|
ESTONIAN SOCIAL SCIENCE ONLINE |
|
||||||||||
|
Sotsiaaltöö kui praktika ja teooria esindab ühiskonna reageeringuid inimeste sotsiaalsetele vajadustele. Selleks, et reageerida, tuleb esmalt vajadused välja selgitada. Vajadused on ühiskonna poolt konstrueeritud fenomen. Vastavalt sellele lähtub sotsiaaltöö kliendi vajaduste hindamisel reeglina nendest üldistest standarditest, mis antud ühiskonna vajaduste osas antud ajal eksisteerivad, ignoreerides sageli konkreetse ‘abivajaja’ reaalseid vajadusi.
Kuidas me võiksime neist teada saada?
Ettekandes keskendun perekondade vajaduste uurimisele, valides meetodiks kvalitatiivse intervjuu kui interaksiooni uurija ja uuritava vahel, milles uurimise objekt (perekonna vajadus) konstrueeritakse.
Sotsiaaltöö uurimises kasutatav kvalitatiivne intervjuu on Eestis alles viimastel aastatel arvestatava uurimismeetodina kasutusele tulnud ning vajab tõsist edasiarendamist.
Oma ettekandes kirjeldan protsessi, mille käigus põgusast intervjuust areneb rikastav vaatlev kohtumine.
Käsitlen takistusi, millega võime perekonna intervjueerimisel põrkuda. Juttu tuleb valimisse sobilike perekondade leidmisest, võõraste väärtuste aktsepteerimisest, ülepingutamisest, moonutamisest, verbaalsest ja mitteverbaalsest infost, inimese privaatsuse kaitsest ja sotsiaalsest toest.
Intervjuu kasutamine perekonna sotsiaaltöö uurimises
2004. aasta kevadel viisin läbi neli perekonna intervjuud. Need neli prooviintervjuud pidid välja tooma intervjuu küsimuste koostamise ja esitamise olulisemad vead, et oma magistritöö tarbeks kasutada testitud ja hästitöötavat intervjuu kava.
Neljast intervjuust sai neli erinevat lugu ja minu jaoks neli tõsist õppetundi.
Oma ettekandes jätan ma kõrvale intervjueeritavad isikud, intervjuude kitsama sisu ja analüüsi. Minu eesmärgiks on anda edasi minu kui intervjueerija kogemus.
Uurides Tartu linnas puuetega laste perekondi, toimetulekuraskustega perekondi, probleemsete laste ja noortega perekondi jne on võimalik formaalsetel alustel jagatud grupid leida päevakeskustest, liitudest, MTÜ-dest jne. Ühenduste kohta saab informatsiooni sotsiaaltöötajatelt, samuti aitab interneti otsing.
Tunduvalt keerulisem on leida perekondi, kelle abivajadus ei ole liitnud neid eelpool nimetatud ühendustega, sest üldised standardid ei anna neile “abivajaja” staatust.
Prooviintervjuudes osalejad olid minu tuttavad juba varem või olin leidnud nendega kontakti ühiste sõprade kaudu. Need on perekonnad, kus kasvab väike laps või väikesed lapsed. Intervjueeritavad suhtusid minusse kui samasse ringkonda kuuluvasse tuttavasse.
Intervjueerija on samasugune inimlik inimene nagu intervjueeritavad, seega ei suuda ta oma väärtussüsteemi perekonda intervjueerides elimineerida – tema isiklikud väärtused, uskumused ja hoiakud mõjutavad vältimatult intervjuu läbiviimist. Seetõttu on oluline endale oma väärtused teadvustada – seda nii avatud kui varjatud väärtuste osas. Vastasel juhul võib uurija tahtmatult perekonnale oma väärtusi peale suruda.
Kokkupuutumine võõraste väärtustega oli mulle raske. Intervjuu kestel püüdsin aktsepteerida intervjueeritava vaateid. Raske on jääda pidama oma vaate avardamise ja võõraste väärtuste omaksvõtmise vahele. Intervjueeritav justkui ootab, et vestluskaaslane tema väärtusi kiidab ja neid ainuõigeks tunnistab.
Vaadete avardamine ei tähenda võõraste väärtuste omaksvõtmist, vaid aktsepteerimist – s.o omaenda väärtuste kindlustamist sedavõrd, et inimene tunneb end küllalt turvaliselt vastandlike väärtuste kuulamisel.
Intervjueerides rohkem kui ühte pereliiget korraga võib tekkida mitmete erinevate väärtuste konflikt – uurija väärtustele võib vastanduda ühest perekonnast mitu erinevat vaadet (näiteks mehe väärtused ja naise väärtused).
Enne intervjuu läbiviimist perekonnaga on teemast sõltuvalt oluline kaaluda, kas mehe ja naise koosintervjuud annavad meile kõige adekvaatsemaid vastuseid. Ehk peitub vastus hoopis intervjuus, mis on tehtud perekonna liikmetega eraldi?
Perekonna sotsiaaltöö uurimises kohtume me alati võõraste väärtustega. Oluline on eelnevalt mõelda, kuidas aktsepteerida võõraid väärtusi.
Võõraste väärtuste aktsepteerimine tähendab:
Teine õppetund: mitteverbaalne ja verbaalne info
Vestluse üle otsustatakse sageli selle põhjal, kas vestelda oli mugav või mitte. Miks see nii või teisiti oli, seda ei teadvustata.
Teise intervjuu järel oli minu diktofonile kogunenud suurepärane materjal. Paber, kuhu ma märkisin vestluspartneri olulisemaid mitteverbaalset käitumist tähistavaid lühendeid, oli täis kritseldatud. Tundsin väsimust. Intervjuu oli sisaldanud palju vasturääkivusi verbaalse ja mitteverbaalse info osas.
Valdav on arusaam, et enamus sõnumitest, mida me lähetame ja vastu võtame, on verbaalsed. Kommunikatsiooniuurijad on aga leidnud, et sõnum sisaldab kõige rohkem vaid 35% sõnalist infot, ülejäänu saadakse mittesõnalisel ehk mitteverbaalsel teel. Seega omab mitteverbaalne kommunikatsioon alati kommunikatiivset väärtust. Kui mitteverbaalne käitumine läheb verbaalse sõnumiga vastuollu, siis usutakse pigem mitteverbaalseid märguandeid (Adler 1992:73).
Järgmiseks intervjuuks valmistasin ette mitteverbaalse info tabeli, kuhu sain teha märkmeid intervjueeritava poolt antud mitteverbaalse info kohta. Töötasin välja mitukümmend lühendit.
Verbaalse ja mitteverbaalse info üheaegne kogumine vajab treenimist. Õnneks on meie elu täis kontakte ja suhtlemist, mis annab hea võimaluse end salaja tasuta lihvida.
Intervjuude diktofonilindilt mahakirjutamist soovitatakse teha võimalikult kiiresti peale intervjuude läbiviimist. Uurimustöid lugedes olen märganud, et sageli viiakse esimeses etapis läbi kõik soovitud intervjuud ning seejärel transkribeeritakse kogu materjal. Respondentidelt saadud materjal on kingitus, selle eheduse säilitamiseks tuleb diktofoni materjal koos mitteverbaalse info lehega üle vaadata ja kirja panna kohe peale intervjuu läbiviimist.
Teine oluline punkt, millele pööratakse liialt vähe tähelepanu on intervjuu läbiviimise asukoht ja ruum.
On tavaline, et riigiametnikelt uuritakse nende suhete kohta ülemustega ametniku tööpostil jne. Intervjuu läbiviimise ruumi valides olen pööranud tähelepanu järgmistele asjaoludele:
- ruum peab asuma neutraalses keskkonnas;
- ruum peab võimaldama privaatsuse;
- ruumis peavad olema suletavad uksed ja avatavad aknad;
- ruumis peavad olema liigutatavad mugavad toolid;
- ruumi värvilahendus ja sisustus soovitavalt soojades toonides;
- inimesel peab olema võimalus kasutada wc-d.
On veel mitmeid teisi olulisi pisiasju, mis mõjutavad intervjuu läbiviimist: kõrvalruumidest tulev heli, telefonihelinad jne. See kõik on eelnevalt kontrollitav ja intervjuud segavad faktorid on tavaliselt uurija tegemata töö.
Uurija ei tohi hetkekski unustada, et tema vestluskaaslane märkab samuti uurija mitteverbaalset infot. Uurija peab nii verbaalselt kui mitteverbaalselt näitama, et ta on siin ja praegu ning et intervjueeritava arvamus on talle tähtis. Kui intervjueerija ei vasta intervjueeritava kehakeelele või ei kasuta signaale väljendamaks oma tähelepanu, võib respondent tunda, et tema sõnumit pole kuuldud.
Intervjuus osalemise ettepanekut tehes tuleb selgitada osalejale kõiki intervjuusse puutuvaid üksikasju – kes on intervjuu läbiviija, milleks intervjuu läbi viiakse, kuidas tulemusi kasutatakse, kuidas tulemusi kajastatakse, millisel viisil saab intervjueeritav tagasisidet jne.
Uurija ei anna kogutud materjali edasi respondendi nõusolekuta.
Intervjuus tekib kontakt ja tutvumine. Ma saan teada vestluskaaslase nime, soo, võibolla ka vanuse. Intervjuude analüüsis olen alati jäänud õigete nimede juurde. See toetab mind intervjuu detailide meenutamisel. Alles valminud analüüsis muudan intervjueeritavate privaatsuse kaitseks nende nimed. Siinkohal tuleb olla väga tähelepanelik oma töö suhtes. Kui respondentidega on kokkulepe, et nende nimed jäävad varjatuks, ei tohi poolik analüüs õigete nimedega sattuda võõra silma alla.
Teisena tooksin välja inimese ruumi privaatsuse. Oma intervjuudest viisin respondendi soovil ühe intervjuu läbi tema kodus. Ühest küljest ei saa uurija sellisel juhul ruumi soblikkust piisavalt eelnevalt kontrollida – millised intervjuud segavad faktorid seal võivad esineda jne. Intervjueerija võib jääda ebakindlamale positsioonile kui intervjueeritav.
Ühest küljest häirivaks võib osutuda keskkond, mis annab taustainfot ning sellest tulenevalt sunnib uurijal küsimuste vaatenurka ja esitamise stiili muutma.
Lisaks võib intervjueeritav alles peale intervjuu läbiviimist tajuda, et tema kodu privaatsust on riukutud.
Anu Leppiman ütles 2003 aastal TPÜ Sotsiaalteaduste doktorikooli ettekandes, et argipäev on koht, kus me kõik elame oma võimete, ressursside ja oskustega, mis muudavad ka meie argipäevad erinevateks.
Nelja prooviintervjuu jooksul kohtusin nelja perekonna argipäevaga. Kõige enam korduvaks sõnaks intervjuudes oli ´tugi` ( “kõik oleks hästi kui keegi toetaks mind”, “kust seda toetust leida?” “ma võiksin ise mõnda perekonda toetada” (mõeldud emotsionaalset toetust).
Intervjuu läbiviimine ei ole üksnes andemete kogumise viis. Intervjuu on rikastav vaatlev kohtumine. On väär arvata, et alles peale andmete kogumist oleme me midagi ära teinud. Kontakt perekonnaga - nende märkamine ja arvamuste ärakuulamine on juba sotsiaalse toetuse jagamine.
Tähelepanelikkus, empaatia ja toetus - hea intervjueerija võtmesõnad.
Adler , R.B. Communication at Work. New York, 1992
Kreegipuu, M. Aitamise metodoloogia käsikiri TPÜ psühholoogia osakonnas.
Leppiman, Anu Sotsiaalteduste doktorikool ettekanne ”Sotsiaalne tugi peredele projekti "Argipäevad" toimetulekulaagris” TPÜ, 2003