|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Sissejuhatus
Vanemaealiste eluolu probleemid tõusevad eriti tähtsana esile põhjusel, et meie demograafide hoiatusel toimub Eestis lähema kümne aasta jooksul hüppeline vanemaealiste osakaalu kasv (Katus jt 1999). ÜRO Rahvastiku-uuringu andmetel on Eesti Euroopa üks kiiremini vananevamaid riike. Kui praegu moodustavad üle 60 aasta vanad inimesed rahvaarvust 21,5%, siis viiekümne aasta pärast prognoositakse nende osakaalu ligi kaks korda suuremaks – 38% (Health in the Baltic 2002:6, Leetmaa, Võrk, Kallaste 2004:10-17, World Population…1999:361-363).
Siit kerkib küsimus – mil määral on Eestis rahuldatud vanemaealiste vajadused, kes on väga suur grupp ühiskonnast. On isegi öeldud, et ühiskonna arengutaset näitab see, milline on tema vanemate inimeste olukord. Kuna vanemaealistest räägitakse kui sotsiaalse tõrjutuse riskigrupist Eesti ühiskonnas (Inimareng ja sotsiaalne sidusus… 1997: 16-17), siis seame selle kirjutise eesmärgiks käsitleda kaht küsimusteringi ja seda lähtuvalt inimeste endi hinnangutest:
1) kuidas tulevad üle 55-aastased toime Eesti turumajanduse ühiskonnas;
2) Millised on vanemaealiste suhted oma lastega ja mil määral on sotsiaalne võrgustik, ennekõike lapsed, aidanud vanemaealistel toime tulla erinevates elusfäärides.
Kasutatud andmestik põhineb TPÜ Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi perekonnasotsioloogide poolt läbi viidud üle-eestilise küsitluse “Eesti 2003” materjalidel, mille käigus küsitleti 1558 respondenti vanuses 18-69. Mõningate täpsustavate andmete saamiseks kasutan ka elanikkonnaküsitluste “Eesti 93” ja “Eesti 98” materjale (vastavalt 1867 ja 2317 vastajat, vanuses 18-70), millele on konkreetsel juhul ka viidatud.
Vanemaealised ja eluga toimetulek
Vanemas eas eluga toimetuleku, eduka vananemise indeksi – AGEWELL – moodustamisel on uurijad lähtunud inimeste subjektiivsetest hinnangutest (Fontane ja Solomon 1996: 257). Koondnäitaja üheks oluliseks komponendiks on olnud rahuloluhinnang oma tervisega.
Käesolevas kirjutises kasutan samuti tervisehinnangut, konkreetsemalt – stressinäitajat. Lähtun seisukohast, et stressitase ei ole üksnes füüsilise olemise iseloomustaja, vaid näitab ka inimese elujõu ja heaolu taset, kusjuures kõrgem stressitase viitab igapäevaelus teravate pingeallikate olemasolule. Uurijad rõhutavad, et oma erinevaid rolle võidakse küll hästi täita, kuid oluline on ka eesmärgi saavutamise hind. Tervise seda aspekti kirjeldabki stressitaseme näitaja (Fedorova, Fomin 2000:25).
Vaimse pinge, psühho-emotsionaalse seisundi kirjeldamiseks kasutasin 9 stressisümptomi: (üle)väsimus, unehäired, masendus, peavalu, ärritus, peapööritus, kõhuvalu ja seedehäired, südamevaevused ja tunne, et kõik käib üle jõu. Vastajaid paluti ankeedis märkida, kui tihti on neid vaevusi kogetud. Stressiskaala väljatöötamisel toetusin soome teadlaste A.-L. Elo jt pakutud variantidele (Elo jt 1992). Edasise analüüsi tarvis moodustasin nende üksiknäitajate alusel koondtunnuse Allpool käsitan stressiseisundist rääkides juhtumeid, kus nimekirjas väljapakutud üheksast vaevusest oli nimetatud kolme ja enama esinemist vähemalt kord-paar nädalas.
1993. aastal oli meestest tugevas stressis 17%, naistest tunduvalt rohkem, 32%. Viimase kümne aasta jooksul on Eesti rahva stressitase oluliselt tõusnud, seda nii meeste kui naiste hulgas. Naiste grupis oli 2003. aastal stressis olijate osakaal endiselt kõrgem meeste vastavast näitarvust: Meestest 28% ja naistest 37%.
(kolm ja enam stressivaevust 1-2 korda nädalas)
|
|
1993 |
1998 |
2003 |
|
Mehed |
17 |
18 |
28 |
|
Naised |
32 |
30 |
37 |
Allikad: Elanikkonnaküsitlused: “Eesti 93”, “Eesti 98” ja “Eesti 2003”
Lähtuvalt kirjutise teemast lisab neile üldandmetele mõndagi olulist see, kui vaadelda stressitaset erinevas vanuses. Tabelist 2 selgub, et peaaegu kõikides vanusegruppides ületab naiste stressinäitaja märgatavalt meeste näitaja. Meeste stressitaseme maksimaalsed väärtused on vanuses 18-24 ja keskeas, eriti vanuses 45.-54. eluaastat. Vanemas elueas võib meestele tingida stressi nn “teine noorus”, kus minnakse lahku oma praegusest abikaasast ja abiellutakse uuesti, tihti endast noorema naisega; samuti enda teostamine töösfääris ja konkureerimine seal nooremate meestega. Seoses pensionivanusega stressis olijate osakaal meeste hulgas langeb. Ent on siiski üllatav, et see aeg on meestele naistega võrreldes suhteliselt rahulikum periood – ilmselt on paljudel selleealistel meestel töökoht olemas, ja mis samuti oluline – hoolitsev abikaasa on kõrval, majanduslikult tulevad mehed paremini toime, kui naised , või ollakse õppinud vähesega läbi ajama.
(kolm ja enam stressivaevust 1-2 korda nädalas)
|
|
18-24.a. |
25-34.a. |
35-44.a. |
45-54.a. |
Üle 55.a. |
|
Mehed |
27 |
21 |
28 |
35 |
27 |
|
Naised |
34 |
36 |
38 |
34 |
40 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Naiste grupis püsib stress kogu elu jooksul kõrge. Stressi suhtes kriitiline eluperiood on, nagu meestelgi, seotud kooli lõpetamise, haridustee jätkamise ja tööellu lülitumisega. Jätkuvalt on stressitase kõrge ajal, kus väikeste lastega naine peab lahendama perekonna ja kutsetöö ühildamisega seotud probleeme. Stressitaseme tõus on naistel märgatavam ka eluaastatel 35-44.
Peale 55-eluaastat tuleb naistel esile eriti järsk stressitaseme tõus, kusjuures selleealiste naiste hulgas on kõige rohkem stressis inimesi, seda võrreldes nii samaealiste meeste kui ka nooremate naistega.
. Niisiis on Eestis mitte ainult eakamatel, vaid ka paljudel 40. eluaasta piiri ületanutel kõrge stressitase, mis annab tunnistust probleemide olemasolust eluga toimetulekul.
Kuidas on Eesti ühiskonnas perioodil 1993-2003 toimunud muutused mõjutanud rahva terviseseisundit? 1990ndate algusaastaid võib iseloomustada kui Eesti ühiskonna madalseisu aega. Sel perioodil olid rahuloluhinnangud eluga, majandusliku olukorraga ja ka tervisega väga madalad (lähemalt vt Laidmäe, Allaste 2004:119-121). Kümnendi lõpupoole oli murranguline seisakuetapp läbitud ja nähtavale hakkasid tulema tõusuilmingud, mis väljendusid kõikides elusfäärides rahulolijate osakaalu kasvus. Viimase viie aasta jooksul on elu Eestis veelgi enam stabiliseerunud, millisele baasile toetus ka tervisehinnangute edasine paranemine. Muutuste pilt ajavahemikus 1993-2003 oli järgmine: keskmine rahuloluhinnang elule tõusis 5-pallilisel skaalal (pole üldse rahul kuni täiesti rahul) 3,18-lt 3,64-le, tervisehinnangud vastavalt 3,16-lt kuni 3,55-ni. Niisiis kordasid ühiskonna teisenemistendentsi ka tervisehinnangute muutused.
Võrreldes teiste sotsiaal-demograafiliste gruppidega, kus tervisehinnangud viimase kümne aasta jooksul on märgatavalt paranenud, oli eriti aeglane tõusutendents üle 55-aastaste hulgas. Kõige madalamalt on oma tervist hinnanud vanemaealised naised: 2003. aastal oli keskmine hinnang 3,16.
Soome sotsioloog E. Allardt (1999:38-47) on heaolu mõistes eristanud kolm komponenti: elatustase, (Having), sotsiaalsed suhted (Loving) ja (Being) eneseteostus, eneseväärikuse tunnetamine, ja siia alla võiks kanda ka füüsilise tervise olukorra.
Majanduslik olukord
Vanemaealistega seoses räägitakse vaesuse ohust, sotsiaalsest tõrjutusest. NORBALT 1994. aasta materjalide alusel on hinnatud Balti riikide elanike olukorda lähtudes heaoluvõimaluste kaotuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohust. Sellesse näitajasse koondati 15 erinevat hinnangut: korrapärase sissetuleku puudumine, halb tervislik seisund, raskused eluaseme eest maksmisel, tööturuga suhte puudumine, üksi elamine, enda väärtusetuna tundmine jms. Ilmneb, et Baltimaades on erinevatest vanuserühmadest kõige suurem sotsiaalse tõrjutuse oht üle 60-aastastel, kuna 15-st puuduvvõimalusest märkis 10-ne või enama esinemist iga kolmas küsitletu. Vaadates aga Eestit eraldi, on olukord veelgi halvem – sotsiaalse tõrjutuse oht esildub vanemaealistest juba igal teisel (Inimareng ja sotsiaalne sidusus… 1997:17).
Mida räägivad kümme aastat hiljem, elanikkonnaküsitluse “Eesti 2003” andmed, vanemaealiste majanduslikust toimetulekust. Tabeli 3 alumine rida kajastab hästikindlustatud vastajaid, kes ütlesid oma toimetuleku kohta, et materiaalsed võimalused piiravad mind ainult suuremate kulutuste tegemisel või et võin endale üht-teist lubada. Taoliselt vastanute osakaal vanuse kasvades märkimisväärselt langeb – kõige enam on neid noorte grupis 52%, kõige vähem vanemaealiste hulgas- 34%.
Tabel 3. Majanduslik pinge erinevas elueas: vastajate hinnang oma majandulikule toimetulekule, 2003, %
|
|
18-24.a. |
35-44.a. |
Üle 55.a. |
|
Raha ei jätku igapäevaseks toiduks või sissetulek kulub toidu ja eluaseme peale
|
17 |
27 |
35 |
|
Piiran üksnes suuremaidkulutusi või võin endale kõike lubada |
52 |
37 |
34 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Tabeli 3 ülemine rida aga räägib neist, kellel on majanduslikke probleeme, kes vastavad toimetuleku küsimusele – sissetulek kulub toidu ja eluaseme peale või raha ei jätku isegi igapäevaseks toiduks. Ja siin on tendents vastupidine – noorte hulgas on vähekindlustatud inimesi kõige vähem – 18%, ja mida vanemat eagruppi vaadata, seda suurem on nende osakaal.
Vaadates vastuseid küsimusele, kuidas majanduslik olukord on viimase 5 aasta jooksul muutunud, siis kõikides vanusegruppides on täheldatav nii mõningase halvenemise kui paranemise ilminguid. Kõige rohkem (47%) on majandusliku olukorra halvenemist nimetatud üle 55 aastaste meeste hulgas (47%), samaealiste naiste puhul on see osakaal 40%.
Tabel 4. Hinnangud küsimusele: “Kuidas on muutunud Teie majanduslik olukord viimase 5 aasta jooksul?”
|
|
18-24.a. |
25-34.a. |
35-44.a. |
45-54.a. |
Üle 55.a. |
|
Mehed: paranenud |
62 |
58 |
46 |
43 |
23 |
|
Naised: paranenud |
50 |
69 |
67 |
55 |
43 |
|
|
|
|
|
|
|
|
Naised: halvenenud |
21 |
19 |
32 |
35 |
40 |
|
Mehed: halvenenud |
20 |
21 |
37 |
33 |
47 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Paranemistendents on ilmsem nooremates eagruppides, naistel eriti vanuses 25-44, meestel veelgi nooremalt, aastatel 18-34. Ent samas on oluline märkida, et ka üle 45-aastaste ja veegi vanemate vastajate seas on nende osakaal, kes oma majandusliku olukorra paranemisele on viidanud, küllaltki märkimisväärne.
Materiaalsed raskused võivad olla seotud ka töötuks jäämise, töökoha kaotamise ohuga. Annavad ju selleealistest vastajatest, nii meestest kui naistest küsimusele “Mis Te arvate, kas Teid ähvardab lähemal ajal töötuks jäämine?”, iga teine - 54% - vastuse ka see on võimalik või see on väga tõenäoline. Noortel on see osakaal tunduvalt madalam – 36%. Ka on vanemaealistel enesekindlust edasise tuleviku suhtes noortest vähem, sest küsides, “Kui peaksite otsima uut töökohta, siis millised võimalused arvate endal selle leidmiseks olevat?”, jagavad vanemaealised seisukohta head või keskmised kolm korda vähem kui nooremate seas ilmneb: noortest 91%, vanemaealistest 30%.
Tabel 5. Erinevas vanuses töötajate hinnangud töötuks jäämise ja uue töökoha leidmise kohta.
|
|
18-24.a. |
35-44.a. |
Üle 55.a. |
|
Kas ähvardab töötuks jäämine? |
|
|
|
|
Ei |
64 |
50 |
46 |
|
Võimalik |
28 |
40 |
37 |
|
Väga tõenäoline
|
8 |
10 |
17 |
|
Hinnang võimalustele uue töökoha leidmisel: |
|
|
|
|
Head |
33 |
20 |
7 |
|
Keskmised |
58 |
52 |
23 |
|
Halvad |
9 |
28 |
70 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Nagu intervjuud Eesti väikelinnades näitasid , käivitus naistel, kes 10 aastat tagasi olid keskastme ametipostile tõusnud, pensioniea lähenedes n-ö allakäigutrepp. Näiteks endine staažikas raamatukaupluse juhataja, soovides pensionieas töölkäimist jätkata, pidi soostuma nooremmüüja ametikohaga – ja sedagi poole palgaga. Naine jutustab: “Olen töötanud kakskümmend aastat sama kaupluse juhatajana. Türil on üldse raske tööd saada, rääkimata vanematest inimestest, siis see vähene raha, mida praegu teenin, on hädavajalik lisa pensionile, et kuidagi toime tulla.” (Kelam 2004:66)
Jutustab töötav pensionär Lihulast: “Kümme aastat tagasi töötasin Virtsu sadamas kassapidajana. Töötan praeguseni miinimumpalgaga – koristajana, et pensionile lisa teenida, muidu ei majanda ära. Vanemaealistel on väga raske tööd leida – eriti Eesti valitsuse alguses, kui siresääresete noorte töölevõtmisega tõrjuti kõik eakad töökohtadelt välja. – nii ka mind Virtsu kassapidaja kohalt. Sihuke aeg kestis umbes 4-5 aastat. Siis kutsuti sadamasse tööle tagasi. Ega siis noor neiu pidanudki 36 tunnise tööajaga – näiteks tormise ilmaga – kaua vastu, läks soojemad ja lühema tööajaga kohta otsima.
Küsimusele: “Kas vanemas eas on raske uut töökohta leida, vastas naisrespondent Lihulast: “Jah, kindlasti. Kui tööd otsisin, siis esimene küsimus oli: “Kui vana Te olete?” Ja kui ütlesin – oligi jutul lõpp.” (Kelam 2004: 67).
Siinkohal tahaks esile tuua vanuselise vastuolu haigestumises. Juba 1993. ja 1998. aasta küsitlustes üllatas tulemus, et töötavate vanemaealiste hulgas oli noorematega võrreldes rohkem neid, kes pole ise viimase aasta jooksul üldse haigestunud. Kindlasti tuleb arvestada, et vanemaealised, kes käivad tööl, on juba loomuldasa parema tervisega. Ent samas on ju vanemad inimesed keskmisest tunduvalt vähemal määral rahul oma tervisega, milline fakt võiks kajastuda ka sagedamas haigestumisnäitajas. Kontrollisin seda aspekti ka 2003. aasta küsitlusandmete alusel. Selgus, et kui 18-24-aastastest väitis iga teine, et viimase 12 kuu jooksul ei ole nad haigestumise tõttu töölt või koolist eemal olnud, siis üle 55-aastastest töötajatest oli neid märgatavalt rohkem – juba 73%. Ja mis samuti mõtlemapanev – vanemate naiste hulgas on taoliselt vastanute osakaal kõrgem kui samaealiste meeste hulgas. Eeldasime, et naised, eriti vanemaealised naised, on tööturul meestest halvemas olukorras. Ja et ilmselt on püütud töökoha kaotamise kartuses haigestumise korral ikkagi tööle minna. On ju vanematel inimestel, ennekõike naistel, raske uut tööd leida, kuna paljud tööandjad on veendunud, et vanemad inimesed ei saa uutes töötingimustes hakkama, nad ei ole suutelised ümberõppeks (Kaadu 2002:5).
Ja nüüd kinnitasid intervjuuandmeid meie kahtlusi. Pensioniealine lesknaine Lihulast, jutustab: “Töötan pagarina leiva- ja kondiitritoodete väikeettevõttes… töö on füüsiliselt raske ja tingimused ebanormaalsed. Valgustus ja ventilatsioon tööruumis on vilets, töötegemine käib põhiliselt käsitsi…Saaks küll rohkem mehhaniseerida, aga see tuleks ju omanike taskust. Tööpäevad on pikad ja palk väike. Raske on aga uut töökohta leida, nii on tulnud vahel isegi haigena tööle minna… ja sind jälitab pidev töökoha kaotuse hirm. Tööandja on inimestele lausa öelnud, et kui ei meeldi, võite ära minna.”.
Meditsiinistatistika ja sotsioloogilised uurimused kinnitavad, et Eesti rahva tervis ei ole hea (Ainsaar, Kiivet 2004: 17-20). Kõige raskemas olukorras on vanemaealised – vanuse kasvades stressis olijate osakaal tõuseb ja tervisega rahulolijate osakaal pidevalt väheneb. Eriti järsk langus on peale 55. eluaastat. Kõige vähem on tervisega rahulolijaid üle 65-aastaste naiste hulgas – 52% (elanikkonnas keskmiselt 71%). Võrreldes edetabeli juhtriikidega (Jaapan, Austraalia ja Prantsusmaa) on Eestis tervena elatud eluiga kümme aastat lühem (Ainsaar, Kiivet 2004:19).
Üle 55-aastastest naistest, vastates küsimusele oma perekonnaseisu kohta, nimetas 58%, et on abielus või vabaabielus, meestest tunduvalt enam - 76%.Ja kuigi ka naised lähevad lahku, siis mehed abielluvad sageli uuesti ja tihti noorema naisega ja see on nende jaoks positiivne lahendus. Naistel on selles vanuses raskem leida uut abikaasat (elukaaslast). Kui lisada siia veel, et paljud naised on jäänud leseks, siis lõpptulemus on nukker – 26% üle 55-aastastest naistest elab üksi, meestest tunduvalt vähem – 17%.
|
|
Naised |
Mehed |
|
Elab üksi |
26 |
17 |
|
Perekonnaseis: abielus |
58 |
76 |
|
Lahutatud |
15 |
7 |
|
Lesk |
22 |
10 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Toodud andmetest lähtuvalt on arusaadav, miks vanemaealistel, eriti naistel on nii kõrge stressitase. Neil ei ole toetavat inimest kõrval, probleemiks on majanduslikud raskused, samas takistavad materiaalse olukorra paranemist töö leidmise ja hoidmise/säilitamise küsimused. Kahekesi koos elades saadakse paremini hakkama, seda eriti siis, kui perest vähemalt üks käib tööl. Invaliidsuspensionär Lihulast jutustab: “Hakkame saame tänu elukaaslsele, kes käib tööl. Kui üksi elaksin, siis ei tuleks kuidagi toime. Loomulikult olen pidanud toidumenüüd piirama. Kõht päris tühi veel pole olnud, aga kiita ka ei ole”.
Eeltoodud põhjustel tõuseb üle 55-aastaste puhul oluliseks sotsiaalse võrgustiku olemasolu. Vaatame allpool perekonnasfääris, s.o lastelt abi ja toe saamist. Mitteformaalset sotsiaalset tuge mõõtsime kahe dimensiooniga: 1) majanduslik abi väikese laenu näol, ja 2) emotsionaalne tugi.
Kas terviseseisund mõjutab abi vajamist?. Tabelist ilmneb, et materiaalset abi vajavad ja on lastelt abi ka saanud rohkem need vanemaealised, kes ei ole rahul oma tervisega, see tuleb esile nii meeste kui naiste grupis. Samalaadne seos tuli esile ka emotsionaalse toe vajamisel.
Tabel 7. Majandusliku ja emotsionaalse abi saamine lastelt olenevalt tervisega rahulolust, üle 55-aastased, 2003, %
|
Lastelt abi saamine : |
Mehed
|
Naised
|
||
|
|
Tervisega rahul |
Mitte-rahul |
Tervisega rahul |
Mitte-rahul |
|
Materiaalne tugi: Väike laen |
|
|
|
|
|
Ei vaja abi |
86 |
59 |
78 |
64 |
|
Sain abi |
14 |
41 |
22 |
36 |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Oma murede südamelt rääkimine/ Emotsionaalne tugi |
||||
|
Ei vaja abi |
39 |
29 |
29 |
22 |
|
Sain abi |
61 |
71 |
71 |
78 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Emotsionaalset tuge vajavad mehed naistest vähem. “Ei vaja” vastuse andsid vanemaealistest meestest iga teine, naistest iga viies. Seletuseks võiks siinkohal arutleda, et kuigi neid mehi vaevavad füüsilised tervisehäired, pole vaimsed pinged nii tugevad kui naistel, või siis on meeste stressitaluvus naiste omast kõrgem. On ju vaadeldava grupi meestest tugevas stressis 27%, seevastu naiste hulgas, nagu tabelist 2 ilmnes, ligi 1,5 korda enam. Stressis inimene vajab aga eriti emotsionaalset ja vaimset tuge ning sellises olukorras elavad ennekõike naised ja ennekõike need, kes pole rahul oma tervisega.
Küll aga tuleb meeste puhul esile üks negatiivne aspekt. Nimelt kas ei seostu paljudel juhtudel ettekujutusega mehelikkusest, et isegi emotsionaalselt raskes situatsioonis ei sobi meestel minna oma muredest kaasinimestele rääkima. On ju ühiskonnas küllaltki tugevalt juurdunud/levinud hoiak – mehed ei nuta ega kaeba, nemad on alati tugevam pool. Selle taustal võiks mõtlema panna elanikkonnaküsitluse “Eesti 98” järgmine tulemus: halvema tervisega meestest iga kuues (16%), kuigi vajab emotsionaalset tuge, ütleb – mul pole kellegi poole pöörduda. See on ka ainuke valdkond, kus mehed oma elus esinevatele puudustele viitavad. See tulemus on oluline mõeldes järgmistele statistikaandmetele: Mehi iseloomustab kõrgem enesetappude tase, varajaste surmade (enne 65. eluaastat) suur osakaal ja naistega võrreldes tunduvalt lühem keskmine eluga (Sotsiaaltrendid 2, 2001: 129-135). Seetõttu viitavad juhtumid, kus üle 55-aastastel meestel lisandub halvemale füüsilisele tervisele veel ka tugev stress, vajadusele pöörata erilist tähelepanu nende eluolule, tervist kahjustavale elulaadile ja vaimse tasakaalu saavutamisele.
Tabel 8. Majandusliku ja emotsionaalse abi saamine olenevalt töötamisest/pensionil olekust, üle 55-aastaste hulga, 2003, %
|
|
Mehed |
Naised |
|
Sain majanduslikku abi |
|
|
|
Töötav Pensionär |
5 |
12 |
|
Töötab |
9 |
28 |
|
Pensionär |
37 |
31 |
|
Sain emotsionaalset tuge: |
|
|
|
Töötav pensionär |
50 |
86 |
|
Töötab |
61 |
57 |
|
Pensionär |
67 |
76 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Ka naiste juures ilmneb, et majanduslikult on kõige kehvemas olukorras pensionärid ja nende hulgas on suurim osakaal neid, kes on lastelt majanduslikku abi saanud.
Et pensionär, kellel võib ainult pensionist elades jääda napiks, et maksta korterit, osta eluks vajalikke asju, korralikult toituda, ka huvialasid harrastada, kui tema küsib lastelt laenu, siis on see olukord mõneti seletatav. Küll aga tõstatab küsimusi, miks toetavad lapsed küllaltki suures ulatuses oma töötavat ema? Ühe põhjendusena võib tuua asjaolu, et paljud vanemaealised naised teevad lihtsat tööd ja töötavad madalapalgalistel kohtadel. Meeste palgad on aga naiste omast kõrgemad ja seetõttu nemad laste tuge ei vaja.
Eelnevatest andmetest tahaks eriliselt rõhutada tulemust – lapsed aitavad oma ema ja isa vajaduse korral materiaalselt. Ja siis, kui isegi töötav ema jääb majanduslikult hätta, siis on lapsed need, kellelt võib abi oodata.
Kui materiaalse toe küsimuses oli vajadus abi järele kõige väiksem töötaval pensionäril, siis emotsionaalse toe osas olukord muutub täielikult (vt tabel 8). Ilmneb, et just töötavad naispensionärid on vajanud kõige rohkem emotsionaalset tuge. Meeste ja naiste osakaalude erinevus on märgatav – meestest - 50% ja naistest – 86%. Asjaolule, et töötavatel naispensionäridel on nii kõrge vajadus lastega rääkida, oma muresid kurta, nõu küsida, võiks pakkuda mitmeid selgitusi. Töötavad naispensionärid ei tunne ennast tööl kindlalt, neil on hirm oma töökohta kaotada, tajudes, et ei suuda noortele konkurentsi pakkuda, seda eriti nüüdisaja oluliste nõuete – keele- ja arvutioskuse osas. Seetõttu püüavad nad kinni hoida oma praegusest kohast ja väga harva vahetavad töökohta, teades, et olles kord töölt lahkunud, on raske uut tööd leida. Mehed tunnevad end kindlamalt. On loomulik, et ebakindluses ja mures otsivad naised toetust ja julgustussõnu lähedastelt inimestelt, ning on eriti oluline, et nad seda ka laste juurest leiavad.
Kindlasti seob ema ja last tugevalt veel seegi asjaolu, et tavaliselt on vanemaealised naised need, kes hoiavad lapselapsi ja hoolitsevad poja-tütre majapidamise eest.
Viimase aasta jooksul on neist iga teine aidanud oma lapsi ja sugulasi lastehoidmisel ning kolmest vastajast kaks on abistanud sugulasi, sõpru jt nende halva tervise korral. Andmed meeste kohta on üle kahe korra madalamad. Ent naiste hulgas, kellel on hoolitseja ja hooldaja roll/kohustus, on tugevas stressis olijate osakaal eriti kõrge, peaaegu iga teine. Vanemaealiste naiste igapäevaelu koormuse vähendamiseks oleks oluline meeste sellekohase aktiivsuse tõus. Ent Eesti ühiskonnas on kinnistunud hoiak, et ennekõike on naine see, kes hoolitseb oma või abikaasa vanemate või siis lastelaste eest. Samas teevad nad seda hea meelega. Eriti olukorras, kus täiskasvanud lastest, kes oma perega mujal elavad, abist on palju tulu, eeskätt näiteks aiatöödel, küttepuuderaiumisel, remonttööde jm. Sellest kõnelevad mitmed nende vanemate poolt antud intervjuuvastused. Alljärgnevalt üks näide: “Puid saeme käsitsi, lapsed aitavad, kevadel ja sügisel aiatööde tegemisel tulevad ikka appi…” Teisalt täheldame omakorda abistavat kätte vanemate, seekord ema poolt laste ja lastelaste hoidmisel ja kasvatamisel. Pensionärist ema jutustab: Praegu olen pensionär. Ei olegi mõelnud tööle minekust. Lastel on mind rohkem vaja, nemad omakorda aitavad mind, näiteks talveperioodil minu korteri küttekulusid tasuda – kuna elan korterelamus, siis on keskküte pensionäri jaoks luksus, ei jõua tasuda!”.
Ühelt poolt vanemaealised räägivad, et vanemad peaksidki aitama lapsi nende pereelu loomisel, “kuid praegu meie peres pole pensionist võimalik seda teha. Küll aga aitan pensionil olles sellega, et hoian lapselapsi. Viimasega seotult toonitatakse veel kaasnevad emotsionaalset mõõdet: “Suhtlemine laste ja lastega toob endalegi killu noorust tagasi!” Ent miks siis neil vanemaealistel naistel, kes pidevalt hoiavad lapselapsi, on nii kõrge stressitase? Kas noorem põlvkond ei väärtusta, ei hinda nende panust, leiavad, et see kõik on loomulik, enesestmõistetav, nii peabki olema ja ei näe, et jättes lapsehoidmise kõrval ka kõik majapidamistööd vanema inimese hoolde, on see vast viimastele liiga suur koormus. Muidugi on nii muretu ja mugav, et koju jõudes on lapsed vaadatud, söödetud, koolitunnid õpitud, toad kraamitud, ja söögidki ootamas.. Eriti raskeks teeb üle 55-aastasel olukorra see, kui hooldada tuleb oma või abikaasa ema-isa. Kindlasti aitaks olukorda parandada vanurite hooldamissüsteemi tunduvalt efektiivsemaks muutumine. Ent siin võib takistuseks olla seisukoht – eakate eest hoolitsemine pole riigi ülesanne, vaid perekonna kohustus, nagu näiteks väitsid Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni poolt läbiviidud uurimuses 42% kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatest (Kiis 2002: 214).
Tabel 9. Abi saamine olenevalt sellest, kellega koos elatakse, üle 55-aastased, 2003, %
|
|
Mehed |
Naised |
|
Sain majanduslikku abi |
|
|
|
Elab üksi |
20 |
36 |
|
Elab koos täiskasvanud lapsega |
26 |
28 |
|
Sain emotsionaalset abi |
|
|
|
Elab üksi |
80 |
81 |
|
Elab koos täiskasvanud lapsega |
74 |
79 |
Allikas: Elanikkonnaküsitlus “Eesti 2003”
Eelnevad andmed kirjeldavad kaht positiivset asjaolu: Ühelt poolt räägivad need meie vanemaealiste vitaalsusest ja sõltumatusest oma igapäevaeluga hakkama saada, teisalt aga viitavad, et noorem põlvkond aitab materiaalselt oma vanemaid ja kui isegi töötav ema jääb majanduslikult hätta, siis on lapsed need, kellelt võib abi oodata. Ka on noorema ja vanema põlvkonna vahel on küllaltki tugev emotsionaalne side ja vanemaealistel, eriti naistel, on laste näol olemas inimene, kellele raskustes vajaduse korral toetuda ja oma muresid ja rõõmusid jagada. Öeldu on seda olulisem, et vanemas elueas on muu sõpruskond märgatavalt kitsenenud Ja nii tõuseb eriti tähtsaks suhtlemine oma pereringis, laste ja lastelastega.
Kui nüüd arvestada, kuidas lapsed toetavad nii materiaalsetes raskustes kui emotsionaalses pinges oma vanemaid, siis on täiesti ootuspärane, et üle 55-aastastest, nii meestest kui naistest, on enamus – 92-93% – rahul oma suhetega täiskasvanud lastega.
Kokkuvõte
- Paljudel eestimaalastel, eriti vanemaealistel naistel esineb eluga toimetuleku raskusi, millest annab tunnistust nende kõrge stressitase.
- Keskmine Eesti mees elab üle 10 aasta vähem kui keskmine Eesti naine. 2001 aastal oli meeste keskmine eluiga 65 ja naistel 76 aastat. Teiste riikidega võrreldes on see vahe märkimisväärselt suur. (Highlights on Health 2001:8).
- Kuna mehed surevad nooremalt kui naised, siis tähendab see naistele üksildast vanaduspõlve ja kõrgemat vaesusriski. Eakamate naiste toimetulekuraskused lähtuvad osaliselt sellest, et neist paljudel pole toetavat inimest kõrval: 60-70-aastastest naistest elab koos abikaasaga üksnes iga teine (53%), meestest suurem enamus (78%); kusjuures 27% naistest elab täiesti üksi, meestest tunduvalt vähem – 17%. Siinkohal tuleb rõhutada, et meestel, kes on selles elueas üksi jäänud, on eriti raske oma igapäevaeluga hakkama saada.
- Käesolev uurimus näitas, et vanemaealisi ei saa käsitada homogeense grupina. Pensionärid, kes käivad tööl, saavad oma eluga paremini hakkama. Seetõttu on nii inimeste endi seiskohalt, ent ka kogu ühiskonnale kasulik, et vanemaealised saaksid teha teile jõukohast tööd.
Noorem põlvkond aitab materiaalselt oma vanemaid ja kui töötav ema peaks jääma majanduslikult hätta, siis on lapsed need, kellelt võib abi oodata. Ka on noorema ja vanema põlvkonna vahel on küllaltki tugev emotsionaalne side ja vanemaealistel, eriti naistel, on laste näol olemas inimene, kellele raskustes vajaduse korral toetuda ja oma muresid ja rõõmusid jagada. Öeldu on seda olulisem, et muu sõpruskond on selleks elueaks märgatavalt kitsenenud.
Nooremal põlvkonnal Eestis ei ole suurt koormust, et oma üle 55-aastaseid vanemaid materiaalselt toetada, suurem on toetus siis, kui ema-isa elavad üksi või siis otseselt laste peres.
Põlvkondadevaheliste suhete iseloomustamisel on oluline, et üle 55-aastastest, nii meestest kui naistest, on enamus – 92-93% – rahul oma suhetega täiskasvanud lastega.
Kirjandus
Ainsaar, Mare, Kiivet, Raul-Allan (2004). Demograafiline areng. Kadi Viik (toim.), Rahvastikust ja arengust Eestis 1994-2004. Kairo konverentsi 10. Aastapäeva tähistades. Tallinn: ÜRO Rahvastikufond, Eesti Pereplaneerimise Liit, 9-25.
Allardt. Erik. 1999. Hyvinvointitutkimus ja elämänpolitiikka. Kirjassa: Elämänpolitiikka, s. 34-53. Toim. Roos J P, Hoikkala T. Gaudeamus, Tampere 1999.
Elo, A.-L., Leppänen, A., Lindström, K., Ropponen, T. (1992). Occupational Stress Questionnaire. Users´Instructions. Helsinki: Finnish Institute of Occupational Health.
Health in the Baltic Countries 2001. 10-th edition. 2002. Tallinn: Ministry of Social Affairs of Estonia, Estonian Medical Statistics Bureau.
Highlights on Health in Estonia. (2001). Copenhagen: WHO Regional Office for Europe.
Inimareng ja sotsiaalne sidusus, Eesti Inimarengu Aruanne 1997.1997. New-York: Oxford University Press, UNDP:8-19.
Fedorova, Natalia, Fomin, Eduard (2000). Idantutkimus, The Finnish Review of East European Studies. 2. Issue, 7. vol., 23-34.
Fontane, Patrick. E., Solomon Jennifer C. (eds.). 1995. Aging well in Contemporary Society. Part I. Concepts and Contexts. American Behavioral Scientist, 39 (2).
Kaadu, Tiit (2002). Töövõimeline läbi elu: kogemus on hoidmist väärt rahvuslik omand. Eesti Töötervishoid 2, 4-5.
Kalev Katus, Allan Puur, Asta Põldma, Luule Sakkeus. 1999. Rahvastikuvananemine Eestis; Tallinn : Eesti Kõrgkoolidevaheline Demouuringute Keskus,
Kelam, Aili. Vanemaealised väikelinnas – spetsiifiline riskigrupp Eestis (teemaintervjuude põhjal). Vanemaealised Eestis: valikud ja võimalused, riskid ja ebakindlus. TPÜ RASI perekonnasotsioloogia osakonna uurimused 2003, 2, 61-82
Kiis, Aino. 2002. Sotsiaaltöötajate hinnang eakate asendile Eesti ühiskonnas. Usaldus. Vastutus. Sidusus. Eesti sotsialteaduste III aastakonverents 22.-23. Novembril 2002 Tallinnas. Tallinn: TTÜ Kirjastus: 211-215.
Laidmäe, Virve-Ines, Allaste, Airi-Alina. (2004). Tervis. Rmt.: L. Hansson (koost.), Valikud ja võimalused. Argielu Eestis aastatel 1993-2003. Tallinn: TPÜ kirjastus, 118-143.
Reelika Leetmaa, Andres Võrk, Epp Kallaste. 2004. Vanemaealine tööjõud tööturul ja tööelus. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus PRAXIS.
Sotsiaaltrendid 2. 2001. R. Vöörmann (toim). Allosa “Tervishoid”) lk:120-131). Tallinn: Statistikaamet.
World Population Prospects. The 1998 Revision. Volume 1: Comprehensive Tables. 1999. New York: United Nations.