1.   Teoreetiline alus

Poliitika kujundamise protsessi iseloomustamine, isegi kirjeldamine on äärmiselt keeruline ülesanne, sest tegemist on alati protsessiga, mida kujundavad erinevad osalejad vastavalt oma hetkevajadustele ja hetkeolukorrale. Lisaks “osaleb “ poliitika kujundamise protsessis ka kultuuritüüp laiemalt – seda nii poliitilise kultuurina, üldiste tavade jms näol.

Sellega muutub poliitilise protsessi uurimisel ning seega ka käesoleva töö raames peamiseks uurimisobjektiks erinevate osapoolte vaheline suhtlus ning omavahelised mõjutused. Sealjuures keskendutakse siinkohal protsessis ajale pärast probleemi defineerimist ja agendasse tõstmist, mistõttu keskendub autor vaid omavahelistele seostele poliitika väljatöötamisel.

Autori eesmärk on analüüsida, kas Eesti meedia kajastab eelkõige poliitikute sõnumeid või huvigruppide sõnumeid. Kolmanda võimalusena võivad meedias kasutatud sõnumid erineda mõlema teise osapoole kasutatavatest argumentidest.

Oma analüüsis lähtub autor tõdemusest, et poliitilise protsessi peamine determineerija on probleemi sõnastamine. James A. Jones märgib, et kes esimesena defineerib sotsiaalse probleemi, määrab ka selle, et mille üle hakatakse arutlema. (Jones 1971:561)

Sellega ei ole autor nõus täielikult ning peab oluliseks Gamsoni ja Modigliani arvamust, et poliitika kujundamise protsess on vaidlus, kelle definitsioon sotsiaalsest, poliitilisest ja majanduslikust ühiskonnakorraldusest ellu viiakse (1987). See näitab, et sotsiaalse probleemi defineerimisi ei ole vaid üks, ning igat probleemi saab defineerida erinevalt.

Sellega muutubki uurimisobjektiks küsimus, kuidas toimub konteksti formuleerimine poliitika kujundamise protsessis ning kes selle formuleerib. Osalt on see küsimus agenda setting valdkonnast, kuid konteksti formuleerimine toimub igal etapil, mida näitab kasvõi käesoleva töö raames tehtud uurimused, kus kaht poliitilist arutelu ilmestasid väga erinevad rõhuasetused.

Poliitika defineerimise ja väljatöötamise etapis kasutatud sõnumid ja kontseptsioonid analüüsivad ja kategoriseeriva probleemi ning selle tulemusel piiritlevad ning vormivad probleemi, millele lahendust hakatakse otsima. Sealjuures ei takista probleemi erinevat defineerimist või erinevate rõhuasetuste leidmist samasuguste andmete olemasolu (Parsons 1999; 88)

Sellisel probleemi defineerimisel on kirjanduse analüüsimise tulemusel autori hinnangul kolm peamist tasandit.

Esimene tasand on üldine kontekst, milles probleem defineeritakse. Simon märgib, et probleemid defineeritakse olukorras, kus enamik probleeme on selge adressaadita (ill-defined), kuid kuna valitsusstruktuurid on selge struktuuriga, tekib defineerimise esimene tasand organisatsioonilisest või institutsionaalsest kontekstist (Parsons 1999; 89). Näiteks saab üht ja sama probleemi vaadelda nii majandusliku, sotsiaalse või keskkondliku küsimusena, kui ka kultuurilise küsimusena. Nii sõltub probleemi defineerimine näiteks sellest, millise ministeeriumi hallata küsimus on, või kelle hallata küsimus antakse.

Probleemide defineerimise teine tasand tuleneb doktriinidest, mis poliitilises maailmas eksisteerivad. See määrab, milliseid argumente on sobilik tõstatada ning mis on poliitiliselt korrektne. See on seotud ka laiemalt poliitiliselt oluliste teemadega. Nii näiteks kirjeldab Jasper, kuidas tuumaenergeetika küsimust käsitleti Ameerikas kui uraanimaardlate hinnakujundust; Prantsusmaal olid poliitikud mures erafirmade  kasumite ja tööliste ohutuse pärast. Rootsis olid aga poliitikud keskendunud debatile sotsiaaldemokraatide hegemoonia üle (Jasper 1992; 107).

Kolmandaks on probleemide defineerijaks kollektiivne mõtlemine. Blumer märgib, et probleemi defineerimisel ei ole aluseks mitte objektiivne reaalsus, vaid kollektiivne mõtlemine – probleemid formeerusid nende nägemise ja defineerimisega ühiskonnas (1971; 305).

Mauss on seda laiendanud subjektiivse vastuvõtuni, märkides, et sotsiaalsed probleemid on otsekui liikumised, mida on tootnud avalikkuse käitumine, huvigrupid ja survegrupid (1975; 13).

Millisena käitub sellises olukorras üks käesoleva töö uurimisobjekte – meedia? Tuginedes eeltoodud aspektidele, kuidas toimub probleemi sõnastamine mis viib hiljem poliitilisele väljundile, võib eeldada meedia aktiivset osalust sellest protsessis. Kuigi esimesel, institutsionaalsel tasandil võib eeldada meedia mõnevõrra väiksemat rolli, kui teisel kahel, on meedia oluline kõikide antud tasandite puhul.

Alljärgnevalt kirjeldatu on seotud Raivo Palmaru kirjeldatud pseudosündmuste teooriaga. Pseudosündmused on sündmused, mille toimumise põhjuseks on vaid meedia olemasolu – neid sündmusi ei toimuks, kui poleks meediat (2003:251-253). Samamoodi tekitab selliseid sündmusi ka meedia ise, pöörates tähelepanu faktidele ja juhtumitele, rohkem kui nad objektiivselt võttes vääriksid või rohkem, kui nad saaksid mõnel teisel ajahetkel.

Sellega on meedia võimeline mõjutama poliitika kujundamist ka organisatsioonilisel/institutsionaalsel tasandil, defineerides probleemi teatud ministeeriumi haldusalasse kuuluvana.

Teisel, doktriinide põhisel probleemide defineerimisel osaleb meedia otseselt, kajastades teatud lähenemisi probleemile, mis sobivad väljaandele, või mida peetakse oluliseks mistahes põhjustel. Selleks kasutatakse sisendina väliskeskkonna signaale, ning vajadusel muutes neid rohkem sobivaks kas ajakirjanduslikult või ideoloogiliselt.

Kolmandas osas probleemi sõnastamisel mängib rolli meedia mõju avalikkuse üle või avalikkuse mõju meedia üle. Kui selline omavaheline side on olemas, siis kajastub see meedia ja avalikkuse sõnumite ja probleemist arusaamise ühtsuses. Avalikkuse arusaam probleemi olemusest iseenesest ei pruugi autori arusaamise järgi olla tulenev vaid meediast, vaid selleks võib olla ka avalikkuse enda arusaam probleemist. See ei pruugi olla mõjutatud meediast, vaid tuleneda avalikkuse ühisest tajumisest probleemi (mõjutatuna kultuurist, tavadest jne).

Nii jõuabki autor küsimuseni, kuidas meedia mõjutab probleemi sõnastamist?

Meedia rolli probleemi defineerimisel ja võimendamisel uuritakse tihti sellises võtmes, kuidas meedia võimendab üksikuid sündmusi suurema probleemi ilmestamiseks ning loob sellise käitumisega avalikku paanikat ja survet valitsusele tegelemaks selle probleemiga (Cohen 1972, Parsons 1999, Fishman 1978).

Niimoodi käitub meedia ka probleemide produtseerijana. Meedia valib, mis on uudisväärtuslik ja seda valides kas kajastab või ei kajasta teemasid, sündmusi ja ideid (Parsons 1999, 107). Teisest küljest argumenteerib pluralistlikum versioon meedia rollist, et meedia võimalus tuua probleeme avalisse ette ja sellega poliitilisse agendasse on oluline ühiskonna toimimiseks – nii nähakse meedia rollina probleemide nähtavaks tegemist. Parsons viitab Nelsonile, kes uuris, kuidas laste kuritarvitamise juhtumid oli käsitletud pikka aega vaid erialakirjanduses, kuid poliitilisse agendasse tõusid need pärast kajastamist üldkasutatavas meedias (ibid).

Parsons märgib, et avalik arvamus on poliitilises maailmas kui nõudlus majanduses ehk fakt, et seda mõõdetakse ja et sellele pööratakse suurt tähelepanu, annab jõudu seisukohale, et poliitika on avaliku arvamuse ja avalikkuse jõu funktsioon (Parsons 1999, 110-111).

Eeltoodule tuginedes tekib autoril küsimus, kuivõrd kehtivad sellised seoses ka Eestis, mille selgitamiseks viis autor läbi uuringu.

2.   Uuring

Uurimaks meedia, poliitikute ja avalikkuse seisukohavõttude omavahelist sarnasust, analüüsis autor poliitikute, ajakirjanduse ja avalikkuse levitatud sõnumeid kahe juhtumi puhul – vanemahüvitise seaduse ja presidendi otsevalimist sätestava põhiseaduse muudatuse puhul.

Seisukohtade analüüsimiseks on kasutatud freimide põhist kodeerimist. Uuringu aluseks on USA 1991. aastal läbiviidud sarnane uurimus, kus uurimisobjektiks oli relvaseaduse väljatöötamine ning sellega seotud poliitikute ja huvigruppide kasutatavad freimid (Callaghan et al 2001).

Ingliskeelset terminit “frame”, mida kasutatakse kontentanalüüsiks meedias, võib tõlgendada kui mõtte algstruktuuri; ideed, millele sõnum on üles ehitatud. Vajadus selliseks lähenemiseks tuleneb sellest, et mistahes kommunikatsioonis on oluline osa mitte faktidel, mida saab kodeerida ka kahendsüsteemis (on/ei ole), vaid kodeerida tuleb kommunikeeritavat suhtumist, rõhuasetusi.

Eelnevast tulenedes tekkis uuringu läbiviimise tulemusel risttabel, kus olid toodud kolm osapoolt (poliitikud, avalikkus, meedia) ning nende kasutatud freimidest iga freimi osakaal selle osapoole kasutatud freimide koguhulgast.

Iga osapool oli vastavalt oma toetatud seisukohale jagatud kahte rühma vastavalt toetatud seisukohale antud otsuse raames.

Vanemahüvitise puhul olid poolteks: väikese diferentseerituse pooldajad, kes olid seisukohal, et kõigile tuleks maksta ühesugust toetust (põhimõtteliselt võrreldav lastetoetusega) ning suure diferentseerituse toetajad, kes toetasid hüvitise suuruse otsest sõltumist palgast.

Presidendi otsevalimise puhul olid poolteks presidendi otsevalimise muudatuse toetajad, kes olid arvamusel, et presidendi otsevalimise sisseviimine on erinevatel põhjustel kas õige või vajalik ning presidendi otsevalimist mittetoetavad osapooled, kes pidasid otsevalimise sisseviimist kas mitteotstarbekaks või nägid selles idees erinevaid ohte.

Kodeerimisel osapoole määramisel on järgitud põhimõtet, et freimi väljaütlejaks märgitakse osapool, kelle kontrolli all teatud kanal on.

3.   Uuringu tulemused

Vanemahüvitise debatis osapoolte kasutatud freimid on toodud tabelis 1.

Tabel 1: Vanemahüvitise debatis osapoolte kasutatud freimid

 

POLIITIKUD			POLIITIKUD
Väike diferentseeritus	40		Suur diferentseeritus	43
Sotsiaalne ebavõrdsus	16	40%	Nende huvides, keda teema puudutab	15	35%
Parempoolsete teerullipoliitika	8	20%	Poliitilise lubaduse täitmine	13	30%
Majanduslik ebavõrdus	5	13%	Võrdsustamine on kommunistlik	6	14%
Poliitiline petmine parteide poolt	4	10%	Lahendab probleemid	5	12%
Vale meetod	3	8%	Sotsiaalne võrdsus	4	9%
Mittevastavus ühiskondlikule leppele	2	5%
Suur kulu riigieelarves	2	5%
AJAKIRJANDUS			AJAKIRJANDUS
Väike diferentseeritus	31		Suur diferentseeritus	36
Sotsiaalne ebavõrdsus	13	42%	Võrdsustamine on kommunistlik	13	36%
Majanduslik ebavõrdsus	9	29%	Sotsiaalne võrdsus	10	28%
Vale meetod	6	19%	Nende huvides, keda teema puudutab	7	19%
Suur kulu riigieelarves	3	10%	Lahendab probleemid	6	17%
AVALIKKUS			AVALIKKUS
Väike diferentseeritus	59		Suur diferentseeritus	54
Sotsiaalne ebavõrdsus	29	49%	Nende huvides, keda teema puudutab	25	46%
Majanduslik ebavõrdsus	13	22%	Võrdsustamine on kommunistlik	14	26%
Vale meetod	9	15%	Sotsiaalne võrdsus	9	17%
Suur kulu riigieelarves	6	10%	Lahendab probleemid	6	11%
Parempoolsete teerullipoliitika	2	3%

 

Presidendi otsevalimise teemalises debatis kasutatud freimid on toodud tabelis 2.

Tabel 2: Presidendi otsevalimise debatis osapoolte kasutatud freimid

POLIITIKUD
otsevalimise poolt		17
Demokraatia on juba vana	12%	2
Koalitsioonileppe täitmine	18%	3
Rahvas valiks õigetel alustel	24%	4
Suurendaks presidendi õigusi/võimalusi	6%	1
Suurendaks rahva võimalusi	41%	7
AJAKIRJANDUS
otsevalimise poolt		10
Demokraatia on juba vana	10%	1
Koalitsioonileppe täitmine	30%	3
Rahvas valiks õigetel alustel	30%	3
Suurendaks presidendi õigusi/võimalusi	0%	0
Suurendaks rahva võimalusi	30%	3
AVALIKKUS
otsevalimise poolt		16
Demokraatia on juba vana	19%	3
Koalitsioonileppe täitmine	19%	3
Rahvas valiks õigetel alustel	25%	4
Suurendaks presidendi õigusi/võimalusi	13%	2
Suurendaks rahva võimalusi	25%	4
POLIITIKUD
otsevalimise vastu		15
Liiga suure mõjuga	33%	5
Mittevajalik muutus praeguse võimu juures	0%	0
Poliitilise võitluse kasv ja kriisi oht	27%	4
Seni on kõik hästi läinud	13%	2
Võimalus populistidele	27%	4
AJAKIRJANDUS
otsevalimise vastu		18
Liiga suure mõjuga	17%	3
Mittevajalik muutus praeguse võimu juures	22%	4
Poliitilise võitluse kasv ja kriisi oht	22%	4
Seni on kõik hästi läinud	11%	2
Võimalus populistidele	28%	5
AVALIKKUS
otsevalimise vastu		16
Liiga suure mõjuga	25%	4
Mittevajalik muutus praeguse võimu juures	19%	3
Poliitilise võitluse kasv ja kriisi oht	0%	0
Seni on kõik hästi läinud	13%	2
Võimalus populistidele	44%	7

 

Korrelatsioonide arvutuste tulemusel on selgunud mõlema juhtumi analüüsimisel, et otsuse suhtes ühe poole  kõigi kolme osapoolte levitatavad freimid on sarnased, teisel poolel olevate osapoolte freimid ei ole.

Sellise järelduse paikapidavus ei ole saa loomulikult kehtida igas otsuse puhul, kuid on märkimisväärne, et autori juhuslikult valitud kahe juhtumi puhul selline seaduspära leidus. Autor soovib korrata, et otsused, mida juhtumianalüüsiks võtta, olid valitud lähtudes sellest et tegemist oleks erinevate valdkondade teemadega; et nende otsuste tulemus oleks erinev; et otsuse taga olevad koalitsioonid oleksid erinevad jne.

Sellega on korrelatsioonide arvutamisest selgunud peamise küsimusena, millest tuleneb selline erinev olukord eri poole valinud osapoolte osas?

Võimalike põhjuste analüüsimisel hindas autor kolme võimalikku põhjust, mida saab pidada tõenäoliseks:

Esiteks vaatles autor, kas nimetatud seaduspärasuse põhjuseks on poliitilised põhjused ehk koalitsioonide tegevus.

Teise hüpoteesina analüüsis autor, kas põhjuseks võib olla tõenäolise otsuse sisu ehk kas freimide kasutamine sarnasus ja erinevus on determineeritud valitsevast poliitilisest mõtlemisest (kas valitsuse/riigikogu otsus mõjutab ühe poole ühtsust).

Kolmanda põhjusena analüüsis autor väliste aspektide võimalikku mõju ehk kas mõnel juhul freimide ühtluse põhjuseks võib olla väliste mõjutajate mõju. Kuna mõlema otsuse puhul on väliseks sündmuseks, mis sai mõjutada kasutatavate freimide ühtsust, avaliku arvamuse küsitlus, siis analüüsis autor lähemalt selle küsitluse tulemuste mõju. Muid sündmusi uuritud perioodil ei ilmnenud.

4.   Sõltuvus poliitiliste koalitsioonidest

Esimesena kontrollib autor hüpoteesi, et freimide kasutamise kattumine või erinevus tulenes poliitiliste koalitsioonide tegevusest. Hüpoteesi aluseks on eeldus, et poliitiline koalitsioon on leidnud võimaluse mõjutada ajakirjandust ja selle kaudu ka avalikkuse poolt oluliseks peetud aspekte.

See hüpotees peab paika, kui mõlema näite puhul on suutnud ühed ja samad parteid olla sellel poolel, kus osapoolte vahel olid suuremad korrelatsioonid. Kuna uuringu käigus uuritud sõnumite hulk ei anna võimalust tulemusi rühmitada parteide kaupa, ei saa tulemust esitada protsentuaalselt ja kontrollida matemaatiliselt, ning selle asemel peab autor vaatlema uuringutulemusi spekulatiivsemal tasandil.

Vaadates teatud “poole” taga olevad koalitsioone, on raske seda hüpoteesi paikapidavaks pidada. Vanemahüvitise korral nõudsid suurt diferentseeritust ehk palgast otseselt sõltuvat hüvitist Res Publika, Reformierakond ja osaliselt ka Isamaaliit. Nende vastaspoolel oli lisaks teistele opositsiooniparteidele ka valitsuskoalitsiooni kuuluv Rahvaliit. Seega võiks pelgalt vanemahüvituse seaduse põhjal eeldada opositsiooni võimekust defineerida ajakirjanduse ja avalikkuse kasutatavaid freime.

Presidendi otsevalimist määratleva põhiseaduse muudatuse puhul oli seda pooldaval  seisukohal pea kõik poliitilised parteid. Otsevalimise vastased arvamused pärinesid peamiselt Isamaaliidult, Mõõdukatelt ning osalt ka Res Publikast. Väärib märkimist Res Publika osa otsevalimiste alases kommunikatsioonis – vormiliselt otsevalimisi toetav ehk selle eelnõu esitamisel osalenud erakond keskendus kommunikatsioonis koalitsioonileppe täitmise freimile ning muid sõnumeid levitati vaid eelnõu algatajate nimel Riigikogus esinedes või küsimustele vastates.

Seega selgub, et mõlemal juhul oli suurte korrelatsioonidega poolel Keskerakond. Siiski on raske eeldada nende suurt mõju ajakirjandusele, sest oma ajalehe kaudu on nad korduvalt kritiseerinud ajakirjanduse valitsuskoalitsiooni lembelisust. Seetõttu võib pidada Keskerakonna alase seaduspärasuse ilmnemist käesoleva uuringu raames juhuseks.

Teise seaduspärasusena paistab silma Isamaaliidu asumine mõlemal juhtumil sellel “poolel”, kus poliitikute, ajakirjanduse ja avalikkuse kasutatavad freimid ei ole sarnased. Mõlemal juhul on Isamaaliit olnud ka oma kommunikatsioonis suhteliselt aktiivne. Sama seaduspärasust tundub olevat ka Res Publika kommunikatsiooni puhul, kuid nende aktiivsus nende kahe juhtumi puhul oli liiga väike, et teha järeldusi isegi spekulatiivsel tasandil.

Tulenevalt eelnevast järeldab autor, et hüpotees poliitilise koalitsiooni ja freimide korrelatsiooni vahel ei leidnud tõestamist.

5.   Sõltuvus poliitilisest otsusest

Poliitilise otsuse sisu ja kasutatavate freimide ühtsuse omavahelise sõltuvuse hüpotees tugineb hüpoteesile, et Riigikogu või valitsuse poolt tehtav otsus määrab, millise poole kasutatavad freimid ja nende osakaalud on omavahel sarnased ehk reaalsuses (tõenäoliselt) tehtav otsus mõjutab üht või teist poolt ka ühtsuse suunas.

Näiteks võib selguda, et poliitikute tehtava otsuse vastased on oma freimides ühtsemad, kui selle otsuse toetajad. Võimalik on ka vastupidine seos – poliitilise otsuse toetajad on ühtsemad.

Selle hüpoteesi tõestamiseks peaks selguma, et mõlema uuritud juhtumi puhul oleks otsuse opositsiooni või koalitsiooni freimid ühtsemad. Käesoleva töö käigus ilmnesid aga erinevad tulemused.

Vanemapalka eraldi vaadates tundub hüpotees tõene olevat. Hoolimata suurtest vaidlustest ühiskonnas ja Riigikogus võttis parlament vanemahüvitise seaduse vastu täpselt sellise alam- ja ülempiiriga nagu juba 2003. aasta kevadel oli koalitsioonileppesse kirja pandud. Seetõttu esitab autor hüpoteesi, et poliitiline reaalsus suunas selle otsuse opositsiooni ühtsemale seisukohale; samas, kui need osapooled, kelle pooldatud otsus seadustamisele lähenes, ei tundnud vajadust esineda ühise rindena. Selle juhtumi käigus oli märksa ühtsemad freimide kasutamisel vähese diferentseerituse pooldajad, rõhutades sarnaseid asju.

Presidendi otsevalimiste osas ei ole veel lõpliku otsuseni jõutud, kuna põhiseaduse muudatust vastu võtta on märksa raskem, kuid kogu aktiivse arutamise (ja seega analüüsitud perioodi) jooksul toetasid otsuse vastuvõtmist valitsevad poliitilised jõud ja opositsiooni olulisemad parteid. Siiski olid freimide kasutamisel ühtsemad tõenäolise otsuse suhtes toetavalt suhtuvad osapoolte esindajad, mitte otsuse oponeerijad, nagu ilmnes vanemahüvitise puhul.

Seega ilmnes kahe juhtumi puhul erinev iseloom, mistõttu hüpotees tõestamist ei leidnud.

6.   Sõltuvus avalikust arvamusest

Kolmanda hüpoteesina esitab autor hüpoteesi, et avaliku arvamuse küsitluse tulemused olid selleks mõjutajaks, mis ühtlustasid avaliku arvamusega sama seisukohta jagavate osapoolte kasutatud freime.

Selle hüpoteesi aluseks on eeldus, et avaliku arvamuse küsitluse tulemused andsid rahva arvamust jagavatele osapooltele kindlustunde ja ka signaali, milliseid teemasid inimesed oluliseks peavad.

Nii vanemapalga kui presidendi otsevalimise osas toimus avaliku arvamuse küsitlus.

Vanemapalgahüvitise arutamisega paralleelselt läbiviidud avaliku arvamuse küsitlus näitas, et 70% elanikkonnast on väikese diferentseeritusega vanemapalgahüvitise poolt, pidades suure diferentseeritusega hüvitist sotsiaalselt ebaõiglaseks. Küsitlus toimus 2003. aasta novembris.

Hüpoteesi esialgseks kinnituseks on asjaolu, et avaliku arvamuse tulemus (suurt diferentseeritust peetakse sotsiaalselt ebaõiglaseks) kattub kõigi väikest diferentseeritust pooldavate osapoolte poolt enim kasutatud freimiga.

Läbiviidud uuring annab aga võimaluse analüüsida saadud tulemusi ka korrelatsioone kasutades. Selleks arvutas autor korrelatsioonid sarnaselt eelpooltoodud tulemustega, kuid perioodide kaupa: kuni novembrini 2003 ja alates novembrist 2003.

Väikese diferentseerituse pooldajad
Korrelatsioon	Kokku	Kuni 11.2003	Alates 11.2003	Muutus
Poliitikud-ajakirjandus	0,632	0,472	0,923	0,451
Poliitikud-avalikkus	0,800	0,740	0,950	0,210
Ajakirjandus-avalikkus	0,949	0,867	0,974	0,107

Tabel 3: Vanemahüvitise teema kajastamine väikese diferentseerituse pooldajate poolt  perioodide kaupa

Tabelist nähtub, et kõikide osapoolte omavahelise võrdluse puhul korrelatsioon tugevnes. Sealjuures ulatusid korrelatsioonid iga võrdluse raames märkimisväärse üle 0,9 ehk rõhutati ühtesid ja samu asju sama palju kõikide osapoolte poolt.

Kontrolliks, et tegemist ei ole mitte asjaoluga, et aja edenedes mõlema poole arvamused ühilduvad, esitab autor samasuguse tabeli suure diferentseerituse pooldajate kohta.

Suure diferentseerituse pooldajad
Korrelatsioon	Kokku	Kuni 11.2003	Alates 11.2003	Muutus
Poliitikud-ajakirjandus	-0,596	-0,389	-0,728	-0,339
Poliitikud-avalikkus	0,313	0,057	0,445	0,387
Ajakirjandus-avalikkus	-0,078	0,565	0,271	-0,294

Tabel 4: Vanemahüvitise teema kajastamine suure diferentseerituse pooldajate poolt perioodide kaupa

Tabelist nähtub, et suure diferentseerituse puhul liikus sarnasus eri suundades, mistõttu selgeid seaduspärasusi ei ilmnenud. Siiski on täheldatav, et pärast avaliku arvamuse küsitluse tulemuse ilmumist muutusid poliitikute ja ajakirjanduse kasutatud freimid üksteisest märksa erinevamaks ning poliitikute ja avalikkuse seisukohad muutusi sarnasemaks.

Hüpotees oleks tõestatum kui sarnane analüüs teha presidendi otsevalimiste suhtes, aga kuna tolle uuringuga oli hõlmatud vähem artikleid, muutus tulemusi perioodideks jagatuna iga üksiku sõnumi mõju tulemustele liiga suureks ning tulemused oleksid olnud ebausaldusväärsed.

Seega on autori hinnangul leidnud tõestatust, et avalik arvamus on (üheks) asjaoluks, mis aitab muuta osalejate seisukohti ühtsemaks ja suunab nende freimide kasutuse sarnasemaks. Siiski ei näita see tingimata põhjuslikku seost, sest mõju võib olla kahepoolne:

1)      kasutatavad freimid võivad mõjutada avalikku arvamust ning avalik arvamus peegeldab sarnasemaks muutuvaid freimide kasutust;

2)      avalik arvamus võib suunata kasutatavaid freime.

Põhjusliku seose tõestamine nõuaks edasist analüüsi ning andmeallikate laiendamist, mis aga käesoleva töö raames ei ole mahuliselt ja ressursiliselt otstarbekas.

7.   Kasutatud kirjandus

Blumer, H. (1971) “Social problems as collective behaviour” Social Problems, 18: 298-306

Callaghan, K.; Schell, F. (2001) “Assessing the Democratic Debate: How the News Media Frame Elite Policy Discourse”. Political Communication, 18:183–212

Cohen, S. (1972) “Folk Devils and Moral Panics”. Paladin, London.

Fishman, M. (1978) “Crime Waves as Ideology”. Social problems, 25: 531-43

Jasper, J.M. (1992) “Three nuclear energy controversies” kogumikus Nelkin, D. (toimetaja) “Controversy: Politics of Technological Decisions”, Sage, London, 3rd ed.

Jones, J.A (1971) “Federal efforts to solve contemporary social problems” kogumikus Smigel, E.O (toimetaja) “Handbook on the Study of Social Problems”, Rand-McNally, Chicago

Mauss, A.L. (1975) “Social Problems as Social Movements”, Lippincott, Philadelphia

Palmaru, R. (2003) “Juhatus kommunikatsiooniteooriasse”, Tallinn: Akadeemia Nord

Parsons, W (1999) “Public policy: an introduction to the theory and practise of policy analysis”. Edward Elgar: Cheltenham