Ühe pealiskaudse kriminaalartikli jälgedes

 

Põhiseadus sätestab, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Meedia võib osutuda süütuse presumptsiooni ehk Põhiseaduse rikkujaks.

Süütuse presumptsiooni rikutakse ka siis, kui sunnitakse süüdistatavat enne kohtupidamist avalikkuse ees oma süütust tõendama. Kui isik ei soovi meediaga suhelda, siis esitatakse ajakirjanduse ühepoolne seisukoht ikkagi.

Süütuse presumptsiooni põhimõttest lähtuvalt saab esitada küsimuse, millises uurimise etapis ja mil määral oleks õige avalikkust seaduserikkumisest teavitada, et isikutel, kelle tegude suhtes on uurimine algatatud, säiliks õigus heale nimele.

Samas ootab avalikkus nii ajakirjanduselt kui ka teistelt osapooltelt süütegude kiiret avalikustamist ja hukkamõistu.

Kolm aastat tagasi, 8. augustil 2001, ilmus Eesti Päevalehe politseileheküljel artikkel "Varguses osalemise kahtlus jättis konstaablid ametita", autoreiks Risto Berendson ja Jaan Olmaru.

Artiklit kirjutades on ajakirjanikud piirdunud kolme allikaga, need on toonane Valga politseiprefekt Aivar Otsalt ning ametist vabastatud ekskonstaablid Kimmo Birkavs ja Rannar Lepiste. Viimatimainitu ütleb küll vaid seda, et ta ei ütle ajakirjanikule mitte midagi.

Artiklist saame teada, et Tõrva politsei süüdistab endisi ametivendi metsavarguses osalemises ja selle varjamises. Noormehed sunniti vabatahtlikult töölt lahkuma seoses juhtkonna usalduse kaotamisega.

Birkavs seevastu väidab, et ta pole kõnealusest metsavargusest teadlik olnud. Inimesega, keda hiljem metsavarguse organiseerimises süüdistati, on ta vaid mõnikord üheskoos ujumas ja pidudel käinud.

Põhjuseks, miks teda töölt lahkuma sunniti, peab Birkavs pigem seda, et ta teadis ülemuste kohta liiga palju, Tõrva politsei aga sarnanevat maffiaga.

Hiljem sama juhtumit käsitlevaid kirjatükke ilmunud pole, ei Eesti Päevalehes ega ka kusagil mujal. Kas tööst ilma jäänud konstaablid olid tõepoolest süüdi või oli hoopis Tõrva politsei neid töölt lahkuma sundides korruptiivne, on lugejaile endiselt ebaselge.

Püüdsin välja selgitada, miks juhtumi käsitlemine pooleli jäi ning millest oli ajendatud selle esialgne käsitluselevõtt. Selleks pöördusin artikli ühe autori, Päevalehe ajakirjaniku Risto Berendsoni poole. Tema vastus oli lühike, alljärgnevalt tsiteerin seda täies ulatuses:

"Ausalt öeldes mäletan ma sellest loost ainult niipalju, et meie suvereporter Jaan Olmaru käis neid konstaableid kohapeal taga ajamas ja mina rääkisin prefekt Otsaltiga."

Kui esimene artikkel valmis, polnud niisiis ei autoreil ega ajalehel enam kavatsustki juhtumi edasist käiku vaadelda. Birkavsi ja Lepiste oli see artikkel aga juba kurikuulsaks teinud, samuti oli kirjatükk Tõrva politseile ning seeläbi ka kogu Eesti politseile tervikuna varju heitnud.

Asjaolusid lähemalt uurimata on raske väita, kas Lepiste edasine elukäik kiskus allamäge muuhulgas ka artiklis esitatud ning hiljem ümber lükkamata jäänud süüdistuste tõttu või oleks tema elu pärast politseist lahkuma sundimist niikuinii kiiva kiskunud.

Tõsiasi on aga see, et pärast politseist lahkumist on Lepistel kõigil järgnevatel aastatel olnud mitmeid karistusi väärtegude eest. Varem teda kordagi karistatud ei ole, nüüd aga "olevat alla käinud, teda olevat nähtud purjuspäi ringi liikumas". Andmed selle kohta pärinevad ühelt anonüümseks jäävalt Tallinna politseiametnikult, kes ametkondlikku arvutiregistrit uuris ning Lõuna Ringkonna Prokuratuuri vanemprokurörilt Küllike Taitsilt.

Birkavs töötab praegu väidetavalt kodunt ja Valgamaalt kaugel, nimelt "turvamehena mingil laeval", seda ütles samuti vanemprokurör Taits.

Artiklis käsitletud juhtumi kohta ütleb vanemprokurör Taits, et see liideti kokku veel mitme kriminaalasjaga, ühtekokku sai kokkuliidetud asju üheksa. Kõiki üheksat seob töölt lahkuma sunnitud konstaablite tuttav Tanel Kartau, keda on põgusalt ka Päevalehe eelnimetatud  artiklis mainitud. Uurimine kestab, kuid juba on kindel, et üks töölt vabastatud konstaablitest kohtu alla ei lähe, pole välistatud, et ka teine võib protsessist täiesti kõrvale jääda.

Vanemprokurör Taits leiab, et kui ajakirjandus on mingi protsessi jälgimist alustanud, siis tuleks tal seda lõpuni teha.

Ta ütleb: "Enamasti tõstab ajakirjandus kuriteo inimeste jaoks teravalt päevakorda, aga selleks ajaks, kui ükskord süüdi- või õigeksmõistev otsus tuleb, ei räägita sellest meedias enam midagi. Või räägitakse kusagil imepisikese teatena, mis silmagi ei hakka. Tulemus on see, et rahvale jääb mulje, otsekui õiguskaitseorganid ei teekski oma tööd, kuna nende töö lõpptulemust pole näha."

Niisiis, kui alustatud jälgimist lõpuni ei viida, siis kannatavad nii õiguskaitseorganite töötajad kui sündmusega seotud tavakodanikud, kelle suhtes avalikkusele ei saagi kunagi selgeks, kas nad siis ikkagi olid süüdi või osutusid süütult kahtlustatavateks.

 

 

Siinkohal on paras hetk veel märkida, et ajakirjanduses pole käsitletud ainsatki neist üheksast metsavargusest, millega Birkavsile ja Lepistele saatuslikuks saanud juhtum nüüd seotud on. Ka kõigi nende metsavarguste väidetavast initsiaatorist Tanel Kartaust on juttu vaid meie vaatluse all olevas Päevalehe artiklis.

Võib ju oletada, et niisugune asi nagu metsavargus on Eestis ehk sedavõrd tavaliseks muutunud, et ei osutu ajakirjanduse jaoks enam uudislikuks. Ja tavakodanik, kes kurjategijaks osutuda võib, on ka ehk juba täiesti igapäevane nähtus, vähemasti ajakirjanike arvates.

Seepärast vahest keskendusidki ajakirjanikud pigem politseinikele, kes ametist lahkuma sunniti ning seepeale oma endisi ülemusi mafiooslikkuses süüdistasid. See ehk näis vähemalt esialgu veel mõnevõrra uudislikumana. Õigupoolest jäi aga ka see käsitelu pealiskaudseks, piirdudes kahtluste tõstatamisega, kuigi teema oleks väärinud põhjalikumat analüüsi.

Räägib vanemprokurör Taits: "Selles osas ei ütle ma midagi, et need poisid lahti lasti. See oli õigustatud, nad olid küll väga noored, aga samal ajal ikkagi politseinikud.

Kui oled politseinik, siis pead iseendale tunnistama, et ei saa enam elada täpselt seda elu, mida siiani elasid, ega suhelda kõigi nendega, kellega siiani suhtlesid, olgu tegemist lapsepõlvesõbra, koolivenna või mängukaaslasega. Peab piirid tõmbama. Mitte ainult sellepärast, et võid sattuda kuhugi, kus toimuvad ebaseaduslikud asjad, vaid ka sellepärast, et oled rahva jaoks õiguse eest seismise sümbol ega tohi endast isegi kogemata valemuljet jätta.

Politsei reageeris tegelikult õigesti, poistest ei saa õigeid politseinikuid, kui nad ei tunneta piiri. Artikkel heitis politseile varju, otsekui oleks politsei ise korrumpeerunud. Tegelikult oli politsei oma ridade puhtust hoides ehk liigagi range."

Anonüümne Tallinna politseiametnik aga soovis teada, kas politseinike puhul süütuse presumptsioon ei rakendugi, kas nemad on juba kahtluse korral nii ajakirjanduse kui ametivendade silmis koheselt süüdi. Tema ei pidanud seisukohta, mille kohaselt politseinikul kahtlastele isikutele käeandminegi keelatud on, juba kas või sellepärastki arukaks, sest suhtlemisest hoidumine muudab politseiniku eluvõõraks.

Analüüsiks ja huvitavaks artikliks olnuks seega ainest ka teistsuguse lähenemise korral piisavalt palju. Teistsuguse lähenemise korral oleks ehk olnud ka võimalik teema ainsa artikliga ammendada, kui selle juurde hiljem enam tagasi pöörduda ei soovitud.

 

Kõnealune artikkel on näide meediavõimu kuritarvitamisest avaliku arvamuse mõjutamisel.

Avalikkuse põhjendamatu negatiivse tähelepanu alla on taas sattunud isegi mitte süüdistatavad, vaid kahtlustatavad, kellele süüdistust kuriteokoosseisu puudumise tõttu tõenäoliselt ei esitatagi.

Kaasust ei ole menetluse jätkudes edasi jälgitud, analüüsist rääkimata. Võimalikku korruptsiooni pole käsitletud uurivalt, on vaid edastatud Tõrva politsei kui organisatsiooni ja endiste politseinike kui isikute vastastikused süüdistused.

Kuna nii teksti alguses kui lõpus, nii esimese kui viimasena on sõna antud politseile kui organisatsioonile, siis jääb nende seisukoht ekskonstaablite võimalikust süüdiolemisest rohkem kõlama kui meeste katsed ennast kaitsta. Politsei kui organisatsiooni seisukohta toetab ka ajakirjaniku sõnavalik. Näide sellest: politseinikud pääsesid esialgu karistuseta.

Seega on ajakirjandus avalikkuse silmis taas kord kahtlustatava juba eeluurimise faasis süüdlaseks muutnud, ootamata ära kohtu otsust.