Alates 1. maist 2004 on Eesti Euroopa Liidu liige. Euroopa Liidu leppe üheks oluliseks osaks on töötajate vaba liikumine ühtse Euroopa tööturu piires. Mitmed vanadest EL  liikmesriikidest kardavad massilist töötajate liikumist Idast Läände. Kas selline kartus on õigustatud? Kui on, siis kes oleksid lahkujad? Kas Ida-Euroopa riikidel, Eesti Vabariigil seehulgas, on oht muutuda kaotajaks ajude äravoolu nime all tuntud Lääne-suunalises emigratsioonis?

Seoses Euroopa Liidu majandusruumi täieõiguslikuks liikmeks saamisega, avanevad eestlastele senitundmatud võimalused professionaalseks eneseteostamiseks. Kui levinud on ajude äravool Eestist? Millistel põhjustel liiguvad inimesed välisriikidesse? Millistel põhjustel jäävad sinna?

Oskusliku personali tööturg on muutumas järjest globaalsemaks, seda nii nõudluse kui pakkumise poole pealt. Rahvusvahelised tudengid moodustavad enamiku industriaalriikide ülikoolides järjest suurema osa, ning rahvusvahelise mobiilsuse skeemid (vahetusprogrammid ja stipendiumid) on olemas enamikes ülikoolides. Rahvusvahelised ettevõtted kutsuvad järjest enam tööle kogenud ja oskuslikke töötajaid kõikjalt maailmas, et tagada teostuse kõrge tase. Seetõttu võib kahtlusteta väita, et töö- ja õppimisvõimalustega seotud ränne ning võimalik ajude äravool on väga aktuaalne teema, millele peab pöörama tähelepanu mitte üksnes akadeemiliste ringkondade keskusteludes, vaid ka riigi tasandil arendusotsuste ja poliitikate vastuvõtmisel.

Britannica entsüklopeedia defineerib ajude äravoolu (brain drain i.k; s.h ka ajudrenaazh e.k) “haritlaste ja professionaalide lahkumisena ühest riigist, majandussektorist või erialalt, et minna teise, tavaliselt paremaid elu või palgatingimusi pakkuvasse.” Üldine definitsioon on niisiis seotud kõrgelt kvalifitseeritud indiviidide lahkumisega. Kõrgelt kvalifitseeritust aitavad defineerida Straubhaar ja Wolburg (1998), pakkudes välja haridusest ja erialast johtuva määratluse. Esimese puhul peetakse kõrgelt kvalifitseerituiks kõiki neid, kel on omandatud n.ö kolmanda tasandi haridus (diplom, bakalaureuse haridus, selle ekvivalent või magistri  ja doktorikraad). Eriala alusel kõrgelt kvalifitseerituks defineerimisel lähtuvad nad ILO rahvusvahelisest standardsest erialade klassifikatsioonist, mis jagab erialad kümnesse kategooriasse ja kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid leidub neist esimeses kolmes, ehk siis 1) seadusandjad, vanemametnikud ja mänedžerid; 2) professionaalid; ning 3) tehnikud ja abiprofessionaalid.

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni [OECD] 1997. aasta raporti järgi jaguneb kõrgelt kvalifitseeritud inimeste liikumine ehk ajude äravool kaheks põhiliseks protsessiks:  AJUDE VAHETUSEKS (brain exchange i.k.) ja AJUDE RAISKAMISEKS (brain waste i.k.).

Ajude vahetuse terminit kasutatakse märgistamaks kahesuunalist ekspertiisi voolu saatja ja vastuvõtja maa vahel. “Nõudluse poolt mõjutab migrantide kulutamine, ärilised investeeringud ja nõudlus valitsuse teenuste järgi. Pakkumise poolt mõjutab migratsioon läbi tööjõu, oskuste ja teiste kapitali vormide ning tehnoloogia ja produktiivsuse mitmekülgsuse ning rahvusvaheliste äriturgude tundmise. Seega on ajude vahetuse majanduslikud mõjud erinevad ja rohkearvulised.” (Glass,Choy 2001: 44).

Juhul kui voolud on ühesuunaliselt suuremad, võetakse kasutusele terminid ajude äravool ja AJUDE JUURDEVOOL (brain gain i.k.). Viimasega kirjeldatakse vastuvõtja maa olukorda, kus riigi inimkapitali maht suureneb tänu kvalifitseeritud sisserändajatele. Samas võib ajude juurdevoolu osaliseks saada  ka saatja maa, juhul kui immigrandid oma uues kodukohas omandatud teadmiste ja oskustega kodumaale tagasi pöörduvad ja neid seal kasutavad. See fenomen on kirjeldatav AJUDE RINGLUSE (brain circulation i.k.) terminiga.

Mahroum (1998) viitab Johnsoni ja Regetsi (1998) alusel ajude ringluse käsitluses tsüklile, kus inimene liigub välisriiki õppima, seejärel võtab seal vastu töökoha ning hiljem pöördub head võimalust ära kasutades tagasi kodumaale. Mahroum (1998) usub, et selline migratsiooni vorm muutub tulevikus järjest sagedasemaks, eriti kui riikide vahelised majanduslikud erinevused jätkuvalt vähenevad. Sedasorti ajude ringlust on juba täheldatud näiteks Austraalias õppinud malailaste puhul jms. Pool-pideva (semipermanent i.k.) rände järjest suurenevat osakaalu täheldavad ka Heath ja Kalter (2003).

 

Ajude äravoolu uurimine maailmas:

 

Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu liikumist on toimunud ning seda on jälgitud maailmas alates II Maailmasõja järgsest ajast ja kõige enam on teadlaste tähelepanu paelunud n.ö. ajude väljavool vähemarenenud riikidest kõrgelt arenenud riikidesse. Mida enam ajude liikumist maailmas jälgiti, seda enam hakati üritama näha ja ennustada milliseid tagajärgi see endaga kaasa võib tuua. Kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu ebaühtlane liikumine maailmas on murettekitavaks asjaoluks küll poliitikutele kuna toob kaasa ebaühtlase hüvede jaotusega seotud ebavõrdsuse probleeme, ent ei ole eriliseks peamurdmise allikaks majandusteadlastele (neo-klassikalise teooria kohaselt), sest maailmamajandusele tervikuna mõjub kõrgelt kvalifitseeritud inimeste liikumine tervendavalt ja arengut soosivalt.

Kahjuks on ajude väljavoolu empiiriliste uurimuste iga olnud veel niipalju lühike, et riikide migratsioonipoliitikatesse ei ole paljusid soovitusi veel jõutud kanda, muuhulgas ei ole kasutusele võetud ka süsteemset rändevoogude kaardistamise meetodit, mis muudaks erinevate riikide sisse- ja välja voolavad ajud omavahel võrreldavaks.

1990ndate algusest kuni siiamaani koguvad ainult Suurbritannia, Kanada, USA ja Austraalia statistilisi andmeid sedasorti rände kohta. Kõikide nende riikide puhul on tegemist suureneva kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu sissevooluga ning sellest johtuvalt on kohandatud ka oma migratsioonipoliitikaid selliseks, et oleks võimalik professionaale aina enam vastu võtta.

Maailmas on ajude äravoolu empiiriliselt uuritud väga erinevate riikide ning erinevasuunaliste liikumiste puhul, ülevaatlikud uurimused on olemas arengumaade kohta (arengumaadest OECD riikidesse), Kanada kohta (Kanadast USAsse), Aafrika kohta (Aafrika riikidest USAsse, Suurbritanniasse), Euroopa Liidu riikide kohta (liikmesriikidest USAsse), Okeaania riikide kohta (Uus-Meremaalt Austraaliasse, USAsse ja Suurbritanniasse) jpm.

 

Ajude äravool Eestist:

 

Ajude äravool on Eestis suhteliselt võõras nähtus, seda nii akadeemilises kui ka igapäevases ühiskondlikus arutelus. Selle põhjuseks on kindlasti rändeuuringute lühike ajalugu Eestis. Ometigi näitab teema aktuaalsust asjaolu, et nii pressis kui ka avalikes debattides on ajudrenaažist järjest enam rääkima hakatud. Ainus asjakohane uurimus Eestis, on teaduses tegutsevate ajude äravoolu kohta Luule Sakkeuse ja Eesti Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskuse poolt läbi viidud uurimus “Scientific personnel in Estonia during the Transition Period”. Uurimus viidi läbi kahes osas – tegeliku rände uurimus ja rändepotentsiaali uurimus. Uuritavaks ajavahemikuks oli 1989 – 1994.

Ehkki väga tänuväärne, on Sakkueuse (1996) uuring siiski ebapiisav mingite laiaulatuslike järelduste tegemiseks Eesti ajude äravoolu olukorra kohta. Seda mitmel põhjusel, esiteks on uuritav ajajärk (1989 – 1994) väga spetsiifiline ja seega on kahtlane, kas sel ajal täheldatud trende saab üle kanda näiteks aastasse 2004. Teiseks on uuritud vaid teaduslike ja akadeemiliste institutsioonide kaotusi.

Kui arvata välja Sakkeuse 1996. aasta uurimus, on kõik migratsiooni ja mobiilsust puudutav Eesti statistikas olnud seotud immigratsiooniga, ESTA (Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv) ja ESA 2001 (Eesti Statistika Aastaraamat) andmetest leiab vaid kaudseid tööturgu, rahvastiku välisrännet, rahvastiku vanuselist struktuuri jms tunnuste statistilisi näitajad. ESA 2002 ja 2003 rändekohased andmed on samuti täiesti ebarahuldavad.

2004 aastal avaldasid Euroopa Komisjon ja Euroopa Fond raporti (baseerus Tito Boeri ja Jan Brückneri uuringu tulemustel) mille puhul press väitis, et tegemist on ajude äravoolu uurimusega (ennustati 6,3 % lahkujaid), siinkohal väärib tähelepanu asjaolu, et tegemist oli „tööjõu“ ja „elanikkonna“ liikumisega, mis aga ei tähenda, et tegemist oleks tõepoolest ajude äravoolu protsessi kui sellisega.

17. märtsil 2004 avaldati ajakirjanduses uurimiskeskuse Praxis läbi viidud uuring, mille kohaselt on välismaale tööle minna tahtvate inimeste arv Eestis vähenenud, kuid minnasoovijate hulgas on suurenenud noorte osakaal. Siingi on oluline pidada meeles ajude äravoolu definitsiooni ning mitte ajada segi pelka migratsiooniuuringut ajude äravoolu uurimusega. Poliitikauuringute keskuse Praxis uuringu põhjal on suure tõenäosusega pool välismaale tööle minna soovijaid vanuses 15-29 aastat. Kasvanud on ka õppurite soov alaliselt välismaale minna. Suur osa ehk 60 protsenti välismaale tööle minna soovijatest on aga vaid keskharidusega ning kõigest 13 protsenti kõrgharidusega. Enamik soovijaist tahab välismaal töötada ajutiselt.

Autor viis 2003 aastal bakalaureusetöö (Tartu Ülikool, Sotsioloogia) raames läbi kvalitatiivse uuringu ajude äravoolust Eestis. Uuringu käigus viidi läbi poolstruktureeritud intervjuud Ameerika Ühendriikides elavate eestlastega, kel on vähemalt kolmanda taseme haridus ning kes on USA`sse elama läinud vabatahtlikult.

Uuring keskendus alljärgnevale:

-         ajude äravoolu esindajate paigalejäämise otsuse langetamise protsess;

-         ajude äravoolu esindajate asukohamaa ja Eestiga ning oma isikuga seotud väärtushinnangud;

-         ajude äravoolu esindajate otsust mõjutanud keskkonnategurite tajumine;

-         väärtushinnangute ning keskkonnatingimuste seotus indiviidi paigale jäämise otsusega;

-         ajude äravoolu esindajate kodumaale naasmise kavatsus ja tõenäosus.

Uurimus allub erinevate rändeteooriate sünteesist sündinud mudelile (vt. Lisa 1).

Mudelis seostatakse inimese paigale jäämise otsust asukoha kasulikkusega ja tegevusruumi määravate objektiivsete ja subjektiivsete teguritega. Asukoha kasulikkust määravad objektiivsed tegurid on inimese töökoht, elukoht, kool, rahalised võimalused jms. Koha kasulikkust määravad subjektiivsed tegurid on “tegevusruum” – ehk siis inimese võrdlused endise ja praeguse kodumaa vahel, ning inimese väärtushinnangud, mis panevad paika, milliseid võrreldavatest faktoritest peetakse oluliseks, ehk millised neist lähevad ratsionaalsest kasu suurendamisest lähtuvalt arvesse. Väärtushinnangute puhul arvestati Eestiga seotud väärtusi (patriotism, kodumaa tuleviku silmaspidamine); USA`ga seotud väärtusi; oma tegevusalaga seotud väärtusi (inimese professionaalne eneseteostus, iseseisvus töös, karjääri arendamise võimalus, staatus organisatsioonis ja ühiskonnas, isiklik panus töösse (Sakkeus 1996) ning isiklikke väärtusi (mõjutatus perekonnast ja tuttavatest).

Autori läbiviidud uuring näitas, et valimi võib jagada kolme gruppi – nendeks, kes on USA`s õppimise eesmärgil; nendeks, kes töötavad teaduses; ning nendeks, kes töötavad ettevõtluses. Ühe grupi siseselt on intervjueeritavate väärtushinnangud ning akadeemiline / tööalane elutee sarnasem kui kogu valimi lõikes intervjueeritavaid võrreldes. Grupi “Indiviidid, kes on USA`s õppimise eesmärgil” (edaspidi Grupp I) esindajate asukohamaale jäämise objektiivse põhjusena on esikohal USA õppetöö kõrge tase ning õppetöö korraldus ja õppeasutuste tööstiil. Asukohamaale jäämise teguritest on Grupi I puhul peale sinna jõudmist lisandunud nauding kaaslaste positiivsest suhtumisest ning rahvusvahelisest keskkonnast. Rääkides väärtushinnangutest seob Grupi I esindajaid vanemate ning perekonna väärtuste oluline roll isiksuse kujunemisel ning tunnistatav saavutusvajadus. Grupi I puhul tasub silmas pidada, et intervjueeritavatest võivad veel saada nii Grupi II kui ka Grupi III esindajad. Selle grupi intervjueeritavad ei kasutanud Eestit ega USAd kirjeldades ei negatiivseid ega positiivseid ülivõrdeid, toon oli valdavalt neutraalne ning ei andnud tunnistust ei tugevatest kohanemisraskustest ega ka eriti edukast integreerumisest. Kuigi Grupi I esindajad ei tee konkreetseid plaane Eestisse naasmiseks, kasutati Eestist rääkides terminit “kodu”.

Grupi I tegevusruumi Eesti elemendis on võimalik tuua välja rohkem positiivset kui negatiivset (element seega pigem positiivne) ning kirjeldatav kui lõbus, edukas ja mugav elu; dünaamilised inimsuhted ent ebarahuldav igapäevaelu tempo.

Selle grupi tegevusruumi USA element jaguneb kaheks allelemendiks, millest esimene – eraeluline (igapäevaelu ja sotsiaalseid võrgustikke puudutavad hinnangud) on neutraalne / negatiivne; ning teine – tegevusalaga seotud (hinnang koolile, õppimisvõimalustele, hariduse kvaliteedile jne) on kokkuvõtvalt positiivne. USA`s õppimise eesmärgil olijate tegevusruumi kuulub ka lisaelement veel ühe (lisaks Eestile ja USA-le) elukoha arvelt.

Grupi “Indiviidid, kes töötavad teaduses” (edaspidi Grupp II) esindajaid sidus märgatavalt kõrgem vanus võrreldes kogu valimiga; ning ka märgatavad erinevused väärtushinnangutes, eriti just tegevusalaga seotud väärtushinnangutes. Kuigi enamik intervjueeritavaid mainis, et tööga/õppimisega seonduv on nende jaoks oluline, võib Grupi II esindajate kohta öelda, et neid kannustas nende rändeotsuse langetamisel ning asukohamaale paigale jäämisel kõige enam just teadustöö tegemise võimaluste kvaliteet USAs,  professionaalse informatsiooni kättesaadavus, teaduslik uudishimu jms. Grupi II esindajad liikusid USAsse valdavalt külalisteadlasena. Kuna Grupi II esindajad on USAs elanud juba kõige pikemat aega on nende puhul asukohamaale jäämise oluliseks määrajaks ka kodu olemasolu, USAs elavad / kohanenud elukaaslased. Üks oluline grupisisene muster, mis eristab Gruppi II teistest valimi liikmetest, on asjaolu, et neid kannustasid USAsse liikuma ning takistavad sealt tagasi kolimast mõningased üsna negatiivsed kogemused Eestis. Selle grupi siseselt kasutati Eesti kirjeldamisel ka negatiivseid ülivõrdeid. Kõige sagedasemad negatiivsed kogemused olid ühiskonnakorralduslikku laadi, ning ilmselt põhjendatavad ka ajaga, mil Eestist lahkuti (nõukogude okupatsiooni lõpuaastad või taasiseseisvumise algusaastad). Kuigi ka Grupi II esindajate puhul võib subjektiivse asukohamaale jäämise mõjurina välja tuua asukohamaa inimsuhtlemise stiili ja sotsiaalsed võrgustikud, valitseb selles osas grupi siseselt väiksem üksmeel, kui teiste gruppide puhul.

Grupi II puhul jaguneb tegevusruumi Eesti element kaheks allelemendiks - ühiskonnakorralduslikuks, mis on negatiivne ning eraeluliseks, mis on kokkuvõtvalt neutraalne. Selle grupi tegevusruumi USA element seevastu on kokkuvõtvalt pigem positiivne ning kirjeldatav kui turvaline, asjalik, huvitav ja arengut soosiv tööõhkkond ja kõikvõimalike ressursside kättesaadavus; kõrge elatustase; tervislik elustiil ja hea kliima; samas kohati liialt pingeline ja tööle orienteeritud elu ning materialistlik ühiskond. Ka selle grupi puhul oli tegevusruumi lisaelemendiks mitmekülgne välisriikides töötamise kogemus.

Grupi “Indiviidid, kes töötavad ettevõtluses” (edaspidi Grupp III) rändeotsuse ning asukohamaale jäämise objektiivsetest põhjustest esimesena võib nimetada töökohta, intervjueeritavad seostavad oma asukohamaal elamist peamiselt tööga ning kolmest esindajast kahe puhul ilmnes, et töökoha teguri muutumisel kaaluksid nad enda elukohaeelistused ümber. Grupi III esindajate puhul ilmnes selgelt ka optimaalse elukeskkonna olulisimaks pidamine. Kodu ei seostu Grupi III esindajate jaoks mitte niivõrd geograafilise asukohaga kui pigem võimalustega oma elu selliselt elada nagu nad vajalikuks peavad ning võimalustega kõige efektiivsemalt töötada. Grupi III esindajaid seob väärtushinnangulisest aspektist peale objektiivse tegevuskeskkonna hindamise veel ka teatav teistest valimi liikmetest märgatavam auahnus ning edukusele orienteeritus ja soov teha tööd pigem kavalalt ja efektiivselt kui niisama kohusetundlikult rassida.

Grupi III tegevusruumi Eesti elemendis on kokkuvõtvalt samuti rohkem neutraalset / negatiivset kui positiivset ning seda kirjeldatakse alljärgnevalt - häiriv inimeste kadedus ja väiklus ning madal tolerants, halb ilm, kehv teeninduskultuur, mõned targad ja vaimukad sõbrad ning tore perekond.

Grupi III tegevusruumi USA element on seevastu kokkuvõtvalt positiivne ning seda võib kirjeldada alljärgnevalt, heterogeenne, tolerantne ja huvitav seltskond; optimaalne töö/puhke/õppimise keskkond; huvitav töö; revolutsiooniliselt arenev tehnoloogia; tööstress. Ka Grupi III puhul on tegevusruumis objektiviseeriva jõuna välisriikides elamise/töötamise/õppimise lisakogemus.

 

Objektiivsetest asukohamaale jäämise põhjustest esimesena väärib nimetamist “hea pakkumine/võimalus”. “Hea pakkumine/võimalus” mängis rolli nii intervjueeritavate rändeotsuse langetamisel kui ka nende esialgsel sinnajäämisel. Asukohamaa inimkeskkonna mõju intervjueeritavatele on asukohamaale kinnistumise juures üks  huvitavamaid ja vastuolulisi mõjureid. Kuigi enamik intervjueeritavatest kasutas tugevalt positiivseid määratlusi inimsuhete kirjeldamiseks, leidus siiski ka neid, kes mainisid inimeste ebasiirust ja pealiskaudsust. Need intervjueeritavad, kes tõid oma USA sotsiaalsete võrgustike puhul välja pigem negatiivset on samas ka need, kelle puhul võib muudest vastustest lugeda välja kohanemisraskusi.

Rääkides intervjueeritavate Eestisse tagasi pöördumise kavatsusest, on põhjust seda siduda inimeste mälestustega Eesti kohta ning inimeste kohanemist soodustavate või mittesoodustavate faktoritega USAs. Enda tagasitulekut ennustavad pigem need, kelle vastustest peegeldub suurem emotsionaalne seotus Eestiga ning suuremad kohanemisraskused USAs.

                       

Uurimistulemuste sobivus rändeteooriate mudelitega.

 

Kokkuvõttes pretendeeris autori uurimus biheiviorismi ja biheivoralismi sünteesiva rändeteooriaga sobivaks, kuna asukohamaale kinnistumise seletamise aluseks on objektiivsed ja subjektiivsed tegurid nii asukohamaa kui ka Eesti juures. Vaadeldes intervjuudest kondenseeritud andmeid ning üritades neid võrrelda Kulu (1997) väitega Cadwalladeri (1970) põhjal, et inimeste elukohaeelistusi seletavad paremini subjektiivsed ning rändekäitumist kui sellist objektiivsed tegurid, ning mugandades rändekäitumise asukohamaale jäämise otsuseks, ei saa Cadwalladeriga siiski täielikult nõustuda. See võib olla antud valimi või eestlaste eripära, kuid intervjuudest selgub pigem, et nii inimeste elukohaeelistusi (miks valiti Eestist lahkudes elukohaks USA mitte mõni muu välisriik) kui ka asukohamaale jäämist mõjutasid esmalt ikkagi objektiivsed tegurid ehk siis konkreetse valimi puhul paremad kooli- ja töötingimused ning võimalused.

Intervjueeritavate Eesti kogemuste puhul võib keskenduda pigem negatiivsele ning nimetada neid tinglikult biheivioristliku rändeteooria tõuketeguriteks. Antud valimi puhul võib seega tõuketeguriteks nimetada:

-         ühiskonnas levinud väärtushinnanguid ja suhtumist teistesse inimestesse, töötegemisse jms;

-         kliimat;

-         teatud erialade madalat arengutaset;

-         võimaluste vähesust ja aeglast elutempot.

Võrreldes neid elemente Kandla (1996) töös ära toodud Davise (1995) tõuke- ja tõmbejõudude mudelis nimetatuga, on sarnasus märgatav. Tinglikult võib väita, et “senine keskkond jääb kitsaks, puudub perspektiiv” hõlmab endas enamikke nimetatuid. Tulles tõuke- ja tõmbejõudude mudeli juurest tagasi käesoleva uuringu metodoloogilisse raamistikku, võib neid samu elemente pidada hoopis asukohamaale kinnistumise subjektiivseteks elementideks, või asukohamaale kinnistumise Eesti elemendiks (mis koosneb omakorda subjektiivsetest ja objektiivsetest mõjuritest), kuna need kogemused lisavad hinnangulise aspekti asukohamaa elu ja võimaluste lahtidefineerimisse intervjueeritava poolt.

On oluline meeles pidada, et enamiku intervjueeritavate puhul oleks liig neid negatiivseid väljatoodud tegureid algset rändeotsust mõjutanud tõuketeguriteks nimetada, kuna peaaegu kõigi intervjueeritavate puhul võib öelda, et nad liikusid pigem millegi suunas, kui millegi eest ära. Intervjueeritavate võrdlused Eesti ja USA võimaluste vahel sobivad ideaalselt ka Mahroum’i (1998) väitega, et Ameerika Ühendriikide erinevus seisneb peamiselt teadusliku võimekuse erinevuses, kuna “Euroopa uurimisinstituudid võivad mõnedel aladel esineda USA omadest paremini, ent neil jääb vajaka sellest magnetilisest jõust, mis muudaks nad oma ala templiteks.” Nii jõuame me skeemi teise äärmuseni.

Asukohamaale kinnistumine oli konkreetse uuringu keskseks probleemiks. Autori uuringu valimi liikmed olid peale oma esialgse rännet motiveeriva tegevuse lõpetamist (koolilõpetamine, töökogemuse omandamine) jätkuvalt USAsse jäänud, või vähemalt kavatsevad veel mõneks ajaks jääda.

Üldisteks asukohamaale kinnistumise teguriteks võib pidada:

-         rahulolu töökoha / kooliga;

-         rahulolu elamisstandarditega;

-         rahulolu ühiskonnas levinud väärtushinnangute ja suhtumisega teistesse inimestesse;

-         stabiilse elu tekkimine (kodu, abikaasa).

Need tegurid on kolme valimigrupi lõikes enamvähem samad, kuigi iga elemendi sisu ja nende tugevus varieerub grupist gruppi. Sidudes asukohamaa kinnistumistegureid Kandla (1996) tõuke- ja tõmbejõudude mudeli tõmbeteguritega:

-         paremad palgatingimused ning sobivama ja meeldivama  töö leidmise võimalused;

-         hariduse omandamine;

-         paremad keskkonna ja elamistingimused;

-         sõltuvus ( näiteks abiellumine või vanemate abistamine);

-         uus koht igati meeldivam ja atraktiivsem ( näiteks suurlinn),

näeme, et tulemused on praktiliselt identsed.

Indiviidide kohanemine on järkjärguline protsess ning sõltub nii asukohamaa objektiivsetest kui ka subjektiivsetest hüvedest, inimese väärtushinnangutest ja tüübist ning üleüldisest informatsiooni ja kogemuste hulgast (tegevusruumist). Antud valimi  puhul võib väita, et intervjueeritavaid on tugevamalt mõjutanud pigem objektiivsed tegurid, nagu konkreetsed pakutud võimalused end töö- ja koolialaselt teostada, tegeleda end huvitaval alal, saada hästi tasustatud. Arvestades, et ka käesoleva valimi väärtushinnanguid ning isikuomadusi puudutavatest küsimustest võib ka välja lugeda asjaolu, et migreerimise akt iseenesest annab tunnistust sellest, et migreerinud inimesed on oma kaasmaalastest initsiatiivikamad ja riskialtimad, jõuame võimaluseni, et Eesti puhul on tegemist pigem seda tüüpi ajude äravooluga nagu Lääne-Euroopas. Vaadeldes intervjueeritavate elulugusid, töö- ja koolialaseid saavutusi, tundub võimalus, et tegemist on la crème de la crème äravooluga.

Rändeteooriate puhul on väärtushinnanguid ning isikuomadusi peetud olulisteks määrajateks juba  rändeteooriate algusaastatest alates, kuna need mõjutavad olulisel määral seda, kas ja mille peale inimesed oma kodukohas reageerivad sooviga lahkuda, ning kas see soov ka realiseeritakse. Samamoodi määravad need seda, kas inimene uues elukohas kohaneb või võtab ta ette “vigade paranduse” ja liigub tagasi endisele kodumaale või järgmisesse elukohta.

Mis on need tegurid, mis on USA muutnud just selleks keskkonnaks, kus nad saavad oma elu elada nii nagu nad soovivad? Grupi I esindajate puhul filtreerib asukohamaa objektiivseid tegureid vanemate poolt sisse kodeeritud tubliolemise soov, Grupi II esindajaid kannustab eelkõige rahvusvahelise teadlase mentaliteet, kus teaduslike võimaluste olemasolu võib üles kaaluda võimalikud negatiivsed mõjurid ning Gruppi III mõjutab äärmuslikult individualistlik (ka vanematest sõltumatu) ellusuhtumine ning orienteeritus edule.

Hoolimata sellest, kas intervjueeritavad pöörduvad kunagi Eestisse tagasi ja peavad end ajude äravoolu esindajaks või ei, on selle uurimuse läbiviimisest selgunud üks oluline ja väga rõõmustav faktor, nimelt mainis suur osa intervjueeritavatest, et hoolimata oma geograafilisest asukohast on Eesti neile siiski oluline ning seda on näha ka nende tegevusest, kuna paljud intervjueeritavatest on ühel või teisel moel panustanud Eesti majanduse / hariduse ning inimeste arengusse.

 

Ajude ringlus maailmas ja Eestis

 

Erinevate teoreetikute käsitlused ning uuringute tulemused on viidanud ajude ringlusele kui ajude äravoolu tänapäevasele vennale. Leian, et ajude ringlus on see, millele peaks panustama Eesti riik, kuna see tagaks sedavõrd väikese kogukonna intellektuaalse ja oskusliku arengu ning säilimise.

Ajude äravoolu muutmine ajude juurdevooluks on vallutanud viimase paari aasta ajude äravoolu teemalised kirjutised, konverentsid jne. Üldjoontes on võimalik välja tuua kaks teed, kuidas riik saab mõjutada ajude ringlust endale positiivsel teel. Esiteks, ajude äravoolu esindajate tagasitulek koju ja teiseks, nende seostamine kodumaaga eemalt. Mõlemat neist võimalustest on juba kasutatud, siiski tasub mainimist, et esimene võimalus on seni olnud avatud riikidele nagu Iirimaa, Korea, Singapur ja Hiina kuna see hõlmab endas ulatuslike investeeringute tegemist riigi teadus-, ja tehnoloogiasektorisse ning inimlikku infrastruktuuri, et tagasi saabuvad ja väga kõrgelt kvalifitseeritud teadlased ei leiaks ennast oma eelmise keskkonna võimalustest sootuks ära lõigatuna. Riik peab olema võimeline tegema investeeringuid, mis võimaldaks tagasi naasvate kõrgelt kvalifitseeritud teadlaste võimeid täies ulatuses utiliseerida.

Oma 2002 aasta selleteemalises artiklis toob Pamela Yatsko välja, et kuigi kõrgelt kvalifitseeritud hiinlaste kodumaale tagasi naasmise kohta ei ole ametlikku statistikat, väidab Shanghai Pudongi majandusraport, et seal töötavate tagasitulijate arv on tõusnud 500lt 1999 aastal 3200le 2001 aastal. Tagasitulijate poolt loodud ettevõtete arv on praktiliselt kolmekordistunud (330-le 2002 aastal). Yatsko väidab, et Hiinasse tagasi minemise soovi mõjutavad kõige enam riigi ettevõtlusmaastiku arengud (ja Hiina astumine WTO liikmeks) ning asjaolu, et riik on jätkuvalt 7% majanduskasvu trendil. Väljatoomist väärib asjaolu, et kuigi Hiinasse tagasi minevad Silicon Valley spetsialistid peavad pahatihti leppima umbes 30 % palgakaoga, elavad nad Hiinas siiski sama hästi (kui mitte paremini), kuna elamiskulud on Hiinas tunduvalt madalamad.

Samuti teeb Hiina valitsus agressiivseid samme, et oma tehnoloogia ala professionaale tagasi tuua. 2001 aasta juunis loodi tagasitulijaile võimalus saada vastavas piirkonnas aastaks tasuta kontoripind. On olemas tippklassi teadlaste tagasimeelitamiseks mõeldud „paketid“, mis sisaldavad Ameerika Ühendriikidega konkureerivaid palku, nominaalhinnaga majutust ning häid hariduse võimalusi lastele. Samuti käivad Hiina kõrgtehnoloogia parkide esindajad sageli Silicon Valley`s andekaid inimesi tagasi tulema veenmas.

See on kahtlemata väga kulukas variant, kuid lisaks majanduslikele raskustele võivad sellised poliitikad tuua kaasa ka koju jäänud teadlaste, insenerida ja teise kõrgelt kvalifitseeritud indiviidide rahulolematuse. Samuti väidab Hah-Zoong Song oma selleteemalises 2003 aasta mai artiklis, et selline metoodika ei pruugi tuua kaasa massilist kodumaale naasmist, vaid näiteks mõned „staarid“, kes üksi ei suuda siiski muuta peamiselt ühesuunalist ajude äravoolu.

Samuti ei ole paljudel riikidel (s.h. Eesti) lähitulevikus võimalik selliseid ulatuslike keskkonda muutvaid investeeringuid ette võtta.

Majanduslikud ja materiaalsed motivaatorid on mõningatel juhtudel küll abiks, kuid indiviidid langetavad oma otsused lähtuvalt paljudest raskemini mõõdetavatest asjaoludest nagu näiteks professionaalse arengu eeldatav võimalikkus, rahvuslik lojaalsus ning perekondlikud kaalutlused. Valitsused peaks Hah-Zoong Songi järgi üritama tegeleda just nende teemadega, kui nad pretendeerivad ajude ringluse haldamisele oma huvides. Eriti oluline on leida võimalusi, millega saab kõrgelt kvalifitseeritud emigrantide seost kodumaaga hoida ning panna emigrandid uskuma, et neil on oma endise kodumaa arengus  oma roll.

Nii jääb teine võimalus - välismaa ja koduprofessionaalide tihedama suhtlemise ametlik edendamine ehk võrgustike loomine (i.k. networking). Kuigi paljud välismaale liikunud teadlased on oma professionaalse eluga täielikult rahul, on uuel kodumaal oma lapsed kooli pannud jne, ei soovi nad kaotada kodumaaga sidet. Ajude ringluse haldamise võtmeelemendiks ongi riigi võime ja võimalus paluda lahkunud teadlaste jms kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistide abi, millal iganes see on vajalik. Samuti oleks hea, kui lahkunud spetsialistid veedaksid vähemalt osa oma karjäärist kodumaal. Selleks, et oleks võimalik emba kumba nimetatud võimalustest teha, on vaja teada, kus ja millises valdkonnas riigi spetsialistid nüüd elavad ja töötavad. Samuti peaks riik Hah-Zoong Songi järgi tundma lahkunute vastu jätkuvat isiklikku huvi, isegi kui nad omandavad teise riigi kodakondsuse. Just sel põhjusel pingutavad paljud välisriikide ülikoolid nii kõvasti, et luua head ja tihedad vilistlaskogukonnad ja võrgustikud – nende loodud identiteeditunne tasub tulevikus annetuste ja abi näol ära.

Riigi tasandil tekitaks hea võrgustik lahkunuis tunde, et neil on oma kodumaa progressis oluline roll täita ning looks ühtlasi ka mehhanismi selle rolli täitmiseks. Hea võimalus tooks seeläbi mõned lahkujad ehk koju tagasi, kelle ajutiselt, kelle igaveseks. Samas tuleb ära mainida, et teadlastele jm. spetsialistidele võib taoliste võrgustikega ühinemine olla vastumeelne, kui need tunduvad pelgalt nende liikumist kaardistavate institutsioonidena. Seetõttu on kasulikum need võrgustikud luua teaduslike organisatsioonide, mitte migratsiooniinstitutsioonide juurde.

 

Millised on siis Eesti võimalused ajude ringluse soodustamiseks ja haldamiseks? Kas Eestis on tehtud vastavaid samme ? Nagu juba eelpool mainitud ei ole Eesti jaoks hetkel reaalne võimalus töö-, ja elukeskkonda piisavalt muuta, et see motiveeriks lahkunuid tagasi tulema.  Ka võrgustike loomine on seni takerdunud bürokraatlikusse, umbisikulisse ja ülbesse suhtumisse.

Siiski väärib äramärkimist Teaduskompetentsi Nõukogu poolt 1998 aastal loodud järeldoktorite institutsioon. Kuigi Eestis puudub senini järeldoktorile järgnev karjääriredel (teadustöö või õppejõutöö loogiline võimalus) ning ka järeldoktorite rahastamise süsteemi ja isegi repatrieerumisvõimaluste vähesust välismaal järeldoktorantuuri läbinuile on rohkesti kritiseeritud, on see institutsioon kui selline esimene samm, mis iseseisvas Eestis on tehtud selleks, et tuua andekaid ja kõrgelt kvalifitseeritud teadlasi kodumaale tagasi.

Kuigi ajude äravool Eestist ei ole nii massiline ega veel ka nii pikaajaline kui näiteks Hiinast, olen ometigi veendunud, et meiesuguse mikroriigi puhul oleks kõrgelt kvalifitseeritud migratsiooni puhul kvantitatiivsetele andmetele keskendumine jaanalinnukombel pea mulla alla peitmine. Repatrieerumist soodustavate mehhanismide käivitamine peaks hetkel olema riigi ning haridus-, ja teadusinstitutsioonide kõrgete prioriteetide hulgas, kuna me ei saa endale lubada isegi väheste tippspetsialistide kaotamist. Seda nii teaduse kui ka ettevõtluse vallas.

 

 

Kasutatud kirjandus

 

1.        Analyzing Qualitative Data (2003) School of Information Home Page. http://www.si.umich.edu/libhelp/toolkit/analyzeQualData.html

2.        Analyzing Qualitative Data, Chapter 4 (2003) Directorate for Education and Human Resources Home Page. http://www.ehr.nsf.gov/EHR/REC/pubs/NSF97-153/CHAP_4.HTM

3.        Brain Drain  (1997) Swiss List Home Page. http://www.swiss-list.com/news/brain.shtml

4.        Carrington W J., Detragiache E. (1999). How Extensive Is the Brain Drain?. IMF 1999, 06. http://www.imf.org/external/pubs/ft/fandd/1999/06/carringt.htm

5.        Castles S., Miller M.J. (1993). The Age of Migration, International Population Movements in the Modern World. Houndmills, Basingstoke, Hampshire and London : The Macmillan Press LTD.

6.        Cervantes M., Guellec D. (2002). The brain drain: Old myths, new realities.

7.        Chebium R. (2001). Census confirms W.Va. youth migration, The Herald Dispatch, 2001, 18  mai.

8.        Education in Africa: The Brain Drain (….). Worldnet Africa Magazine Home Page. http://emeagwali.com/interviews/brain-drain/education-in-africa-brain-drain-problem-worldnet-africa-journal.html

9.        Glass H., Choy W. K. (2002).  Brain Drain or Brain Exchange? Treasury Working Paper. 2002 : 01.

10.     Heath A., Kalter F. (2003). Ethnic minority research in comparative perspective. Changequal Network Mannheim Workshop, Mannheim, 11 – 12 April 2003.

11.     Kaasik K. (1994). 1992. Aasta kõrgkoolilõpetajate elukoha eelistused ja valiku motiivid. Tartu Ülikool, Geograafia Instituut, lõputöö, Tartu.

12.     Kandla K. (1996). Inimesed Pärnu linna arengu eeldusena. Tartu Ülikool, Geograafia Instituut, magistritöö, Tartu.

13.     Kulu H. (1997). Eestlaste tagasiränne 1940 – 1989, Lääne –Siberist pärit eestlaste näitel, Helsinki Ülikool, doktoritöö, Helsinki.

14.     Kok J. (….).Youth labour migration and its family setting, the Netherlands 1850-1940,  Historical Sample of the Netherlands Home Page, http://www.iisg.nl/~hsn/english/e/e4.html

15.     Mahroum S. (1998) IPTS Report 1998, IPT Report Home Page, http://www.jrc.es/pages/iptsreport/vol29/english/SAT1E296.htm

16.     Sakkeus L. (1996). Scientific Personnel in Estonia During the Transition Period. Tallinn: Eesti Kõrgkoolidevaheline demouuringute keskus.

17.     Straubhaar T., Wolburg M. (1998). Brain Drain and Brain Gain in Europe – An Evaluation of the East-European Migration to Germany. Managing Migration in the 21^st Century CIIP and Institute of Global Conflict and Cooperation, 1998, Winter Workshop.

18.     Tammart T. (1994). Rändest Eestis Harku ja Tõlliste valdade näitel, Tartu Ülikool, Geograafia Instituut, lõputöö, Tartu.

19.     Tammaru T. (1996). Venelased Eestis: ränne ja akulturatsioon. Lasnamäe, Pärnu ja Tartu venelaste võrdlevuurimus. Tartu Ülikool, Geograafia Instituut, magistritöö, Tartu.

20.     Yatsko P. (2002). Technology Brain circulation, http://www.forbes.com/global/2002/0916/058.html

21.     Song H-Z. (2003). Networking lessons from Taiwan and South Korea, http://www.scidev.net/dossiers/index.cfm?fuseaction=policybrief&policy=18&section=19&dossier=10

22.     Velev K. (2002). Young Scientists in Bulgarian Universities and the Brain Drain, DIED Conference on Attracting Young Scientists – Strategies against Brain Drain, 18 – 20.10. 2002.

 

 

 

LISA 1

 

“Ajude äravool ja asukohamaale kinnistumine USA näitel” BA töö uurimuse mudel.