Üha enam naisi Eestis pürgib Politseikooli ja –kolledžisse, et omandada politseiametniku elukutse. Naispolitseiametnike hulk Eesti Politseis on selle taasloomisest 1991. aastal kiirelt kasvanud vaatamata asjaolule, et politseiametnike koguarv on ligikaudu poole võrra kahanenud. Sellele vaatamata kannatavad naispolitseiametnikud jätkuvalt ühiskonnas ja politsei organisatsioonis naisi tõrjuva hoiaku all. Paljud ühiskonnas kujunenud hoiakud naispolitseiametnike suhtes nagu näiteks arvamus, et naised ei sobi politseitööd tegema, on sotsiaalselt konstrueeritud, mõjutades samas ka naiste endi hoiakuid ja arvamusi. Senistes uurimustes naispolitseiametnike kohta ei ole piisavalt analüüsitud, milliseid vastuseise nad oma karjääri vältel tööl kogevad, ega ka nendest vastuseisudest tingitud nende endi välja kujunenud arvamusi ja hoiakuid naisi puudutavates küsimustes. Käesolevas ettekandes analüüsitakse aprillis ja mais 2004 läbi viidud naispolitseiametnike küsitluse tulemusi eeltoodud temaatika valdkondades.

 

 

Sissejuhatus

 

Ehkki naistöötajat rakendati politseilises tegevuses esimest korda juba 1845. aastal, ei tekkinud arutelu naispolitseiametnike tööle võtmiseks enne 1890ndate lõppu. Esimeste naissoost politseiametnike ülesanded piirdusid tavaliselt politsei organisatsiooni administratiivtööga. Alles alates 1960ndatest on naistele antud enam võimalusi politseilises tegevuses osalemiseks (Bezuidenhout 2001: 110). 1929. aastal võeti Eestis Politseikooli esimene naiskadett, kes peale kooli lõpetamist asus tööle Tallinna kriminaalpolitseisse. Esimeses Eesti Vabariigi aegses politseis töötas kokku vaid kolm erihariduse saanud naispolitseiametnikku (Krikk 2001: 141-142). Peale Eesti politsei taasloomist 1991. aastal on naispolitseiametnike osakaal tõusnud 30,1%-ni,[1] mis on kõrgeim osakaal nii Euroopas kui ka mujal maailma politsei organisatsioonides.

 

 

Uurimuse lähtekohad

 

Soo (gender) olemus on tugevalt juurdunud inimeste ettekujutusse.[2] Ühiskonnas välja kujunenud uskumusi meessoost isiku suuremast kompetentsusest ja sotsiaalsest võimust on raske muuta. Meeste arvamusi naistest on samuti keeruline muuta, nii nagu on raske vähendada meeste mõjuvõimu. Eagly ja Karau (1991) on väitnud, et kuna naised on arvatud olevat vähem kompetentsemad kui mehed, pole sugugi üllatav, et nad tõusevad grupi liidriteks ning esile tunduvalt harvemini kui mehed (Crawford ja Unger 2004: 88-89, 93). Politsei organisatsiooni hierarhiat ja kultuuri uurinud teadlased on rõhutanud, et naissoost töötajate piiratud edutamise taga on enam põhjuseid kui vaid organisatsiooni poolt tõstatatud küsimus selle kohta, kas naine saab hakkama töö füüsiliste nõuete ja emotsionaalsete väljakutsetega (Metcalfe ja Dick 2002: 392). Näiteks Crawfordi ja Ungeri (Ibid.: 108) järgi ei seisne vastuseis sootuks mitte selles, et naised ei tule oma tööülesannete täitmisega toime, vaid selles, et meessoost politseiametnikud, olgu siis samaväärsel või kõrgemal ametiastmel, näitavad üles vastumeelsust asjaolu suhtes, et naised tegelevad alaga, mida peetakse ”meeste tööks”. Metcalfe ja Dick (Ibid.: 400) on väitnud, et paljud politsei teenistusalased tegevused ja töö organiseerimine on sel moel struktureeritud, et tõrjuda naiste ligipääsu kutsele, teatud ametikohale või tööülesandele, samuti vältida nende karjääri edenemist. Eestis on alates politsei taasloomisest 1991. aastal ametisse võetud naispolitseiametnike arv kiirelt kasvanud. Kui 1992. aastal oli naispolitseiametnike koguarv 12,4%, siis käesolevaks aastaks on naispolitseiametnike hulk kasvanud juba üle 30%. Kuigi Eesti politseis on naispolitseiametnikud koondunud enamasti vanempolitseiametniku ametikohale,[3] on viimastel aastatel siiski toimunud mõningad positiivsed muutused naispolitseiametnike edutamises kõrgematele ametiastmetele ning käesoleval ajal moodustavad naispolitseiametnikud kõrgemate politseiametnike hulgas 14,1%.[4] Hoolimata teatud edusammudest on naissoost tippametnikud Eesti politseis siiski jätkuvalt haruldased. 2004. aasta seisuga on Eesti politseis 1991. aastast alates politseiprefekti ametikohale edutatud vaid üks naispolitseiametnik, politseidirektori ametikohale samuti üks naissoost politseiametnik[5] ning politseiasedirektori kohale vaid mõned naispolitseiametnikud. Käesoleval ajal töötavad koguni 82,2%[6] kõrgemasse politseiametnike põhigruppi kuuluvatest naispolitseiametnikest antud põhigrupi kõige madalamal ametiastmel ehk komissari ametikohal, mis kuulub alles 5-ndasse ametiastmesse 10-st.

 

Sotsiaalteadlased väidavad, et läbi aegade on meespolitseiametnike suhtumine naissoost ametikaaslaste suhtes olnud tõrjuv. Kuigi naispolitseiametnikud on ametisse võetud enamikes maailma riikides ja ehkki küll erinevatel aastakümnetel, on samas siiski püsinud seisukoht, et naised ei sobi politseiametnikuna töötama. Vastuseisu toetavad argumendid on läbi aegade olnud ühte laadi. Esiteks tuuakse naispolitseiametnike sobimatuse kohta politseitööle kõige enam põhjuseks politseitöö ohtlik iseloom ning sellest tulenevad käitumisnormid (nt jõulisus, agressiivsus, autoritaarsus) ning füüsilised ja psüühilised nõuded politseiametnikule, milliseid ühiskonnas tuntakse „mehelike“ isikuomadustena. Sellised omadused ühiskonnas välja kujunenud soostereotüüpide kohaselt naistel puuduvad,[7] samuti peetakse silmas peetavaid käitumisnorme naisele mittekohasteks.[8] Sellest tulenevalt väidetakse näiteks, et naised ei sobi politsei tööle eelkõige seetõttu, et nad jäävad meestele alla füüsiliste omaduste poolest (Grennan 1987).

 

Varasem uurimus on viidanud asjaolule, et meeste poolt domineeritavad ametid toimivad kui ühiste väärtuste, liikmeskonna ja rituaalidega kogukond, mis oma liikmete vahel sidemeid tugevdab. Luuakse kindel ettekujutlus ametisse sobivatest kolleegidest, millega seatakse piirid sarnastesse ametisse pürgivatest eelistatud isikute, kellega saadakse samastuda, ja nende vahel, kes pole sarnased, seega pole kolleegidena ka eelistatud ja on huvigrupist välja arvatud. Mitteametlik kaaskonnast välja arvamine põhjustab tavaliselt soovimatu inimese soo, mitte tema tööalase staatuse, ande, kompetentsuse või tema saavutuste tähelepanu keskpunkti sattumise (Epstein 1988: 155). Milline on sellise käitumise tulemuse mõju naissoost töötajate tööga rahulolule?

 

Deaux ja Ullman (1983), Balkin (1988) ja Martin (1990) tulid järeldusele, et võrreldes meessoost ametikaaslastega puutuvad naispolitseiametnikud oma töökohas suure tõenäosusega kokku suuremal määral ahistamise ja avaliku vaenulikkusega (He, Zhao ja Archbold 2002: 689). Üks uurimustest tõestas, et meespolitseiametnikud kalduvad naissoost töökaaslasi kohtlema teisiti võrreldes oma meessoost kolleegide kohtlemisega, mis väljendub sageli avalikus halvakspanus ning kahtlustes selle kohta, et ka naised võiksid edukalt politseilises tegevuses osaleda (Epstein 1988: 155). Taoliste eelarvamuste tõttu tunnevad paljud naised end tõrjututena. Kas kõige sellega seonduv võib samuti mõjutada naispolitseiametnike tööga rahulolu?

 

Dantzker ja Kubin (1998) omakorda jõudsid järeldusele, et vaatamata meeskolleegide negatiivsele suhtumisele, tunduvad naispolitseiametnikud oma tööga olevat siiski samavõrra rahul kui nende meeskolleegid.

 

Nii Eesti naispolitseiametnikke puudutavate probleemide kui ka nende töörahulolu probleemide analüüsimisel ei saa arvestamata jätta varasemaid eesti naiste kohta läbi viidud uurimusi ning ka ühiskonna sotsiokutuurilist olukorda. Lähemalt on eesti naiste töörahulolu ja muid naisi puudutavaid probleeme 1990ndate aastate algusest uurinud Eesti sotsiaalteadlased Anu Narusk ning Leeni Hansson. Tuginedes Lamberti (1991) uurimuses tehtud avastustele avaldas Narusk (1994: 29), et Eestis on leidnud kinnitust nn erinevate ootuste hüpotees, mille kohaselt võib väita, et ehkki mehed ja naised väärtustavad erinevaid töö iseloomulikke jooni ühtemoodi (sh karjääri tegemist ja väärilist tasu), on naiste tegelikud ootused oma kutsetöö osas madalamad ja seetõttu on nad oma olukorraga ka meestest tavaliselt rohkem rahul ka siis, kui töötingimused on meestega samasugused. Väärtuste hüpoteesile tuginedes sõltub tööga rahulolu vähem sellest, kui indiviid saab seda, mida ta arvab saavat, ja rohkem sellest, kui ta saab seda, mida ta väärtustab.

 

Narusk (Ibid.) on oma uurimuses väitnud, et vaatamata keskmiselt madalamale töötasule ja sageli kiirele ning vähem autonoomsele töö iseloomule pole Eesti naised enamasti samuti mitte vähem oma tööga rahul kui mehed. Naistel tõstab tööga rahulolu see, kui töö on huvitav, lugupeetav ja karjääri tegemist võimaldav. Ta avaldas ka, et naised hindavad meestest rohkem tööd, mis on nende võimete ja oskuste kasutamist eeldav ja vastutust nõudev. Tema uurimuse tulemustele tuginedes saab väita, et meestest vähem kahandas 1990ndatel naistel tööga rahulolu madal palk või vähene autonoomia. Ka ebatervislikud töötingimused madaldavad naiste tööga rahulolu. Samas üha enam leiab tänapäeval kinnitust seisukoht, et palka ja edenemisvõimalusi hindavad naised samavõrd oluliseks kui mehed. Hansson (2001: 84) järeldas oma uurimuses „Naine, perekond ja töö 2000“, et töökohaga rahulolematus seostub tööpäeva pikkusega, tööaja korraldusega ja ka töökoha kaotamise ohuga.

 

 

Uurimustulemused

 

Käesolev naispolitseiametnike töörahulolu analüüs tugineb kevadel 2004 algatatud longituuduurimuse „Naispolitseiametnikud 2004-2007. Feminiinne inimpotentsiaal Eesti politseis“ raames läbi viidud ankeetküsitluse andmetele, kus muu hulgas püüan välja selgitada ka naispolitseiametnike tööga rahulolu. Esimese küsitlusvooru kõigi Eesti politseis töötavate naispolitseiametnike hulgas (N=1062) teostasin ajavahemikus aprill-mai 2004, mil kontakteerusin nendega nimeliselt elektronposti teel. Vastajate anonüümsuse garanteerimiseks edastasin naispolitseiametnikele viite veebileheküljele, kus olin koostanud veebipõhise küsitluse ankeedi. Vastajatel oli võimalik täita ankeet interneti keskkonnas ning see ära saata klikates küsimustiku lõpus olevale nupule „Saada oma täidetud ankeet”. Vastused laekusid anonüümselt.

 

Käesoleva uurimuse tarbeks on analüüsitud 320 laekunud ankeedi vastuseid. Vastajate seas on märgatav vanempolitseiametnike suur osakaal, kes moodustasid küsitlusele vastanute hulgas 74% (Tabel 1), mis võib olla tingitud mitmest asjaolust. Esiteks töötab enamus naispolitseiametnikke vanempolitseiametniku ametikohal, moodustades nii 89,5% naispolitseiametnike koguarvust.[9] Teiseks selgus peale küsitlust, et kõikidel politseiametnikel, peamiselt noorempolitseiametnikel, puudub tööl igapäevane ligipääs arvutile, seega ei olnud ka kõigil võimalik veebipõhises küsitluses osaleda.

 

Tabel 1. Demograafilised andmed

	%	N
Vanus (keskmine vanus aastates)	(31,5)	329
19-29	52,0
30-39	25,2
40-49	19,8
50 ja vanemad	3,0
Rahvus:		330
Eestlanna	87,9
Venelanna	10,0
Muu[10]	2,1
Perekonnaseis:		330
Vallaline (ei ole varem abielus olnud)	35,5
Abielus, vabaabielus	53,0
Lahutatud, lahus elav	10,9
Lesk	0,6
Laste arv (koos elavate alla 18-aastaste laste arv):[11]		328 (327)
0	43,9 (52,9)
1	28,4 (30,3)
2	21,7 (13,8)
3	5,2   (2,5)
4	0,9   (0,6)
Ametikoht põhigruppide järgi:		311
Noorempolitseiametnik, naiskadett	17,7
Vanempolitseiametnik	74,0
Kõrgem politseiametnik	8,4
Politseis töötatud aeg (keskmine töötatud aeg aastates):	(7,8)	313
0-5	45,7
6-10	27,5
11-15	12,8
16-20	5,1
21 ja rohkem	9,0

N=330

 

Käesolevas uurimuses on vaatluse all järgnevad uurimisküsimused. Kuivõrd on naispolitseiametnikud rahul oma tööga? Millised on põhjustegurid, mis mõjutavad tööga rahulolu?

 

Küsitlustulemuste põhjal selgus, et kõige enam olid naispolitseiametnikud rahul oma ametivalikuga, millele enamus ehk 86,5% respondenti andis vastuse „väga rahul” või „pigem rahul” (Tabel 2). Ka ülejäänud küsimused rahulolu kohta, mis puudutasid tööülesandeid, töökeskkonda, tööaja korraldust, töötingimusi ja ametikohta said vägagi positiivse hinnangu. Kusjuures ainukesena andis antud küsitlustulemuste alusel naispolitseiametnikele tööl rahulolematuseks põhjust palgaküsimus.

 

Tabel 2. Naispolitseiametnike töörahulolu (rahul–„väga rahul” või „pigem rahul”; ei ole rahul–„pigem ei ole rahul” või „üldse ei ole rahul”), %

Kuivõrd olete rahul...	Rahul	Ei ole rahul	Ei oska öelda
ametivalikuga	86,5	8,3	5,2
tööülesannetega	83,4	12,9	3,7
töökeskkonnaga	81,0	17,7	1,2
tööaja korraldusega	78,9	18,7	2,5
töötingimustega	76,2	21,7	2,1
ametikohaga	73,5	20,9	5,5
palgaga	33,0	63,6	3,4

 

Ametivalikuga rahuloluks võib põhjustegureid olla mitmeid. Näiteks väitis 93,4% vastanutest, et politseiametniku kutse juures köidab neid nende töö mitmekesisus ning 78,5% vastanutest kinnitasid, et nende töö ei ole üksluine. Kuna varasemate uurimuste kohaselt tõstab naistel tööga rahulolu huvitav töö võib eeltoodu põhjal oletada, et üheks naispolitseiametnike ametivalikuga rahulolu olulistematest põhjustest võis olla asjaolu, et nad ei leidnud oma töö olevat üksluise.

 

Samuti tõstab varasemate uurimustele tuginedes  naistel tööga rahulolu see, kui töö on lugupeetav. Politsei maine köitis küsitluse tulemuste kohaselt siiski alla poolte ehk 42,1% küsimustikule vastanud naispolitseiametnikest. Elanike politsei vastu usalduse tase on oluline tegur politsei maine näitajana. Küsitluse toimumise ajaks elanike seas läbi viidud politsei usalduse uuringute tulemused olid näidanud aasta-aastalt elanike usalduse kasvutendentsi, küündides küsitluse hetkel aprillis 2004 72%-ni (Rekordsuur… 2004: 4). Kuna politsei mainet väärtustatasid naispolitseiametnikest oma kutsetöös vaid alla poolte vastanutest, siis arvatavalt ei olnud see ka kõige olulisem tegur naispolitseiametnike tööga rahuloluks.

 

Rahulolu oma töötingimustega tunnistas 76,2% respondenti. Pidasin oluliseks küsitleda naispolitseiametnikke nende tööaja korralduse kohta kuna varasemate uurimuste tulemustele tuginedes vähendavad naiste tööga rahulolu ebatervislikud töötingimused. Samuti on tööga rahulolematus seotud nii tööpäeva pikkusega kui ka tööaja korraldusega. Küsitlustulemuste põhjal selgus, et üle 40-ne tunni nädalas töötab suhteliselt arvukas hulk ehk 37,4% vastanutest.[12] Ehkki sama paljud vastanutest ehk 37,7% tunnistasid, et neil on pikk tööpäev, kinnitasid nendest 69,1%, et nad on oma tööaja korraldusega siiski rahul. Üldse jäid oma tööaja korraldusega rahule 78,9% küsitletutest. Kuna ka suur töökoormus võib mõjutada inimese tervist, seega ka töörahulolu, pakkus huvi kui paljud naispolitseiametnikud kannatavad suure töökoormuse all? Veidi üle poolte ehk 55,2% vastanutest leidsid, et neil on suur töökoormus. Antud tulemuste põhjal võib oletada, et töötingimustega jäädi rahule eelkõige seetõttu, et naispolitseiametnikud olid üldiselt rahul oma tööaja korraldusega, vaatamata asjaolule, et ligi 40% naispolitseiametnikest töötas nädalas üle seadusega lubatud töötundide piirnormi ja sama suur hulk küsitletutest pidas oma tööpäeva ka pikaks.

 

Küsitluse tulemusena selgus, et peaaegu 3/4 ehk 73,5% naispolitseiametnikest oli rahul oma ametikohaga. Varasematele uurimustulemustele tuginedes saab väita, et naistel tõstab rahulolu muu hulgas ka see, kui töö on karjääri tegemist võimaldav ja üha enam leiab kinnitust seisukoht, et edenemisvõimalusi hindavad naised samavõrd oluliseks kui nende meessoost kolleegid. Karjäärivõimalused köitsid ligikaudu pooli ehk 52,9% respondente. Siinjuures tuleb märkida, et naispolitseiametnikud ei olnud oma karjäärivõimalustest politseis sugugi positiivsel arvamusel. Küsimustikule vastanute hulgast oli 76,5% seisukohal, et Eesti politseis on paremad karjäärivõimalused meestel. Isegi nendest naispolitseiametnikest, kes tunnistasid, et nad ei ole tööl kunagi tundnud karjääri tegemiseks võimaluste puudumist (24,5%), leidsid veidi üle poolte ehk 58,8% respondentidest, et karjäärivõimalused on paremad meespolitseiametnikel. Kui naispolitseiametnikelt küsiti kui tihti on nad tundnud aeglast ametialast edenemist, siis selgus, et mitte kunagi polnud seda tundnud vaid 16,1%, vahetevahel aga 29,4% vastanutest. Samas ebavõrdsust edutamise puhul ei olnud mitte kunagi märganud ligi neljandik ehk 22,7% vastanutest ning vahetevahel 29,8%. Karjääri tegemiseks võimaluste puudumist ei olnud  tööl kogenud neljandik vastanutest (24,5%), vahetevahel oli seda kogenud aga 30% respondentidest. Tuginedes eeltoodule võib väita, et ehkki umbes 3/4 naispolitseiametnikest leidsid, et karjäärivõimalused on meeskolleegidel paremad, ei väärtustanud ligikaudu pooled naispolitseiametnikud ise oma kutse juures karjäärivõimalusi. Umbes pooled naispolitseiametnikest ei olnud üldse või olid vahetevahel kogenud karjääri tegemiseks võimaluste puudumist. Võib oletada, et neil naispolitseiametnikel, kes olid huvitatud karjääritegemisest, oli see võimalus ka olemas, kuid küsitlustulemuste kohaselt oli neil arvatavalt raskem karjääris edeneda võrreldes nende meeskolleegidega.

 

Varasemate uurimustulemuste kohaselt hindavad naised meestest rohkem tööd, mis on nende võimete ja oskuste kasutamist eeldav, samuti vastutust nõudev. Naispolitseiametnikelt küsiti kuivõrd nad on rahul oma tööülesannetega, mispeale oma rahulolekut kinnitasid 83,4% küsitletutest. Üldlevinud on arvamus naistest kui usinatest ja emotsionaalsetest allujatest, kes oma naiselike isikuomaduste tõttu täidavad kannatlikkust, täpsust, usinust, kohusetundlikkust ja head suhtlemisoskust nõudvaid ülesandeid, ning seejuures kõrgemale pürgida ei soovigi[13] (Laas 2000: 30). Erinevates ühiskondades on läbi aegade naispolitseiametnikele pandud traditsioonilisi naistele „sobivaid“ teenistusülesandeid, mis üldiselt on piirdunud vähem tähtsate, liikuvate ja vastutust nõudvate töölõikudega. Paljud naispolitseiametnikud meil ja ka mujal maailmas teevad tööd kontorites just nagu esimesed naissoost politseiametnikudki, kelle ülesanded piirdusid tavaliselt vaid politsei organisatsiooni administratiivtööga. Kõige selle tõttu pakkus töörahulolu hindamisel huvi ka naispolitseiametnike arvamus selle kohta milliseks nad endi hinnanguil oma tööd peavad? Naispolitseiametnikke, kes tundsid, et nende töö on üksluine, oli siiski vähe (9,8%) ning isegi nende hulgas leidus üle poolte ehk 62,5% respondente, kes olid oma tööülesannetega rahul. Need naispolitseiametnikud, kes muu hulgas kinnitasid, et teevad rohket paberitööd, moodustasid aga koguni 76,5% küsimustluses osalejate koguarvust. Viimastest suurem enamus ehk 83,5% vastanutest olid siiski oma tööülesannetega rahul. Lähtudes küsitluse tulemustest võib järeldada, et vaatamata töökohustuste hulka kuuluvale rohkele paberitööle, ei pidanud naispolitseiametnikud oma tööd siiski üksluiseks  (78,5% vastanutest, vt eelpool). Oletatavalt on naispolitseiametnikud oma tööülesannetega osalt ka tänu eelkirjeldatuga rahul, millest võib tuleneda ka nende ametikohaga rahulolek.

 

Senised arusaamad naiste võimetuse ja ebakompetentsuse kohta  taastoodavad end Eesti üha muutuvas ühiskonnas ja on põhjuseks, miks peetakse normaalseks nähtuseks, et naiste ja meeste samaväärse töö eest makstakse naistele vähem palka (Laas 2000: 30). Tuleb aga märkida, et tänapäeval on naise sissetulek perekonna toimetuleku jaoks sama oluline kui mehe sissetulek ning mitmed sotsiaalteadlased on jõudnud järelduseni, et naistele toob igasugune isiklik sissetulek juurde kasvanud enesehinnangu ning et tänapäeval hindavad naised palga olemasolu sama oluliseks kui mehed.  Küsitlustulemustele tuginedes oli oma palgaga rahul suhteliselt vähe respondente, moodustades vaid 33 % küsitlusel osalenud naispolitseiametnikest.

 

 

Joonis 1. Palga suurus Eesti keskmise brutopalga järgi,[14] %

 

Politseiametniku kutse juures köitis politseiametniku palga suurus alla poolte küsimustikule vastanutest (40,6%). Tuginedes küsimustiku täitnud naispolitseiametnike vastustele oli umbes sama paljudel respondentidel ehk 39,8%-l töötasu üle Eesti keskmise brutopalga (Joonis 1). Siinkohal võib varasemale uurimuse tulemusele tuginedes väita, et meestest vähem on kahandanud eesti naistel tööga rahulolu nende madal palk. Ka antud küsitlustulemustele tuginedes hindasid naispolitseiametnikud töö muid aspekte hulga kõrgemalt kui palka.

 

Huvitavaks osutus palgaga rahulolu võrdlus rahvusgruppide kaupa. Selgus, et kuigi Eesti keskmise brutopalga järgi arvestades oli venelannadel politseis mõnevõrra kõrgem palk kui eestlannadel (Joonis 1), oli üllatav, et nad olid palgaga mõneti rahulolematumad kui eestlannadest kolleegid (Joonis 2). Seega, võrreldes eestlannade ja venelannade palgaga rahulolu tuleneb, et eestlannad olid veidi enam rahul oma palgaga, moodustades rahvuskaaslaste hulgas 33,8%, võrreldes 24,2% vene rahvusest naispolitseiametnikega, kes samuti oma palgaga „väga rahul” või „pigem rahul” olid.

 

 

Joonis 2. Palgaga rahulolu (rahul–„väga rahul” või „pigem rahul”; ei ole rahul–„pigem ei ole rahul” või „üldse ei ole rahul”), %

 

 

Kokkuvõte

 

Tuginedes kevadel 2004 naispolitseiametnike hulgas läbi viidud ankeetküsitluse tulemustele võib väita, et Eesti politseis töötavad naispolitseiametnikud on üldiselt rahul oma tööga hinnates kõrgelt rahulolu oma ametivalikuga, tööülesannetega, töökeskkonnaga, tööaja korraldusega, töötingimustega ja ametikohaga. Ainsana ei ole naispolitseiametnikud rahul palgaga.

 

Naispolitseiametnikel tõstab rahulolu ametivalikuga nende huvitav töö ning mingil määral ka see, et nende töö on kodanike seas lugupeetav. Töötingimustega jäädakse rahule nii naispolitseiametnikele arvatavalt suhteliselt sobiva tööpäeva pikkuse kui ka tööaja korralduse tõttu. Naispolitseiametnikud on muu hulgas rahul ka oma ametikohaga. Nendel naispolitseiametnikel, kes on huvitatud oma karjääri edendamisest, peaks selleks võimalused olemas olema ehkki naispolitseiametnikel on raskem karjääris edeneda võrreldes meeskolleegidega kuna leitakse, et meespolitseiametnikel on paremad karjäärivõimalused. Ka tänapäeval kuulub naispolitseiametnike töökohustuste hulka rohke paberitöö, mille tõttu siiski oma tööd üksluiseks ei peeta, vaid ollakse oma tööülesannetega pigem vägagi rahul. Naispolitseiametnikel ei kahanda tööga rahulolu nende palga suurus. Antud küsitlustulemustest nähtub, et naispolitseiametnikud hindavad töö muid aspekte kõrgemalt kui oma palka.

 

 

Kasutatud kirjandus

 

Bezuidenhout, C. (2002). Performance of female police officers in a male dominated environment: Replacing myths with reality. Acta Criminologica, 15 (2), pp. 110-118.

 

Crawford, M. & Unger, R. (2004). Women and gender: A feminist psychology (4^th ed.). New York: The McGraw-Hill Companies, Inc.

 

Dantzker, M.L. & Kubin, B. (1998). Job satisfaction: The gender perspective among police officers. American Journal of Criminal Justice, 23, pp. 19-31.

 

Epstein, C.F. (1988). Deceptive distinctions: Sex, gender and the social order. New York: Russell Sage Foundation.

 

Grennan, S.A. (1987). Findings on the role of officer gender in violent encounters with citizens. Journal of Police Science and Administration, 15, pp. 78-85.

 

Hansson, L. (toim.). (2001). Naine, perekond ja töö: Pere ja kutsetöö kokkusobitamise probleemidest väikeste lastega peredes. Tallinn: TPÜ Kirjastus.

 

He, N., Zhao, J. & Archbold, C.A. (2002). Gender and police stress: The convergent and divergent impact of work environment, work-family conflict, and stress coping mechanisms of female and male police officers. Policing: An International Journal of Police Strategies & Management, 25 (4), pp. 687-708.

 

Krikk, M. 2001. Eesti politsei loomine ja areng 1918-1940. Tallinn: Olion.

Laas, A. (2000). Projekti Eesti naine uuel aastatuhandel uuringu aruanne. Tartu: Sotsioloogiliste Uuringute Keskus.

 

Metcalfe, B. & Dick, G. (2002). Is the force still with her? Gender and commitment in the police. Women in Management Review, 17 (8), pp. 392-403.

 

Moi, T. (2000). Feministlik, naissoost ja naiselik. Ariadne Lõng, 1/2, lk 28-40.

 

Narusk, A. (1994). Töö. Rmt. – Narusk, A. (toim.).  Murrangulised 80-ndad ja 90-ndad aastad Eestis: Töö, kodu ja vaba aeg. Tallinn-Helsingi: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus, lk 25-33.

 

Pilcher, J. & Whelehan, I. (2004). Fifty key concepts in gender studies. London: Sage Publications Ltd.

 

Rekordsuur usaldus politsei vastu. 2004. - Politseileht, nr. 5 (11), lk 4.

 

 

Kasutatud õigusaktid:

 

Politseiteenistuse seadus. 5. juuni 1998. – RT I 1998, 50, 753; 104, 1742; 2000, 10, 57; 28, 167; 2001, 7, 17; 85, 511; 2002, 53, 336; 61, 375; 2003, 20, 116; 90, 601; 2004, 54, 390. Kättesaadav: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=75362&replstring=33.