Käesolevaks ajaks läbiviidud uuringud Eestimaa vene kogukonna seas on toimu­nud põhiliselt ühe vanusekohordi – vene noorte hoiakute uurimise tasandil ning need viitavad toimunud sügavatele muutustele muulaste identiteedis. Uuri­muse tähelepanu objektist on aga seni välja jäänud mitte-eestlaste uuringud pere­uuringute tasandil, mis  võiksid näidata toimunud muutuste tegelikku sisu.

 

Uurimuse aluseks on valitud sotsiokultuuriline lähenemine, mis  lubab seostada kas­vatust kolme põlvkonna peredes ühiskonnas toimunud sotsiokultuuriliste muuda­tustega. Põlvkondlik uurimus annab võimaluse vaadelda perekasvatust kolme tervik­liku süsteemina, määratledes sealjuures ära teatavaid sotsiokultuurilisi seadus­pärasusi ja üldsuundi. Lähtuvalt uurimisaine eripärast ja sotsiokultuurilise uuringu inter­dist­sip­linaarse olemuse põhimõtetest, on käesolevas töös tähtsad kasvatusteaduslikud tradit­sioonid, etnograafiline lähenemine ja semiootiline vaatenurk (kasvukeskkond kui ja­ga­tud tähenduste ruum).

Eesmärgiks oli võrdlevalt analüüsida Eesti vene perede kasvatust kolmes põlvkonnas (Järva 2004). Ettekande aluseks võetav uurimus piirdub muudatuste väljatoomisega noorema põlvkonna kasvatuses, mis on esitatud keskmise ja noorema põlvkonna võrdluses.

Käesoleva uurimuse tulemused põhinevad kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete uurimismeetodite kombineeritud disainil. Kvantitatiivne uurimus põhineb anketeerimisel, kus aluseks on võetud 334 ankeeti. Kvalitatiivse uurimuse aluseks on 113 esseed ja 31 lasteaiaõpetaja kirjalikku küsitlust. Kvantitatiivse andmestiku kogumine toimus 2002. aasta detsembris ja 2003. aasta jaanuaris. Kirjalik küsitlus oli läbi viidud jaanuaris 2001. Esseed valmisid ajavahemikus 2000-2003. a.

Empiirilisest uurimusest selgus, et kõige suurem transformatsioon toimus nooremas põlvkonnas, kus vene kogukond pidi järsult muutma oma elustiili, hoiakuid ja väärtusi, ning oskama õpetada seda ka oma lastele. Olulisemat osa deformatsiooni kujunemisel mängisid kõige erinevamad faktorid: läänestumine, massikultuur ja etni­lised kultuurimõjutused, mis mõjutasid filosoofilisi, maailmavaatelisi, vaimseid ning  kultuurilisi inimarengu aspekte, ja mis paljuski näitasid eelmiste põlvkondade kul­tuuripagasi eemaletõukamist.

 

Nooremas põlvkonnas iseloomustavad nüüdisaja vene peret muutused, mis on tervikuna iseloomulikud üldeuroopalikule perele: pere nukleariseerumine, sündivuse vähenemine, abikaasade autonoomia pere ja sugulaste suhtes ning vabaabielude arvu kasv. Sotsiaalsed normid, väärtused ja suhted muutuvad keerulisemateks ning uni­versaalsemateks, kui nad seda varem olid. Püüe edukalt kohandada oma lapsi muu­tunud tingimuste ja uue situatsiooniga  tingib perekasvatuse adaptiivse funkt­siooni suurenemist ning uute käitumisstandardite kujundamist, kus tähtsaks faktoriks muu­tub konkurentsivõime. Selletõttu muutub suhtumine haridusse, mis juba alates lasteaiast hakkab mängima olulist osa. Perekasvatuses võib ühelt poolt täheldada lapsekeskset hoiakut, teisalt aga materiaalsete mõjutuste ja individualistlike väärtuste rohkust (tabel 1).

Vastandina vähemuutuvale, stabiilsele keskkonnale keskmises põlvkonnas, vajab nüüdisaegne, mobiilne keskkond haridust ja kasvatust, mis on võimelised ennast ümber­programmeerima vastavalt keskkonna väljakutsetele. See tähtsustab uute hoia­kute – loovuse, ettevõtlikkuse ning mobiilsuse  kasvatamist, mille arendamine toimub algselt juba kodus ärimängude kaudu.

Lapse peaaegu piiramatu vabadus käitumises, riietuses ja oma arvamuste avaldamisel on asendanud sõnakuulelikkusel põhinenud piiride pedagoogika. Nooremas põlvkonnas taandab oma positsioone lapsevanema autoriteet, mis nüüd muutub lapse silmis küsitavaks nii oma sisult kui ka vormilt, autoriteedi sisus hakkab mängima suurt rolli vanema ühiskondlik posit­sioon.

Teiselt poolt asendavad lapsevanema autoritaarsust lapse ja vanema pariteetsed suhted. Perekultuuri tähistab demokraatlikkus vanemate ja laste vahel. Vene pere aktsepteeris paljuski üldeuroopalikule perele omaseid standardeid. Läänelikuks võib pidada ka tendentsi naise emantsipeerumisel, mida soodustab tema kõrge haridus­tase, viimases põlvkonnas ületab naiste haridustase meeste haridustaseme.

Vastandina keskmise põlvkonna edupsühholoogiale, mille järgi edu sõltub tehtavast tööst, on nooremas põlvkonnas ausse tõusnud õnnestumise psühholoogia, mille jär­gi edu oleneb mitte niivõrd rakendatud jõupingutustest kuivõrd õnnelikust juhu­sest. Vajaduste minimeerimise vahetab välja hoiak hedonistlikule tarbimisnaudingule, kus kaubal on mitte niivõrd tarbimisväärtus kuivõrd tarbija staatust märkiv tähen­dus. Materialistlike faktorite tähtsust kajastavad ka laste mängud ja tuleviku ette­kujutlused, kus töö esineb võimu ja materiaalse heaolu sümbolina. Materialistlikud faktorid tähtsustuvad nii karistus- ja edutamismeetodites ning esinevad ka lapse­vanema hoolivuse näitajatena. Teatavat materialiseerumist näitavad ka pere­tradit­sioonid, kui keskmises põlvkonnas mängisid suurt osa piknikud ja looduses jalu­tamine, siis nüüd võib uute peretraditsioonide hulka arvata ka terve perega McDonalds´i ja restoranide külastamise. Materialistlike faktorite levikut soodustab nooremas põlvkonnas mitu põhjust – just see põlvkond peab lahendama ellujäämise utilitaarseid probleeme ning oma niši leidmise ülesandeid. Teisalt kaob moraalne ja patriootlik substraat kasvatuses ning purunevad eelmiste aegade kasvatuslikud metanarratiivid, mille järgi laps pidi üles kasvama oma suure kodumaa vääriliseks kodanikuks, seega kaob patriotismi sakraalne ja ka kõlbeline moment, mis olid põlvkonniti toitnud vene kasvatust.

Väheneb emotsionaalne suhtlus lapsega, asendudes ratsionaalse lähenemisega tema arendamisel. Kui keskmises põlvkonnas oli kasvatuse tähenduseks vaimse ja tugeva isiksuse kasvatamine, siis nüüd valitseb kasvatuses utilitaarne ja ratsionaalne lähe­nemine – substantsiaalsest nähtusest muutub kasvatus funktsionaalseks nähtu­seks. Hariduse tähendus muutub – kui eelmises põlvkonnas oli see terminaalseks väär­tu­seks ja tähtsaks vaimseks pagasiks, siis nüüd muutub haridus kitsalt instrumen­taalseks väärtuseks, kus hariduse omandamine on investeeringuks lapse sotsiaalse kaitstuse saavutamisel tulevikus. Perekultuuri narratiivse kultuurina (pere­müto­loogia, peresisene suhtlemine, muinasjutud, laulud, raamatud, suurpere sündroom) vahetab välja perekultuur vähese suhtlemismääraga nii peresisese kommuni­katsioo­ni kui ka  pereväliste kontaktide tasandil, seega väheneb peres emotsionaalne mo­ment. Leidis kinnitust ka hüpotees – vaimsel ühtsusel põhinevaid suhteid on välja vahetamas funktsionaalsetel põhimõtetel organiseeritud suhted. Samas tähtsustub pere psühholoogilise ja emotsionaalse rahulolu faktorina.

Võrreldes eelmiste põlv­kondadega hakkavad nooremas põlvkonnas suurt tähtsust etendama pere ja lasteaed. Kasvatus nooremas põlv­konnas näitab professionaliseerumise tendentse, lasteaial lasub uus funktsioon hariduse pro koolituse pakkujana. Oma tähendust muudab laste subkultuur. Kui eelmistes generatsioonides oli see põlvkonnast põlvkonda päritav ja laste enda poolt loodud maailmapilt, siis nüüd on laste subkultuur loodud täiskasvanute poolt ning kujutab endast kommertskultuuri osa.

Noorema põlvkonna vanematele on tähtis vaba aeg. Vastandina häbikultuuri välis­kontrollile, kus kultuuri aluseks on tunnustuse saamine teistelt inimestelt, on noortel vene vanematel domineerimas enesest lugupidamine teistelt inimestelt saa­dava lu­gu­pidamise üle. Ustav sõprus on kõrgemalt hinnatud kui majanduslik heaolu ja sõl­tumatus. Sugukondlikud sidemed on esindatud  samal määral nagu suhted vajalike inimestega, tähtsuse skaalal paiknevad kõrvuti rahvuslik julgeolek ja iseenda eelis­ta­mine. Püüdes antud väärtusi diferentseerida modernistlikeks ja post­modernistlikeks, kujuneb välja huvitav pilt, kus pole võimalik üheselt määratleda kummagi väärtuse prevaleerimist, kuid siiski võib täheldada kaldumist modernistlike väärtuste suunas.

 

Nagu uuringust selgub, arvavad respondendid, et peretraditsioonid eriti ei muutu, see-eest aga on väga muutunud laste kasvatamise traditsioonid ja suhtumine ümbritsevasse. Enamik respondentidest (89%) peab väga oluliseks, et laps tunneks oma esivanemate kodumaa kultuuri, samas väidab 95% respondentidest, et nad püüdlevad ka selle poole, et nende laps tunneks eesti kultuuri ja valdaks eesti keelt. Ükski respondent ei soovi oma vene perekonnanime eestistamist, vaatamata ühe res­pondendi arvamusele, et see on kasulik. 2/3 respondentidest peab oma kodu­maaks Eestit, üle veerandi nii  Eestit  kui ka Venemaad, kodumaana oli välja toodud Ukraina (3%) ja ka NSVL (2%). Pooled pered üritavad oma last kasvatada Eesti patrioodiks, igas kümnendas peres kasvatatakse last Venemaa patrioodiks. Igas kol­mandas peres nähakse oma last tulevikus nii Euroopa kui ka maailma kodani­kuna.

Kõigest 5% lapsevanematest näeb oma laste tulevikku Venemaaga seotuna, tervelt kolmandik lapsevanematest näeb oma lapsi tulevikus kas mõnes Lääne-Euroopa või Skandinaavia riigis või koguni USAs. Vaid veerand respondentidest väidab, et nad tunnevad oma täielikku integreeritust Eestimaa eluga. 2/3 respondentidest arvab, et nende lapsed peavad neist erinema, siiski väidab iga teine respondent, et nende lapsed peavad otsima uusi käitumismudeleid, kuid mitte unustama ka oma esivanemate tavasid.    

 

Järgnevalt peatume uurimistulemustel, mis üldistavad respondentide poolt mär­gi­tud väär­tusi. Võrdleme keskmise ja noorema põlvkonna väärtusi tabelis (tabel  2).

Ülaltoodud uurimisandmetest selgub, et kõrgeimateks väärtusteks nii keskmises kui ka nooremas põlvkonnas on lapsed ja pere. Kõrgelt on väärtustatud tervis ja ustav sõprus.

Võib oletada, et keskmise põlvkonna pere välissuhted olid intensiivsed, kuna olu­lise positsiooni  omandasid sugukondlikud sidemed. Respondendid austasid end ise ning ootasid seda ka teistelt – lugupidamine teistelt inimestelt ja eneseaustus olid esindatud pingeskaalal kõrvuti. Vaba aja sisustamine ja töö domineerisid materiaal­se heaolu tähtsuse üle. Piisavalt kõrgel positsioonil oli ökoloogia, selle eest rahvus­li­kule julgeolekule ei omistatud olulist tähelepanu. Kõige madalamalt olid väärtus­tatud suhted vajalike inimestega, religioon, ere elu ja iseenda eelistamine.

 

Noorema põlvkonna vanematele on tähtis vaba aeg. Vastandina häbikultuuri välis­kontrollile, kus kultuuri aluseks on tunnustuse saamine teistelt inimestelt, on noortel vene vanematel domineerimas enesest lugupidamine teistelt inimestelt saa­dava lu­gu­pidamise üle. Ustav sõprus on kõrgemalt hinnatud kui majanduslik heaolu ja sõl­tumatus. Sugukondlikud sidemed on esindatud  samal määral nagu suhted vajalike inimestega, tabelis paiknevad kõrvuti rahvuslik julgeolek ja iseenda eelis­ta­mine. Püüdes antud väärtusi diferentseerida modernistlikeks ja post­modernistlikeks, kujuneb välja huvitav pilt, kus pole võimalik üheselt määratleda kummagi väärtuse prevaleerimist, kuid siiski võib täheldada kaldumist modernistlike väärtuste suunas.

 

Püüame kõrvutada uurimisandmeid analoogsete uurimisandmetega Venemaal ja Eestis (tühi lahter kinnitab, et võrdlusandmed puuduvad) (tabel 3).

 

Võrreldes Venemaa uurimisandmeid Eesti taasiseseisvumisaegsete andmetega ja viis aastat hiljem, ilmneb palju sarnasust laste ja tervisega seonduvate faktorite osas. Peaaegu täielikult kattuvad eestlaste ja venelaste hoiakud vabaduse ja sõltumatuse väärtustamisel. Rohkem kui venelased Venemaal ja eestlased 1996. aastal hindavad Eestimaa venelased töötamise võimalust, mille põhjusena võiks oletada nende seas le­vinud suuremat töötuseastet kui Venemaal või Eestimaal eesti elanikkonnaga võr­rel­duna. Ustav sõprus on hinnatud mõnevõrra madalamalt kui Venemaal, mis võib osu­tada traditsiooniliste seltskondlike sidemete nõrgenemisele Eestimaa vene­laste seas.

 

 

Silmatorkavalt suur on Eestimaa venelaste ja Venemaa venelaste vahe suhtumises re­li­giooni, milles Eestimaa venelased lähenevad oma hinnangutes rohkem Eestimaa eest­lastele kui Venemaa venelastele. Religioonisotsioloogide hinnanguil võib nüüdis­aja Eestit pidada üheks kõige sekulariseeritumaks riigiks kogu maailmas (viidanud Paul 2003: 54). Siiski võib üldtendents Eesti vene kogukonna puhul muutuda, kuna üle poole anketeeritud lapsevanematest peab lapse vaimsuse kasva­tamisel vajalikuks viia ta kok­ku­puutesse ka vene õigeusuga ning vaid kümnendik arvab, et laps ei vaja seda.

 

Viited

 

Avisto, M., Heinla, E. 2001. Eesti elanikkonna väärtushinnangud 1993. ja 1998. aastal. – E. Heinla (toim). Kultuur, elukvaliteet ja väärtushinnangud. Tallinn:  TPÜ kirjastus, 90–109.

 

Järva, I. 2004. Põlvkondlikud muutused Eestimaa vene perekondade kasvatuses: sotsiokultuuriline käsitus. Tallinn: Pedagoogikaülikool.

 

Kitvel, T. 2001. Kasvatusväärtustest 20. sajandil. – E. Heinla (toim). Kultuur,  elukvaliteet ja väärtushinnangud. Tallinn: TPÜ kirjastus, 16–49.

 

Paul, T. 2003. Kirik keset küla. Tartu: Ilmamaa.

 

Караханова Т. М. 2003. Ценностные ориентации работающих женщин и исполь­зование времени. – Социологические исследования, 3, 74–81.

 

Tabel 1. Põlvkondlikke muutusi nooremas põlvkonnas.

 

Keskmine põlvkond	Noorem põlvkond
Humanistlikud väärtused kui maailma­vaatelised ideaalid	Kõrgemate humanistlike väärtuste transformeerumine abstraktseteks ideaalideks
Sotsiotsentrism	Antropotsentrism
Solidaarsus, altruism, ohvrimeelsus kui kõrgeimad väärtused	Isiksuse autonoomia kui väärtus
Traditsioonilisus, stabiilsus	Suutlikkus muutlikkuseks, mobiilsus
Vajaduste minimeerimine	Hedonism
Passiivsus/edupsühholoogia	Õnnestumise psühholoogia
Lapsevanema autoriteet pro autoritaarsus	Lapsevanema autoriteet lapse silmis on küsitav nii oma sisu kui ka vormi poolest. Lapse ja vanema pariteetsed suhted.
Lapse vabaduse piiramine, sõna­kuulelikkus	(Piiramatu) vabadus käitumises, riietuses, arvamustes
Moraalne  ja patriootlik substraat kasvatuses	Materiaalsete mõjutuste rohkus pere­kasvatuses lapsevanema hoolivuse näitajana,  tema poolt teostatavates  karistusmeetodites ja edutamistes
Emotsionaalne	Ratsionaalne
Mittepragmaatiline lähenemine	Utilitaarne lähenemine
Haridus kui terminaalne väärtus	Haridus kui instrumentaalne väärtus
Ülekaalus on endogeensed faktorid	Ülekaalus on eksogeensed faktorid
Tulevase elukutse kajastumine laste mängudes	Töö  kajastumine laste mängudes ja tuleviku ettekujutlustes võimu ja materiaalse heaolu sümbolina
Kasvatuse funktsioon lasub perel. Lasteaed kui koht, kus lapsevanem käib lasteaiapidudel ja muust ei huvitu	Kasvatuse professionaalsus. Lasteaia uus funktsioon hariduse pro koolituse pakkujana. Lapsevanem huvitub tege­lustest ja käib vähem lasteaiapidudel
Perekultuur kui narratiivne kultuur (pere mütoloogia, peresisene suhtlemine, muinas­­jutud, laulud, raamatud, suurpere sündroom)	Suhtlemise vähenemine nii peresiseses kommunikatsioonis kui ka pereväliste kontaktide tasemel. Samas pere tähtsuse suurenemine psühholoogilise ja emotsionaalse rahulolu faktorina.
Laste subkultuur kui põlvkonnast põlvkonda päritav ja laste enda poolt loodud maailmapilt	Laste kultuur, mis on loodud täiskasvanute poolt
Piknikud ja looduses jalutamine kui peretraditsioonid	Uute peretraditsioonide tekkimine: terve perega McDonalds´i külastamine. Laste sünnipäevad McDonalds´is

 

 

Tabel  2. Väärtused keskmise ja noorema põlvkonna võrdluses (väärtused on järjes­tatud skaala alusel: 4 – õige, 3 – enamasti õige, 2 – vähemal määral õige, 1 – üldse mitte õige)

 

Väärtused	Tähtsusjärjestus keskmises põlvkonnas	Tähtsusjärjestus nooremas põlvkonnas
Lapsed, lapselapsed	1	1
Pere turvalisus	2	2
Tervis	3	3
Ustav sõprus	4	4
Lugupidamine teistelt inimestelt	5	9
Eneseaustus	6	6
Sugukondlikud sidemed	7	12
Vaba aeg	8	5
Töö	9	8
Majanduslik  heaolu	10	7
Ökoloogia	11	15
Vabadus ja sõltumatus	12	10
Võrdõiguslikkus	13	11
Rahvuslik julgeolek	14	16
Suhted vajalike inimestega	15	13
Ere elu	16	14
Religioon	17	18
Iseenda eelistamine	18	17

                         

Tabel 3. Noorema põlvkonna väärtused võrdluses teiste uuringutega.

	Käesolev uuring	Venemaa naised 1998*	Eesti elanikkond 1991**	Eesti elanikkond 1996 ***
Lapsed, lapselapsed	1	1		1
Pere turvalisus	2
Tervis	3	3		3
Ustav sõprus	4		5	7
Vaba aeg	5
Eneseseaustus	6		12
Majanduslik  heaolu	7	6	15	6
Töö	8	9		8
Lugupidamine teistelt inimestelt	9		18
Vabadus ja sõltumatus	10	7	4	9
Võrdõiguslikkus	11
Sugukondlikud sidemed	12
Suhted vajalike inimestega	13
Ere elu	14			14
Ökoloogia	15
Rahvuslik julgeolek	16		2
Enda eelistamine	17
Religioon	18	8	17	10

                       

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Allikad: * Караханова 2003: 76.

** Pajumaa 1991, viidanud Kitvel 2001: 34.

*** Eesti 98, viidanud Arvisto, Heinla 2001: 96.