Sissejuhatus

 

Etnograafiliste uurimuste tegemine on viimastel aastatel muutunud üsna populaarseks. Samas on Eestis neid veel üsna vähe tehtud. Seetõttu püüan järgnevalt seda vägagi mitmekesist kvalitatiivset uurimismeetodit tutvustada – nii etnograafiale aluseks olevat teoreetilist lähenemist kui ka etnograafias kasutatavaid andmekogumis- ning analüüsimise viise.

Etnograafia põhineb paljudel erinevatel informatsiooniallikatel. Olulisimad andmekogumismeetodid on osalusvaatlused, vestlused ja etnograafilised intervjuud. Uurija osaleb kas avalikult või varjatult inimeste igapäevases elus pika perioodi vältel ning kogub kõikvõimalikku kättesaadavat materjali uuritava teema käsitlemiseks, mis analüüsimiseks on tavaliselt transformeeritud/muundatud tekstiks (vaatluspäevik, intervjuude transkriptsioonid, muu teemakohane kirjalik materjal) ning interpreteerib ja analüüsib seda kõike seotult.  Seega on tegu teadusliku meetodiga, mis sarnaneb viisile, kuidas inimesed igapäevaelus informatsiooni koguvad ning järeldusi teevad. Samas on tegemist selle edasiarendusega ning seejuures erinevad uurija eesmärgid inimese igapäevastest eesmärkidest (Hammersley & Atkinson 1983; Hammersley 1990: 104).

Enne kui tutvustan etnograafiat kui uurimismeetodit, pean vajalikuks tutvustada ka seda teoreetilist lähenemist või tausta, mil moel etnograafid maailma ning sotsiaaluurimusi selle sees tõlgendavad/näevad. Seda võiks nimetada sotsiaalkonstruktsionistlikuks lähenemiseks. Sotsiaaluurimuse "objekte" ehk uuritavaid inimesi käsitletakse tegelikult kui "subjekte", kes loovad ise oma maailma kohta seletusi ning on samaaegselt nii osalejad kui vaatlejad ja saavad selle kaudu sotsiaalse maailma kohta teadmisi. Nii need uurimissubjektide poolt antud seletused kui ka uurija interpretatsioonid on ühelt poolt maailma representatsioonid ja ühtlasi ka selle kirjeldatava maailma osad. Seetõttu on uurija jaoks äärmiselt oluline mõista neid seletusi ja kontekste, kus need on loodud, kes on nende looja, kelle jaoks on seletus mõeldud ning miks. Kuidas sellega arvestada juba uurimuse planeerimisel, sellest järgnevalt.

Uurimuse planeerimisest

 

Iga uurimus algab uurimisteema, -probleemide ja –küsimuste sõnastamisega. Etnograafia, nagu ka paljude teiste kvalitatiivsete uurimismeetodite puhul ei jää algsed küsimused tavaliselt samakujuliseks, vaid muutuvad sõltuvalt uurimuse käigust ja esialgsest analüüsist.

Andmete kogumise käigus võib selguda, et antud tingimustes (ingl settings) esitatud uurimisküsimustele vastata ei saa. Sellisel juhul on võimalus valida, kas korrata uurimust uutes tingimustes või sõnastada küsimused ümber. Kuna aga pole kindel, et uutes tingimustes antud küsimused paremini käsitletavad on, siis on tavaliselt mõttekam kasutada viimast varianti ehk muuta oma uurimisküsimusi. Samas määravad eelnevalt püstitatud uurimisprobleemid ära need tingimused, milles on tõenäoliselt võimalik neid küsimusi uurida (Hammersley & Atkinson 1983: 40). Kui mõnedel juhtudel pole valikuid vaja teha, sest uuritav nähtus esineb vaid ühtedes tingimustes, siis tavaliselt see nii lihtne pole. Mille alusel siis valida? Hammersley & Atkinson (1983: 40-41) soovitavad lähtuda pragmaatilisusest: millised on juurdepääsu võimalused, sõidukulud, lisaandmete kättesaadavus jne. Seda just seetõttu, et teooria arendamise seisukohalt on mitmed tingimused sobivad. Siinkohal vajab selgitamist mõiste "tingimus(ed)", sest seda on lihtne segi ajada "juhtumiga". Otsesem tõlge sõnale "setting" oleks "ümbrus, ümbruskond", kuid see seostuks pigem millegi objektiivselt esinevaga. Konkreetne tingimus (ingl a setting) ei esine looduslikult, vaid on kontekst, milles fenomen esineb ja mida saab uurida mitmest erinevast vaatenurgast ning millele on antud nimi. Seega pole tingimuse piirid püsivad, vaid need muutuvad läbi uuestidefineerimise. Konkreetne juhtum (ingl a case) on aga see fenomen, mida nähakse ühest kindlast teoreetilisest vaatenurgast. Üks tingimus võib sisaldada endas mitut juhtumit ning samas võib üks juhtum väljuda ühe tingimuse piiridest (Hammersley & Atkinson 1983: 43). Selgitamiseks toon näite, kus konkreetset kooli saab võtta kui tingimust ning seal toimuvat õpetaja-õpilase suhtlemist kui juhtumit, mida uuritakse. Ühes koolis toimub rohkem kui üks suhtlusakt õpetaja ja õpilase vahel ja samas toimub see ka teistes koolides.

Lisaks eristavad inimesed ühe tingimuse sees mitmeid erinevaid kontekste, milles käitutakse erinevalt (Hammersley & Atkinson 1983: 48-52). Pöördudes tagasi eelnevalt toodud näite juurde on õpilase ja õpetaja suhtlemine klassiruumis, kus on teised õpilased, erinev eraviisilisest vestlusest sealsamas klassis või siis õpetajate toas. Seega võib öelda, et ka kontekstid on sotsiaalsed konstruktsioonid, mitte füüsilised paigad ning nende mitmekesisuse tõttu tuleb neid nimetada selle järgi, kuidas inimesed seal käituvad (Hammersley & Atkinson 1983: 52).

Uurimuse planeerimise ajal on seega vaja määratleda uuritav juhtum ning teha valikuid aja, inimeste ning konteksti suhtes ehk siis millal ning kus teha vaatluseid, keda küsitleda, mida küsida ja kuidas seda kõike salvestada. Oluline on seejuures kaaluda, milliste tingimuste ja kontekstide puhul on uurimus teostatav ehk kus ja millal on võimalik osalusvaatlusi teostada ning millised kulutused sellega kaasnevad. Eriti tähtis on erinevate võimaluste kaalumine nn tundlike teemade uurimisel, kuna võib juhtuda, et uurijale ei anta võimalust uurimuse seisukohalt olulisi sündmuseid jälgida või keelduvad inimesed sel teemal rääkimast. Alljärgnevalt tutvustan andmete kogumise ja analüüsimise protsessi.

Andmete kogumine etnograafilises  uurimuses

 

Nagu juba öeldud, ei pruugi läbirääkimised uurimuse eel ja ajal ‘väravavalvurite’[1] (ingl gatekeeper) ning võtmeinformantidega[2] (ingl formal sponsor) alati väga edukad olla. Vaatamata sellele, et teatud osa informatsioonist jääb sel juhul kogumata, pakuvad uurijale tehtavad takistused ka vihjeid uuritava organisatsiooni toimimise kohta. Samas võivad etnograaf ja uurimissubjektid pidada nn tabuteemadeks täiesti erinevaid valdkondi. Seetõttu ei tohiks uurija andmete kogumisele ise piire seada (eel)arvamusega, et uuritavad ei soovi teatud andmeid avaldada ning jätta sel põhjusel nende teemade uurimine kas vaatluste või intervjuude kujul kõrvale.

 

Siiski ei ole juurdepääsuprobleemid seotud alati füüsilise kohalolekuga. Sagedamini on raskemaks ülesandeks uuritavasse konteksti sobitumine ja märkmete tegemiseks sobiva võimaluse leidmine ehk siis uurija enda tegevus. (Hammersley & Atkinson 1983: 54-63) Sageli tekib küsimus, kuidas vaatluste tegemise perioodil käituda. Igal inimesel on organisatsiooni või institutsiooni sees oma väljakujunenud roll ning suhted. Uurijale on oluline suhelda kõigi asjassepuutuvate inimestega – ka siis, kui viimatimainitute omavahelised suhted on problemaatilised.

Teine oluline küsimus puudutab vaatlusmärkmete üles tähendamist. On olukordi, kus uurija pidev kirjutamine segab uuritavaid tuntavalt. Sellisel juhul on otstarbekam leida vaatluspäeviku kirjutamiseks aega koheselt peale vaatluse toimumist teises kohas. Kui aga on võimalik vaadelda ning märkmeid teha samaaegselt, siis on oluline olla selektiivne. Seda põhjusel, et kõike märgata ning samas üles kirjutada ei ole võimalik – esmane analüüs toimub juba andmete kogumisel. Ei ole olemas neutraalset vaatluskeelt, millega saaks kirjeldada sündmust või vaatepilti täielikult ja selgelt (Hammersley & Atkinson 1983: 157). Sündmuste kirjeldamise kõrval on vaatluspäeviku oluliseks osaks ka refleksiivne monitooring, mille tulemusel paneb uurija kirja oma tunded ja mõtted ning analüütilised ideed (n-ö sisemise dialoogi), mis tekivad vaatluse käigus (Hammersley & Atkinson 1983: 165).

 

Refleksiivsus

 

Etnograafilise uurimuse tegemisel on väga oluline refleksiivsus ehk arusaam, et uurija on osa sotsiaalsest maailmast, mida ta uurib ning seega ka mõjutab seda. Ta ei saa mitte kunagi astuda sellest maailmast välja ja olla kõrvaltvaataja  (Atkinson 1990; Hammersley & Atkinson 1983;  Strömpl 2002). Tähtis on teadvustada oma seniseid teadmisi ning stereotüüpe uuritava valdkonna kohta. See annab võimaluse suhtuda uuritavasse teemasse kui "antropoloogiline võõras", kes antud fenomenist midagi ei tea. Loomulikult pole võimalik vaadelda uuritavat nähtust uurijast eraldiseisvana, vaid ainult vähendada sellega väärate eelarvamuste ning iseenesestmõistetavana võetavate tegevuste, sündmuste jne hulka (Hammersley & Atkinson 1983). Tuula Gordon jt (2001: 187) toovad välja ühe väga iseloomuliku punkti rääkides koolietnograafiast. „Antropoloogide jaoks on võõra tuttavaks tegemine tavaline ülesanne. Aga koolid on meile kõigile tuttavad ja vastupidiselt kultuuriliselt kaugel asuvas keskkonnas toimuvale antropoloogilisele uurimusele on koolietnograafi ülesandeks tuttava võõraks tegemine.“

 

Samas on uurija ka talle väga tuttavate teemade puhul siiski väljastpoolt tulija (ingl outsider) ning talle pole kogu informatsioon ainult vaatluste kaudu kättesaadav. Palju annavad juurde etnograafi teadmistele vaatluse ajal tehtud etnograafilised intervjuud ja vestlused informantidega, mille käigus on võimalik ka uurimissubjektidel endal anda toimuvale interpretatsioone. Selle abil annavad etnograafid iseenda vaatlustele ja uurimusele tervikuna juurde valiidsust (Hammersley & Atkinson 1983: 105-107).

Andmete analüüs toimub kogu uurimuse jooksul – alustades uurimisprobleemide formuleerimisest raporti kirjutamise lõpuni.

Andmete analüüs ja uurimisraporti kirjutamine

 

Reeglina muutub uurimuse fookus kogutud andmete analüüsi tagajärjel. Selle käigus kujundatakse ja piiritletakse uurimisprobleemi ning edaspidi uuritakse selle sisemist struktuuri. Analüüsiprotsessi võib esitada üldistatult järgmise skeemina:

luuakse üldised kategooriad ® neist tüpoloogiad ® analüütilised kategooriad paigutatakse sotsiaalse protsessi mudelisse.

Antud skeem on lihtsustus ja reaalne analüüsiprotsess nii lineaarne pole. See mõjutab sarnaselt põhistatud teooriale ka andmete kogumist ja nii toimub teatud mõttes pendeldamine analüüsi ja andmete kogumise vahel.

Uurimuse ja analüüsi lõppeesmärgi põhjal toovad Hammersley ja Atkinson (1983: 174-177) välja kaks etnograafiliste uurimuste tüüpi. Sotsiaalseid protsesse ning sündmusi kirjeldavate uurimuste puhul pole tegu puhaste kirjelduste, vaid konstruktsioonidega, mis sisaldavad valikuid ja interpretatsioone. Selline uurimus annab fenomenist väga mitmekülgse ülevaate ja avab erinevaid teooria loomise võimalusi. Teisena eristavad nad selgitusi andvaid ja testivaid uurimusi, kus püütakse luua teoreetilisi mudeleid. Kui teoreetilised ideed on hästi põhjendatud, annavad need sotsiaalsete protsesside organiseerituse kohta väga palju teadmisi, kuid ei anna fenomenist nii head ülevaadet.

 

Uurimisraportit kirjutades ja vaatlusandmeid analüüsides peab uurija olema teadlik tema kui publiku võimalikust mõjust. Vaatamata selle mõju olemasolule  ei saa  andmed  olla iseenesest kehtivad või kehtetud, kui uurija pakub refleksiivset kirjeldust ja tõlgendust. Ka uuritavate reaktiivsust saab käsitleda andmeallikana, mis annab palju informatsiooni. Oluline on anda andmetele korrektne interpretatsioon. (Hammersley & Atkinson 1983: 110-112, 190-191)

Seejuures ei saa unustada, et lisaks sotsiaalses tegevuses osaleja (ingl social actor) poolt interpreteeritud suulisele või kirjalikule tekstile konstrueerib reaalsust oma tekstides ka sotsiaalse analüüsi tegija (Atkinson 1990: 7). Juba eelnevalt sai viidatud asjaolule, et neutraalne kirjeldamise keel puudub, seega puudub ka neutraalne uurimuse raport. Seetõttu peab refleksiivne uurija jääma endast kui autorist teadlikuks. Etnograafia on kirjeldav ja interpreteeriv ning etnograaf "räägib lugu". Tema kirjutis sarnaneb jutustusele, kuid seda on argumentidega täiendatud (Hammersley & Atkinson 1983: 207-211).

 

KIRJANDUS

Atkinson, P. 1990. The Ethnographic Imagination: Textual Constructions of Reality. London: Routledge

 

Gordon, T., Holland, J. & Lahelma, E. 2001. Ethnographic Research in Educational Settings. Handbook of Ethnography. /P. Atkinson, A.Coeffey, S. Delamont, J. Lofland & L. Lofland: London: Thousand Oaks, New Delhi: SAGE Publications: 188-213

 

Hammersley, M. 1990. From Ethnography to Theory: A Programme and a Paradigm in the Sociology of Education. Classroom Ethnography: Empirical and Methodological Essays. Milton Keynes: Open University Press: 101-113

 

Hammersley, M. & Atkinson, P. 1983. Ethnography: Principles in Practice. London: Routledge

 

Strömpl. J. 2002. The K. School: Residential Management of Troublesome Girls in Transition-time Estonia. Tartu: Tartu University Press