Sissejuhatus

Sotsiaalset suhted ning nende toel kujunev sotsiaalne kapital on pälvimas teadlaste tähelepanu nii indiviidi, organisatsiooni, tegevusharude, regionaalsete kogukondade kui ühiskonna tasandil. Võrgustiksuhted ning pooltevaheline usaldus võivad areneda nii kodumaiselt kui rahvusvaheliselt. Sotsiaalse kapitali kujunemise üheks väga oluliseks kanaliks on otsesed välis-investeeringud, mis haaravad ettevõtte ja eeskätt selle juhid riigipiire ületavasse sotsiaalsete suhete võrgustiku. Seesugune sotsiaalne kapital võib olla oluliseks abiks mitte üksnes positsioonide kindlustamiseks koduturul, vaid ka välisturule sisenemise protsessis. Lisaks finantsilistele kriteeriumitele, mängivad läbirääkimiste protsessis olulist rolli ka kaasatud isikute sotsiaalsed taustsüsteemid ning seosed välispartneritega.

Kirjutise eesmärgiks on tuua välja viisid kuidas mõlemasuunalised otsesed välisinvesteeringud aitavad kaasa nii sotsiaalse kapitali akumuleerimisele kui ka selle rakendamisele. Selle eesmärgi saavutamiseks on tarvis analüüsida, kuidas Eestisse tehtud välisinvesteeringud on ümber kujundanud või täiendanud siinsete ettevõtete sotsiaalset kapitali (suhetest tulenevaid tugisüsteeme). Teisalt on uurimuse huvikeskmes seegi kuivõrd need muutused ja arengud ise on abiks ettevõtte edasisel välislaienemisel teistesse riikidesse.

Seega püüab autor välja tuua teoreetilise raamistiku (koos esmase empiirilise analüüsiga), mis kirjeldaks sotsiaalse kapitaliga seonduvat riigipiire ületavate investeeringute kontekstis. Seejuures püütakse anda ka kriitiline hinnang nende protsesside laiemale ühiskondlikule mõjule erinevate huvigruppide vaatenurgast tehes ettepanekuid nende mõjude tõhusamaks arvestamiseks.

Kirjutis algab ülevaatega sotsiaalse kapitali analüüsimise põhiaspektidest. Seejuures vaadeldakse nii erinevaid definitsioone, käsitlustasandeid ja –viise, sotsiaalse kapitali mõõtmise probleemistiku ja muid aspekte. Järgmises alapunktis vaadeldakse otseste välisinvesteeringute sisend-väljund seoseid ning tuuakse käsitluste sünteesi abil esile sotsiaalse kapitali koht. Enne kokkuvõtete tegemist tuuakse ära mõningad üksikjuhtumid Eesti ettevõtluspraktikast, mis illustreerivad sotsiaalse kapitali mõju mõlemasuunalistele välisinvesteeringutele. Kirjutis lõpeb kokkuvõtva osaga, kus tuuakse ühtlasi välja uuringu suurimad piirangud ning soovitused sotsiaalse kapitali loome ja arendamise soodustamiseks ning edasiseks uurimistööks.

Sotsiaalse kapitali määratlemine sotsiaalteadustes

Üheks olulisemaks uurimisteemaks on majandusteaduses ja teistes sotsiaalteadustes läbi aegade olnud inimressurss või tööjõud. Üha suurenev inimese rolli puudutavate uuringute hulk on ajapikku viinud mõistete täpsema eristamise ja defineerimise suunas. Nii hakati ajapikku eristama inimkapitali mõistet. Inimkapitali on määratletud kui indiviidi omandatud teadmisi ja võimeid, mis võimaldavad tal oma tegevust muuta ja seega tuua kaasa majanduskasvu (Coleman 1988). Inimkapital on arendatav ka näiteks väljaõppe ja hariduse andmise kaudu, mis kaasajastavad inimese võimeid ühiskonnas toimetulekuks. Eristatakse ka ettevõttespetsiifilist ja tegevusharuspetsiifilist inimkapitali. Esimese moodustavad oskused ja teadmised, mis omavad väärtust vaid konkreetse ettevõtte kontekstis, ega ole ülekantavad teistesse ettevõtetesse (Sandberg 1986). Tegevusharu-spetsiifiline inimkapital omab aga väärtust vaid konkreetse tegevusharu piires (Siegel jt, 1993).

Seesugune omandatud teadmiste ja oskuste eristamine inimesest kui lihtsalt tööjõuressursist on olnud aluseks teisegi olulise kihistuse täpiskirjeldamisel. Selleks ongi antud töös kesksel kohal olev sotsiaalne kapital. Seda mõistet on defineeritud mitmeti. Üheks varaseimaks määratluseks on Bourdieu (1985) sõnastus, kus sotsiaalne kapital on agregeeritud tegelikud ja potentsiaalsed ressursid, mis on seotud vastastikusel tutvusel ja tunnustamisel tugineva vähemal või suuremal määral institutsiooniliste suhete püsiva võrgustiku omamisega (Portes 1998:3).  Nahapiet’i ja Ghoshali (1998) määratluse kohaselt tähistab sotsiaalse kapitali mõiste tegelike või potentsiaalseid ressursse, mida indiviidid saavad tänu teiste tundmisele, seoses kuulumisega nendega samasse sotsiaalsesse võrgustikku või lihtsalt seetõttu, et nad on neile tuntud ja omavad head mainet (Baron, Markman 2000:107). Burt jt (2000:124) määratlevad sotsiaalset kapitali kui mistahes vormis personaalset võrgustikku, mis annab selle omajale konkurentsieeliseid. Mööngem, et antud määratlus jääb kontekstivälisena pisut liiga laiaks.

Sotsiaalse kapitali määratlemisel võib eristada muuhulgas kolme tasandit – indiviidi, organisatsiooni ja ühiskonna tasandit. Indiviidi tasandil on Burt (1992) seda defineeritud kui ressursse, mis peituvad indiviidi suhetes teistega. Seega haakuvad antud tasandiga otseselt kaks eespooltoodud määrangut. Organisatsiooni tasandil on Nahapieti ja Ghoshali (1998) kohaselt sotsiaalne kapital tema liikmete poolt ühistegevuse eesmärgil loodud suhete väärtus organisatsiooni jaoks. Teisalt on organisatsioonilist sotsiaalset kapitali määratletud veel ressursina, mis iseloomustab organisatsioonisiseste sotsiaalsete suhete iseloomu (Leana, Van Burden III 1999:538). See määratlus on esimesest mõneti sissevaatelisem. Makrotasandil on Coleman (1990) ja Putnam (1993) sotsiaalset kapitali käsitlenud eeskätt regioonide ja ühiskondade heaolu aspektist. (Dakhli, De Clercq 2004:110).

Mitmeplaanilise käsitluse sotsiaalsest kapitalist toob oma kirjutises esile Paldam (2000), kes näitab ära, et kuigi sotsiaalse kapitali erinevates määrangutes tuginetakse kas (a) usalduse loomisele, (b) vabatahtlikule koostööle või (c) võrgustike aspektile, on need kolm mõõdet omavahel küllaltki hõlpsasti seostatavad. Seejuures eristatakse käsitluses veel üldist usaldust, mis tähendab kaasinimeste üldist usaldamist, ning spetsiaalset usaldust, mis kujuneb teile tuntud isikute või teatud institutsioonide suhtes (Paldam 2000:640).

Antud käsitlus seostab omavahel inimgruppide sotsiaalse kapitali defineerimise kaudu oskuslikult ka mikro- ja makrotasandi, tõdedes, et makrotasandi analüüsil on vaja lihtsalt inimgrupina käsitleda kogu ühiskonda. Seetõttu ilmneb kuidas olemuslikult indiviide ja inimgruppe puudutavat käsitlust hõlpsasti laiendada kogu ühiskonnale. Metodoloogiliselt on huvipakkuv ka sotsiaalse kapitali mõju selgitamine mänguteooriast tuntud „vangide dilemma“ kaudu, kus kooperatiivseid lahendeid ilmneb sotsiaalse kapitali tõttu enam kui teooria eeldada suudab. Samas on antud raamistik abiks ka sotsiaalse koostöö elavdamisele suunatud riiklike soodustus või karistusmeetmete mõju illustreerimisel mängu tulemite ja seega tasakaaluseisundi muutumise kaudu. Veel käsitletakse kirjutises sotsiaalse kapitali varjukülgi (positiivne ja negatiivne sotsiaalne kapital) ning defineerimise kõrval sotsiaalse kapitali mõõtmisvõimalusi nii mikro- kui makrotasandil (Paldam 2000:639).

Tulles siinkohal tagasi inimkapitali ja sotsiaalse kapitali seoste juurde, tuleb tõdeda, et nende erinevused avalduvad nii tekkemehhanismides kui tagajärgedes. Sotsiaalne kapital luuakse inimestevahelises koostoimes, kuid inimkapital ja selle tekke on omistatav indiviidile Tagajärgede mõttes võib sotsiaalset kapitali pidada inimkapitali kontekstiliseks komplemendiks, näidates ära, et intelligentsusest, haritusest ja pikaajalisest kogemusest saadav kasu on osaliselt sõltuv inimese asukohast turuhierarhia sotsiaalsetes struktuurides. Seega kui inimkapital viitab individuaalsetele võimetele, siis sotsiaalne kapital viitab võimalustele. Samas on Coleman (1990) rõhutanud sotsiaalse kapitali olulist rolli inimkapitali loomeprotsessis. (Burt 1997: 339).  

Käesoleva sessiooni teemas on sotsiaalne kapital arengu pidur või vedur. Selles eestikeelses küsimuses on selge vihje sotsiaalse kapitali uurimise ühe olulisema paradoksiga. Nimelt on leitud, et sotsiaalne kapital kui püsivate koostööstruktuuride loomist ja arendamist soodustava jõuna on sarnane liimile. Samas aitavad need struktuurid mitmeid ühiskondlike protsesse, sealhulgas majandustehinguid, kiirendada, mistõttu omistatakse sotsiaalsele kapitalile õlitusaine positsioon. Selles duaalsuses avaldub metafoorsete märksõnade tasandil oluline vastandlikus, kuid kui sotsiaalset kapitali iseloomustada selle loome ja arendamise protsessina, siis on need kaks mõõdet lihtsalt tema erinevad tulemid või väljendusviisid (Anderson, Jack 2002:2007). Ka teiste autorite nägemuses on probleem pigem kunstliku vastanduse kujunemises kui sisulises vastuolus, tunnustades asjaolu, et sotsiaalne kapital võib olla dünaamiline ja tootlik (Paldam 2000:634). Kuigi liim ühendava jõuna ei kanna igas kontekstis piduriga samaväärset negatiivset varjundit, jõuab eeskätt Paldam (2000:635) oma arutluses tõdemuseni, et sotsiaalse muutuse taustal võib see nii olla. Seega arengu seisukohalt on piduri ja veduri metafoor igati sobiv keeleline asendus liimi ja õlitusaine vastandile ingliskeelses diskursuses.

Robison jt (2002) leiavad, et sotsiaalse kapitali ja sellega lähedalt seotud määrangute paljusus tuleneb eeskätt asjaolust, et piiritlemisel ei piirduta küsimusega- mis on sotsiaalne kapital?, vaid asutakse kirjeldama tema võimalikke kasutusalasid, paiknemist ning tema rolli muutmist. Definitsioonide paljusus on seega pigem antud lisanduste kui olemuse erinevuse tulemus. Kuigi on loomulik, et konkreetne määratlus võib autori eripärase uurimishuvi tõttu asetada põhirõhu just teatavatele aspektidele, on samas oluline selgesti eristada seesuguseid eriotstarbelisi definitsioone ja mõiste üldmääratlust. Samad autorid näitavad ühtlasi, et sotsiaalne kapital omab tõepoolest mitmeid kapitalile omaseid tunnusjooni nagu muundumisvõime, kestvus, paindlikkus, asendatavus, riknemisvõimalus (hooldusvajadus) ning investeerimisvõimalus. Seeläbi leitakse, et kapitali mõiste kasutamine on antud ilmingu kirjeldamisel asjakohane. (Robison jt 2002:1-3).

Sotsiaalse kapitali paradigma interdistsiplinaarsus leiab väljenduse majandusteaduse (kapitali mõiste ja tunnused), psühholoogia (sotsiaalse kuuluvuse ja tunnustusvajaduste aspekt) ning sotsioloogia (institutsioonilisus ja võimusuhted) seostamises (Robison, Flora 2003:1187). Lähtudes sotsiaalse kapitali määratlusest püsiva iseloomuga võrgustiksuhete kaudu võib tõdeda, et juhtimisteaduses kui majandusteadusest interdistsiplinaarsema kallakuga suunas on koostöösuhete kirjeldamine võib-olla isegi enam arenenud kui majandusteaduses. Viimase puhul on sagedaseks uurimisteemaks just sotsiaalse kapitali mõju majandusarengule (vt. näiteks Woolcock 1998). Käesolevgi kirjutis haakub antud teemaga kõige otsesemalt, kuid siinkohal on aluseks võetud pigem juhtimisteaduslik vaatenurk ettevõtte tasandil toimuvate protsesside koondmõjust.

Lähtudes sellest käsitlustasandist on otstarbekas aluseks võtta sotsiaalse kapitali määratlus võrgustike ja usalduse loomise kaudu. Antud aspekt on käsitlemist leidnud mitmete autorite poolt (Melander, Nordqvist 2002; Reagans, McEvily 2003; Tsai, Ghoshal 1998; Walker jt 1997). Melander ja Nordqvist (2002:94) näitavad kuidas jagatud arusaamad viivad sotsiaalsete võrgustike kujunemise kaudu sotsiaalse kapitali formeerumiseni rõhutades ühtlasi poliitikate rolli koostööalti mõttemaailma kujundamisel, vältimaks jagatud arusaamade kanaliseerumist sotsiaalseid võrgustike purustavaks rivaliteediks. Reagans ja McEvily (2003) näitavad seevastu kuidas sotsiaalne ühtekuuluvustunne võib soodustada teadmisülekandeid informaalsetes võrgustikes. Tsai ja Ghoshal (1998) uurisid sotsiaalse kapitali strukturaalsete, suhetega seotud ja tunnetuslike dimensioonide mõju ressurssida vahetusele ja tooteinnovatsioonidele ettevõttesisestes võrgustikus. Tulemusena ilmnes, et sotsiaalne lävimine kui strukturaalne komponent ja usaldus kui suhetega seotud komponent omasid olulist seost üksustesisese ressursivahetusega ja sellega kaasnevate tooteinnovatsioonidega. Walker jt (1997) näitavad alustavate biotehnoloogiaettevõtete näitel, et koostöösuhetel põhinevate võrgustike kujunemine ja tööstusharu kasv on suuresti mõjutatud just sotsiaalse kapitali arengust ning jätkuvusest.  

Sotsiaalse kapitali mõõtmisel domineerivad seni uuringute ja rahvaküsitluste teel saadud arvamuslikud lähendnäitajad. Nende seast üks tuntumaid on Putnami instrument, mis mõõdab vabatahtlikesse organisatsioonidesse kuulumise tihedust mingis inimkoosluses, olgu selleks grupp või ühiskond (Paldam 2000:636). Narayan ja Cassidy toovad sotsiaalse kapitali iseloomustajana välja järgmised dimensioonid: liikmelisus kindlate tunnustega informaalsetes gruppides või võrgustikes, igapäevane sotsiaalne läbikäimine, kaasalöömine kogukonnas ja suhted naabritega, peresidemed, usaldust ja õiglust puudutavad normid, kuritegevus ja julgeolek, subjektiivne heaolu ning poliitikasse kaasatus (Narayan, Cassidy 2001:65).

Käesoleva kirjutise empiirilises osas püütakse sotsiaalse kapitali tähtsust iseloomustada läbi intervjuude ja avaliku informatsiooni kogumise teel saadud üksikjuhtumite kirjelduste, mis, olles küll piiratud üldistusjõuga, võimaldavad siiski teha esmaseid järeldusi sotsiaalse kapitali mõjust investeeringutele. Järgnevas osas heidetakse aga pilk välisinvesteeringute sisend-väljund seoste üldisemale avaldumisele. Samas on sotsiaalse kapitali aspekt neiski käsitlustes selgelt välja joonistuv.

Välisinvesteeringute sisend-väljund seoste avaldumisvormid

Riiki sissetulnud välisinvesteeringute seoseid sihtriigi ettevõtete välisinvesteeringutega teistesse riikidesse on käsitletud oluliselt vähem kui näiteks otseste välisinvesteeringute mõju sihtriigi ekspordile. Siiski võib mitmete põhiseoste kirjeldusi kohata nii internaliseerimist ehk sisekäibe loomist puudutavates töödes (Buckley 1988; Williamson 1975,1994), korporatsioonisiseste suhete kontseptsioonides (Bartlett, Ghoshal 1986; Martinez, Jarillo, 1991; Gupta, Govindarajan, 1991; Birkinshaw, Morrison, 1995) ning rahvusvahelistumise kui tervikprotsessi sisend-väljund käsitluses (Welch, Luostarinen 1993; Luostarinen, Hellman 1994; Korhonen 1999). Kuigi eelnimetatud kolme lähenemissuuna käsitluskontekst on mõnevõrra laiem, kui vaid investeeringutega seonduv, hõlmavad nad suurel määral ka seda aspekti.

Nii näiteks on sisekäibe loomise kontseptsiooni transaktsioonikulude põhjenduse kaudu võimalik selgitada, miks multinatsionaalne ettevõte eelistab allüksuste loomist eksportsuhetele kolmandate osapooltega. Põhjuseks on siin organisatsioonisiseste tehingute madalamad kulud võrreldes turutehingutega, mis seonduvad lepingulistes turusuhetes avalduva võimaliku oportunismiga (Williamson 1975). Organisatsiooni sisekäibes transaktsioonikulusid alandava jõuna võib samas näha organisatsiooni tasandi sotsiaalset kapitali, mis vähendab oportunistliku käitumise tõenäosust.

Teoreetilises kirjanduses eristatakse ettevõtte allüksuste strateegilisi rolle teljel täitja-panustaja-strateegiline liider (Bartlett, Ghoshal 1986). Vaadeldakse välis-allüksusi kui autonoomseid, vastuvõtlike ja aktiivseid (Martinez, Jarillo, 1991). Kirjeldatakse allüksustevahelisi sissetulevaid ja väljaminevaid infovooge (Gupta, Govindarajan 1991) ning tuuakse välja olukord, kus allüksusele omistatakse mingi toote või osategevuse alal laiaulatuslikud volitused (Birkinshaw, Morrison 1995).

Eesti allüksuse poolt tehtavad välisinvesteeringud lähiriikidesse on toodu baasil seda tõenäolisemad, mida suurem on antud üksuse juhtimisvolitus regioonis ning sellega kaasnev autonoomia ettevõttesse investeerinud välisomanikust. Globaalsete volituste asemel on enamikjuhtudel siiski antud kontekstis asjakohasem rääkida regionaalse koordinaatori rollist. Volituste omistamine allüksusele on taas vahetult seotud sotsiaalse kapitali paradigmaga, sest välisomaniku ja allüksuse vahelistes suhetes peab valitsema vastastikune usaldus, seega autonoomiat võib käsitleda kui sotsiaalse kapitali loomise resultaati. Samas võib välisinvestorile olla määrava tähtsusega juurdepääsu tagamine allettevõtte kogu suhtevõrgustikule sihtriigis või –regioonis ehk teisisõnu oma sotsiaalse kapitali laiendamine allüksuse vastava kapitali kaasamise teel.

Teiseks äärmuseks võib pidada situatsiooni, kus välisomaniku tekkimine vastupidiselt eelnenule, mitte ei suurenda vaid vähendab allüksuse rahvusvahelist rolli, sest välisomanik kontrollib juba otseselt samalaadseid kohaliku tähtsusega allüksusi lähiturgudel. Selline omaniku strateegiline nägemus võib äärmuslikul juhul viia hoopis Eestis paikneva allüksuse välistegevuse lõpetamisele, sest allüksus peab kontseptsiooni kohaselt orienteeruma vaid oma koduturu teenindamisele. Sellisel juhul on ilmne, et välisinvestori seisukohalt ei evi allüksus piisavat inim- ja sotsiaalse kapitali pagasit õigustamaks tema vahendaja ja partneri rolli investorettevõtte välistegevuses. Loomulikult on siinkohal võimalik tuua välja ka teistsuguseid põhjuseid (emaettevõtte strateegia, maksunduslik-finantsilised kaalutlused), kuid sotsiaalse kapitaliga seonduv omab siiski arvestatavat rolli.

Luostarineni ja Hellmani (1994) kontseptsiooni juures on üheks oluliseks nüansiks see, et vaadeldes kogu rahvusvahelistumise protsessi sisend-väljund seoseid ilmneb välisinvesteeringute puhul võimalus, kus saadud investeeringu toel välismaale tehtud investeering ehk väljundinvesteering võib kogu protsessi seisukohalt olla tehtud sisendahelas (näiteks komponentide tootmiseks Eestist veelgi kulusoodsamas piirkonnas). Siit ilmneb miks on siiski ülimalt oluline eristada rahvusvahelistumise kui tervikprotsessi sisend-väljund seoseid ning otseste välisinvesteeringute sisend-väljund seoseid. Viimaste kontekstis saab tinglikult eristada veel sisendmõjusid ning väljundmõjusid.

Saadud välisinvesteeringuga seonduv tehnoloogiate ja teadmiste ülekanne on oluline kohaliku ettevõtte kaasajastamiseks. Selle välistoetuse baasil kujuneb välja hilisem võime teha ise analoogilise suunitlusega otseinvesteeringuid veelgi tagasihoidlikumas arengujärgus turgudele. Seetõttu on ettevõtte tehnoloogilise võimekuse ning turukompetentsi kasv samuti üheks teguriks, mis loob soodsa olukorra otseinvesteeringu tegemiseks saadud investeeringute loogilise jätkuna. Otsustav roll selles protsessis on sihtriigi ettevõtte suutlikkusel neid mitmesuunalisi ülekandeid teostada ning efektiivselt ära kasutada (Gelbuda jt 2003). Sotsiaalse kapitali loomine usalduse ja võrgustiksuhete kinnistumise kaudu on seejuures oluline nii välisomaniku suunas (tagab kõrgemat pooltevahelist usaldust eeldava teadmise ülekande) kui potentsiaalsete sihtturgude suunal (loob eeldused vahendajarolliks antud sotsiaalsetes võrgustikes). Siin on sotsiaalsel kapitalil ka oluline veduri roll nende ülekannete sujuvuse saavutamisel.

Eelnevas leidsid ära toomist vaid mõningad käsitlused, mis seostavad välismaalt saadud otseinvesteeringud samalaadsete investeeringute tegemisega välisturgudele. Sotsiaalse kapitali paradigma on neisse kontseptsioonidesse enamjuhtudel hõlmatud pigem kaudselt kui otsese uurimisobjektina. Samas on seesugune lähenemisviis mõneti kooskõlas sotsiaalse kapitali kui toetava ja soodustava teguri olemusega. Siiski püüdis autor, kus võimalik, sotsiaalse kapitali positsiooni selgemalt esile tuua. Järgnevalt leiavad käsitlemist mõningad üksik juhtumid Eesti ettevõtluspraktikast, kus välisinvesteeringute koostoime sotsiaalse kapitaliga on otseselt mõjutanud ettevõtete tegevust. Seejuures lähtutakse sotsiaalse kapitali akumuleerimisest võrgustiksuhete kaudu.

Sotsiaalse kapitali roll Eesti ettevõtetega seotud välisinvesteeringute puhul

Klaipeda Laevaremonditehase ostmine ja personaalne taust

2001. aastal ostis BLRT Grupp oma tootmisvõimaluste parandamiseks Klaipeda Laevaremonditehase Leedus. Tehingu otseseks põhjuseks oli asjaolu, et Klaipeda kaasaegsemates ja suuremates dokkides on võimalik remontida suuremaid aluseid kui Tallinna tehastes ja seega olla tõsisemaks konkurendiks Poola, Soome ja Saksamaa tehastele Läänemere ääres. Teatavasti on Klaipeda näol tegemist linnaga, mis on oma geograafilise asukoha poolest tihedalt seotud Kaliningradi oblastiga. Moodustades nõukogude ajal ühtse tsooni toimis ja toimib tänini nende piirkondade vahel tihe läbikäimine. Sellel taustal on huvitavaks tõsiasjaks fakt, et Balti Laevaremonditehase ja tema sidusettevõtete juhiks ja omanikuks tõusnud Fjodor Berman on lõpetanud Kaliningradi Tehnikaülikooli, mis annab teostatud välisinvesteeringule personaalse sotsiaalse kapitali värvingu regiooni olulisemate eeliste ning eripärade tundmise näol. Kuigi on loomulik, et aastatepikkune karjäär Eestis on võrgustiksuhteid regioonis muutnud, andis seesugune isiklik taust tõenäoliselt siiski olulise tõuke just antud tegevuspiirkonna valikuks.

Inimestevaheline suhe teadmisülekande allikaks

Mäo ristis asuv aknatootja Viking Windows loodi algselt Taani aknatootja, välismaise investeerimisfondi ja Eesti partneri ühisettevõttena. Asutamislepingud nägid ette, et projekti käivitudes soovib investeerimisfond välja tõmbuda. Antud investeeringu puhul osutus koostöö teadmis- ja tehnoloogiaülekande vallas igati edukaks ning ettevõte kujunes arvestatavaks eksportööriks muuhulgas Taani partneri koduturule. Mõne aja möödudes otsustaski investeerimisfond välja tõmbuda. Samasse ajajärku langes Taani omanikettevõttes juhtkonna vahetus. Uus juhtkond jõudis analüüside tulemusena otsusele, et ettevõtte huvides oleks kas Eestis loodud aknatootja täielikult oma valdusesse saada või siis müüa. Kuna asutamisleping ei võimaldanud Eestipoolset osanikku müüma sundida tehti hoopis Eesti poolele väljaostuettepanek, mille viimane ka aktsepteeris. Antud näide on huvitav juhtum, aga eeskätt selle poolest, et kujunenud heade suhete tõttu kaasnes väljaostmisega veel 5 aastane konsultatsioonileping, millega Taani pool kohustus Eesti tootjat nõustama ning Taani partneri endisele juhtkonnale lähedalseisev isik jätkas tööd Eesti ettevõttes. Seega võib öelda, et tänu akumuleerunud sotsiaalsele kapitalile toimus käesoleval juhtumil teadmisteülekanne juba iseseisvalt sõltumata investeeringu väljatõmbamisest. (Agasild 2003)

Rootsimaine nägu, eestimaine tegu

Välisinvesteeringu saamine muudab sageli oluliselt uue omaniku välisallüksuseks muutuva ettevõtte turuvõimalusi. See muutus hõlmab ühest küljest tihtipeale suure rahvusvahelise ettevõtte positiivse imago ülekannet sihtriigi ettevõttele, mille kaudu viimatinimetatule avanevad uued võimalused välisturgudele investeerimisel. Eriti laienedes teistesse Kesk ja Ida Euroopa riikidesse on lääneriikide ettevõtte maine üpriski suure tähtsusega. Lisaks päritolukuvandile tugevdab välisomand sellistel juhtudel ühtlasi investeeringu saanud ettevõtte finantsmajanduslikku usaldusväärsust. Eelöeldu loob taas soodsa pinnase otseste välisinvesteeringutega välisturgudele sisenemiseks, sest uus rahvusvaheline bränd lihtsustab ettevõtte jaoks mitmeid sisenemisprotseduure.

Seesuguse maineülekande õnnestunud näiteks on lähiajaloost Lietuvas Taupomasis Bankas (LTB) erastamine Hansapanga Grupi poolt. Kuna juba 1998. aastal oli Hansapanga strateegiliseks välisomanikuks saanud Rootsi panganduskontsern Swedbank, andis see ettevõttele võimaluse esineda antud protsessis Rootsi panganduse esindajana. See hõlmas kommunikatsiooni mõttes rõhuasetust Rootsi omanikule, kuni selleni välja, et tehingu sõlmimisel oli esindusisikuks rootslane (Neivelt 2002). Esmapilgul tähtsusetuna näiv asjaolu võis aga omada üsnagi suurt tähtsust, sest Leedu suurpanga erastamise vastu tundsid huvi ka mitmed Poola pangad. Seega Rootsimaise läänelikkuse rõhutamine Eesti päritolu asemel näitab välisomaniku suunal tekkiva sotsiaalse kapitali edasisi kasutusvõimalusi siis juba sümbolkapitalina[2].

Vastupidiseks näiteks võib pidada Eesti Energia lähenemisviisi Leedu energeetika-ettevõtte erastamisel, kus rõhutati pigem seda, et ettevõtte krediidireiting on parem kui Leedu riigil. Antud tehing jäi teatavasti sõlmimata. Kuigi eelnevad kaks juhtumit ei anna alust kaugeleulatuvate järelduste tegemiseks, on nad siiski märgiks sellest, et arenenud riikidega kujunenud suhetest tekkiv sotsiaalne kapital võib osutuda kaalukeeleks edu ja ebaedu vahel sihtturule investeerimisel.

Valulikud õppetunnid

Bussiettevõte Mootorreisi Grupp kaasas 40 protsendilise vähemusosalusega partneriks Saksamaa suure bussikontserni Deutsche Touring. Partneri kaasamise põhjuseks oli alustava ettevõtte vähese turukogemuse ja finantsriskide maandamise huvi. Algselt uskusid välispartnerid võimalusse ettevõte mõne aja möödudes hõlpsasti oma kontrolli alla saada. Ettevõtte eduka tegevuse tõttu suutis Eesti pool aga kontrolli säilitada ja seda isegi suurendada. Selle tulemuseks oli omanikevaheline konflikt, mis puudutas muuhulgas asjaolu, et Eesti ettevõtte konkureeris mõneti Deutsche Touringu tegevusega Leedu ja Venemaa turul. Samas ilmnes, et saksa ettevõte ei suutnud neil sihtturgudel iseseisvalt piisavat edu saavutada, olukorras kus Eestist juhitud tegevust kandis edu. See viiski olukorrani, kus välispartner ajapikku leppis oma vähemusosaniku seisundiga ning hakkas väärtustama Eesti ettevõtte valduses olevat idaturge puudutavat sotsiaalset kapitali. Tulemuseks on olukord, kus välispartner loob Mootorreisidele juurdepääsu Saksamaa turule ning Eesti ettevõtte omakorda saksa ettevõttele juurdepääsu Baltikumi, Venemaa ja Valgevene turgudele.(Osula 2002).

Kokkuvõte

Sotsiaalse kapitali eristamisel võib leida mõningaid paralleele inimkapitali mõiste väljatoomisega lisaks tööjõu mõistele. Samas on inimkapital omistatav subjektile, kuid sotsiaalne kapital pigem subjektidevahelistele suhetele. Sotsiaalse kapitali määranguid on mitmeid ning mitmed neist kirjeldavad tema põhiolemusele lisaks antud kapitali kujunemisviise jms. Sotsiaalse kapitali mõiste on defineeritav nii indiviidi, organisatsiooni ja tegevusala kui ühiskonna tasandil. Olemuslikult on sotsiaalne kapital erinevaid osapooli ühendavaks jõuks, kuid teisalt kannab ta mitmete protsesside kiirendi rolli. Kuna neis poolustes avalduvad sotsiaalse kapitali erineva nurga alt käsitletud väljendusviisid, siis ongi tegu konservatiivsuse ja progressiivsuse omalaadse ühtsusega. Sotsiaalse kapitali käsitlemine on olemuslikult interdistsiplinaarne, hõlmates majandusteaduse, psühholoogia ja sotsioloogia elemente. Paljuski seostub see kontseptsioon võrgustiksuhete ning usalduse loomise ideestikega. Sotsiaalse kapitali mõõtmiseks kasutatakse tihtipeale arvamusküsitluste ja intervjuude abil saadud lähendnäitajaid.

Otseste välisinvesteeringute sisend-väljund seoseid ehk riiki tehtud investeeringute seoseid sealt välisriikidesse tehtavatega on küll käsitletud suhteliselt vähe, kuid siiski käsitlevad seda aspekti transaktsioonikulude teooria sisekäibe loomisega seotud põhjendus, rahvusvahelise ettevõtte allüksuse strateegilisi rolle puudutavad käsitlused ja rahvusvahelistumise kui tervikprotsessi sisend-väljund seoseid analüüsiv kontseptsioon. Kuigi sotsiaalse kapitali roll on neis käsitlustes pigem kaudne kui otsene, on see suhetele orienteeritud element siiski selgelt olemas nii oportunismi ohtu vähendava tegurina, autonoomia aluseks oleva usalduse baasina, kohalikele võrgustikele juurdepääsuna kui ka teadmisülekannete soodustajana.

Näidetena Eesti ettevõtluspraktikast ilmnes, et sotsiaalne kapital võib mõlemasuunalisi välisinvesteeringuid mõjutada personaalse taustsüsteemi kaudu, investeeringu pinnalt tekkivate heade isikutevaheliste suhete kaudu, sotsiaalse kapitali abil tekkiva võimaluse kaudu kanda üle võrgustikupartneri imagot ning sotsiaalse kapitali kui turule juurdepääsu tagava teguri näol.

Soovitusena juhtidele võib antud kirjutise kontekstis välja tuua organisatsiooni sotsiaalse kapitali teadlikuma kaardistamise vajaduse, sest sugugi mitte kõik suhted ei tarvitse olla ettevõtte jaoks positiivsete tagajärgedega. Siin tuleb arvestada partneri juurdepääsuga sensitiivsele informatsioonile ning sellega, et loodud suhete teenindamine eeldab teatud kulutusi nii aja kui raha mõttes. Ohutegurite kõrval aitab seesugune teadvustatud lähenemine tõhusamalt hallata samuti selgelt positiivse tagastuva tuluga sotsiaalset kapitali. Investeeringute kontekstis eeldab see lähenemine hoidumist vähese usaldusega seostest ning teadlikke panuseid mõlemapoolse usalduse suurendamisse.

Väikese avatud majandusega riigi seisukohalt peaks poliitika olema suunatud sotsiaalse kapitali akumuleerimisele viisil, mis soodustab üldist avatust ettevõtetevahelise koostöö suunas, ega võimenda samas korporatiivsuse negatiivseid külgi (sees- ja väljasolijate probleem jms.). Väga oluline on nende protsesside suunamisel vabatahtlikkuse põhimõtte järgimine ehk toimimine kaasalülitumise mitte väljajäämissoovi teavitamise kaudu. Samas on ainest mitmesuguste „koostöös on tõhusam“ tugiprogrammide pakkumiseks, millele saaksid kandideerida kas mitme ettevõtte koostöös või ettevõtte ning teiste ühiskondlike organisatsioonide koostöös loodud ühendused. Sihiks oleks siin saadava toetuse konsolideeritud ja mõjusam kasutamine, selle üksikettevõtete vahel hajutamise asemel. Ideaalis viivad need meetmed koostöösuhete arenguni tasemeni, kus nad jätkuvad pärast konkreetse tugimeetme lõppu.

Sotsiaalse kapitali edasine uurimine välisinvesteeringute ja ettevõtete kontekstis laiemalt eeldab põhjalikuma empiirilise uuringu teostamist, mis oleks spetsiaalselt suunatud organisatsioonide ja nende juhtide sotsiaalse kapitali mõõtmisele nii sise- kui välismaal.   

Kirjandus:

A g a s i l d, Toomas 2003. Eesti puidusektori konkurentsivõime. Autori intervjuu: Mäo

A n d e r s o n, Alistair R., Sarah L. J a c k 2002. The Articulation of Social Capital in Entrepreneurial Networks: A Glue or a Lubricant? Entrepreneurship & Regional Development, 14(3), pp. 193-220.

B a r o n, Robert A., Gideon D. M a r k m a n 2000. Beyond Social Capital: How Social Skills can Enhance Entrepreneurs' Success. Academy of Management Executive, 14(1), pp. 106-116.

B a r t l e t t, Christopher A.,   Sumantra G h o s h a l 1986. Tap Your Subsidiaries for Global Reach. Harvard Business Review, 64(6), pp. 87–94.

B i r k i n s h a w, Julian M., Allen J. M o r r i s o n 1995. Configurations of and Structure in Subsidiaries of Multinational Corporations. Journal of International Business Studies, 26(4), pp. 729–753.

B u c k l e y, Peter 1988. The Limits of Explanation: Testing the Internalization theory of Multinational Enterprise. Journal of International Business Studies, 19(2), pp. 181-193.

B u r t, Ronald S., Robin M. H o g a r t h, Claude M i c h a u d 2000. The Social Capital of French and American Managers. Organization Science: A Journal of the Institute of Management Sciences, 11(2), pp. 123-147.

B u r t, Ronald S. 1997. The Contingent Value of Social Capital. Administrative Science Quarterly, 42(2), pp.339-365.

C o l e m a n, James S. 1988. Social Capital in the Creation of Human Capital. American Journal of Sociology, 94, pp. 95–120.

D a k h l i, Mourad, Dirk D e C l e r c q 2004. Human Capital, Social Capital, and Innovation: A Multi-Country Study. Entrepreneurship & Regional Development, 16(2), pp. 107-128.

G e l b u d a, Modestas, Arunas S t a r k u s, Virginijus T a m a s e v i c i u s, Zilvinas Z i d o n i s, 2003. Learning in the Internationalization Process: A Case for Organizational Identity and Interpretive Capacity. Proceedings of the 7th Vaasa Conference on International Business, University of Vaasa (CD edition).

G u p t a, Anil K., Vijay Govindarajan 1991. Knowledge Flows and the Structure of Control within Multinational Corporations. Academy of Management Review, 16(4), pp. 768-792.

K o r h o n e n, Heli 1999. Inward-Outward Internationalization of Small and Medium Enterprises. Acta Universitatis Helsingiensis, A-147.

L e a n a, Carrie R., Harry J. V a n B u r d e n III 1999. Organizational Social Capital and Employment Practices. Academy of Management Review, 24(3), pp. 538-555.

L u o s t a r i n e n, Reijo, Harri H e l l m a n, 1994. The Internationalization Processes and Strategies of Finnish Family Firms. CIBR Working Papers, Y–1, Center for International Business Research – CIBR: Helsinki

M a r t i n e z, Jon I., Carlos J. J a r i l l o 1991. Coordination Demands of International Strategies. Journal of International Business Studies, 22(3), pp. 429-444.

M e l a n d e r, Anders, Mattias N o r d q v i s t 2002. Investing in Social Capital. International Studies of Management & Organization, 31(4), pp. 89-108.

N a h a p i e t, Janine, Sumantra G h o s h a l 1998. Social Capital, Intellectual Capital and the Organizational Advantage. Academy of Management Review, 23(2), pp. 242-266.

N a r a y a n, Deepa, Michael F. C a s s i d y 2001. A Dimensional Approach to Measuring Social Capital: Development and Validation of a Social Capital Inventory. Current Sociology, 49(2), pp. 59-102.

N e i v e l t, Indrek 2002. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise mõjutegurid (Hansapanga Grupi juhatuse esimees). Autori intervjuu: Tallinn

O s u l a, Hugo 2002. Eesti ettevõtete rahvusvahelistumise mõjutegurid (Mootorreisi Grupi juhatuse esimees). Autori intervjuu: Tallinn

P a l d a m, Martin 2000. Social Capital: One or Many? Definition and Measurement. Journal of Economic Surveys, 14(5), pp. 629-653.

P o r t e s, Alejandro 1998. Social Capital: Its Origins and Applications in Modern Sociology, Annual Review of Sociology, 24(1), pp. 1-25.

R e a g a n s, Ray, Bill M c E v i l y 2003. Network Structure and Knowledge Transfer: The Effects of Cohesion and Range. Administrative Science Quarterly, 48(2), pp. 240-267.

R o b i s o n, Lindon J., Jan L. F l o r a 2003. The Social Capital Paradigm: Bridging across Disciplines. American Journal of Agricultural Economics, 85(5), pp.1187-1193.

R o b i s o n, Lindon J., Allan A. S c h m i d, Marcelo E. S i l e s 2002. Is Social Capital Really Capital? Review of Social Economy, 60(1), pp. 1-21.   

S a n d b e r g, William R. 1986. New Venture Performance: The Role of Strategy and Industry Structure. Lexington, MA: Lexington Books

S i e g e l, Robin, Eric S i e g e l, Ian C. M a c M i l l a n 1993. Characteristics Distinguishing High-Growth Ventures. Journal of Business Venturing, 8, pp. 169–180.

T s a i, Wenpin, Sumantra G h o s h a l 1998. Social Capital and Value Creation: The Role of Intrafirm Networks. Academy of Management Journal, 41(4), pp. 464-476.

W a l k e r, Gordon, Bruce K o g u t, Weijian S h a n 1997. Social Capital, Structural Holes and the Formation of an Industry Network. Organization Science: A Journal of the Institute of Management Sciences, 8(2), pp. 109-115.

W e l c h, Lawrence, Reijo L u o s t a r i n e n 1993. Inward–outward Connections in Internationalization. Journal of International Marketing, 1(1), pp. 44–56.

W i l l i a m s o n, Oliver E. 1994. Research Needs and Opportunities in Transaction Cost Economics. Journal of the Economics of Business, 1 (1), pp. 45–46.

W i l l i a m s o n, Oliver E. 1975. Markets and Hierarchies: Analysis and Antitrust Implications. New York: Free Press viidatud J o h a n s o n, Jan, Lars-Gunnar M a t t s o n 1987. Inter-organizational Relations in Industrial Systems: A Network Approach Compared with Transaction Cost Approach. International Studies of Management and Organization, 17 (1), 34–48. vahendusel

W o o l c o c k, Michael 1998. Social Capital and Economic Development: Toward a Theoretical Synthesis and Policy Framework. Theory and Society, 27, pp. 151-208.