Abikaasade kooselu motiivid

 

Perekonnasotsioloogias perekonna mõiste defineerimisel lähtutakse eri aspektidest. Näiteks nendest ühe käsitluse põhjal eristatakse inimese arengus järgmisi eluperioode, mille hulka kuuluvad kurameerimine, abiellumine (kooselu), laste muretsemine, "pesa" tühjenemine, kolme põlvkonna vahelised suhted ja tänapäeval ka abielulahutus ning uus pere (Jallinoja 2000:11).

Kõigi eeltoodud inimese eluperioodide tähendus ei ole läbi aegade olnud kaugeltki ühesugune. R. Jallinoja väitel: "Romantiline armastus ja armumine on muutunud senisest veelgi tähtsamaks - kõik viimasega seotu kehtib ka perekonna suhtes" (samas).

Kuivõrd kehtib eeltoodud väide abielude (kooselude) kohta tänapäeva Eesti turumajandusühiskonna tingimustes, kus üha rohkem näib inimeste ellusuhtumises maad võtvat pragmaatiline lähenemisviis ning kuivõrd selline hoiak kandub üle abikaasade (elukaaslaste) kooselumotiividesse ja peresuhetesse tervikuna?

 

Allikas: "Eesti 93" ja "Eesti 2003", TPÜ RASI

 

Joonis 1.  Abielus ja vabaabielus inimeste hinnangud oma abielule,

18-69-aastane elanikkond, %

 

Käesolevas artiklis (ettekandes) on kasutatud TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi perekonnasotsioloogia osakonna poolt läbiviidud kolme võrdleva ulatusliku elanikkonnaküsitluse "Eesti 93", "Eesti 98" ja "Eesti 2003" postiküsitluse teel kogutud ankeetmaterjali uurimustulemusi.

Tuginedes küsitlusandmete analüüsi tulemustele (joonis 1) aga näeme, et kõige kesksemaks ja tähtsamaks kujunenud kooselumotiivi - armastusabielu - rõhutasid 1993. aastal mehed sagedamini kui naised. 2003. aastal olid hinnangud ühtlustunud ja armastusmotiiv kujunes kooselu motivatsioonidest kesksemaks, moodustades tervikuna üle poole. Seda põhjusel, et meeste puhul nimetatud motiivi osakaal ei muutunud, naistel seevastu tõusis. Armastusmotiivi osatähtsus on kõige silmnähtavamalt tõusnud 34-aastaste kõrgharidusega naiste hulgas, hõlmates motivatsioonidest tervikuna ligi kaks kolmandikku. Meestel sama põhjuse esiletoomisel haridus mõju ei avaldanud, küll aga rõhutas armastusmotiivi esmatähtsust ligi kolm neljandikku alla 34-aastastest meestest. Emotsionaalse motiivi - armastusabielu - osatähtsuse tõus on eeskätt aset leidnud peamiselt ratsionaalsete kooselumotiivide tähtsuse kahanemise arvel.

Samas on eakatel (üle 55-aastastel) naistel tõusnud pragmaatiliste motivatsioonide osatähtsus. 2003. aastal hõlmas viimaste puhul harjumusabielu osakaal motiividest tervikuna poole ja armastusabielu - kolmandiku. Seevastu püsis samaealistel meestel emotsionaalse motiivi osatähtsus praktiliselt muutumatuna. Linnanaiste osas on see eelkõige toimunud - varem tunnetele, nüüd harjumusele rajatud kooselu - ja maanaistel - pigem sõprussuhe kui armastusabielu - motivatsioonide osakaalu vähenemise tõttu.

Täheldame sedagi, et vaadeldaval perioodil pereelu seisukohast kaaluka ja keskse motiivi - kooselu peamiselt laste pärast - osakaal on püsinud madala ja stabiilsena, moodustades kooselu põhjustest tervikuna üksnes 3-7%. 2003. aastal võrreldes teiste respondentidega väärtustasid seda motiivi rohkem nii maamehed kui -naised (9%). Võrdlusandmeil veelgi väiksema osakaaluga ning muutumatuna on säilinud pragmaatilise põhjuse - kooselu ühise majapidamise ja omandi tõttu - osatähtsus (2-5%).

Kooselu motiivides armastusabielu osatähtsuse tõusus peegeldub tänapäevale iseloomuliku kooselu vormi - vabaabielu, seda eeskätt nooremaealistel inimestel - domineerivaks paarissuhete malliks kujunemine. Samas võib sellise paarissuhte puhul emotsionaalse sidususe nõrgenemine ohustada perekonda tervikuna.

Rootsi psühholoogide M. Eliassoni ja M. Carlssoni mõtteavalduse kohaselt "hästitoimivate ja õnnelike kooselude arv ei ole kasvanud seetõttu, et kooselud on rajatud tunnetele, tunded aga ei ole kuigi tugev alusmüür pikaajalistele suhetele, mida näitab aastakümnete jooksul lisandunud abielulahutuste (lahkuminekute) arv" (Eliasson, Carlsson 1993:38).

Varem võisime saada vastuse abielude püsimise kohta tuginedes ametliku statistika andmetele, praegu saame üksnes osalise vastuse - st ainult ametlikult registreeritud abielulahutuste kohta.

Teisalt, tuginedes sotsioloogilistele uurimustulemustele võime jälgida vabaabielude osakaalu kasvu kooseludes tervikuna, samas vaadeldes muutusi eri vanusegruppide lõikes. Aastatel 1993-2003 tõusis vabaabielude osakaal vanuses 18-24 aastat hüppeliselt, st kui 1993. aastal moodustas viimaste osakaal kooseludest tervikuna neljandiku (24%), siis 2003. aastal üle kolme neljandiku (79%). Vabaabielude osatähtsuse kasv vanusegrupis 25-34 aastat oli mõnevõrra väiksem, tõustes suhtes registreeritud abieludega 16%lt 49%le. Viimastest veelgi eakamates vanuserühmades on eesti vabaabielude osakaal jäänud suhteliselt madalaks ja püsinud peaaegu samal tasemel (10-16%) (Hansson 2004:30).

 

Peretülid

 

Harmooniat või selle puudumist pereelus on võimalik mõõta abikaasadevahelistes suhetes ettetulevate peretülide esinemissageduse kaudu. Uurimuse läbiviimisel selleks kasutatud kolmeastmelisest skaalast - "sageli", "harva" ja "üldse mitte" - analüüsime käesolevas artiklis üksnes vastusevarianti "sageli" (Tabel 1).

Oletada võib, et peretülidest ei taheta meelsasti rääkida. Eeldame, et saadud võrdleva uurimuse analüüsi tulemused on usaldusväärsed põhjusel, et kõigi kolme valimi suhtes on tagatud uurimuse läbiviimisel representatiivsus.

Respondentide enesehinnanguliselt, nimelt "minu ebamajanduslikkusest" põhjustatud peretülide sagedus on vaadeldaval perioodil püsinud nii meeste kui naiste arvates stabiilsena, moodustades ligi kümnendiku. Olukord muutub eeskätt naiste hinnangul, kui vaadelda abikaasa ebamajanduslikkusest põhjustatud peretülisid - siis sagedaste tülide arv ületab kümnendiku. Eelkõige on nimetatud tülide arvukus tõusnud alla kõrgharidusega naiste meelest. Veelgi intensiivsemalt on kasvanud viimaste esinemissagedus sellel olmetasandil keskealiste (35-45-aastaste) naiste hinnangul, moodustades sagedaste tülide osakaalust neljandiku. Mõnevõrra kehtib see ka samaealiste meeste puhul, "sageli" kuuendikul juhtudel. Tegemist on perioodiga inimese elukaares, kus töö ja pereelu ühitamine on muutunud keeruliseks eeskätt põhjusel, et peres kasvavad kooliealised lapsed, kelle kasvatamine tänapäeval nõuab seoses elustandardi ja nõudluste suurenemisega rohkem hoolt ja tähelepanu, aga ka täiendavaid materiaalseid vahendeid ning võimalusi.

 

Tabel 1. Abikaasade omavaheliste tülide põhjused, 2003 (%)

(vastuste "sageli" osakaal, ülejäänud vastasid "harva" või "üldse mitte")

 

	1998				2003
	Linn		Maa		Linn		Maa
	M	N	M	N	M	N	M	N
Minu ebamajanduslikkus	9	7	11	6	9	7	6	7
Abikaasa ebamajanduslikkus	9	14	3	8	8	10	2	12
Laste kasvatamine ja koolitamine	7	12	8	9	11	13	8	16
Erinevad vaated ja tõekspidamised	18	23	20	24	22	22	17	31
Minu alkoholitarvitamine	8	-	14	-	8	-	12	0,6
Abikaasa alkoholitarvitamine	1	15	-	14	1	16	1	20
Abikaasa vägivaldsus	1	6	0	2	1	3	-	1
Seksuaalharmoonia puudumine	7	10	10	7	10	10	10	9
Kodused tööd-toimetused	10	14	14	14	13	12	13	21
Abieluvälised suhted	-	-	-	-	2	2	3	2

Allikas: "Eesti 2003", 18-70-aastased eestlased, RASI.

 

Üheks konfliktide põhjuseks kaasaja peredes võivad olla ka (vaba)abielupoolte erinevad vaated ja tõekspidamised. Vaatleme lähemalt viimaste esinemissageduse dünaamikat. Kui naiste meelest tülide esinemissagedus nimetatud põhjusel aastatel 1998 - 2003 sõltumata elukohast ei ole tõusnud, püsides neljandiku piires, siis on see meestel, eeskätt linnameestel tõusnud samale tasemele naiste hinnanguga. Suhteliselt muutumatute ja madalamatena on püsinud maameeste hinnangud, moodustades neljandiku. Siiski sugenes mõnevõrra rohkem sagedasi peretülisid sellel pinnal noorte alla 34-aastaste meeste kui naiste meelest.

Võrdlusperioodil ei ole muutunud, seda nii linna- kui maameeste hinnangul, sageli alkoholi tarbivate meeste kui naiste osakaal, moodustades linnameestest alla kümnendiku (8%) ja maameestest üle selle (14%), samas püsides naiste puhul ühe protsendi piires. Võrreldes enesehinnanguga on abikaasade poolt vastastikku antud hinnangud vägijookide tarbimise kohta lahknevad - ja karmimad. Naiste arvates - ja seda kogu vaadeldaval perioodil - esineb abikaasa alkoholi tarbimise juhtumeid sageli 14-20% peredes.

Ankeetandmete analüüsi tulemusena ilmnes, et alkoholitarbimise kasvutendents seostus tülide põhjuse - erinevad vaated ja tõekspidamised - tõusuga, eeskätt maanaistel, kelle hinnangul vaadeldaval ajavahemikul on tülid sellel pinnal kasvanud neljandikult kolmandikule. Samas on meeldiv tõdeda, et abikaasade vastastikku antud hinnangud variandile "üldse mitte" olid enesehinnanguga peaaegu kokkulangevad (Kelam 2004:43).

Selline ebakõlbeline peretülide põhjus nagu abikaasa vägivaldne käitumine on ajavahemikul 1998 - 2003 (1993. aastal vastav küsimus puudus) püsinud peaaegu muutumatuna. Samas tuleb tõdeda sedagi, et keskmiselt iga kümnes naine on olnud mõnikord sunnitud taluma abikaasa vägivaldset käitumist (lisaks sageli 2-4%). Meeste hinnangul oma abikaasa(elukaaslase) suhtes väitis sedasama 5-7%. Oletada võib, et peresuhetes, eelkõige meeste poolt tuleb vägivallajuhtumeid argielus ette veelgi rohkem kui seda meie küsitluste andmeil päevavalgele on tulnud. Nagu on näidanud teised uurimused, nii kinnitavad ka käesoleva ankeetküsitluse andmed, et tegemist on "vaikijate häältega", mis on toodud näitajate tagant aimatavad, kuid ei ole konkreetsetes arvudes tuvastatavad (Kase 2001:56).

Suhteliselt harvem kui seksuaalharmoonia puudumine, mida väidab kooselus sageli ette tulevat iga kümnes (vaba)abielumees ja -naine, tuuakse esile tülisid, mille põhjuseks on abieluvälised suhted. 2003. aasta küsitluse andmeil pea iga viies (vaba)abielumees tõdes, et tülisid kooselus nimetatud põhjusel tuleb ette kas mõnikord või sageli - tõsi, viimaseid esimestest märksa vähem. Probleemi esinemissageduse poolest eristusid siin keskealised kõrgharidusega mehed. Samuti möönsid keskealised, seevastu hariduselt kesk(eri)haridusega või alla selle naised teistest rohkem nimetatud kooseluprobleemi olemasolu.

2003. aastal kurdavad naised meestest rohkem koduste tööde-toimetuste tegemise pinnal esinevate sagedaste tülide üle, mille osakaal on tõusnud kuuendikult neljandikule. Teisalt, 1993. aastaga võrreldes on kasvanud ka noorte alla 34-aastaste meeste kui naiste rahulolematus samal olmetasandil puhkevate tülide suhtes - viimaste osakaal "sageli" osas tõusis kümnendikult neljandikule. Ühtlasi on lisandunud selles suhtes "sagedaste" tülide üle kurtvate eakate (55 ja enam aastat) naiste arv. Küllap nurisemise kasv eeskätt naiste poolt kodutööde tegemisel või jagamisel on kaasaegse aktiivse elulaadi juures üks ajamärk.

Kiire elutempo, eeskätt peredes, kus abikaasad(elukaaslased) tööl käivad, pingestab viimaste omavahelisi suhteid, mõjustades perekliimat tervikuna. Teisalt tunnetavad eakad inimesed kõhnema rahakoti ja sellest tingituna ahtamate võimaluste tõttu oma igapäevaelu korraldamisel kodus pingestatud õhkkonda.

 

Perekonnaküsimuste otsustamine

 

Abikaasade omavaheline rollijaotus perekonnas avaldub eeskätt pere-elus ettetulevate küsimuste otsustamisel. Mehe ja naise rollide väljakujunemist perekonnas mõjutavad omakorda ühiskonnas käibivad hoiakud, olgu need siis kas traditsioonilisema või postmodernistlikuma suunitlusega (Coleman 1988:63).

Juba 1993. kui ka 1998. aasta elanikkonnaküsitluste põhjal võib väita, et eesti perekonnad on üsna demokraatlikud, kuna enamuses peredest langetatakse pereelu puudutavaid tähtsamaid otsuseid abikaasade poolt ühiselt. Eeskätt kehtib see perekonnatuttavate valiku, vaba aja veetmise ja perekonna juurdekasvu küsimuste kohta. Kuigi 2003. aastaks on abikaasadel konsensuse põhimõttel vastu võetud otsustuste osakaal veelgi tõusnud, täheldame samas ka teistsuguseid tendentse. Puudutab see pereelu ühte keskseimat küsimust - otsustuste langetamist suuremate kulutuste tegemisel. 2003. aastaks oli märgatavalt tõusnud mehe poolt üksi vastuvõetud otsustuste osakaal. Kõige silmatorkavamalt avaldus see kõrgharidusega meeste hinnanguis, kelle arvates langetasid nemad üksi kolmandikul juhtudest pereeluga seotud suuremate väljaminekute küsimusi. Analoogne tendents perekonna kulutuste otsustamisel ilmnes ka kolmandikul alla 30-aastaste meeste puhul. Nimetatud kahe kontingendi osas on tegemist noorte ja edukate meestega, kelle sõna pere suuremate väljaminekute otsustamisel ka rohkem maksab.

Võrreldes 1993. aastaga on 2003. aasta küsitluse andmeil nii meeste kui naiste arvates tõusnud pere vaba aja sisustamisel koos vastu võetud otsustuste osatähtsus, hõlmates tehtud otsustustest tervikuna ligi 90%. Torkab silma, et võrreldes varasemate küsitlustega on märgatavalt vähenenud naiste dominantne roll pere tutvusringkonna kujundamisel - seda nii meeste kui naiste hinnangul. 2003. aastaks oli kahanenud abikaasade poolt üksi tehtud otsustuste osatähtsus 4-7% piiresse.

Kolme võrdleva uurimuse tulemuste andmeil otsustavad abikaasad pere juurdekasvu planeerimise enamikus peredes ühiselt. Üksi selles küsimuses tehtud otsustustes oli naise sõnaõigus mehe omast kaalukam ja seda mõlema abikaasa hinnangul. Võime väita, et pereplaneerimisel Eestis elukaaslaste vahel valitseb konsensus - 2003. aastal nii meeste kui naiste hinnangul oli koos vastuvõetud otsuste osakaal ligi 85%.

Lõpuks nentigem, et võrdlusperioodil abikaasadel pereelu otsustuste tegemisel on naisel säilinud enesehinnanguliselt sõnaõigus laste hariduse ja tulevikuga seotud küsimuste osas muutumatuna, hõlmates otsustustest ligi viiendiku. See kehtib ka - domineeriva - abikaasade (lastevanemate) poolt vaadeldud pereelu valdkonnas koos vastu võetud otsustuste kohta (koos 80% ulatuses). Samas küündis isade poolt üksi langetatud otsustuste osakaal vaid paari protsendini. Järelikult on eesti peres laste hariduse ja tulevikuplaanide otsustamisega seotud küsimuste ring rohkem emade kui isade pärusmaa.

 

Lõpetuseks

 

Võrreldes 1993. aastaga täheldame perekonnaeluga rahulolijate osakaalu tõusu eeskätt meeste hulgas. Kui 1993. aastal oma pereeluga täiesti rahulolevaid mehi keskmiselt neljandik ja naisi viiendik, siis need näitajad tõusid 2003. aastal meestel ligi kolmandikuni ja naistel neljandikuni. Täheldame sedagi - võib-olla vastupidi ootustele - et keskeltläbi oli oma pereeluga täiesti rahulolevaid mehi rohkem linna- kui maameeste hulgas ja naistel vastupidi - rohkem maa- kui linnanaiste seas. Kõige õnnelikumad näivad olevat linnas elavad (vaba)abielumehed, kelle juures kooselu emotsionaalne motiiv prevaleeris isegi üle 50-aastaste meeste hulgas ning "harjumusele rajatud kooselu" hõlmas üle kolmandiku, viimane samaealistel naistel aga ligi poole. Nii suuri lahknevusi eriealiste linnameeste ja -naiste kooselu emotsionaalse motiivi osas võib seletada meeste puhul neid, võrreldes naistega, emotsionaalselt rohkem rahuldava (vaba)abielusuhte olemasolu või selle saavutamine naistest sagedamini esinevate kordusabielude (vabaabielude) tulemusena.

 

 

 

Viiteallikad:

 

1. Coleman, J. 1988. Intimate Relationships, Marriage and Family. 2^nd ed. New York: Macmillan Publishing Company.

 

2. Elisson, M., Carlsson, M. 1993. Naisen psykologia. Helsinki: Lademann.

 

3. Hansson, L. (toim.) 2004. Valikud ja võimalused Eestis aastatel 1993-2003. Tallinn: TPÜ Kirjastus.

 

4. Jallinoja, R. 2000. Perheen aika. Helsinki: Otavan Kirjanpaino.

 

5. Kase, H. (koost.) 2001. Vaikijate hääled. Tallinn: Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobüroo, EV Sotsiaalministeerium, Eesti Avatud Ühiskonna Instituut.

 

6. Kelam, A. Eesti perekond ja peresuhted 1990ndatel aastatel. Hansson, L. (toim.) 2001. Mitte ainult võitjatest. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Kirjastus.

 

7. Kelam, A. Peresuhted. Hansson, L. (koost.) 2004. Valikud ja võimalused Eestis aastatel 1993-2003. Tallinn: TPÜ Kirjastus.