|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Enamikel meist on väljakujunenud arusaam hälbivast käitumisest ning sõna kuritegu mainimisega tekivad mingisugused mõtted ja assotsiatsioonid. Selline igapäevane ettekujutus seondub kas kurjategija tüüpiliseks peetava välimusega või teatud koha või situatsiooniga. Seega võib öelda, et hälbiva käitumise määratlemine sõltub vaatenurgast.
Inimkäitumise hälbivaks defineerimise protsess ei ole mitmete autorite arvates (Becker 1963; Blumer 1986; Kitsuse 1986) seotud mitte konkreetse hälbivalt käituva indiviidiga ja tema tegevusega vaid isikutega, kes defineerivad teatud viisi käitumist ja inimesi hälbivateks. Ei ole olemas indiviidi, kellel oleks sünnipärane hälbeline iseloom või kaasaantud hälbelisus (Kitsus 1968; Saar 2003:86).
Erinevad ühiskonnagrupid peavad hälbivaks erinevaid käitumisviise, kuid eksisteerivad teatud üldised arusaamad sellest, milline peaks olema ühiskonnale kasulik käitumine ehk millised on valitsevad sotsiaalsed normid (Becker 1963; Burr 1995). Õigusvastane käitumine üks hälbiva käitumise liik (Becker 1963).
Kriminaalhooldusalustel on isiklikud kogemused hälbiva käitumise suhtes. Kriminaalhooldusaluste interpretatsioonide tundmaõppimine hälbivast käitumisest ja toimepandud kuriteost on oluline hälbiva käitumise kujunemise mõistmisel ning kurjategija retsidiivsusriski määratlemisel.
Minu poolt kriminaalhooldusalustega läbiviidud uurimuse eesmärk oli uurida hälbiva käitumise kujunemist kriminaalkorras karistatud isikute tõlgendusel. Uurisin, kuidas kurjategijad jutustavad enda elust, kuidas tõlgendavad enda süüd toimepandud kuriteos, millised on kriminaalhooldusaluste interpretatsioonid hälbivast käitumisest. Uuringu eesmärk ei olnud tõestada hälbiva käitumise kujunemise asjaolusid, vaid kirjeldada ja esitada kriminaalhooldusaluste nägemus enda käitumise kujunemisest ja toimepandud kuriteo süü konstrueerimisest.
Uuringu teoreetilise raamistiku kujundasid ühelt poolt sotsiaalkonstruktsionistlik teooria, mille kohaselt hälbiv käitumine on konstrueeritud inimestevahelise suhtlemise tulemusena ja teiselt poolt neutraliseerimistehnikate teooria, mis on sotsiaalkonstruktsionismi üks baasteooriatest ja mille kohaselt kujuneb hälbiv käitumine läbi kuritegevuse õigustamise protsessi.
Sotsiaalkonstruktsionistlikku teooria kohaselt inimeste viis mõista maailma ei ole kujunenud objektiivse reaalsusena, vaid on konstrueeritud inimestevahelise suhtlemise tulemusena. Hälbiv käitumine, kui sotsiaalne nähtus on inimestevahelise suhtlemise tulemus, mis areneb ja eksisteerib suhtlemisprotsessis. Sotsiaalse konstrueerimise protsessis osaleb ühiskond tervikuna: arusaam erinevatest normidest, väärtustest ning nende rikkumise viisidest ja määrast kujuneb ühtse protsessina. Sotsiaalkonstruktsionistlik lähenemine tugineb reaalsusel, mis on sotsiaalselt saavutatud – konstrueeritud inimeste omavahelisel interaktsioonil. (Burr 1995; Gubrium, Holstein, Buckholdt 1994; Sykes & Matza 1979). Veelgi enam ka inimene on sotsiaalselt konstrueeritud. Bioloogilised faktorid on inimese personaalsuse arengus olulised, kuid ilma sotsiaalsete suheteta ja ilma ühiskonnata ei ole isiksusel võimalik areneda (Burr 1995).
Neutraliseerimistehnikate teooria on üks sotsiaalkonstruktsionismi baasteooriatest. Neutraliseerimistehnikate teooria kohaselt hälbeline ja kuritegelik elustiil omandatakse läbi kuritegelike tegurite õigustamise protsessi. Enamik kuritegusid on toimepandud õigustusel, et puudub reaalne arusaam teo ebaseaduslikkusest. Selline õigustamise viis toimepandud kuriteole on toodud põhjendatuna kurjategijate mitte seadusandluse või ühiskonna poolt.
Toon siinkohal välja Sykes ja Matza (1979:100-109) poolt esitatud viis neutraliseerimistehnika viisi:
Õigustamiste eesmärk on vähendada kuriteojärgset enese- või teiste süüdistamist. Kuriteo neutraliseerimisel püüavad kurjategijad hävitada ja olematuks teha südametunnistuse piinu, mis tekivad seoses hälbiva käitumisega. Kuriteo neutraliseerimise õnnestumisel on kurjategija valmis sooritama uut kuritegu.
Arvestades asjaolu, et hälbivat käitumist võivad olla kujundanud kriminaalhooldusaluste jaoks rasked elusündmused pidasin sobivaimaks kasutada kvalitatiivset uurimismeetodit. Kriminaalhooldusalustel on isiklikud kogemused hälbiva käitumise kui sotsiaalse fenomeni suhtes ning neid võib nimetada enda käitumise kujunemise ekspertidena. Kvalitatiivne uurimismeetod otsib sotsiaalse fenomeni mõistmiseks vastuseid reaalsest maailmast ja võimaldab tundma õppida sotsiaalset maailma eesmärgiga luua uusi teadmisi (Frykman & Gilje 2003; Rossmann & Rallis 1998). Kriminaalhooldusaluste isiklikud kogemused ja interpretatsioonid on uute teadmiste aluseks.
Kvalitatiivse uurimismeetodi puhul kogutakse andmed uurija ja uuritava vahelise interaktsiooni tulemusena. Otsene kontakt uurimuse subjektiga võimaldab teada saada, kuidas kriminaalhooldusalused õigustavad ja neutraliseerivad ühiskonna poolt hälbivaks peetud kuritegu. Kvalitatiivse uuringu puhul ei ole võimalik välistada uurija ja uuritava vastastikust mõjutamist, vaid seda tuleb arvestada uuringu tulemusena saadud andmete analüüsimisel ja esitamisel. Iga uurimus on omapärane ja ainulaadne selles osalejate valiku poolest. Teistsuguse valimi puhul oleks eeldatavasti ka uuringu tulemused erinenud käesoleva uuringu tulemustest.
12 fenomenoloogilist poolstruktureeritud intervjuud kriminaalhooldusalustega viisin läbi november 2003 kuni jaanuar 2004.a. Arvestades minu, kui kriminaalhooldusametniku ja respondentide, kui kriminaalhooldusaluste järelevalvega seotud suhet kartsin intervjuude läbiviimisel rollikonflikti tekkimist. Mõnel juhul esines ja võis aimata respondentide poolt esitatud faktide moonutamist ja varjamist seoses minu ametiseisundiga. Intervjueeritavate kriminaalhooldusaluste valikul pidasin silmas toimepandud kuriteo liiki (KrK § 195 või KarS § 163 - Avaliku korra raske rikkumine teise isiku vastu vägivalda kasutades).
Kriminaalkorras karistatud isikuid intervjueerides tuleb arvestada asjaoluga, et võib selguda informatsiooni, millest on iga kodaniku kohus teatada. Uurijana teadsin aga seda, et informeerides uuritavat enne intervjuu algust enda teatamiskohustusest võib vestlus ebaõnnestuda.
Andmete analüüsimeetodina kasutasin andmete avatud kodeerimist ja temaatilist analüüsi. Andmete analüüsimise eesmärk ei ole respondentide poolt esitatud andmete tõepärasuse väljaselgitamine, vaid kriminaalhooldusaluste tõlgenduste mõistmine. Nagu ka eelpool öeldud on respondentide interpretatsioonide mõistmine uute teadmiste aluseks. Kriminaalhooldusaluste poolt esitatud interpretatsioonid on väärtuslikud hälbiva käitumise kujunemise mõistmisel ja kurjategija retsidiivsusriski hindamisel. Uuringus osalenud kriminaalhooldusaluste hälbiva käitumise kujunemist ei ole võimalik laiemalt üldistada, vaid kirjeldada ja lugejal uuesti tõlgendada.
Uuringu tulemused
Respondentide jutustustest selgusid dramaatilised ning pettumust täis sündmused minevikust ja vastajate lapsepõlvest. Esimesed interpretatsioonid, mis minul tekkisid seoses hälbiva käitumise kujunemise mõistmisega oli perekondliku keskkonna seos toimepandud kuriteoga. Arvestades respondentide kirjeldusi perekondlikust taustast ei imestanud ma selle üle, et respondendid olid pannud toime kuriteo. Mitte seda, et ma oleksin nende tegu õigustanud, kuid ma hakkasin mõistma kuriteo tagapõhja. Mitmed eelnevad hälbivat käitumist puudutavad uuringud on rõhutanud perekonna, kui terviku, olulisust lapse sotsialiseerimisele kaasaaitamises ja esmaste vajaduste rahuldamisel.
Viimasel ajal on järjest rohkem pööratud tähelepanu koduvägivallale ja selle mõjust lastele. Sellest küll räägitakse, kuid reaalsete tegevusteni jõutakse vähe. Naistevastane vägivald kajastub vaid läbiviidud uuringute tulemustes ning politseid teavitavad kõige raskematest ja eluohtlikematest juhtumitest vaid 10 % kannatanutest (Pettai 2004). Vähestes Eesti linnades on pakkuda vägivaldsest kodust lahkunud naistele ja lastele turvakodu ning hingeabi. Perevägivallaga seotud müüdid (Nyqvist 2004), mille alusel peetakse naist enda vastu suunatud vägivalla põhjustajaks, takistavad pöörduda abi saama.
Uuringus osalenud kriminaalhooldusalused jutustasid enda vägivallarohkest lapsepõlvest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest. Intervjuusid analüüsides selgus, et mitmetel juhtudel olid sugulased, tuttavad ja naabrid teadlikud peres valitsevast rängast vägivallast, kuid mitte keegi ei teatanud politseisse. Sotsiaalosakonnad peaksid teostama järelevalvet koduvägivalla kahtlusega perekondade üle, et välja selgitada tegelik olukord perekonnas.
Üllatusena selgusid lastepoolsed süüdistused emale perekonnas valitseva olukorra pärast, kuigi vägivallatsejaks perekonnas oli isa või võõrasisa. Samasugust kohtlemist võib kohata ka sotsiaaltöötajatel, kuna vägivaldse isa kohalviibimise puudumisel on ema lihtsam süüdistada.
Kriminaalhooldusaluste jutustusi analüüsides järeldus asjaolu, et vastajate interpreteeringud kogetud vägivallast on põhjuseks nende enda vägivaldsusele. Mitmed uuringus osalenud koduvägivalla all kannatanud uuritavad kinnitasid, et enda laste kasvatamisel on füüsiline vägivald välistatud. „Kui sotsiaalkonstruktsionistlikust teooriast lähtuvalt kujutavad sotsiaalsed nähtused inimeste interpretatsioonide kogumit“ (Strömpl 2004:30-32), siis võib järeldada, et koduvägivalla all kannatajad kujunevad ka ise vägivaldseks. Vägivalla kandumine põlvkonnalt põlvkonnale leidis kinnitust, kui respondentide jutustustest selgus vanavanemate füüsiline vägivald ja alkoholitarvitamine.
Kriminaalhooldusaluste retsidiivsusriski hindamisel on minu arvates oluline arvestada, millised on kurjategija interpreteeringud enda süüst toimepandud kuriteos. Uuringu tulemusena ja minule, kui kriminaalhooldusametnikule, suureks üllatuseks selgus, et respondendid ei tunnista enda süüd toimepandud kuriteos ja kõige enam kalduti süüdistama kannatanut ennast.
Kriminaalhoolduse eesmärgiks on hinnata hooldusaluste retsidiivsusriski ja ennetada korduvkuritegude sooritamist. Töötades mittevabatahtliku kliendiga peab kriminaalhooldusametnik suhtuma kliendisse ja tema toimepandud kuriteosse mitmetasandiliselt. Üheltpoolt tuleb mõista kriminaalhooldusaluse hälbiva käitumise konstrueerimise protsessi läbi raskete, stressirohkete ja võib-olla vägivaldsete inimsuhete ning teisest küljest analüüsida, milliseid on kurjategija võimalused uute kuritegude sooritamisel. Süü- ja häbitunde leevendamiseks kasutavad kurjategijad mitmesuguseid neutraliseerimistehnikaid ja püüavad leida õigustust toimepandud kuriteole. Mitmel korral püüdsid respondendid neutraliseerida toimepandud kuritegu vastutuse-, kahju- ja ohvri olemasolu eitades, süüdimõistjaid süüdistades ning väites, et „ohver oli ise süüdi“ konflikti põhjustamisel. Neutraliseerimistehnikate teooriast lähtuvalt, kuriteo neutraliseerimise õnnestumisel, on kurjategija valmis sooritama uut kuritegu.
Respondentide jutustustest võis järeldada, et intervjueeritavad peavad vanemate vägivaldset käitumist laste vastu hälbivaks ja näevad vajadust sekkumiseks. Iseenda kuritegu, mis on samuti seotud vägivaldsusega, intervjueeritavad hälbivaks käitumiseks ei tunnista. Kriminaalhooldusalustega läbiviidud uuring nõustub eelnevate uuringute (Nyqvist 2004) tulemustega, mis on näidanud, et isapoolset vägivalda kogenud noormehed kalduvad täiskasvanuna vägivaldsusele enda lähedaste vastu.
Toetudes eelnevatele uuringutele ja käesoleva uuringu andmetele võib öelda, et arvamus väärkoheldud laste kujunemisest vägivaldseteks on põhjendatud ja nad võivad hakata kasutama samasuguseid käitumisviise. Respondentide jutustusi analüüsides järeldus asjaolu, et vastajate interpreteeringud kogetud vägivallast on põhjuseks nende enda vägivaldsusele.
Sotsiaalkonstruktsionistlikust vaatenurgast lähtuvalt on indiviid sotsiaalselt konstrueeritud igapäevases interaktsioonis teiste inimestega. Indiviidide interpreteeringud sotsiaalsest fenomenist tulenevad suhetest teda ümbritsevate inimestega ja eelnevalt saadud kogemustest.
Respondentide tõlgendused hälbivast käitumisest olid erinevad. Iseenda käitumist intervjueeritavad hälbivaks ei tunnista.
Kasutatud kirjandus:
Becker, H (1963) Outsiders: Studies in the Sociology of Deviance New York: Free Press
Blumer, H (1986) Symbolic Interactionism. Perspective and Method. Berkley, Los Angeles, London: University on California Press.
Burr, V (1995) An Introduction to Social Constructionism. Routledge. London and New York.
Frykman, J. & Gilje, N. (2003) Being there: new perspectives on phenomenology and the analysis of culture. Lund: Nordic Academic Press
Gubrium, J.F, Holstein, J.A, Buckholdt, D.R (1994) Constructing the Life Course. New York: General Hall, Inc.
Kitsuse, J. I. Societal Reaction to Deviant Behavior. Rubington, E. and Weinberg, M. S. (eds.) (1968) Deviance – The Interactionist Perspective. Text and Readings in the Sociology of Deviance. N.Y.: The Maximillian Company and London: Collier – Maxximillian Limited
Nyqvist, L. (2004) Domestic violence – What is it, to study it and responding to it. University of Turku. Finland. Loengumaterjalid.
Saar, J. (2003) Õigusvastane käitumine alaealisena ja kriminaalsed kärjäärid (Eesti 1985-1999 longituuduurimuse andmetel) Tartu. Tartu Ülikooli kirjastus.
Strömpl, J. (2004). Kvaitatiivsete meetodite kasutamise võimalustest sotsiaaltöö uurimisel. Ajakiri Sotsiaaltöö 2/2004.
Sykes, G.M & Matza, D. Techniques of Neutralization: A Theory of Delinquency. D.H.Kelly (ed.) Deviant Behaviour. Readings in the Sociology on Deviance. (1979). New York: St. Martin´s Press