Uuringu eesmärk ja kasutatav metoodika

Käesolev uuring on valminud tellimustööna Eesti Sotsiaalministeeriumile.

Uuringu eesmärgiks on välja töötada lapse kõikidest vajadustest lähtuvalt ühtne metoodika lapse ülalpidamiskulude arvutamiseks ühes kuus. Metoodika väljatöötamisel võetakse arvesse järgmisi nõudeid:

1.      Metoodika võimaldab arvestada kõiki lapse põhivajadusi, s.t kulutusi toidule, eluasemele, püsikaupadele, hügieenile, haridusele, vaba aja veetmisele, kultuurile, hobidele, transpordile jm.

2.      Metoodika annab võimaluse välja arvestada:

·              lapse individuaalseid kulutusi ning lapse osa pere ühistes kulutustes;

·              diferentseerida lapse kulutusi vastavalt lapse vanusele;

·              diferentseerida lapse kulutusi lähtuvalt lapse elupiirkonnast (linnakeskkond või maapiirkond).

 

Metoodika ei sõltu lapse/ tema kasvatajate sotsiaalmajanduslikust taustast ja majanduslikest võimalustest.

 

Määratleme sotsiaalmajandusliku näitaja, mille suurusest või muutusest peab sõltuma lapse ülalpidamiskulu muutumine ja näitame selle hinnangu sobivusaja, mille möödudes on tarvis teha uued arvutused.

.

Hinnang on statistiline, tuginedes Eesti perede poolt reaalselt tehtud kulutustele aastail 2000--2003.

Andmestik

Andmestikuna kasutatakse Eesti Statistikaameti poolt aastatel 2000—2003 teostatud leibkonna eelarve uuringute andmeid (kokku üle 21 000 erineva leibkonna ja 60 000  erineva isiku), vt ka [Leibkonna elujärg 2001, 2002, 2003].Üksikasjalisemate arvutuste juures kasutati peamiselt 2002 ja 2003 aasta andmeid (vastavalt7600 ja 4600 leibkonda).

Kasutusel olid iga aasta kohta järgmised andmestikud:

1. „Perepilt“ – leibkonna ankeetküsitlus, kust selgus leibkonna koostis (tüüp), elukoht, liikmete sotsiaalne, tööalane ja tervislik seisund jne;
2. „Pereliige“ – „ Perepildi“ küsitluse osa iga üksiku leibkonnaliikme kohta, millest leiti iga pereliikme sugu ja vanus küsitlusmomendil;
3. „Järelküsitlus“— leibkonna ankeetküsitlus, mis teostatakse peale päevikute täitmist; sellest kasutati leibkonna hinnanguid oma majanduslikule toimetulekule, samuti hinnanguid omatoodetud toiduainete kasutamise mahu kohta;
4. „Tarbimine“ – kuu aja jooksul täidetud päevikute põhjal moodustatud andmestik, milles kajastuvad leibkonna kõigi liikmete individuaalne tarbimine (välja arvatud toit) ja samuti ühistarbimiseks tehtud kulutused;
5. „Toidutarbimine“ (detailne analüüs tehtud ainult 2003. aasta kohta) — poole kuu jooksul täidetud päevikute põhjal moodustatud andmestik, milles kajastub leibkonna kõigi liikmete toidutarbimine (ei ole liigendatud isikute järgi);
6. „Sissetulekud“ – leibkonna liikmete poolt kuu jooksul saadud sissetulekud – nendest kasutati käesolevas uuringus vaid summaarset kogusissetulekut leibkonnaliikme kohta (arvutatud välja ESA-s.

Lisaks kasutati tulemuste üldistamisel järgmisi ESA-s välja arvutatud näitajaid:

• kaalusid e laiendustegureid tulemuste üldistamiseks koguelanikkonnale;
• toidukordajaid, mille abil hinnati vastava terve kuu toidutarbimist;
• leibkondade kogutulu/ summaarset kulu leibkonnaliikme kohta;
• leibkondade kuuluvust tuludetsiilidesse (leibkonnaliikme keskmise tulu alusel);
• tarbijahinna indekseid.

Uuritava kogumi valik

Käesolevas uuringus on aluseks võetud pered, mis kuuluvad 6—10 tuludetsiili, kuid välja on jäetud Eesti oludes rikkad pered – need on pered, kus sissetulek ühe leibkonnaliikme kohta on enam kui 12 500 krooni kuus (niisuguseid leibkondi oli uuringu andmetel 2003. aastal ca 1 protsent kõigist leibkondadest). Subjektiivse toimetulekuhinnangu kohaselt on need pered, keda valdavalt iseloomustavad hinnangud:[Leibkonna elujärg, 2002]

• „Tuleme üldiselt toime. Saame endale aeg-ajalt lubada muudki peale hädavajaliku“;
• „Meie pere saab enesele lubada kõike normaalseks, luksuseta eluks vajalikku.“

Uuritavate hulgas ei olnud ei suhteliselt ega ka absoluutselt vaeseid peresid, samuti mitte ilmajäetusvaeseid [vt Vaesuse leevendamine,1999; Entering…, 1999; Einasto, 2002; Themas, Tiit, 2004].

Peretüüpidest käsitleti põhilistes analüüsides järgmisi lastega peretüüpe:

1.      Abielu- või kooselupaar ühe lapsega;

2.      Abielu- või kooselupaar kahe lapsega;

3.      Abielu- või kooselupaar kolme lapsega;

4.      Abielu- või kooselupaar ala- ja täisealiste lastega (täisealine laps vanuses 18—19 aastat)

5.      Üksikvanem ühe alaealise lapsega või täisealise 18—19-aastase lapsega;

 

Võrdlusmaterjalina kasutati

·        tööealist lasteta abielupaari

·        ja üksikut tööealist (naist).

Uuringust jäid välja mitme põlvkonna pered kui meie oludes ebatüüpilised, samuti mitmesugused eristruktuuriga pered. Nimetatud pered kokku katavad alla 10% kõigist leibkondadest.

Lapse määrang ja laste vanuseline rühmitamine

Laste vanus määrati Perepildi küsitluse algusmomendil. Siin on väike erinevus võrreldes ESA metoodikaga, kus vanus määratakse vastava aasta 1. jaanuari seisuga. See muudatus oli vajalik alla-aastaste laste täpse arvu hindamiseks. Kasutati järgnevaid vanuserühmi:

·        alla-aastased;

·        1—2-aastased (sõime-ealised);

·        3—6-aastased (lasteaiaealised);

·        7—10-aastased (nooremas koolieas õpilased);

·        11—13-aastased (keskmises koolieas õpilased);

·        14—17-aastased (vanemas koolieas õpilased);

·        18—19-aastased (noorukid); viimased loeti „lasteks“ ainult sel juhul, kui nad elasid vanematekodus, st kas ala- ja täisealiste lastega leibkonnas või kahe täiskasvanud põlvkonna leibkonnas.

Rühmapiiride valikul on arvestatud seda, et viis esimest rühma moodustavad OECD tarbimiskaalude mõttes „lapse“ [vt Social Indicators ], kuus esimest aga alaealise Eesti seaduste mõttes.

Teise taseme rühmad moodustatakse esimesi rühmi kokku võttes:

·        0—6-aastased (koolieelikud);

·        7—13-aastased (nooremad õppurid);

·        14—19-aastased (vanemad õppurid).

Vaadeldes lapsi leibkonnaliikmetena, ei arvestatud nende veresugulust vanematega. Samuti, rääkides õppurieas lastest ei arvestatud seda, kas lapsed tegelikult õpivad. Oletatavasti on vanimas (noorukite) rühmas ka töötavaid noori, kuid nende osakaalu selgitamine ei olnud käesoleva uuringu eesmärk. Kokku kuulus valimisse 3326 kuni 20-aastast last ja noorukit (vanus arvutatud küsitluspäeva seisuga), peale kitsenduste rakendamist oli analüüsides keskmiselt enam kui 1000 last, kusjuures nende arv valimis ei olnud erinevate dokumentide (sissetulekud, toidukulutused, tarbimiskulutused, perepilt, järelküsitlus) täitmisel sama. Kõik andmed on kaalude (laiendustegurite) alusel üldistatud koguelanikkonnale.  

Maa ja linn

ESA andmestikus esineb viis asulatüüpi vt [Leibkonna elujärg, 2001 ]:

1. Suurem linn (üle 50 000 elaniku);
2. Muu maakonnakeskus;
3. Muu linn või alev;
4. Alevik;
5. Küla

Esimesed kolm alajaotust (sh ka alevid) loeti linnaks, viimased kaks – maaks. Kuna leibkonnad olid valitud sissetulekuid arvesse võttes, ei olnud erisused linna- ja maaperede vahel kuigi suured.

Hindamise metoodika

Kõik hinnangud on antud uuritava kogumi (kaalutud) keskmistena kuu aja jooksul, mis vastavad kogu elanikkonna jõukama poole keskmisele tasemele (kusjuures välja on jäetud kõige rikkamad, kes hinnangu suhteliselt ebastabiilseks muudaksid) [vt Tiit, 2002].

 

Kuna vaatluskuud jagunevad ühtlaselt üle terve aasta, võime kõnelda keskmisest kuust, mille pikkus on 30,42 päeva ja millel on iga aastaaja tunnuseid ja mis sisaldab ka keskmise hulga pühapäevi, pühi, sünnipäevi ja muid leibkonna tähtpäevi.

 

Keskmiste hindamisel on kasutatud erinevaid metoodikaid erinevates tarbimisliikide puhul.

1. Kõige lihtsam on olukord isikliku mittetoidu-tarbimise osas. ESA läbiviidava uuringu päevikutes on tarbimine registreeritud isikute kaupa ja seda on võimalik vahetult kasutada keskmise tarbimise hindamiseks sõltuvalt (lapse) vanusest. Selletõttu ongi isikliku mittetoidutarbimise puhul võimalik kasutada suhteliselt peent vanusejaotust ja detailselt jälgida tarbimise struktuuri ja mahu muutumist lapse kasvades.
2. Toidutarbimist ei ole andmete kogumisel (loomulikult) leibkonna liikmete vahel eristatud. Siin hinnati toiduainete rühmade tarbimist leibkonnatüüpides ja seejärel hinnati erinevas vanuses leibkonnaliikmete toidutarbimist lineaarse võrrand­süsteemi lahendamise teel, arvestades leibkondade koosseise. Saadud tulemusi täpsustati omatoodetud toiduainete arvel.
3. Laste osa ühistarbimises hinnati kolmel erineval viisil, võrreldes ühistarbimist lastega ja sarnastes lasteta peredes. Ühistarbimise hindamisel kohtame kaht olulist probleemi.
• Hinnang sisaldab teatavat nihet nn alternatiivkulutuste arvel, st et vanemad loobuvad teatavast osast oma kulutustest laste heaks;
• Päevikute täitmisel ei ole leibkonnad sageli individuaalset ja ühistarbimist eriti täpselt eristanud
• Rea kululiikide (näiteks transport) puhul jaguneb tarbimine isiklikuks ja ühistarbimiseks: individuaalne kulu on lapse bussi kuukaart, osa ühistarbimisest aga pereautoga koolisõit, kui ühtlasi vanemad lähevad tööle.

Uuringu käigus arendati oluliselt edasi eelmiste (aastail 1988 ja 2000 teostatud) sarnaste uuringute käigus kasutusele võetud metoodikat, vt Käärik et al, 2000 ja 2001.

Ühistarbimise osa hindamine olnuks lihtsam, kui oleks olnud võimalik kasutada Eesti praegusele arengule vastavaid usaldusväärseid leibkonnaliikmete tarbimiskaale, vt Atkinson, 2002 ja Themas, Tiit, 2004.

Isiklik mitte-toidukaupade tarbimine

Isikliku tarbimise kulutuste loetelu

Isikliku tarbimise osas kasutame ja analüüsime detailselt järgmisi alajaotusi, mille aluseks on rahvusvaheliselt kasutatav seitsmekohaline kodeerimisskaala COICOP [vt COICOP]. Toodete rühmitamise osas lähtusime oletatavast vastavate kulutuste mahust /osatähtsusest meie poolt käsitletava sihtgrupi puhul, osaliselt eirates vastava skaala aluseks olevat loogikat. Käesolevas peatükis vaadeldavate isiklike kulutuste seast on välja arvatud kulutused söömisele väljaspool kodu (arvestatud söögikulutuste hulgas). Eluaseme- ja majapidamis­kulutused on ühendatud nende väikse osakaalu tõttu isiklike kulutuste seas (iseloomulik uuritavale rühmale). Arvestamata on ka mitmesugused maksud, mis otseselt laste ülalpidamist ei puuduta, küll aga arvestatakse lasteaia- ja sõimemakse, mis sageli ongi päevikutes seotud konkreetse lapsega. Nn vaba aja kulutused (mänguasjade, spordivahendite ost jmt) omandavad laste kulutuste seas olulise koha, mistõttu neid on mõnevõrra detailsemalt käsitletud. Kasutatav loetelu koos analüüsitavate alajaotustega on alljärgnev:

 

1. Garderoobikaubad[1].
• Rõivad (koodid 031xxxx).
• Jalatsid (koodid 032xxxx).
2. Kodukulutused.
• Eluasemekulutused, sh remont (koodid 04xxxxx).
• Kodu- ja majapidamiskaubad – mööbel, kodutekstiil, toidunõud jmt (koodid 051xxxx – 055xxxx ).
• Koduhoolduskaubad ja -teenused, sh ka lapsehoidja ja koduõpetaja tasu (koodid 056xxxx).
3. Meditsiinikaubad ja teenused (koodid 061xxxx, 062xxxx ja 063xxxx).
4. Transpordi- ja sidekulutused.
• Auto-, moto- ja jalgrattaga seotud kulutused (koodid 071xxxx, 072xxxx).
• Kulutused ühistranspordile (073xxxx).
• Telefoni- ja postikulutused (08xxxxx).

4.      Vaba aja kulutused.

·        Mängu-, spordi- ja harrastustega seotud vahendid (koodid 091xxxx, 092xxxx, 093xxxx, 0941xxx).

·        Kultuurikulutused – kino, teater, raamatud, trükised, kirjutus- ja joonistusvahendid (koodid 0942xxx, 095xxxx).

·        Reisimine, puhkus (koodid 096xxxx, 112xxxx).

5.      Hariduskulutused (koodid 101xxxx).

6.      Isikliku hügieeni ja hoolduskulutused – juuksuriteenus, seebid, kreemid, hambapastad (koodid 121xxxx, sh ühekordse kasutusega imikumähkmed koodiga 1212218).

7.      Muud isiklikud esemed – kellad, ehted, imikutarbed, lapsevankrid, lastesõime- ja –aia kulutused (koodid 122xxxx ja 123xxxx).

 

Vastajate hinnangud isikliku ja ühistarbimise vahekorrale on 2003. aasta andmetel järgmised (vt tabel 1):

 

Tabel 1. Kulutuste jaotus isiku- ja ühiskulutusteks leibkondade hinnangul (protsentides)

 

Kululiik	Garde-roob	Kodu-kulud	Medit-siin	Trans-port	Side	Vaba aeg	Hari-dus	Isiku hooldus	Muu
Isiklik	91	7	93	45	7	39	97	64	90
Ühine	9	93	7	55	93	61	3	36	10

Garderoobikulutused

Garderoobikulutuste alla kuulub mitmesuguste rõivaste ning jalatsite ostmine, valmistada laskmine (koos materjaliostuga), parandamine, puhastamine ja ka laenutamine (viimase osatähtsus on küll kaduvväike). Kulutusi vanuserühmades (aastal 2003) iseloomustab alljärgnev tabel 2. Ühistarbimise osakaal on hinnanguliselt 9%, siia kuulub eeskätt mõningate esemete liikumine ühelt pereliikmelt teisele. 

 

Tabel 2. Garderoobikulutused sõltuvalt vanusest

 

 

Täiskasvanutena käsitletakse käesolevas uuringus tööealisi (st kuni 65-aastaseid isikuid). Selgub, et laste garderoobikulutused on suhteliselt suured: juba eelkooliealiste kulutused ulatuvad 80%ni tööealiste täiskasvanute kulutustest ja juba keskmises koolieas lapse garderoobikulutused ületavad keskmise tööealise täiskasvanu vastavaid kulutusi; jõudes 18-19-aastaste noorte puhul maksimumtasemeni, so poolteisekordse täiskasvanu tasemele. Siin on põhjuseks ühelt poolt laste kiire kasvamine ja lasterõivaste küllalt kõrge hind, kuid teiselt poolt ka noorte vastuvõtlikkus muutuvatele moodidele ja trendidele.

 

Olgu märgitud, et garderoobikaupade puhul oli „jõukama“ ja „vaesema“ poole perede laste kulutuste erinevus (2002. aasta andmetel) kolmekordne[Tiit, 2004a ja 2004b].

 

Kodukulutused

Kodukulutuste hulka kuuluvad kõigepealt eluasemega seotud kulutused (kütte-, vee-, elektri, rendi jmt kulud), kuid samuti ka eluruumi remondi kulutused. Üldiselt pole need individualiseeritud, erandiks võib olla näiteks lapse toa remont. Teise rühma kodu­kulutustest moodustavad mööbli, majapidamistarvete (nõud, kodumasinad, valgustid jmt) hankimiseks ja parandamiseks tehtud kulutused. Ka siin võib väike osa kulutustest olla individuaalsed, nt lapsevoodi või pudrulusika hankimine. Kolmanda rühma moodustavad koduhooldusvahendid ja –teenused: pesu- ja puhastusvahendid, tasu puhastusteenuse või koduabilise eest. Sellesse teenusterühma kuuluvad aga ka kodused lapsehoidmisteenused, samuti koduõpetaja teenused. Viimaste teenuste eripära tõttu ongi seda kulutusterühma analüüsis eraldi käsitletud, vt tabel 3. Viimastelt ilmnebki selle kululiigi suhteliselt kõrge tase väikelapsega peredes.

 

Tabel 3.Kodukulutused sõltuvalt vanusest

 

 

Meditsiinikaubad ja -teenused

Meditsiinikaupade ja teenuste alla loetakse ravimite ja vitamiinide ning muude meditsiinitoodete (nt kraadiklaas, kuumaveekott) ostmine, arsti tasulised konsultatsioonid ja visiiditasu, tasu analüüside eest, mitmesugused tasulised protseduurid (massaaž, ravivõimlemine), haigla- ja sanatooriumitasu jmt. Meditsiinikulutustest loeti ühis­tarbimise hulka vaid 7% (näiteks mitmesuguste vitamiinida jmt ost). Meditsiinikulutuste sõltuvust lapse vanusest kajastab tabel 4.

 

Tabel 4. Meditsiinikulutused sõltuvalt vanusest

 

 

Alla-aastaste laste suhteliselt kõrge meditsiinikulutuse põhjuseks on nii ravimite-vitamiinide kui ka muude toodete ostmine. Kuna üldiselt katab haigekassa laste tervise-

kulutused, on nende osatähtsus lapsega seotud kulutuste osas suhteliselt väike.

Transpordi- ja sidekulutused

Transpordi- ja sidekulutused kuuluvad vaid osaliselt (45%) isiklike kulutuste hulka ning teatava määrani on nende eristamine tinglik. Isikliku transpordi hulka kuuluvad kulutused isikliku jalgratta (sh ka lasteratta), mootorratta ning auto, nende hooldamise ja kütuse peale. Samas on väga suur osa autoga seotud kulutustest loetud ka pere ühiskulutuste hulka. Selgelt individuaalsed on aga enamasti ühistranspordi kulud. Samasugune määramatus valitseb ka sidekulutuste osas, mida 93% juhtudest loetakse ühiskulutusteks, seega loetakse suurel määral ka üksikute leibkonnaliikmete mobiiltelefonide arved ning internetikulud pere ühistarbimise hulka. Selletõttu ei kajastagi tabel 5 transpordi- ja sidekulutusi täielikult. 

 

Tabel 5. Transpordi- ja sidekulutused sõltuvalt vanusest

 

Vanuserühm	Isiklik transport	Ühistransport	Side	Transport ja side kokku
< 1	0,00	0,00	0,00	0,00
1--2	0,00	0,00	0,00	0,00
3--6	35,93	1,03	0,00	36,96
0--6	20,58	0,59	0,00	21,17
7--10	2,15	8,01	28,43	38,59
11--13	14,22	18,49	9,33	42,04
7--13	8,28	13,33	18,73	40,34
14--17	43,35	41,12	12,53	97,00
18--19	106,74	59,33	17,00	183,08
14--19	66,40	47,74	14,156	128,30
20--64	163,67	55,79	22,38	241,83

 

Siiski selgub transpordi-sidekulutuste järsk kasv vanemas koolieas ja eriti alates täisealiseks saamisest, mil nähtavasti jalgrattale lisandub ka mootorratta või auto kasutamine või isegi hankimine. 

 

Vaba aja kulutused

Vaba aja kulutused loetakse 61% ulatuses ühiskulutusteks – siia kuuluvad koduse audio-visuaalse tehnika (telerid, muusikakeskused, arvutid) ostu ja kasutamisega seotud kulud, lemmikloomade ülalpidamine jmt. Käesoleva uuringu kontekstis jaotame isiklikud vaba aja kulutused tinglikult kolmeks. Esimese kulutuste rühma moodustavad mängude ja harrastustega seotud kulutused (mille hulka kuulub suur hulk vaba aja veetmise ning puhkusega seotud ühistarbelisi kaupu), kuid siin hulgas on ka laste mänguasjad, mitmesugused mängud ja ka sporditarbed, mis kuuluvad valdavalt individuaalselt kasutatavate esemete hulka, vt tabel 6. Teise rühma loeme tinglikult kultuuritarbimise kulutusteks, siia kuuluvad raamatud, ajalehed, kino-, teatri- ja muuseumide külastused. Siia hulka paigutatud ka valdava osa koolitarvete ost. Kolmanda rühma moodustavad reisi- ja puhkusekulutused, sh ka hotelliteenused.  

 

Tabel 6. Kulutused mängudele, spordile ja harrastustele  sõltuvalt vanusest

 

Ilmneb, et laste kulutused mängudele/harrastustele kasvavad, saavutades tipptaseme nooremas koolieas ja hakkavad siis tasapisi kahanema. Ka laste kulutused raamatutele (sh ka koolivahenditele), ajakirjadele, kinole, teatrile on kooliealistel märksa kõrgemad kui täiskasvanutel. Sama kehtib ka reiside ja nn puhkekulutuste kohta, mis saavutavad keskmises ja vanemas koolieas kõrgtaseme. Vaba aja kulutused ongi valdkond, kus „vaesemate“ ja „jõukamate“ perede laste vahel on suhteliselt suur erinevus.

Hariduskulutused

Hariduskulutused on ootuspäraselt 97% osas individuaalsed. Võiks oletada, et kulutused haridusele moodustavad suhteliselt suure osa laste kasvatamise maksumusest. Hoolimata erakoolide ja tasuliste huvikoolide olemasolust see siiski nii ei ole – niihästi alg-, põhi- kui ka suures osas keskhariduse tasemel on kulutused haridusele üsna madalad, jäädes madalamale täiskasvanute keskmistest hariduskulutuste (täiendkoolituse) tasemest. Põhjuseks on siin ka asjaolu, et ka õppevahendite/õpikute hinda ei loeta hariduskulutuste hulka. Olukord muutub 18—19-aastaste õppurite puhul, kelle seast ilmselt arvestatav osa omandab kõrg- või eriharidust tasulises õppes, vt tabel 7.

 

Tabel 7. Hariduskulutused sõltuvalt vanusest

 

 

Isikliku hügieeni- ja hoolduskulutused

Isikliku hoolduse kulutused katavad niihästi hügieenivahendite kui ka teenuste (juuksur, kosmeetik jne) maksumuse. Isikliku hügieeni kulutustest moodustavad ühiskulutused 36% (nähtavasti perele ühiseks kasutamiseks hangitud seebid-šampoonid, föönid jmt). Väikelaste puhul tuleb arvesse ka ühekordse kasutusega mähkmete hind, mis selle kuluartikli teeb noorima vanuserühma jaoks teiste vanuserühmadega võrreldes eriti kalliks, vt tabel 8.

Tabel 8. Kulutused isiklikule hügieenile ja hooldusele

 

 

Kokkuvõte. Isiklike kulutuste summa

Loetletud isiklikele kulutustele lisanduvad veel mõningatele vanuserühmadele spetsiifilised kulutused, millest suurimad on lasteaia- või sõimemaks. Muude kulutuste hulka kuuluvad veel mõningate isiklike esemete ostmine, mille hulgas on ka näiteks lapse turvatool ja lapsevanker, samuti kellad, vihmavarjud, kandekotid, suitsetamistarbed jne. Arvestades kõiki isiklikke kulutusi, saame joonisel 1 esitatud pildi. Siit selgub, et koolieelikutel on isiklikud kulutused suuremad kui nooremas koolieas lastel. Põhjuseks on siin peamiselt asjaolu, et koolieelsetes asutustes tuleb hariduse eest vanematel maksta (kulutus muu), kooliharidus on aga tasuta. Lisaks sellele on kallid väikelaste hooldus­vahendid, sh eriti ühekordselt kasutatavad mähkmed ja samuti on kodune lapsehoid üsna kallis. Hoolduskulutusi pole alla-aastastel lastel, sest reeglina hooldavad neid vanemad. Jättes nimetatud spetsiifilised väikelaste kulutused kõrvale, ilmneb laste isiklike kulutuste peaaegu lineaarne suurenemine 500st kroonist kuus nooremas koolieas kuni ligi 1000 kroonini (noorte) täisealiste puhul. Tähelepanuväärsed on aga tarbimise struktuuri muutused vastavalt laste vanusele:

 

·         Väikelaste kulutustest on esikohal hooldus- ja isikliku hügieeni vahendid. Selle kulutuse osakaal langeb miinimumtasemele vanema koolieeliku- ja nooremas koolieas.  

·         Koolieelikute puhul tõuseb suurimaks kuluartikliks lasteaiamaks.

·         Koolilaste puhul omandavad olulise kaalu raamatud jm kultuuri, harrastuste ja vaba ajaga seotud kulutused

·         Alates keskmisest koolieast suurenevad pidevalt garderoobikulutused.

·         Alates keskmisest koolieast hakkavad järsult suurenema transpordi- ja sidekulutused, mõnevõrra ka kulutused isiklikule hooldusele.  

·         Hariduskulutused hakkavad kiiresti kasvama üldhariduskooli lõppemisel. 

 

 

Joonis 1. summaarne isiklik tarbimine sõltuvalt vanusest

Toidukulutused

Toidukulutuste hindamise metoodika

Selleks, et hinnata erinevas vanuses laste toidukulutusi, on ainsaks võimaluseks võrrelda erineva struktuuriga lastega perede toidukulutusi, ning arvestada toidukulutuste muutusi seoses laste sünniga peresse/ kasvamisega, sest toidukulutusi ei ole arusaadavatel põhjustel isikute kaupa hinnatud. Lisaks sellele tuleb toidukulutuste puhul arvesse võtta omatoodetud toiduainete osa.

Perede toidukulutuste struktuur

Kõigi Eesti perede toidukulutuste struktuuri 2003. aastal iseloomustab lisatud joonis 2, kusjuures omatoodetud toiduaineid ei ole arvesse võetud..

 

 

 

Joonis 2. Perede kulutused toidule 2003

Analüüsitavad toiduainete rühmad

Edasises analüüsis ühendame esitatud toiduainerühmad suurematesse gruppidesse ja vaatleme eraldi järgmisi toiduainete rühmi (lisatud on ka COICOPi koodid):

1.      Teraviljatooted.

·        Leib ja sai (koodid 01111xx).

·        Pudrumaterjalid, helbed, küpsised jne koodid 01111xx, 01113xx—01115xx).

2.      Liha-kalatooted.

·        Liha ja liha-vorstitooted (koodid 0112xxx).

·        Kalatooted (koodid 0113xxx).

3.      Piimatooted, munad, õli, või ja margariin.

·        Piim ja piimatooted – juust, kohupiim jne (koodid 0114xxx – 01146xx).

·        Munad (koodid 01147xx).

·        Õli- ja rasvatooted, sh või (koodid 0115xxx).

4.      Aed-, juur- ja puuvili ning marjad (sh kartulid).

·        Puuvili ja marjad (koodid 0116xxx).

·        Aed- ja juurvili, sh kartulid (koodid 0117xxx).

5.      Suhkur, maiustused ja mittealkohoolsed joogid.

1.      Suhkur ja maiustused (koodid 0118xxx).

2.      Mittealkohoolsed joogid: kohv, tee, mahlad jm (koodid 012xxxx).

6.      Väljas – restoranis, kohvikus, koolisööklas –söömine (koodid 111xxxx).

7.      Muud toiduained – maitseained, kulinaarsed salatid (koodid 0119xxx).

8.      Alkoholi- ja tubakatooted (koodid 021xxxx ja 022xxxx).

 

Omatoodetud/kasvatatud toidu osa

Eesti perede puhul on jätkuvalt arvestatav osa ise toodetud (metsast korjatud) ja tuttavatelt-sugulastelt osaliselt või täielikult tasuta või odavama hinnaga saadud toiduainetel, vt tabel 9. Tähelepanuväärne on tõsiasi, et omatoodangu osakaal erines jõukamate ja vaesemate leibkondade puhul väga vähe, vaid piima korral ulatus erinevus 4%ni vaesemate kasuks: nähtavasti on tegemist maal elavate väiketootjate peredega, kelle üldine elujärg on tagasihoidlik.

 

Tabel 9. Omatoodangu osakaal erinevate toiduainete rühmade puhul

 

Toiduainete rühm	Köögivili, kartul	Puuvili, marjad	Piim	Munad	Liha-kala	Mesi
Omatoodangu osakaal	39%	40%	5%	11%	6%	5%

 

Edasistes arutlustes on omatoodangu arvestatav hind liidetud toiduainete kulutustele; selleks on eeldatud, et keskmine omatoodangu hind on sama, mis vastava toiduainete rühma keskmine ostuhind.

 

Toidukulutused pereliikme kohta sõltuvalt leibkonnatüübist

Leibkonnaliikme kohta tehtavad toidukulutused sõltuvad oluliselt leibkonna koosseisust, harjumustest ja ka ressurssidest – leibkonnaliikmete ajavarudest ja majanduslikest võimalustest.

 

Edasises analüüsis piirdume taas jõukama poolega elanikkonnast (6—10 tuludetsiil, kuid kuusissetulek ei ületa 12 500 krooni leibkonnaliikme kohta) ning võtame aluseks järgmised leibkonnatüübid:

 

• Kahe vanemaga ühe ja kahe lapsega pere;
• Üksikvanema pere ühe lapsega.

 

Laste puhul kasutame kolme vanuserühma:

·        koolieelikud (vanus 0—6 aastat),

·        nooremad õppurid (vanus 9—13 aastat),

·        vanemad õppurid (vanus 14—19 aastat).

 

Üksikasjalisem liigendamine, nagu seda tegime mittetoidu-kulutuste puhul, pole käesoleval juhul võimalik, sest kaudse hindamise puhul muutuksid väikeste rühmade hinnangud juhuslikkuse mõjul ebastabiilseks. Võrdluseks arvestame ka (pensionieelses eas) täiskasvanute toidukulutusi.

 

Kõigepealt selgitame loetletud põhitüüpidesse kuuluvate leibkondade toidukulutused sõltuvad leibkonda kuuluvate laste vanusest, vt joonised 3—5.

Peretüüp – abielu- või kooselupaar ühe lapsega

 

Joonis 3. Ühelapselise paariga pere toidukulutused sõltuvalt lapse vanusest

 

Võrdluseks on lisatud ka kaheliikmelise lasteta pere toidukulutused. Enamuse näitajate osas kasvavad kulutused lineaarselt, erandiks on väljas söömine, mille maht (maksumus) nooremas koolieas lapsega leibkonnas väheneb. Võib arvata, et siin on oma osa tasuta saadud koolipiimal või ka soodushinnaga koolilõunatel. Ilmneb samuti tõsiasi, et nooremas koolieas õppuri toidukulutused on lähemal koolieeliku omadele, kasvavad aga kiiresti vanemas koolieas õppuri korral.

 

Selgub, et lapsega peredes on ka täiskasvanud pereliikmete toitumisharjumused mõnevõrra erinevad võrreldes lasteta perede täiskasvanutega. Näib, et lapse sünni tulemusena hakkavad vanemad muutma oma menüüd lähedasemaks väikeste laste omale, võib-olla on siin määrav ka toitude valmistamiseks kuluv aeg: lihatoitude osakaal väheneb, piimatoitude oma seevastu suureneb.

 

Peretüüp – abielu- või kooselupaar kahe lapsega

 

 

 

Joonis 4. Kahe lapsega pere toidukulutused

 

Laste vanuseid kombineerides tekib kuus erinevat kahelapselise pere tüüpi, vt joonis 4, võrdluseks on taas lisatud lasteta paar. Üldjoontes kinnitab kahelapselise pere toidukulutuste trend ühelapselise pere toidukulutustel ilmnenud trende, sh ka toidukulutuste suhteliselt kiiret kasvu vanemas koolieas lastega peredes.

Peretüüp – üksikvanem lapsega

Kuigi kolme lapsega peresid on arvestatav hulk, jagunevad need laste vanuserühma ja arvu järgi üheksaks alaliigiks, ning igasse alaliiki kuuluvate perede arv oleks stabiilsete hinnangute saamiseks liiga väike. Selletõttu jäetakse rohkem kui kahe lapsega pered vaatluse alt välja, samuti ka rohkem kui kahe täiskasvanuga pered.

 

Järgmise tüüpperena võetakse vaatluse alla üksikvanem ühe lapsega, võrdluseks aga – arvestades et enam kui 90% juhtudest on üksikvanemaks ema – üksiku tööealise naise, vt joonis 5.

 

Kuna tegemist on vähemalt kuuendasse tuludetsiili kuuluvate peredega, pole siin madalamate toidukulutuste põhjuseks leibkonna majanduslik kitsikus, vaid põhiliselt pere erinev koosseis. Samas ilmnevad sellegi leibkonnatüübi puhul samad laste vanusest tulenevad seaduspärasused, mis ka kahe vanemaga pere puhul.

 

 

            Joonis 5. Üksikvanemaga kaheliikmelise pere toidukulud sõltuvalt lapse vanusest

 

Toidukulutused erinevas vanuse leibkonnaliikme kohta

Kasutades ülalesitatud leibkonnatüüpide andmeid koostati lineaarsed võrrandisüsteemid erinevate toiduainerühmade tarbimise hindamiseks erinevas vanuses leibkonnaliikmete poolt. Võrrandite lahendamisel kasutati kaaludena leibkonnatüüpide arvukusi. Lahendamise tulemusena saadi vähimruutude hinnangud toiduainete tarbimise kohta sõltuvalt leibkonnaliikme vanusest (vanuserühmast). Mudelite usaldusväärsust kinnitasid determinatsioonikordajad, mille väärtus oli enamasti üle 0,9, seega võib hinnanguid lugeda pädevateks. Kõige madalam determinatsioonitase on väljas söömise puhul, mis seostub koolieine suhteliselt soodsama maksumusega nooremas koolieas – see muudab selle vanuserühma korral väljas söömisele kuluva summa võrdlemisi madalaks.

   

Kokkuvõte. Toidukulutused sõltuvalt leibkonnaliikme (lapse) vanusest

Võrrandisüsteemi lahendamise tulemusena leitud toiduainete maksumusi sõltuvalt leibkonnaliikme vanusest kajastab joonis 6. Siit järeldub, et noorema koolieeliku toidukulutused on üle kahe korra väiksemad täiskasvanu omadest, noorema õppuri kulutused moodustavad ca 60% täiskasvanu toidukuludest (ilma tubaka ja alkoholita) ning vanema õppuri omad koguni ületavad täiskasvanu toidukulutusi, ent olulise osa sellest moodustab väljas söömine.

 

 

 

Joonis 6. Toidukulutused sõltuvalt leibkonnaliikme vanusest

 

Siit ilmneb, et koolieelikute toidusedelis on esikohal piimatooted, seevastu liha-kala tarbimine on väike. Nooremas koolieas jõuavad esikohale aed- ja puuviljad, millega konkureerivad maiustused, liha ja kala tarbimine on endiselt üsna vähene. Vanemate õppurite puhul on esikohale kerkinud liha-kala, teisel kohal on puu- ja aedvili ning maiustused on langenud tahaplaanile.

 

Kõigi laste puhul on oluline väljas söömise osa – siin on tegemist nii koolisöökla kui ka muude söögikohtadega. Muu toidu osakaalu suurenemine vanemate õppurite puhul seondub niihästi kulinaarse valmistoidu kui ka ilmselt alkoholi ja tubaka tarbimisega, mis osa vastajate puhul (18—19-aastased) on juba ka seadusega lubatav ja leiab kajastamist ka päevikutes.

 

Leibkonna ühistarbimine ja lapse osa selles

Leibkonnaliikme osa hindamine ühistarbimises

Leibkonnaliikme osa ühistarbimises on põhimõtteliselt määratud tarbimiskaaludega. Lapse tarbimiskaaluks on 1998. aastast pärinevate Eesti rahvuslike tarbimiskaalude korral 0,8 [vt Vaesuse leevendamine, 1999], OECD klassikaliste tarbimiskaalude korral 0,5 ja OECD modifitseeritud tarbimiskaalude korral 0,3 [Aitkinson, 2002, Themas, Tiit, 2004] osa esimese täisealise leibkonnaliikme tarbimisest. Kuna ühtki nimetatud variantidest ei ole hetkel Eesti jaoks sobivateks tunnistatud ja erinevused on väga suured, ei saa leibkonna ühistarbimise analüüsimiseks teoreetilisi tarbimiskaale kasutada ja hindamiseks tuleb kasutada teisi teid. Osaliselt määramatute suuruste hindamiseks tuleb paratamatult kasutada mingeid eeldusi. Nende eelduste kaudseks kontrolliks on erinevatel eeldustel leitud mudelite ühtimine. Käesolevas töös kasutame ühistarbimise jaotamiseks kolme erinevatele eeldustele tuginevat mudelit.

 

Meetod 1. Eeldus: täiskasvanute kulutused ei muutu laste tõttu peres

 

Lapse osa leibkonna ühistarbimises saaks põhimõtteliselt hinnata, kui eeldada, et lapsega/ lastega perede täiskasvanud liikmete tarbimine on samasugune kui lasteta perede täiskasvanud liikmetel. Sel juhul saaksime laste osa ühistarbimises hinnata, võrreldes ilma lapseta perede ühistarbimist lapsega perede ühistarbimisega. Kui lapsega perede ühistarbimine on suurem, on nähtavasti tegemist lapse arvel suurenenud ühistarbimisega. Siin on aga probleemiks see, et lapsega peres võivad täiskasvanud mitmel põhjusel vähem tarbida kui lasteta peres, kusjuures peamisi põhjuseid on kaks:

• Ressursside nappuse tõttu loobuvad vanemad oma kulutustest laste kasuks;
• Lapse kasvatamine ja hooldamine jätab vanematele vähem aega vaba aja tegevusteks, harrastusteks, õppimiseks jne, muudab nende elustiili. See kajastub ka vastavate kulutuste vähenemises ning on arvestatav vanematepoolsete nn alternatiivkulutustena vt Ringen, 1997 ja  Leppik, 2004.

 

Et käesolevasse uuringusse valiti suhteliselt jõukal järjel leibkonnad, siis võib oletada, et esimene põhjus – ressursside nappus – ei ole väga määrava tähtsusega.

 

Teine põhjus aga toimib igasuguse sissetuleku tasemega leibkondades. Seda nägime ka toidutarbimise analüüsimisel. Selgus, et lastega leibkondade täiskasvanud liikmete toidutarbimine erines lasteta leibkondade liikmete omast – väikeste lastega peredes tarbiti vähem liha ja ka vähem alkoholi kui lasteta peredes. Seega tuleb seda kui nihet põhjustavat faktorit arvestada, kusjuures valdavalt on nihe ühesuunaline – põhjustab lapse tarbimisosa alahindamist.  

 

Kasutades kirjeldatud meetodit, st hinnates sarnaselt toidukulutustega olulisemate ühiskulutuste (eluruum ja majanduskulud, transport, side, vaba aeg) jagunemist leibkonnaliikmete vahel lineaarse võrrandisüsteemi abil, mis lahendatakse vähimruutude meetodil, ja võrreldes lastega leibkondi samasuguste lasteta leibkondadega, saame järgmised lapse osakaalu hinnangud (siin ei arvestata lapse vanust):

 

• Eluruumi, mööbli, majatarvete ja majanduskulude osa on 43 krooni kuus;
• Transpordikulude osa on –miinus 65 krooni kuus;
• Sidekulutuste osa on 55 krooni kuus;
• Vaba aja kulutused on 0 krooni kuus.

 

Siit järeldub, et vanemad loobuvad vähemalt osaliselt oma vaba aja üritustest ja sõitudest. Samas leiab kinnitust ühiskulutuste teatav suurenemine eluruumi- ning majandus­kulude, samuti sidekulutuste arvel. Majanduskulude suurenemise põhjuseks on niihästi suurem energia- ja veevajadus laste arvel, samuti ka lastele ostetav mööbel ja muud koduesemed. Sidekulutused suurenevad mobiiltelefoni ja interneti kasutamise tõttu. Ilmselt on ka need kulutused sarnaselt teistele kulutustele mõnevõrra alahinnatud, neis ei kajastu leibkonna eluruumi võimalik suurenemine laste tõttu jmt.

Meetod 2. Eeldus: Kõigi pereliikmete puhul on isikukulutuste ja ühistarbimiskulutuste suhe sama

 

Meetodi 2 puhul saame kasutada tõsiasja, et kõigi mitte-toidukulutuste jaoks on meil teada see, kui suurt osa selle valdkonna kulutustest pidasid vastajad isiklikeks, kui suurt osa ühistarbimise kulutusteks. Kui teha lihtsustav eeldus, et iga leibkonnaliikme puhul moodustab isiklik tarbimine ühesuguse osa tema kogutarbimisest, siis saame kasutada tabeli 1 andmeid ja hinnata iga leibkonnaliikme, sh ka lapse osa ühistarbimisest, vt joonis 7.

 

See meetod ei sisalda võrrandisüsteemi lahendamisest tulenevat juhuslikku viga, võimalik vea põhjus on ühistarbimise osa mitteadekvaatne hindamine, samuti ebatäpne eeldus. Meetodi rakendamise tulemusena suurenesid mitte-toidu kulutused rohkem kui kaks korda, kusjuures eriti palju suurenesid vanemate õppurite kulutuste hinnangud. Veel enam suurenesid hinnatavad täiskasvanute kulutused, kusjuures suurima panuse sellesse andsid kodukulutused, eriti eluasemekulutused.

 

Meetod 3. Leibkonna kogukulutuste hinnangu jaotamine laste ja täiskasvanute vahel

Tehtud hinnangute kontrollimiseks ja täpsustamiseks hindame laste osakaalu leibkonna ühiskulutustes veel kolmandalgi meetodil, kasutades selleks ESA-s leitud leibkonna kogukulutuste hinnangut ja jaotades selle täisealiste ja laste vahel lineaarse võrrandisüsteemi lahendamise teel.

Saame järgmised hinnangud:

• Täiskasvanu kulutused – 5352 krooni (siia hulka on arvestatud ka mitmesugused maksud ja säästud, mida laste puul ei arvestata ja mis seetõttu on käesolevas uurimuses käsitlemata);
• Lapse kulutused – 2538 krooni.

 

Järgmiseks sammuks on erinevatel meetoditel saadud tulemuste võrdlemine ning üldistamine.

 

 

Joonis 7. Mittetoidu tarbimine sõltuvalt vanusest

 

Kolme hindamismeetodi võrdlus

Meetodite võrdlemine on võimalik üksnes siis, kui hinnangud on leitud samade vanuserühmade jaoks. Kahjuks on viimane hinnang olemas ainult laste ja täiskasvanute jaoks; täiskasvanute rühma määratlus on sama, mis muudegi meetodite puhul, kuid lapsed ei ole vanuse järgi diferentseeritud. Selletõttu saame viimast meetodit rakendada ainult kahe esimese meetodi täpsuse kontrollimiseks. Seda ongi tehtud tabelis 11, kus on kõigi meetodite puhul arvutatud kolme vanuserühma laste kulutused ning nende põhjal ka keskmised laste kulutused.

 

Tabel 10. Kolme hindamismeetodi võrdlus

 

Vanuserühm	Koolieelik	Noorem õppur	Vanem õppur	Laste keskmine (summa)
Arvukus	31896	42428	50845	125169
I meetod
Isiklik kulu	682,14	575,86	845,57	712,50
Toidukulu	568,62	639,08	1158,83	832,30
Osa ühistarbimises				98,00
Kogukulutused				1642,80
II meetod
Isiklik kulu	682,14	575,86	845,57	712,50
Toidukulu	568,62	639,08	1158,83	832,30
Osa ühistarbimises	783,03	858,11	1113,46	942,70
Kogukulutused	2033,79	2073,04	3117,86	2487,5
III meetod
				2538

 

Tabelist selgub, et II ja III meetodil saadud laste kulutuste hinnangud on väga heas kooskõlas: vahe on vaid 50 krooni ehk 2%, mis jääb statistilise vea piiridesse. Saadud hinnangud on küllaltki heas kooskõlas ka artiklis [Tiit, 2004a] saadud hinnanguga, mis on saadud 2002. aasta andmetel jõukama elanikkonna poole jaoks. Erinevus võrreldes käesoleva uuringuga on selles, et käesolevas uuringus on kõige jõukamad leibkonnad välja jäetud. I meetodil tekkinud hinnangunihke peamiseks põhjuseks on ilmselt täiskasvanute vähemtarbimine lastega leibkondades. Samuti ei võimaldanud see meetod adekvaatselt arvestada nt eluasemekulutuste suurenemist lastega peredes.

 

Eeltoodut arvestades on õige võtta laste tarbimiskulutuste arvestamisel aluseks meetod II, mis on hästi kooskõlas meetodiga III ja varasemate uuringutega.

Elukoha mõju lapse kasvatamise kulutustele

Isiklikud mitte-toidukulutused

Vaatleme kõigepealt isiklike kulutuste dünaamikat erinevates asulatüüpides, vt joonis 8, kus on kujutatud jõukama (6.—10. detsiil) leibkonnaliikme isiklikke kulutusi sõltuvalt asulatüübist. Siinjuures moodustavad esimesed kolm asulatüüpi linna, viimased kaks asulatüüpi – maa. Kuigi erinevused tüüpide vahel on küllaltki suured, puudub enamuse kuluartiklite puhul oluline erinevus maa-linna tasemel. Siit võib järeldada, et erinevused on pigem juhusliku iseloomuga. Selgub, et kokkuvõttes on jõukamasse kihti kuuluva maaelaniku kulutused 95% linnaelaniku kulutustest, kusjuures maal on linnast märksa väiksemad kulutused rõivastusele, vabale ajale ja sidele – tendentsid, mis pigem näitavad võimaluste piiratust, mitte vajaduste erinevust. Üldisest tasemest mõnevõrra erinev on olukord seoses transpordikulutustega, mis maal on keskmiselt 1,7 korda suuremad kui linnas, moodustades maal ligi kolmandiku leibkonnaliikme isiklikest kulutustest..

 

 

 

Joonis 8. Isiklikud kulutused sõltuvalt asulatüübist. Jõukam pool

 

Toidukulu

Toidukulutustega on olukord samasugune: kuigi üksikute asulatüüpide vahel on erinevusi, vt joonis 9, erinevad summaarse linna- ja maapere toidukulutused kõigest vähem kui ühe protsendi võrra. Tõenäoliselt on küll mõnesugune erinevus toiduainete päritolus – arvatavasti on maaperede laual rohkem oma aia, põllu ja ka laudasaadusi, kuid see ei põhjusta erinevusi hinnatavas kogumaksumuses. Arusaadavalt on põhjuseks taas see, et tegemist on jõukama leibkondade poolega, kes ei pea end toidukulutuste osas väga piirama.

 

Joonis 9. Leibkonna keskmise toidukulu sõltuvus asulatüübist

 

Pere ühiskulutused

 

 

 

Joonis 10. Pere ühiskulutused

 

Suurim erinevus linna- ja maaperede vahel ilmneb – ootuspäraselt – pere ühiskulutuste osas, millest enamuse moodustavadki nn keskkonnakulutused. Linnas on eluasemekulutused – küte, vesi, kanalisatsioon jmt – ligi kolmandiku võrra kallimad kui maal. Maal seevastu kulub leibkonna ühisteks transpordikulutusteks keskmiselt 2,4 korda rohkem kui linnas. Ka individuaalselt tehtavad transpordikultused on maal suuremad. Erinevus leibkonna sideteenustes tuleneb tõenäoliselt pigem teenuste kättesaadavusest kui vajadusest (kodune internet), vaba aja kulutused on aga jõukamatel linna- ja maaperedel ühesugused.

 

Kokkuvõte

Seega kokkuvõttes ilmnevad linna- ja maaperede laste kulutuste erinevused peamiselt keskkonna (pere ühistarbimise) kulutuste osas: maal on suuremad transpordi-, linnas aga eluruumikulutused.

 

Kokkuvõttes saaksime (peale silumist ja ümmardamist) järgmise tabeli lapse osa arvestamiseks leibkonna ühiskulutustes sõltuvalt elukohast, vt tabel 11:

 

Tabel 11. Leibkonna kulutused lapse kohta kuus

 

Eluasemekulutused lapse kohta kuus
Vanuserühm	Kuni 6a	7—13 a	14—19 a	Keskmine
Linnas	180	180	395	267
Maal	106	106	232	157
Keskmiselt	160	160	350	237
Transpordikulutused lapse kohta (pere ühise transpordivahendiga)
Vanuserühm	Kuni 6a	7—13 a	14—19 a	Keskmine
Linnas	30	26	80	54
Maal	70	63	190	130
Keskmiselt	45	40	120	74

 

Ülejäänud kulutuste puhul ei ole lapse elukoha arvestamine põhjendatud.   

Kirjandus

1. T. Atkinson, B. Cantillon, E. Marlier and B. Nolan (2002). Social Indicators. Oxford Univerity Press.
2. Children in Estonia ( 2000) toim. D. Kutsar, ÜRO.
3. COICOP  -- http://unstats.un.org/unsd/cr/registry/regcst.asp/;
4. Leibkonna elujärg, 2000 (2001). ESA, Tallinn.
5. Leibkonna elujärg, 2001 (2002). ESA, Tallinn
6. Leibkonna elujärg, 2002 (2003). ESA, Tallinn.
7. Einasto, M.(2002). Sissetuleku- ja ilmajäetusvaesus 1994 ja 1999. – Elu­tingimused  Eestis viis aastat hiljem, 101—122, Tartu, TÜ kirjastus
8. Entering the new Millennium – with poverty? (1999). Estonian human development report. UNDP
9. E. Käärik, E.-M. Tiit (2000). Lastega leibkondade majanduslik toimetulek. – Laste- ja perepoliitika Eestis ja Euroopas. Rahvastikuministri büroo, Tartu, lk 81—99.
10. E. Käärik, E.-M. Tiit, M. Vähi, A. Valtin, 2001. Lastega perede majanduslik toimetulek. Rahvastikuministri büroo, http://www.riik.ee/rahvastik
11. L. Leppik (2004). Lapse kasvatamise tõttu saamata jäänud töötasu ja pension – kui palju korvab sotsiaalse kaitse süsteem? Ettekanne Ühiskondliku Leppe sihtasutuse foorumil „Kallis laps“, 21.06.04.
12. S. Ringen (1997). Citizens, families and reform. Oxford Univesrity Press; Family in question,  www.demos.co.uk.
13. A. Themas, E.-M. Tiit (2004). Vaesuse mõõtmine ja vaesus Eestis. ESS Teabevihik 14, ilmumisel.
14. E.-M. Tiit, 2002. Kihistumine ja sotsiaalpoliitika Eestis. Kaks Eestit. Tallinn, lk 95—107.
15. E.-M. Tiit, 2004a. Kui palju maksab Eesti laps? Postimees, 26.06.04.
16. E.-M. Tiit, 2004b. Kui palju maksab Eesti laps? Ettekanne Ühiskondliku Leppe sihtasutuse foorumil „Kallis laps“, 21.06.04.
17. Vaesuse leevendamine Eestis (1999). toim. D. Kutsar, A. Trumm. TÜ Kirjastus.