sotsiaalset kapitali mikrotasandil, seda erinevate koolituste, teadlikkuse suurendamise, kaasatuse, sidususe ning koostööprojektide kui ka traditsioonilisemate ettevõtlustoetuste (stardiabi) kaudu. Eraldi sotsiaalse kaasatuse ja võrdsete võimaluste teemat hõlmab ühenduse algatus EQUAL, mille koordinaatoriks on sotsiaalministeerium ning mille tegevused on suunatud järgmistele tegevustele (Sotsiaalministeerium):

1.      Tööturule tulemise või naasmise võimaldamine neile, kel on raskusi avatud tööturule integreerumise või reintegreerumisega. Sihtrühmadeks on pikaajalised töötud, mitte-eestlased, noored, puuetega inimesed jt.

2.      Töö- ja pereelu ühitamine ning tööturult lahkunud inimeste reintegreerimine paindlike ja efektiivsete töökorraldusvormide ning toetavate teenuste arendamise kaudu. Sihtrühmadeks on väikeste laste vanemad, töövõimelised inimesed, kes ei saa töötada lähedase hooldamise tõttu (vanemaealiste, puuetega või haigete lähedaste eest hoolitsejad) jt.

3.      Asüülitaotlejate ja inimkaubanduse ohvrite ning (endiste) prostituutide sotsiaalse integratsiooni ja tööturule tulemise või naasmise toetamine.

Kui aga vaadelda üksikuid seoseid, mis sotsiaalse kapitali ja sotsiaalmajanduslike näitajate analüüsil ilmnesid, võib öelda, et nende seoste kasutamine on lihtsalt üks lisavõimalus tavapäraste sekkumismehhanismide toetamiseks. Meedia usaldatavus näiteks on nähtus, millele saab mõju avaldada eelkõige meedia ise. Riigi tasandil on ehk oluline, et suure loetavusega tabloidlehtedes võtaksid sõna ka tugeva toetuse ja usaldusprotsendiga riigimehed. Nii näiteks on vabariigi presidendi sõnavõttudel alati suur kaal ja tema suurem figureerimine arvamuskülgedel, tõstaks ka meedia mainet. Oluliste teemade käsitlemine aitaks suurendada ka meedia rolli arvamusliidrina jne.

Poliitilise aktiivsuse suurendamisel on ühelt poolt suur roll poliitikute ja poliitiliste institutsioonide usaldatavusel ent ka poliitiliste organisatsioonide endi tegevus mõjutab nende populaarsust ja aktiivsust. Erakondade noorteühenduste kaudu saaks suurendada noorte inimeste osalusmäära ja harjumust ühiskondlikel teemadel kaasa rääkida.

Töötuse puhul räägitakse palju aktiivsetest tööturumeetmetest ja sellest, kuidas rahaliste vahenditega enam töökohti luua ja inimesi hõivesse kaasata. Eelnimetatud RAK kindlasti annab võimaluse erinevate tööturu probleemide leevendamiseks, ent ka üldise usaldatavuse suurenemine aitaks inimestel olla edukad ja saada kaasatud neid puudutavates valdkondades. Konkreetseid meetmeid usalduslikkuse tõstmiseks muidugi anda ei saa. Riiklikul tasandil saab mõnedes valdkondades aga mõjutada usaldust kas või kampaania kaudu. Hea näide on Eesti kaitseväe usaldatavus ja aktsept ühiskonnas, mis on iseseisvuse algusaastatega võrreldes hüppeliselt kasvanud. Samasugust pidevat meedia, riigi jt institutsioonide tähelepanu vajaks ka kutseharidus, millest teadmistepõhise majanduse kontekstis palju juttu on olnud.

Sotsiaalse kapitali kontseptsiooni mõistmiseks ning kasutamiseks on kõige olulisem teadlikkuse tõstmine ning sotsiaalse kapitali süsteemne analüüs. Ühelt poolt võimaldab see neid arenguaspekte, mis lisaks tavapärastele arenguressurssidele aitavad kaasa jätkusuutlikkuse tagamisele, paremini ära kasutada. Teisalt on tarvilik süstemaatiliselt analüüsida sotsiaalse kapitali arenguid ja seda just Eesti andmeid ja konteksti kasutades, et eelnimetatud teadlikkuse suurendamine ning arengumeetmed oleksid kasutatavad maksimaalselt efektiivselt.

Kirjanduse nimestik

1.      Eesti riiklik arengukava struktuurifondide kasutuselevõtuks – ühtne programmdokument 2004 – 2006. (RAK) Kinnitatud Vabariigi Valitsuse 28. jaanuari 2004.a korraldusega nr 37-k. RTL 2004, 19, 312. 282 lk.

2.      Grootaert C. Social Capital: The Missing Link? The World Bank Social Development Department. Social Capital Working Paper Series, Social Capital Initiative, working paper no. 3, April 1998, 34 p. 

3.      Kaldaru, H., Tamm, K. Sotsiaalne kapital ja jätkusuutlik majandusareng. Eesti majanduspoliitika teel Euroopa Liitu. XI teadus- ja koolituskonverentsi ettekanded – artiklid. Berlin, Tallinn: BWV * Berliner Wissenschafts-Verlag GmbH, Mattimar OÜ, 2003, lk. 227-237.

4.      Linnad ja vallad arvudes 2003, Statistikaamet, Tallinn 2003, 135 lk.

5.      Maakonnad arvudes 1998-2002, Statistikaamet, Tallinn 2003, 154 lk.

6.      “Mina, maailm, meedia”. TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna representatiivne küsitlus, territoriaalselt representatiivne juhuvalim (N=1470) 15-74 a Eesti elanike seast. Läbiviija OÜ Uuringukeskus Faktum poolt 2002.a. detsembris - 2003.a. jaanuaris. Uuring kuulub sihtfinantseeritavasse projekti "XXI sajandi meediaühiskonna kujunemine Eestis" (juht prof Marju Lauristin)

7.      Siseministeerium. Regionaalarengu osakond. INTERREG [http://www.sisemin.gov.ee/atp/?id=5375] 13/06/2004

8.      Sotsiaalministeerium. [http://www.sm.ee/esttxt/pages/goproweb0745#01] 13/06/2004

9.      “Säästev Eesti 21. Eesti tee jätkusuutlikule arengule” (SE21), strateegia koostatud Vabariigi Valitsuse 24.07.2001. a protokollilise otsuse alusel. Tallinn, 2003. [http://www.tpu.ee/SE21.htmlv] 29/07/2004

10.  Wilson P. A., Building Social Capital: A Learning Agenda for the Twenty-first century, Urban Studies, Vol. 34, Nos 5-6, pp 745-760, The Editors of Urban Studies, 1997.

11.  Woolcock, M. Managing Risks, Shocks and Opportunity in Developing Economies: The Role of Social Capital. Development Research Group. The World Bank. August 1999,14 p.  [http://www.worldbank.org/poverty/scapital/library/woolcock.pdf]. 17/05/04

 

 

 

Lisa 1 Roteeritud komponentide maatriks

 

 

Lisa 2 Sotsiaalmajanduslike näitajate korrelatsioon sotsiaalse kapitali põhinäitajatega.