1. Sissejuhatus

Tänapäeva tööturgudele ja ühiskonnale laiemalt on iseloomulik inimkapitali järjest suurenev väärtustamine. Viimastel aastakümnetel on enamikes arenenud riikides suurenenud nii nõudlus harituma tööjõu järele kui kasvanud ka kõrgema haridustasemega tööjõu pakkumine. Teadmistepõhine ühiskond, elukestev õpe, pidev täiendkoolituse vajadus aga ka ühiskonna jätkusuutlik areng, sotsiaalse sidususe kasv on muutunud viimasel ajal olulisteks märksõnadeks ühiskonna arengu kirjeldamisel. Enamasti on aga harituma tööjõu pakkumise suurenemine toimunud kiirema tempoga kui nõudluse kasv vastava tööjõu järele. See on kaasa toonud ühelt poolt tööjõu nn üleharituse probleemi ja teiselt poolt madala kvalifikatsiooniga tööjõu olukorra halvenemise probleemid. Olukorras, kus kõrge haridustasemega indiviidid ei leia oma teadmistele vastavat ametikohta, asuvad neist paljud tööpuuduse vältimiseks madalamat haridustaset nõudvatele ametikohtadele. Ühelt poolt tähendab see omandatud oskuste ja teadmiste mittetäielikku rakendamist, teisalt seab see raskemasse olukorda madalama haridustasemega inimesed, kes omakorda on sunnitud asuma tööle senisest vähem oskusi ja teadmisi nõudvatele ametikohtadele, töötama osa-ajaga töökohtadel või jääma hoopis töötuteks, st tööturul leiab aset nn väljatõrjumise efekt. Väljatõrjumise efekt töötab kahes suunas: esiteks vähendab madala kvalifikatsiooniga töötajate hõive võimalusi ning teisalt sunnib madala kvalifikatsiooniga tööjõudu järjest ebastabiilsematele ja vähemtasuvatele töökohtadele (nt osa-ajaga töö), mis ei kindlusta inimesi piisava sissetulekuga. Eesti puhul tuleneb haridusele ja kvalifikatsioonile mittevastava töö aktsepteerimine ka kiiresti muutunud/muutuva tööturu eripärast. Struktuurse tööpuuduse tingimustes on paljud inimesed, eriti vanema generatsiooni osas sunnitud töötama madala kvalifikatsiooniga ametikohtadel, sest nende baasharidus või ebapiisav täiendkoolitus ei võimalda haridustasemele vastavatel ametikohtadel töötada.

Tööturg mängib olulist rolli inimeste sotsiaalse seisundi kujunemisel: töö olemasolu ja sissetulek, nagu ka otsesed (toetused, tervisekindlustus jmt) ja kaudsed (sotsiaalne staatus) seaduslikud õigused sõltuvad inimese seisundist tööturul ja tööturu toimimisest. Tekib küsimus, kas sarnaselt arenenud riikidega on üleharituse ja madala haridustasemega tööjõu väljatõrjumise probleemid omased ka Eestile ning millist mõju avaldavad need erineva haridustasemega tööjõu hõivele ja palkadele. Analüüsides erineva haridus- ja oskustasemega inimeste situatsiooni ja nende võimalusi tööturul aitab see mõista edasisi arenguid tööturu ja organisatsioonide funktsioneerimises ning potentsiaalseid efekte, mis kaasnevad teadmistepõhises ühiskonnas. Madala kvalifikatsiooniga indiviidide (ja seeläbi ühiskonna heaolu) parandamiseks on oluline teada, kui suured on nende sissetulekute ja hõive erinevused võrreldes kõrge kvalifikatsiooniga tööjõuga ning kuidas ja milliste tegurite tõttu need erinevused on muutunud. Samuti on oluline teada, millised võimalused on madala kvalifikatsiooniga tööjõul iseseisvalt oma olukorra parandamiseks, st kas nende sissetulek ja selle kasv on piisavaks finantseerimise allikaks võimalikule kvalifikatsiooni täiendamisele ja seeläbi oma olukorra parandamisele.

2. Madala kvalifikatsiooniga tööjõud ning nende käitumist tööturul mõjutavad tegurid

2.1. Inimeste haridus, kvalifikatsioon ja sellest tulenevad erinevad võimalused tööturul

Kõige üldisemas mõttes on kvalifikatsioon mingiks tööks vajalike omaduste ja oskuste kogum või erialane ettevalmistus. Kvalifikatsiooni on raske üheselt defineerida, sest see koosneb paljudest erinevatest ning omavahel tihedalt seotud teguritest. Kvalifikatsiooni näol on tegemist keerulise mõistega, mille komponentideks on pärilikud isikuomadused, formaalse hariduse ja väljaõppe teel omandatud teadmised ning töökogemustega ja mitteformaalse väljaõppe teel omandatud teadmised. Kuna kõiki loetletud tegureid on raske mõõta ja korraga arvesse võtta, siis tavaliselt piirdutakse kvalifikatsiooni mõõtmisel teatud üksiku näitaja kasutamisega. Enamasti on selleks haridustase, mis peegeldab oluliselt ka kvalifikatsiooni teisi komponente. Erinevad kvalifikatsiooni komponendid on omavahel tihedalt seotud – omandatud haridustase sõltub inimese sünnipärasest võimekusest, töökoht seotud omandatud haridustasemega jne. Ka käesolevas artiklis lähtutakse kvalifikatsiooni kirjeldamisel inimese poolt omandatud haridustasemest.

Üldteada on, et madalama kvalifikatsiooniga tööjõu hõive on ebastabiilsem ja sissetulekute tase madalam kui kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõul. Sellise olukorra põhjuseid on palju uuritud ning on erinevaid teoreetilisi seisukohti, mille abil püütakse indiviidide vahelisi erinevusi selgitada. Enimtuntud on inimkapitali teooria ja duaalsete tööturgude teooria. Inimkapitali teooria kohaselt on sissetuleku suuruse aluseks indiviidi tootlikkus, mis sõltub inimkapitali tehtud investeeringute suurusest. Kuna madala kvalifikatsiooniga tööjõud on inimkapitali vähem investeerinud, siis nende tootlikkus ja sellest tulenevalt ka sissetulekud on madalamad kui kõrgelt kvalifitseeritud tööjõul. Väiksemad investeeringud inimkapitali võivad olla põhjustatud nii erinevustest indiviidide võimekuses kui ka ressursside kättesaadavuses. Samas ei mõjuta inimese seisundit tööturul siiski ainult tööjõu pakkumisepoolsed tegurid ning see on inimkapitali teooria kriitikute peamisi argumente. Enamikes inimkapitali kritiseerivates teoreetilistes seisukohtades (nt sõelumise teooria, „kredentialism“, statistilise diskrimineerimise teooria jt) ollakse üksmeelel, et kõrgema haridustasemega tööjõu on tööturul edukalt hakkama saamiseks paremad eeldused, kuid madalama haridustasemega indiviidide töölesaamise võimalused ja palgad ei ole väiksemad mitte ainult tootlikkuse erinevuste tõttu, vaid selles on süüdi ka ühiskonnas levinud tõekspidamised.

Duaalsete tööturgude teooria selgitab erinevusi tööhõives indiviidide kuulumisega erinevatesse tööturu segmentidesse. Tööturgu käsitletakse kahetasandilisena: nn primaarsel tööturul on töötajatele omased stabiilne hõive ja kõrged palgad, soodsad töötingimused ja sageli ka ametiühingute kaitse, nn sekundaarsel tööturul on aga olukord vastupidine (Saint-Paul 1996). Madala kvalifikatsiooniga indiviidid töötavad tööturu sekundaarsel tasandil, mistõttu nende olukord tööturul on ebastabiilsem. Primaarsel ja sekundaarsel tööturu tasandil toimivad erinevad palgamehhanismid, mille tulemusena sarnaste võimetega, kuid erinevatel tööturu tasanditel töötavate indiviidide palgas erinevad oluliselt üksteisest (Taubman jt 1986). Erinevusi primaarse ja sekundaarse tasandi töötajate sissetulekutes ei saaks eksisteerida, kui investeerimine inimkapitali oleks mõlemal tööturul võrdselt kättesaadav või võrdselt tasuv. Samuti esineb seos varasema töökogemuse ja hilisema käitumise vahel: tööpuudus või töötamine sekundaarsel tööturul suurendab tõenäosust jääda tulevikus töötuks või teenida madalat palka. Seega kinnitavad nii inimkapitali teooria kui ka duaalsete tööturgude teooria, et kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõul on stabiilsema hõive ja kõrgemate sissetulekute näol tööturul paremad tingimused.

2.2. Madala kvalifikatsiooniga tööjõu olukorda mõjutavad tegurid

Kahe viimase aastakümne jooksul on erineva haridustasemega tööjõu suhteline olukord paljudes arenenud riikides oluliselt muutunud. Nõudlus harituma tööjõu järele on suurenenud ning seda põhiliselt madala haridustasemega tööjõu arvelt. Samas on vähem haritud tööjõu osakaal kogu tööjõust enamikes riikides langenud. Seega võivad muutusi hõives ja sissetulekutes põhjustada nii muutused erineva kvalifikatsiooniga tööjõu suhtelises nõudluses kui ka pakkumises.

Nõudluse struktuuri muutusi erineva kvalifikatsiooniga tööjõu järele vaadatakse ka sissetulekute ebavõrdsust käsitlevas kirjanduses. Suhtelise nõudluse vähenemine kvalifitseerimata tööjõu järele suurendab sissetulekute ebavõrdsust, kuid teisalt kvalifitseerimata töötajate suhtelise pakkumise vähenemine peaks ebavõrdsust vähendama. Juhn (1999) leidis, et suuremat mõju on enamikes arenenud riikides omanud esimene efekt, st nõudlus kvalifitseerimata tööjõu järele on vähenenud kiiremini kui pakkumine ning sissetulekute ebavõrdsus on seetõttu suurenenud. Millest aga on muutused erineva kvalifikatsiooniga tööjõu nõudluses ja pakkumises tingitud? Sellele on leitud mitmeid selgitusi, millest olulisemad on nõudluse poolelt nn oskustel põhineva tehnoloogia areng ning pakkumise poolelt madala haridustasemega tööjõu väljatõrjumine.

Tehnoloogia areng ja majanduse globaliseerumine

Paljude uuringute tulemused näitavad, et kvalifitseeritud töötajate rakendamine on positiivselt korreleerunud kapitali rohkusega ja uute tehnoloogiate rakendamisega (Katz, Autor 1999). See viitab asjaolule, et füüsiline kapital ja uued tehnoloogiad ning kvalifitseeritud tööjõud täiendavad üksteist. Seega on kapitali ja tööjõu suhtarvu suurenemine kvalifitseeritud tööjõu suhtelise nõudluse suurenemise aluseks. Neoklassikalise teooria kohaselt sellises situatsioonis ceteris paribus kvalifitseeritud tööjõu suhtelised palgad kasvavad võrreldes kvalifitseerimata tööjõu palkadega (DeGrip 2001). Füüsiline kapital ja tehnoloogia ning madalama haridustasemega tööjõud aga asendavad üksteist, mistõttu koos tehnoloogia arenguga on nõudlus kvalifitseerimata tööjõu järele vähenenud (McIntosh 2002) ja sellest tulenevalt langenud ka nende suhtelised palgad. Viimastel aastakümnetel on tehnoloogia mõju kvalifitseeritud tööjõu suhtelise nõudluse suurenemise näol üha kiirenenud, põhjustades seeläbi suurt sissetulekute ebavõrdsust erineva haridustasemega tööjõu vahel (Katz, Autor 1999).

Tehnoloogia arengu üheses ja püsivas mõjus on ka kaheldud. Ühe võimalusena nähakse seda, et kvalifitseeritud tööjõud on paindlikum ja aitab kaasa uute tehnoloogiate kasutuselevõtmist, mistõttu tehnoloogia muutused suurendavad nõudlust kõrgema haridustasemega tööjõu järele ainult teatud üleminekuperioodi vältel (Katz, Autor 1999). Kui tehnoloogia muutub juba levinumaks, siis kvalifitseeritud töötajate suhteline eelis väheneb. Sellisel juhul sõltub nõudluse tase kvalifitseeritud tööjõu järele innovatsioonide määrast. Alternatiivse käsitluse kohaselt aga põhinevad tehnoloogia innovatsioonid erinevatel teguritel. Näiteks paljud 20. sajandil aset leidnud tehnoloogilised uuendused (elektrifitseerimine, kompuutrite areng) olid kvalifitseeritud tööjõul põhinevad, kuid see ei tähenda, et seda oleks kõik innovatsioonid. 19. sajandil toimunud mehhaniseerimise käigus nõudlus kvalifitseeritud tööjõu järele hoopis vähenes, kuna vabrikutöös ei vajatud enam kvalifitseeritud oskustöölisi. Seepärast võib oletada, et tehnoloogia arengu mõju erineva haridustasemega tööjõu hõivele ja sissetulekutele sõltub selle iseloomust. (Katz, Autor 1999)

Tehnoloogia arengu tulemusena on suurenenud ka arenenud riikide kaubavahetus arengumaadega, kus elatustase ja tööjõukulud on madalamad (OECD... 1997). Kvalifitseerimata tööjõu rohkuse ja madalate tööjõukulude tõttu spetsialiseeruvad arengumaad tüüpiliselt just madala haridustasemega tööjõu abil toodetud kaupade valmistamisele. Odavamate hindade tõttu hakkavad arenenud riigid selliseid kaupu arengumaadest importima ning lõpetavad nende kodumaise tootmise, vähendades seeläbi madalat haridustaset nõudvate töökohtade arvu. Arenenud riigid ise aga spetsialiseeruvad põhiliselt selliste kaupade ja teenuste tootmisele, mille valmistamiseks kasutatakse kvalifitseeritud tööjõudu, suurendades suhtelist nõudlust kvalifitseeritud tööjõu järele (McIntosh 2002). Seega põhjustab tehnoloogia areng arenenud riikides nii otseselt kui ka kaudselt, rahvusvahelise kaubanduse suurenemise kaudu nõudluse suurenemist kõrgema haridustasemega indiviidide järgi, seades halvemasse olukorda need indiviidid, kelle haridus ei vasta tööturu vajadustele.

Madala haridustasemega tööjõu väljatõrjumine

Madalama haridustasemega töötajate hõive ja sissetulekute suhteline vähenemine ei ole ainult suhtelise nõudluse muutuse tulemus, vaid ka tööjõu suhtelise pakkumise muutumise tagajärg. Kvalifitseeritud tööjõu suhteline suurenemine tõstab ametikohtadele konkureerimist ja madala haridustasemega tööjõu väljatõrjumist, st kvalifitseeritud töötajad asuvad tööle lihtsamatele ja madalamat haridustaset nõudvatele töökohtadele, põhjustades sellega madala haridustasemega töötajate tööpuuduse suurenemist (Gautier, Pomp 1999). Samale ametikohale konkureerimise korral eelistavad tööandjad enamasti aga kvalifitseeritud töötajaid. Kui eeldada, et kvalifitseeritud töötajad on keerulisematel töökohtadel tootlikumad kui lihtsamatel töökohtadel, kuid lihtsamatel töökohtadel on nad kvalifitseerimata töötajatega sama tootlikud, siis tekib küsimus, miks kvalifitseeritud töötajaid lihtsatele ametikohtadele üldse palgatakse.

Efektiivse palga teooria ja otsimise teooria puhul on vastused erinevad, kuid peamine idee seisneb selles, et tööturu ebatäiuslikkuse tõttu ei vasta pakutavate töökohtade koosseis tööjõu pakkumisele ja koosseisule. Efektiivse palga teooria kohaselt mõjutab palga suurus töötaja tootlikkust. Selleks võib olla mitmeid erinevaid põhjusi. Üks võimalus on siduda palk tootlikkusega läbi õigluse: saades ebaõiglast palka alla teatud suhtelist taset, töötaja tootlikkus väheneb (Akerlof 1984). Teiseks vähendavad kõrgemad palgad tööjõu voolavust ning sellega koos kaasnevad ettevõttele madalamad värbamiskulud (Weiss 1980). Kolmanda lähenemise kohaselt panevad kõrgemad palgad töötajaid rohkem pingutama selleks, et vähendada töötuksjäämise tõenäosust (Shapiro, Stiglitz 1984). Gautier ja Pomp (1999) väidavad, et kui kõrgemad palgad on aluseks suuremale tootlikkusele (või madalamatele tööjõukuludele), siis võib ettevõttele osutuda kasulikuks mitte langetada palkasid isegi juhul, kui töötud oleksid nõus tööle asuma madalama palgaga.

Otsimise teooria kohaselt tekib tööpuudus seetõttu, et vabade töökohtade täitmiseks kulub aega. Selle tulemusena on töökoha kaotanud inimesed enne uue töökoha leidmist mõnda aega töötud. Väljatõrjumine tekib seetõttu, et kvalifitseeritud töötajad jätkavad keerulise töökoha otsimist ka pärast seda, kui nad on võtnud vastu (ajutiselt) lihtsa töökoha. (Gautier, Pomp 1999) Olukorras, kus ametikohale kandideerivad madala ja kõrge haridustasemega töötajad, eelistavad tööandjad palgata viimaseid. Kvalifitseeritud töötaja võib osutuda produktiivsemaks ning madalat kvalifikatsiooni nõudev töökoht annab hea võimaluse jälgida töötaja omadusi enne kui talle pakutakse kõrgemat kvalifikatsiooni nõudvat töökohta. Samuti on kõrgema haridustasemega inimeste palkamise puhul tööandjale töökohal toimuva spetsiifilise väljaõppega seotud kulutused madalamad, sest neid on üldjuhul lihtsam välja õpetada. (Muysken, Ter Weel 2004)

Kokkuvõtteks võib öelda, et muutusi erineva haridustasemega tööjõu olukorras on mõjutanud nii nõudlus- kui ka pakkumispoolsed tegurid. Tehnoloogia muutuste ja kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurenemise tagajärjel tekkinud väljatõrjumine on mõjunud negatiivselt madala haridustasemega tööjõu suhtelisele hõivele ja palgatasemele ning suurendanud seeläbi indiviidide vahelist ebavõrdsust ühiskonnas. Kõrge haridustasemega indiviidide eelis tööturul on aga tänu hariduse suuremale väärtustamisele veelgi suurenenud.

3. Madala kvalifikatsiooniga tööjõu olukord Eestis[i]

3.1. Madala kvalifikatsiooniga tööhõive Eestis

Erinevad uuringud Euroopa tööturgude kohta on näidanud, et madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel kasvab harituma tööjõu osakaal ja madala kvalifikatsiooniga tööjõud tõrjutakse järk-järgult hõivest välja. Ka Eesti kohta läbi viidud analüüs on näidanud, et pärast Vene majanduskriisi kiiresti kasvanud töötus tabas eelkõige madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu (Eamets jt 2003). Kuigi ka madala kvalifikatsiooniga tööjõu hulk on üldiselt vähenenud, ei ole sama palju vähenenud madalat kvalifikatsiooni nõudvate ametikohtade hulk. Eesti puhul on tänu siirdeprotsessile arengud tööturul olnud tunduvalt kiiremad kui arenenud riikides ning muutuste tulemusena on Eestile iseloomulik nii tööpuuduse kui tööjõu puuduse probleemid erinevatel ametialadel kui regioonides (Kaldaru 2004). Viimasel aastakümnel on oluliselt muutunud erinevate inimeste tööhõive võimalused, võimalused enese täiendkoolituseks kui ka põhiteadmiste omandamiseks.

Eesti Statistikaameti andmetele tuginedes on aastaid tööealiste (15-74 aastaste) inimeste haridustasemete proportsioonid Eestis olnud küllaltki püsivad: ligikaudu veerand tööealistest inimestest omab ISCEDi[ii] klassifikatsiooni järgi esimest haridustaset, pooltel on teine haridustase ning veerandil kolmas haridustase (vt joonis 1). Samas tuleb täheldada, et mõningane langustrend valitseb esimese tasemega inimeste osatähtsuses ning tõusutrend teise haridustasemega inimeste osatähtsuses. Kolmanda haridustasemega inimeste proportsioon on olnud stabiilne, kuid selles kategoorias on suurenenud kõrgharidusega, magistri- või doktorikraadi omandanud inimeste arv. Samas majanduslikult aktiivsest rahvastikust on suurem osa omandanud teise taseme hariduse (58%), esimese haridustasemega inimesi on 11% ning kolmanda haridustasemega 31% tööjõust. 2003. aastal oli esimese haridustaseme omandatute tööjõus osalemise määr alla 30%, teise haridustasemega inimeste osalusmäär on püsinud viimastel aastatel 70% piires ning kolmanda haridustasemega inimeste puhul ulatub see 80%.

 
Joonis 1. 15-74 aastaste osakaal haridusgruppide lõikes aastatel 1997 ja 2003 (%)

Allikas: Tööjõud 2003 (2004)

Kui analüüsida hõivatute haridustasemeid, siis näeme, et kolmanda haridustasemega inimeste tööhõive määr on kõige kõrgem (vt tabel 1) ning suhteliselt kõrgem on see ka nendel teise tasemesse kuuluvatel inimestel, kes lisaks üldharidusele on omandanud kutsehariduse või keskerihariduse. Märkimisväärselt väiksemad on alg- või põhiharidusega inimeste hõive määrad. Samas tuleb nentida, et alates 1997. aastast on tööhõive määrad vähenenud kõigi haridustasemete puhul. Haridustaseme ja hõive iseloomu analüüsides võib välja tuua tendentsi, et esimese haridustasemega inimesed on enim hõivatud primaarsektoris ning kolmanda haridustasemega inimesed on hõivatud eelkõige tertsiaarsektoris. Majandusharude lõikes hõivatute hariduslikku jaotuvust analüüsides võib välja tuua järgmised tendentsid:

·        10% ja rohkem hõivatutest on algharidusega põllumajanduses ja jahinduses (20,8%), ehituses (16,5%) ning töötlevas tööstuses (15,4%);

·        finantsvahenduses (81,9%) ja hariduses (63,9%) on kolmanda tasemega inimeste osatähtsus on üle poole.

Tabel 1. 15-74 aastased tööhõive määr hariduse järgi aastatel 1997-2003 (%)

Haridustase	1997	1998	1999	2000	2001	2002	2003
Alghariduseta, algharidusega	12,8	10,2	7,0	8,9	9,2	6,2	9,5
Põhiharidus	32,3	31,8	29,4	28,3	28,1	26,0	28,2
Kutseharidus pärast põhiharidust	54,9	56,1	56,1	54,8	51,5	53,1	53,5
Üldkeskharidus	63,3	61,7	57,3	56,4	57,4	58,2	59,3
Kutseharidus koos üldkeskharidusega	75,1	75,5	70,9	67,9	66,7	68,5	70,0
Kutseharidus pärast üldkeskharidust	74,4	73,2	70,7	68,5	70,8	71,9	71,9
Keskeriharidus pärast põhiharidust	67,8	68,3	67,0	65,6	64,6	68,5	68,1
Keskeriharidus pärast üldkeskharidust	71,1	71,6	70,4	71,2	71,3	70,4	68,9
Kõrgharidus, magistri- ja doktorikraad	82,5	80,4	78,9	76,4	75,9	80,1	78,9
Kokku 15-74 aastased	58,5	57,7	55,3	54,7	55,2	55,9	56,7

Allikas: Tööjõud 2003 (2004)

Ametialade lõikes on jagunemine eelkõige vastavalt kvalifikatsiooni tasemele, et tippspetsialistide ametikohtadel töötavad kõrg- ja keskharidusega inimesed ning mida madalate ametikohtadega on tegu, seda enam on seal hõivatud ka madalama haridustasemega inimesi. Samas kui analüüsida, inimeste haridustasemete ja selle vastavust töökoha nõuetele, siis ilmneb, et mitte alati ei ole see vastavus tagatud. Tabelist 2 on näha, et enamus hõivatutest töötab oma haridustasemele vastaval töökohal. Samas on näha, et mehed on oma haridusele parema rakenduse leidnud: meestest teeb oma haridustasemele vastavat tööd 88% ning naistest 83%. Nende hulgas, kelle tegelik töö nõuab kõrgemat haridustaset, kui töötajal tegelikult on, on meeste ja naiste osakaal suhteliselt võrdne ning neid inimesi suhteliselt vähe. Samas on naistest ligikaudu 15% ning meestest 10% hõivatud madalamatel ametikohtadel, kui nende tegelik haridustase eeldaks. See näitab, et ka Eestis on kõrgema kvalifikatsiooniga inimesed nõus leppima madalamat oskustaset nõudva töökohaga. Seega on edaspidi oluline uurida, milline tööjõud on hõivatud just madalat kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel ning kas kõrgema kvalifikatsiooniga tööjõu osakaal nendes ametites suureneb või mitte.

Tabel 2. Hõivatud soo ja haridustaseme ning töö vastavuse järgi 2003. aastal (%)

Haridustaseme ja töö vastavus	Mehed	Naised	Kokku
Töö ja haridustase on kooskõlas	87,8	83,2	85,5
Töö nõuab kõrgemat haridustaset	2,7	2,2	2,4
Hõivatu haridustase on kõrgem kui töö nõuab	9,5	14,7	12,0
Kokku	100	100	100

Allikas: Tööjõud 2003 (2004)

Nii nagu eelnevatest tabelitest näha oli, näitab ka tabel 3, et mida kõrgem on inimese haridustase, seda paremad on tema üldised väljavaated tööturul. Töötust analüüsides näeme, et kõige suurem oht kuuluda töötute hulka on alg- ja põhiharidusega inimestel ning oluliselt väiksem töötuse määr on keskeri- ja kõrgharidusega inimestel. Seega toimib ka Eesti tööturul nn väljatõrjumise efekt. Ka 2000. aastal, mil tööpuuduse määr tõusis iseseisvusperioodi kõrgemale tasemele, kannatasid eelkõige madala haridustasemega inimesed – suurenes nii oht töötuks jääda, kui ka muutuda pikaajaliselt töötuks.

 

Tabel 3. 15-74 aastaste töötuse määr hariduse järgi aastatel 1997-2003 (%)

Haridustase	1997	1998	1999	2000	2001	2002	2003
Alghariduseta, algharidus	14,9	17,9	26,5	18,9	27,4	26,6	16,2
Põhiharidus	15,9	16,4	21,0	24,3	20,4	20,2	17,0
Kutseharidus pärast põhiharidust	15,0	13,2	16,4	17,2	15,9	12,9	11,6
Üldkeskharidus	11,4	11,8	13,9	15,0	13,3	10,5	11,0
Kutseharidus koos üldkeskharidusega	9,9	11,3	15,7	17,7	17,9	16,3	13,7
Kutseharidus pärast üldkeskharidust	10,4	10,2	10,6	11,4	11,1	9,1	10,8
Keskeriharidus pärast põhiharidust	6,9	7,2	10,0	12,1	11,5	7,6	6,4
Keskeriharidus pärast üldkeskharidust	6,3	6,3	9,0	8,6	10,4	8,2	7,8
Kõrgharidus, magistri- ja doktorikraad	4,4	4,3	4,5	6,6	5,6	4,4	5,8
Kokku 15-74 aastased	9,6	9,8	12,2	13,6	12,6	10,3	10,0

Allikas: Tööjõud 2003 (2004)

Seega muutub järjest olulisemaks küsimus, mis juhtub nende inimestega, kellel ei ole tööturul nõutavaid oskusi ja teadmisi, seda nii sotsiaalse sidususe kontekstis, leibkonna tööhõive/töötuse küsimustes jmt. P. Gregg ja J. Wadsworth[iii] oma uurimustes on näidanud, et töötus kumuleerub teatud perekonnatüüpides ning ühiskonnas toimub polariseerumine, kus teatud perekondades on tööhõive võimalused ja teised perekonnad, kus enamikel pereliikmetel tööhõive võimalused praktiliselt puuduvad.

3.2. Madala kvalifikatsiooniga tööjõu sissetulekud

Arenenud riikide palgastruktuurile sarnaselt on toimunud muutused palkade struktuuris ka Eestis. Plaanimajanduses sõltusid palgad töötaja haridustasemest vähe. 1989. aastal olid kõikide haridusgruppide palgad koondunud suhteliselt riigi keskmise lähedale. Turumajandusele üleminek tõi aga kaasa palga sõltuvuse suurenemise haridustasemest. Võimsa hüppe tegid ülemineku perioodi jooksul kõrgharidusega töötajate suhtelised sissetulekud, vähem haritud gruppide suhtelised sissetulekud aga langesid. (Philips 2001) Kui 1989. aastal teenisid kõrgharidusega töötajad vaid 14% kõrgemat palka kui alg- ja põhiharidusega töötajad, siis 1998. aastal teenisid nad juba kaks korda rohkem kui alg- ja põhiharidusega töötajad ning riigi keskmisega võrreldes oli nende palk poole suurem. Alg- ja põhiharidusega ning üldise keskharidusega töötajate palk langes allapoole riigi keskmist ning kutseharidusega töötajate palgatase jäi sarnaseks riigi keskmise palgaga. (Philips 2001) Suhtelise palga kohandamise struktuur viitab nõudluse nihkele haritumate töötajate suhtes, mis on kooskõlas ka üldiste hõivetendentsidega (Eamets jt 2000). Hariduse suurenevat väärtustamist Eesti tööturul kinnitavad samuti teiste autorite (Arukaevu 2001, Noorkõiv jt 1997, Kroncke, Smith 1999 jt) uurimused. Ka uuringud teiste siirderiikide kohta (näiteks Münich jt (1999) Tšehhi; Orazem, Vodopivec (1997) Sloveenia; Paternostro, Sahn (1999) Rumeenia; jt) kinnitavad, et üleminekuga plaanimajanduselt turumajandusele on hariduse tasuvusmäärad oluliselt suurenenud. Münich (1999) väidab, et juba mõni aasta pärast üleminekuperioodi algust olid hariduse tasuvusmäärad Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ning Venemaal muutunud sarnaseks Lääne-Euroopaga, kuid ei olnud siiski nii kõrged kui Ameerika Ühendriikides ja Ladina-Ameerikas.

Analüüsides Eesti tööjõu-uuringute andmetele tuginedes erineva haridustasemega inimeste palkade kasvumäärasid näeme, et kõrgema haridustasemega on kaasnenud suurem palgamuutus (vt tabel 4). Näiteks kui madala haridustasemega indiviididel kasvas aastatel 1997-2000[iv] reaalpalk keskmiselt 55 krooni võrra aastas, siis kõrge haridustasemega indiviididel oli vastav näitaja ligikaudu 200 krooni. Vaatamata sellele, et reaalpalkade keskmine kasvumäär oli positiivne, kannatasid paljud indiviidid reaalpalkade vähenemise all. Reaalpalkade kasvumäära mediaan annab tunnistust selle kohta, et enam kui pooltel madala haridustasemega indiviididel reaalpalgad kõikidel vaadeldavatel perioodidel vähenesid. Keskmise haridustasemega indiviididest üle pooltel kasvasid reaalpalgad ainult aastal 1997/1998, hiljem on rohkem kui pooltel keskmise haridustasemega indiviididel reaalpalgad langenud. Kõige paremas olukorras on olnud kõrge haridustasemega indiviidid, kellest üle pooltele on enamasti saanud osaks positiivne reaalpalgamuutus. Erandiks on aasta 1999/2000, mil üle pooltel kõrge haridustasemega indiviididest reaalpalgad vähenesid.

Tabel 4. Nominaal- ja reaalpalkade aastaste kasvumäärade keskmised, standardhälbed ja mediaanid haridustasemete lõikes, protsentides (%).

		1997/1998			1998/1999			1999/2000
		I	II	III	I	II	III	I	II	III
Nominaalpalk	Keskm.	16,6	18,3	18,0	10,3	12,3	14,5	10,0	10,9	12,7
	St.hälve	41,0	41,3	32,3	35,7	43,6	38,4	26,0	40,9	48,3
	Mediaan	7,8	9,7	11,7	0,0	0,2	9,4	2,9	2,9	2,5
Reaalpalk	Keskm.	7,7	9,3	9,1	6,7	8,7	10,8	5,8	6,6	8,4
	St.hälve	37,9	38,2	29,9	34,6	42,2	37,2	25,0	39,3	46,4
	Mediaan	-0,3	1,3	3,3	-3,2	-3,0	5,9	-1,1	-1,1	-1,4

Allikas: ETU 1998-2000; autorte arvutused.

Erinevate ökonomeetriliste mudelite hindamise tulemused[v] näitasid, et perioodil 1997-2000 oli kõrge haridustasemega indiviidide reaalpalgakasv oluliselt kõrgem kui madala haridustasemega indiviididel. Kuna ka kõrge haridustasemega indiviidide esialgne palgatase oli kõrgem, siis võib öelda, et madala ja kõrge haridustasemega indiviidide palgaerinevused on vaadeldaval perioodil suurenenud. Madala ja keskmise haridustasemega indiviidide palgaerinevustes olulisi muutusi pole aga toimunud.

Vaadates madala ja kõrge haridustasemega indiviidide reaalpalgamuutusi üksikutel aastatel, siis peale esialgse reaalpalgataseme ei ole ühtegi tunnust, mille mõju reaalpalgamuutustele osutuks kõikidel aastatel oluliseks. Kuna madala ja kõrge haridustasemega indiviidide reaalpalgamuutusi on üksikutel aastatel (erinevate aastate lõikes hinnatud mudelid) mõjutanud vähem tegureid kui keskmise haridustasemega indiviididel, siis võib arvata, nende reaalpalgamuutuse suurust mõjutavad pigem muud kui käsitletud isiku- ja töökohaspetsiifilised tegurid. Kõrget haridustaset väärtustatakse olenemata isikutunnustest jm teguritest ühtemoodi kõrgelt, mida tõestab nende kõrgem reaalpalgakasv. Madal haridustase aga piirab oluliselt palgakasvu võimalusi ning ei võimalda ka muude tunnuste (ametikoht, tööstusharu jm) muutmise läbi saavutada kõrgemat reaalpalgamuutust. Seega võib öelda, et 1990ndate lõpus oli kõrge haridustase oluliseks palgamuutust mõjutavaks teguriks. Kõrge haridustasemega kaasnev kõrgem palgakasv viitab sellele, et nõudlus kõrge haridustasemega indiviidide järgi oli suurem kui nende pakkumine. Pakkumise suurenemine ja üleüldine palgakasvu aeglustumine on aga kõrge haridustaseme mõju palgakasvule aasta-aastalt vähendanud. Oluliste erinevuste tõttu palgakasvudes on erineva haridustasemega indiviidide palgaerinevused vaadeldaval perioodil suurenenud.

Kokkuvõte

Tänapäeva tööturgudele on iseloomulik hariduse suurenev väärtustamine. Üldine haridustaseme kasv suurendab kõrge kvalifikatsiooniga tööjõu suhtelisi eeliseid tööturul veelgi, seades ohtu nende indiviidide olukorra, kelle kvalifikatsioon ei vasta tööturu nõudmistele. Koos madala kvalifikatsiooniga tööjõu olukorra suhtelise halvenemisega tekib ühiskonnas indiviidide vahelise ebavõrdsuse ja sellega kaasnevate sotsiaalsete probleemide suurenemine. Madalate oskustega inimeste positsioon ühiskonnas, mis paljuski funktsioneerib formaalse hariduse baasil, muutub üha ebakindlamaks ning seda eriti tööhõive võimalustest, aga ka sissetulekute, sotsiaalse staatuse ja enesest lugupidamise seisukohast lähtuvalt. Madala kvalifikatsiooniga inimeste ühiskondlik positsioon on olnud arenenud riikides viimastel aastakümnetel üha suurema tähelepanu all, kuna ühelt poolt mõjub see frustreerivalt indiviidi tasandil, kuid samas mõjutab negatiivselt ka kogu ühiskonda (suurenev vajadus sotsiaalabi programmide järele, kasvav kuritegevus jpm). Samas ka Eestis oleks vaja täiendavalt analüüsida: Millised on madala kvalifikatsiooniga tööjõu hõive perspektiivid? Millised on madala kvalifikatsiooniga tööjõu võimalused enese täiendamiseks, ümberkoolituseks jmt?

Eestis eksisteerivat situatsiooni võib teatud mõttes kirjeldada duaalsete tööturgude teooriast tulenevate seisukohtade abil, kus tööturu tasandeid eristatakse lähtuvalt indiviidi haridustasemest. Madala haridustasemega indiviidid on „suletud“ sekundaarsele tööturule, kus palgakasv jääb teatud fikseeritud piiridesse. Olukorra parandamiseks peaksid nad oma haridustaset tõstma, kuid see võib osutuda neile raskeks, kuna madal palgakasv ei pruugi olla täiendava hariduse omandamiseks piisavaks finantseerimise allikaks. Kõrge haridustasemega indiviidid aga töötavad primaarsel tööturul, kus palgakasv on küll kõrge, kuid ametikoha, piirkonna vm tegurite muutmisele samuti vähereageeriv. Keskmise haridustasemega indiviidid võivad töötada nii primaarsel kui ka sekundaarsel tööturul, sõltudes juba konkreetsetest isiku- ja töökohaspetsiifilistest tunnustest.

Täiendkoolitus, töökohal õppimine võimaldavad inimeste kvalifikatsiooni küll tõsta, kuid otsus, kas töötaja osaleb koolitusel/täiendõppes sõltub eelkõige tööandja otsusest, kes võrdleb koolituse kulusid ja tulusid. Koolituskulud on enamasti kõrgemad madala kvalifikatsiooniga töötajate puhul, kuna neile on tarvis sageli lisaks kutseoskustele õpetada ka põhioskusi ja –teadmisi, samas on nende puhul koolitusest saadav tootlikkuse kasv väiksem kui kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate puhul. Siit tulenevalt on ettevõtjad huvitatud erioskuste ja -teadmiste alasest koolitusest, mis seovad töötajaid ettevõttega ja konkreetse tööprotsessi või –sooritusega. Kuigi koolitus näib olevat väga sobilik selleks, et vähendada sissetulekute ebavõrdsust, vaesust, karjäärivõimalusi, näitavad uuringud, et koolituse sagedus ja intensiivsus vähenevad oluliselt, kui inimestel on madal kvalifikatsioonitase või nad on hõivatud madalapalgalistel ametikohtadel. Kuna ühiskonna areng on järjest enam teadmistepõhise ühiskonna suunas, siis tulevikus muutub tööjõu nõudmine järjest teadmiste-oskuste intensiivsemaks ning mitteküllaldane haridus muutub üheks peamiseks takistuseks tööturul osalemisel.

Kasutatud kirjandus

1.            Akerlof, G. A. Gift Exchange and Efficiency Wage Theory: Four Views. – American Economic Review, 1984, Vol. 74, pp. 79-83.

2.            Arukaevu, R. Hariduse mõju palkade ebavõrdsuse muutumisele Eestis. TÜ ökonomeetria õppetool, 2001, 104 lk. (magistritöö)

3.            De Grip, A., Nekkers, G. Skills, Wage Dispersion and Wage Mobility in the 1990s. LoWER working paper, 2001, No 02, 25 p.

4.            Eamets, R., Philips, K., Annus, T. Eesti tööturg ja tööpoliitika. Tartu: TÜ Kirjastus, 2000, 192 lk.

5.            Eamets R., Varblane, U., Sõstra, K. External Macroeconomic Shocks and Estonian Economy: How Did the Russian Financial Crises Affect Estonian Unemployment and Foreign Trade?, Baltic Journal of Economics, 2003, Vol. 3, Issue 2, pp. 5-24.

6.            Gautier, P., Pomp, M. Crowding out and unskilled unemployment. - CPB Report, No. 1, 1999, lk. 39-42.

7.            Juhn, C. Wage inequality and demand for skill: evidence from five decades. -Industrial and Labor Relations Review, 1999, No. 52, pp. 424-443.

8.            Katz, L. F., Autor, D. H. Changes ib the Wage Structure and Earning Inequality. – Handbook of Labor Economics. Ed. by Ashenfelter, O., Card, D. Amsterdam: Elsevier, 1999, Vol. 3A, pp. 1463-1548.

9.            Kroncke, C., Smith, K. The Wage Effects of Ethnicity in Estonia. – The Economics of Transition, 1999, Vol. 7, No. 1, pp. 179-199.

10.        McIntosh, S. Changing Demand for Skills. - European Journal of Education, Vol. 37, No. 3, 2002, pp. 229-241.

11.        Muysken, J., Ter Weel, B. J. Overeducation and Crowding Out of Low-Skilled Workers. [http://www-edocs.unimaas.nl/files/mer98023.pdf]. 29.01.04.

12.        Münich, D., Svejnar, J., Terrel, K. Returns to Human Capital Under the Communist Wage Grid and During the Transition to a Market Economy. CERP Discussion Paper No. 2332, 1999, 27 p. 

13.        Noorkõiv, R., Orazem, P. F., Puur, A., Vodopivec, M. Employment and Wage Dynamics in the Estonian Transition, 1989-1995. Washington: World Bank, 1997, 32 p.

14.        OECD Employment Outlook 1997.

15.        Orazem, P., F., Vodopivec, M. Unemployment in Eastern Europe, Value of Human Capital in Transition to Market: Evidence from Slovenia. – European Economic Review, 1997, No. 41, pp. 893-903.

16.        Paternostro, S., Sahn, D. E. Wage Determination and Gender Discrimination in Transition Economy: the Case of Romania. Washington: The World Bank, 1999.

17.        Philips, K. The Changes in Valuation of Human Capital during the Transition Process in Estonia. Tartu: TÜ Kirjastus, 2001, 290 p.

18.        Saint-Paul, G. Dual Labor Markets: A Macroeconomic Perspective. Cambridge: MIT Press, 1996, 218 p.

19.        Shapiro, C., Stiglitz, J. E. Unemployment as a Worker Discipline Device. - American Economic Review, 1984, Vol. 74, pp. 433-444.

20.        Taubman, P., Wachter, M. L. Segmented Labor Markets. – Handbook of Labor Economics. Ed. by Ashenfelter, O. Amsterdam: Elsevier Science Publisher, 1986, Vol. 2, pp. 1183-1217.

21.        Tööjõud 2003. Tallinn: Eesti Statistikaamet, 2004.

22.        Weiss, A. Job Queues and Lay offs in Labor Markets with Flexible Wages. – Journal of Political Economy, 1980, Vol. 88, pp. 526-538.