Ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus ei ole identsed mõisted. Demokraatlike põhiväärtuste hulka kuulub aga eeskätt sõnavabadus. Võib tunduda paradoksaalsena, aga tänapäeval, kus ajakirjandus koondub üha väiksema arvu inimeste kontrolli alla (omandi kontsentratsioon), tuleb sõnavabaduse huvides ajakirjandusvabadust pigem piirata. Põhjus on lihtne: tööstusharu, mille esmane eesmärk on teenida kasumit, lähtub eeskätt turuväärtustest.  Seda tõsiasja illustreerib eesti ajakirjanduse lähiajalugu: 1990ndatel lõpetasid Eesti meediafirmad rahapõletamise perioodi ja on sellest ajast alates tootmist optimeerinud, otsinud uusi turunišše ja – raporteerinud kasumite kasvust ja (mõned: Epl, Kanal 2) kahjumi vähenemisest.

Kui ajakirjandus samas deklareerib muid eesmärke peale kasumi teenimise, siis on oluline küsida: mis on need mõjufaktorid, mis reaalselt motiveerivad ajakirjandusorganisatsioone lisaks turunduslikele eesmärkidele investeerima ka informatsiooni kvaliteeti (faktiline, täpne, igakülgne, mitmekesine, õiglane- vt. McQuail, 2000: 155-157) isiklike õiguste kaitsmisesse (reputatsioon, privaatsus, õiglane kohtumõistmine) ja sõnavabadusse (õigus olla kuuldud/nähtud, õigus saada vajalikku teavet, õigus teabest keelduda). Juhul kui motivatsioonifaktorid ühiskonnas tegelikult toimivad vähe või ei toimi üldse, on põhjust kahtlustada, et ajakirjanduse võim ja vastutus ei ole tegelikult tasakaalus.

Teisisõnu: tegemist on analoogiliselt kompleksse probleemiga nagu seda on looduses näiteks rohusööjate geneetilise tugevuse säilitamine: toit, ränne, kiskjad – kõigil on oma roll nõrkade väljapraakimisel.

 

Esmane võimalik motivatsioonifaktor peaks olema konkurents. Nn. perfektne konkurentsisituatsioon (palju firmasid konkureerimas identses turusegmendis, uue firma turule sisenemisbarjäär on praktiliselt olematu) on utoopia, mida kasutataksegi vaid teiste turusituatsioonide hindamiseks Reaalselt on meediaturud pigem oligopoolsed: turul tegutseb suhteliselt vähe firmasid, kes püüavad hõlmata võimalikult erinevaid turunišše (Litman 1988: 5, 10). Samas tuleb kontsentratsiooni regulatiivsesse piiramisse suhtuda mõistlikult. Eestikeelne meediaturg on sedavõrd väike, et kõrge ajakirjanduse kontsentratsioon on olemuslik: palju vaeseid konkureerivaid ajakirjandusettevõtteid ei suudaks investeerida piisavalt, et toimida kaasaegse ühiskonna nõuetele vastava teabetootjana. Suured korporatsioonid on ka majanduslikult vähem haavatavamad, saavad põhimõtteliselt investeerida ka vähemkasumlikesse toodetesse ja kvaliteeti. Teisalt: mis aga sunnib neid seda tegema kui otsene konkurest on peaaegu olematu?

Nn. ökoloogilise tasakaalu aspektist konkurents ei ole eestikeelse meedia puhul eriti efektiivne (eelpoolnimetatud väärtuste arvestamist sundiv) motivatsioonifaktor.

 

Teiseks motivatsioonifaktoriks on regulatsioon: seadusandlus ja meedia eneseregulatsioon. Euroopa sõjajärgne suundumus on, et lahendusena on nähtud eeskätt seda, et meedia vabatahtlikult aktsepteerib sotsiaalset vastutust ja aruandekohustuslikkust. (accountability) Teisisõnu: eetikakoodeksid ja meedianõukogud peaks tagama selle, et lisaks kommertshuvidele teenib meedia ka avalikku huvi. Näiteks prantsuse emeriitprofessor Claude Jean Bertrand on  1980ndatel nimetanud kõikvõimalikke meedianõukogusid kvaliteedikontrolli süsteemiks. Samas nenditakse, et eneseregulatsioonisüsteemi olemasolu iseenesest ei välista võimalust, et see toimib vaid kui PR funktsioon ja kuni avalikkus ei õienda ning pole ohtu, et võetaks vastu mõni karm seadus, ei toimi süsteem kvaliteedikontrollina (Sanders, 2003: 30).

 

Kolmandaks, seadusandlusest ei piisa. “Magava seaduse” üks ilmekaim näide on eesti reklaamiseadus. TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna tudengid esitlevad aastaid meedia regulatsiooni kursuse raamides kaasusi, kus võiks tuvastada reklaamiseaduse või reklaami puudutavate muude seaduste (sh. näit. ringhäälinguseadus, jm.)ühe või teiste nõude rikkumisi. Sääraseid kaasusi leida on olnud lihtne, eriti eksimist nõude vastu, et reklaam peab olema selgelt eristatav. Samuti on isiklike õiguste kaitsega. Seadused võivad defineerida isiku maine kahjustamise teatud tingimustel õigusvastaseks, probleem on aga see, et näiteks maine kahjustamist pole mõtet kohtusse anda, sest see läheb kokkuvõttes üle jõu kalliks.

Vale, ebatäieliku ja eksitava teabe levimine massimeedias ühelt poolt koormab ja risustab meie teabekeskkonda. Lisaks sellele võib aga ebaõige või ühekülgne teave ja ebakohased hinnangud kahjustada inimeste elu: tekitada emotsionaalset distressi, kahjustada ulatuslikult inimese konkureerimisvõimalusi tööturul või põhjustada muid raskestimõõdetavaid kannatusi. Siit tulenevalt: ajakirjandus vajab kohtupraktikat, kus moraalse kompensatsiooni määrad (juhul kui kohtus leiab kahju tekitamine kinnitust) tõepoolest isikule tema kannatusi hüvitaks. Samavõrd oluline on aga kahju kompensatsiooni teine aspekt: see kvaliteedikontrolli võimalus on üks väheseid, mis mõjutab otseselt omaniku rahakotti ja seega võiks just ajakirjandusorganisatsiooni omanikku sundida investeerima kvaliteeti. Samas ei tohi kahjutasud olla kellelegi rikastumise või teisalt, kahjutasu ei tohi olla meediaorganisatsiooni pankrotti ajamise vahend.

 

Neljas oluline kvaliteedi kontrolli hoob on aus, sõltumatu ja analüütiline meediakriitika, kusjuures seesugune kriitika, mis muudab meediaorganisatsioonide tegevuse läbipaistvamaks. USAs ja nüüd ka Taani päevaleht (Politiken) on sisse seadnud majasisese nn. ombudsmani staatuse. Üldjoontes peaks sellise ombudsmani tööleping tagama sõltumatuse omanikest ja peatoimetajast. Ombudsmanile peaks olema reserveeritud väljaandes ruum kriitiliste sõnavõttude tarvis (mis eeskätt puudutavad seda konkreetset ajalehte ja toimetust). Ombudsman tegeleb ka inimeste ja ajakirjanike vaheliste lahkarvamustega, tal peaks olema õigus intervjueerida ajakirjanikke sõltumatult ajakirjanike tööandjast.

Seega, kvaliteedi tagamiseks peaks süsteem olema läbipaistev. Eeskätt järjest suurema kontsentratsiooni tingimustes, kus ajakirjandusorganisatsioon id muutuvad enam ja enam multifunktsionaalseteks hiigelkorporatsioonideks, mille puhul on praktiliselt võimatu formaalseid tunnuseid järgides eristada, “kelle käes on peamised majandushoovad”. Meediaorganisatsioonide tänase läbipaistmatuse probleem ei ole omane mitte üksnes Eestile. Austraalia uurija Ian Richards väidab, et (2004:122) “Austraalia meedia organisatsioonid on tuntuks saanud sellega, et nõuavad vastutustundlikkust ja läbipaistvust teistelt, olemata sedasama ise.”

 

Viies faktor on ajakirjanike sõltumatus ka tööandjast, mida üldiselt Põhja-Euroopas tagavad tugevad ametiühingud. Eesti puhul lisab selle faktori tähtsusele kaalu ka see, et väike ja kontsentreerunud turg tähendab piiratud tööturgu. Ebalojaalsus tööandjale tähendab praktikas seda, et ajakirjaniku edasised töövõimalused on kas näiteks PR sektoris või vähestes korporatsioonivälistes meediakanalites (nt. sõltumatud teletootjad). Kohaliku meedia puhul on valikud veelgi piiratumad.

 

 

Väidan, et ajakirjanduse võimu ja vastutuse tasakaalu tekitamiseks on vajalik kõigi viie faktori koostoimimine selliselt, et süsteem ise oleks huvitatud investeeringutest teabekvaliteeti. Kuna Eestis praktiliselt puudub mõistlike moraalsete kahjukompensatsioonide väljamõistmise praktika (mille tulemusena ei tasu eriti ka isiklikke õigusi kohtu abil kaitsta); meediaorganisatsioone, omandisuhteid ja sisu puudutav meediakriitika on juhuslik ning ajakirjanike ametiühing on mitmetel põhjustel nõrk, siis tegelikult nn ökoloogilise tasakaalu süsteem ei toimi.

Loomulikult toimib iga ajakirjanduses töötava inimese isiklikel moraalsetel valikutel põhinev

 

Eelpoolesitatud väide, et sõnavabaduse tagamiseks on vajalik ajakirjandusvabaduse piiramine, saab mõistetavamaks just “ökoloogilise tasaalu” aspektist. Teisisõnu: näha vaid ajakirjandusvabaduses garantiid demokraatlikule ühiskonnale vajaliku teabelevi garantiina oleks  võrreldav sellega kui kiskjaid nähakse vaid rohusööjate hävitajana.

 

Kasutatud kirjandus:

 

Litman, Barry (1988) Microeconomic Foundations, Press Concentration and Monopoly. New Perspectives on Newspaper Ownership and Operation (Picard R, McCombs M, Winter J, Lacy, S. toim.), Ablex Publishing Corporation, Norwood, New Jersey

McQuail, Denis (2000) Massikommunikatsiooni teooria, Tartu Ülikooli Kirjastus

Sanders, Karen (2003) Ethics and Journalism, Sage Publications, London, Thousand Oaks, New Delhi

Richards, Ian (2004) Stakeholders Versus Shareholders: Journalism, Business and Ethics, Journal of Mass Media Ethics, Lawrence Erlbaum Associates Publishers, Mahwah, New Jersey, London, Vol. 19, Number 2