Sissejuhatus

 

Euroopa Liidu riikide sotsiaalpoliitikaid on tugevalt mõjutanud 2000. aastal paikapandud Lissaboni strateegiana tuntud majanduspoliitilised ja tööhõiveeesmärgid. Riigid kujundavad ümber sotsiaalkaitseskeeme, fookusesse on tõusnud aktiveeriv sotsiaalkaitse ning samaaegselt pööratakse tähelepanu töö- ja pere/eraalu ühitamisele.

Käesolev artikkel peatub esmalt mõistel Euroopa sotsiaalne mudel. Edasi vaadeldakse Euroopale ning Eestile iseloomulikke tendentse, millele poliitikad peaksid reageerima, et tagada heaolusüsteemide jätkusuutlikus tulevikus.  Artikkel analüüsib 2004. aastal kehtima hakanud kahte seadusakti reaktsioonina muutustele ühiskonnas ning Euroopa sotsiaalse mudeli kontekstis.

Vanemahüvitis, mis on esimene varasemast töötamisest ning sissetulekutest sõltuv perehüvitis Eestis, on aktiveeriv skeem, mille puhul lapse sünniga kaasnevaks sotsiaalseks riskiks on loetud vanema  ajutine töötamise katkestamine.

Õppelaenude osaline kustutamine riigi poolt teatud vanuses last kasvataval vanemal on riigipoolne soodustus, millelt on lisaks hariduspoliitilistele eesmärkidele esitatud ka demograafilisi aspiratsioone.

 

 

Euroopa sotsiaalne mudel

 

20 sajandi keskel esindas Lääne-Euroopa heaolumudel leivateenijast isaga ja lapsi kasvatava emaga peresid. Vastava peretüübi järgi olid disainitud ka sotsiaalkaitseskeemid. Tänaseks erinevad Euroopa riikide heaolu- ja sotsiaalkaitseskeemid üsna tugevalt, vanade liikmesriikide hulgas eristatakse nelja erinevat heaoluriigi tüüpi ning uued liikmesriigid moodustavad pigem omaette mudeli kui sobivad nelja olemasolevasse (Esprig-Andersen 1990). Sellegipoolest räägitakse ja kirjutatakse Euroopa sotsiaalsest mudelist viidates sotsiaalsele Euroopale kui protsessile ja arengule.  Autorid on õhku jätnud küsimuse, kas Euroopa sotsiaalne mudel on midagi, mida on võimalik teistesse geopoliitilistesse piirkondadesse eksportida.

 

Euroopa Komisjoni juures asuv Ekspertide Grupp on Euroopa sotsiaalse mudeli aluseks võtnud 2002 a märtsi Barcelona Euroopa Nõukogus adapteeritud definitsiooni, mille järgi Euroopa sotsiaalne mudel põhineb majanduse arengul, kõrgetasemelisel sotsiaalkaitsel ja sotsiaaldialoogil. Antud definitsiooni järgi on  Euroopa sotsiaalse mudeli kaheks põhielemendiks kõigis liikmesriikides kõrgetasemeline sotsiaalkaitse elus ettetulevate riskide maandamiseks ning sotsiaaldialoog partneritega.  Euroopa sotsiaalsele mudelile viidatakse mõnikord kui Euroopa Liidule iseloomulikule institutsionaalsele korraldusele. Viimatinimetatu ei ole artikli teemaks.

 

Riigid tagavad isikute heaolu kahtepidi – tööturu võimaluste kaudu ühelt poolt ning sotsiaaltoetuste ja teenuste kaudu teiselt poolt.  Sotsiaalkaitse skeemid peavad tagama inimestele turvatunde ja vältima langemist  puudusesse kogu elukaare jooksul. Peamised riskid, mida sotsiaalkaitse skeemid katavad on vanadus, haigus, töövõimetus, toitja kaotus, emadus ja töötus. Poliitika eesmärk on ennetada inimeste langemist puudusesse eeltoodud olukordades, mistõttu sotsiaaltoetused- ja hüvitised ning teenused  kompenseerivad täielikult või osaliselt perekonna kulutused või sissetuleku kaotuse vanaduse, haiguse, puude, tööõnnetuse, toitja kaotuse, lapse sünni või töö kaotuse korral.  Viimaseks abiks riigi poolt on sotsiaalabi tagamine, kui pere on vaatamata sotsiaalkindlustusskeemidele langenud puudusesse.

 

Vaadates sotsiaalkaitse arengut läbi ajaloo, on vajadustest lähtuvad riigipoosed siirded  järk-järgult asendunud teatud sotsiaalse õigusega riigipoolsetele siiretele lähtuvalt ühest või teisest  eeltoodud riskifaktorist (Avramov 2002). 1970ndateks jõudis Lääne-Euroopas trend  toetuste ja sotsiaalkaitse universaalsuse poole haripunkti. Sealt edasi on riigid läinud eri teid pidi – juurdepääs sotsiaalsetele hüvedele on muutunud selektiivsemaks, siirded on  vähenenud, sotsiaalsetele õigustele kvalifitseerumiseks on  juurde lisatud tingimusi (Sakellaropoulus 2004).

Riikide ümberjagav ja võrdsustav funktsioon on enim arenenud Skandinaavias, kuid püüdlus egalitaarsuse poole ei ole tingimusteta omased kõikide heaoluriikide sotsiaalkaitseskeemidele (Vielle, Walthery, 2003).  Skandinaavia sotsiaal-demokraatiad tagavad teatud määrani elustandardi  sõltumatuse töötamisest ning seda kahel põhjusel. Esiteks, indiviidide õigus toetustele  ja teenustele ei sõltu nende osalemisest tööturul. Teiseks indiviididel on võimalus valida mittetöötamine ilma olulise kaotuseta elukvaliteedis tingimusel, et mittetöötamise põhjused on sotsiaalselt aktsepteeritud ning mittetöötamise periood ajutine (ibid).

 

On autoreid, kelle järgi sotsiaalkindlustusskeemide peamine kompromiss ongi võrdsuse ning efektiivsuse vahel, kuna ümberjagamine, ehk panustamine võrdsusele, vähendab samaaegselt motivatsiooni töötamiseks või ümberõppeks (Don 2004).

 

 

Sotsiaalpoliitika reaktsioonid  ühiskonna muutustele

 

Sotsiaalpoliitika reeglina reageerib muudatustele ühiskonnas, eriti demograafilistele protsessidele. Üle Euroopa aset leidvad muutused on sarnased, ehkki riigiti on alguspunktid ja muutuste tempod erinevad (Hantrais 2004). Esitiks, sündimus on langenud ning enamasti jäävad sündimusnäitajad Euroopa riikides allapoole taastetaset, milleks on 2.1 last naise kohta. Naiste keskmine vanus lapse sünnil on tõusnud ning lükkunud keskmiselt 29 aastani. Seoses madala sündimusega kahaneb rahvastiku arv. Rahvastik vananeb ning vanade inimeste osakaal ühiskonnas suureneb Euroopas kiiremini kui üheski teises riigis (v.a Jaapan). Rahvastikuvananemine on tingitud nii madalast sündimusest kui keskmise eluea kasvust viimasel aastasajal. 

 

Nende muutuste tagajärjel on riigid olukorras, kus sõltuvate inimeste osakaal ühiskonnas pidevalt suureneb ning surve sotsiaalkaitse skeemidele kasvab. Selgelt on teadvustatud olukord, kus järjest vähenev osa ühiskonnast peab ülal pidama noort generatsiooni ning samaaegselt üha suurenevat pensionäride põlvkonda. Nii ühiskonna toimimise kui sotsiaalkaitseskeemide jätkusuutlikus on laialt arutuse all olevad teemad üle Euroopa. Heaoluriikide jätkusuutlikus tulevikus sõltub muuhulgas naiste soovist taastoota järgmine generatsioon ja sünnitada lapsi.

 

2000 aastal Euroopa Liidu liikmesriikide juhtide poolt vastu võetud Lissaboni strateegia, mille kohaselt peaks Euroopast saama kõrge tööhõivega ning jätkusuutlik majanduspiirkond, ei nõua mitte ainult töökohtade juurdeloomist ja elukestva õppe juurutamist vaid ka sotsiaalkaitse ümbermõtestamist.

Lissabonis üles seatud strateegilised eesmärgid tööhõive kohta on pannud riike ümber tegema sotsiaalkaitseskeeme ning toonud fookusesse termini aktiveeriv sotsiaalkaitse. Viimane tähendab, et sotsiaalkaitseskeemid peavad ühtlasi motiveerima töötamist.

 

Skandinaaviast alguse saanud lähenemise järgi, mida suurem arv inimesi osaleb kas täis- või osaajaga tööturul, seda suurem on võimalus adekvaatsel tasemel sotsiaalkaitse säilitamiseks ja arendamiseks (Hemerijck 2004). Euroopa Komisjoni ekspertide soovitustes liikmesriikide  sotsiaalpoliitikale aastal 2004 on kesksele kohale sotsiaalpoliitikas asetatud tööhõiveeesmärgid. Erilist tähelepanu soovitatakse pöörata sotsiaalkaitsesüsteemide mõjule inimeste suhtele tööturule. Viimase mõjul on uurijad on välja toonud ohu tendentsiks, et sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse hindamine toimubki peamiselt läbi majandus- ja tööturupoliitika näitajate (Hanesch 2004).

 

 

 

Euroopale iseloomulikud tendentsid, millele poliitika peab adekvaatselt reageerima, nagu madal sündimus ning  rahvastikuvananemine ja elanikkonna kahanemine,  on omased ka Eestile. Täna kuulub Eesti madala tööhõive ja madala sündivusega riikide hulka. Peamiseks väljakutseks tulevikus on tööjõu olemasolu ning majanduse ja sotsiaalkaitse arengu jätkumine sh pensionisüsteemi jätkusuutlikus ning suurenenud hulga inimeste hooldusvajaduste rahuldamine ja tervishoiuteenustega varustamine. 

 

Eesti omaaegne kõrge tööhõive tase on asendunud Euroopa Liidu kontekstis tagasihoidlike näitajatega. Meeste tööhõive määr on kukkunud kümne aastaga 80%lt 62%le, naiste tööhõive 62%lt 51%le. Eesti põlisrahvastiku sündimus, mis  20 saj teisel poolel on püsinud stabiilsena  (summaarne sündimuskordaja vahemikus 1,9-2,1), on järsult langenud. Pööre ilmnes 1970ndate ja järgmiste aastakäikude sündimuskäitumises (Katus jt 2002). Summaarne sündimuskordaja on kukkunud võrreldes 1988 a tasemega 2,2-lt 1,37-ni aastal 2002.

Kui rahvastikuvananemine iseenesest ei ole negatiivne protsess, siis kombineerituna sündimuse kiire langusega toob see kaasa negatiivseid tagajärgi: tulevikus suureneb koormuse tööealistele inimestele, kuna ülalpidamist ja hooldust vajavate inimeste suhtarv võrreldes töötajatega  muutub enneolematult kõrgeks. Selles olukorras on vajalik nii tööhõive edendamine kui sündimuse tõus.

 

Analüüsides sündimuse järsku langust 1990ndatel tuleb selgelt esile, et sündimus ei langenud võrdselt teatud tunnustega naiste hulgas.

Kõrg- ja keskharidusega naiste osas on sündide arv langenud toodud perioodi jooksul enam kui poole võrra. Samal ajal on madalama haridustasemega naiste hulgas püsinud sündide arv  stabiilsemana, sündide arvu langus on jäänud alla 20%. Alates 2000st aastast on sündide arv kõrgharidusega naiste hulgas jälle tõusnud, keskharidusega naiste osas aga jäänud stabiilselt madalale tasemele. (vt joonis 1)

 

Joonis 1

 

Sündide arv ema haridustaseme järgi. Allikas: Statistikaamet

 

 

 Kuni 1993 aastani langes järsult töötavate naiste osa sünnitajate hulgas ning tõusis mittetöötavate naiste osa (joonis 2). Naiste tööhõive määr on samaaegselt kahanenud iga-aastaselt paari protsendipunkti võrra.

 

 

Joonis 2

 

Sündide arv ema hõivatuse järgi. Allikas: Statistikaamet

 

Eestis on töötaval vanemal võimalik peale lapse sündi olla kuni kolm aastat madalalt tasustatud lapsehoolduspuhkusel, sel ajal säilib töökoht, on tagatud ravi- ja pensionikindlustus. Sisuliselt on siiski  tegemist ümberlülitumisele töötava mehe ja koduse naise mudeliga, kuna kodusolemise aeg, eriti teiste Euroopa riikide taustal on väga pikk. Hoolimata võimalusest olla kaua lapsega kodus, ei ole see poliitika vastanud perede ootustele ja vajadustele ning seda eriti töötavate naistega peredes.  Laste kasvatamise kulud ei tulene mitte ainult lastesse investeerimisest vaid ka töötamise ajutisest katkestamisest. Laste kasvatamise alternatiivkulu jätkuva töötamisega võrreldes on just kõrgharidusega ning hea väljaõppega naiste juures oluline (Bovenberg 2004). Võib järeldada, kui laste saamine on vastuolus teiste tegevustega, eelkõige karjääri tegemisega, ei vali pered või indiviidid laste saamise kasuks.

 

Järgnevalt vaatame, kuidas on eeltoodud olukorrale Eestis reageeritud. 2004. aasta alguses jõustus kaks seadusandlikku akti, millelt oodatakse kaasaaitamist sündimuse tõusule. Mõlemal seadusaktil on teisigi poliitilisi eesmärke, millele on märksa vähem tähelepanu pööratud. Esmalt vaatleme vanemahüvitise seadust ning teiseks õppetoetuste ja õppelaenu seaduses sätestatud riigipoolset osalist õppelaenu kustutamist kuni 5-aastast last kasvataval vanemal.

 

 

Vanemahüvitis

 

Vanemahüvitise seaduse alusel makstakse töötavale vanemale peale rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppu hüvitist eelmise kalendriaasta sotsiaalmaksu põhjal arvutatud keskmise töötasu suuruses. Hüvitist makstakse kuni aasta täitumiseni rasedus- ja sünnituspuhkuse algusest. Mittetöötanud  vanematele makstakse hüvitist hüvitise määras alates lapse sünnist kuni lapse 11 kuu vanuseks saamiseni.  Hüvitise määr  2004. aastal  moodustab umbes 90% sama aasta alampalgast.

Vanemahüvitise seaduse eesmärgiks on töö- ja pereelu ühitamine ning saamatajäänud töötasu kompenseerimine seoses lapse sünniga. Vanemahüvitist loetakse küll perehüvitise liigiks, kuid sotsiaalkindlustusskeemina on hüvitise skeem võrreldes teiste peretoetustega erinev.

 

Eestis kohaldatud universaalne peretoetuste skeem kohtleb võrdsena kõiki lapsi ning perekondi toetatakse riigi poolt ühtemoodi sõltumata pereliikmete töötamisest, pere sissetulekust või elustandardist. Tegemist on ressursse ümberjagava mehhanismiga lastega ja lastetute perede vahel või erineva laste arvuga perede vahel. Vanemahüvitise näol on kehtestatud esimene peretoetus, mis võtab arvesse vanema eelneva töötamise ja sissetuleku. Meede on suunatud peamiselt töötavale vanemale, kuigi õigus hüvitisele on kõikidel vanematel.

 

Vanemahüvitis on sotsiaalkindlustuse liik, mis loeb lapse sünni mitte enam perekonna riskiks, vaid lapse sünd ning sellest tulenev hooldamiskohustus on loetud töötaja riskiks. Riik kompenseerib hüvitise näol töötasu, kuna hooldamiskohustuse tõttu inimene ajutiselt ei tööta, ehk kompenseerib töö katkestusest tuleneva alternatiivkulu.  Lähenemise aluseks on arusaam, et ajutisel mittetöötamise perioodil ei pea pere elatustase märkimisväärselt langema.  Siiski on skeemil ka teatud universaalsuse printsiip, ehk hüvitisele on õigus  varem mittetöötanud isikutel, kellele makstakse vanemahüvitist hüvitise määras. Kui universaalsel lapsetoetusel jt peretoetustel on võrdsustav aspekt, siis vanemahüvitis ei ole võrdsustav ümberjagav mehhanism.

 

Hüvitise saaja tööleasumise korral hüvitis väheneb ning see muutub nulliks kui saadav töötasu ületab viiekordse hüvitise määra.  Hüvitise vähendamine või äravõtmine tuleneb asjaolust, et hüvitise saaja ei ole enam riskiolukorras, mille vastu skeem inimesi kindlustab.

 

Vanemahüvitise seaduse üheks eesmärgiks on lisaks saamatajäänud töötasu kompenseerimise läbi sündide arvu tõstmise naiste tööhõives osalemise motivatsiooni suurendamine.  Hüvitis arvutatakse hüvitisele õiguse tekkimisele eelneva kalendriaasta tulude alusel. Seadusesse on kirjutatud põhimõte, kui inimene on eelneva aasta jooksul mingigi aeg töötanud, garanteeritakse talle alampalga suurune hüvitis, mis on mõnevõrra suurem hüvitise määrast. Nt olukorras, kus kahe lapse sünni vahel valib naine, kas minna või mitte minna lühikeseks ajaks tööle, peaks vanemahüvitise seadus motiveerima otsustust  töötamise kasuks.

Üheksas Euroopa riigis läbiviidud paneeluuringu tulemus on näidanud, et vanemahüvitise sarnased skeemid tõstavad naiste tööhõivet u 3% (Ruhm 1998). Naised lähevad tööle, et saada hüvitist lapse sünni korral ning kaitstud töökoht puhkuse ajal motiveerib tagasi tööle minema.  Sama uurimuse järgi on üle 9 kuu kestva puhkuse korral tagasilöögiks hilisema palga vähenemine.

 

Kuna hüvitise suuruse arvutamisel võetakse aluseks eelmise kalendriaasta tulud, tekib potentsiaalselt olukord, kus riik soodustab laste sündi peres pikkade ajavahemike järel. Selle vältimiseks on seaduses põhimõte, mida rakendatakse laste järjestikuse sünni korral - kui järgmine laps sünnib  vanusevahega mis on väiksem kui  2 ja pool aastat, makstakse vanemale varasemat hüvitist,  juhul kui see oli kõrgem.

 

 

Küsimuse üle, kas riik saab sündimust mõjutada sotisaalpoliitiliste meetmetega, on palju vaieldud. Sündimust mõjutavatest teguritest ei ole võimalik muuta demograafilisi ehk rahvastiku struktuuri (viljakas eas naiste arv, kooselude arv jne) (Ainsaar&Oras 2000). Demograafilise muutused ühiskonnas on pikaajalised ning fertiilses eas naiste arvu üleöö kasvatada ei saa. 

Pronatalistlike ehk otseselt sündimust stimuleerivate meetmete (nt ühekordsed sünnitoetused) efekt on reeglina lühiajaline ning ebapiisav. Leitakse, et riigipoolsed siirded ei pane enamasti vanemaid saama lapsi, keda nad ei soovi,  samuti ei anna tulemusi negatiivsed ja keelavad meetmed (nt abordikeeld). Toetavate poliitikate positiivset mõju sündimusele ei ole võimalik selgelt välja tuua, pigem võib välja tuua, et toetava poliitika puudumine aitab kaasa sündimuse langusele (Hantrais 2004).  Perede jaoks ei ole küsimus selles, mitu last saada vaid selles, mitmenda lapse sünni järel edasisest laste saamisest loobuda (Oras 2003).  Sündimuse vähenemise üheks oluliseks põhjuseks on demograafide hinnanguil sündide edasilükkamine, mille tulemusena ei jõua pered soovitud laste arvuni, kuna mida hiljem alustab naine laste saamist, seda väiksema tõenäosusega jõuab ta endale soovitud laste arvu realiseerimiseni. Esimese lapse sünni edasilükkamisega suureneb ka lastetuks jäämise  tõenäosus (Kutsar 2001).  

 

Uuringud on näidanud, et paaride ootused riigile pere planeerimisel ei seisne mitte implitsiidsete perepoliitikate, ehk otseselt peredele suunatud meetmete rakendamises, vaid pered ootavad riigilt esmajärjekorras stabiilset majandust, kõrget tööhõivet ja paindlikku tööturgu (Hantrais 2004). Poliitilistest meetmetest on sündimuse tõusule kaasa aidanud tööd- ja pereelu ühitamist soodustavad meetmed. Nt Skandinaaviamaadele on iseloomulik kõrge tööhõive koos kõrge sündimuse näitajatega, samas mitmetes riikides on madal sündimus naiste reaktsiooniks sundvalikule kas töö või pere.

Skandinaaviamaades on nii üldiste kui naiste kõrgete tööhõivenäitajate kõrval oluliselt arendatud tööd ja pereelu ühitavaid meetmeid nagu lastepäevahoid, vanemapuhkus ning osaajaga töötamine. Viimase puhul on hästi tagatud töötaja õigused töötamisega seonduvatele hüvitistele ja kaitsele. Tulemuseks on kõrgemad sündimusnäitajad töötavate naiste seas võrreldes mittetöötavate naistega. Eelnevast tulenevalt  on olemas seos sissetuleku suuruse ja laste arvu vahel – mida kõrgem on sissetulek, seda suurem on tõenäosus laste olemasoluks (Social Insurance in Sweden 2003). Saksamaal ja Itaalias, kus poliitika soosib ühe-leivateenija mudelit, ning töö ja pereelu ühitavaid meetmeid napib, on sündimusnäitajad väga madalad, seda  eriti töötavate naiste hulgas. Kokkuvõtteks, poliitikad, mis toetavad  naiste töölkäimist, saavad olla edukalt kombineeritud kõrge sündimusega. Samas on vanemahüvitise näol tegemist üle võetud poliitikaga, mis on kohandatud Eesti oludele ning mitmed autorid on välja toonud ülevõtmise võimaliku ebaedu (Hantrais 2004; Hemerijck & Berghman 2004).

 

 

Õppelaenude osaline kustutamine

 

Alates 2004st aastast on ühel vanemal, kes kasvatab teatud vanuses last, õigus riigipoolsele osalisele õppelaenu kustutamisele. Seaduse järgi kustutatakse  vanemal  lõpetatud õpingute laenujäägist riigi poolt 50% iga sündinud lapse kohta. Riigipoolne kustutamisperiood on kahekordne nominaalne õppeaeg ning selle perioodi möödudes õpingute lõpetamisest lõpeb õigus õppelaenu osalisele kustutamisele riigi poolt. Riik ei võta üle isiku laenukohustust, vaid osaleb laenu kustutamisel, seega laenuintressid jäävad laenuvõtja kanda. Kokku kustutab riik maksimaalselt 6 aastal võetud õppelaenujäägi osa.

 

Õppelaenude osaline kustutamine riigi poolt ei ole klassikaline sotsiaalkindlustusskeem, vaid klassifitseerub  riigipoolseks soodustuseks. Seadusakti eesmärgid on peamiselt hariduspoliitilised, samas on meetmele omistatud demograafilisi aspiratsioone.

Esimene ja peamine hariduspoliitiline eesmärk on soodustada õpingute lõpetamist. Laenu  kustutamisele tekib õigus ainult lõpetatud õpingute kohta võetud laenudele.

Teiseks, õppelaenude osalise kustutamisega soositakse olukorda, kus õping lõpetatakse nominaalaja aastatega. Riigi poolt kustutatakse osaliselt vaid nominaalaja õpingute aastate  õppelaenu jääk.  Seadusaktis on arvestatud järjest enam levinud praktikaga, kus ühtede õpingute ainepunktid kantakse üle teisele õpingule, ehk koolide/õpingute vahetamist soodustus ei piira, kuid kui õping venib nominaalajast pikemaks, ei teki pikema aja eest õigust osalisele laenu kustutamisele. Akadeemilise puhkuse võtmine ei ole riigipoolsele laenu kustutamisele takistuseks.

 

Pronatalistlikud meetmed reeglina ei oma suurt mõju sündimuse tõusule, seega tekib küsimus, kuidas saab antud meedet siduda demograafilise olukorra mõjutamisega.

Rahaline efekt perele jääb iga lapse sünniga järjest väiksemaks, nt kolmanda lapse saamise rahaline efekt on märksa väiksem kuna riigi poolt kustutatakse alati pool isiku kanda jäänud laenujäägist. Seega tundub, et meede stimuleerib peresid saama peamiselt esimest last, samas oleks sündimuse tõusuks vaja hoopis laste arvu kasvu peredes.

Vastuseks on, et õppelaenude osaline riigipoolne kustutamine  peaks ennetama võimalikku sündide edasilükkamist peredes. 

Eestis on esmasünnitaja keskmine vanus 2002. aastal andmetel 24,6 aastat, mis on ligikaudu 4 aastat vähem kui Lääne-Euroopa riikides (vt joonis 3).  

 

 

Joonis 3

 

 Sünnitajate keskmine vanus esimese lapse sünnil Allikas: Statistikaamet

 

 

Esmasünnitaja keskmine vanus Eestis suureneb iga aastaga mõne kuu võrra ning ’ruumi’ esmasünni edasilükkamiseks on veel aastaid.  Esimese lapse sünnitamise keskmise vanuse kasvu tulemuseks  võib olla väiksem sündide arv naise kohta (Kutsar 2001).

 

Üheks sünnitusea tõusu põhjuseks Lääne-Euroopas on haridustee pikenemine  - teadmistepõhine majandus nõuab pikemat õppimisaega ning noored täiskasvanud sisenevad tööturule järjest hilisemas vanuses (Bovenberg 2004)  Näiteks on nii Soomes kui Rootsis pakutud  välja  laste varasemat kooliminekut, kuna eeldatakse, kui haridustee lõpetatakse nooremalt,  sünnib ka esimene laps peresse nooremas eas. Enamik riike ei ole sündide edasilükkamise peatamiseks siiski efektiivseid meetmeid arendanud.

 

Sündide edasilükkamise põhjuseks Eestis ei ole esialgu pikenev haridustee, kuid selleks võib olla õppimise lõpetamise järgne finantskoormus (vt tabel 1). Õpingute lõpetamise järel on noortel ‘kaasavaraks’ tagasimaksmist ootav laenukoormus, mis omakorda võib olla  oma eluaseme soetamise ja laste sünni edasilükkamise põhjusteks arvestades, et  ka eluaseme soetamise poliitika pea ainsaks instrumendiks on laen.  1970ndate sünnikohort, kelle käitumise tagajärjeks  on sündide järsk langus 1990ndatel (Katus 2002), on esimene põlvkond, kes on väljunud haridussüsteemist õppelaenude tagasimaksmise kohustusega.  Õppelaenude kustutamisega vähendab riik perede kulusid teatud eluperioodil.

 

 

Tabel 1. Õpingute lõpetamise järgne laenukoormus

Õpingute lõpetamise aasta	Õppelaenu osalise kustutamise taotlejate keskmine laenujääk aastal  2004 kroonides
2004	44 347
2003	41 210
2002	37 181
2001	31 298

Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

 

Õppelaenude osaline kustutamine riigi poolt ühelt poolt püüab lühendada haridustee lõpetamisele kuluvat aega, mitte soodustades õpingute venimist. Siin ei ole ilmselgelt tegemist reaktsiooniga tagajajärgedele, vaid preventiivse meetmega, kuna kutsekooli-, tehnikumi ja kõrgkooli õpingutes on nihe pigem varasema lõpetamise suunas (Katus et al 2002).

Teiselt poolt püütakse lühendada õpingute lõpetamise ja lapse sünni vahelist aega. Mida vahetumalt peale õpingute lõpetamist laps sünnib, seda suuremas summas riik võetud õppelaenu kustutab (vt tabel 1). Õigus õppelaenu osalisele kustutamisele riigi poolt lõpeb kui õpingute lõpetamisest on möödas kahekordne nominaalaeg.

 

Sarnast skeemi meetme võimaliku efektiivsuse hindamiseks teistest riikidest võrdluseks tuua ei ole. Õppelaenude kustutamist riigi poolt on edukalt kasutatud Norras regionaalpoliitilise meetmena. Kuna tegemist ei ole riikliku kindlustusskeemiga, vaid soodustusega, ei ole sarnased meetmete kirjeldused niivõrd kättesaadavad ega analüüsitud. Kuna sündide edasilükkamist on oodata teiste riikide praktika järgi edaspidi ka Eestis, on meetme efektiivsuse mõõtmine vägagi komplitseeritud.

 

 

Kuigi õppelaenude kustutamise näol ei ole tegemist otseselt aktiveeriva meetmega, võib diskuteerida, kas meede vastab Lissabonis aastal 2000 üles seatud ambitsioonikale eesmärgile teha Euroopast kõige dünaamilisem, teaduspõhine ning jätkusuutlik majanduskeskkond, just läbi hariduspoliitika. Samas võib efekt olla ka vastupidine, kuna meetme vajakajäämised on seotud olukordadega, kus õpingud on pikaajalised - riigi poolt ei kustutata enam kui kuuel aastal võetud õppelaenu osa. Arstide õpingud on reeglina kuuest aastast pikemad, samuti ei kustutata riigi poolt osaliselt doktoriõppes võetud laenu.

 

 

 

Kokkuvõte

 

Sotsiaalkaitse skeemid peavad andma inimestele kogu elukaare jooksul turvatunde ja vältima langemist  puudusesse. Kahe või pooleteise leivateenijaga pered on muutumas normiks ning   sotsiaalkaitseskeemid, mis on üles ehitatud kodusele naisele ja töötavale mehele ei aita kuigivõrd kaasa demograafilise olukorra paranemisele.

Et järgmised generatsioonid jõuaksid ülal pidada hooldust ja tuge vajavaid inimesi tulevikus, on vaja peredele tugevaid stiimuleid järglaste saamiseks, laste saamisega alustamist nooremas eas ning töötamise jätkumist  kuni kõrge vanuseni. Riigid sekkuvad rohkem või vähem jõuliselt poliitikate kaudu, disainides ümber sotisaalkaitseskeeme, peamiselt tehes neid enam tööle motiveerivaks ning pikendades tööturul viibimise aega. Euroopa Komisjoni ekspertide grupi soovitustes liikmesriikidele on põhirõhk asetatud tööhõive edendamisele ning kõikide ühiskonnagruppide kaasamisele läbi tööturu (High Level Group Report 2004).

 

Riik saab luua soodsad tingimused, et pered võiksid realiseerida soovitud laste arvu. Suurema kaaluga kui otseselt lapsele suunatud poliitikad on tööturupoliitikatel ning tööd ja pereelu ühitavatel meetmetel. Eestis on tööd ja pereelu ühitavatest meetmetest piisavalt arenguruumi osaajaga töötamisel, mille puhul peaks kindlasti   tagatud olema töötaja õigused töötamisega seonduvatele hüvitistele ja kaitsele.

Vanemahüvitise maksmine ja õppelaenude osaline kustutamine riigi poolt seoses lapse sünniga on toetavad poliitikad, riik kõrvaldab takistusi, et pered võiksid jõuda soovitud laste arvuni.

Vanemahüvitis on aktiveeriv meede, kooskõlas sotsiaalse Euroopa mudeliga, mille kohaselt heaolu ning sotsiaalse kaasatuse tagab eeskätt osalemine tööturul. Riskina ei nähta mitte lapse sünniga kaasnevaid lisakulutusi, vaid töötamise katkestust ning sellega seonduvat sissetulekute langust peres, ehk töö katkestamise alternatiivkulu.

Õppelaenude osaline kustutamine ei ole klassikaline sotsiaalkindlustusskeem, vaid suunatud sündide edasilükkamise peatamisele hariduspoliitika kaudu ning pere kulude vähendamise kaudu.

Kummagi meetme efektiivsust mõõta on vägagi keeruline. Olulisena mängivad kaasa arengud tööturul ning tööturumeetmete efektiivne/mitteefektiivne  rakendamine. Et tagada peredele kindel tugivõrk, tuleb edaspidi panna rõhk ka ümberjagavatele mehhanismidele, eriti peretoetustele, et kindlustada perede toimetulek läbi tööhõive ning sotsiaalkindlustuse.

 

 

 

 

Viitekirjandus

 

Ainsaar, M., Oras, K. 2000. Laste arvu mõjutavad tegurid Eestis. M. Ainsaar (toim) Laste ja perepoliitika Eestis ja Euroopas, Tallinn: Rahvastikuministri Büroo.

 

Avramov, D. 2002. People, demography and social exclusion. Population studies no. 37. Council of Europe Publishing.

 

Bovenberg, L.  2004. Balancing work and family/private life: life course arrangements. Paper presented at a conference “More people at work: Policies to activate Europe’s labor potential”. 25.-26. Oct 2004. Amsterdam.

 

Don, H.  2004. More People at Work. Paper presented at a conference “More people at work: Policies to activate Europe’s labor potential”. 25-26. Oct 2004. Amsterdam.

 

Esprig-Andersen, G. 1990. The Three Worlds of Capitalism. Princeton University Press.

 

European Commission 2004. Report of the High Level Group on the future of social policy in an enlarged European Union. May 2004.

 

Hanesch, V. 2004. Poverty and social exclusion in the context of a streamlined coordination of social protection. Paper presented in a seminar The European Social Model in the Enlarged EU. 16.-17. 9.2004 Helsinki.

 

Hantrais, L. 2004. Family Policy Matters. The Policy Press.

 

Hemerijck, A. 2004. Recasting Europe’s Semi-Sovereign Welfare States and the Role of EU. Paper presented at a conference „The European Social Model in the Enlarged EU“. 16-17. Sept. 2004. Helsinki.

 

Hemerijck, A., Berghman, J. 2004. The european Social Partimony – Deepening Social Eurpoe through Legitimate Diversity. In Sakellaropoulos, T., Berghman, J. (eds).  Connecting Welfare Diversity within the European Social Model. Vocational Training S.A.  N. Kifissia, Attiki – Greece.

 

Katus, K., Puur, A., Põldma, A. 2002. Eesti põlvkondlik rahvastikuareng. Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus. Tallinn.

 

Kutsar, D. 2001. Understnding Socio-demographic change. Policy Challenges and Reponses: Debates and Issues. Estonia. IPROSEC: Stage 1.

 

Ruhm, C.J. 1998. ’The Economic Consequences of Parental Leave Mandates: Lessons from Europe’. Quaterly Journal of Economics, Vol 113. pp. 285-317.

 

Sakellaropoulos, T., Berghman, J. (eds). 2004. Connecting Welfare Diversity within the European Social Model. Vocational Training S.A.  N. Kifissia, Attiki – Greece.

 

Social Insurance in Sweden. 2003. The National Social Insurance Board.

 

Vielle, P., Walthery. P. 2003. Flexibility and Social Protection.  European Foundation for the Improvement of Living and Working Conditions.