|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Sissejuhatus
Eesti Vabariigis oli enne okupatsioone ühistuline pangandus kui sotsiaalse ja finantskapitali üks organiseerimisvorm väga levinud. Eestis tegutses üle kahesaja krediidiühistu ja ühispanga ning hoiused ühistulistes krediidiasutustes ületasid summaliselt aktsiapankades hoitavaid sääste.
Eesti taasiseseisvumise järel tehti panus kommertspankadele, kuigi kooperatiivpankade asutamine Nõukogude Liidu 1988. aasta pangandusreformi raames oli lubatud. Siiski tekkis omandireformi käigus mitukümmend ühistulist finantsasutust, millised haldasid likvideeritud põllumajanduslike suurettevõtete jääkvara. Mõned neist (näit. Loo, Kehtna) on arenenud hoiu-laenuühistuteks. Nii nemad kui ka maakondade taluliidud tegid 90ndate esimesel poolel pangatehinguid (laenamine, raha hoiustamine). Kuivõrd mitmetes arenenud riikides (näit. Saksamaa, Soome) on ühistuline pangandus ka tänagi suure osakaaluga, siis eeldame, et vajadus selle järele on meilgi olemas. Tuginedes ajaloolisele kogemusele eeldame, et hoiu-laenuühistud omavad regionaalpoliitilist tähtsust. Käesolevas artiklis püüame otsida sellele väitele kinnitusi, ühtlasi jõuda selgusele, miks ühistuline pangandus on meie finantssektoris nii väikese osakaaluga ja pakkuda lahendusi nende arenguks tulevikus.
Eesti rahvuslikul ühispangandusel on pikk ajalugu. 19. sajandi teisel poolel hakati looma laenu- ja hoiuühinguid või tagavarakassasid ühisettevõtluse alusel. Neist esimesena asutati 1869. aastal Viljandi laenu- ja tagavarakassa. Sajandivahetuseks oli samalaadseid juba 17, kuid need kuulusid mitte-eestlastele. Esimene eestlastele kuuluv ühistegelik krediidiasutus on Jaan Tõnissoni initsiatiivil Tartus 1902. aastal asutatud Eesti Laenu ja Hoiu Ühisus. Seega tähistasime 2002. aasta juulis rahvuslike ühistegelike krediidiasutuste 100. aastapäeva.
Tartule järgnesid samalaadsed finantsasutused Võrus, Lihulas, Valgas ja Viljandis. Ühistegelike laenu- ja hoiuühistute asutamine hoogustus aastail 1907–1914. Olgugi et tsaarivalitsuse laenu- ja hoiuühistud olid oma tegevuses suhteliselt piiratud, vältisid nad siiski laenamisega eestimaalastele hoiuste voolu Venemaale, õhutasid eestlasi säästma, millega aitasid oluliselt kaasa talude päriseksostmisele, eesti rahvusest linnakodanikele majade ehitamisele jne.
Rahvuslike ühistegelike krediidiasutuste ajalooline tähtsus oli suur. Karl Inno kirjutas selle kohta Torontos 1960. aastal välja antud raamatus "Ühistegevus Eestis" järgmist: "Eesti rahvuslike krediidiasutuste tähtsus ei piirdu ainult sellega, et nad aitasid kaasa eestlaste majanduslikule ja kultuurilisele iseseisvumisele. Eesti rahvuslikud krediidiühistud aitasid põllumehi ja teiste elukutsete esindajaid, kui balti-sakslaste juhtimisel olevad pangad neile laenud üles ütlesid, nad andsid laenu eestlastele majade ehitamiseks, kaupluste ja käsitöökodade avamiseks, nende abil kutsuti ellu põllumajanduslikke ühistuid kasutamise ja tootmise alal, nad pidurdasid eestlaste säästude valgumist Venemaale Vene säästukassade kaudu nende koondamisega eestlaste krediidiühistuisse" (Ühistegevus Eestis, 1960, lk. 9).
Pärast Vabadussõda algas uus ühislaenu-hoiuühistute asutamise hooaeg: 1924–1929 asutati neid veel 152, kokku iseseisvusajal üldse 240. Geograafiliselt paiknesid need kõikides Eesti linnades ja väikeasulates, mis muutis nad rahvalähedaseks ja usaldusväärseks. Nii sai võimalikuks ka kohalike väikehoiuste koondamine krediidiressursi moodustamiseks. Anti välja peamiselt lühiajalisi, suhteliselt väikesi laene. Laenutati eeskätt kohalikku väikeettevõtlust ja ehitustegevust. Kohapeal tunti praktiliselt kõiki laenuandjaid ja -võtjaid. Riski viis miinimumini “rahva silm”, mis jälgis kõiki ja kõike. Seadused olid ranged pankrottide puhul.
1932. a. krediidiasutuste seadusega nimetati laenu-hoiuühisused (-ühingud) ja tagavarakassad ümber ühispankadeks ning lubati neile ka kommertspankade tehingute sooritamine (RT, 1932, nr. 31).
Teise maailmasõja eel 1939. aastal tegutses Eestis 216 elujõulist krediidiühistut. Kõige rohkem oli neid Harjumaal ja Tartumaal vastavalt 43 ja 37, kuid kõikides maakondades olid nad olemas. 1938. aastal ületas krediidiühistute laenuportfell esimest korda aktsia- ja linnapankade laenumahu. Arvukas liikmeskond sidus krediidiühistud rahvaga tihedamini kui teised pangad, mistõttu hoiuste mahud krediidiühistutes ületasid tunduvalt elanike deposiite aktsia- ja linnapankades. 1. mail 1940 moodustasid 15 erapanga hoiuarved 7,9 miljonit krooni, aga nende maht oli 61 tähtsamas ühispangas 9,1 mln. krooni (Eesti Statistika, 1940, lk. 316). Kommunistide võimuletulekuga 1940. aastal ühispankade süsteem likvideeriti ja nende varad natsionaliseeriti.
1952. aastal Stockholmis ilmunud rahvusliku ühistegevuse 50. aastapäevale pühendatud raamatus nenditi, et kui arvata ühistegevuse poolsajandist maha tegevus võõrvõimu all ja majanduskriisi aastad, siis jääb ühispanganduse loomuliku arengu ajaks 18 aastat. Kuid selle lühikese ajaga jõudis ühispangandus oma maa ja rahva teenimisel tulemusteni, mille pärast pole vaja silmi maha lüüa (Ühistegelised Uudised, 2002, lk. 44).
Ühistegevuse aluste, aadete ja kogemuste laialdane rakendamine ühistulises panganduses võiks olla Eestis senisest suurem. Kahjuks ei leia ühistegevus krediidiasutustes tänapäeval sellist kõlapinda kui eelmise sajandi algul. Sellel on mitmed objektiivsed ja ka subjektiivsed põhjused.
Üheks põhjuseks võivad olla psühholoogilist laadi tegurid, kuna paljud inimesed samastavad ühistegevuse ja ühisomandi mõisted nõukogudeaegse kollektiivse omandiga. See kogemus aga näitas, et ühistu liikmetel puudus võimalus juhtkonna efektiivseks suunamiseks ja kontrolliks. Autori vestlustes Eesti majandusteoreetikute ja praktikutega on jäänud mulje, et üldiselt peetakse ka aktsiakapitalil tuginevat ettevõtlust kaasaegsemaks ja elujõulisemaks võrreldes ühistulisega, mistõttu nende toetus ühistegevusele puudub või nad on selle suhtes hoopiski tõrjuval seisukohal.
Teiseks on majanduslikud probleemid. 13. juunil 1991. aastal vastuvõetud omandireformialuste seadus (§9 lõige 1) sätestab, et omandi õigustatud subjektiks on Eesti Vabariigi kuni 1940. aasta 16. juunini tegutsenud ühiskondlikud organisatsioonid ja usuühingud kui nende põhikirjaline tegevus ei ole katkenud. Kuivõrd natsionaliseerimise järel 1940. a. krediidiühistute ja põhikirjaline tegevus katkes, siis jäi nende tänaseni säilinud vara Eesti Vabariigi omandiks ja müüdi erastamise seaduse alusel enampakkumise korras. Käesoleval ajal on säilinud ühispankade 47 pangahoonet, mis on kohalike omavalitsuste või erakätes.
Kolmandaks põhjuseks on asjaolu, et 1990. aastal alanud pangandusreformi ajal muutus nõukogudeaegne hoiukassade võrk aktsiapangaks Eesti Hoiupank. Seega said laenu-hoiuühistud tekkida vaid kui konkurendid kommertspankadele, kellele oli antud elanike hoiuste vastuvõtmise, krediteerimise ja arveldusalase teenindamise õigused. Siit ka kõhklused ühistuliste krediidiasutuste vajalikkuses ja perspektiivikuses nii elanike kui ka panganduspoliitika kujundajate hulgas.
Neljandaks takistuseks said mitmed kinnisideed, mida püüti ühistuliste krediidiasutuste süsteemi taastamise puhul arvestada. Näiteks arvas osa poliitikuid, et laenu- ja hoiuühistud peaks põllumeestele andma põhiselt pikaajalisi (kuni 3 aastat) laene. Tegelikult on üks valusamaid küsimusi maal just lühiajaliste väikelaenude saamine ja probleeme tekib ka investeerimislaenude tagastamisega kolme aasta jooksul. Samuti kardeti kohalike omavalitsuse liikmeks lubamist, sest need võivat laenu- ja hoiuühistult oma eelarve puudujäägi korral laenu võtta. Kui aga arvestada sellise laenulimiidi väiksust, siis sellest riskist kindlasti suurem on selle keelu negatiivne mõju. Kohalik omavalitsus sunnitakse kõrvale jääma valla ettevõtluse finantseerimise lahendamise protsessist.
Pikka aega oli seadustatud ka arusaam, et hoiu- ja laenuühistud on vajalikud vaid maapiirkondades. Nii oli kuni hoiu-laenuühistute seaduse vastuvõtmiseni (1999) keelatud nende asutamine linnades. Läti kogemus, kus kooperatiivsete krediidiühistute (cooperative credit unions) liikmeskond väga kiiresti kasvas näitab, et see kasv on toimunud põhiliselt Riia piirkonna arvel. Riias oli 2001. a. lõpul viies seal paiknevas krediidiühistus ca 2 000 liiget ühistus, aga maapiirkondade krediidiühingus keskmiselt 100 liiget. Ilmselt on Läti ühistuliikmete arvu kasvule kaasa aidanud ka Kanada Rahvusvahelise Arengu agentuuriga sõlmitud koostööprojekt krediidiühistute tugevdamiseks Lätis (Development International Desjardins Credit Union Strengthening Project in Latvia).
Meie hinnangul on Eestis õige aeg hoiu-laenuühistute massiliseks tekkeks möödas. Üksikud uued ühistud on tekkinud seal, kus kommertspangad ühinemiste ja pankrottide tagajärjel on taandunud. Initsiaatoriteks on reeglina seejuures olnud töötuks jäänud endised pangatöötajad, kes on initsiatiivi enda peale võtnud. Ka Leedus andis Hansa LTB poolt ligi 200 endise hoiupanga kontori sulgemine hoogu krediidiühistute asutamisele. 2002. a. lõpuks tekkis suletud kontorite baasil 11 uut krediidiühistut (Leviðauskaite, Kaupelyte, 2003, lk. 122).
Kui 1993. aastal registreeriti Eestis 2 hoiu-laenuühistut (Loo ja Leie) ja kolmandal Kehtna LHÜ-l kulus 5 aastat Eesti Pangalt litsentsi saamiseks (sai selle 8. jaanuaril 1998. aastal) (Blank, 2003, lk. 39), siis nüüd pole tegevuse alustamiseks enam muud vaja teha, kui end ettevõttena registreerida täites hoiu-laenuühistule kehtestatud tingimusi. Üheks raskemaks tingimuseks on aga nõutud algkapitali kokkusaamine. See algkapitali nõue kasvas seaduse kehtima hakkamise hetkest (1. juuli 1999) 200 tuh. kroonilt kiiresti 500 tuhandeni 1. juuliks 2002. Seega kui 25 eraisikut tahaksidki HLÜ asutada, peaks igaühel neist olema võimalik kohe selleks 20 tuh. krooni välja käia. Seda on aga tänases Eestis väga raske eeldada.
Eestis võib täheldada, et väikelaenude turul ületab nõudlus pakkumise. Et Eestis on elanikel ka täna probleeme väikelaenude saamisega näitab laenukontorite tegevuse jätkumine Eesti linnades (kõik on kindlasti märganud BIG reklaame). Laenukontorite edu aluseks on kommertspankadest operatiivsem tegutsemine ja see, et nad esitavad laenuvõtjatele vähem nõudmisi dokumentide osas. Kuigi nende poolt küsitud laenuintress on kõrgem pankade omast, on neil siiani turuniðð linnades olemas. Samuti näitavad uuringud väikeettevõtete oma töötajatelt laenamist ja elanike üksteisele laenamisest nii maa- kui linnaelanike hulgas.
Toome siinkohal eelneva väite kinnituseks tsitaadi Põlvamaa HLÜ nõukogu esimehe Uno Silbergi kirjutisest: “Vajadus väikelaenude järele on ca 300 000 krooni ulatuses suurem, kui on tänane Põlvamaa HLÜ hoiuste maht ja laenuressurss. Eelistatud on laenu saamisel juba varasemad ühistu liikmed, kui nende laenutaotlused on HLÜle jõukohased. Laenuriski minimeerimiseks laenatakse meelsamini väiksemaid summasid 5 000 kuni 20 000 krooni vahel. Laenatakse erinevate eluvaldkondade ja tegevuste rahastamiseks, näiteks hammaste parandamisest, õppemaksu tasumisest kuni elektriliinide taastamiseni. Läbi väikelaenude on kasvanud jälle liikmeskond ja Põlvamaa HLÜ saab seeläbi tegeleda oma põhitegevusega: laenata oma liikmetele ja hoiustada nende sääste” (Silberg, 2003, lk. 96).
Kui 20. sajandi algul laenu-ja hoiuühistud aitasid vältida eestlaste hoiustevoolu Venemaale, siis 21. sajandi algul võiks neist abi olla hoiuste äravoolu takistamisel ääremaalt ettevõtluskeskustesse. Tabelist 1 näeme, et kommertspangad eelistavad laene anda suuremates linnades ja nende lähiümbruses, sest seal on paremad projektid. Näiteks keskmine laenuprojekti suurus Tallinnas on 263,2 tuh. krooni, Pärnus ca 100 tuh. krooni, aga Põlva ja Jõgeva maakonnas alla 50 tuh. krooni. Kuid tabelist 1 selgub ka, et Ida-Virumaalt ja tõmbekeskustest kaugemale jäävates maakondades on hoiuste äravool vaatamata sellele, et pangalaene on hoiustest rohkem välja antud.
Eestis oli algselt laenu- ja hoiuühistute asutamise aluseks Eesti Panga presidendi käskkiri 23. veebruarist 1993. aastal. 9. veebruaril 1999. a. võeti vastu Hoiu-laenuühistute seadus ja ka muudetud Krediidiasutuste seaduses lubati ühistupankade asutamist hoiu-laenuühistute (HLÜ) ühinemise tulemusena. Eestis on hoiu-laenuühistute varade maht 2004. a. sügisel veidi rohkem kui 90 mln. krooni ehk turuosa alla 0,1%, võrreldes pankadega. See osatähtsus on püsinud aastaid samal tasemel. Esimesed hoiu-laenuühistud Eestis tekkisid erastamisprotsessi käigus. Nüüd on 10 tegutsevat ühistulist finantsasutust hakanud koostööd tegema ja asutanud selleks katusorganisatsioonina Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu. Ta on eesmärgiks seadnud, et igas viieteistkümnes maakonnas peaks olema vähemalt üks teovõimeline hoiu-laenuühistu. Lisaks sellele on HLÜ Liit moodustanud sihtasutuse Hoiu-laenuühistute Hoiuste Tagamise Fond, sest kommertspankade hoiuste tagamiseks loodud riiklik fond, tuginedes oma seadusele, keeldub HLÜ deposiite garanteerimast. See keeld tundub jällegi olevat põhjendamatu, sest teistes siirderiikides garanteerib reeglina nii kommertspankade kui muude krediidiasutuste hoiuseid sama fond.
Tabelis 2 on toodud 2003. aasta lõpu bilansimahtudele andmed üheksa HLÜ kohta Eestis (Viiratsi HLÜ andmed on koondbilansis alates aprillist 2004). Siit näeb, et ligi poole sellest moodustab Loo LHÜ.
Tabelist 2 näeb, et HLÜd on väga hästi kapitaliseeritud. Nende keskmine kapitali adekvaatsus oli 62,5%, samal ajal kui kommertspankades on ta alla 20 protsendi (minimaalne nõue 10%). Suhteliselt tagasihoidlik on HLÜdes hoiuste summa, seda vaatamata kõrgete intresside lubamisele. Näiteks lubab Põlvamaa HLÜ oma kodulehel tähtajaliselt hoiuselt intressi 7% aastas (http://www.hoius.ee). Ilmselt on mitmeid põhjusi, millest psühholoogiliselt võivad negatiivselt mõjuda. Nendeks võivad olla nii riikliku hoiusegarantii puudumine kui ka kohustus maksta hoiuseintressidelt tulumaksu. Kuivõrd ükski hoiu-laenuühistu pole siiani pankrotistunud, on hoiustamise riskid neis äärmiselt madalad.
Kehtna HLÜ juhatuse liige Tõnis Blank leiab, et praegune seadusandlus diskrimineerib HLÜsid. Näiteks: kohalik omavalitsus ei tohi olla HLÜ liige, hoiuseid võib vastu võtta ainult liikmetelt, mitte avalikkuselt, maksimaalne laenuperiood on kolm aastat, ühistu poolt makstud hoiuste intressid on tulumaksustatavad jne. Sellised piirangud loovad ebavõrdsed konkurentsitingimused kommertspankadega võrreldes. Seaduste alusel loetaksegi krediidiasutusteks ainult kommertspanku, hoiu-laenuühistud on vaid finantseerimisasutused. Tabavalt ironiseeris sellist suhtumist Uno Mereste, kes tõi näiteks lüpsilehma, kes aktsiaseltsi puhul on lehm, aga ühistus – piimaandja, kuigi toodang oleks sama. Samuti on ükskõikne ja veidi tõrjuv suhtumine riigiasutuste poolt – ühistu liige ei saa lasta ühistus avatud pangakontole kanda pensioni, lastetoetust, riiklikku intressitoetust ega haigusraha. Sotsiaalametnikud vastavad, et nende arvutiprogramm tunnistab ainult nn. pika kontoga panku, s.t. kommertspanku?. Ometi peaks ju igal inimesel olema õigus valida, kuhu oma raha lasta kanda (Blank, 2003, lk. 39).
Kui Soomes ühistuliste pankade võrgu väljaarendamiseks loodi esmalt 1902. aastal ühistuliste pankade keskpank (OKO), milline hakkas valdades ühistuliste pankade loomise initsiaatoriks, siis Balti riikides on see protsess taasiseseisvumise järel jäetud kohalike initsiaatorite õlgadele. Leedus jõuti krediidiühingute keskpanga asutamiseni siiski novembris 2002 (Central Credit Union). Tema bilansimaht kasvas 2003. aastal 5,1 korda ja jõudis 31,9 mln. litini (26% ühistuliste krediidiasutuste sektorist). 2003. aastal anti Leedu keskpanga poolt välja 4 uut laenuühingu litsentsi, mille saavutamiseks on kindlasti kasutatud ka nende katusorganisatsiooni konsultatsiooni- ja finantsabi (Bank of Lithuania Annual Report 2003, 2004, lk. 105).
Eestis aitaks ühistupanga asutamine ka selle sektori arengule ja likviidsusprobleemide lahendamisele kaasa. Hoiu-laenuühistud on ka selleteemalisi nõupidamisi korraldanud. Kahjuks jääb asi toppama kõrge osakapitali nõude taha. Krediidiasutuste seadusega on nõutud, et ühistupanga osakapital oleks asutamisel vähemalt 5 miljonit eurot ((78,2 miljonit krooni). Tabelist 2 aga nägime, et hoiu-laenuühistute omakapital Eestis on 47,6 mln. krooni, sellest osakapital oli 10 hoiu-laenuühistul käesoleva aasta augusti lõpuks vaid 16,1 miljonit krooni (1 mln. eurot). Kui Eestis kehtisid ka Euroopa Liidu nõuded, kus osakapitali miinimumsummaks on 1 mln. eurot, oleks võimalik ühistupank ka tänaste hoiu-laenuühistute baasil juba luua. Kehtiva nõude järgi aga suudaksid Eestis ühistupanga asutada ca 50 hoiu-laenuühistut. Soomes, kus palgad ja hoiused on Eestiga võrreldes oluliselt kõrgemad, on samuti ühistupanga stardiks nõutav 1 mln. eurot osakapitali (Finnish financial markets 2002, 2003, lk. 280). Ilmselt on meie seaduseandjad siin kõvasti üle pingutanud või tahtlikult nii kõrge sisendläve kehtestanud, et elimineerida juba eos ühistupanga asutamise idee.
Olgu võrdluseks erinevatest suhtumistest siirdemaades toodud Poola, kus laenuühistute olemasolu peetakse nii tähtsaks, et nende asutamisel pole üldse algkapitali nõuet kehtestatud. Nende asutamine on lubatud töökoha põhimõttel (vallas, linnas) või usulisel printsiibil koguduse juurde (Kedzierski, 2004, lk. 237). Poolas on krediidiühistute turuosa pangandussektoris üle 4%, mida võib pidada optimaalse lähedaseks.
Võiks lisada, et Kanadas on rahvuslikul printsiibil ühistulise panga asutamine igati aktsepteeritud. Heaks näiteks on Toronto Eesti Ühispank, milline on lisaks pangandusteenuste osutamisele osutunud ka põhiliseks eestluse säilitajaks Kanadas. Kanadas on ühistuliste pankade turuosa ca 6% (Sõrg, Einola, 2003).
Ühistegevust juhtivad organisatsioonid on mitmel korral esinenud initsiatiiviga nii Põllumajandusministeeriumis kui mitmetel foorumitel luua HLÜdele kommertspankadega võrdsed konkurentsitingimused, kuid siiani pole edu saavutatud.
Saksamaa majandusliku koostöö ja arengu ministeeriumi esindaja dr. Wolfgang Salomo, kes külastas 2000. aasta oktoobris Eestit, et uurida hoiu-laenuühistute arendamist Eestis, leidis oma raportis, et efektiivselt juhitud ja organiseeritud hoiu-laenuühistud loovad head eeldused finantssüsteemi lünkade täitmiseks eelkõige maapiirkondades, aga võimalik, et ka linnades ja alevikes. Ta põhjendas seda asjaoluga, et nad on eneseabi, isehaldamise ja enesekontrolli vormis organiseeritud finantsasutused ja on seetõttu võimelised
· tagama piisava läheduse paikkonnale ja klientidele,
· mobiliseerima ulatuslikult juhtimis- ja omakapitali ressursse ning
· pakkuma laialdast hoiustamist ja krediiditeenust, mis arvestaks tema liikmete ja klientide spetsiifiliste nõudmistega (Salomo 2000).
Dr. Salomo ettekandest selgub, et ühistuliste krediidiasutuste võrgu tihendamiseks ja nende usaldusväärsuse tõstmiseks oleks tarvis väljastpoolt saada nii tehnilist kui ka finantstoetust. Tarvis oleks välja töötada riiklik ühtne ühistupoliitika ja luua ühistulistele krediidiasutustele sobiv seadusandlik ja regulatiivne toimekeskkond. Kahjuks ei ole dr. Salomo ettepanekud piisavalt tähelepanu leidnud ei riiklikul, teadlaste ega ka meedia tasemel, kuid nad on seda väärt ja eesti maaelu arendamise ja regionaalpoliitika huvid nõuavad, et nad uuesti kappidest välja võetaks.
Alustada võiks kasvõi sellest, et muuta suhtumist hoiu-laenuühistutesse. Mis kasu on riigil sellest, et seadusega keelatakse neil olla krediidiasutusteks. Ometi on Lätis ja Leedus nad selles nimekirjas (ingl. credit unions). Eesti tõrjuvat suhtumist, mis ilmselt pidurdab ka HLÜ sektori arengut, iseloomustab ka fakt, et kuigi HLÜd annavad Eesti Pangale aruandeid pole Eesti Panga aastaaruandes ega ka kodulehel neist sõnagi juttu. Leedus ja Lätis on nad keskpanga aastaaruandes eraldi välja toodud ja ka nende kiiret arengut on positiivselt ka ära märgitud. Tabelist 3 näeb, et mõlemas naabervabariigis on ühistuliste krediidiasutuste arv suurem kui Eestis ja bilansimahtudele kasvutempod kommertspankadega võrreldes oluliselt kiiremad. Leedus oli 1996. a. lõpus 16 krediidiühingut. Seitsme aastaga on nende arv kolme poole kordselt kasvanud
Eeltoodud andmed näitavad, et ühistuliste krediidiasutuste tarbeks on turuniðð olemas kõikides vabariikides. Ka Leedus on üheks põhjuseks, nagu eespool kirjutasime, kommertspankade kontorite sulgemine.
Ühistuliste krediidiasutuste võrgu tihenemine Eestis toob eelduste kohaselt kaasa mitmeid sotsiaalmajanduslikke positiivseid tulemusi, mida kontsentreerunud ja võõrkapitali kontrolli all olev kommertspangandus ilmselt ei suuda pakkuda.
Meie arvates on tulenevalt omandivormist HLÜ riskid kommertspankade omadest väiksemad. Meenutame kõrget kapitaliseeritust, demokraatlikumat juhtimist (igal osanikul üks hääl vaatamata osamaksu suurusele), kasumi maksimeerimisele mitteorienteeritust (kasumit dividendidena välja ei maksta), kohalike olude head tundmist jne.
Varem oli juba juttu sellest, et kommertspankade kaudu pumbatakse hoiused laenuressurssidena ettevõtluskeskustesse, kus on suuremad ja kasulikumad laenuprojektid. HLÜ olles aga oma piirkonna krediidiasutus, kasutab ressursse kohapeal laenamiseks, aidates nii kaasa regionaalsete erinevuste vähenemisele. Lisaks sellele on HLÜ väikelaenude andjaks kohapeal. Kuigi kommertspangad ka deklareerivad väikelaenude andmist, ei ole need väikelaenuvõtjatele sugugi odavad suure laenuprojekti läbivaatuse tasu, tagatise vormistamise kulude ja kommertspanga kauguse tõttu.
Analoogilised probleemid on väikehoiuste osas. EMORi Eesti leibkondade finantskäitumise uuringust selgus, et “sukasäärepankurid” on väga valdavalt veel maapiirkondades elavad pensionärid, kelle sissetulekud on Eesti keskmisest madalamad ning kes ei ole ka pangakliendid. EMOR järeldab, et lähiaastatel sularaha kodushoidjate osakaalu märkimisväärset langust oodata enam ei ole (F-monitor, 2003, lk. 13). Selle uuringu järgi eelistas säästude hoidmist kodus 20% küsitletutest. Kohalik ühistuline krediidiasutus suure tõenäosusega suudaks osa neist säästudest endale tõmmata, olles lähemal, pakkudes kõrgemat intressi ja kvaliteetsemat teenindust. Kõrgemat teeninduse kvaliteeti eeldame tuginedes teiste maade kogemustele. Mitmed uuringud on seda ka kinnitanud. Näiteks tsiteerib Dubroff (1998) USA uuringuid, mis näitavad, et igat liiki finantsinstitutsioonidest on krediidiühistud esikohal klienditeeninduse kvaliteedi osas. Samast uuringust selgub, et pangad põhjendavad krediidiühingute paremat teeninduse kvaliteeti sellega, et viimased pole kasumit taotlevad organisatsioonid. Teisest artiklist (Allred and Addams, 2000) selgub samuti, et nende USAs tehtud kliendiuuringust selgus, et 14 teeninduse kvaliteedi parameetrist hindasid kliendid 11 juhul krediidiühistute teenindustaset kõrgemaks kommertspankade omast.
Lisame siia, et kasumit mittetaotleva organisatsioonina jääb kogu HLÜ tulude ülejääk sellesse krediidiasutusse. Kuivõrd HLÜ osanikud saavad olla kohalikud elanikud (vara omanikud), siis on see rahvuslik krediidiasutus. Kommertspangad on aga läinud põhiliselt välisinvestorite omandusse, kellele üldsegi ei lähe korda Eesti mingi kolkaküla saatus. Kasumi tõstmise nimel on ta ennekõike huvitatud võimalikult kõrgetest intressidest ja teenustasudest. Kindlasti on HLÜdel kohalike ühistegelike krediidiasutustena muidki positiivseid efekte, mida kommertspangad ei suuda pakkuda. Seda eeldab kohalike olude hea tundmine ja vajaduse puudumine välisinvestori või peakontori nõudeid kohalikest vajadustest tähtsamaiks pidada. Toome lõpetuseks veel asjaosalise, Kehtna HLÜ juhatuse liikme, arvamuse nendest eelistest. Nendega saab ainult nõustuda.
Tõnis Blank on HLÜ eeliseid välja toonud järgmiselt: “HLÜdel on mitmeid eeliseid: teades ja tundes kohalikke ettevõtjaid, on võimalik võtta suuremaid riske; laenu saamine on kergem; kehtib sotsiaalne kontroll – liikmete taust on teada; laenatakse välja ka tunduvalt väiksemaid summasid kui kommertspangad; väikesemahuliste projektide korral on ka võimalik kahjum väiksem; põhimõtteliselt on kergem tagasi teenida väiksemat investeeringut kui suurt.
Tänu ühistute lokaalsele iseloomule on lihtsam ellu viia regionaalpoliitikat ja juhtida erinevate piirkondade arengut. HLÜde kaudu on võimalik suunata taotlejateni mingit sihtotstarbelist raha. Ühistutes leiavad tööd kogemustega finantsspetsialistid.
Ühistud on kohaliku ettevõtluse mootoriks.” (Blank, 2003, lk.40).
Kasutatud kirjandus
1. Allred, A. T. and Addams, L. H. Service quality and banks and credit unions: what do their customers say? International Journal of Bank Marketing, Vol. 18, No. 4, 2000, pp. 200–207.
2. Bank of Latvia. Annual Report 2003. Riga, 2004.
3. Blank, T. Hoiu-laenuühistud tänases Eestis. – Ühistu probleeme ja uurimusi VII. Tartu, 2003, lk. 37–46.
4. Dubroff, H. Competition is at the heart of credit union – bank squabble. The Business Journal, Vol. 15, No. 3, 1998, pp. 51–60.
5. Eesti Statistika 1940. No. 6(223). Tallinn, 1940.
6. Finnish financial markets 2002. Ed. Heikki Koskenkylä. Bank of Finland Studies A:105, 2003.
7. F-monitor. Eesti leibkondade finantskäitumine. September 2003. TSN EMOR (mimeo).
8. http://www.hoius.ee (Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu).
9. Kedzierski, L. Finance Management of Credit Unions in Poland. Working Papers in Economics TTUTWPE (BFE) No. 04/118. Tallinn University of Technology, 2004.
10. Leviðauskaite, K. Kaupelyte, D. Credit Unions in Lithuania, their Regional Development and Perspectives. Management of Organizations: Systematic Research, Vol. 26. Vytautas Magnus University, Kaunas, 2003, pp. 113–129.
11. RT, 1932, nr. 31.
12. Salomo, W. Hoiu-laenuühistute arendamine Eestis. 12.–20.10.2002 lühivisiidi aruanne (mimeo).
13. Silberg, U. Põlvamaa Hoiu-Laenuühistu areng 2000–2003. – Ühistu probleeme ja uurimusi VII. Tartu, 2003, lk. 93–97.
14. Sõrg, M., Einola, P. Toronto Eesto Ühispank jätkab edukalt Artur Ekbaumi poolt alustatut. Ühistu probleeme ja uurimusi VII, Tartu, 2003, lk. 31–37.
15. The Bank of Lithuania. Annual Report2003. Vilnius, 2004.
16. Ühistegelised Uudised. Eesti Ühistegelise Liidu Ajaleht. Oktoober 2002, nr. 7–18 (1005–1016).
17. Ühistegevus Eestis. Esimene raamat. Esimene vihik. Toronto Eesti Ühispank (toimetus: A. Ekbaum et. al.), 1960.
ESTONIA DO NOT APPRECIATE CO-OPERATIVE BANKING
Mart Sõrg
University of Tartu
Before the occupations, co-operative banking was very common as a form of organization of social and financial capital. After regaining independence, profit maximization-oriented commercial banking has dominated, although in many developed countries, co-operating banking still has an important share. Savings and loan associations, the form of co-operative banking allowed in Estonia, are very important for social and regional policy, but their development is hampered by several tax- and activity-related restrictions, which places them in a worse competitive situation compared to commercial banks. These restrictions should be abolished. In Estonia as in Lithuania, new savings and loan associations are established where profit-oriented commercial banks have closed their offices, in order to retain locally available social and financial capital. Savings and loan associations are more customer oriented, guarantee access to cheap small loans to their members and are viable also nowadays, thus meriting more attention to their development.
Tabel 1. Kommertspankade hoiused ja laenud klientide registreerimis- või elukoha järgi 30.06.2004 (mln. kr.)
|
|
Hoiused |
Laenud |
Laenud võrreldes hoiustega |
|
Tallinn |
28940 |
48047 |
+19107 |
|
Harju maakond |
5265 |
9098 |
+3833 |
|
Tartu |
2617 |
3882 |
+1265 |
|
Tartu maakond |
644 |
1439 |
+795 |
|
Pärnu |
1118 |
2117 |
+999 |
|
Pärnu maakond |
553 |
869 |
+316 |
|
Kohtla-Järve |
486 |
444 |
–42 |
|
Narva |
653 |
651 |
–2 |
|
Sillamäe |
191 |
247 |
+56 |
|
Ida-Virumaa |
628 |
557 |
–71 |
|
Jõgeva maakond |
388 |
366 |
–22 |
|
Põlva maakond |
379 |
365 |
–14 |
|
Järvamaa |
626 |
579 |
–47 |
|
Kokku |
55355 |
78823 |
+23468 |
Allikas. Eesti Pank.
|
|
Kokku bilansimaht |
sellest |
||
|
omakapital |
klientide hoiused |
laenud klientidele |
||
|
Kambja HLÜ |
4139 |
1661 |
660 |
3357 |
|
Kehtna HLÜ |
9620 |
4013 |
1173 |
7053 |
|
Leie HLÜ |
5336 |
1351 |
2097 |
3751 |
|
Loo HLÜ |
37366 |
32428 |
4677 |
25576 |
|
Lääne HLÜ |
4583 |
2758 |
257 |
3461 |
|
Maaelu edutamise HLÜ |
6818 |
2528 |
424 |
5190 |
|
Põlvamaa |
3495 |
772 |
1253 |
2809 |
|
Saaremaa |
3045 |
1305 |
124 |
1974 |
|
Virumaa |
1809 |
788 |
– |
1277 |
|
Kokku |
762111 |
47604 |
10665 |
54448 |
|
|
|
Eesti |
Läti |
Leedu |
|
Kommertspangad |
||||
|
Arv |
arv |
7 |
22 |
10 |
|
Bilansimaht kohalikus valuutas |
mlrd. |
98,6 |
5,7 LVL |
22 LVL |
|
Varade kasv aasta jooksul |
% |
20,7 |
29,3 |
27,9 |
|
Arv |
arv |
9 |
28 |
58 |
|
Bilansimaht kohalikus valuutas |
mln. |
76,2 |
3,9 |
123 LTL |
|
Varade kasv aasta jooksul |
% |
… |
44,2 |
80 |
Allikas: Eesti Pank, Läti ja Leedu keskpankade 2003. a. aastaaruanded.