Sotsioloog Hoffmann-Nowotny (1995:344) järgi liiguvad Lääne-Euroopa heaoluriigid niinimetatud “eneseküllaste üksikindiviidide ühiskonna” suunas. See tähendab, et senised inimeste vahelised sotsiaalsed sidemed nõrgenevad ja teisenevad, ning seda ka perekonna tasandil. Üheks perekonnaga toimunud muutuseks on kooseluvormide mitmekesistumine. Registreeritud abielu kõrvale on tekkinud alternatiivsed kooseluvormid eesotsas vabaabieluga. Euroopas ja Põhja-Ameerikas on suurenenud registreerimata kooselude arv ja viimastel aastatel on kasvanud ka abieluväliste sündide osakaal (Bumpass & Sweet, 1989; Kiernan, 2002; Manning & Smock, 1995; Paetsch et al, 2004; Seltzer, 2000).  Mainitud demograafilised sündmused on Eestis toimunud aga veelgi kiiremas tempos. Käesolevas artiklis analüüsitakse registreerimata kooselude arvu kasvu abielul põhineva perekonna institutsiooni nõrgenemisest lähtuvalt ja seda eesti üleminekuühiskonda esindava valimi näitel.

              Empiiriline analüüs põhineb Rakenduslike Sotsiaaluuringute Instituudi Fafo (Oslo) koordineerimisel aastatel 1994 ja 1999 NORBALT  projekti raames läbi viidud elutingimuste uuringu andmekogumeil. Kõnealuse projekti käigus küsitleti 1994. aastal 4455 ja 1999. aastal 4752 indiviidi üle Eesti. Antud artiklis analüüsitakse 18-45-aastaste indiviidide pereloomelist käitumist.

 

Perekonninstitutsiooni teisenemine

              Abielul põhineva perekonnainstitutsiooni kõrvale on tekkinud alternatiiv registreerimata kooselu ehk vabaabielu näol. Morgani (2004) järgi nõrgeneb abielu institutsioon siis, kui ühiskonnas levib vabaabielu tunnustamine. Samas muutusi pereloomelises käitumises ei saa vaadelda eraldiseisva protsessina, vaid tegemist on kogu ühiskonda mõjutava laiema teisenemisega. Ühelt poolt perekonnaga toimunud muutused avaldavad mõju ühiskonnale, teisalt ühiskonna üldine transformatsioon mõjutab indiviidide isiklikke pereloomelisi otsuseid. Perekonna sündmuste muutuse dünaamikat ehk antud töös abielu kui institutsiooni nõrgenemist ei saa käsitleda isoleeritult. Pigem on tegemist üldise moderniseerumise tagajärjega. Lisaks üldisele moderniseerumisele on eesti ühiskond läbinud ka üleminekuperioodi ühest majanduslik-poliitilisest süsteemist teise, mistõttu on perekonnaga toimunud arengud mõjutatud mitmetest laiematest ühiskondlikest teguritest.

Sotsiaalsete muutuste üks käsitlusviis on diferentseerumisteoorial põhinev lähenemine. Lähtudes sotsiaalsest diferentseerumisteooriast toimub ühiskonnas üha suurenev eristumine osasüsteemideks, mida iseloomustab sisemine mitmekesistumine. Selline diferentseerumine tagab parema sobitumise keskkonda. Luhmanni (1981) järgi ühiskonna osasüsteemid paljunevad, mis Meyeri (1992) edasiarenduse kohaselt viib osasüsteemi alasüsteemide eristumisele.

Vaadeldes perekonda kui ühiskonna üht osasüsteemi, näib, et ta on eristunud omakorda kolmeks tüübiks. Esiteks lastekasvatamisele, teiseks partnerlussuhtele ja kolmandaks individualistlikule heaolule suunitletud tüüpideks. Tinglikult saab antud kolme alasüsteemi nimetada ümber abieluks kui tänapäeval põhiliselt lastekasvatamisele orienteeritud sfääriks, partnerlussuhtele orienteeritud vabaabielu sfääriks ja kolmandaks vallalisuseks kui isiklikule heaolule orienteeritud sfääriks (Meyer, 1992).

Ühiskonna diferentseerumist kirjeldab ka individualiseerimisteooria, mille järgi toimub struktuurne sotsiaalsete institutsioonide teisenemine ja indiviidide suhe ühiskonda muutub. Ühelt poolt tähendab individualiseerimine tegevusruumi ehk võimaluste kasvu, teisalt aga kaovad turvatunne ja seni indiviidi tegevusele kindla raami andnud sotsiaalsed normid (Beck & Beck-Gernsheim, 2002). Nii muutub modernsesse diferentseerunud ühiskonda integreerumisel oluliseks seniste traditsiooniliste perekonnasidemete hülgamine (Becki & Soppi, 1997). Perekonnaloomelises käitumises väljendub individualiseerimis-protsess esmalt kooseluvormide mitmekesistumisena. Teatud aja möödumisel muutub registreerimata kooselu Peuckerti (1999) ja Lewis (2001) hinnangul indiviidide jaoks atraktiivsemaks kui abielu. Sellest tulenevalt võib järeldada vabaabielude arvu kasvu ühiskonnas.

Miks võib väita, et abieluinstitutsioon nõrgeneb? Põhinedes Tyrellile (1988) saab esile tuua viis peamist nõrgenemiskriteeriumi: abielu toetavate institutsioonide olulisuse vähenemine, abiellumismotivatsiooni nõrgenemine, kooseluvormide paljususe ühiskondlik aktsepteerimine ning perekonna ja abielu institutsionaalse samatähenduslikkuse kadumine.

Abielul põhinevat perekonda toetavad institutsioonid on nõrgenenud, kuna kiriku osatähtsus inimeste igapäevaelus järjest väheneb. Selle tulemusena on kristlikust maailmapildist tulenev perekonnamoraal oma olulisust kaotamas, mis siis omakorda viib abieluinstitutsiooni nõrgenemisele. Üheks ilminguks on abiellumismotivatsiooni vähenemine, mis on tugevalt seotud kooseluvormide paljususe ühiskondliku aktsepteerimisega. Teiste kooseluvormide aktsepteerimine viib perekonna ja abielu institutsionaalse samatähenduslikkuse kadumiseni, enam ei ole oluline perekonnaloomine läbi abiellumise, vaid perekonnaks loetakse ka teisi kooseluvorme. Üheks abiellumismotivatsiooni vähendavaks teguriks on seksuaalsuhete aktsepteerimist enne abiellumist. Esimesed seksuaalkogemused omandatakse teismelisena (Meyer, 1992) ning moraalne sund seksuaalsuhete reguleerimiseks puudub, mis omakorda väljendub abiellumisvanuse kasvuna. Alates 1970ndatest on abiellumisvanuse kasvu täheldatud nii Ameerikas (Bumpass, Sweet & Cherlin, 1991) kui Lääne-Euroopa riikides (Kiernan, 2004; Peuckert, 1999).

Kuigi ka Eesti ja Läti esindavad pigem läänelikku perekonnamudelit1, siis antud perioodil toimus endises NSVL-i sotsialistlikes vabariikides hoopis vastupidine trend abiellumisvanuse vähenemise näol. Eestis hakkas abiellumisvanus tõusma alles üleminekuperioodil ehk 1990ndate aastate algusest. Millest siis selline erinevus? Ühelt poolt tuleb arvestada, et seksuaalkasvatus oli küllaltki puudulik ja teiseks rasestumisvastased vahendid olid raskesti kättesaadavad, ning rasedaks jäämise korral sõlmiti enamasti abielu (Hansson, 2000). Lisaks pereplaneerimisalastele vajaka jäämistele oli oluline tegur  sotsiaalsete hüvede suunatus ainult abiellunutele. Näiteks oli abielupaaridel eeliseid korteri saamisel ning töökohale suunamisel arvestati abikaasa töökohta. Kuigi riiklik seadusandlus toetas abielul põhinevat perekonda, levis siiski alates 1960ndatest ühiskonnas laialt ka vaba kooselu, seda enamasti küll pigem lühiajalise kooseluna enne abiellumist (Katus, 1998:19). Samuti registreerimata kooselude suurt osakaalu enne abielu iseloomustab antud perioodil kõrge esmasündide arv vähem kui üheksakuuse registreeritud kooselu järel (Tiit, 2003).

Abieluinstitutsiooni nõrgenemise käsitlustes lähtutakse enamasti traditsioonilisest Lääne-Euroopas ja USA-s levinud kodanlikust perekonnamudelist. Kuigi antud tunnusjooned on suhteliselt universaalsed ja iseloomustavad ka eesti perekonda, tuleb siiski lähtuda teatavatest eripäradest. Ühelt poolt on Lääne-Euroopa riikide muutused olnud sujuvad, siis Eesti ühiskond on läbi teinud mitmeid äkilisi pöördeid. Esiteks peale Teist maailmasõda toimus üleminek sotsialistlikule käsumajandusele, mille käigus perekonnaomandi tähtsus muutus ja teiseks taasiseseisvumine ja üleminek turumajandusele. Seega lisaks üldisele ühiskonna individualiseerimise ja diferentseerumise trendile on eesti perekonna arengut killustanud poliitilis-majanduslikud ühiskondlikud pöörded.

Teise aspektina saab tuua esile perekonnaga toimunud muutuste kiiruse. Kooseluvormide paljususe paremaks mõistmiseks tasub võrrelda muutuste toimumiskiirust erinevates ühiskondades. Alates 1970ndatest võib täheldada Põhjamaades järjest suurenevat vabaabielude arvu, siis Kesk-Euroopa riikides on antud trend olnud aga aeglasem ja registreerimata kooselude arv ühiskonnas on suhteliselt madal (Kiernan, 2002). Vaadeldes nüüd Eesti andmeid, ilmneb, et kuigi registreerimata kooselud olid aktsepteeritud 1970-1980ndatel aastatel, siis plahvatuslik vabaabielude arvu kasv toimus 1990ndatel. Põhinedes Hanssonile (2000) moodustasid 1993ndal aastal vabaabielud alla 30-aastaste seas kõikidest kooseludest  21 protsenti, siis aastaks 1998 oli antud vanusrühmas vabaabielude osakaal kasvanud 46 protsendini.

 

Kooseluvormide eristumine 1990ndatel Eestis

Kasutades elutingimuste uuringu andmeid kirjeldatakse antud alapunktis abielul põhineva perekonna deinstitutsionaliseerimist. Analüüsides indiviidide karakteristikuid kooseluvormide lõikes tehakse järeldusi deinstitusionaliseerimise olemuse kohta. Antud juhul lähtutakse selektsioonimudelist, mille järgi eeldatakse, et teatud tüüpi inimesed eelistavad pigem elada registreerimata kooselus. Ühelt poolt võib eelistus tuleneda indiviidi enda karakteristikutest, mis omakorda on sõltuvad välistest teguritest. Teine lähenemine on sotsiaalne õppimise mudel, mille kohaselt protsess ise kujundab indiviidide eelistuse ehk vabaabielude aktsepteerimine ja laialdasem levik suurendab järjest enam vabaabielu eelistavate indiviidide hulka.

Tuues esile erinevused kooseluvormide lõikes, saab teha järeldusi ka üldisema deinstitutsionaliseerimisprotsessi kohta. Põhinedes varasematele registreerimata kooselu ja abielu võrdlevatele uurimustele (Clarkberg, 1999; Seltzer, 2001; Smock &Manning, 1997; Bumpass & Lu, 2000; Nock, 1995; Kiernan, 2002) valiti kooseluvorme eristavateks teguriteks sugu, haridustase, rahvus, sissetulek, vanus, lasteolemasolu perekonnas, vanemate haridus ja elukoht. Käesolevas artiklis on vaatluse alt väljajäetud perekonnaloomelised hoiakud ja väärtusorientatsioonid.

Valimid eristuvad küsitletud indiviide iseloomustavate sotsiaaldemograafiliste tunnuste lõikes. Vastavalt rahvusele, soole ja tööhõivele on indiviidid jaotunud mõlemas valimis sarnaselt, kuid 1994. aasta valimis on võrreldes 1999. aasta valimiga enim esindatud keskharidusega indiviidid (lisas tabel 1).

Järgnevalt vaatame kuidas perekonnaseis eristub meeste ja naiste lõikes. Vaadeldes joonist 1 saab teha järgnevad järeldused. Mõlema valimi lõikes oli meeste hulgas protsentuaalselt rohkem vallalisi ehk ilma partnerita elavaid indiviide kui naiste hulgas. Ilmnes, et leskesid, lahutatuid ja abikaasadest eraldi elavaid inimesi oli naiste hulgas rohkem kui meeste seas. Võrreldes kahte andmestikku omavahel selgus, et küsitletute hulgas on tunduvalt kasvanud registreerimata kooselavate indiviidide osakaal ja seetõttu kahanenud abielus indiviidide arv.

 

Joonis 1. Kooseluvormid soo ja aastate lõikes (protsentides)

 

1994. aasta valimist kuulusid analüüsi indiviidid, kes olid abielus, elasid vabaabielu partneriga või olid vallalised, seega vaatluse alt jäid välja lesed, lahutatud ja abikaasast eraldielavad, kes moodustasid 11,1% 18- kuni 45-aastastest küsitletutest. 1999. aasta andmestikust kaasati analüüsi ka lahutatud, lesed ja seaduslikust abikaasast lahus elavad indiviidid, kes olid alustanud uut registreerimata kooselu.

Vanus kui kooseluvorme eristav tegur

Kooseluvormide jaotuvust vanusegruppide lõikes iseloomustab joonis 2. Võrreldes 1994. ja 1999. aasta valimeid on abiellunute osakaal kõigis vanusrühmades langenud ja vabaabielus olevate ning üksikute osakaal kasvanud. Antud tulemus viitab kooseluvormide suuremale diferentseerumisele. 1990ndate lõpuks on nooremas vanusrühmas vabaabielus ja abielus indiviidide osakaal võrdne. Küll on aga abiellunute suurem osakaal vanemates vanusrühmades säilunud.

 

Joonis 2. Kooseluvormide jaotuvus vanusegruppide ja valimite lõikes (protsentides)

 

Lisaks kooseluvormide jaotumisele vanusegruppide lõikes saab võrrelda vabaabielu ennast kolme vanusrühma sees 1999. aasta valimi aluse. Registreerimata kooselavad indiviidide saab eristada ametliku perekonnaseisu järgi. Nooremaealistest registreerimata kooselavatest indiviididest suur enamus (95%) olid vallalised, mis tähendab, et nad ei ole varem kellegagi registreeritult koos elanud.  Seevastu 26- kuni 35-aastastest oli üks kolmandik ning vanemas vanusrühmas üle poolte olnud varem abielus. Seega on ilmne, et vabaabielu  on sisemiselt tugevalt diferentseeritud.

 

Haridustase kui kooseluvorme eristav tegur

Analüüsi käigus ilmnes, et eesti ühiskonnas on kooseluvorm seotud haridustasemega. Joonis 3 toob selgelt esile, et kõrgharidusega indiviidide seas on mõlema valimi lõikes rohkem abiellunuid kui alg- ja põhiharidusega inimeste hulgas. Ühelt poolt kinnitab see Lääne-Euroopa riikides ilmnenud abiellumise ja kõrghariduse vahelist seost (Wu & Pollard, 2000; Smock & Manning, 1997), mille kohaselt kõrgharidusega inimesed pigem registreerivad oma kooselu kui elavad vabaabielus. Ilmneb, et alg- ja põhiharidusega indiviidide seas on enim esindatud vallalised. Antud seos võib viidata vanusest tulenevale mõjule. Nooremad indiviidid ei ole veel lõpetanud oma haridusteed ja teisalt ei ole nad alustanud ka perekonnaelu. Samas kui vaadelda vanusgruppe eraldi, siis kuni 25-aastaste küsitletute seas ei esinenud statistiliselt olulist erinevust abielus, vabaabielus ja vallaliste indiviidide haridustasemete vahel.

Kuigi 1999ndal aastal küsitletute hulgas oli nii vallalisi kui ka vabaabielus olevaid indiviide rohkem, säilis endiselt kõrgharidusega indiviidide hulgas abiellunute suurem osakaal, samas aga protsentuaalne sagedus ei olen enam nii kõrge kui 1994. aastal. Võrreldes 1990ndate alguspoolt ja lõppu võib nentida, et haridustaseme ja kooseluvormi vaheline seos ei ole enam nii tugev.  

 

Joonis 3. Kooseluvormid haridustaseme ja aastate lõikes (protsentides)

 

Vanemate haridus

Vanemate mõju lapse pereloomelisele käitumisele on ühelt poolt uuritud vanemate endi peresündmuste mõju kaudu, teisalt on vanemate pereloomeline käitumine omakorda seotud sotsiaal-demograafiliste tunnustega. Seega võib vaadelda ka vanemate hariduse mõju lapse peresündmustele. Varasemad uurimused on näidanud, et kõrgema haridusega vanemate lapsed elavad suurema tõenäosusega enne abielu vabas kooselus (Bumpass & Sweet, 1989). Antud uurimuses aga ilmnes, et ainult ema haridus mõjutas nõrgalt lapse pereloomelist käitumist. Alg – või põhiharidusega emade lapsed olid pigem abielus kui vabaabielus. Antud seos on tugevalt seotud vanusega, ilmnes, et 18-kuni 25-aastaste vanusrühmas olid kõrgharidusega emade lapsed pigem vallalised. Isa haridustaseme ja lapse kooseluvormi vahel puudus aga seos. Selline tulemus on vastavuses teiste Eestis läbiviidud uurimustega (Titma & Kõiv, 2002), mille kohaselt pigem ema haridus on lapse elutee kujunemisel oluline.

 

Rahvus

Perekonnaloomeline käitumine erineb riigiti, kuid samuti riigisiseselt rahvusgruppide lõikes võib kooseluline käitumine olla erinev. Selgesti tuli esile kooseluvormi eelistused vastavalt etnilisele päritolule. Eesti elanikkonnast enamuse moodustavate eestlaste hulgas oli tunduvalt rohkem neid, kes elasid registreerimata kooselus kui venekeelse elanikkonna hulgas. Kui 1994ndal aastal oli vallaliste venelaste osakaal kõigi küsitletud venelaste hulgas tunduvalt madalam vallaliste eestlaste osakaalust eestlaste seas, siis aastaks 1999 oli see võrdsustunud.

 

Põhjusanalüüs

Kasutades mõlema valimi andmeid viidi läbi põhjusanalüüs. Eesmärgiks oli võrrelda, millised sotsiaal-demograafilised tunnuse mõjutavad kas siis abielus, vabaabielus või ilma partnerita elamist aastate võrdluses. Teostati logistiline multinoomiaalne regressioonanalüüs mõlema valimi lõikes. Mudelite võrdluses ilmnes, et prognoosi võime on 1999. aasta mudelil madalam, põhinedes Coxi ja Snelli kordajale prognoosis antud mudel 28% indiviidide jaotusest kooseluvormide lõikes. 1994. aasta mudeli puhul oli prognoosikordaja 49,7%.  Antud mudelites prognoositakse indiviidide kuulumise riski vabaabielus või üksinda elavate indiviidide hulka abielus olevate indiviidide taustal. Mõlema aasta lõikes valiti mudelisse samad tunnused, erandiks on vaid elukoht. Antud tunnus puudus 1994. aasta uurimuses.

Regressioonanalüüsi tulemused on esitatud tabel 1 kujul. Nii 1994. aastal kui ka 1999. aastal prognoosisid vallaliste ehk ilma partnerita elavate indiviidide hulka kuulumist noorem vanus,  laste mitteomamine, madalam haridus ja eestlaseks olemine. Samuti linnas elamine suurendab võimalust olla pigem vallaline kui abielus. Võib eeldada, et linnaelanikkonna hulgas on rohkem nooremaealisi. Kui 1994. aastal suurendas tõenäosust vallaliste hulka kuulumiseks madalam sissetulek, siis 1999. aastal sissetuleku suurus ei ole enam määrav. Vabaabielus indiviidide hulka kuulumise tõenäosust abiellunute taustal suurendab noorem vanus, kuid 1994. aasta mudeli järgi ei suurenda 26- kuni 35-aastaste hulka kuulumine võrreldes 36- kuni 45-aastastega registreerimata kooselus olemise võimalust. Mõlema mudeli lõikes on madalam haridustase pigem registreerimata kooselu kui abielu prognoosiv. Seega hariduse alusel võib kinnitada teatavat kooseluvormide diferentseeritust.

1994ndal aastal oli vabaabielu paaride perekondades harva lapsi, siis 1999ndal aastal laste olemasolu perekonnas ei eristanud teineteisest vabaabielus ja abielus indiviide. Siinkohal leiab kinnitust Smocki (2000) eeldus, et abielu kaotab oma institutsionaalse seisundi, kui vabaabielu muutub alternatiiviks abielule, võttes omaks ka lastekasvatamise ülesande. Samuti kajastub antud trend üleriigilises sündimusstatistikas. Väljaspool registreeritud abielu sündivate laste arv moodustas 1990ndate aastate lõpus üle poole kõigist sündidest (Kutsar & Tiit, 2002). Seega on peamine abielu ja vabaabielu eristav funktsioon kadumas ja võib kinnitada abielu institutsiooni nõrgenemist.

Teiseks eristavaks teguriks valimite lõikes oli leibkonna sissetulek. Sissetuleku eristav mõju ei olnud 1999ndal aastal enam oluline, kuigi 1994 aasta madalam sissetulek prognoosis pigem registreerimata koos elavate kui abielus olevate indiviidide hulka kuulumist.

 

Tabel 1. Põhjusanalüüsi mudelid vabaabielus ja ilma partnerita elavate indiviidide hulka kuulumiseks abiellunute taustal

 

	Üksi 1994	Vabaabielu 1994	Üksi 1999	Vabaabielu 1999
	B	B	B	B
Vabaliige	.918**	-2.617***	-1.772***	-2.782***
VANUS 18-25-a.	1.971***	1.030***	2.121***	1.714***
26-35-a.	.486**	.225	.703***	.782***
36-45-a.	0	0	0	0
LAPSED Ei ole alla 15-a. lapsi	3.580***	.821***	1.816***	.277
On alla 15-a. lapsed	0	0	0	0
HARIDUS Alg- ja põhiharidus	.985**	1.383***	.878***	.793***
Keskharidus	.185	.536*	.269**	.402**
Kõrgharidus	0	0	0	0
RAHVUS Eestlane	.432**	1.371***	.247**	1.100***
Mitte-eestlane	0	0	0	0
ELUKOHT Linn			.197*	-.081
Maa			0	0
SUGU Mees	-.078	-.039	-.898***	-.324**
Naine	0	0	0	0
SISSETULEK	-.354***	-.143**	-.020	-.046

*** p< 0,001; ** p< 0,05; *p< 0,1

 

 

Võib eeldada, et üleminekuperioodi alguses oli majanduslikult kergem hakkama saada kahe töölkäiva täiskasvanuga leibkondadel kui üksinda elavatel indiviididel. Alates 1990ndate aastate teisest poolest võis täheldada ühiskonnas vallaliste edukate noorte osakaalu kasvu. Seega sissetulek ei sõltunud enam leibkonna suurusest ja pigem lastega leibkondade keskmine sissetulek ühe indiviidi kohta on madalam. Näiteks kui vaadelda ainult 18- kuni 25-aastaseid vabaabielus ja abielus indiviide, siis selgus, et vabaabielus indiviidide sissetulek ühe leibkonnaliikme kohta on isegi kõrgem ja seda peamiselt põhjusel, et antud vanuses vabaabielus indiviidide leibkonnas esineb harvemini alla 15-aastaseid lapsi. Kui varasemad uurimused on kinnitanud, et majanduslikult kehvemini kindlustatud indiviidid lükkavad oma abiellumist edasi (Smock & Manning, 1997; Thornton, Axinn & Teachman, 1995), siis antud seos võib iseloomustada küll üleminekuperioodi algusaega Eestis, kuid 1990ndate aastate lõpus enam ei saa esile tuua registreerimata kooselus olevate indiviidide kehvemat materiaalset olukorda võrreldes abiellunutega.

 

Kokkuvõtvad järeldused abielul põhineva perekonna deinstitutsionaliseerimisest Eestis

Võrreldes 1994. ja 1999. aasta elutingimuste uuringuid leidis kinnitust vabaabielude arvu suurenemine. Liskas registreerimata kooselude laialdasemale levikule ühiskonnas, on toimunud ka antud kooseluvormi sisemine diferentseerumine. Vabaabielu sarnaneb üha enam abielule, seda näitab esiteks sissetulekute erinevuse vähenemine abielus ja vabaabielus paaride vahel ja teiseks laste olemasolu perekonnas. Seega võib väita, et 1990ndate algususe põhines registreerimata kooselus elamine pigem selektsioonimudelil ehk vabaabielu eelistasid madalama sissetulekuga lastetud paarid. Seega oli registreerimata kooselude arvu kasv tingitud paljuski 1990ndate aastate alguse majanduslikust kitsikusest. Tegemist ei olnud väärtushoiakulise muutusega, kuna perekonda ja lapsi peeti endiselt väga olulisteks (Narusk, 1999). Abielul põhineva perekonna osatähtsuse langust võib pidada seega uue olukorraga kohastumise väljenduseks ehk abieluinstitutsiooni nõrgenemine tulenes pigem ühiskonnas toimunud teistest sotsiaal-majanduslikest muutustest.

1990ndate lõppu iseloomustab pigem sotsiaalne õppimise mudel. Kuigi vabaabielud olid endiselt rohkem levinud nooremaealise elanikkonna seas ja sellest tulenevalt osati ka madalama haridustasemega indiviidide hulgas, siis esineb teisi vabaabielus ja abielus olevaid indiviide eristavaid karakteristikuid harvem. Seega oli vabaabielu eelperioodina või alternatiivina abielule eesti ühiskonnas laialt levinud alates 1990ndate teisest poolest. 2000nda aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis kuni 29-aastaste indiviidide hulgas rohkem registreerimata kooselavaid paare kui abiellunuid2. Lisaks laialdasele registreerimata kooselude arvu kasvule on muutunud ka elanikkonna väärtushoiakud. IPROSEC uurimuses ilmnes, et riigi sekkumist perekonnaelu puudutavatesse otsustesse taunitakse, leiti, et riik ei tohiks kasutada poliitilisi meetmeid kooselude registreerimise soodustamiseks (Reinomägi, 2003). Seega toimub abielul põhineva perekonnainstitutsiooni nõrgenemine, kuna riigipoolset perekonnaelu reguleerimist ei peeta enam oluliseks. Väidetavalt on antud juhul tegemist teadliku abielul põhineva perekonna deinstitutsionaliseerumisega. Kuigi võib eeldada vabaabielude jätkuvat kasvu ja abieluinstitutsiooni nõrgenemist, ei pruugi see siiski sisuliselt vähendada perekonna olulisust indiviidide väärtushinnangutes, vaid väidetavalt pigem suureneb registreerimata kooslu institutsionaliseeritus.

 

LISA

Tabel 2. Valimite jaotus sotsiaaldemograafiliste näitajate lõikes protsentides

 

		1994		1999
		N	%		N	%
Sugu	Mees	1170	50		1049	40,9
	Naine	1172	50		1514	59,1
Haridus	Alg – ja põhiharidus	346	14,7		347	13,5
	Keskharidus	1647	70,4		1309	51,1
	Kõrgharidus	346	14,8		907	35,4
Rahvus	Eestlased	1535	65,5		1685	65,8
	Venelased	630	26,9		691	27
	Muud rahvused	177	7,6		185	7,2
Hõivatus tööturul	Töötav	1734	74		1845	72
	Töötu	234	10		230	9
	Mittehõivatud	374	16		488	19

 

 

KIRJANDUS

 

1. Beck, U., Sopp, P. (1997). Individualisierung und Integration: neue Konfliktlinien und neuer Integratsionsmodus? Opladen: Leske+Budrich.
2. Beck, U., Beck-Gernsheim, E. (2002). Individualization. SAGE Publications: London, Thousand Oaks, New Dehli.
3. Bumpass, L. L., Sweet, J. A. (1989). National Estimates of Cohabitation. Demography. 26, 4: 615-625.
4. Bumpass, L.L., Sweet, J.A., Cherlin, A. (1991). The Role of Cohabitation in Declining Rates of Marriage. Journal of Marriage and the Family. 53, 4: 913-927.
5. Bumpass, L. L., Lu, H.-H. (2000) Trends in cohabitation and implications for children`s family context in the United States. Population Studies. 54: 29-41.
6. Clarkberg, M. (1999). The Price of Partnering: The Role of Economic Well-Being in Young Adults First Union Experiences. Social Forces. 77, 3: 945-968.
7. Fisher, A. W. (1980). The Soviet Marriage Market. Mate-Selection in Russia and the USSR.Prager Publishers.
8. Hansson, L. (2000). Muutuv perekond Eestis ja Euroopas. Eesti Inimarengu aruanne. 42-48.
9. Hoffmann – Nowotny, H.-J. (1995). Die Zukunft der Familie – Die Familie der Zukunft. Familie der Zukunft / S. Hradil, D. Lucke, B. Nauck. Opladen: Leske+Budrich. 325 – 348.
10. Katus, K. (1998). Rahvastikuareng. Sotsiaaltrendid. Statistikaamet.
11. Kiernan, K. (2002). Cohabitation in Western Europe: Trends, Issues, and Implications. Just Living Together.Implications of Cohabitation on Families, Children, and Social Policy. /A. Booth, A.C. Crouter. Lawrence Erlbaum Associates, Inc.
12. Kiernan, K. (2004). Changing European Families: Trends and Issues. The Blackwell Companion to the Sociology of Families./ J. Scott, J. Treas, M. Richards. Blackwell Publishing Ltd. 17-33.
13. Kutsar, D., Tiit, E.-M. (2002) Pereliikmete väärtushinnangud ja demograafilised käitumiseelistused ning perekonna diskursus Eesti sotsiaaltöö praktikas. (Lepingu lõpparuanne) Tartu Ülikool.
14. Lewis, J. (2001). The End of Marriage? Individualism and Intimate Relations. Edward Elgar Publishing, Inc.
15. Luhmann, N., (1981). Soziologische Aufklärung. 3. Opladen, Westdeutscher Verlag.
16. Meyer, T., (1992). Modernisierung der Privatheit. Differenzierungs- und Individualisierungsprozesse des familialen Zusammenlebens. Opladen: Westdt.Verl.
17. Morgan, D. H. J. (2004). Men in Families and Housholds. The Blackwell Companion to the Sociology of Families. Families./ J. Scott, J.Treas, M. Richards.  Blackwell Publishing         Ltd. 374-395.
18. Narusk, A. (1996) Perekond. Eesti Inimarengu aruanne 1996 : 69-77.
19. Nock, S. L. (1995). A Comparsion of Marriages and Cohabiting Relatsionships. Journal of Family Issues. 16: 53-76.
20. Paetsch, J.J., Bala, N.M., Bertrand, L.D., Glennon, L. (2004). Trends in the Formation and      Dissolution of Couples. The Blackwell Companion to the Sociology of Families. /J. Scott, J.Treas, M. Richards. Blackwell Publishing Ltd. 306-321.
21. Peuckert, R. (1999). Familienformen im sozialen Wandel. Opladen: Leske+Budrich.
22. Reinomägi, A. (2003). Perede hinnangud eesti perepoliitikale ja võimalustele selle täisustamiseks. Millist perekonnapoliitikat me vajame? /D. Kutsar.Tartu Ülikooli Kirjastus.125-155.
23. Seltzer, J. (2001). Families Formed Outside of Marriage. Understanding Families Into the New Millenium: A Decade in Review. /R. M. Milardo. NCFR: 467-487.
24. Smock, P.J. (2000). Cohabitation in the United States: An Appraisal of Research, Themes, Findings and Implications. Annual Review of Sociology. 26: 1-20.
25. Smock, P.J., Manning, W. D. (1997). Cohabiting Partners Economic Circumstances and Marriage. Demography, 34, 3: 331-341.
26. Statistikaamet (2002). 2000. aasta rahva ja eluruumide loendus. Perekonnaseis ja sündimus. /Statistikaamet. Tallinn.
27. Thornton, A., Axinn, W.G., Teachman, J.D. (1995). The Influence of School Enrollment           and Accumulation on Cohabitation and Marriage in Early Adulthood. American Sociological Review, 60: 762-774.
28. Tiit, E.-M. (2003) Eesti pere areng XX sajandi lõpus ja XXI sajandi alguses. Millist perekonnapoliitikat me vajame?/ D. Kutsar. Tartu Ülikooli Kirjastus. 12-26.
29. Titma, M., Kõiv, K. (2002). Haridus eluteed mõjutava faktorina. 30 – ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel./ M. Titma. Tartu. 61-96.
30. Tyrell, H., (1988). Ehe und Familie – Institutionalisierung und Deinstitutionalisierung. Die “postmoderne Familie”. Familien Strategien und Familienpolitik in einer Übergangszeit. /K. Lüscher. Konstanz, 145-156.
31. Wu, Z., Pollard, M.S. (2000) Economic Circumstances and the Stability of Nonmarital Cohabitation. Journal of Family Issues. 21:303-328.