1. Sissejuhatus

Sotsiaalne kapital on kaudselt sotsiaalteadlaste uurimisobjektiks olnud juba aastakümneid, kuid kontseptsiooni aktiivsem käsitlus, eriti majandusteaduses, sai alguse alles 1990ndate aastate esimesel poolel. Majanduskasvu ja –arengut uurivate teadlaste huvi sotsiaalse kapitali vastu tuleneb eelkõige sellest, et traditsioonilised kasvuteooriad (Solow’ kasvumudel, konvergentsiteooriad jne.) ei suuda piisavalt hästi selgitada, miks eri riikide arengutasemed nii drastiliselt erinevad. Neoklassikaline kasvuteooria ja endogeenne kasvuteooria aitavad küll selgitada riikide kasvutempode erinevusi, kuid mitte seda, miks vaeste riikide (ajutine) kiirem majanduskasv ei taga sageli sissetulekute konvergentsi jõukamate riikidega. Siit on loogiline järeldada, et ilmselt ei võta traditsioonilised kasvuteooriad arvesse kõiki olulisi majandusarengut mõjutavaid tegureid, ning „uute“ kasvutegurite otsinguil ongi majandusteadlased jõudnud sotsiaalse kapitali ja institutsioonide rolli tähtsustamiseni. Samas on sotsiaalse kapitali kontseptsioon majandusteadlaste hulgas kasutusel väga laias tähenduses, erinedes sageli oluliselt selle esialgsest definitsioonist, mida kasutavad teiste distsipliinide esindajad.

Käesoleva kirjutise eesmärgiks on analüüsida sotsiaalse kapitali ja institutsioonide rolli post-kommunistlike siirderiikide majandusarengus. Tuuakse välja nii otsesed kui kaudsed mehhanismid, mille kaudu sotsiaalne kapital majandusarengu erinevaid aspekte mõjutab. Uurimuses lähtutakse sotsioloogide poolt kasutatavast definitsioonist, mille kohaselt hõlmab sotsiaalne kapital ühelt poolt mitmesuguseid suhtevõrgustikke ja osalemist vabatahtlikes organisatsioonides, teiselt poolt aga nimetatud sotsiaalsetes võrgustikes tekkivaid ühiseid norme, väärtushinnanguid ja usaldust. Seejuures ei vaadelda institutsioone mitte sotsiaalse kapitali osana (nagu majandusteadlased sageli teevad), vaid eraldiseisva arengutegurina, mille kvaliteeti sotsiaalne kapital mõjutab. Empiirilises käsitluses on põhirõhk Kesk- ja Ida-Euroopa (KIE) post-kommunistlikel siirderiikidel, kuna just neis avaldub sotsiaalse kapitali madala taseme negatiivne mõju majandusarengule kõige ilmekamalt.

 

2. Sotsiaalse kapitali mõiste

Eri valdkondade teadlased – politoloogid, sotsioloogid, majandusteadlased jt. ‑ on sotsiaalset kapitali defineerinud väga erineval viisil. Suurem osa vastuoludest seostub kontseptsiooni erineva abstraheerimistasemega ja erinevate analüüsiühikute kasutamisega (Portes 2000). Kontseptsiooni kaasaegne käsitlus sai alguse kahe sotsioloogi – Bourdieu (1979, 1980) ja Colemani (1988, 1990) – töödest, kus keskseks analüüsiobjektiks oli indiviid või väike grupp (perekond) ning uuriti, millist kasu toob neile osalemine erinevates võrgustiksuhetes. Sellist indiviidi kasule keskenduvat sotsiaalse kapitali liiki nimetatakse tavaliselt “mitteformaalseks”. Edasised uurimused keskendusid samuti ressurssidele, mis muutuvad üksikisikule kättesaadavaks tema sotsiaalsete sidemete kaudu. Eelnevast tulenevalt kujunes sotsioloogias välja definitsioon, mis määratleb sotsiaalse kapitali kui sotsiaalse kontrolli ja perekonna ning teiste mitteformaalsete võrgustike kaudu vahendatavate ressursside allika. Sotsioloogide poolt kasutatav sotsiaalse kapitali uurimise raamistik on kokkuvõtvalt esitatud joonisel 1.

 

 

Joonis 1. Sotsiaalse kapitali komponendid sotsioloogide käsitluses

Hiljem, kui sotsiaalse kapitali kontseptsioon levis teistesse distsipliinidesse (politoloogia, majandusteadus), nihkus rõhuasetus üksikindiviidilt kogukonnale ja ühiskonnale laiemalt. Uue käsitluse kohaselt ei too sotsiaalne kapital tulu mitte niivõrd üksikisikule, vaid ühiskonnale tervikuna kuritegevuse ja korruptsiooni vähenemise, kõrgema haldussuutlikkuse jms. vormis (Portes 2000: 535). Sellist liiki sotsiaalset kapitali nimetatakse kirjanduses tavaliselt “formaalseks”. Nimetatud lähenemise tuntuim esindaja on R. Putnam (1993, 2000), kes defineerib sotsiaalset kapitali kui kultuurilist fenomeni, mis hõlmab ühiskonnaliikmete kodanikumeelsust (civic mindness), kollektiivset tegutsemist soodustavate sotsiaalsete normide olemasolu ning usaldust avalike institutsioonide vastu. Putnami (ja teiste politoloogide) uurimuste rõhuasetus on sotsiaalse kapitali seostel poliitiliste institutsioonide arenguga, mis tegelevad seadusandluse loomise ja rakendamisega ning mõjutavad seeläbi majandlikke vahetusprotsesse (Raiser et al 2001: 2).

Kolmas ja kõige laiaulatuslikum sotsiaalse kapitali definitsioon hõlmab lisaks kahe esimese kontseptsiooni mitteformaalsetele kohalikele võrgustikele ka formaliseeritud institutsionaalseid seoseid ja struktuure nagu valitsus, poliitiline režiim, kohtusüsteem, poliitilised- ja inimvabadused, jms. Laiendatud lähenemise tuntumad autorid North (1990) ja Olson (1982) väidavad, et nimetatud institutsioonid mõjutavad oluliselt majandusarengu kiirust ja mudelit. Uue institutsiooniökonoomika (North 1990) kohaselt ei piisa majandusliku efektiivsuse saavutamiseks efektiivsest hinnasüsteemist – vaja on ka nö. “õigeid” institutsioone. Olson tõi omalt poolt välja sotsiaalse kapitali negatiivsed avaldumisvormid – näiteks tugevad lobby-grupid (sh. kriminaalsed grupid jms), mis tegutsevad oma liikmete heaolu huvides, võivad olla majandusele ja ühiskonnale tervikuna kahjulikud.

Kuigi eelkirjeldatud kolm lähenemist sotsiaalsele kapitalile erinevad üksteisest oluliselt, on neil ka mitmeid ühiseid jooni, mis on kokku võetud järgnevas loetelus (Grootaert 1998):

• Kõik käsitlused seostavad sotsiaalse valdkonna majandusliku ja poliitilise sfääriga, jagades veendumust, et sotsiaalsed sidemed mõjutavad majandustulemusi ning on ise nende poolt mõjutatavad;
• Kõik käsitlused teadvustavad sotsiaalsete sidemete positiivset rolli paremate arengutulemuste saavutamisel, unustamata seejuures võimalikke negatiivseid efekte;
• Kõik käsitlused keskenduvad majandusagentide vahelistele suhetele ja sellele, kuidas osalemine formaalsetes ja mitteformaalsetes võrgustikes võib suurendada majandustegevuse efektiivsust;
• Kõigis lähenemistes tunnistatakse, et “aktsepteeritavad” sotsiaalsed suhted ja institutsioonid omavad positiivseid välismõjusid, mistõttu üksikindiviidid ei investeeri piisavalt sotsiaalse kapitali loomisesse ning tekib vajadus riigi suunava rolli järele.

Kokkuvõtvalt tuleb sotsiaalse kapitali erinevate käsitluste puhul silmas pidada, et need pole mitte vastanduvad, vaid pigem üksteist täiendavad, pakkudes erinevaid vaatenurki ühiskonnas (majanduses) toimivatele protsessidele ja institutsioonidele (võrgustikele). On ilmne, et sotsiaalse kapitali komponentide mõju ja tähtsus sõltub konkreetsest ühiskonnast, selle arengutasemest, kultuurilistest teguritest jne. Vertikaalse ja horisontaalse sotsiaalse kapitali omavahelised seosed muutuvad arenguprotsessi käigus. Traditsioonilistes ühiskondades domineerib horisontaalne sotsiaalne kapital, mis aja jooksul asendub formaalsete institutsioonide ja vertikaalse sotsiaalse kapitaliga. Seega võib öelda, et ühiskonna iga arenguetapi jaoks eksisteerib teatud optimaalne kombinatsioon horisontaalsest ja vertikaalsest sotsiaalsest kapitalist (Meier 2002).

 

3. Sotsiaalse kapitali ja majandusarengu seoste hindamine

Sotsiaalse kapitali kontseptsiooni kerkimine majandusteadlaste uurimisobjektiks 1990ndatel aastatel oli mõjutatud peamiselt kolmest sündmusest: (1) kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine ja sellega seotud raskused turumajanduse institutsioonide ülesehitamisel siirderiikides, (2) finantskriis Ladina-Ameerikas ja Ida-Aasias ning (3) üha süvenev vaesus arengumaades (Woolcock 2000). Traditsioonilised kasvuteooriad ei suutnud neid probleeme ette näha ega ka neile lahendusi pakkuda. Uuemate arutelude tulemusena on jõutud küll üksmeelele selles osas, et sotsiaalne kapital on oluline arengutegur, kuid endiselt puudub ühene vastus küsimustele, kuidas täpselt sotsiaalne kapital majandusarengut mõjutab, kuidas saaks sotsiaalset kapitali juurde luua ja mil viisil oleks kõige mõttekam sotsiaalset kapitali empiiriliselt uurida.

Sotsiaalse kapitali ja majandusarengu vaheliste seoste uurimise eestvedaja on Maailmapanga vastav töögrupp[ii], mis tegeleb ka ühtse metodoloogia ja uurimisküsimustike väljatöötamisega. Kuni see töö on veel pooleli, peab arvestama, et seniste uurimuste tulemused ei ole võrreldavad, sest erinevad autorid on kasutanud väga erinevaid sotsiaalse kapitali indikaatoreid ja uurimismetoodikaid. Järgnevalt antakse lühiülevaade senistest olulisematest empiirilistest uuringutest ja nende põhijäreldustest.

Maailmapanga varasemas uurimuses (World Bank 1997) on sotsiaalset kapitali mõõdetud usaldusväärsuse indeksiga ja leitud selle positiivne seos majanduskasvu, investeeringute ja riigi üldise heaolutasemega. Rodrik (1997) leidis oma empiirilises uurimuses, et Ida-Aasia riikide järjestus institutsionaalse kvaliteedi indeksi ja majanduskasvu näitaja alusel on suures osas kattuv. Hjerppe (2000) on näidanud 27 riigist koosneva valimi põhjal, et nii usaldus kui ka osalemine vabatahtlikes organisatsioonides korreleeruvad tugevalt SKP-ga ühe elaniku kohta, ning usaldus mõjub positiivselt ka SKP kasvule, samal ajal osaluse mõju kasvule on ebaoluline. Kuna usaldus mõjutab riigi investeerimiskliimat, on see eriti oluline välisinvesteeringute kõrge taseme saavutamisel. Woolcock, Printchett ja Isham (2000) analüüsisid 90 arengumaa andmeid aastatest 1955-1997 ja leidsid, et SKP kasv ühe elaniku kohta korreleerub positiivselt võrdsema tulujaotuse, suuremate inim- ja poliitiliste vabadustega ning kõrgema haldussuutlikkusega. Kaldaru jt. (2004) uurimus Euroopa Liidu liikmete ja siirderiikide kohta näitas, et nii riigi institutsionaalne keskkond kui ka tulujaotuse võrdsus mõjutavad positiivselt üldist heaolutaset, kusjuures mõju on tugevam kõrgema arengutasemega riikides. Viimast järeldust toetab ka Raiseri jt. (2001) uurimus, mille kohaselt on sotsiaalse kapitali loomine lihtsam just jõukamates riikides – see asjaolu muudab aga sotsiaalse kapitali ja majandusarengu vaheliste seoste suuna määratlemise äärmiselt keerukaks. Raiser jt. (ibid) leidsid ka, et erinevalt arenenud riikidest ei ilmne siirderiikides tavapärast positiivset seost üldise usalduse ja majanduskasvu vahel.

Samal ajal kui Maailmapank püüab välja töötada agregeeritud sotsiaalse kapitali indeksit, on mitmed autorid asunud sotsiaalset kapitali nii kontseptuaalselt kui empiiriliselt disagregeerima. Disagregeeritud lähenemise pooldajad (Paxton 1999, Stolle ja Rochon 1998, Knack ja Keefer 1997, Knack 2002, jt.) rõhutavad peamiselt vajadust eristada (1) vabatahtlikes organisatsioonides osalemist selle võimalikust mõjust üldisele usaldusele, ja (2) erinevat liiki gruppe ja võrgustikke. Selline eristamine on eriti oluline siirderiikide puhul, mida kinnitab ka käesoleva uurimuse empiiriline osa. Üldise seaduspära alusel seostuvad sotsiaalse kapitali üldise usaldusega seotud aspektid kõrgema heaolutaseme ja kvaliteetsemate institutsioonidega, samal ajal kui sotsiaalse kapitali osalemisaktiivsusega seotud aspektid majandusarengu tulemusi oluliselt ei mõjuta (Knack 2002).

Teine probleem sotsiaalse kapitali ja majandusarengu seoste uurimisel seisneb vajaduses eristada lihtsat korrelatiivset seost põhjuslikust seosest. Enamikus senistest uurimustest pole kahjuks proovitud või suudetud põhjuslikku seost tõestada. Samuti ei saa üksikute positiivsete näidete põhjal teha laiaulatuslikke üldistusi sotsiaalse kapitali positiivsest mõjust majanduskasvule, kuna see sõltub väga palju riigi/regiooni kohalikust kontekstist ning teistest toetavatest arenguteguritest.

Lõpetuseks tasub meelde tuletada, et sotsiaalne kapital hõlmab ainult ühiskonna võimet juhtida tootlikke ressursse läbi sotsiaalsete võrgustike – kuid ta ei hõlma nimetatud ressursse endid. Seega ei saa sotsiaalne kapital asendada haridust, materiaalseid infrastruktuure, laenuressurssi jms. – ta saab ainult kaasa aidata nende ressursside efektiivsemale kasutamisele.

 

4. Teoreetilised mõjumehhanismid

Mitmetes empiirilistes uuringutes kinnitust leidnud positiivne korrelatiivne seos sotsiaalse kapitali elementide ja majandusarengu näitajate vahel tõstatab küsimuse, millised on sisulised mõjumehhanismid majanduses, mille kaudu vaadeldavate nähtuste vaheline (eeldatavalt põhjuslik) seos toimib. Sotsiaalse kapitali ja majandusarengu vaheliste seoste uurimise analüütiline raamistik on toodud joonisel 2. Järgnevalt kirjeldatakse valikut võimalikest sisulistest mõjumehhanismidest.

 

 

Joonis 2. Analüütiline raamistik sotsiaalse kapitali ja majandusarengu seoste uurimiseks

Esiteks väidetakse, et sotsiaalne kapital lihtsustab majanduslike transaktsioonide toimumist, kuigi sisulist mõjumehhanismi käsitlevad erinevad autorid erinevalt. Putnami (2000) nägemuses soodustab osalemine vabatahtlikes sotsiaalsetes võrgustikes omakasupüüdmatuse ja altruismi levikut, mis omakorda tugevdab vastastikkuse printsiibi järgimist nii indiviidi kui grupi tasandil. Bourdieu ja Coleman rõhutavad rohkem individualistlikku kasuahnust, mis tähendab, et indiviididevahelised majandustehingud toimuvad sageli teiste heaolu arvelt. Seega pole üheselt selge, kas sotsiaalse kapitali rohkus mikrotasandil suurendab alati ühiskonna kui terviku heaolu või mitte (Raiser et al 2001). Kirjeldatud käsitluste vastuolu aitab leevendada erinevat liiki organisatsioonide eristamine. Väidetakse, et nn. sild-võrgustikud (bridging networks) omavad ühiskonnale kui tervikule suuremat positiivset välismõju kui nn. siduvad võrgustikud (bonding networks).[iii]

Teiseks, majandusarengu alases kirjanduses rõhutatakse, et sotsiaalne kapital mõjutab majandusarengut nii otseselt, analoogiliselt teiste kapitaliliikidega, kui ka kaudselt, mõjutades teiste kapitaliliikide (eriti inimkapitali) akumulatsiooni ja kvaliteeti (Meier 2002). Kuna sotsiaalne kapital võimaldab kokku hoida informatsiooni hankimise ja riskide vastu kindlustamise kulusid, siis muudab ta juhtimise efektiivsemaks ja tõstab seeläbi üldist tootlikkust. Kuid teisalt võivad efektiivselt toimivad turud hakata pikemas perspektiivis sotsiaalseid võrgustikke nõrgestama – kui riigis on tagatud usaldusväärne seadusandlus ja kohtusüsteem, siis on anonüümsed turud sageli võrgustikest efektiivsemad ning viimased nö. tõrjutakse välja (Grootaert 1998). Optimistlikumad autorid (vt. Evans 1996) seevastu kaitsevad sünergia printsiipi, mille kohaselt aktiivne osalemine sotsiaalsetes võrgustikes ning efektiivsed riiklikud institutsioonid omavad vastastikust positiivset mõju.

Kolmandaks, nagu eelmises lõigus juba märgiti, mõjutab sotsiaalne kapital inimkapitali akumulatsiooni ja seeläbi ka majandusarengut. Nimetatud seost on sotsioloogide poolt palju uuritud ja ülevaate olulisematest empiirilistest töödest võib leida allikast Parts (2003a). Enamasti käsitletakse sotsiaalset kapitali selles kontekstis teatud filtrina, mis vahendab lapsevanemate ning laiema kogukonna inim- ja finantskapitali jõudmist lasteni. Rohkema sotsiaalse kapitali positiivseks tulemuseks on parem edasijõudmine ning väiksem väljalangevus koolist. Siiski pole sotsiaalse kapitali positiivne mõju majandusarengule (võrreldes inimkapitaliga) tugevat empiirilist kinnitust leidnud – vaevalt leidub maailmas riike, kus püsiv majanduskasv on saavutatud madala haridustaseme tingimustes, kuid mitmetes arenenud riikides on täheldatav sotsiaalse kapitali madal tase ja/või selle jätkuv langus (Grootaert 1998).

Neljandaks on sotsiaalne kapital oluline vaesuse leevendamiseks, võimaldades näiteks vaestele paremat ligipääsu tööturuinfole. Paraku on vaesed sageli majanduslikel põhjustel sild-võrgustikest isoleeritud ning nende toomiseks aktiivse rahvastiku hulka on vajalik riigi toetus. Vaesuse temaatikaga on seotud ka tulujaotuse võrdsus ja sotsiaalne sidusus. Mitmed autorid (Rodrik 1999, Easterly 1999) on näidanud, et majanduskasv ja eriti majanduse võime ootamatute šokkidega toime tulla sõltuvad ühelt poolt avalike institutsioonide tegevusest, teisalt aga ühiskonna võimest saavutada nn. „keskklassi konsensus“ – viimane on defineeritav võrdsema tulujaotuse ja madalama etnilise polarisatsiooni kaudu. Sotsiaalne sidusus on vajalik loomaks usaldust valulike reformide suhtes – inimesed peavad uskuma, et reformidega sageli kaasnevad raskused ja heaolulangus on ajutised ning kompenseeritakse pikaajaliselt.

Veel üks võimalik sotsiaalse kapitali mõjukanal toimib läbi riigi institutsionaalse keskkonna ja haldussuutlikkuse (Knack 2002). Üldise usalduse kõrge tase võib suurendada ka usaldust valitsuse suhtes, mis seostub eelkõige kuritegevuse ja korruptsiooni vähendamisega. Samuti võib sotsiaalne kapital lihtsustada kokkulepete sõlmimist polariseeritud poliitiliste eelistuste korral, mis on eriti oluline kriisisituatsioonides, sh. ühiskonnakorralduse muutuste tingimustes (näiteks üleminekul kommunistlikust käsumajandusest demokraatlikku turumajandusse). Institutsionaalse keskkonna kvaliteet mõjutab ka investeerimisriske ja seeläbi välisinvesteeringutest juhitud majanduskasvu.

 

5. Sotsiaalne kapital post-kommunistlikes siirderiikides

Paljud uurimused kinnitavad, et siirderiikides on sotsiaalse kapitali tase oluliselt madalam kui arenenud turumajandusega riikides. Seda peetakse peamiseks põhjuseks, miks KIE riikide kasvutempod on olnud madalamad kui prognoositi, arvestades nende riikide suhteliselt kõrget füüsilise- ja inimkapitali taset siirdeprotsessi alguses (Paldam ja Svendsen 2000). Jooniselt 3 näeme, et nii üldine usaldus kui ka osalemine vabatahtlikes organisatsioonides[iv] on KIE riikides oluliselt madalamad OECD keskmisest näitajast. Samas ei saa siirderiikide grupi siseselt selgeid trende välja tuua – kui üldise usalduse tase on enamikus riikides võrdselt madal (pisut kõrgem on usaldus Ukrainas, Bulgaarias ja Tšehhis), siis organisatoorse kuuluvuse osas on erinevused üsna suured. Seega ei leia kinnitust teoreetikute väide, et usaldus ja osalemine on omavahel positiivselt seotud, kuid pole tõestatav ka vastupidine, et nimetatud näitajad asendavad teineteist.

 

 

Joonis 3. Sotsiaalne kapital siirderiikides (Raiser jt. 2001, World Values Survey 1995)

Millised on KIE riikide madala sotsiaalse kapitali taseme põhjused? Enamik selgitusi toob esile endise kommunistliku ühiskonnakorraldusega seotud tegurid. Rose’ (1995) väitel tuleneb üldise usalduse madal tase ühiskonna killustatusest (nn. „hour-glass society“) – elanikkonna varasem jagunemine nn. tavalisteks inimesteks ja priviligeeritud nomenklatuuriks (viimase grupi koostis on küll muutunud) on suures osas säilinud tänaseni. Kuna mõlemad grupid on suhteliselt suletud ja suhtlevad peamiselt endasugustega (bonding ties), siis on sotsiaalsed võrgustikud siirderiikides paratamatult väiksemad ja suletumad kui kõrge usaldusega arenenud maades (Raiser et al 2001). Usalduse kasvu takistab ka varasema keskklassi kadumine ja ebavõrdne tulujaotus, mis vähendavad veelgi ühiskonna sidusust ja stabiilsust ning selle kaudu ka arenguperspektiive.

Eelnenuga sarnased on ka madala organisatsioonilise kuuluvuse põhjendused. Howard (2003) toob välja kolm peamist põhjust, mis on seotud eelkõige kommunistlikule režiimile omase sundorganiseeritusega (pioneeri- ja komsomoliorganisatsioonid, kommunistlik parte jne):

a)      inimeste endine negatiivne kogemus kohustusliku kuuluvuse osas ning usalduse puudumine nimetatud organisatsioonides;

b)      alternatiivina kohustuslikele formaalsetele organisatsioonidele arendasid inimesed välja kitsamad ja kõrge usaldusega eravõrgustikud, mis on olnud seniajani ootamatult püsivad;

c)      paljude inimeste ühiskondliku passiivsuse põhjuseks on pettumine uues ühiskonnkorralduses, mis pole kõigile kaasa toonud oodatud kiiret heaolu kasvu.

Seega võib öelda, et inimeste madal osalemisaktiivsus postkommunistlikes riikides tuleneb nende minevikukogemusest ning selle negatiivsest interpreteerimisest.

Sotsiaalse kapitali madala taseme alternatiivsed selgitused toovad esile üldisemad arenguga kaasnevad muutused ühiskonnas, nagu traditsioonilise perekonna lagunemine, individualismi kasv ja sellega kaasnev suurem isoleeritus teistest. Samad tegurid põhjustavad sotsiaalse kapitali vähenemist ka arenenud riikides (Putnam 2000).

Vaatlusaluseid siirderiike iseloomustab negatiivse sotsiaalse kapitali laialdane levik, mis avaldub eelkõige kuritegevuse ja korruptsiooni kõrges tasemes (vt. Štulhofer 2000, Parts 2003b). Viimased on samuti seotud endise kommunistliku režiimiga – kuid kui varem allusid negatiivse sotsiaalse kapitali võrgustikud teatud riiklikule kontrollile, siis nüüdseks on vanad kontrollimehhanismid kadunud ja uued ei toimi veel efektiivselt (Paldam ja Svendsen 2000). Jooniselt 4 näeme, et formaalsed institutsioonid on eriti nõrgad Euroopa Liiduga mitteliitunud KIE riikides, kuid ka uute liikmete näitajad jäävad EL-i tuumikriikide omadele alla.

 

 

Joonis 4. Institutsionaalne keskkond (Kaufmann ja Kraay 2002)

Järgnevalt antakse ülevaade esmastest empiirilistest tulemustest[v] sotsiaalse kapitali ja majandusarengu seoste kohta siirderiikides. Ligi neljakümne algnäitaja korrelatsioonianalüüs 19 siirderiigist[vi] koosneva valimi põhjal andis varasemate uurimustega suhteliselt sarnased tulemused. Selgus[vii], et üldine osalus kui olulisim sotsiaalse kapitali näitaja pole seotud ei majandusarengu ega enamiku teiste sotsiaalse kapitali näitajatega, korreleerudes positiivselt ainult usaldusega Euroopa Liidu vastu ning negatiivselt kodanikuteadvusega. Osalemine tüüp 1 organisatsioonides on seotud positiivselt riigi keskmise tulutaseme ja haldussuutlikkusega ning negatiivselt kodanikuteadvuse ja meedia usaldatavusega. Osalemine tüüp 2 organisatsioonides seevastu korreleerub positiivselt usaldusega täidesaatvate institutsioonide vastu. Need tulemused kinnitavad vajadust erinevat liiki organisatsioonide eristamiseks. Majandusarengu näitajatest lähtudes selgus, et riigi keskmine tulutase korreleerub positiivselt (lisaks tüüp 1 osalusele) veel haldussuutlikkuse ja vaeste suurema tuluosaga, negatiivselt aga korruptsiooniga. Statistiliselt olulist seost majandusarengu ja erinevate usalduse näitajate vahel ei ilmnenud.

Kuna sotsiaalset kapitali iseloomustavaid üksiknäitajaid on väga palju ja nende mõju tõlgendamine seetõttu keerukas, püüti näitajate hulka vähendada faktoranalüüsi abil. Selle tulemusena moodustus esialgsest 28 näitajast kaheksa peakomponenti, mis kokku kirjeldasid 89,1% üksiknäitajate varieeruvusest. Üllataval kombel osutus pööratud komponentmaatriks raskemini interpreteeritavaks kui esialgne maatriks, seetõttu on lisas tabelis 1 esitatud pööramata komponentmaatriks. Olulisemad komponendid on interpreteeritavad järgmiselt (sulgudes on toodud iga faktori poolt kirjeldatav algnäitajate varieeruvus):

F1 (27,9%) – usaldus institutsioonide suhtes (13 muutujat)

F2 (18,8%) – usaldus meedia ja politsei vastu (6 muutujat)

F3 (9,8%) – valimisaktiivsus ja tüüp 1 osalus (2 muutujat)

F4 (9,1%) – usaldus õigussüsteemi ja eraettevõtete vastu (2 muutujat)

F5 (7,6%) – kodanikuteadvus ja usaldus kiriku suhtes (2 muutujat)

Teoreetilise ja varasema empiirilise taustainfo põhjal ning faktorite sisu arvestades ongi edasine analüüs mõttekas esimese viie faktori alusel, mis kirjeldavad kokku 73,2% kõigi üksiknäitajate varieeruvusest. Samuti võib paremini tõlgendatava info saamisel kasulikuks osutuda faktoranalüüs erinevate sotsiaalse kapitali algnäitajate baasil.

 

6. Kokkuvõte ja edasised uurimissuunad

Sotsiaalse kapitali kontseptsioon hõlmab lühidalt ühiskonnas eksisteerivaid mitteformaalseid horisontaalseid võrgustikke ja vabatahtlikke organisatsioone, milles kehtivad normid ja väärtushinnangud mõjutavad inimestevahelisi suhteid ja usaldust. Laiemas käsitluses lülitatakse sotsiaalse kapitali hulka ka formaalsed institutsioonid ja nendega seotud vertikaalsed võrgustikud. Sotsiaalset kapitali nimetatakse ka ühiskonda kooshoidvaks „liimiks“, ilma milleta pole võimalik ei majanduskasvu ega kõrgema heaolutaseme saavutamine. Uuemad empiirilised uurimused näitavad, et sotsiaalne kapital on oluline nii jätkusuutliku majandus- ja inimarengu saavutamiseks kui ka vaesuse leevendamiseks.

Samas on senised uurimused näidanud, et siirderiikide sotsiaalse kapitali tase on oluliselt madalam kui arenenud turumajandusega riikides, samas pole nende erinevuste põhjuseid suudetud piisavalt hästi selgitada. Samuti on hakatud teadvustama, et sotsiaalse kapitali erinevad komponendid omavad erinevates riikides ja erinevatel arenguetappidel erinevat tähtsust. Näiteks siirderiike eristab arenenud riikidest usalduse ebaoluline mõju majanduskasvule, mistõttu võiks väita, et üldistatud usalduse madal tase siirderiikides ei tohiks nende majanduskasvu oluliselt ohustada. Seevastu osalemine vabatahtlikes organisatsioonides ja usaldus avalike institutsioonide vastu korreleeruvad tugevalt siirderiikide majanduskasvuga, seega peaks riiklikud meetmed olema suunatud just nendele sotsiaalse kapitali komponentidele.

Edasistes uurimustes sotsiaalse kapitali ja majandusarengu seoste kohta tuleks suuremat tähelepanu pöörata selle seose põhjuslikkuse analüüsimisele. Paraku on statistiliste meetodite valik makrotasandi näitajate omavaheliste seoste põhjuslikkuse uurimiseks piiratud. Ühe seni ärakasutamata võimalusena võiks katsetada struktuurse modelleerimise meetodit, mis võimaldab eristada põhjuslikke ja mittepõhjuslikke seoseid ning otseseid ja kaudseid mõjusid. Mittepõhjuslike seoste taga võib antud kontekstis olla eelkõige eksogeensete tegurite (riigi suurus ja geograafiline asend, ajalugu ja kultuur, ühiskonna killustatus, haridustase jne. – vt. ka joonis 2) üheaegne ja samasuunaline mõju nii sotsiaalse kapitali tasemele kui majandusarengule.

 

Viidatud kirjandus

Bourdieu, P. (1985) ‘The Forms of Capital’, in J.G. Richardson (ed.) Handbook of Theory and Research for the Sociology of Education, Greenwood, New York, pp. 241-258.

Coleman, J.S. (1988) ‘Social Capital in the Creation of Human Capital’, American Journal of Sociology 94 (Supplement).

Coleman, J.S. (1990) Foundations of Social Theory. The Belknap Press of Harvard University

Easterly, W. (1999) Happy Societies: the Middle Class Consensus and Economic Development, Washington, DC: The World Bank, mimeo.

EBRD (2002) Transition Report 2002

Evans, P. (1996) ‘Government Action, Social Capital and Development: Reviewing the Evidence on Synergy’, World Development 24 (6).

Franklin, J. (2003) ‘Review Article. Social Capital: Policy and Politics’, Social Policy and Society 2 (4): 349-352.

Grootaert, C. (1998) Social Capital: the Missing Link? Washington, D.C.: The World Bank, Social Capital Initiative Working Paper 3.

Hellman, J. et al (2000) ‘Beyond the “Grabbing Hand” of Government in Transition: Facing up to “State Capture” by the Corporate Sector’, Transition: the Newsletter about Reforming Economies 11 (2): 8-12.

Hjerppe, R. (2000) ‘Social Capital and Economic Growth’, Proceedings of the Meeting on the Social Dimensions in Sustainable Development 2: 87-105.

Howard, M. (2003) ‘Why Post-Communist Citizens Do Not Join Voluntary Organizations?’ in D. Stolle and M. Hooghe (eds.) Generating Social Capital, Palgrave, pp. 101-120.

Kaldaru, H., Parts, E. and Arukaevu, R. (2004) ‘The Impact of Social Capital on Economic Development in Expanding European Union’, in A. Budnikowski et al (eds.) Integration in The World Economy, Warsaw School of Economics Publishers: Warsaw, pp. 205-220.

Kaufmann, D., Kraay, A. and Zoido-Lobaton, P. (2002) Governance Matters III. Governance Indicators for 1996-2002, Washington, D.C.: The World Bank, Policy Research Working Paper 3106.

Knack, S. (2002) ‘Social Capital and the Quality of Government: Evidence from the States’, American Journal of Political Science 46 (4): 772-785.

Knack, S. and Keefer, P. (1997) ‘Does Social Capital Have an Economic Payoff? A Cross-Country Investigation’, American Journal of Sociology 94 (Supplement): 95-120.

Meier, G. M. (2002) ‘Culture, Social Capital, and Management in a Developing Economy’, Zagreb International Review of Economics & Business 5 (1): 1-15.

North, D. (1990) Institutions, Institutional Change and Economic Performance. New York: Cambridge University Press.

Olson, M. (1982) Rise and Decline of Nations: Economic Growth, Stagflation, and Social Rigidities. New Haven: Yale University Press.

Paldam, M. and Svendsen, G.T. (2000) ‘Missing Social Capital and the Transition in Eastern Europe’, Journal for Institutional Innovation, Development and Transition 5: 21-34

Parts, E. (2003a) Interrelationships between Human Capital and Social Capital: Implications for Economic Development in Transition Economies, Tartu University, Faculty of Economics and Business Administration, Working Paper Series 24.

Parts, E. (2003b) Sotsiaalne kapital ja majandusareng Euroopa Liidu kandidaatmaades. Artikkel konverentsile “Eesti majanduspoliitika teel Euroopa Liitu”, (Tartu–Värska, 26.-28. juuni 2003), artiklite kogumik, lk. 248-256.

Paxton, P. (1999) ‘Is Social Capital Declining in the United States? A Multiple Indicator Assessment’, American Journal of Sociology 105 (1): 88-127.

Portes, A. and Landolt, P. (2000) ‘Social Capital: Promise and Pitfalls of its Role in Development’, Journal of Latin American Studies 32: 529-547.

Putnam, R. (1993) Making Democracy Work: Civic Traditions in Modern Italy. Princeton: Princeton University Press.

Putnam, R. (2000) Bowling Alone. Simon and Schuster

Raiser, M. et al (2001) Social Capital in Transition: A First Look at the Evidence, London: European Bank of Reconstruction and Development, EBRD Working Paper 61.

Ritzen, J., Easterly, W. and Woolcook, M. (2000) On “Good” Politicians and “Bad” Policies: Social Cohesion, Institutions, and Growth, Washington, D.C.: The World Bank, Policy Research Working Paper 2448.

Rodrik, D. (1999) ‘Where Did all the Growth Go? External Shocks, Social Conflicts, and Growth Collapses’, Journal of Economic Growth.

Rose, R. (1995) ‘Russia as an Hour-Glass Society: A Constitution without Citizens’, East European Constitutional Review 4 (3): 34-42.

Stolle, D. and Rochon, T. (1998) ‘Are all Associations alike? Member Diversity, Associational Type and the Creation of Social Capital’, American Behavioral Scientist 42 (1): 47-65.

Štulhofer, A. (2000) Dynamics of Social Capital in Croatia 1995-1999, The World Bank social capital website, [http://www.worldbank.org/poverty/scapital/library], 15.12.2002

Woolcock, M. (2000) Managing Risk, Shocks, and Opportunity in Developing Economies: The Role of Social Capital, Washington, D.C.: The World Bank, research note, mimeo.

Woolcock, M., Pritchett, L. and Isham, J. (2000) ‘The Varieties of Rentier Experience: How the Social Foundations of Resource-rich Economies Contribute to Poor Economic Growth’, in R. Autey (ed.) Natural Resource Abundance and Economic Growth, New York: Oxford University Press.

World Bank (1997) World Development Report 1997

World Bank (2002a) World Development Report 2000/2001

World Bank (2002b) World Development Indicators 2002

World Bank’s social capital website: http://www.worldbank.org/poverty/scapital/libray

 

Lisa. Tabel 1. Faktoranalüüsi tulemused (pööramata komponentmaatriks)

 

Nr.	Muutujad	F1	F2	F3	F4	F5	F6	F7	F8
1	Valimisaktiivsus			-.577
2	Üldine usaldus							.819
3	kodanikuteadvus					.701
4	Tüüp 1 osalus			.548
5	Tüüp 2 osalus		-.683
6	Kirik					.519
7	Sõjavägi								.577
8	Õigussüsteem				.720
9	Ajakirjandus		.621
10	Televisioon		.520
11	Ametiühingud		.696
12	Politsei		-.787
13	Valitsus	.556
14	Poliitilised parteid	.709
15	Parlament	.660
16	Tsiviilametnikud		.562
17	Äriettevõtted				.501
18	Keskkonnakaitse-organisatsioonid	-.622
19	Naisliikumine	-.495
20	Euroopa Liit							.651
21	Seadusandlik võim	.707
22	Täidesaatev võim	.748
23	Keskpank	.659
24	Kriminaalkohtud	.936
25	Halduskohtud	.892
26	Poliitilised parteid	.756
27	„Capture“ indeks	.873
28	Administratiivne korruptsioon	.606

Märkus: read 6-20 kirjeldavad usaldust nimetatud institutsioonide suhtes ning read 21-28 kirjeldavad hinnangulist korruptsiooni nimetatud institutsioonides.