|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Sissejuhatus
Eestis on perepoliitikaga tegeletud juba eelmise sajandi keskpaigast. Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest kuni praeguseni on perepoliitika pidevalt avalikkuse erilise tähelepanu all olnud. Arutlemist on leidnud paljud probleemid - madal iive, lastega noorte perede vaesus, meeste ja naiste võrdõiguslikkus, töö- ja pereelu ühildamine, laste väärtustamine – ning mitmed nendest probleemidest on omavahel põimunud.
1999.aastal viidi läbi uurimus noorte ootuste kohta riigi perepoliitika suhtes (Kandla jt 2000), millest selgus, et 50% vastanutest soovib riigi poolt vähemalt keskmise toimetuleku kindlustamist lastega peredele. Praegused pere-, lapse- ja muud sotsiaalsed toetused pere keskmist toimetoimetulekut aga ei taga. Samuti tõestab Kavandatava sündimuskäitumise uuring Eestis (Ainsaar, Tiit 2001) veelkord majanduslike motiivide olulisust sündimuskäitumisel, kusjuures see väljendus peamiselt laste sünni edasilükkamises. Mitmeid aastaid on üldsus läbi meedia avaldanud valitsusele survet parandamaks lastega perede toimetulekut ning julgustamaks laste sünnitamist kas siis toetuste suurendamise, teenuste mitmekesistamise või muude meetodite abil.
2003. aasta 10. detsembril võttis Eesti Vabariigi Riigikogu vastu Vanemahüvitise seaduse, millele eelnes samuti aktiivne diskussioon nii kodanike, kultuuri ja avaliku elu tegelaste kui poliitikute poolt (www.riigiteataja.ee 03.01.2004). Eelkõige vaieldi seaduse eesmärkide, hüvitise suuruse ja selle maksmise aluste, kui ka hüvitise tingimuste, kestuse, paindlikkuse ning soolise suunitluse üle. Antud artiklis on võrdluseks ära toodud ka lisaks Eestile Rootsi, Prantsusmaa ja Saksamaa vanemahüvitise süsteemid, sest kõik need riigid on erineva kultuuritausta ja ajalooga ning esindavad erinevaid perepoliitika mudeleid.
Eelmise aasta oktoobris kogunes Eesti Lapse Eest (ELE) liikumise eestvedamisel Vanemahüvitise seaduse eelnõu ümarlaud, kus arutati seaduse dimensioone ja tehti nende muutmiseks parandusettepanekud Riigikogu Sotsiaalkomisjonile esitamiseks (www.raamatupidaja.ee 10.01.2004). Sellegipoolest ei leidnud parandusettepanekud ootuspärast kasutamist. Kõike eelnevat arvesse võttes kerkis esile küsimus, kas jõustunud Vanemahüvitise seadus on pelgalt poliitiline tulem või peegeldab see reaalseid rahva soove ja vajadusi. Seda on oluline teada, kuna sellest sõltub seaduse parandamise ja täiustamise vajalikkus. Selleks, et leida eelolevale küsimusele vastus, viis artikli autor oma bakalaureusetöö raames läbi uurimuse rahva eelistuste kohta Vanemahüvitise seaduse põhimõtete osas seadust ettevalmistavas perioodis. Rahva eelistuste kohta aitasid järeldusi teha 2003. aasta jooksul ilmunud Postimees online artiklid vanemahüvitise seaduse kohta ning nendele jäetud kommentaarid.
Valimisse said välja valitud 22 artiklit, kuna need tegelesid sisuliselt ainult vanemapuhkuse temaatikaga. Valimi artiklitel on kaks ülesannet, ühelt poolt on nad abivahendid, mis on inimesed kommenteerima meelitanud. Teisalt aga sisaldavad kirjutised poliitikute ja teiste ühiskonnas aktiivsete inimeste mõtteid ning seega on nende arvamus sama tähtis kui kommenteerijate oma, mistõttu analüüsitakse nii artikleid kui kommentaare. Valimi moodustanud 22 valitud artiklile oli jäetud 740 kommentaari. Järgnevalt tulevad esitamisele eelpool mainitud pilootuurimuse tulemused, mis annavad ülevaate Eesti kodanike erinevatest arvamustest seoses Vanemahüvitise seaduse dimensioonidega ning on eelkõige pinnaseks, millelt püstitada järgnevate samateemaliste uuringute hüpoteese.
Kas vanemahüvitise seaduse eesmärgid vastavad rahva soovidele?
Kommentaaridest selgub, et väga tähtis seaduse puhul on see, et lapse sündimisel säiliks pere elatustase. Kuna Vanemahüvitise seaduse üheks eesmärgiks ongi hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu, siis ühtivad seaduse ja mitmete kommentaatorite arvamused (www.riigiteataja.ee 03.01.2004). Kommenteerijad näivad oma soovidega viitavat Rootsi vanemapuhkusele, mille sidumine palgaga ärgitab naisi enne lapse sünnitamist töötama, eesmärgiga olla edukas, saamaks rohkem toetust vanemapuhkuse ajal ning kasvatades niiviisi naiste majanduslikku iseseisvust ja pere heaolu (Haas&Hwang 1999). Teiseks seaduse eesmärgiks on lapsevanemate töö- ja pereelu ühildamine.
Samas valitseb rahva ja ühiskonnategelaste (E.-M. Tiit, J. Laur) hulgas mure Eesti rahvuse säilimisest. Kuigi paljudes kommentaarides räägitakse iibe tõstmisest, tehakse seda negatiivsel toonil, sest ei usuta, et plaanitav seadus sündimust mõjutab. Tuuakse välja tõsiasi, et iibe suurenemine algab alles siis, kui igas peres on kolm last. See aspekt langeb ühte Prantsusmaa vanemahüvitise eesmärgiga, milleks on sündivuse suurendamine, pannes rõhu rahalistele toetustele, eriti kolmanda lapse puhul ning olles sihitud nii töötavatele kui ka kaua aega tööta olnud naistele (Fagnani 1999). Kui aga hüvitis on seotud palgaga, siis töötavad noored naised kauem, et saada suuremat hüvitist ning esimese lapse sünnitusiga kasvab (Saks 2003). See võib viia tulemuseni, kus ema vanus on kolmanda lapse sünnitamise ajaks juba liiga kõrge.
Ka Paul-Eerik Rummo (2003) arvab oma artiklis, et ainult ühe lapse või ajaliselt hajutatud laste sündimine ei kindlusta rahvastiku taastootmist ning selle pärast pooldab ta esimese lapse eelse palgatulu alusel makstavat hüvitist ka neile lastele, kes sünnivad perre kahe ja poole aasta jooksul peale eelmist. Rootsis saavad toetust need vanemad, kellel on eelmise lapse sünnist möödunud vähem kui 30 kuud (Haas&Hwang 1999). Siiski tuuakse kommenteerijate seast sellele vastuväide, et tihti imetatakse last tema tervise huvides isegi kaks aastat, mistõttu järgmise lapse ilmaletoomine 2,5 aasta tagant ei ole võimalik, kuna imetamise ajal naine ei rasestu. Ka ELE liikumine teeb ettepaneku pikendada järjestikuste laste sünni puhul hüvitise taotlemise aega kolmele aastale (www.eleliikumine.ee 26.04.2004).
Samuti ütleb Rummo (2003) artiklis selgesõnaliselt, et kavandatava vanemahüvitise konkreetseks eesmärgiks on lapsevanemate pere- ja tööelu paremaks ühitamiseks võimaluste loomine ning „üldisemaks eesmärgiks soodsa keskkonna kujundamine iibetõusuks“. Lisades nendele eesmärkidele veel seaduses oleva punkti laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu kohta, võiks öelda, et pere- ja töö ühitamine ning lapsekasvatamise hüvitamine peaksid olema need meetmed, mis soodustaksid iibe tõusu. Mitmed kommenteerijad aga päris nii ei arva, nende arvates on tähtsam ligineda perepoliitikale süsteemselt, tõsta lastetoetusi ning sisse viia muud lastele suunatud soodustused. Ette heidetakse ka seda, et toetus peaks olema suunatud lapsevanema asemel lapsele ning nenditakse, et lapsed pole Eesti ühiskonnas väärtustatud. Samuti soovitakse muudatusi tööseadustes, et noorte naiste olukord tööturul pere loomise tõttu ei halveneks.
Vanemahüvitise seaduse järgi saavad toetust kõik alla aasta vanuste laste emad, olenemata sellest, kas nad eelnevalt töötasid või õppisid. Seaduse ettevalmistavas perioodis oli aga võimalus, et hüvitist hakkavad saama ainult need emad, kelle laps sünnib alates 1. jaanuarist 2004. Seda otsust põhjendati rahapuudusega ning kommentaatorid avaldasid sellise seaduseelnõu arengu peale väga suurt pahameelt. Siiski seda tingimust seaduses ei sätestatud, kuid pole täpselt teada, kas seadust muudeti rahva survel või oli see poliitiliste jõudude läbirääkimise küsimus.
Kartuses, et seadus ärgitab sünnitama toimetulematuid inimesi, tehti mitmeid ettepanekuid, kuidas hüvitise maksmist reguleerida. Leiti, et vajalik oleks maksta ainult nendele vanematele toetust, kes on enne töötanud, õppinud või on end töötuna registreerinud. Kommenteerijate ettepanekud ühtivad Rootsi vanemapuhkuse süsteemiga, kus toetust saab nii täis-, poole- kui veerandkohaga töötamise baasil ning ainult siis, kui töötatud on eelnevalt 270 päeva (Haas&Hwang 1999).
Eesti seaduse järgi kestab vanemahüvitis kokku 12 kuud. Rootsis makstakse samuti mõlema vanema peale kokku 13 kuud hüvitist, kuid siiski on peale antud perioodi lõppemist vanematel õigus veel kolmele puhkusekuule, mida küll tasustatakse natuke madalamalt kui alalist vanemapuhkust (Haas&Hwang 1999). Huvitav on tõik, et kuigi kommentaatorid terve seaduseelnõu protsessi ajal kirjutasid, et sellise kestuse juures seadusele seatud eesmärgid ei täitu, ei pööratud poliitikute poolt sellele väitele tähelepanu. Mitte üheski valimis olevas artiklis pole hüvitise maksmise perioodi pikkuse kohta sõnakestki kirjutatud. Fakt on see, et üheaastaseid lapsi Eestis lasteaedadesse ei võeta, mistõttu ei saa vanem ka peale hüvitise maksmise lõppemist tööle minna ning elatustase ikkagi langeb märkimisväärselt. Pakutakse välja, et toetuse maksmise aeg võiks olla kolm aastat. Sellise pikkusega vanemapuhkust toetavad Saksamaa ja Prantsusmaa näited, kus peale raseduspuhkust saab toetust kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni (Pettinger 1999; Fagnani 1999). Kõige tõsisemalt võetav näide rahva ja organisatsioonide arvamusest oli ELE liikumine, mis tegi soovitusi tuginedes teaduslikele uuringutele. Lisaks ELE liikumisele arvavad ka antud kirjutise autor, lastearst Adik Levin (2003) ja kommentaatorid, et lapse arengule on kõige tähtsamad esimesed emaga veedetud aastad ning vale on riigi poolt õhutada emasid tööle asuma kõigest aastase lapse kõrvalt. Niisiis teeb ELE ettepaneku pikendada hüvitise maksmist poole aasta võrra, sest siis vähemalt on laps sõimeealine (www.eleliikumine.ee 26.04.2004).
Kuni 22. aprillil ilmunud artikli „Avalik pöördumine soovitab vanemapalka“ ilmumiseni rääkis üldsus emale suunatud palgast. 200 allkirjaga pöördumine põhjendab vanemapalga ettepanekut Euroopa Liidu seadustega naiste ja meeste võrdõiguslikkuse kohta. Ka Euroopa Liidu direktiiv vanemapuhkuse kohta 96/34/EC annab isadele võõrandamatu õiguse puhkusele lapse eest hoolitsemiseks, samuti lähtub meestele lapsepuhkuse andmine tööhõive ja sotsiaalpoliitika ministrite 2000. aasta 29. juuni resolutsioonist (Lõhmus 2003). Kommentaatorid tervitavad vanemapalga ideed ning mõistavad, et siis on võimalik lapsevanematel teha ise valik, kes lapsega koju jääb. Vaatamata võrdõiguslikkuse nõuetele ning valikutele seoses vanemapalgaga arvavad osad kommenteerijad, et isad ei tohiks hüvitist saada, väljaarvatud erandjuhtudel, kuna nad ei saa imetada ning neil on teistsugune roll lapse kasvatuses kui emal.
Rootsis, Prantsusmaal, Kreekas, Suurbritannias ja Saksamaal on võimalik puhkust saada mõlemal lapsevanemal. Mõnedes riikides antakse vanemapuhkust individuaalsel tasandil, mis tähendab, et puhkus on mõeldud kas ainult ühele vanemale või on mõlemale vanemale eraldatud kindel aeg puhkust, mida ei saa teisele üle kanda.
Kuni 14. oktoobrini 2003 polnud selge, kas ja kui pikaks perioodiks saab isa puhkust võtta, kuid siis ilmus artikkel „Isadele vanemapalk alles pool aastat pärast lapse sündi“(www.postimees.ee 15.03.2004). Praegu on seega Eesti vanemahüvitise seadus segu kahest tasandist – esimesed kuus kuud on individuaalselt emadele mõeldud, ülejäänud aja jaoks kehtib pere valik. Ka Rootsi vanemapuhkuse süsteem kombineerib peretasandit individuaalse ülekandmatu puhkusega, mis peaks julgustama mehi võtma vanemapuhkust. Sealjuures toimivad nii pere- kui individuaalne tasand ainult juhul, kui individuaalse osa puhkusest võtab ainult mees, sest vastasel juhul kehtib ainult pere otsustusõigus (Haas&Hwang 1999 ). Kuigi artiklis on märgitud, et vastav otsus võeti vastu arvestades lapse huve ja tervist ning inimestele paistab selline otsus sobivat, eirab vastav meede meeste ja naiste võrdõiguslikkust.
Siiski tuleb silmas pidada asjaolu, et Eesti lubab sarnaselt Prantsusmaale vanemahüvitise saamise ajal tööd teha ning see meede toetab pere- ja tööelu ühitamist (Fagnani 1999; Rummo 2003; Ellendi 2003). Kuigi Prantsusmaal võib töötada ainult osaajaga, võib Eestis minna ka täistööle, kuid kui vanema teenitav summa ületab 2200 krooni, hakkab ka hüvitise suurus vähenema (Pall 2004). Selle meetme juures on jällegi õigustatud lastearstide ja ELE liikumise alla koondunud lastega seotud organisatsiooni mure lapse tervise pärast, sest nagu selgub, võivad tegelikult mõlemad vanemad ühel ajal töötada ka vanemapuhkuse ajal ning selle all kannatab kindlasti laps.
Seoses hüvitise maksmise alustega jagunevad kommentaatorid kui ka valimis olevate artiklite autorid kaheks erinevaks leeriks. Paljud kommenteerijad peavad sissetulekute järgi arvestatavat hüvitist õigeks. Peamiseks põhjenduseks, miks palga alusel makstav hüvitis on hea, toodi rahva poolt seda, et paljud noored pered ei saa iseseisva elu alustamiseks võetud kohustuste tõttu endale järeltulijaid lubada. Samuti seostati hüvitise suurus pingutustega kõrge hariduse ja hea karjääriga ning arvati, et kui inimene on maksnud riigikassasse enam sotsiaalmaksu, on ta õigustatud ka rohkem hüvitist saama. Veel märgiti, et siis ei hakka halvasti toime tulevad inimesed raha nimel sünnitama. Eesti Vanemahüvitise seadus on sarnane Rootsi vanemahüvitisele, mida makstakse 80% vanema eelnevast töötasust ning ka seal on kehtestatud toetuse ülempiir (Hwang&Haas 1999).
Võrdsust pooldavaid kodanikke oli kõige rohkem ning neile võiks sümpatiseerida Prantsusmaa ja Saksamaa ühtlase maksemääraga süsteem. Kahe riigi erinevusteks on see, et Saksamaal makstakse toetust madalapalgalistele ning Prantsusmaal sõltub hüvitise määr töötatud tundidest (Pettinger 1999; Fagnani 1999). Võrdsuse põhimõtte poolt on rahvas välja toonud mitmeid tegureid. Esiteks see, et kõik lapsed on väärtuslikud ning kuna räägiti palgast, siis laste kasvatamine on ühesugune töö. Kõnnussaar (2003) toob välja märkuse, et kui kohe poleks hakatud rääkima emapalgast, vaid näiteks „sünnitusjärgse puhkuse hüvitise pikendamise seadusest“, siis poleks arutelu nii teravaks läinud. Nii Saks (2003) kui kommentaatorid väidavad ka seda, et kuna hüvitise maksmiseks saadav raha tuleneb riigieelarvest, siis ei tohiks seda ka sissetuleku põhimõttel kasutada. Lisaks on madalamate palkadega inimesed need, kelle poolt tuleb suurem osa makse, sest neid on enamus. Ka ei saa mitmed kommentaatorid aru, miks peaks maksma suuremat toetust nendele inimestele, kellel juba on olemas võimalused lapse kasvatamiseks. Üheks väiteks on veel tõsiasi, et Eesti ühiskonnas on paljud kõrget haridust ja rasket tööd nõudvad ametid, nagu õpetajad, arstid, õed, kultuuri- ja sotsiaaltöötajad jne, keda on alla nende võimete tasustatud, mistõttu oleks sissetulekute põhjal arvestamine nende suhtes ebaõiglane. Arvatakse, et miinimum- või keskmise palga suuruse toetuse maksmisel ei hakata ka petuskeeme välja mõtlema, millega saaks riigilt rohkem hüvitist. ELE liikumine teeb ettepaneku maksta hüvitist arvestades pere liikmete arvukust ehk kõige rohkem kolmekordse alampalga suuruses ning antud kirjutise autor arvamus ühtib selle ettepanekuga (Maran 2003). Nagu ELE pöördumine ja mõned kommenteerijad juba märkisid, oleks iibe kasvuks vaja peredesse kolmandate ja neljandate laste sündi, praegusel kujul mõjutab Vanemahüvitise seadus pigem esimeste ja teiste laste ilmaletulekut. Kui aga ELE idee kohaselt maksta peredele toetust vastavalt laste arvule - iga järgmine laps saab rohkem toetust - siis võiks kasutegur iibe tõstmise koha pealt suurem olla. Praeguseks on juba ilmunud esimesed tulemused keskmise väljamakstava summa kohta. Katre Palli (2004) andmetel oli seisuga 8. märts 2004 keskmine veebruaris välja makstav summa 4500 krooni. Teada on ka see, et „pisut rohkem kui kolmandikule saajatest määrati vanemahüvitis alammääras, 20%-le alampalga ulatuses ning maksimumhüvitise saajaid oli 3,8% (Pall 2004). Kuigi nende arvude puhul ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, näitavad need siiski seda, et enamus sünnitajaid on üliõpilased ja mitte töötavad, miinimum- ja keskmist palka teenivad emad ning keskmine palk sobiks toetuse ülemmääraks. Siis saaks vähestele kõrgepalgalistele emadele minevat suurt rahasummat rakendada näiteks lastetoetuste suurendamiseks, lastega tegelevate organisatsioonide toetamiseks või lastele mõeldud soodustuste pakkumiseks.
Nii kommentaatorid, poliitikud kui valimis olevate artiklite autorid muretsevad selle pärast, kust leiab riik raha maksta vanemapuhkuse toetusi. Kuna riigil on vaja kuskilt hüvitiste maksmiseks raha koguda, siis on vanemapuhkus maksustatud. Samuti pakuvad kodanikud oma poolt välja näiteks lastetusmaksu ja astmelise tulumaksu. Veel peetakse hüvitise maksmise asemel asjakohaseks hoopis pankadel anda peredele laenupuhkust, -soodustusi ja –garantiisid.
Väga paljud kommenteerijad kõnelesid sellest, et vanemahüvitise seadus on populism, valimislubadus, ühe erakonna soovide läbisurumine ning kõigest linnukese tegemine koalitsioonileppes, kuid selle kirjutise autor on sunnitud nõustuma nende kodanikega, kelle arvates pole vanemahüvitise seadus läbimõeldud ja oma eesmärkide täitmisel efektiivne. Seda väidet põhjendavad ELE liikumise, rahva ja ühiskonnategelaste arvamuste mittearvestamine seaduse ettevalmistamisel. Kuna valitsus pole mõelnud laste- ja peretoetuste suurendamisele, lastele soodustuste sisseviimisele, hariduse-, töö-, eluaseme-, majandus- ja kultuuripoliitikate täiendamisele, ei saa ka üks perepoliitika meede, mida vanemahüvitis on, aidata suurendada iivet, ühildada töö- ega pereelu ning katta lapse kasvatamiseks vajalikke kulusid.
Ainsaar M., Tiit E.-M. (2001). Kavandatav sündimuskäitumine Eestis. Elutingimused Eestis viis aastat hiljem./ Kutsar D. (toim.) NORBALT II. Rakenduslike Sotsiaaluuringute Instituut FAFO, Tartu Ülikool, Tartu Ülikooli Kirjastus: 35-66
Ellendi K. (2003) http://www.hot.ee/suurpere2/vanemapalk.htm 05.01.2004
Fagnani J. (1999). Parental leave in France. Parental Leave: Progress or Pitfall?/ Moss P., Deven F. (toim.) The Hague/Brussels, NIDI/CBGS Publications, vol.35: 69-84
Haas L., Hwang P. (1999). Parental leave in Sweden. Parental Leave: Progress or Pitfall?/ Moss P., Deven F. (toim.). The Hague/Brussels, NIDI/CBGS Publications, vol.35: 45- 68
Kandla K., Ainsaar M., Oras K. (2000). Mida ootab noor pere riigi perepoliitikalt? Laste- ja perepoliitika Eestis ja Euroopas./ Ainsaar M. (toim.). Rahvastikuministri büroo, Tartu:134-152
Kõnnussaar T. (2003). Vanemahüvitis: võrdne või palga järgi? 12.11.2003 www.postimees.ee 15.03.2004
Levin A. (2003). Emapalk – mõtleme veel! 08.08.2003 www.postimees.ee 15.03.2004
Lõhmus A. (2003).Isad võivad saada «13. kuu emapalga» 15.05.2003 www.postimees.ee 15.03.2004
Maran M. (2003). Valitsus ignoreerib kodanikualgatust. www.postimees.ee 26.04.2004
Pall K. (2004). Vanemahüvitis aitab ühitada tööd ja pereelu. Sotsiaaltöö nr 2.
Sotsiaalministeerium, Tallinn: 11-12
Pettinger R. (1999). Parental leave in Germany. Parental Leave: Progress or Pitfall?/ Moss P., Deven F. (toim.). The Hague/Brussels, NIDI/CBGS Publications, vol.35: 123-154
Rummo P-E. (2003). Vanemahüvitis tuleb. 22.07.2003 www.postimees.ee 15.03.2004
Saks K. (2003) Debatt - Vanemahüvitis, palgast sõltuv või kõigile võrdne. www.raamatupidaja.ee 09.01.2004
ELE liikumine http://www.eleliikumine.ee/ 26.04.2004
Isadele vanemapalk alles pool aastat pärast lapse sündi. 14.10.2003 www.postimees.ee15.03.2004
Vanemahüvitise seaduse eelnõu ümarlaua pöördumine www.raamatupidaja.ee 10.01.2004
Vanemahüvitise seadus www.riigiteataja.ee 03.01.2004